Thursday, October 31, 2019

Wana Wiipuri (Tallinn)


Pikk tänav on nagu viinamarjakobar, mille külge on haakunud ridamisi marjakesi-puhvetikesi, üks kenam kui teine. Mõned marjakesed maa peal, mõned aga hakanud kartuliks ja roninud maa alla. Keldribaaride ajastu olla mõnede meelest otsa saanud, aga näe keldrirestoranide oma pole seda mitte.

Üks kartulimarjake kannab nime Wana Wiipuri. Tööpäeva õhtusele ajale vaatamata on see üsna täis vanema-ealisi põhjala poegi ja tütreid. Saalis askeldab sobilikult hallipäine härrasmees, laveerides kiirelt ja osavalt laudade vahelt, visates kundedega sobilikku nalja ja kandes üha uusi taldrikuid-pudeleid lauda. Sellest on kohe kahju, et meie komberuumis on see nii harv – näha soliidses eas härraseid selles vanas ja õilsas ametis.

Lappan lahedalt vana ajalehe moodi menüü läbi ja tõden rahuldusega, et paberkandjal ja veebis on ühesugused pakkumised – need kipuvad tihtipeale erinema.

Esimeseks valikuks võtan borši (6.40 EUR) ning täpselt 10 minutiga ongi see lauas. Nojah, a la carte see pole, aga borši kiiruga ei keedetagi. Seda enam, et see boršš on üles ehitatud noorlooma keelele – selle vaaritamine võtab ikka päris jupp aega! Koos suptšikuga saabub lauda ka komplimentaarne viinapitsike ja leib/või. Teenindus kulgeb, nagu öeldud, kiirelt ja asjalikult, samas pigem lihtsalt kui hoolitsevalt.

Supp ise on igati OK, soola-happe-vürtsi-magusa tasakaal on kenasti paigas, kuid mingeid erilisi muljeid siiski ei jäta. Leemes puudub küllusetunnet pakkuv liharamm, keele keetmine eraldi jätab oma paratamatu jälje. Küsitav on ka hapukoore lisamine otse supi sisse, alati oleks mõistlikum see eraldi serveerida.

Teiseks toiduks valin veisepõse (hautatud veise põseliha / kartuligratään / veini-kirsikaste; 18.80EUR), mille saabumiseks läheb ligi 30 minutit. On siililegi selge, et seegi pole mitte tellimise peale valmiv roog, veisepõsk vajab väga pikka haudumist. Kartuligratään on mage, kuid mõnusalt koorene ja ürdine, põhitooni annab vist rosmariinike. Salatikuhila meeldivalt happeline-mahlane kasteke ja värskelt pealeriputatud soolahelbed loovad karge koosluse.

Kahe väikelapse rusika suurused põseliha tükid on parimal moel pehmeks küpsetatud, liha ise pikakiuline ja liimjas – täpselt nii nagu peab. Aga miks on see hõrk lihane amps parimat rakendust vääriva põhjalikkusega üle mäkerdatud kastmega, mille servani täis kausike veel eraldi kõrval seisab, sellest küll aru ei saa. Esiteks ei lase see lihast endast aimu saada, teiseks on kaste ise selline arusaamatu nagu pärismaalaste lõunasöök aadlipreili jaoks. Umbes säärane, mida odavamate tšurtšellade valmistamiseks kasutatakse Gruusias. Õrnalt magus, veidi kaneeline, arusaamatult marjane ja näeb välja nii, nagu oleks sellesse jahu segatud. Sellise ebamäärase pläusti kuhjamine lihale tekitab tublisti rohkem kahju kui kasu.

Kokkuvõte tuleb seega selline loiupoolne. Otseselt halvasti pole midagi, aga mingit põhjust aplodeerida kah pole. Nii supi- kui praepöial on pooles vinnas, arutledes kahtleval moel küsitud hinna ja pakutud toiduelamuse suhte üle.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 23, 2019

Cafe Truffe (Tartu)


Tartu raekoja platsil aastakümneid tagasi jalutades võis vaid ohata – kus on kõik need väljamaa filmidest nähtud kohvikud, miks meil neid ei ole. Nüüdseks on aga puhveteid siia siginenud nagu koprapesi jõekallastesse, nii et üks nügib teist ja kolmas neljandat.

Üks väidetavalt vahemere hõngu pakkuv kobras ... või puhvet ikka on siin pesitsenud juba tublisti üle tosina aasta. Cafe Truffe edevavõitu nimi on ilmselt tuttav paljudele, aga minu pöidla poolt on ta veel seni torkimata. Parandame selle vea!

Pärastlõunaseks ajaks on heledad suureaknalised ruumid hõreda täituvusega ning kõik edasine toimub kaunilt ja kiirelt. Piiga vudib kiirelt ja naeratab armsalt, muutes ruumi veelgi helgemaks.

Esimeseks roaks tellin lihtsalt, ent seda intrigeerivamalt kõlava „Tomatine hakklihasupp“ (6.50). Mõnikord on lihtsaima roa valmistamine köögi kohta kõvasti kõnekam kui udupeene kolme kõrre ristisättimine taldrikul.

Napilt 10 minutit tellimusest ja lauda saabubki aus ja toekas kausitäis kuuma ning aromaatset tomatipunast leent, mida katavad peene tumedasäbrulise kihina kuivatatud ürtide kiht ja kuhilake ilumuru. Tihke leem on mõnusaimal ja virgutavaimal moel särtsakas, happeline ja vürtsikas, tasakaaluks köögiviljade magus foon ja tummine liharamm. Lisaks ohtrale hakklihale leidub siit korralikult pehmekspodisenud varssellerit ja pea lahustunud sibulit, hõõrutud tomateid ja õrnalt krõmpsjaid porgandiribakesi – selle viimase osise õigeaegse lisamise eest tuleb eraldi kiita!

Tõsi küll, aja jooksul selgub, et kuskil kausi sügavuses külitab hapukooreklomp nagu rott kartulisalves. Selle lisamine supile ilma küsimata on minu jaoks OK, aga ehk oleks mõistlikum siiski jätta see kunde otsustada, et kas ta soovib suptšikut kooreseks tuunida või mitte.

Teine moment – mingites komberuumides pakutakse supi kõrvale ka leivakest ... minu teada ka vahemere kant pole erand? Või jaa? Siin seda supikõrvast igatahes minuni ei jõudnud.

Kolmas – kulla puhvetirahvas, kui lauda istub vuntsinimene, siis võiks alati siia tuua virnakese salvrätikuid. Eriti kui see vuntsiline tegelane on nii veider, et ta supikest tellib. Pikemalt seletama ju ei pea, või jälle jaa? Kuigi lauda toodud söögiriistade all oli siin üks salfakas olemas, jääb sellest minusuguse sorguskarvalise isendi jaoks väheks J

Teiseks roaks proovin samuti midagi lihtsamat: seakaelakarbonaad chimichurry, värske kartuli ja grillitud tomatiga (12.00), mille saabumisajaks kujunes üsna täpselt pool tundi. Kuigi jah, lihtne on kõik enne ja peale chimichurryt. Peale guugeldamist tean, et see tavaliselt rohelistest murudest tehtud külm õlikaste on Argentiina päritolu ... iidne Vahemeremaa, eks ole. Aga maitsev ja vürtsikas oli see roheline kraam ikkagi.

Kõige muuga läk nüüd asi veidi nihu. Kui toidukirjelduses on kirjas „värske kartul“, siis ei oskaks oodata tumepruuniks ja mõrkjaks praetud jupikesi. Grillitud tomati asemel leidsin eest samamoodi ülepraetud paprika. Koosseisuvälised šampinjontšikud ja kale-kapsa lehetükid olid samamoodi ülemäärast kuuma saanud. Liha nägi küll kaunilt ja isuäratavalt grillitriibune välja, aga veidi kummine ja sama kõrvetatult mõrkjas. Pika peale tüütas see söemekk nii ära, et jätsin osa praest taldrikule.

Kokkuvõtvalt siis hinnang kahetine. Supipöial on püsti mis püsti, laksutab keelt ja kiidab kokka – vot see on üks õige keresoojendaja jahenevasse sügisesse! Praepöial aga vajub horisondistki allapoole, nihutab taldrikut endast eemale ja küsib, et kas pann ununes liiga kauaks tulele, kuidas muidu kogu talkrikutäis ühetaoliselt mõrkjaks muutus?
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 16, 2019

Bublik Caffe (Narva)


Inimene mõtleb, aga juhus juhib. Tahtsin mina Narva linna sees minna pöidlaga torkima ühte hotell/restorani, aga selle uksel laiutas silt, et kaheks päevaks on mõlemad suletud. Blinn.

Hea kamraad telefonis juhatama: „Bublikut oled Narvas proovinud? Uus viisakam pelmennaja Puškini tänaval.“ Ja kui sain kinnituse, et selles buublikus peaks suptšikut ka olema, siis seangi väikese ohkega sammud sinnapoole. Need korrad, kui mõni pelmeenipesa minu jalge ette on sattunud, pole ükski mingit erilist kulinaarset jälge mu mällu jätnud, enamasti funktsionaalse toitumise kohad kõik. Aga no lähem libistame keelega siis selle buubliku üle, et järsku ongi vsjoo vkuusno (nagu venekeelsetes puhvetites ikka ja alati oma toitude kohta öeldakse).

Kella neljases pärastlõunas on pisike ruumike täis lastega emmesid ja oi kui häid lõhnu! Kaneelisaiakesed ja pelmeenid – tuju läheb kraadike paremaks, et järsku seekord joppab millegi mõnusaga! Olgu etteruttavalt öeldud, et istumise lõpuks täitsid ruumi kuskilt köögist hoovavad piparkoogiaroomid, mis muutsid moodsas võtmes disainitud ruumi üsna õdusaks kohaks.

Supivalik oli paraku üsna ühetaktiline: „kõrvitsa püreesupp peekoniga“ ja „roheliste köögiviljade püreesupp krevettidega“, mõlemad 4.-EUR. Kuna see roheline kraam kõlab vähemalt huvitavamalt, siis nii valingi.

20 minutit hiljem asetataksegi minu ette poolviltu supike, saadetuna masinlik-väsinud sõnadega „prijatnogo appetita“. Hmmmm ... noh väljanägemisel pole laita. Balsamiconire, roheline iluleheke ja näpuotsatäis seesamiseemneid – päris kenake vormistus ju. Saiakuubikukesed eraldi kausikeses – mõistlik ja asjakohane lisand kreemsupile.

Aroomis pole peale balsamico midagi tunda, aga see lõhn on ju omaettegi mõnus. Maitses – peale balsamico pole midagi tunda – ja see pole enam üldse mõnus. Püree ise maitseb nagu ... noh nagu beebitoit. Turvaliselt ja tervislikult. Ehk siis peaaegu nagu ei kuidagi. Vist on siin brokkoli ja porru? Üsna maitsestamata kujul, vaid õrnalt soolaga tuunitult. Õhkõrnalt.

Koonerdamisi lisatud krevetikesed kausipõhjas jäävad supi suhtes paralleelseks nagu palmid ja polaarjoon. Et püreel mingigi struktuur oleks, kallan krutoonid sinna sisse, aga ega see maitset lisa. Proovin veidi soola ja pipart topsikutest lisada ... noh läheb pooltooni võrra elavamaks see titetoit, aga mingit sisemist ilu see asjale ei lisa.

Teiseks roaks said osutatud supiga harmoneeruvale „Pelmeenid krevettidega“ (5.80). Kolmkümmendviis minutit hiljem asetatakse taas poolpõiki needki minu ette. Nüüd juba ilma ühegi saatesõnata. Kuigi võinuks ju vähemalt seletada, et miks need pelmeenid on savikarva tumehallid. Ehk on nt tatrajahust tehtud?

Ahjaa, tellimise hetkel küsib noorik, et mis kastet pelmeenide juurde pakkuda, kas koor, majonees või adžika? Mina vastu nagu tuhm turist kunagi: „aga missugune võiks siia juurde sobida?“ Näitsik soovitab adžikat, et see sobivat iga asjaga. Noh nii siis nii.

Kümnekonna tumeda pelmeeniplönni peal laiutab umbes sama palju mingi kõvema laapjuustu laastu ja iluoksake. Umbes nagu teatud tavaruumis jõulupuu, kus ehteid on samas kubatuuris kui kuuske.

Pelmeeni taignakestake on tiba nahksevõitu (jällegi – on see nüüd tatrtajahust?). Sisemus maitseb üllatavalt kohupiimaselt. Kougin mõned ettevaatlikult lahti nagu kogenud sapöör ja avastan, et igasse pelmeeni on lisaks ühele (ühele, Karl!) tibatillukesele krevetikesele lisatud ka mingit kohupiimase olekuga ja maitsega juustulaadset kraami.

Adžika on magusapoolne ja mahe nagu meie kandis poodides pakutavad versioonid ikka, millel pole oma kaukaasialiku esivanemaga peale välimuse ja nimetuse suurt midagi ühist. Aga noh tõepoolest, ega nad leebet pelmeenikest halvemaks kah ei tee, sest oodatud krevetimaitset polnud sisuliselt olla nii ehk naa, selleks pidanuks neid pelmeenikesi keetma korralikult maitsestatud leemes.

Ehhh jah. Kokkuvõte tuleb seekord nukker. Supipöial keerab end solvunult krussi ja küsib etteheitvalt, et miks teda nagu beebit koheldakse? Praepöial imestab, et misajast pelmeene praeks peetakse? Väikelastega emadele on see armsa olekuga pesa ilmselt OK, sest iga maitse peale pirtsakad lapsed on siin ilmselt hea meelega nõus toituma. Kõhutäit otsival täisinimesel või maitseid jahtival gurmaanil pole aga sellesse puhvetisse asja. Ei mõista mina seda soovitada mitte.

---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 9, 2019

Paradiis (Pärnu)


Elav tuli kaminas ja õrn suitsuvine ruumis mõjuvad alati koduselt, kas pole? Noh vähemalt mulle, kes ma ahiküttega majades üles olen kasvanud.

Täpselt sellise õdusa olekuga tervitaski mind soojas vihmases sügisõhtus restoran Paradiis Pärnus. Linnasüdamest paraja jalutuskäigu kaugusel, aga siiski hõlpsastileitav, Riia maantee ja Rähni uulitsa nurga peal.

Hõlpsasti leitav küll, kuid suvehooaja järel pole neid otsijaid ning leidjaid just kuigipalju. Nii olin mina siin tööpäeva lõpusel ajal ainumas kunde. Kuid eks see olegi Pärnu vaikne võlu, mis mulle endal rohkemgi meeldib kui suvine võõraküllane melu.

Valisin siis supikestest hooajale kohase „Metsaseene supp krõbeda peekoniga“ (4.50). Ooteajal toodi lauda leivataldrik ürdivõiga, mis mõjus oma kooreses rammususes ausa ja värske vaheldusena enamikus kohtades pakutavatele määrdekreemidele/toorjuustudele.

Tosinkond minutit peale tellimuse andmist jõudiski lauale supike. Hmmmm, või oleks ausam öelda, et supikausis serveeritud seenesoust? Selline ilma seenteta seensoust. Sest ... oehhh ... see osutus olevat püreesupp! Menüüs näiteks ühe teise supilise nimes oli see püreestamine ausalt kirjas, aga siin ju ei olnud!?

Ei noh, ma ei ole ju püreesuppide põhimõtteline vastane, kõrvitsalist püreed teen koduski ise ühtepuhku. Aga restoranis, eriti kui pakutav on à la carte menüüs, siis mõjub see küsimusi tekitavalt. Noh ja sedasorti seenesupi puhul eriti – see kraam näeb peale blenderdamist välja ebamäärase, määrdunud pruunikashalli plägana.

Jah, tillioksakesed lisasid siia väikest värvikest. Jah, krõbedad (ja tõesti krõbedad!) peekoniribad andsid hammastele vähemalt mingi pidepunkti ning supile veidi tekstuuri. Aga ikkagi, miks ma ei võiks näha, mida ma söön?

Ja milles seisneb teine küsitavus – kuna see kreemjas tihe ollus maitses liiga soolaselt ja suisa superseenselt, siis ... kas siin pole seente asemel mängus mitte mingi valmis seenepuljong(ipulber)?

Aga olgu, kui see jauramine kõrvale jätta, siis maitse oli vaatamata ülemäärasele soolasusele ikkagi super. Väga seenene ja maitseküllane, üsna heas tasakaalus ja tummine. Kui kokk oleks siia kasvõi mõned praetud seenekribalad lõpuks peale lisanud koos peekoniga, siis ma ilmselt ei joriseks üldse.

Praevalikust tundus teistest põnevam „Seesamišnitsel“ (10.-EUR). Kohe tellimuse järel hakkas köögis matsuma lihahaamer, lubades oodata värsket kraami. Ja 25 minutit peale tellimist ta lauda saabuski – suur ja uhke liud, mille peamiseks elemendiks oligi tubli kahe peopesa suurune, pooleks lõigatud ja efektsesse kuhilasse seatud paneeritud liha.

Seesamiseemned lisasid krõbedale paneeringule efektset mustrit, leivataldriku kõrvalt tuttavad poolsulanud ürdivõi kettakesed pehmet rammusust. Liha ise oli kombekohaselt õhukeseks haamerdatud, pehme ja mõnusalt maitsestatud.

Lihatüki all peitusid keedukartulid, vanakooli hapukurgiviilakad ja punase sibula krõmpsud sektorid – klassikaline ja kodune kombo. Liua äärel salatilehekesel ilutses tumepunane kaunitar – peedi-mustsõstra-tšatni, mis maitses ehk ülemäära magusalt, kuid pakkus muidu lihtsusesse kalduvale praele ka väikese vau-efekti lisaks.

Kokkuvõte seekord säärane. Supipöial vangutab arusaamatuses pead, et „no mis värk teil selle blenderi-lembusega on?“, aga on maitseküllasuse eest siiski horisondist suti kõrgemal. Praepöial aga seisab ilma igasuguste vangutusteta üsna kindlalt püsti (umbes kella 11 peal), sest siin taldrikul oli kõik üsna ilus ja maitsev. Kui jätta püreesupi personaalküsimus kõrvale, siis seda puhvetit ma soovitan küll!

Wednesday, October 2, 2019

Umbroht (Tartu)


Tartu raekoja kõrval asuv kvartal on suuuur ja lai nagu Emajõe luht, mahutades endasse igatsugu kontoorasid ja puhveteid. Üks nendest jääb aga häbelikult kangi alla, kandes sama häbelikku nimetust Umbroht.

Et käes on juba sügise hakatus, siis pole suviti sumisevas hoovikohvikus hingelistki. Ja ausalt öeldes ka siseruumides on tööpäevalõpusel ajal sisse astudes lisaks minule veel vaid üks laudkond. Aga no seda ladusamalt kulgeb ju siis asjaajamine, eks ole?

Tõepoolest, seda teenendust saab ja tuleb kiita. Tütarlaps teab täpselt mida teeb ja loeb toidukirjeldused üles detailides ja ladusalt nagu plaadi pealt. Veidike ehk liigagi plaadi pealt, sest öelda oktoobri alguses „varajased ahjukartulid“ kõlab veidi kentsakalt, kas ei?

Menüü esitlus on ausalt öeldes veidi kummaline. Laual suurätiku all lebavad hallid papitükid näivad väsinud ja kulunud, ilmselgelt on nad siin olnud kogu suvehooaja. Samamoodi suvehooajast pärit on ka menüüs leiduv ainumas supike – külm keefirisupp (5.-EUR). Emmm ... no kuumal suvepäeval kõlab see ju kui karske ja karastav tervitus, aga vinget külma tuult täis sügises ei kutsu seesama nimetus esile just kuigi sooje tundeid.

Igatahes jõuab supike lauda juba 10 minutiga. Koos sellega tuuakse ka leib koos vägagi tähelepanuväärse võidega – kui preili poleks teavitanud et „musta trühvli või“, siis oleks seda aknakitiks pidanud J Igatahes maitses see kitt nagu päris mõnus seeneke, ehkki liigne sool kippus maitset varjutama.

Supi serveerimine väärib omaette lugulaulu. Taldrikus sõuab sinu ette miski, mis kõige rohkem meenutaks ehk vinegretti. Aga siis kallataks koos seletussõnadega samasse tühjaks ka keefirine leemeke ja – voila! – saab vinegretist supike!

Kurk ja õun ja peet – no puhas klassika, kas pole? Aga üks komponent paneb siiralt imestama ja tükk tüki järel uuesti üle proovima. Nimelt ingver. See tavapäraselt rõhke ja kiuline ning vängelt elujõuline jupstükk on siin esile toodud pehmel ja sumedal moel. Kuidagimoodi on õnnestunud marineerimise käigus saada ta umbes poolkeedetud kartuli taoliseks ja üsna leebeks, aga siiski äratuntavalt ingveriseks. Tšillikastme nireke ja kreemine keefirikaste seob kõik kokku üsna ja üsna mõnusaks tervikuks. Vaatamata esmasele skepsisele saab see supike minult küll kiita!

Teiseks roaks valin „Peipsi koha“ (15.-EUR), mille kohalejõudmiseks läheb tellimuse hetkest 25 minutit. Näitsik loeb taas selgitussõnad kaasa sellise põhjalikkusega, et jõuab taldriku lauda-asetamise jooksul rääkida ka sellest, kuidas sai see kalake praetud (põhiosa ajast nahapoolega ja viimased 10 sekundit lihapoolel).

Efektse kuhjatise tipus troonib valge spiraalina fermenteeritud valge redis – asjalik lisand nii väljanähemise kui ka maitsealustuse mõttes. Kala ise ... nojaaa ... 0-maitsestamise koolkond jääb minule siiani võõraks. Tera soola ja õrn valge pipra lisand ei teeks seda kala ju halvemaks, või ma eksin? Noh aga olgu, õrn valge kala on ehk üks neid asju, mille puhul ma olen nõus selle „puhta maitse“ kontseptsiooniga.

Ahjukartul nägi efektne välja oma krõbedate pruunide servade ja soekollase sisemusega ... aga no kardulas on kardulas. Enamasti. Nagu ka seekord. Kale-kapsa polenta ei kutsu esile mingeid emotsioone – lihtsalt soe ja õrnalt kapsamaigune pudruke. Ainuke asi, mida siin taldrikus sai süüdistaga maitsekülluses oli siidrikaste, ehkki ma pole nüüd kindel kas neiukese poolt juurde mainitud „käsitöösiidri kaste“ sellele nüüd mingit lisaväärtust omistas või läks juba veidi peenutsemise poole. Kastmeks keedetud kujul pole ju väga vahet, missuguste siidkinnastega ja kuivõrd täiskuuööl seda jooki algselt valmistati.

Kokkuvõte seega kahetine ... või isegi kolmetine. Teenenduskvaliteet oli super, puhas kiitus selle eest! Supipöial küll korraks küsib, et kas suvehooaja menüü jätkamine oktoobris on päris kohane, aga igatahes ajab ta ennast maitse kirjeldamise peale sirgelt püsti! Praepöial aga vajub horisondist veidi allapoole – maitsemeeled oles selle toidukorra puhul võinud jätta koju puhkama, mingit virgutust nad ei leidnud.