Gastrobar Social (Narva)

Toiduteadlik kamraad teatas uue puhveti avamisest Narvas – sellist soovitust tuleb tõsiselt võtta! Väga hea asukoht linnasüdames, mõnusalt minimalistlik sisekujundus – puhtad plussid. Sisuliselt 0 infot veebis/sotsiaalmeedias, menüü mitte-leitavus – puhtad miinused. Aga need on ilmselt kasvuraskused.

Kesknädalal astusin esimese kundena sisse ja u pooletunnise soorituse jooksul jäin ka ainsaks, seda parem sai aga teeninduskogemus, noorepoolne mees tõi toidud koos asjakohaste seletustega ning oskas vastata ka küsimustele sellise sisulise põhjalikkusega, mis näitab õhinat ja süvenemist.

Tõsi küll, piirilinnale omaselt ei olnud ta seda võimeline tegema eesti keeles, kuid selle asemel pakkus koheselt välja üle minna mitte vene, vaid inglise keelele. Vaadake nüüd uuesti otsa ka asutuse nimele – selline kiri on ka uksel, mis minu nähes pani vähemalt kaks möödujat sammu aeglustama ja veeriva-uuriva ilmega teksti seirama. Hmmm, siin on mingit vastuvoolu ujumise vaibi.

Sedasama vaibi on tunda ka menüüs. Ei mingeid kopkas-odavaid päevapakkumisi, ei mingeid tavapäraseid populaarsus-roogi (nt seljanka või „liha prantsuse moodi“).

Kolmekohalisest supimenüüst tundus kõige põnevam „Roheline veiselihasupp“ (8.-EUR). 15 minutiga saabus lauda puust alusel serveeritud supikauss koos ürdiõliste röstitud halli ciabatta viiludega. Roa visuaal oli tõepoolest piisavalt roheline, et küsisin, mille abil see on saavutatud? Ladus vastus: brokkoli, zukkini, rohelised oad ja spinat. Plusspunkt!

Mõnusa maitseküllase leeme lõhnas oli huvitav kalaline nüanss, mille alusel oletasin, et siin on kasutatud supipõhja vormistamisel austri- või kalakastet (see sobib loomalihaga ju kenasti). Jällegi kiire ja asjatundlik vastus: ei, see on puhas loomakontidest keedetud puljong! Igatahes oli maitse meeldiv, loomaliha kenasti flank-steigina kergelt pruunistatud ja siis ribastatud. Igati asjalik sooritus.

Teise roana küsisin soovitust, kuid sain selle asemel väga asjatundliku seletuse kolme erineva põhiroa erinevuste kohta. Valisin siis ise neist „Chili con carne veiselihaga ja maisiga“ (18.-EUR), mille saabumisega läks u 25 min tellimusest.

Väga omapärase lähenemise kohaselt oli selle köögi tõlgenduses tulemuseks sisuliselt kausitäis põhjalikult peenekiuliseks haudunud loomalihamassi, mille ühte serva oli laotatud paari lusika jagu konservmaisi. Ei mingeid tavapärasei ube vms massi ja odavuse/toitvuse andvaid lisaeemente. Lihtsalt kausitäis maitsvat, mõõdukalt happelist ja leebelt vürtsikat loomalihahautist. Mõnus ju!

Selle roa juurde olemuslikult sobivad lameleiva tükid ja magedavõitu avokaadokaste jätsid mind üsna külmaks ning peale kohustuslikku kontroll-ampsu ka puutumata, kuid see pole kuidagimoodi miinusmärk köögile, markeerin siin vaid nende asjakohase olemasolu pildi täiuse mõttes.

Ahjaa, tavapärase supi-prae-jutu kõrvale: palusin toidu järel endale vormistada pooleteistkordne americano ... ning see ei tekitanud mitte poolt küsimustki teemal et „aga meil seda ju menüüs pole“ või et „kuidas seda teha saaks“. Ei, noorhärra esitas vaid täpsustava pisiküsimuse ja suurepärane kohvi valmis hetkega!

Kokkuvõte igati positiivne. Supipöial sirgub üsna püsti rohkem küll idee ja vormistuse mõttes, ilma samas tireleid viskamata maitsekülluse osas, aga püsti on ta ikkagi. Praepöidla käitumismuster on üsna sama – kulinaarset orgasmi ei saanud, kuid köögi julgus asju veidi teisiti mõtestada ja siis hästi teostada on kiiduväärne. Teeninduspöial heiskab aga end selle puhveti ukse kohale kõigile nähtavaks ning ütleb – siin majas tasuks käia õppetunde võtmas!

Ma väga loodan, et see pisidetail nüüd nende ärihuve ei kahjusta, aga säravaim hetk oli lahkumise eel. Laususin kiitvalt: „teil on siin kõik kuidagi mitte-narvalik“. Ja vastuseks sain: „tänan, me tõesti pingutasime!“

---

lugu ilmus siin

Lucca restoran Pärnus

Seekord pole kohanimi mitte lihtsalt minupoolne lisamääratlus, vaid osa asutuse enda nimetusest. Lucca restoran Pärnus sellenimeline koht avati möödunud aasta turismihooaja eel. Aasta aega toiminud toidukoht peaks olema end korralikult sisse töötanud ja tõestanud ning seega parimas küpsuseastmes külastamiseks.

Ka praegu on asi kaugel hooajast. Teisipäeva kella-kolmesel-ajal oli sisse astudes ainumas kunde ning see olukord ei muutunud kuni uksest väljumiseni u 45 minutit hiljem. Kohapeal kätteantud menüü oli vastavuses online leidunuga, seega oli valik mul juba eelnevalt tehtud ning edasine seda ladusam

Tõsi küll, selle va e-menüü kättesaadavuse osas tahaks veidi nuriseda. Puhvetil oma veebilehte pole, FB lehel menüüd eraldi lingina ei leia ning fotode hulgas leiduv versioon ei ole kehtiv. Küll aga sattusin miskipärast vaatama portaali vabalaud ja seal leiduski pädev versioon.

Maja ainuke supp oli menüüs miskipärast paigutatud pearoogade rubriiki, kuigi ettekandja tutvustas seda kui eelrooga (mis on ka loogiline). Tomatisupp (kitsejuust, maitseroheline; 11.50 EUR). Supi saabumiseks kulus 10 minutit ja tulemuseks oli ootusärane mehh. Talvistest tomatitest tehtud kahvatu püree ei lõhnanud mitte kuidagi. Kõrvalolevast veekarahvinist tundsin sinna lisatud apelsiniviilakate lõhna, aga supilõhna oli null. Maitse – üsna samasugune. Ei happekest, ei vürtsikest, isegi mitte üldköögiviljast magusat. Selline üldneutraalne eimiski.

Sisuliselt maitsestamata kuum tomatiködi täitis ära oma peamise funktsiooni – lumiselt tänavalt sisse astununa ajas ta nahavahe soojaks. Tõsi, näpuotsaga lisatud murendatud kitsejuust andis vähemalt mingisugusegi maitsevärvingu, kuid üldjoontes maitsepilt oli hall ja tujutu nagu väljasvalitsev lumeraske taevas.

Teiseks roaks valisin uhkelt kõlava „Veise flank-steik“ (Röstitud kartul/punaveini kaste/salat; 22.50 EUR). Roa saabumiseks läks tellimisest 30 minutit – ajastus on üsna hea. Kelner tutvustas rooga täie asjakohadusega ... ning tuli mõni minut tagasi, küsimaks, et ega ma järsku musta pipart soovi?

Noh, kui maja midagi soovitab, siis tuleb seda soovitust ka järgida, et saada täit soorituselamust. Ja tõesti, paari keeruga värskelt jahvatatud musta pipra hunnitu aroom pööras emotsioonid ülespoole. Oh oleks seda ometi taibatud juba supi juurde pakkuda!

Praad ise oli üsna tasemel, seda vähemalt peenelt ribastatud vähese veiseliha hea küpsusastme mõttes. Miks ei küsitud eelnevalt soovitud küpsusastet, ei oska ma kommenteerida, võibolla selle roa juures ja/või selle köögi meelest ei peagi küsima. Kuid see, et eelnevalt asendati harilik lauanuga sakilise lihanoaga, on tugev plusspunkt, näidates professionaalsust ja hoolivust.

Veinikastmega kaetud värske rukola oli mõnus lisand lihale. Laialt tõmmatud parmesanilaastud lisasid veidi kreemist tekstuuri. Kartulid jäid minust mõistagi enamasti taldrikule – plusspunkt aga teenindajale, kes taldrikut ära viies oskas seda tähele panna ja kahetseda: „Kartulid pole ilmselt teie teema? Oleksite võinud seda öelda, oleksime rohkem värsket lisanud!“ Ma mõistagi ei kujunda ette maja poolt pakutavat oma „erisoovidega“, kuid oskan vägagi hinnata teenindaja poolt ilmutatud sisulist tähelepanu, mitte vaid pelka formaalsust.

Kokkuvõte tuleb aga küsimärgiga. Supipöial on nukralt löntis – maitsetut-lõhnatut tomatiködi ei oska ma kuidagi supivääriliseks hinnata. Praepöial on veidi horisondist kõrgemal. Teeninduse eest tuleb seda maja aga kõvasti kiita, vähemalt selle külastuse mulje on ülihea. Kas ma aga üldiselt soovitan seda puhvetit? Ehhh, kui on eesmärgiks tunda „ma saan seda endale lubada“, siis küll. Makstud raha ja saadud toiduelamus aga pole omavahel kooskõlas.

---

lugu ilmus siin

Ranna resto (Narva)

Ilmselt ei sobinud paljudes peades siiani kokku need kaks mõistet – rannarestoran ja Narva. Aga näed, nüüd sobib! Narvas on paljugi muutunud, eelkõige selle seoses Narva jõe kaldapealsega. Eriti võrdluses vastaskaldaga, kui te nüüd saate aru, millest ma räägin J

Igatahes on rand, on Resto, on vaade kiirevoolulisele jõele, külmale vastasseisule ning põhjust kohale tulla. Kui mitte millegi muu, siis selle vaate pärast.

Kõigest muust aga nüüd järgemööda. Kesknädal, hiline pärastlõuna, peale minu vaid veel üks laudkond, kes pealegi end juba lahkuma asutas. Narva jaoks tavapärane „komplekslõuna“ 5.-EUR eest. Mina aga võtan menüü ja vaatan, et mis neil päriselt pakkuda on.

Neljast supist valin mõistagi seljanka (5.50 EUR), sest no kuskohas veel kui otse Venemaa piiri ääres võiks seda osata päriselt teha. Või noh nii ma vähemalt arvasin. Vähem kui 10 minutiga lauda ta jõudiski, andes juba meetreid ette endast teada keedetud viinerite spetsiifilise lõhnaga.

Visuaalselt oli kõik vägagi vinks-vonks – väikeses potikeses supike, selle kõrval eraldi serveerituna ehk veidi ülepakutud koguses hapukoorekausike, supi pinnal kuivatatud maitsemuru. Välimuse eest ainult kiidusõnad.

Aroom aga ei petnud. See supp koosneski suuresti keedetud tööstuslikust vorstihakkest, milles tõele au andes ei puudunud ka singikest ja veidi hapukurgikest. Isegi paar õhukest oliivirõngakest. Aga see oli ka üsna kõik. Mida polnud, siis sisuliselt puudus happeke, vürtsidest rääkimata. Einoh krõpskülmal talvepäeval oli see kuum supike kena keresoojendaja küll, aga oodatud maitselaksu, mis organismi käima ja lauba niiskeks tõmbaks, siit ei tulnud. Selline tunne nagu oleks (eilsele) supipõhjale vett peale kallatud, korraks keema lastud ja siis serveeritud. Paha ta pole, hea ka mitte. Hapukoor, mille ülesandeks oleks ehk liiga äkilise maitse leevendaja olla, jäi seekord tarbetuks lisandiks ... ja seda kiiduväärsem, et seda polnud otse supi sisse sokutatud.

Teise roana otsustasin proovida turvaliselt ja maitsvalt kõlava nimega „Sealiharulaad singi ja juustuga“ (12.-EUR). Selle tellimusega kööki kadunud ettekandja aga tuli varsti tagasi lisaküsimusega – missugust lisandit ma sinna juurde soovivat. Noh ega ma ei vajaks ju mingeid lisandeid, aga kui peab ning valikus on, siis „grillitud köögiviljad“ (4.50) on alati sobilik valik.

Selle tellimusega läks nüüd tubli pool tundi aega. Visuaalne pool oli ka siin vägagi korras. Moodsal mustal kiviplaadil serveeritud toit oli kenasti ja värvikalt esitletud, kerge suitsune grillilõhn tulenes küll peamiselt suitsusest magushapust grillkastmest, kui sobis roa sissejuhatuseks kenasti.

Efektselt poolekslõigatud ja seest välja nõrguva juustuga sealiharull osutus aga laudatoodud noa jaoks veidi liiga raskelt menetletavaks. Nüri noaga liha nüsimise käigus kippusid lamedalt plaadilt lauale nihkuma kõik muud värviliselt lisandid, mida tuli siis nagu kass poegi tagasi tõstma-tassima asuda.

Liha maitsestus oli täiesti neutraalne, pigem isegi olematu, kuid õnneks sobis grillkaste selle maitsevaesuse leevendamiseks. Närbunud rukola-padi liha all ei andnud asjale midagi juurde. Grillitud köögiviljadena oli taldrikul vaid paar viilukest paprikat ja peoga noore baklažaani lõike. Ainuke põnevam maitsedetail oli huvitavalt pikihakitud ja hapukaks tuunitud kurgisalat.

Kokkuvõte kõlab seekord üsna „mehh“. Nii supi- kui praepöial jäävad üsna neutraalsele tasemele igavlema, leidmat midagi eriti kiidu-, aga ka mitte laiduväärset. Kuid kohale tasub ikkagi tulla, kasvõi dramaatilise vaate tõttu restorani akendest ja terassilt.

---

lugu ilmus siin

Gremanee köök (Pärnu)

Pärnu on pisike, aga Riia maantee pikk. No vat ja sellel maanteel enam-vähem vana Liiva õlleka asupaigas (hee-heee, kes mäletab, käsi püsti!) on nüüd üks söögituba nimega Gremanee köök. Suured avarad aknad, suur tühjavõitu ruum ja mina ainukese kundena tööpäeva lõpusel ajal.

Köögist ilmub näitsik ja vaatab veidi küsivalt mulle otsa, kuniks mina seinamenüüd uurin. Kõik siin räägib lihtsa koduköögi keelt – no ja mis saab selle vastu olla, kui veel sellise hinna eest ka hästi maitseb.

Ainsa supina leiduv „Rassolnik“ (2.40) saabub viie minutiga ja mõjub kui meenutus lapsepõlvesööklatest, ainult et selle sõna parimas mõttes. Leemeke lõhnab asjakohaselt kurgimarinaadi ehk rassol järele. Praetud liha ja sibula magusakas-rammus mekk annab leemele mõnusaima maitse. Tangud, kartul-porgand-hapukurk tagavad parima koduse toiduelamuse. Väikese sõrmeotsatäie suurune törtsak hapukoort mõjub küll kentsakalt siin taldrikus, kuid las ta siis olla niimoodi. (väga vabandan uduse pildi pärast, miskipärast kõik kolm klõpsu fokusseerusid ilmselt supiaurule :) )

Hakkšnitsel (3.70) tuleb lauda 10 minutiga – lausa suurepärane ajastus! Suur pikergune kotlet imestab koos minuga, et miks teda šnitsliks nimetatakse, kuid maitseb no lihtsalt imeliselt, mõõdukalt vürtsikalt, mahlaselt ja vanaemalikult – see tähendab et suurepäraselt! Mõne tillikräbalaga maitestatud neutraalne jahukastmeke ja jurakad kollased keedukartulid. Talvised kurk-tomat. Magus riivporgand ja hapukaks tuunitud kapsasalat. Lihtsus ja kodusus parimas kombinatsioonis.

Kokkuvõte ülimalt rahulolev. See puhvet teab mida ta teeb – pakub taskukohaseimate hindadega ja ilma vigurdamata lihtsalt head kõhutäit ning sellisena mõjub ausa ja ehedana. Supipöial võtab praepöidlal ümber kaela kinni ning tõusevad koos lapsepõlvemeenutuses heldinult püsti. Lihtsate asjade võlu!
---
lugu ilmus siin