Guacamole korvike

Seeriast - kui süüa teha ei viitsi, aga midagi head ampsata tahaks. Selliseks puhuks on hea, kui kodus leidub pakike tortillasid. Soovitavalt täisteralisi ja neid suuremaid.

Lõikad tortilla neljaks ja muntserdad lõigud muffinivormi pesakestesse. Täidad meele- ja käepärase sisuga, ainukeseks reegliks täidise valikul on see, et kraam ei pea tahtma erilist kuumtöötlust, kuna ahju näevad nad korvikese sees vaid 10 min.

Mina panin ühtede vormide põhja suitsuvorsti viilakaid ja peale eilsest pannile jäänud prae-bataati. Teistesse kapsa-porgandi salatit. Sina pane mida ise tahad, eks ole.

Aga miks on asja nimi "guacamole korvike"? Sest vaata särtsu peab maitses olema ning tortilla ja guacamole on vennad. Ja minul oli värskelt valminud purgitäis seda ilusat rohelist avokaado-möginat, mille lisamine ükskõik millele on jube hea mõte. Mõistagi juhul, kui sa selle avokaadokese oled kenasti sidruniga hapuks ja tšilli ning küüslauguga vürtsikaks tuuninud.

Novat, nii et ükskõik mida sa sinna korvikesse põhjaks ei pannud, tõsta nüüd selle peale lusikatäis kevadevärvilist guacamolet, kata juustuga ning siputa peale nt pitsamaitseaine nimelist ürdisegu. Või pane tomativiil. Või kõike seda ja teist ja kolmandat.

Ahju sa ju taipasid juba ennem kuuma panna? Noh ja nüüd tõstad muffinivormi ahju ja ootad 10-15 min, kuni korvikõrvad kenasti pruuniks tõmbuvad ning juust sulanud on.

Kulu- ja maksumuse arvestust oleks seekord täiesti totakas teha. Kolmest suuremast tortillast saad sa igastahes 12 korvikest, mis rõõmustavad silma ja keelt. Ja pealegi - see on üks lihtsamaid asju, mida köögis teha saab minimaalse ajakuluga
------
pilt isetehtud

Täiskuu kohvik Viljandis

VIljandi südames, bussijaama kõrval, Centrumi kaubakeskuse teise korra peal leiab puhveti nimega Täiskuu Kohvik. Nagu taolistes kobarpoodides ikka, pole ei eksterjööri ega sisustuse osas millegagi eriti hiilata. Positiivne on aga see, et hele ja klaasseinaga ruum on ka tegelikult ruumikas - laudu pole tihkelt üksteise otsa lükitud. Negatiiviks aga hõljus köögi ümber häirivalt palju suitsuvinet.

Äripäeva hilislõunasel ajal sisse astudes olin ainuke kunde, sestap oli teenenduskiirusega kõik korras. Kontrollküsimus - kaua kõik kokku aega võtab - sain vastuse et u 20 minutit ja nii ka läks. Tõsi küll, kas loeti nüüd minu küsimusest välja et kiire on taga või millegi muu tõttu ... aga mõlemad tellitud road, nii supp kui praad, toodi ühekorraga lauda. See mõjub ausalt öeldes kummaliselt ja kliendist mitte väga hoolivalt - põhiroog võib ju sel moel liigselt jahtuda! Väike lisaküsimus - kas toome korraga mõlemad - oleks olukorra päästnud.

Esimeseks vaatasin endale paljulubava "Ungari guljašš" (4.50) ja valik sai õige! Suures sügavas taldrikus olev supiports oleks väiksema söömaga inimesel kõhu kenasti ära täitnud kogu lõunasöögi jagu. Leem oli tihe, ürdine, vürtsikas, maitsev ja toitev. Põhiliselt kartulist, lihast ja tomatist koosnevat leemetäidis kõditas meeldivalt nina ja keelt. Paprikapulbri lisamisega polnud koonerdatud, näpuga siputati peale ka kuivatatud ürdikesi.

Teiseks roaks otsustasin võtta "Söeahjus küpsetatud karbonaad" (9.50) ja üldjoontes läks seegi valik täppi. Väljanägemine oli sel roal mõnusaimalt talutoidune - säriseval malmpannil kopsakas lihatükk koos köögiviljadega, eheda suitsuse-grillise aroomi tõttu tuleb algne köögist levinud suitsuvine andeks anda.

Tõsi-tõsi, karbonaad ise oli suuuutike vintskeks jäänud ... vaata kui see liha oleks saanud senikaua veel küpseda kuni ma supiga ametis olin, siis olnuks küpsusaste kõvasti parem. Kuid kena koorik lihatükil näitas et seda küpsemist oleks pidanud siis ka kaane all toimetama, muidu oleks alganud söestumine. Grillitud tomat ... selle jupstüki osas olen ma talvisel ajal skeptiline, kuid tuleb au anda - eheda söegrilli aroom muutis ka selle tegelase igati meeldivaks. Grillpaprika - no siin ei saa midagi untsu minna! Suvikõrvitsa viilakate grillimise puhul teeb enamik kööke selle vea et jätab need kuivaks, kuid siin taldrikul olevad amspud olid natukese õli näinud ja sestap mõnusad. Koorega röstitud kartul - ja isegi see sai ehedalt väärindatud. Külm kurgi-hapukoore kaste oli ehk natuke mehh-maitsetu (tilgake sidrunimahla või lusikake head majoneesi oleks sellele lisaks hästi mõjunud). Kuivataud rosmariini-tüümiani segu (oli vist see?) kõige peal aroomiandjana sobis samuti vägagi kenasti.

Lõpetuseks väike soovitus - formaalsusena mõjuv küsimus "kuidas maitses" tasub ikka kundele esitada, eks ole?

Kokkuvõtteks - seda puhvetit võib soovitada küll! Supipöial on üsna otsustavalt püsti, praepöial ehk sügab natuke kahtlevalt kukla tagant kuid siis käändub kah ikka ülespoole. Kobarpoodides leidub ikka teinekord häid asju kah! :)

Farm Tallinnas

Tallinna vanalinna müüride vahel on veidraid asju. On ka Farm. Mis seose tõmbasid koha loojad nimetuse ja vastuvõturuumis olevate metsloomade vahel, seda ma ei tea. Ehk Orwell? Kuid see polegi hetkel oluline.

Põhjamaine interjöör, viisakas kuid rõhutatult ametlik suhtumine, hillitsetud klassikaline muusika ... kõik see loob ootused allajoonitult restoranlikuks elamuseks.

Tellimuse esitamise ja esmavaliku laudatoomise vahel ilmub - nagu komme ette näeb - leib ja või. Tuleb tunnustada, et juba ukselt vastutormlev leivalõhn saab väärilise järje. Kohapeal küpsetatud rukkileib kolme sorti seemnetega on tõepoolest aromaatne ja meeldiv. Või ja soolahelbed - eks ole ka see kombekas lisand, kuid ei midagi erilist.

Esimeseks roaks valisin "Lõkkelõhnaline rammus ulukiliha leem metsa-, aia ja põllusaadustega" (8.-EUR). Hämaras nurgas tehtud pilt on küll kehvake, kuid annab ehk edasi visuaalset efekti. Pisikastrulike  supiga, selle kõrval soe leivaviil ... no kas pole nunnu? Kuid sellega kogu positiiv ka lõppes ning algas hallus. Õrnalt happeline leemeke polnud ühestki otsas "rammus" ning ka lubatud lõkkelõhna ei leidunud vaatamata põhjalikule nuhutamisele kuskilt. Ettekandja kommentaar et supis kohtun hirvelihaga ja seentega ei aidanud selles mõttes kuidagi kaasa, et liha oli lihtsalt veidi tihke (nagu ulukile paslik) ja kuivatatud valged seenetükid olid leemes küll paisunud, kuid ühtlasi andnud leemele ära ka kogu maitse. Porgand-sibul ei lisanud antud juhul ka muud kui massi ning ehk kröömike magusust. Kruubid andsid küll ehk veidi üllatavat maalähedust, kuid ei midagi maitse mõttes.

Kui teenendaja tagasi tulles esitas kohustuslik küsimuse "kuidas maitses" ja kuulis vastuseks "kesine" siis oli õhus tunda hämmingut. "Mis siis puudu jäi?" kõlas selle sõnaline väljendus. Kui küsisin et kus oleks pidanud olema lubatud lõkkelõhn, keerutas noorhärra sõrmede vahel leivatüki peal lebanud kõrvetatud rosmariinioksakest, nimetades seda kadakaks. Ja siis järgnes õlakehitus. Nojah.

Teiseks sai tellitud "Ulukiliha kotletid kreemja kartulipüree, puraviku-kukeseene raguu ja punaseveini-rosmariini kastmega" (16.-EUR). Õnneks siinkohal jäi elamus pisut parem, kuid tõesti vaid pisut. Nimeandja ehk (nagu jälle noorhärra seletas) hirveliha kotletid oli ürdiselt aromaatsed, kuid laias laastus lihtsalt tihke kosinstentsiga hakklihapallid. Nende ülevalamine punaveini kastmega näib köögi poolt vaadatuna hea mõttena, kuid ma oleks eelistanud tunda maitseid eraldi.

Kartulipüree serveerimine omaette totsikus üheskoos seenesoustiga .... nojah ... efektne kuid pisut ebamõistlik. Seenekaste oli tõepoolest hea, kuna lisaks valgetele seenejalatükkidele jõudsid esile ka kukekad. Kuid seda kraami oli tiba keeruline potsikust koukida ja maitsed läksid jälle mehuks kätte. Kogu roa põnevaim osa olid marja-laadsed jubilakesed veinikastmes, mille osas ei jõudnudki selgusele, kas tegu on pikalt marineerunud rose-pipra terakestega või pohladega ... ehkki ilmselt viimastega.

Kokkuvõtteks ... no ei soovita. Küsitava raha ja pakutava elamuse vahekord pole tasakaalus. Supipöial jääb ilmselgelt allapoole horisonti ning praepöial kerkib vaid veidi kõrgemale.

Tabac Tallinnas

Tallinna vanalinnas on toidukohti kuhjade kaupa, neid tuleb ja läheb nagu turulisi laadapäeval. Ei jõua sa veel ühega õieti tutvudagi, kui on ta juba zupsti läinud ja teine asemele tulnud.

Nüüd on mõneti kehva kuulsusega peotänavasse tekkinud puhvet nimega Tabac. Ei-ei, see pole tubakapood, vaid selline omamoodi kombo restost, baarist ja pubist. Noh nagu nad enamasti kipuvad olema. Aga olgu ette ruttavalt öeldud - see asutis oli vähemalt minu külastuse hetkel lihtsalt supper-pupper. Vähemalt köögi osas. Kuid see oli ka minu jaoks peamine.

Nojah, mõne asja kallal võib krõbiseda ka. Muusika kõlas päevasele ajale kohatult valjult ja miskipärast luksuvalt - perioodiliselt katkedes sekundiliseks pausiks ja siis edasi üürates. Liiliate kuhilad postamentide otsas lõhnasid vängevõitu ... noh nagu nad ikka lõhnavad, aga seda sai lihtsalt iga kuupmeetri õhu kohta liiga palju (huvitav, kas see elavate lillede uputus oli mingi eesmärgiga, ettekandja tegeles pool aega roosisülemite varrekaksamisega ja lillevaaside paigutamisega?)

Varakevadise laupäevalõuna ajal istus enamik rahvast tänavaterassil, kuid õnneks askeldas piiga enamiku ajast toas ning teenendus oli üldjoontes laitmatu, naeratav ja särav.

Kõigepealt lauda toodud tavapärane leiva-ja-või kooslus oli seekorda asendatud värskete karaskiviiludega ... nii vist võiks seda kohevat saiataolist küpsetist nimetada, millest oli siis kaks lõiku mullegi toodud. Võikuubikule siputatud moodsad lopsakad soolalaastud nägid küll efektsed välja, kuid ei lisanud kuigipalju põnevust. Noh ja teinekord võiks lauale kohe ka tuua noa, millega sai ja või omavahe kokku viia :)

Supiks sai valitud "Vürtsikas nuudlisupp seakülje ja 65*munaga" (6.-EUR) - kõlab ju põnevalt, kas pole? Koos lusikaga kohalekantud söögipulgad vihjasid, et tegu võik olla millegi aasiapärasega - nii ta oligi. Supp toodi ette efektses kerakujulises kausis, millesse poolviltu söömiseauk sisse lõigatud. Väike soovitus - seda oleks ehk esteetilisem serveerida väikese alustaldriku peal, siis ei peaks teenendaja kerakest ette andes seda seestpoolt pöidlaga haarama.

Supp ise oli aga otse oivaline! Magusakas-hapukas-vürtsikas leemeke pani juba oma lõhnaga nina ja süljenäärmed elama. Nuudlid läbisegi porgandi ja punase kapsa krõmpsjate ribadega ning peenikeste seenekestega moodustasid mõnusalt aasiapärase segu. Seakülg osutus olevat julgelt suurelt, poole pöidla paksuselt lõigatud läbikasvanud kõhulihaks, mida oli enne supi sisse sattumist kenakesti pannil pruunistatud. 65-kraadine muna oli ... noh poolvedela rebuga muna, kuid omamoodi efektne lisandus igatahes. Paar värsket koriandrilehekest supi pinnal lisasid mõnusaima maitsepärli, mis sobib aasia köögiga parima moel. Ilmselt oleks seda kraami olnud õigeim tarbidagi aasiapäraselt - pulkadega tahket kraami ahmides ja vedelikku otse kausist peale luristades, kuid hakkama sai ka lusikaga.

Teise roana tellisin "Praetud tursk lillkapsakreemi ja õuna-redise-selleri salatiga" (12.-EUR) Seda kala kohtab menüüdes kahetsusväärselt harva, nii et võimalust tuli ära kasutada. Koos praega saabus lauda ka mõnus merepõhjalõhn. Ei, mis te nüüd, mitte mingi muda, vaid puhas ja kerge ... selline mida tunned kui mõõna ajal märjale liivale jalutama lähed!

Kopsakas kalatükk oli ehk tiba liigsoolakas, kuid magusapoolne lillkapsapüree tasakaalustas selle kenasti ära. Ja no see salat, see maitses nagu karge suvehommik! Valge redise pikad laastud, rohelise õuna paberõhukesed viilukad, mahlased salatilehed, kõik meeldivaimas magushapus marinaadis. Värske, maitsekas, no lihtsalt oivaline!

Kokkuvõtteks - seda puhvetit soovitan soojalt teistelegi! Supipöial on püsti kui mees muiste ning noogutab rahulolevalt. Praepöidlalgi pole muud teha end üsna püsti käänata ja vaata selle salati eest tahaks kohe kellelegi kätt tänuks pihku suruda! Tallinna vanalinnast leiab peale tuimade turistilõksude ka säravaid maitse-elamusi!