Texas Cantina (Tallinn)

Ehkki katku ajal läks suur osa Tallinna vanalinna asutustest kinni, siis üks neist pani ennast kinni ... selleks et end kõrvalmajas uuesti avada. Texas Cantina kadumisest oleks ikka päris kahju olnud, sest vürtstoidu hindajatele on see üks kindla peale minekuid.

Tööpäeva varasel õhtutunnil oli siin ootamatult lärmakas ja rahvarohke, ilmselt ka sellepärast, et oli esimene katkupiirangute vaba päev ning osa rahvast tormas pidutsema. Sattusin ühte saali noorte isaste pundiga, kes kandsid püsivat hoolt helinivoo taseme hoidmise ees lennuvälja stardiraja tasemel, higistades süüa midagi tuliteravat ja kaanides sinna peale lurrõlut. Aga noh, vahelduseks piirnaguteaja vaiksetele – tühjadele restodele/pubidele oli see ju isegi tore.

Nimetus „sopa Texana“ (9.99) tekitas huvi, seletuseks toodu mõjus meeldivalt (texase mereannisupp sinikarpide & krevettide, veini, kartuli, paprika & sibulaga serveeritud röstsaiaga). Tellimuse täitmine võttis küll kurjama kaua aega, 40 minuti peale veniva ooteaja eest oleks pidanud ette hoiatama! Supp ise oli aga ... noh OK, ei mingit teksasepärast ei osanud sellest küll välja lugeda. Meeldivaim osa oli perektse küpsusastmega krõmpsuvad krevetid, kõik ülejäänu kuulus rubriiki „neutraalselt meeldiv“.

Praeks valisin väga põnevalt kõlava „Tequila fajita“ (19,99; tequilaga marineeritud & grillitud veiseliha säriseval pannil koos sibula- ja paprikaribadega, serveeritud ubade, pico de gallo, aiasalati, guacamole & tortilladega). Olin vaevalt supiga poole peale jõudnud, kui noorhärra tuli koos mingi kummalise järiga ja sõnumiga „teie toit tuleb kohe“. Lürpisin siis kiiruga supipära keresse ... kuid tegelikult läks veel nõks aega.

Ristjalgse järi ülesandeks oli siis kanda endal kandikut, millel kogu teine käik siis serveeriti. Miks seda ei võinud lauale asetada ... aga no ju siis nii näeb mingi komme ette. Särisevale pannitäiele kallati pitsitäis tekiilat, aurud lükati tsaaahhhhhh põlema ja korralik visuaalne efekt – sisseastumine tulisesse Teksasesse sai tagatud!

Noorhärra lahkumise järel ladusin kogu kraami siis enda ette lauale üle. Suures kaanega anumas olid soojad tortillad. Tomatisalsa – noh mis sa talvisest tomatist ikka tahad, ehkki sibul ja tšilli lisasid siia vähemalt väääähese särtsu. Guacamole ei hiilanud kah just erilise vurtsuga, kuid kena ootuspärane lisand oli ikkagi asjakohane. Pruunide põldubade tamp ei saanud juba põhimõtteliselt hea välja näha noh ja maitses umbes samamoodi. Jääsalatist ja punasest kapsast, kirstomatitest ja majoneesist salat oli huvitaval kombel kaetud riivitud cheddar’iga – ootamatu, kuid siiski meeldiv kombo.

Pannitäie osas olid mul kõrgendatud ootused. Kas selle loomaliha marineerimiseks oli kasutatud tekiilat või mitte, ei oska mitte kuidagi arvata, kuid tšilline-paprikapulbrine koorik sellel andis mõnusa õhetuse ja võttis isegi otsaesise kergelt niiskeks. Samal pannil karamelliseerunud sibul ja paprika lisas suutäitele juurde mahlasust ning üldine mulje jäi vägagi kena. Tõsi küll, ma ise ootasin vängemat tšillilaksu, kuid see on juba minu ootuste häda.

Kokkuvõte sedapuhku üle keskmise positiivne. Supipöial kerkib veidi horisondist kõrgemale, see toiduelamus oli leebe, kuid siiski positiivne. Praepöial hüppab aga üsna kenasti püsti, hüüdes serveerimist saatvale tulevärgile ka väikese „braavo“. Seda puhvetit mõistan mina soovitada ikka!

----

lugu ilmus siin

Narva Kohvik (Tallinn)

Jeerum, see koht on ikka olemas! Ja mitte midagi pole vist muutunud, kui ma siin vist u 40 aastat tagasi lapseohtu vanuses viimati käisin? Isegi saiakeste lõhn on sama! :)

Kuna ma pole tõesti siia kunagi hiljem sattunud, siis alguses tekitas ebalust see, et kas toidu tellimiseks pean saiakeste ostjatega ühte järjekorda asuma? Segaduse hetkel astus veel mitu inimest samasse rodusse minu ette, nii pidin u 10 minutit kannatlikult ootama, kuulates pikke põhjalikke kringlitellimusi ning lühimonolooge stiilis kaks-saiakest-ja-kohvi-kaasa.

Seinapealses menüüs paistis vaid üks supike „seljanka“ (3.50) ning ehkki süda aimas halba, tellisin selle. Õnneks eelarvamus ei täitunud selle sõna halvas mõttes. 10 minutiga lauda toodud supike sööklalikult lihtne ja sisaldas mõistagi hapukooreplörtsatust, mis muutis niigi üsna maitsetu kraami veelgi lamedamaks. Õnneks oli paigas vähemalt üks nüanss – nii lõhn kui maitse rääkisid hapukurgivedeliku keelt ja see üheplaaniline happesus viitas sellele, et vähemalt selle supi põhifunktsioonist – organismi äratamisest – saadakse enam-vähem õigesti aru.

Kiievi kotlett (10.-EUR) jättis köögist juba parema mulje, ka laudajõudmise aeg – 20 minutit – oli mõõdukas. Kapsasalat oli praavitatud hapukas-magusa õlikastmega, porgandisalatis leidus mõni küüslaugukilluke – see näitab välja siiski hoolimist, et ei lükata lihtsalt kuiva silo taldrikule, vaid tuunitakse seda veidikese. Lihtne hapukoorekastmeke ja talvised köögiviljad – ei midagi eriliselt kommenteerimisväärilist. Ahjukartuli nime all müüdavad kuuma (ja kartulimaitseainet) näinud vesised keedukartulid jäid enamasti sinna kus nad olid. Kiievi kotleti säästuvariant (ehk siis ilma kondita, lihtsalt rinnafileest kokkukeeratud) oli aga siiski meeldiv, selle seest välja valguv maitsevõi suisa vägagi maitsev.

Kokkuvõte tuleb veidi õlgukehitav. Koht on ju legendaarne, kuid ilmselt käiakse siin saiakeste, mitte päris-toidu pärast. Supipöial on horisondist allapoole, ehkki mitte päris miinuses. Praepöial kerkib veidi neutraalasendist kõrgemale, eelkõige toorsalatite võrra. Aga kas seda puhvetit soovitada? Toiduelamuste otsijatele mitte.

---

lugu ilmus siin

Kodukohvik (Viljandi)

Küsisin: „kas Viljandis on viimasel ajal mõni uus koht ka tekkinud?“ Hetk mõtlemist ja küsiti vastu: „A kas sa Kodukohvikus oled käinud?“. Nonäedsa siis – ei olegi. Ometigi paikneb see puhvet ju otse kesklinnas, Tartu tänava alguses, aga tõesti, sellesse majja polegi veel varem sattunud.

Kuna juhtusin sinna sisse astuma koos endise linnapeaga, siis sai toiduelamus veidi hektiline, kuna ühtelugu astus laua juurde järjekordne inimene, et tervitada ja paar sõna vahetada. Enamasti üritan ma oma toiduretki üksi teha, sest siis saan keskenduda pakutavale ja vormida käigu pealt suutäisi sõnadeks, aga noh ... seekord läks sedamoodi.

Mõnusalt eri-ilmelises saalis oli tööpäeva keskel rahvast päris palju, kuid personal sai kõigega kenasti ja viisakalt toime. Eriliselt laheda mulje jättis köögi paiknemine kuskil poolkorruse võrra kõrgemal, kus askeldav noorhärra tundus vahepeal lausa köögiukse lähedal inimkõrgusel hõljuvat.

Kuna ainumas supp oli päevapakkumisena peedipüreesupp (4.-EUR), siis ohkasin ja võtsin selle. Minu eelarvamus nii päevapakkumiste kui püreesuppide osas pidi siis seekord topelt katsetatud saama. Ja teate mis – see sai topelt põrmustatud!

Huvitavalt mannavahulik tekstuur, mõnus hapukas-magusakas mekk, soolakad kastmenired, krõbedad-soolakad lisandid kokku andsid päris positiivse vau-efekti. Ehkki üldiselt jään siiski arvamusele, et püreesupid on laisa köögi ilming, siis antud juhul möönan, et siia oli pandud piisavalt hoolt ja oskusi, et saada kõrge hinnang.

Praega tekkis alguses väike tõrge – esimesena soovitud „Orsoto & veisepõsk“ osutus otsas olevaks ... ja siis nimetati veel asju, mis otsas on. Ühest küljest on see muidugi märk koha & roogade populaarsusest, kuid teisal ka kasinast planeerimisest.

Uueks valikuks osutus „Antrekoot & Aji Roho“ (19.-EUR). Toidu valmimisega läks küll päris pikalt (vestluse tõttu unustasin aega fikseerida, aga vast nii u 40 minutit), kuid see ootusaeg oli tulemust väärt!

Tellimuse aegu küsiti: „kas liha võib olla medium küpsusastmes?“, mille peale vastasin oma standartsel moel: „andke see liha nii toorelt kui julgete.“ Ja ahhhhh, milline liha see oli! Mõlemalt poolt vaid kiiret särtsu näinud tüki sisemus rääkis VÄGA HÄSTI laagerdunud lihast, oletan et see võib olla isegi rohkem kui kuu aega väga õigel režiimil hoiustatud. Oi-oi-oi kui harva kohtab sellise kvaliteediga toorainet, millega on köök lisaks ka veel supertasemel osanud ümber käia! Liha oli õrn, ülihästi maitsestatud ja tulemus ehk söögielamus suisa perfektne!

Taldrikul polnud lisaks lihale, salatile ja kastmele mingit ballasti ning juba see paneb kööki suhtuma lugupidamisega – väga vähesed toidukohad, eriti väikelinnades lähevad sellise julge serveeringu peale välja! Sellerisalat oma krõmpsu ja erksa roheluse ning ülisobiva hapuka õlikastmega rääkis suvise kerguse keeles. Aji Rojo piprast tehtud pehmelt vürtsikas kaste andis kõigele särava jume ja tumeroheline ürdiõli sumestas kõik erinevad tahud kokku ülimaks toiduelamuseks.

Kui kogu selle ilu juures üldse millegi üle nuriseda, siis oli selleks nuga. Anda korraliku liha juurde kundele kasutada tavalist lauanuga ... noh see on nagu saata baleriin lavale spordiriietes. Asja ajab ära, aga no ei ole stiilne!

Kokkuvõte on seekord vaimustunud! Supipöial tänab väga püstise sirgeselgsusega positiivse üllatuse eest, et vaatamata eelarvamusele võib ka püreesupp olla meistriteos. Praepöial aga tulistab taevasse ülivõrdelisi sõnalisi ilutulestikke ning teatab, et vaata see köök tuleks küll auhinnastada ja muidu pjedestaalile tõsta! Annaks vaid taevas ja kõik gurmeejumalused, et seda taset suudetaks hoida, sest siia puhvetisse tahan mina kindlasti veel sisse astuda!

---

lugu ilmus siin

St.Patrick (Tallinn)

Moodsa ärihoone klaasseina taga paistev baarilett ja väikesed lauad jätavad esimese hooga mulje kokteilibaarist või kohvikust ning alles mahaistumise järel saan aru, et tegelikult on restoran hoopis teisel korrusel. Kuid kuna olen juba mantli seljast võtnud ja leti tagant kinnitatakse, et saab ka siia alla toitu tellida, nii jäängi siia istuma, nähes resto-interjööri asemel edasi-tagasi sebivaid toidukullereid – ju siis kojutellijad hindavad siinset kööki! Vaatame, mis minu pöidlad siis sellest arvavad.

Suppe on menüüs tervelt neli, kuid kuna mudrusuppide (loe: püreesupid) vahel õitseb ka seljanka (4.50), siis mõistagi valin selle variandi. Napilt 15 minutit ootamist ja kena kausike ongi lauas. Kaks rohelist kõrrekest ja mustad oliivid supi pinnal on küll kena visuaalne tervitus, kuid miks on seljanka sisse sokutatud priske lusikatäis hapukoort? Eraldi selle serveerimine pole ju keeruline? Ja mismoodi peaks kunde menetlema neid väikesteks tükikesteks lõigatud sidruniviilu killukesi? Järama koos sidrunikoorega? Sidrunit pakutakse seljanka juurde ju selleks, et oleks võimalik mahla pigistades lisada särtsakat happesust ... ja kuidas peaks neid killukesi sel eesmärgil menetlema? Mina näen ainsa lahendina need lusikaga välja koukida ja kasutuna alustadriku servale sokutada.

Aga supike ise on selline mõõduka headusega. Tihe ja tummine – see on pluss. See et selles leidub lisaks viinerile vaid ühte sorti liha, see on jällegi pisike miinus. Massiivselt palju magusapoolset praesibulat ja leebet hapukurki on peamised märksõnad, mis määravad selle kausitäie olemuse. Pole paha, aga ka ei midagi erilist.

Praadidest valin nõudlikuima: „Veise steik sisefileest pipra-koorekstmega“ (14.90), mille laudajõudmine tellimisest toimub u 30 minutiga. Garniiriks võtan röstitud köögiviljad ning jään selle valikuga igati rahule - värskelt ja mõõdukalt kuuma näinud suvikõrvits-paprika-hernekaunad on mõõdukalt-meeldivalt maitsestatud. Sama võib öelda ka mõnusa hapuka õlikastmega praavitatud värske salati kohta.

Ahjaa, alustuseks tervitas see taldrikutäis mõõõõnusa värskelt jahvatatud pipra lõhnapilvega – see tõstis ootused kõrgele. Liha – mida ma palusin serveerida nii toorelt kui nad julgevad – oli perfektse küpsustastega ... kuid vastupidi lõhnaootustele absoluutselt vesiselt maitsetu. Liha polnud ka eelnevalt piisavalt laagerdunud ning veidi liiga noore looma oma, seega jäi ära ka vanema veise liha enda spetsiifiline maitse. Õnneks oli piprakastmeke meeldiv, ehkki leebelt maitsestatud (kuigi üleüldse mitte „piprane“ selle sõna otseses mõttes) ja seega sai iga lihatükikest sellesse dippides söögikorraga ikkagi ühele poole.

Kokkuvõte tuleb loiukene. Supipöial on horisondis, leidmata suuri põhjuseid ei kiitimseks ega laitmiseks. Praepöial tõueb sellest tasemest veidi ülespoole, sest see värskeltjahvatatud pipra lõhnapilveke paneb siiani naeratama. Kas ma seda kohta soovitan – noh nii ja naa, korra võib ju sealtki läbi käia.

---

lugu ilmus siin

Cafe XS (Pärnu)

Pärnu vana raekoja ja Lastepargi lähistel leidub üks pisitilluke nurgapealne puhvetikesekene, pisut peitunud nigu merekarbike rannaliivas. Äripäeva lõunasel ajal polnud õnneks siiski kõik lauad kinni, nii et ei tekkinud väga üksteise kukil istumise tunnet. Interjöörist pole väga põhjust rääkida, kuna enamiku sellest moodustab klaas-sein, mille taga talviselt inimhõre Pärnu.

Esitan tellimuse otse letis ning kuulen vastuseks rõõmustavat „kas toome prae lauda peale suppi?“. Ühest küljest peaks see ju küsimatagi selge olema, aga niimoodi jääb vähemalt see võimalik ebameeldivus olemata, et mõlemad käigud ühekorraga saabuks.

Supikesi on valikus suisa kolm, millest valituks osutub „Koorene sidrunimaitseline mereannisupp“ (7.00) – kõlab ju maitsvalt, kas pole? 15 minutiga minuni jõudnud taldrikutäis nägi välja paljulubav – kreemikas-kollasest leemest vaatasid välja mõned karbikesed, punasedporgandi ja rohelised porruribad, kõige peal sidruniviilakas ja veidi dekoratiivrohelist.

Esimene lusikatäis, kontrolliks teine ... ja kolmaski. Sidrunimaitseline??? Mismõttes – see on ju jah maitsev ja suulage paitavalt sametine-kreemine leemeke, aga sidrunimaitse? Aaaaa, kas trikk peitub selles, et ise tuleb see sidruniviilakas leeme sisse pigistada? Aga kuidas seda sihukese õhukese viilakaga teha? Sonkisin ta siis nii hästi kui sain vastu taldrikuäärt lusikaservaga katki ja ennäe, vata nüüd ongi sidrunimaitseline! :)

Esimest korda muuseas kohtasin siinmail, et supi kõrvale serveeritakse lusikas koos noaga. Aga iseensest on see kena mõte, et karpides olevaid elukaid välja koukida. Kuna karbiloomad ja krevetid on mullevägagi meelt mööda, siis sai see taldrikutäis põhjalikult tühjendatud ja igati rahule jäädud.

30 minutit tellimise hetkest hiljem saabub ka teine valik: „Võis praetud kohafilee soojal köögiviljapadjal seesamiseemnete ja teriyaki kastmega“ (12.00). Oi see taldrik näeb välja ju imetore – laiutav rohelus keset talve teeb tuju rõõmsamaks, seda enam et see on kenasti värviliseks tuunitud punakuldsete kartulisegmentide, sidruniviilu ja näpuotsa võrsetega. Kena kevade otse taldrikul!

Teriyakikastmega üle nõristatud bešamell, hautatud rohelised oakaunad ja porgandid koos brokkoliga, kiirelt praetud maitsev kohafilee koos väikese seesamipuudutusega – kõik see on ju kena ja mõnus ning minule nii meeldiv kergepoolne kõhutäis. Ainuke torkeke tuleb kalaluudelt – üks fileetükk oli unustatud luudest puhastada ning nii pidin 7-8 pikka jämedat kalakondikest suust välja koukima. Noh, tegijal ikka juhtub, lihtsalt selline tegevus on kliendi jaoks ebamugav ja ebaesteetiline.

Kokkuvõte saab mõõdukalt positiivne olema. Supipöial pisut imestab, et miks peab kunde lubatud sidrunimaitse ise supi sisse tuunima, kuid on üsna püsti ikkagi. Praepöial kortsutab korraks kulmu kalaluude üle kohafilees, kuid jääb ka horisondist ülespoole. Seda pisipuhvetikest mõistan ma mõõduka ettevaatusega soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Bruxx (Tallinn)

Rottermanni kvartalisse on tekkinud üks uus puhvet, nimega Bruxx. Laiendiga „new belgian“. Et mul pole õrna aimugi, missugune on belgia köök ja mille poolest ta erineb oma naabrite omadest (eriti see va „uus-belgialik versioon“), otsustan minna seda lünka parandama.

Õdusalt disainitud valgustusega ja avatud köögiga asutus tundub pretendeerivat mitte ehk kõrgköögile, kuid vähemalt keskklassi restoranile, saalis askeldavate noorhärrade suhtluskultuur jätab mõõdukalt koolitatud mulje. Võibolla muundusid mu ootused saali astudes tajuhäireks, kuid minu jaoks tundus kogu saali täitvat magus belgia vahvlite aroom.

Supimenüüs tekitas uudishimu „Belgia sibulasupp“ (9.00). Küsisin noorhärra käest, et mis teeb sellest sibulasupist justnimelt belgia sibulasupi, mille peale too aga kohmetult naerdes teatas, et polnud valmis nii spetsiifiliseks küsimuseks. Lootsin, et koos supiga tuuakse mulle siis ka vastus küsimusele, kuid paraku saabu 17 minutit peale tellimist ainult supp ise.

Puuliual saabunud maalähedase keraamilise kausikese sisu oli ... noh ütleme nii et huvitav. Jah, see koosnes kaua ja ilmselt veinis haudunud ning karamelliseerunud hapukas-magusatest sibulatest. Aga see ongi kõik. Kas ootuspärase juustu/saia puudumine eristabki seda siis prantsusepärasest versioonist? Kas see puudumine muudab seda suppi kuidagi paremaks? Ilmselt mitte? Igatahes jäi see kausike tühjaks söömata.

Põhiroogade valikust otsustasin proovida „Veisepõsk austerservikute ja hautatud köögiviljadega“ (15.00) – et järsku siin on mingi eripärane belgia knihv sees, mida ma mujal kohanud pole. 30 minutise ooteajaga lauda jõudnud taldrikutäis oli jällegi pigem lihtsa kui peenutseva visuaalse keelega.

Esimesena kahvli otsa jäänud seenetükk oli mõrvarlikult soolane ja pani veeklaasi järgi haarama. Kaua lihaleemes moorinud porgand ja juurseller meenutasid head lihtsat kodutoitu. Veisepõsk ise oli aga ... mehhh? Ma tõesti ei tea, kuidas saab veisepõsest välja võtta seda kollageenirohket liimjat mahlasust, kuid see liha oli tehniliselt võttes pehme, kuid kuiv ja maitsetu! Kas see on belgiapäraselt tehtud veisepõsele omane? Jäi ka see roog minust suuresti taldrikule.

Söögi kõrvale ma võtan alati ainult klaasi vett, et mitte varjutada maitsetaju. Seekord nägin aga menüüs kolme rida majaõllesid ning tellisin peale söömist „BRUXX Wee Heavy“. Küsimuse peale, et kus see jook nüüd tegelikult tehtud on, sain pisut ebaleva vastuse, et see olla belgias majaomaniku äripartneri poolt pruulitud. Wee heavy ootuspärasest karameljast magus-mõrkjusest sõitis aga üle hapukas pärmine noot, mistõttu jäi see klaas minust peale kolme kohustuslikku proovilonksukest edasi puutumata.

Et midagigi positiivset öelda, siis vaata alguses lauale toodud saiakorvikes olev trühvlivõi oli nüüd küll üks meeldiv ja maitsev detailike!

Kokkuvõte on seekord küsivalt nukker. Võimalik et ma ei saa aru belgia köögi eripäradest, aga nii supi- kui praepöial on üsna sorgus, õllepöidlast üldse rääkimata. Selle kogemuse pealt ei oska mina antud puhvetit küll kriipsuvõrragi soovitada. Halvasti investeeritud aeg ja raha ning kurbus kehvast kõhutäiest.

---

lugu ilmus siin