Peetruut (Tallinn)

Rataskaevu tänaval juba söögikohtade puudust ei tule, teiste omataoliste ja –näoliste hulgas leidub ka lahedalt mängulise ja mõnusalt omakeelse nimega puhvet nimega Peetruut. Kolmapäevaõhtusel hetkel sisse astudes olin küll sisuliselt ainumas kunde, kuid nagu mind kohe teavitati, et enamik laudu on broneeritud ja kohe saabub suurem grupp. Õnneks leidus keldrikorrusel ka minu jaoks sobiv lauake ning sain enne suurema sekeldamise algust tellimuse sisse antud.

Olin ennem veebimenüüst otsides ohanud, et mitte ühtegi suppi loetelus polegi, kui rubriigis „Alustuseks“ jäi silma „Lihapallid Tuuma talu mahelambast & särtsakas tomatikonsomee“ (11.-EUR). Hmmm, see võiks ju laias laastus sobida. Pealegi kõlab mõiste ja mõte „tomatikonsomee“ piisavalt veidralt, et sooviks ju järgi proovida, mida see tähendab – tomatipuljongi keetmise peale ise ju ei tuleks!

Ligikaudu 15 minutit läks aega, et minuni jõuaks mõõdukas kausike, mille põhjas kulbitäis leent ja selles kolm pöidlaotsast veidi suuremat lihapalli. Kenake ports hakitud muru ja dekooriks ka seesamiseemneid – visuaalne pool on ju täitsa nunnu. Happeline veidi redutseeritud tomatimahl erilist maitsemuljet siiski ei jätnud. Lihapallidest ootuspärast lambalõhna- ja maitset ei õnnestunud tuvastada, toidukäigu ainsad särts-momendid tulid mõnest viilust jalopenost ja küüslaugust, mis kokku andsid siiski meeldiva fooni neutraalsele maitsepildile.

Pool tunnikest peale tellimist jõudis kohale ka teine käik „Savoy kapsarull seene-odrakruubi täidisega & seeneleem“ (16.50 EUR). Eeee ... see mida mina olin tellinud „prae“ ootustega, nägi välja palju rohkem nagu „supp“ selles mõttes, mida mina oskan arvata. Üksik kopsakas kapsarull ja hästipalju leemekest. Oi, aga maitsvat leemekest! Vat siinkohal oleks mõiste „konsomee“ vägagi kohane, sest seenemaitset leidus siin kohe mitme korruse jagu!

Õrnalehelisest savoy kapsast rullide tegemine on tore mõte, aga tulemus kipub alati väga kergelt laiali vajuma peale esimest sisselõiget, nii läks ka siin. Noa ja kahvliga selle tulemuse menetlemine oleks üsna keeruline olnud, kuid õnneks käis toiduga vaikimisi kaasa ka lusikas, millega oli võimalik laialivalgunud tangusegu kokku helpida ... tõsi küll, seeneleeme enda intensiivsus ei lasknud enam aru saada, kas rullitäites olevad seenekesed ka mingi omaette nüanssi lisasid.

Seda leemekest oli nii palju, et tõepoolest kulus ära teenindajapiiga poolt just selleks otstarbeks soovitatud focaccia ehk itaaliapärane pannisai. Saia kõrvale serveeritud roheline ürdiõli tekitas minu keelel mulje murulaugust, järele küsides selgus et mängus oli hoopiski roheline sibul.

Teenindajapiiga küsimus „kuidas maitses“ sai vastuseks „huvitav“ – ning see on ka kokkuvõtteks sobiv. See köök on julge – ja see on ju tore! Kas saadud maitseelamus ja makstud raha omavahel tasakaalus on ... noh nii ja naa. Aga olukord, kus supp pole päris supp ja praad pole päris praad, on ju omamoodi toredalt segadust tekitav. Seetõttu tuleb siit mitte küll väga innukas, kuid siiski soovitus, seda kööki tasub oma keelega kaeda!

---

lugu ilmus siin

Beer and Barrel (Tallinn)

Kui paljud teist on tähele pannud, et Tallinna vanalinna keskel on olemas Sauna tänav? Aga vaatamata sellele on ta olemas ning keset seda kitsukest tänavat asub ka see kõnealune puhvet Beer and Barrel. Mõistagi keskaegses interjööris, kuhu on superhästi sobitatud modernseid elemente ja kentsakaid pilte. Aga minu jaoks on kõigest sellest olulisem köök, nii et asun tellima.

Supivalikut pole ollagi. See tähendab, et on vaid üks ning seegi on kreemsupp. Oehh seda laiskust. Kreemjas juustusupp vinnutatud vürtsikate krevettide ja krutoonidega (12.90) Või noh – selline kirjeldus on vähemalt kirjas veebis leitavas menüüs.

Umbes 10 minutiga jõudiski minu ette kausike, milles laisalt loksuv kollane püree, kaunistuseks peal peenelthaitud murulauk. Esimene sahmakas aroomi tuletab lapsepõlvest meelde ühte sõna: suitsujuust! Maitse jätkab üsna samal moel, ehkki on aru saada, et siia on ka mingit veidi intensiivsemat juustu lisatud, kuid odavama otsa suitsujuust jääb siiski dominandiks.

Ei ärge saage valesti aru, juust on mulle alati meeldinud, kuid eelkõige huvitavamad, intensiivsema maitse kandjad, mida selle sordiga väga seostada ei saa.

Tolmkuivad ja esimese puudutuse peale laiali lagunevad krutoonid ei anna selle vedelale pudrule struktuuri mõttes midagi juurde. Lubatud vürtsikate krevettide asemel on teises kausikeses mingid suvalised kuivatatud kalalised ribakesed, mis ei kanna endas ei erilist aroomi ega maitselisa.

Tätoveeritud ülipüüdlik noormees tunneb pooleli tühjakssöömata kaussi nähes huvi, et kas kõik oli ikka korras ning näib siiralt kurvastavat, kuuldes vastust „igav“.

Teiseks käiguks valin veidi huvitavamalt kõlava „Skirt steik grillitud köögiviljade ja koorene- pipra demikastmega; 23.90 EUR“ (kirjeldus jällegi kopeeritud veebimenüüst täpselt nii nagu ta seal kirjas oli). Umbes pool tundi peale tellimist jõudis kohale taldrik, mis juba kaugelt ja meeldivalt lõhnas rosmariini järele.

Lopsakas rosmariinioksake oli kuumast õlist läbi käinud ning tervitaski kõige peal lebades võimsa aroomipahvakaga. Korralik hambuline lihanuga (mille eest kiitus!) osutus seekord siiski kasutuks, sest steigilatakas oli juba köögi poolt ampsakateks viilutatud. Enamasti küll rosmariiniõli kattevarjus, kuid selle all siiski meeldivalt loomaliha enda lõhna omav liha osutus aga üsna maitsetuks. Null-maitsestus on julge, kuid mitte siiski alati parim valik. Grillitud köögiviljad liha all olid sellest korrus meeldivam elamus, roa kõige maitsvam osa oli aga magus-soolakas-vürtsikas kaste.

Kokkuvõte üsna kasinapoolne. Supipöial jääb seekord horisondist allapoole, tühjaks-söömata kauss räägib sellest kõige selgemat keelt. Praepöial tõuseb suti tasapinnast kõrgemale, kuid seda vaid maitsejulge kastme eest. Parim osa sellest külastusest oli tõepoolest püüdlik ja asjalik teenindus, kuid antud söögikogemuse pealt külastus-soovitust ei tule.

---

lugu ilmus siin

Restoran D.O.M. (Narva)

Selle asutusega on nüüd küll kõik keeruline. Kui kamraad poleks mulle soovitanud, et „Narva muuseumis avatakse jälle uus resto“, poleks ma seda mingi valemiga üles leidnud. Pimeda ja liikluseks suletud piiripunkti kõrval näis ka kindlusehoone inimtühjana, ehkki väravad oli ju avatud. Valesse kohta sattumise tunnet süvendas remondiks üles kaevatud sillutis väravasuudmes.

Kuid tõepoolest, ukse taga paistis valgus, ukse küljes väike silt lahtioleku aegadeg. Kuna ma teadsin, kuhu minna (ükski silt liikumis-suunda ei näita), siis sattusingi heledasse ümarasse saali, kus lisaks minule leidus ka paari-inimeseline lauatäis kundesid.

Nüüd algas tajuhäire teine etapp. Uue restorani avamise eelinfo oli leitav Narvast väljas paikneva „Mangal Kaukaasia Restoran“ FB-lehel. Noh olgu, eelinfona on selline koht võibolla isegi OK, kuid praegu ... on ainukesed infokräbalad leitavad samalt lehelt. Lehelt, mis oma füüsilise aadressi-info ja nimega juhatab sind linnast välja ning sisulise info osas ei paku mingit pidepunkti, et kummast asutusest nüüd siis räägitakse, mis on menüü ja mille pärast peaks üldse kohale tulema.

Et juhul kui minusugune isend tuleb kohale eeldusega, et tegemist on Kaukaasia köögiga, siis imestab ta ennast kringliks, kui näeb menüü avalehel rubriigis „Rahvusköök peakokalt“ toite nagu „Mulgikapsad“, „Läänemere kilu“ jne.

Vaatamata sellele, et seinale on miskipärast riputatud kaukaasia-päraseid pildikesi, pole menüüs isegi õrna vihjet, et mis kontseptsiooni või kallakuga see puhvet siis olla üritab? Et nt kuidas haakuvad omavahel toidunimedes korduvalt mainitud maalähedus/talupoeglikkus selliste toitudega nagu „Caesari salat“ ja „Borš pampuškadega“, seakoot ja pasta carbonara?

Aga olgu, kui selle puhveti nägemus turundusest on säärane, no las ta siis olla.

Esimeseks tellin väga kummalise nimega roa: „Maalähedane kalasupp (rüütli-uhhaa)“ (9.-EUR). Olgu, jätan nimetuse kallal jauramise kõrvale ning proovin pigem asjast rääkida. Umbes 10 minutiga saabunud kausike nägi oma pinnale puistatud muruhakkega ju päris kena välja. Aromaatika – väga veenev justnimelt oma kalakülluses, jääb mulje, et siin on kasutatud päris kalapuljongit, võimalik et koguni uhhaana valmistatud moel. Maitse – pisut vähem veenev, kuid siiski meeldiv. Sisu – paar tükikest valget pudedat kalaliha, neli porgandilaastukest ja pisut rohkem kartulitükikesi. Ausalt öeldes supina hõredapoolne värk, aga veendunud puljongisõbrana klõmpsan ma selle uhhaaleeme lusikashaaval siiski sisse. (olgu lihtsalt ääremärkusena öeldud, et minu jaoks on kalasupp ja uhhaa väga erinevad kontseptsioonid).

„Ürdine sealiha steik rosmariini ja ahjukartulitega“ (20.50 EUR) jõuab kohale u 30 minutiga. Väga hea ajastus ning tütarlapse meeldiv naeratus sinna juurde. Prae enda visuaal jääb oma segastiilis kuhugi pubiroa (rohkelt kartuli-ballasti) ja restorani (kastmetriibud ja õhkõhukesed köögiviljalaastud) piirimaile. Kuskohas ja kuidas rosmariin mängus on või oli, see jääb saladuseks.

Steigi pakkumise juurde peaks käima kaks asja: kliendilt küpsusastme küsimine ja korralik steiginuga. Siin ei kumbagi. Liha nägi välja üsnagi isuäratav oma kena kooriku mõttes, kuid sisu oli kuivuse piirile küpsetatud ning alamaitsestatud. Suitsune-ploomine grillkaste võimaldas selle siiski ilma probleemideta ära süüa, ehkki hästivalmistatud ja –maitsestatud liha ei vajaks kunagi mingit kastet enda algse maitse varjamiseks.

Kokkuvõte on üsna õlgukehitav, seda alates turundusest kuni toiduelamuseni. Nii supi- kui praepöial jäävad neutraasele tasemele stiilis „käib kah, see on OK“. Kui nüüd panna see aga kokku toidu eest väljakäidud summaga, siis see ei ole OK. Nii et soovitust siit ei tule.
---

lugu ilmus siin

Rööm (Pärnu)

Eelmise aasta suvehakul avas Pärnus Pühavaimu uulitsas end uus toidupesa nimega Rööm. Nüüd on nad ligi aasta vastu pidanud, seega võiks olla parim aeg minna pöidlaga torkima – tavaliselt sellise ajaga saavad asjad korralikult paika loksutada ning kõik võimalikud head ja ka nõrgad küljed esile tulla.

Kolmapäeval kellakolmesel ajal oli saalis veel vaid üks väikelapsega perekond ning valitses väikelinnalik hooaja-väline vaikus. Naeratav kräsupäine noormees askeldas laudadele asju panna, kuid libistas koheselt ka minu lauale menüüd.

Suppe oli menüüs kahjuks ainult üks, täpsemalt nädalapakkumisse lülitatud „Tom Kha kana ja koriandriga“ (6.-EUR). Kahjuks ütlen ma mitte isegi niivõrd valikuvõimaluse puudumise pärast, kuivõrd see, et Tom Kha on üks selline supike, mis reeglina köögi käekirja väga ei ava, sest oma kreemise-täidlase olemuse tõttu annab pea alati rahuloleva tulemuse, kui kokk midagi just otse vussi ei keera.

Seekord polnud aga põhjust kahetseda kohe üleüldse mitte. Umbes 10 minutiga lauda saabunud kauss oli väga kenasti ja värviküllaselt dekooritud roheliste koriandriehtede ja punaste tomatiseibidega, lisaks ohtralt õlitäpimustrit.

Leemeke eritas meeldivat sidrunheinalikku värskusenooti, maitses lisandusid kafiirlaimi eeterlikud ja tšillikese vürtsikad nüansid. Ohtralt maitsvat kanakintsu lihatükikesi ja ebaseene-šampinjoniseibe. Kreemine, kookosene, mõõdukalt happe ja vürtsiküllane – teate see oli üks parimaid Tom Khasid vist üleüldse! Põhjamaises karguses on selline maitseküllane tervitus kaugelt lõunast väga teretulnud!

Teise käiguna võtsin proovida „Võis praetud kuld-merikoger, karri vürtsidega kaste, porgandi-misokreem, Hiina lehtkapsa salat, nuikapsas“ (18.-EUR), mille saabumisega läks u pool tundi. Kui ma ei eksinud, siis kuulsin ka kuidas supikausi minu tänusõnade saatel ära viinud noorsand hõikas kööki midagi sellist et „kala võib nüüd serveerida“ vms – kui ma seda õigesti kuulsin, siis kiidan asutust hooliva teeninduse eest, et klient saaks õigesti ajastatuna parima toiduelamuse!

Oi kas teate, kui ilus see lohmaka taldriku sisu oli! Suurepärane näide sellest, kuidas toit võib ainuüksi oma teadliku värvivalikuga esmase positiivse üldmulje luua – paberõhuke ja erkvalge nuikapsa viilakas, roheline kale, kollane kaste ja punane porgandikreem moodustavad suisa oivalise värvikombo!

Kalekapsas hämmastas mind oma meeldivalt hapuka ja õrnalt suitsuse maitsega niivõrd, et ajasin näpu püsti ja palusin köögist uurida, et kuidas seda valmistatud on. Noormees käis ära ja teatas veidi ebakindlal häälel, kasutades enda jaoks ilmselt veidi võõraid mõisteid: „marineeritud sushiäädikaga ja valmistatud tahhiinimaitseainega“.

Porgandi-misokreem – superlaheda värvusega, umamise ning jällegi õrnalt suitsuse kõrvaltooniga – ilmselt oli porgandeid ennem püreeestamist röstitud. Karrikaste kippus juba veidi om ülevõllise intensiivsusega jaheda põhjamaalase maitselage purustama, aga kuulus vaieldamatult rubriiki „ülimeeldiv maitseplahvatus“. Kui nüüd üleüldse millegi kallal veidi nuriseda, siis selle üle, et hõrk-krõbe kalafilee oli uputatud otse selle maitselise vulkaanipurske kraatrisse ning seega jäi kalamaitse ise ülejäänud intensiivsuse varju.

Kokkuõte nüüd küll hurraa-positiivne! Supipöial nendib rõõmsalt ja püstiolles, et osatakse ikka siinmailgi aasialikku maitseküllust esile manada. Praepöial aga hüppab suisa taldrikust välja ja lõugab nagu turuplatsil, kutsudes seda maitseimet vaatama ja oma keelega järgi katsuma. See köök on väga julge ja oskusliku käekirjaga ning kõiki kiiduregistreid vallale päästev. Rööm, puhas Rööm!
---

lugu ilmus siin

Sakala köök (Tallinn)

Nendel keldripesadel on minu südames mingi eriline koht. Hubasem, turvalisem, kodusem. Ilmselt mingi kaugete esivanemate koopakutse, mis muud :) Selles kesklinna veerekese peal olevas keldris asub siis puhvet nimega Sakala köök, mille kontseptsioon on toreduseni lihtne. Ei ole tavapärast püsimenüüd ja selle kõrval päevapakkumisi, vaid iga päev ongi vaid „päevamenüü“, mis on iga kord erinev.

Kolmapäeva pärastlõuna, ilmselt suurem sööjate mass on juba läbi käinud ning külastajaid paari napi lauakese jagu. Teen tellimuse otse letist ja supi tellimisel soovitab võluvalt naeratav daam valida poole supi variant, nii mõistagi teengi.

Praktiliselt kohe lauda saabunud frikadellisupp (1/2; 3.90) on ka oma „poolikus“ mõõdus täiesti piisav. Mõnusalt praetud supipõhja järele lõhnav, klaari kuid rammusa leeme peale ehitatud kausitäis maitseb aga lihtsalt väga hästi! Oma olemuselt ülimalt lihtne supike sisaldab vaid frikadelle ja kartuleid, läbipraetud sibulaid ja porgandeid, kuid see kokku on nagu külastus vanaema kööki, kus küllatulnud lapselapsele pakutakse hingega valmistatud toitu. Korralik puljong ja kohane maitsestus – nii lihtne see hingesaladus ongi!

Prae tellimusel rõõmustab pisiasjake, mida pole mujal menüüdes kohanud. Rubriigis „lisandid“ on kartuli, tatra jms valikute kõrval ka „või lihtsalt rohkem salatit“ – oi, see on just minu jaoks!

„Pikkpoiss“ (8.50) saabub umbes 10 minutiga ehk täpselt siis, kui supike on otsa saanud. Ja teate mis kena – tšekil ma näen sõnakest „hiljem“. Ise lisatud, lihtsast kuid loomulikust tarkusest. Mitte kliendi käest isegi küsides, et „kas toome prae hiljem kui supi“ vaid võttes seda loomuliku toimimisviisina ... mida see ju ongi!

Kõigepealt tõuseb ninna värske köögiviljalõhn ning see on ju tore! Ma pole kunagi osanud kuigivõrd hinnata hiinakapsa-põhiste salatite võlu, kuid siin on see osatud koos tomati, kurgi ja punase sibulaga ning õli abil praavitada mõnusaks värskuseallikaks. Kapsa-porgandisalat – õrnal magus-hapukas ning samuti meeldivalt karge. Kodune keedumunaga täidetud pikkpoiss ja leebe koorekastmeke. Tõepoolest, ei midagi erilist, kuid meeldiv ja kohane sooritus.

Kokkuvõte üsna ja üsna rõõmus. Supipöial on rõõmsalt püsti, kiites oskust valmistada lihtsat frikadellisupikest parimal moel. Praepöial pole ehk nii väga püsti, kuid kiidab selle „lihtsalt rohkem salatit“ valiku eest. Siit tuleb kindel soovitus – aja, hinna ja toidukogemuse suhe on üsna optimaalses vahekorras!

---

lugu ilmus siin

Kanuti resto (Tallinn)

Rotermanni kvartali perimeetril, vaatega Kanuti pargi poole leidub üks toidupesa, mis ongi saanud eelmainitult oma nime. Satun sinna teisipäeva õhtul, tunnike enne sulgemist, mistõttu pole üllatav, et kundesid pole just ülemäära palju. Meeldivalt sopiline ruum võimaldab eraldatust hindaval inimesel leida endale nurgatagusem kohake ja süveneda menüüsse.

Tõsi küll, ega siin pikka süvenemist vaja polegi. Kuna peale püreesupi on veel ka üks pärissupp ehk seljanka (12.-EUR), siis selle valingi. Ehkki olen üsna üksi saalis, läheb selle saabumiseni u 15 minutit.

Esmamulje roast oli ju täitsa viisakas – hapukoor siivsalt eraldi serveeritud, mõõdukas maitsemurust dekoor, kõik nagu päris. Aga sellega rõõm lõppes. Supp ise osutus mingiks kummaliseks kartulisupiks, mille punakas leemes leidus ka mingi ühte sorti (a la jahimehe-)vorsti jupikesed. Noh olgu, seljankaga oli seost veel ka hapukurgi ja oliiviseibide näol, aga see oli ka kõik. Happekest-vürtsikest leidus siin ka vaid miinimumi tasandil ... aga igava ja kohatuna mõjus see kõik.

Teise roana valisin enda jaoks vastuolulise roa – lambakarree (26.-EUR). Ei, lammas mulle meeldib, nii oma spetsiifilise lõhna kui maitse mõttes. Tihtikuuldud kirumine „kasuka“ teemal on minu jaoks arusaamatu – see on ju hea, kui ühel lihal on selgelt arusaadav profiil. Aga vaata karree puhul on mul alati üks tõrge – minu väikeses valges peas peaks kondil pakutava liha küpsusaste olema selline, et kondi saab välja raputada. Kui aga seda pakkuda steigi küpsusastmel ja liha tuleb hammastega ribide küljest rebida, siis ... nohh ma ei tea, minu jaoks see pole nauding.

Selle konkreetse roa puhul alustan positiivsest – kena väljanägemine oma hõreda murupuiste ja kastmejärvega. Korralik sakiline lihanuga – jälle hästi. Kaste on meeldivalt magus-hapu ja kergelt küüslaugune – jälle tore! Kartul krõbe ja meeldivalt maitsestatud – kena asi seegi.

Aga paraku sellega jällegi positiiv lõppes. Küpsetatud küüslauk võib olla imeliselt hea, kui ta on juba pähkliseks karamelliseerunud. See peake siin oli aga siuke ei liha ega kala – pooltoores, ei enam mõnusalt aromaatne ega veel ka mitte karamelliseerunu. Liha – steigi küpsusaste, nagu ma ütlesin. See tähendab, et kahe piiiisikese ribitükikese küljest sain ma kokku tikutoosijagu 0-maitsestusega liha. Ehhhh.

Kokkuvõte tuleb kasin. Supipöial on solvunud seljanka solberdatud variandi pärast. Praepöial on veidi erksam – lambalõhn ja maitse oli täiesti maitseinetest „rikkumata“, mis on mõneti isegi tore. Aga võttes makstud raha ja saadud toiduelamuse vahekorda, siis see oli nüüd küll üks niru lugu.

---

lugu ilmus siin

Gruusia kohvik Kahketi (Narva)

Seni vaid Narva-Jõesuus tegutsenud gruusia puhvet otsustas jõudu proovida ka Narvas. Kuna mulle jõuti seda juba ka soovitada ning oli ka jälle asja sinna piirilinna, siis mõistagi läksin ka proovima. Linnasüdamest jääb see koht küll väikese jalutuskäigu kaugusele kuid kuulge ... liikumine on ju ainult kasuks, kas pole :)

Teisipäeva õhtule vaatamata oli umbes 10 lauaga puhvet poolenisti täis – mis on väga hea näitaja – ja umbes tunniajase kohalviibimise ajal jõudsid mitmed lauad ka uuesti täituda – veel parem näitaja!

Rõõmustavalt ei olnud kogu menüü ainult kohalikule turule ja nõudlusele vastavaks nuditud, piisavalt palju leidus ka ehedaid gruusiapäraseid roogi. Nii näiteks leidus siin väga omanäoline supike nimega „Tšihirtma“ (paks lihasupp ürtidega, 6.90). Tõenäoliselt on selle oma olemuselt üüratult lihtsa supi lugu suhtelise vaesuse taustas kinni. Et no näiteks talvel mägedes lumevangis olevas majapidamises polnud lihtsalt mitte midagi muud võtta kui kana ja muna – nii et väikese sõnamänguna võikski seda nimetada „kana-munasupiks“.

Kuna rahvast oli suhteliselt palju ja piiga sibas saali teenindada üksinda, siis läks supikese saabumisega u 15 minutit aega. Aga pole hullu, sai üle vaadata ruumi mõningased gruusiapärased dekoratsioonid (sh suur seinamaal, mille foonil saaks soovi korral teha ilupilte Kaukaasia-pärases karusnahkses burkas ja papaahas, mis samas välja pandud).

Ainuke nurisõna, mis saabunud aromaatse kausikese kohta saab öelda – ta oli kõrvetavkuum, mis on ilmselt liiga pika (mikros?) järelkuumutamise tõttu. Aga siin kausis oli tõepoolest väga hea ja korralik rammus puljong, mille lõhn ja maitse reetis eksimatult, et tegu on eheda kanapõhise rammuleemega! Kergelt happeliseks on see leem tuunitud selleks, et supi paksendamiseks kasutatud muna ei värvuks halliks ega muutuks loperdavateks tükkideks, vaid jääks kenasti valgeks ja niitjaks. Ohtralt kanaliha ennast ja näpuotsaga ürdikesi ning lusikajagu klaasistunud sibulat – nii lihtne ja talupoeglik see supp ongi, samas nii paganama maitsev!

Teiseks käiguks sai võetud mind kunagi kauges lapsepõlves nii lootusetult segadusse ajanud nimega roog – kana tabaka (11.50). Toona jäi minu jaoks absoluutselt arusaamatuks, et miks peaks keegi tegema tubakaga kana? Hiljem alles sain teada, et tabaka on tegelikult selle madala lameda panni rolli täitva savikausi nimi, milles kanakene küpseb. Hirmsa koormuse all ja lamedake.

Need sõnad „kanake“ ja „lamedake“ pole valitud juhuslikult, vaid klassikaliselt peabki olema tegemist pisukese noorkanakesega, kelle pinnalaotus panni sisse kenasti ära mahub. Küsimus pole tegelikult mitte isegi niivõrd pind- kuivõrd ruumalas. Täiskasvanud kanajuraka võib ju ka lapiti pannile jõuga suruda, aga ta ei jõua korralikult läbi küpseda, ilma et ta praadimisrežiimil kõrbema ei läheks. Selline tibuke aga saab kenasti küpseks, ka kondid on kenasti lahti ja koorikuke mõnusalt krõbe – see kooruke aga ju ongi kogu kanavärginduse juures parim, kas pole!

Kuigi ettekandjapiiga küsis, et mida ma kana kõrval garniiriks soovin, siis jätsin selle võimaluse kasutamata, sest ... no milleks tõesti J

Umbes 30 minutiga saabunud kanakest ennast oli täpselt niipalju küll, et veel viimaste tükikeste juures sai mõmisetud ja kiitvalt pead vangutatud. Ei, siin ei olnud mingit erilist ja erakordset maitsestamisega lisatud, lihtsalt väga hea praetud liha maitse, mis on paljude aastatuhandetega meie ajus kinnistunud kui külluse ja pidusöögi võrdkuju.

Kausikesega lisatud adžikalaadne ollus oli minu maitse jaoks küll liiga palju tomatile ja koriandrile/punele keskenduv ning tšillit eirav, kuid polnud mõneks kastmiseks viga temalgi. Lusikatäis peediga marineeritud kapsast, mis oli õliga praavitatud ja kreekapähkli tükkidega üle puistatud, maitses aga üleüldse niiiiiiii hästi, et küsisin, kas seda ei saaks eraldi kaasa osta. Paraku ei saanud.

Kokkuõte seekord väga kiitev. Kunagi on mulle omistatud tiitel „kõhuga kaukaasia poole“ ning sedavõrra rahulolevam ma ka olen. Mõlemad, nii supi- kui praepöidlad on ülimalt rõõmsalt püstiasendis. Jah, need olid väga lihtsad toidud – aga no lihtsalt sedavõrra maitsvad, et siit tuleb kindel soovitus minna seda puhvetit külastama!

---

lugu ilmus siin

Juustu-kohupiimatäidisega lavaširullid

Kindlasti on sellel toidul oma nimi nendes piirkondades, kus lavaši või tortillade või muude lameleibade kasutamine on igapäevane. Lõppeks pole see ju muud kui taldriku, nugade/kahvlite ja salvrättide aseaine ühekorraga. Mida sa sellele taldrikule enne rullikeeramist paned ... aga paned seda mida parasjagu saada on. Paremal juhul seda, mida tahad.

Mina tahtsin panna suluguni ja brõnza juustu. Ainult sulugunist mille iganes tegemine pole hea mõte, sest siis peab teda tulipalavalt sööma - kuumalt efektselt pikki sulajuustuniite andev kraam muutub jahtudes taas tahkeks massiiviks. Brõnzaga segatuna saab tulemus hoopis parem ... ja kohupiima lisamisega minu meelest veelgi etem. Noh anud juhul kodujuustu lisamisega, aga mõte on ikkagi sama :)

Umbes võrdsetes kogustes (150 g ehk kumbagi?) riivisin nii sulugunit kui brõnzat, segasin kodujuustuga (u 300 g), maitsemuru ja soola-pipraga.

Maitsemuru all pole võimalik jällegi öelda, et mida tingimata peaks või ei tohiks kasutada. Minul on sügavkülmas alati suvel valmishakitud tilli ja peterselli, aga võib lisada ka kuivatatud oreganot õi basiilikut. Peamine on anda väikest täpilist visuaalset ilu ja veidi ka endale meeldivat aroomi - miks mitte kasutada kasvõi valmis pitsamaitseainesegu - see on ju ometigi disainitud sobituma juustuga, kas ei?

Novat ja siis kellaosuti liikumise suunas - segu laotub lavašile, see keerdub rulli, tükeldub ja vaiksel tulel aegamisi pruunistub. Päris ise, ausõna :) Niipalju pruunistub et ilus oleks ja juust sulama saaks.

Noh ja kui sa oled samapalju oinas kui mina, et soolasele juustule liiga palju soola juurde panid, siis tuleb kiiresti mingi dipikaste ka valmis segada, et oleks kuhu lapikuid täidetud jupikesi torgata enne ampsamist.

Kiire ja lihtne ... ja no kellele ei meeldiks siis need kaks asja kombineerituna, mida süüa ei tohiks - tainas ja juust, onju :D

Aara kohvik (Pärnu)

Pärnu linnasüdamest põgusa jalutuskäigu kaugusel, Riia maantee otsakese peal paikneb hästi armsa olekuga pesake nimega Aara. Kunagi Aara baari nime all tegutsenud kontorirahva konjaki-tipsutamise pesake, nüüd põhiliselt pagariäri funktsiooni täitev, aga ühtlasi ka kohvikuna toimiv nostalgiline kohake.

Hoolitsetud soengu ja välimuse ning põllekesega proua on malbelt range olekuga, meenutades pigem algklasside õpetajat, kes koolitahvli eest vabal päeval kohvikuleti taha asunud. Suuremustrise lillelise tapeediga sein leti taga jätab õdusa mulje, külgmistel paljastel tellisseintel fotod baari hiilgeaegadest – nõuka-aegse kõigevähesuse ajal olid taolised puhvetid väga hinnatud. Ajaloo sügavustest pärit grammofon ja kassamasin viskavad sillad veel kaugemasse minevikku, pitslinikukesed ümaratel laudadel koos retrohõnguste toolidega loovad suurepärase ja veidi pretensioonika kohvikuõhustiku, millesse sobiks laiade kübaratega peened daamid ja soliidsed härrasmehed patsiirtokkidega.

Tegelikkus on mõistagi pisut teistsugune. Enamiku külastajatest moodustavad lähedalasuva polikliiniku ja turu tõttu siiakanti sattunud vanaprouad, kes ostavad kaasa saiakesi. Ilmselt igapäevane kunde paneb letile supitermose ja noogutab küsimuse peale, et „kas kaks portsu nagu ikka“? Ehk siis selline tavaline ja argine klientuur, kelle soove ja ootusi kohvikurahvas teab ja oskab täita.

Umbes selliseks siis kujunebki ka toiduelamus, aga kõigest järgemööda. Kuna tean varasemast kogemusest, et supiks on siin majas vaid see üks päevasupp, mis ennelõunaks valmis keedetakse ning mida jätkub seni kuni jätkub, siis selle võtangi ilma liigsete küsimusteta.

Kanasupp (3.00) laekub minu ette sisuliselt samal hetkel, kui end toolile maha toetan. Rõõmsavärviline supike klaaris ja vesisevõitu leemes, mille põhiosa moodustas liiga pehmeks keenud külmutatud köögiviljasegu. Teate küll, see porgand-hernes-lillkapsas-aedoajupid. Einoh, ega selle valmissegu kasutamine ei ole ühestki otsast hea ega halb, see on normaalne vundament, millele võib ehitada ka midagi säravat ... aga siin ei ehitatud. Ehituseks oleks vaja olnud mingit korralikku tummist, eelvalmistatud puljongit, sest need kiiralmivad aedviljajubilad ei suuda mingil moel seda rammuleeme efekti anda.

Ilmselt alguses ahju näinud kanake on siia andnud vähese meeldiva aroomikese ja õige pisut ka maitset. Rõskel talvelõpusel päeval täidab supike ära oma esmase funktsiooni – anda kerele sooja, kuid maitsemeelte osas ei ole suurt millestki rääkida.

Kodused kotletid (5.00) saabuvad täpselt samal hetkel, kui supisöömise lõpetasin. Välimus on roal esteetiliselt hästi komponeeritud, kombekas sangakesega kastmekannuke loob isegi restoranilikku vaibi.

Taldrikut täidab tööstuslik kogus friteeritud soolakaid kartuliseibe. Nullmaitsestusega peenelt ribastatud hiina kapsas on õnneks vähemalt tilgakest õli näinud. Värske ja hapendatud kurgi viilud, jämedalt riivitud ja maitsestamata magusakas keedupeet – talviste toidulisandite tüüpvalik. Kastmeke nagu leige suvepäev – eimittemidagi erilist, aga pigem siiski meeldiv. Ja ka kotletid jätkavad täpselt samal lainel. Jah, nad on kuumad ja tinglikult isegi mahlased (või pigem võiks öelda mitte-kuivad), aga üsna eimingisugused, maitsestamisega pole siin vaeva nähtud – ei piprakest, ei küüslaugukest, muudest rosmariinidest rääkimata.

Kokkuvõte seekord loid ja laisk – nii supi- kui praepöial on niiiiiii neutraalsel tasapinnal kui võimalik. Selle köögi deviis on ilmselt „mitte kedagi ei tohi häirida mitte millegagi“. Turunduse mõttes pole see ju halb, sest taoline lähenemine sobib võimalikult paljudele. Umbes sama nagu pudelivesi, mis sobib kõigile, kuid niipea kui sa vette kasvõi jõhvika sisse paned, siis see mõnele juba ei meeldi. Aga toidu pärast kohale minemise soovitust see antud puhvetile kah kaasa ei too. Teisest küljest aga – interjööri nautimise mõttes tasub minna ikkagi ... ja järsku on seal suurepärased küpsetised, see aga pole minu ampluaa ja seega hooooopis teine jutt :)

---

lugu ilmus siin

F. Burger (Tallinn)

Burksiputka ja „consomme wontonitega“ – kas need kaks asja käivad teie peas kokku? Või tõstke käsi püsti, kui mitu teist ilma guuglit kasutamata suudab öelda, mis need kaks võõrapärast sõna tähendavad, mh-ah?

Minu väikeses valges peas tekitas see kreebus aga piisavalt huvi, et minna asja oma pöidlaga torkima. Et päris aus olla, olin ka mina neid sõnu vaid põgusalt ja piisavalt ammu kuulnud, et vaatasin ka ise igaks juhuks sõnaseletusi järgi :

See asi, mida ma sissejuhatuseks burksiputkaks nimetasin, polnud ka muidugi mitte mingi putka, vaid Viru keskusele loodud toiduala üks lettidest, mis moodsal kombel ilma vaheseinadeta suurt ruumi jagades lõid päris vilkana tunduva keskkonna. Väga hea mõte ja teostus – igaüks eraldi ruumis/hoones olevana oleks oma 1-2 kundega jätnud igavleva mulje, praegune lahendus aga suisa kutsub lettide vahel ringi käima ja midagi meelepärast otsima.

Alustuseks on juba see tavatult hea, et end burgerikohana positsioneeriv kiirtoidukas oma menüüs suppe hoiab. Ehkki veebilehel on kirjas vaid kaks vietnamipärast eksootilist varianti, siis FB-lehel leiduvas talvemenüüs leidus lisaks ka kõnealune „Metsaseene consomme. (10.-EUR) Seene - toorjuustu wontonid, ürdid“.

Pakun tasuta tõlketeenust – konsomee on hästi „kange“ ja selge puljong, omamoodi ekstrakt sellest-millest-iganes teda keedetakse, antud juhul siis seentest. Wontonid – hiina õhukeseseinane versioon pelmeenidest.

Jaaaaa, kas teate, antud juhul oli selle võõrapärase konsomee nimetuse kasutamine tavapärase puljongi asemel isegi õigustatud – see mõjus tõepoolest kontsentreeritud seene-elamusena, kuuma ja aromaatsena. Maitsepilt oli küll ehk võibolla tiba üheplaanine, nt köögiviljamagusus oleks minu meelest mõjunud siia ka sobinud, aga võibolla oleks ka vähendanud rõhku sõnal „seen“.

Nood pelmeenikesed aga mõjusid täiuslikuna, avades kuumas leemes oma siidise-kreemise sisu, kombineerudes selgeks vaimustuseks! Kas nüüd siin omakorda oli sees ka mingi täiendav seenelik komponent, ei oska öelda, sest leida seent seene seest on keeruline J Igatahes oli üldine maitsepilt ülimalt rahuldust pakkuv!

Kui supikese tulemisega läks tellimise hetkest 15 min, siis teise käigu laekumisega 25. 10 minutine vahe käikude vahel on napp, aga ikkagi piisavalt hooliv ajastus, et kunde jõuaks esimese roaga ühele poole saada.

„Steik & Chips (28.-EUR) Antrekoot, friikartul, adžika, rukola“. Miks ühes ja samas roanimes kasutada nii inglise- kui prantsuspärast nimekuju, seda ei oska ma öelda, aga no miks mitte. Kahel eraldi taldrikul toidu serveerimine – noh jällegi, miks mitte. Et aga asutusel, mis pakub steiki, ei ole pakkuda steiginuga ... vaat see on juba üsna jäme viga.

Tellimise hetkel esitati asjakohane küsimus küpsusastme kohta ja saades minu tavapärase vastuse „nii toorelt, kui julgete pakkuda“, lisati veel rõõmustavamalt asjatundlikult: „et siis blue rare?“. Köök oli oma töö hästi teinud, kenasti soola-piprakoorikuga liha oli vaid hetke kõrget kuuma näinud ning liha seestpoolt täpselt nii punane kui peab. Paraku aga see liha ise oli kas liiga vana looma küljest (mida andis aimata ka spetsiifiline vanalooma lõhn, mis erineb nt vasikast üsna selgelt) või liiga vähe laagerdunud, igatahes oli seda natukese raske nii lõigata (steiginuga!!!) kui ka mäluda. Igatahes ära ma ta pisut punnitades sõin, nii et otseseslt halvaks ei saa ka tulemust nimetada.

Adžika liha kõrval oli aus ja teravama otsa särtsakusega – nii mulle meeldib. Kartulite juurde antud majoneesikastmete samuti kenasti jämejahvatatud piprakesega tuunitud – jällegi kena! Nn chipsid olid õnneks küll päris kartulist tehtud, kenasti loomuliku koorukesega ja puha, kuid paraku nii kõvasti üle soolatud, et üle kahe-kolme jupstüki ei suutnud ma ka kastme ammutamiseks ära süüa.

Kokkuvõte sedapuhku kahetine. Supipöial on siiras vaimustuses – nii täiuslikku seene-elamust pole ammu saanud. Praepöial on aga palju kurvemas seisus – ehkki köök oli oma tööd hästi teinud, siis liha enda algsed omadused ja korraliku lihanoa puudumine viisid hinnangu alla ning hinnatasemest tekitatud luksuslikku lihaelamust ei saanud, seega läheb pöial veidi isegi horisondist allapoole. Kuidas siis soovitusega jääb? Kui olete seenesõber, siis selle supielamuse saamiseks soovitan ikka kohale minna, mine tea kui kaua see talvemenüüs olev pakkumine püsib.

---

lugu ilmus siin

Tokumaru Balti jaama turul (Tallinn)

Mäletate et ma ütlesin, et siia turule saan ma veel korduvalt tulema, kuna avastasin siinse toidukohtade külluse – janonäedsa, siin ma jällegi olen! Et oli veidi rohkem vaba aega, loivasin avarad ruumis otsast lõpuni läbi, kaaludes et kuhu siin maha istuda ... kuni jõudsingi lõpuni. Või siis alguseni, kui teistpidi vaadata. Igatahes päris otsakese peal, natukese varjujäävana leidsin jaapanipärast toitu pakkuva letikese kirjaga Tokumaru, mille küljel olevad erksalt kollased kentsakavõitu disainiga lauakesed andsid märku, et saab ka kohapeal süüa.

Supisõltlasena sõelusin kiiresti menüü läbi ja veidi ohkasin, et ainuke supivariant oli misosupp. Senised kogemused selle – oma olemuselt lihtsalt kerge puljongiga on olnud sellised kahvatupoolsed, aga otsustasin siiski uuesti proovida ... ja õigesti tegin!

Misosupp lõhega (4.60) vastas esmamuljel täpselt ootustele – hõre leemeke, mille pinnal veidi rohelise sibula haket ja seesamiseemneid – ja seega asetas ootused üsna 0 lähedale. Aga näedsa-näedsa, seekord oli asi üsna vastupidi! Kas olid kokad ise vaeva näinud maitsekama dashi ehk lähtepuljongi keetmisel või olid nad kasutanud lisandina intensiivsemat misopastat (fermenteeritud sojaubadest), igatahes oli tulemus väga meeldiv. Ah et mismoodi meeldiv – nojustnimelt umami-meeldiv! St ei olnud ühtegi ekstra maitsekonksu, mille külge haakuda kirjeldamiseks, aga üldmaitsemeeleline rahulolu oli esimesest lusikatäiest kuni lõpuni tagatud! Vähesed lõhekuubikud ja wakame-lehekesed lisasid siia meeldiva kalalise nüansi ja pujongisõber minus lõi vaikselt nurru.

Teiseks käiguks valisin „Gyoza kanaga“ (6.60) – tegu on siis jaapani versiooniga maailma ühest kõige levinumast roast, mida meie pelmeenide nime all tunneme. Noh mis saab valesti olla friteeritud õhukese krõbeda taignakihiga ja mahlase sisuga pelmeenide puhul? Ei mitte midagi! Ei mitte midagi erilist samuti– lihtsalt hea ja meeldiv ampsuke. Nende serveerimine kuiva muruhakke peal annab küll silmailu, kuid ei lisa midagi maitsepildile. Aga see MAJONEES! Oi see väärib eraldi lõiku, lippe, fanfaare ja trummipõrinat!

Ühest küljest on hea majonees alati tihe ja kreemine ning seda ta ka oli. Aga maitse koosnes kolmest pedaalist – magus, hapu ja vürtsikas – ning kõik need kolm olid üsna põhjas! Minu peas pole jaapani köök olnud kunagi vürtsilennukas, kuid see konkreetne majonees mõjus vapustava maitseplahvatusena. Letitaguse värvika meesterahva käest küsides, et – misasi see nii võimas trikk on selle kastmekese juures – oli mõnus näha, kuidas päritava nägu lõi samasugusest vaimustusest särama. Nad ei tee seda küll päris kohapeal, aga ettevõtte keskköögis kasutatavat selles kimtši marineerimiseks kasutatavat segu. Ja et kohejubekahju, et seda pole võimalik tuubiga kaasa osta! Tõepoolest, seda ma oleks kohe kindlasti ise ka tahtnud osta.

Enne kokkuvõtet aga ka paar väikest nurinat. Esiteks – kohapeal, ruumis sees söömiseks pakkuda päris sööginõude kõrvale plastikust lusikaid ning veetopse ja mingist ökomassist kokkupressitud kahvleid ... eee ... et miks? Nõudepesumasin on teil ju olemas, miks mitte hoida valikus ka metallriistu ja päris joogiklaase? Teine asi – vana ja korduv viga – teist käiku ei tohi tuua lauda enne kui esimene käik pole lõpetatud! Kui keegi ikka veel ei tea, miks, siis kirjutage kasvõi mulle otse ja küsige, olen seda korduvalt kirjalikult siinsetes tekstides esitanud.

Ja veel viimane detailike – enne lahkumist kaasa ostetud onigiri (4.50) osutus samuti mõnusaks suupisteks peale mõnetunnist pausi. Onigiri on siis selline kolmnurkne pätsike, mis kujutab endast vetikalehe sisse mässitud riisikäkki, mille sees omakorda mingi täidis, seekord shiitake seente, rohelise sibula ja teriyaki-pähkli-kreemiga. Selle pätsikese õigetmoodi avamine kilepkendist on väike pusimine, kuid tasub kindlasti ka ära proovida.

Kokkuvõte tuleb aga ikkagi üldpositiivne. Supipöial tänab selle eest, et ükskord ometi õnnestus saada päriselt maitsvat misosuppi. Praepöial jääks muidu keskpõrandale, aga see MAJONEES! Ainuüksi sellepärast tuleb kindel soovitus – minge ja proovige ise järgi!
---

lugu ilmus siin

Nunne õllekoda (Tallinn)

Kui tulla Balti jaamast Tallinna vanalinna poole, siis üks esimesi hooneid vasakut kätt omab keldrit ja selle ees silti „Nunne õllekoda“. Nohhh, misasi on koda ja kuivõrd see mahub keldrisse, on keeleline küsimus, kuid minu soov on hoopis teistmoodi keeleline, täpsemalt maitsemeeleline.

Krõpskülma talvepäeva õhtupoolsel ajal sisse astudes olin ma üsna ainumas klient ja sain sestap ilma kedagi häirimata valida nii laua kui vaadelda ümbrust. Lahedalt stiilne kõrtsiruum tekitas vähemalt minu jaoks heas mõttes äratundmise emotsiooni, millesse sobis leti taga olev peremehe vurhvi härra suisa oivaliselt nii oma olekult kui suhtlusmaneerilt.

Suppide osas vaatas vastu anonüümne “päevasupp“ ja mitte-anonüümne Nunne seljanka (4.50), millest ma mõistagi valisin viimase. No ei ole midagi teha, minu jaoks on see siinses kulinaarses kultuuriruumis selline omamoodi kuldlõikeline toode, mis iseloomustab selle teostajate võimekust.

Mõne minutiga lauda jõudnud supitass – justnimelt tass – oli küll arusaadavalt mikrouunis soojendatud, kuid see pole patt. Pisut patuks võiks küll ehk arvata selle vedeliku ülimat kuumuse-astet, kuid külma ilma vastukaaluna see polnud isegi liiast.

Vägagi asjakohaselt hapukas-vürtsikas leem oli küll täidetud veidi „koduse seljanka“ poolse täidisega, st sisaldas mh ka kartulit, kuid üldises plaanis ei rikkunud see pilti. Siinkandis tavapärase viineri/keeduvorsti asemel leidus supis suitsuvorsti ja lisaks veel kahte sorti liha. Paar tervet pipraterakest lehvitasid kausist vastu tervitusena vanadest aegadest. Kõik see oli just täpelt selline, mida külmal talvepäeval tahta – kuum, mõõdukalt happeline ja kergelt vürtsikas, nii et kausitäie lõpuks oli nina pisut vesine ning maitsemeeled ja kere soe ... no positiivne üldmulje ju!

Teiseks roaks valisin nähtuse, mida pole lihtsal ammu kohanud – mulgipuder lihakõrnetega (7.-EUR) Et olin kuuma supiga veidi jokutama jäänud, saabus see käik veidi liiga vara, kuid see on nüüd ka mõneti minu enda süü.

Teise käigu serveerimine täpselt samasuguse suurtassi moel nagu esimese käigu puhul – nohh selles on mõningast stiili! Samas noa ja kahvliga selle menetlemine mõjus veidi kohmaka ja kentsakana, teine lusikas oleks olnud palju kohasem.

Aga no ikkagi – millal te viimati saite ehedat kartuli-tanguputru tihedate singikõrnetega, mh-ah? See mõjus kui maitseretk kuhugi kaugesse ajastusse, mil toidul oli peamiselt üks funktsioon – olla tõhus. Ja see kraam siin oli tõepoolest tõhus ja maitsev peale kõige muu!

Kokkuvõte lihtne ja otsekohene – eimitteidagi erilist, aga külastamist väärt igatahes. Supipöial on keskmisest püstisem, praepöial on veidi heitunud mitte-praeliku mulgipudru tõttu, kuid ikkagi kah püstipoolne. Seega jah, soovitan, sest võttes arvesse hinna ja kvaliteedi suhet ning asukohta Tallinna vanalinna veerekese peal – see on soovitamist väärt teostus!

---

lugu ilmus siin

The Hole (Narva)

No mõni koht ikka kohe oskab vastata oma nimele. Selles mõttes et infot selle puhveti kohta on null, nagu musta auku satud seda otsides. Ei veebilehte, et sotsiaalmeedia kontot. Ja isegi kui sa tead otsese juhatamise peale kohale minna, leiad eest pimeda ukse, millel on täpselt NULL tähte või numbrit, mingist enam-vähem mõtestatud reklaamist rääkimata.

Aga vaata kui sa tead, kuskohas ennem oli Narvas Kuradigrill ja lähed katsud seda ust avada, siis võib juhtuda, et uks on isegi lahti, ruumis tuled põlevad ja leti taga on isegi inimesed. Ja isegi päris lahedalt kontseptuaalne menüü on olemas (mõneti käraka baasile ehitatud, nt et see naps + sakuskad jne). Ja süüa saab isegi suisa hästi, kui nüüd tempokalt ette joosta asjaga.

Et tegu oli kesknädalaga ja ajaga enne tööpäeva lõppu, siis sisuliselt olin ainumas kunde. Venekeelsete menüüde hulgast õnnestus lõpuks leida ka üks eestikeelne ja veidi muiates kohaliku keelekasutuse üle tellisin „Seljanka. Lihaseljanka minerallvesi ja viinaga (seljanka sees)“ (7.00).

Kausike jõudis minuni napi viie minutiga, kuid alustuseks kurvastas sellega, et hapukoor oli otse supi sisse lajatatud. Samas kõik muud välised tunnused hea seljanka osas olid olemas ning ka lõhn lubas midagi päris korralikult lihast. Viineriseibid, suitsuvorsti ja singitükid ning vist isegi kahte sorti liha – selles osas aus kraam. Ohtralt sibulat ja hapukurki – jällegi kõik õige. Kas nüüd oliivid ja sidruniviilud jällegi peaks olema otse suppi lisatud, selmet et koos koorega olla kõik eraldi serveeritud soovijatele lisamiseks – see on juba omaette küsimus.

Igatahes oli siin supis nii happekest kui tasakaalustavat magusat, mõõdukalt soolasust kui ka kenakest piprasust – nii et supisooritus oli igatahes tasemel ... aga kas siin nüüd oli „minerallvesi ja viin“ mängus või mitte, selle kohta ei oska kuidagi kommenteerida. Minumeelest on viina lisamine kuumtöötlemisele minevasse kraami üldse veider ja pigem rituaalne mõte, millest tolku maitsepildile minu meelest ei tõuse. Aga teisalt jälle – väikese eristumisena, turundamise mõttes – miks mitte!

Teiseks valisin maja kalleima roa (Narva mõistes lausa röögatu hinnaga) „Lõhe peekonis. Koorekastme, kaaviari ja värske tomatidega“ (16.-EUR). Kirjapilt muutmata, Narva-keelne.

Prae saabumiseks läks ligi 20 minutit aega, aga see on igatahes suurepärane ajastus nii toidukordade omavahelise ajatamise kui ka toidu keerukusastme mõttes. Või noh, mis seal nüüd väga keerukat on, aga siililegi selge, et see valmib alles tellimise peale, mitte soojendamisega.

Toidu välimus ja olemus oli igatahes super – kena visuaalse struktuuriga ning ka ilma igasuguse ballastita! Ainuke mehh-moment oli kummaliselt kollase-juustuse väljanägemisega kaste, mis vaatamata oma tihkele konsistentsile ei maitsenud eikuidagi. Seevastu krõbedas peekonikuues lõhe oli ehk võibolla nõks ülemäära soolane, kuid igatahes suurepärase maitsega ja isuäratav. Kalamarja kasutamine kalavõimendina on alati hea mõte!

Salatilehed, idud ja kumkvaadid sobisid kalakõrvaseks kerguseks oivaliselt. Tõsi küll, talviste plastiste tomatite kasutamine ei ole hea mõte (need kõlbavad vaid kuumtöötlemiseks või dekooriks), selle asemel oleks võinud kasutada ka talvel hästi maitsvaid kirsstomateid, aga see on juba köögi valik.

Igatahes kokkuvõte tuleb päris ja päris positiivne – nii supipöial kui praepöial on horisontaalist kõrgemal. Toidu osas on küsitavused pisikesed ja minu-kesksed, aga vaata 0-turunduse osas astub see puhvet seni küll kolinal kahe jalaga ämbrisse. Soovitus aga tuleb kindlasti, Narvas ei kipu julgema käekirjaga puhvetid kuigi kaua püsima – vaadake, järsku saate seda uut tulijat aidata vee peale jääda!

---

lugu ilmus siin

Uudistemaja kohvik (Tallinn)

Vata näed on selline maja. Otse ERR raadiomaja taga. Ja selle hoovipealsest uksest sisse astudes vasakut kätt jääbki see kohvik. Või noh, mis kohvik, söökla ikka. Nendel kahel mõistel on minu jaoks väga selgelt eristuv esteetika ja funktsioon ning peenelt-õdusalt kõlava „kohvikuga“ polnud sellel asutusel nüüd siiski mingit pistmist. Aus kandikusöökla – mis selles nimetuses siis häbenemisväärset on?

Varalõunasel ajal sisse astudes oli külastajaid üsna vähe, seega sain oma sissejuhatavad toimingud kiirelt tehtud lahkete letitaguste prouade juhendamisel: et „menüüd saad vaadata vot siit seina pealt“ ja et „nuge-kahvleid tuleb otsida vaaaata sealt sahtlist“.

Esimeseks käiguks valisin lihtsalt kõlava „Värskekapsasupp hakklihaga“ (3.90) ning täpselt niisama lihtsalt see maitseski. Leigevõitu kraami tuli ise kulbiga endale kausikesse ammutada ning sama leigete maitsetega leppida. Minimaalselt soola ja köögiviljade enda magusus vesises leemes kandis endas haiglasöögi vaibi. Ei piprakest, ei loorberikest, ei rammuleemekest. Noh mingi hele teraline mass ju supis oli, mis visuaalselt meenutas keedetud seahakkliha, kuid mingit lihalist maitset endaga ei kandnud, nii et oleks võinud sama vabalt ka soja“hakkliha“ olla. Tõsi küll, ega seda head küllastunud rahulolu loovat lihamaitset teisiti väga saagi kui sedasama hakkliha (soovitavalt sibula-küslaga) praadides, kuid sellega poldud ennast küll vaevatud.

Teiseks valisin põnevamalt kõlava „Hakk-kebab vürtsika kastmega“ (6.80) ning üllatusin, kui taldrikule asetati keedetud välimusega pikergune pätsike. Eeeemhhhh. See suur et – mis on sellel pistmist kebabiga? Vähemalt minu väikeses valges peas on kebab vardas küpsetatud liha. Mõistagi saab seda ka ahjus või kasvõi ka pannil valmistada, kuid küpsetamine / praadimine on see võtmesõna. Konkreetselt minu taldrikule maandunud nähtusel polnud jälgegi mingist maitsvast koorikust. Ja ausalt öeldes maitses see ka nagu keedetud ... nohhh ... pikkpoiss, milles vähemalt umbes poole massist moodustab sai või muu täidisaine. Mõõdukas ürdisus mõningase koriandrise jäljega muutis selle vesise (aurutatud?) massi siiski mõneti maitsvaks, nii et taldrikule ta minust ei jäänud.

Olin lihakõrvaseks lasknud panna riisi, mis oli nullmaitsestusega ja seega pälvis ka null tähelepanu. Omakäeliselt juurde valitud punasekapsasalat oli seevastu leebelt, aga meeldivalt magus-hapukaks tuunitud. Vürtsikas kaste, mida samuti sai oma käe ja tahtmise jagu juurde kulbitada, oli roa maitseküllaseim osa, rikkalikult tomatine, mõneti küüslaugune, sisaldades ka hakitud peterselli ja sutike ka (ilmselt Cayenne’i) piprakest. „Vürtsikas“ on muidugi väga vabalt veniv mõiste, aga oma miinimum-ootused täitis see kraam isegi ära.

Kokkuvõte tuleb paraku vesine nagu varakevade ootus. Supipöial vaatab horisondist allapoole oma maitsetühjuse tõttu. Praepöial imestab ennast heeringaks, saades teada et kebab on siinse köögi versioonis auruvannis vettinud pätsike. Soovitust ma nüüd küll kuidagi anda ei saa, sest dieetsööklalik üldmulje ei kutsu vähemalt mind ennat kuidagi tagasi.

---

lugu ilmus siin

Pärnu toidukoda / Metsikud maitsed

Jah tõepoolest on selle nimega veidi segased lood. Ühest küljest paikneb see toidupesa Maarja-Magdaleena Gildi majas, milles on palju kodasid / tubasid. Üks neist siis kandiski Pärnu toidukoja nime, kuid u aastapäevad tagasi alustas selles uus tegija, kelle endamääratlus (FB nime järgi) on „Metsikud Maitsed - võilillekohv“.

Igatahes nägin ma mööda Pärnu üht vanimat tänavat (mis omamoodi paradoksina kannab Uus tn nime) kõndides tänaval reklaamtahvlit, mis teatas, et siin on saadaval supp ... ja rohkem polnud minu sissemeelitamiseks vajagi – supipöial järgib kutset :)

Ausalt öeldes olin esimese hooga pisut heitunud, otsides midagi kohviku vm sarnast maja esimesel korrusel ja olin juba valmis minema teise korra peale, kui nägin läbi klaasukse midagi letisarnast ja paari köögilikku elementi. Avasin ettevaatlikult ukse ja ... osssssatupsununnukene, kui pisike see kohakesekene on! Sõna „koda“ paneb ootama midagi suuremat ja võimsamat – vaat kus tajuhäired!

Aga igatahes olin ma õiges kohas. Leti taga asjatas nooremapoolsem habemik, kaks pisikest lauakest olid ootel ja mikromenüü seina peal. Või noh, menüü või pigem selline põgus teatis, mis ütleb, et supp maksab 4.50 ja pada 6.50, aga kombona neid võttes saab hakkama 9.-euroga.

Niiiiii pisukeselt kohalt oleks ka narr mingit suuremat valikut tahta, sestap võtan ilma nurinata seda mida pakutakse, eks ole.

Tõsi küll, esimese hooga tekitab sisemise ohke asjaolu, et see ainuke supp on püree, täpsemalt „tomatipüreesupp“. Nagu olen seda palju kordi sedastanud, on see laisa köögi tunnus, kuid jällegi – niiiiii mikrotingimustes majandades peabki olema loominguliselt laisk. Või siis kuluefektiivne, nagu targemates tekstides öeldakse

Igatahes jõudsin vaid tellimuse esitamise järel käsi pesemas käia, kuid oligi juba kausike mu nina ees. Valge-koorene keerutis supi pinnal ja roheline raputus sinna juurde andsid kena visuaalse tekstuuri. Aroom oli meeldivalt ja kergelt happeline nagu tomatist oodatagi.

Maitse seevastu aga suisa üllatas oma suurepärase tasakaaluga magusa, happelise ja vürtsika vahel. Ja see „tasakaal“ ei tähenda mahedust, vaid selle maitsetabureti kõik kolm jalga olid kenasti pedaalidel ja julged. Kui pärisin letitaguselt peremehelt, et kas lisaks tomatile on siin mängus veel ka porgand ja pastinaak, siis kuulsin vastuseks, et porgand ja bataat. Ahjaa – vaata siit see magus pool siis mängu tuligi!

Teine kausike roaga nimega „kõrvitsakarri“ jõudis minuni akuraat sel hetkel, kui olin supiga lõpetanud. Tubli ja mõistlik käitumine niimoodi ajastada, seda enam et kunde istub sinu silme all.

Tõsi küll, peale seda esimest ja maitsejulget positiivsust polnud teisel roal kuigipalju võimalust sama eredal moel esineda. Kõrvits teadupärast on üsna maitsevaene tegelane, olles vaid oma leebel-magusal moel valmis omandama kõigi talle lisatavaid noote. Kuid seekord polnud siia peale vähese monokroomse cayenne’i-pipraliku (?) teravuse suurt midagi lisatud. Ei kikerhernestel ega roa põhjaks oleval riisil polnud siia pilti suurt midagi lisaks pakkuda ja „curry’na“ jäi see etteaste väheveenvaks.

Aga siiski – lisandina kaussi asetatud magus-hapukas peenelt ribastatud kapsasalat oli niivõrd krõmpsjalt mahlane, et üldmulje kerkis ka selle käigu puhul horisondist ülespoole.

Kokkuvõte tuleb üsna veendunult positiivne. Supipöial andis selleks igati rõõmsa sissejuhatuse ning selg-sirgu püstiolemise. Praepöial jäi küll sellest madalamale seieritasemele, kuid vaadake see kohake on ju ise nii nunnu, et võtaks või sülle ja teeks pai. Kui mitte millegi muu tõttu, siis tean, et astun sinna veel sisse selleks, et soetada tammetõruküpsiseid ja muid silmahakanud näkerdisi. Ahjaa – see detail, et tegu on taimetoidukohaga, on minu seisukohalt täiesti poogen. Olgu toit lihaGA või lihaTA, oluline on see kriteerium, et kas ta on maitsev või mitte. Siin oli maitsev.

---

lugu ilmus siin

Inger Cafe (Narva)

Inger hotell Narvas on järk-järgult läbinud uuendusi, üheks nendeks on nüüd endise restorani ruumides uue toidukoha avamine. Ausalt öeldes on üsna keeruline määratleda, misasi see puhvet olla üritab, sest veebilehel markeeritakse seda kui „restoran“, nimetuses on sõna „cafe“, seintele maalitu menüü mõttes oleks see pigem nagu „pizzeria“, oma olemuselt aga tarbija seisukohalt vaadates meenutab rohkem kandiku-sööklat. Ahjaa, veebilehel olid märksõnadena „Värske sushi, pitsa, pasta“

Talvise kesknädala lõunajärgsel ajal igatahes oli külastajaid siin üsna mitu laudkonda ning kõik tarbisid ühte ja sedasama väga-narvalikku toodet nimega „komplekslõuna“, mis miskipärast tšeki peal nägi välja nagu „lõunakompleks“.

Kui nüüd see mitmeti muigama panev keeleline kummalisus kõrvale jätta, siis sisuliselt tähendas pakkumine võimalust saada supp, praad ja magustoit ühe fikseeritud hinnaga – 6.50 EUR

Supi osas oli asi väga lihtne ja valikuvaba, võtsin seda mida oli ehk hartšod. Sihuke piisike teine, aga ikkagi tore, sest osutus olema maitsev!

Aroom reetis kohase gruusiapärase maitseainesegu, tõenäoliselt khmeli-suneli kasutamist, maitse kõneles musta pipra ohtrast lisamisest. Oma olemuselt oli see aga selline lihtsama otsa hartšo, mis keskendus eelkõige riisile, kuid veidike oli selles tunda ka lihakest ja sibulakest. Seda suppi saab teha mitmel-setmel eri moel, lisades sinna kas kreeka pähkleid või musti ploome või tkemalit või ... ohh kui palju mida veel, kuid lõppkokkuvõttes on oluline see, et see kraam siin pisukese kausikese see maitses hästi ja mõõdukalt vürtsikalt!

Prae osas oli minu teha üsna viimased valikud, sest soojakonterinerid hakkasid sisuliselt tühjaks saama. Kui valida oli tatra ja odratangu vahel, siis võtsin teise, sest seda pakutakse meil harva. Kui valida oli kanatükikese ja pikkpoisi-viilaka vahel, võtsin jällegi teise, sest ka seda kohtab vähem.

Tang oli kenasti praavitatud tomatipastas läbipraetud väheste köögiviljatükikestega – ära oli tunda nii tomat kui suvikõrvits ja pommu. Soojalt punakas värvus ja köögiviljad ei muutnud maitseelamust kuigivõrra rikkalikumaks, vähemalt peale vürtsikat supikest ei suutnud siin midagi eriti esile tõusta.

Muna-spinati täidisega hakklihast pikkpoisi viilak oli küll soojakontineris veidi kuivanud, kuid tegelikult siiski leebelt maitsev ja lisaks veel ka visuaalselt head muljet jättev. Neutraalne tomatikastmeke oleks teoreetiliselt muutnud kuivapoolse tangu söödavamaks, kuid justnimelt oma neutraalsusega mõjus ka igavalt ning seega jäi suuresti ka taldrikule.

Suur oli kassapidaja üllatus, kui ma keeldusin nö magustoiduna pakutavast saiakesest isegi peale selgitust, et see on niikuinii hinna sees, st „tasuta!“

Kokkuvõte selline pool-positiivne. Supipöial tõuseb igatahes ülespoole, kiites maitseelamuse eest. Praepöial kerkib antud hetkel ka horisondist veidi kõrgemale, ehkki imestades et mida oleks pidanud arvama nii kaks kundet hiljem tühja leti ees seistes? Soovitus aga igatahes tuleb, sest kuna Narvas uusi kohti tekib harva, siis üle tasub ikka vaadata, järsku veab teilgi.
---
lugu ilmus siin