Tuesday, April 25, 2017

Pull Tallinnas


Rotermanni kvartal on üks põnev kohake. Tallinna südalinna külje all sisaldab see platsdarm täielisi vasturääkivusi alates varemetest kuni moodsate kontorihooneteni, kiirsöögikatest kuni luksusele preteneerivate restoranideni. Seekord sattusin siis restorani Pull, muljed millest jäid umbes sama vastolulised kui kogu see kvartal ise.

Esmaspäeva õhtule vaatamata oli saal üsna täis, õnneks vabanes just üks lauake. Tõtlikud piigad naeratasid, juhatasid lauda, olid igati viksid ja viisakad ... ja samas jäeti esitamata see kontrollküsimus: „kuidas maitses?“ Nojah, eks ta ju üks formaalsus ole, aga mitteküsimine jääb igatahes rohkem meelde kui küsimine.

Vanasse paekivihoonesse rajatud toidukoha interjöör väärib kiitmist – lakooniline, elegantne ning stiilne, jättes võimaluse keskenduda peamisele ehk söögile. Samas häiris üks moment, mis pole üleüldse mitte selle puhveti süü – otse maast-laeni akna taga tuterdas ringi sügavalt asotsiaalse välimusega tegelane, üritades vaadata et kas õnnestub midagi kõrvalolevalt ehitusplatsilt virutada. No ma ei saa midagi parata, kui ikka mõnekümne sentimeetri kaugusel liigub selline ebamäärane tomp, siis lülitub sisse ettekujutus aroomist, millest sind lahutab vaid klaas.

Kõigepealt lauale toodud leib-sai-või olid küll efektses pakendis, kuid tavalised. Samas päästis lihtsa mageda või selle pinnale puistatud põnevalt mekkiv must laavasool.

Supivalik oli ahtake nagu paraku enamikus kohtades, kahest võimalikust valisin Kreooli supi (7.-EUR). Ausalt öeldes olin üsna üllatunud, kui see toodi laule sõna otseses mõttes mõne minutiga, kuid see üllatus pole etteheide – lihtsalt restoranides pole sellise kiirusega teenendus tavapärane. Mõni supp ei peagi olema tehtud otse tellimuse peale ... ja see siin on üks nendest. Oi sa pagan, kui hästi ta mekkis! Kreemises rammusas (vahukooreses?) leemes leidus massiivselt palju köögivilju, suitsuliha ja krevette. Tõsi küll, kogu kraam oli niiiiii peeneks hakitud, et komponentide eristamine muutus keeruliseks, kuid need kaks põhitegelast – suitsuliha ja krevetid – olid esi- ja aukohal ning kõik kokku moodustas sulni harmoonia. Vürtsidega polnud kokku hoitud, valgele piprale omane otsekohene äkilisus lõi otsaesise leemendama – enamik aasiapäraseid toidukohti oleks selle ilmselt vähemalt kahe tärniga märgistanud. Ainuke puudus – soola oli leemesse armutult palju pandud. Soola mõrkjas-tuim järlemekk oli suus veel vähemalt pool tundi peale einestamise lõppu.

Põhiroaks sai mõistagi valitud loomaliha – see peaks ju Pulli nimelise puhveti tõmbenumber olema. Menüüs esikohal olevat marmorsteiki sai valida kahes suurusjärgus, otsustasin väiksema (23.-EUR) kasuks ... ja õigesti tegin, sest liha ei jätnud mitte mingit muljet. Einoh, visuaalselt oli kõik kena, aga liha oli ... no lihtsalt liha. Soovitatud küpsusaste „medium“ on veidi halb valik, „medium well“ oleks ehk kvaliteetliha võlu paremini esile toonud. Marmorlihale omased rasvarohked vahekihid olid tüki keskosas jäänud sültjaks, nii noale kui mälumisele halvalt alluvaks. Röstitud kobartomatite magus happelisus lisas ampsule veidi värvi. Pisitillukese napakesega pakutud tihke, tume ja magus grillkaste sobis samuti üsna kenasti dippimiseks. Pisikesed beebiporgandid ja (naerist?) lõigatud väikesed pallikesed olid moodsalt rõhked kuid jätsid kuidagi ükskõikseks.

Kokkuvõte tuleb seega kahetine, et mitte öelda vastuoluline. Supipöial saab kenasti püsti, leem oli väga-väga hea, vaatamata liigselt soolakuhilale. Praepöial aga ... ohh ma ei teagi ... no horisondist kõrgemale pole mitte mingit põhjust tõsta – ribeye tükilt ootaks külluslikku lihaelamust, aga see jäi olemata. Nii et soovitan tõsta panni temperatuuri, seniks aga läheb praepöial alla.

Saturday, April 15, 2017

Edelweiss Pärnus


Pärnus on Kuninga uulitsast saanud aastatega omamoodi restoranitänav. Ei mitte küll selline autodele suletud ja välilaudadega üle külvatud nagu mõnes veidi soojema kliimaga linnas, kuid siiski arvestatavalt palju puhveteid leidub siin ikkagi. Teiste seas ka saksapärase nimega Edelweiss.

Vanast puumajast ümber ehitatud asutuse nii välimus kui olemus on mõnusalt hubane ja inimkeeleline. Seintele riputatud pillide ja muude vigurtükkidega on ehk sutsuke üle pingutatud, kuid õnneks pole kõrtsipidajad nimejärgse isikupäratsemisega liiale läinud. Keegi ei kappa sulle joodeldades vastu ning saksa/austripäraseid detaile on pigem vihjamisi ... seda ka menüüs.

Laupäeva ennelõunal oli saalis rahvast üsna hõredalt. Teenendus osutus meeldivaks ja kiireks ning isegi jäi mulje, et vastus tavapärasele „kuidas maitses“ küsimusele pakkus küsijale ka huvi.

Supivalikust (või noh, mis valik see kaks nimetust ikka on) sai võetud lihaseljanka (4.30). Kontroll-ostuks on see ilmselt üks paremaid, räägib köögi kohta paljutki.

Kõigepealt lauda toodud alus leiva ja võiga oli lihtne, kuid meeldiv. Borodino-tüüpi aromaatne leib ja õrnalt maitsestatud ürdivõi on mõnus sissejuhatav ampsuke.

Supp saabus lauda väga kiirelt. Noh eks seljanka puhul pole selles ka midagi tavatut – mida kauem ta keeb, seda paremaks saab. Et aga asja nimi oli „lihaseljanka“, siis ootasin miskipärast midagi enamat kui viineriseibe ja kahte sorti liha. Leemeke ise maitses ausalt öeldes igavalt, monokroomselt ja happeliselt. Tõsi küll, kasutatud suitsusingike andis põgusa suitsuse ja sobiva puudutuse. Aga veidike magusust juurde tuunida ei teeks sellisele leemele kunagi paha.

Pikast praevalikust jäi silma „Maisikoha“ (12.60). Ka see taldrik jõudis lauda kiirelt, otsejoones peale supi lõppemist. Väljanägemise eest võib praekest küll kiita – hiigelsuurel taldrikul värviküllane, kuid samas mitte liigselt peenutsev toidukuhilake mõjus silma rõõmustavalt.

Prae peategelane nägi samas palju parem välja kui sisult oli. Vahvalt kollane ja krõbe koorik varjutas koha enda delikaatse maitse. Aga noh, sörtsuke sidrunimahla peale (kiidan mahlapressikese taldrikule asetamise eest) ja maitsepilt muutus säravamaks. Bešamellkaste ... no lihtsalt bešamell. Kartulipüree oli ilmselt tegemise käigus sutsu kõrbema läinud, õhkõrn mõrkjas-suitsune vine ei häirinud aga kuigivõrd. Muruna serveeritud salatilehtede segu suhkruhernestega oli kergelt ja värskelt happelist kastmekest näinud ja maitses seetõttu mahlaselt ja värskelt.

Kokkuvõtteks: supipöial on veidi allapoole kaldu, prae oma aga see-eest sutike püstisem. Vähemalt selle külastuse alusel antud puhvetit väga põhjust teistele soovitada pole. Köök pole just hiilgav ja hinnatase selle kohta kõrgevõitu.

Legend Viljandis


Viljandi linnasüdames on enamik söögikohti koondunud üsna ahtakesele alale, nii pole keeruline üles leida ka puhvetit nimega Legend. Nii välis- kui siseilmelt on tegu pigem üsna utililitaarse pesaga, mis ei pumpa üles külastaja ootusi – kohvik-restoran nagu neid igas suuremas asumis leida on.

Juhtusin seda külastama reede õhtul, nii et vabu laudu polnud just kuigipalju leida, seda enam et valmistuti mingiks ürituseks ja personalil näis tööd jätkuvat.

Menüü oli suhteiselt ahtakene, kuid seda ei saa iseenesest pahaks panna. Pigem pakkuda mõnda rooga, mille kvaiteeti suudetakse tagada, kui venitada nimekiri lohepikaks ja siis pakkuda sisult üheülbaseid roogi.

Supivalikus oli hetkel ainult üks nimi ... kuid ka seda polnud pakkuda. Ja vat seda tuleb nüüd küll pahaks panna. Ehkki lahkeima naeratusega vabandati et „otsa sai ja juurde pole jõudnud keeta“ siis see eriti ei veena. Vähemalt üks leemeke peab ikka söögikohal pakkuda olema ning enamikku neist saab valmistada tellimuse peale.

Lasksin siis endale midagi soovitada põhiroogade valikust. Mõne kiire ja asjakohase kontrollküsimuse järel soovitati ilmselt nö firmaroa staatuses olevat „Legendaarne šnitsel“ (6.-EUR)

Teatasin, et mul on kokku 40 minutit aega ja pärisin et kas sellega saadakse hakkama. Proua küsis köögist üle ja kinnitas et jõuab ikka. Ja tõepoolest, taldrik maabus lauale 25’nda minuti paiku.

Alustan meeldivaimast. Kaste! See seenekaste oli otse oivaline! Nii ehedalt puravikuline, et kahtlustaks lausa mingi essentsi kasutamist, kuid need reedavad enamasti end teatud sünteetilisuse ja liigse soolasusega ... kuid see kastmeke mõjus ehedalt ja ausalt. No lausa kahju hakkas, et seda seenesousti rohkem polnud :)

Šnitsel ise oli hea ... ei midagi vaimustavat, aga ka ei mingeid etteheiteid. Julgelt lõigatud porgandikettad ja jämedad sibularibad olid kiirelt panni näinud ning mõnusalt krõmpsjad. Praetud kartul ... noh lihtsalt kodune praetud kartul.

Salati aseainena taldrikule kuhjatud hiina kapsa kuhilake mõjus aga kohatult – no ei peaks üks endast lugupidav asutus seda maitsetut kraami niimoodi pakkuma – kasvõi mõni imelihtne õli-äädika-ürdi kaste väärindaks seda odavat massi. Jääsalati leheke, kurk ja tomat – noh see on lihtne pretensioonitu klassika, kuigi talviselt maitsetuna nõuaksid ka nemad mingit praavitamist.

Kokkuvõttkeks: supipöial poriseb pahaselt, praepöial on aga mõõdukalt püsti. Aga no see seenesoust, see õigustab antud prae nimetamist „Legendaarseks“! Ilmselt tasub kohake veelgi külastamist.