Püssirohukelder (Tartu)

Püssirohukelder on Tartu kõige vaatamisväärsem kõrts. Olen sellesse suunanud ilmselt küll sadu turiste ja muid külalisi, kes iial on minu käest küsinud, et kuhu siin linnas sööma minna. Tõsi küll, alati lisanud, et te ju ei pea seal sööma, aga üle tasub vaadata see asutis ilmtingimata. Sest see on MIDAGI ERILIST! Need kõrged telliskivivõlvid koos üldise stiilse sise- ja välisvaatega tasub igaühel kasvõi korra oma silmaga üle kaeda.

Kella-kuuesel-ajal oli saal tühi nagu tikutoos peale jaanipäeva, sisenemise hetkel olin ainumas külastaja. Lõunased käijad olid juba läinud, õhtused polnud veel tulnud. Puhkehetk nii köögile kui letitagustele piigadele. Tšill ja grill ... ja siis tulin mina, eks ole :)

Selle asutise peamiseks fiškaks on muidugi nö suutükikuulide ehk saiade seest toitude pakkumine, aga otsustasin seekord neid mitte näppida. Võtsin esimeseks mereannisupi (5.-EUR) ning jäin ootele. Samal ajal tuli kohale õhtust üritust ettevalmistav helimees ja asutas end laudu lohistama ja muid vaid talle teada olevaid nõidusi toimetama. See tuletas ühtlasi meelde kõik need korrad, kui olen soovitanud – ärge isegi mõelge siia õhtuti istuma tulla, sest üle lärmi on rääkimine ilmvõimata, isegi kui sa end rõdule kaugemasse nurka sätid.

Tellimusest möödus üsna täpselt 15 minutit, kui saabuski supike. Või noh. Supike vaid tinglikult, kui nii esimese pilguga hinnata. Kandilisel taldrikult kuhil nuudleid-paprikaid ja selle kõrval napake puljongiga. Kallad aga need kaks asja kokku ning voila – ongi suptšik valmis.

Kallasin. Lõhn meelitas kohe vägagi – kalapuljong tema ausas eheduses. Nuudlihunnik taldrikus avanes, vabastades tõepoolest enda seest ka mereannikesi. Neid sügavkülmutatud pakitooteid, teate küll. Mikrokrevetikesed ja minikaheksajalakesed, kalmaarijupikesed ja karbiasukad. Ja krabipulga seibid. Krabipulk, mu eesel! Mereand!?

Einohjahnoh. Leemeke maitses tõesti hea. Mõõdukalt soolakas ja õrnalt vürtsikas, veidi sidrunheina ja koriandri noodikesega. Vajadusel sai laimilõikudest hapet juurde tuunida. Kõik ju kena või mis? Aga no ma’i tea. Eesti on mereriik või jaa? Et siis miks kasutada valmiskülmutatud kaugemaiseid elukaid? Ja krabipulki!?! On see sihuke huumor või tõesti valmis-segus ongi need jubilad sees?

Praena sai tellitud „Klaarsäga kartulipüree ja Hollandi kastmega“ (14.-EUR), mille kohale ujumiseks kulus 25 mintsi tellimisest.

Alustan madalaimast nimetajast ehk kalast endast. Asusalt öeldes ma ei mäleta, et minu varasemad kokkupuuted selle uudse kalaga oleks olnud mudamaitselised. Angersägal on seda olnud. Klaarsägal aga mitte. Ja veidi kummine tekstuur ei muutnud seda elamust kuigivõrd paremaks.

Kartulipüree oli meeldivalt siidine, kuid magedapoolne. Sellesse torgatud seemneleivakrõpsud lisasid vahvat visuaalselt tekstuuri, kuid toidu endaga ei haakunud kuigivõrd ... ennemuistsel aal küll oli leivaviil koos kardulapudruga üks põhitoiduseid, aga praegu ma ise neid kahte asja ei paaritaks. Marineeritud punane sibul mõjus muheda krõmpsu magus-hapuka lisandina. Parim moment toidus oli aga julgelt ja asjakohaselt happeline-sametine hollandi kaste, mille puhul võis tõesti tõdeda, et vaata siin oli köök pingutanud.

Kokkuvõte ei pakata just entusiasmist. Tartu muljetavaldaima interjööri ja looga puhvet ei paku sama kõneväärset söögielamust. Supipöial tudiseb kuskil horisontaal-asendis, soovides kiita toidu serveerimisega kaasnevat esmamuljet, aga laskudes alla krabipulkade juurde jõudmise hetkel. Praepöial ei oska lugu pidada mudamaitselisest kalast, kuid samas tahaks jällegi kõrgemale kerkida kastme meenutamise juures. Sõnaga – seda puhvetit soovitan ma jätkuvalt pigem väljanägemise, kui köögi pärast.

---

lugu ilmus siin

Reval Cafe (Müürivahe tn, Tallinn)

Reval Cafe kohvikuteketil on palju pesakesi, minule jäi seekord jalgu Müürivahe tänava oma. Või peaksin vist ütlema, et takerdus pöidla külge, mitte jäi jalgu? Enivei, meeldivalt varastest hommikutundidest lahti olev puhvet väärib keelega ülekäimist!

Letist toidutellimine ja numbriga laudajalutamine kuulub küll pigem söökla- kui kohvikukultuuri külge. Aga no oletame et tipptundidel oleks ilma selleta ilmselt tellimuse ja kunde kokkuviimine üsna keeruline, ehkki varasel ennelõunal olid saalis vaid üksikud kunded.

Esimeseks käiguks sai tellitud „Revali borš pardilihast“ (6.-EUR). Sai tellitud ja oodatud. Suisa kaksümmend minutit oodatud. Vahepeal oli küll kiusatus küsima minna ... aga noh, mul oli hetkel aega ja seega otsustasin oodata ja vaadata.

Umhhh. Nojah. Kahekümne minuti möödudes näen, et minu poole suundub ettevaatlikul sammul noorsand, käes kaks taldrikut. Oehh. Kas tõesti?

Ja nii oligi! Kodanik toob mulle lauda korraga nii supi kui prae! Jebenti dušu! Miks??? Küsin seda ka noormehe käest, mille peale ta kohmetult küsib, et kas toob mulle ka kohvi kohe, kuigi ma tellimuse hetkel kaks korda kinnitasin, et „kohvi tooge mulle palun kõige lõpus!“

Aga olgu, lükkame kerge nörrituse endast eemale nagu mobiiltelefoni peale toidupildi tegemist ja asume siis asja kallale.

Ja edasi tuleb puhas rõõm! Boršike on kirkalt peedipunane nagu kord ja kohus. Pikkade kangikestena ribastatud köögiviljad on perfektses küpsusastmes. Pardilhakest on küll vähe, aga täiesti olemas. Ja need lisandid, oi need väärivad tõsist kiitmist! Kolmes eraldi napakeses leidub hakitud murulauk, hapukoor ja riivitud küüslauk! Oi vat see on nüüd üks õige tegu ja nägu, mis siin kokku saavad. Supike ise on minu keele jaoks liialt leebeke, kuid no kuuuuulge ... sutsakas küslapüreed lööb selle ju särama! Ja olgu olemata need mõtetud mured võimalike odööride üle hiljem. Elus olgu maitset ja lõhnu ja värve!

Praena valitud „Ürdi-küüslauguvõiga täidetud kanafilee krõbedas panko paneeringus“ (9.-EUR) jahtub küll õnnetult supisöömise aegu, kuid seegi taldrikutäis väärib kiitmist. Efektses kuhjatises serveeritud praekartulid ja brokkoliõisik, mööda taldrikut laiali pillatud erkrohelised oad ja kollakad kastmekuhjatised lõid mulje nooblist köögist, kustutades üsna olematuks sööklaliku teenenduse. Kanafilee ise osutus küll üsna magedaks, temasse peidetud roheline maitsevõie polnud mingit märgatavat maitsejälge endast maha jätnud (ehkki võimalik et boršiga kaasnenud küsla-laks varjutas selle võimaliku jälje). Aga need efektsed kastmekuhilakesed päästsid päeva ja lõid maitse-seieri maast lahti. Tihked, majoneesiselt rammusad, julgelt karriselt vürtsikad törtsud lausa hüüdsid, et nad pole mingid albid iluasjakesed, vaid et nende taldrikulejätmine oleks patt mis patt!

Kokkuvõte seekord kahetine. Kahe roa korraga laualetoomise patt on nii loll apsakas, et võtab sõnatuks. Õnneks oli laualetoodu niivõrd hea, et nii supi- kui praepöial on püsti! Seda puhvetit soovitan mina küll!

---

lugu ilmus siin

Vanaema juures (Tallinn)

Rataskaevu uulits on Tallinnas ilmselt vist küll kõige toiduküllasem tänav. Arvad, et oled kõik seal paiknevad puhvetis läbi käinud? Aga von Krahli teatri all olevas asutuses Vanaema juures? Ahhhaa! Ega seda kangialusesse jäävat pesakest polegi nii lihtne silmata, peab ikka varasemale luureinfole tuginema, jahtides neid kohti, mida veel pole külastanud.

Mina jahtisin, leidsin ja läksin. Rasket ust lahti hiivates tervitas mind kõva sumin ja üsna läpatanud õhk. Kogu keldrisaal oli umbe täis vanemaid soome härrasmehi, nende ülemäära valju naeru, söögiriistade kolinat ja toidulõhnu. Aga minu poolt poleks aus, kui ma kohe seda esmaemotsiooni ei pehmendaks lausudes, et see umbsus oli ka ainuke negatiivne moment kogu külastuse jooksul.

Vaevalt olin jõudnud soni ja mantli maha koorida, kui minu kõrvale jõudis rõhutatult vanaemalikult riides ja sama leebelt naeratav proua. Kuna olin menüü juba veebis läbi uurinud, siis sain kohe käigu pealt tellimuse sisse anda ja jääda ootele. Mainisin umbsuse probleemi ka prouale, kes leidis kohe ka asjale lahenduse, tehes keldrikäigus kõrguva ukse irvakile.

Esimeseks roaks tellisin koduselt kõlava „Supp suitsulihaga“ (Tummine suitsulihasupp kartulitega: 4.50 EUR). Selle eel toodi lauda mõnusalt ja värskelt lõhnav leib ja soolakas ürdivõi. Supikese saabumist ei tulnud kuigi kaua oodata – tellimise hetkest läks ainult 8 minutit, kui lakkamatult ja leebelt naeratav proua selle kohale toimetaski.

Suptšik nägi välja ja maitses üsna sama koduselt kui kõlas. Hämuses leemes leidus kopsakaid mundris keedetud kartulitükke, porganidt ja sibulat, ribide küljest lahtikeenud lihatükikesi. Köögis oldi ilmselt kulbiga usinalt potipõhja kaabatud, sest taldrikusse oli end sokutanud suisa kümmekond pipratera ... aga paradoksaalselt üldse mitte pipramaitset. Supike oli sama leebe nagu vanaema naeratus. Lihtne, soe ja kodune. Turvaline värk, aga meelde ei jää kah kuidagi. Suitsulihasupp, millel pole suitsuliha aroomi ega mekki, ei ole just kuigi meeliülendav, või mis?

Teise valikuna võtsin „Vanaema pühapäevapraad“ (Sinepises kastmes hautatud veise sisefilee lõigud, praekartul, tervisesalat, soolakurk; 15.50 EUR). Tellimuse hetkest võttes 25 minuti möödudes lauas ta oligi.

Et kui pühapäevapraad, siis peaks olema midagi erilist, kas ei? Tuleb tunnustada, et oli ka! Aga alustan nö kahvatumast otsast, et siis muutuda järjest maitsvamaks.

Üsna efektselt välja nägevad praekartulid olid sisult üsna magedad ja pisut vesised ja soolakurgike veidi liiga pehme. Seevastu tervise-salat (kapsa-porgandi-sibula-paprika segune) maitses supermõnusalt, seda ostaks kohe purgiga kaasa ja vohmiks kodus suure lusikaga! Üsna kenasti pehmeks haudunud loomalihatükke sidus kokku hall, kuid supermaitsev kaste. Jah ta oli ehk ülemäära magus, aga no seda ei saanud mitte tilgakesti taldrikule jätta. Üllatavalt maksakastme-laadne maitse pani korduvalt noa ja kahvli abil veenduma, et lihaolluseks polnud mitte maks, vaid peenekiuline noorloomaliha. Lahke naeratuse käest üle küsides sain rõõmsa vastuse, et meenutab jah maksakastet, aga tegelikult olla see eesti kange ja soome magusa sinepi kokkusegamise tulemus.

Kokkuvõte siis seekord kolmetine. Esiteks: keldrikõrts ja ventilatsioon – see teema vajab koha pidajal tõsiselt läbi mõtlemist. Teiseks tuleb supipöial, mis on veidi longus, kuid siiski mitte torisev. Praepöial on aga üsna kenasti püsti, küsides et kas seda mõnusat salatit ka kaasa osta saaks ja et kuidas ikkagi kahe sinepi segust tuleb nii superhea kaste?

--

lugu ilmus siin

Pierre (Tartu)

Tartu Raekoja plats on paarikümne aastaga läbi teinud totaalse muutumise. Kui toona sai jalutatud mööda tühja platsi ja ohatud, et „miks meil ei võiks ka olla kõiki neid välikohvikuid nagu mujal maailmas“, siis nüüd on neid siin nii et mustab. Mustab lausa nii, et juba mitmedki puhvetid on nö teisele-kolmandale ringile läinud.

Üks pesa on siin aga vist nii juba tosin aastat püsinud – kohvik-restoran Pierre. Õigupoolest püsinud samamoodi muutudes. Alguses oli see ainult šokolaadi-kohvik ja aja jooksul on see va restoranipool lisandunud. Igatahes sisenemine on siiani justkui pisukesse kohvikusse, mille taga-külje-ruumides on aga üsna avar ja samas õdus restoran.

Tööpäeva lõpusel ajal on saal üsna hõre ja kogu toimetamine saab seeläbi seda kiiremini tehtud. Ettekandjapiiga libiseb sujuvalt mööda saali, kogu teeninduspilt on lihtne ja loomulik, ei mingeid valgeid kindaid ega liialdatud tähelepanu.

Kolmetisest supivalikust võtan „Koorene metsaseenesupp krõbeda ciabataga“ (7.50). Miks ma seekord kreemsupi kasuks otsustasin, sellest räägin mõni rida allpool. Jõuan vaevalt ruumis ringi vaadata – olen siin majas esimest korda – ja imestada oskust kuhjata kokku värve ning detaile ning samas jääda mõnusalt sumedaks, kui ongi supike lauas. Napilt 7 minutit peale tellimist!

Kaunikujulises kausikeses serveeritud supp on paks ja rammus ja superseenene. No kohe nii superseenene, et jäta kahtlustki – siin on kasutatud seenepuljongit, tõenäoliselt pulbri kujul. Aga kuna selles sametises ja üliseeneses tihkuses leidub ka ohtralt päris-seeni ja mitte šampinjone, siis on üldmulje ikkagi mõnusalt positiivne. Praetud saiaviilud jäävad enamasti minust sinna kus nad alguses olid, kuid tuleb tunnustada ka nende värske krõbeda rösti ja pehme sisu igati stiilset kontrasti.

Praevalikust valin kuue võimaluse hulgast esimese: „Eesti karbonaad, metsaseenekaste, hapukurk, normandia salat, praekartul“ (16.-EUR). Vaata siin ongi see, miks otsustasin võtta seenekreemsupi. Tahtsin vaadata, et mil moel nad lahendavad selle kahe eri roas, et seened siin ja seened seal. Ja voilà, siin ta oligi! Täpselt seesama supp oli prae juures kastme rollis!

Ei, ausõna, mina ei pane seda törts mitte pahaks! Selline loominguline laiskus on mõnusalt ladna ja enesekindla koka tunnus. Mulle meeldib selline suhtumine kõvasti rohkem kui udupeene kolme tillioksa ristiladumine koos triipude ja täppidega. Ja kuulge – juba selle roa visuaalne vormistus on sihandne mõnusalt taluköögilik – tulikuumas malmpannis podisev kaste, mille sees kena käntsak liha, rohmakalt pooleks lõigatud kopsakas hapukurk ja peotäis kardulamugulaid. Törts õuna-pohlamoosi (vist?) kah veel. Rosmariinioksake. No kas pole hurmavalt lihtne?

Enne kui edasi liigun, torkan vahele, et prae saabumisega läks napp 15 minutit tellimisest.

Ja edasi hakkan veidi norima. Et see suur et, mis-kus peaks siin olema normandia salat? Ja kas liha küpsusaste ei võiks olla selline, et ta kondi küljest lahti pudiseks? Ja et missugusest otsast saab neid heledaid-pehmeid kartuleid nimetada „praekartuliteks“?

Aga teate, see on siuke täiesti sõbralik norimine, sest tegelikult ma jäin toiduga väga rahule. Üks osa sellest rahulolust saabus sellest mõnusast veast, mis ma tegin, tõstes rosmariinioksa kõrvale, vastu kuuma malmpanni serva. Miks see viga oli? Aga sellepärast, et minu ümber tekkis umbes kolmeemtrise klaaskuuli suurune rosmariinine lõhnamull ja iga järgnev amps jäi selle kuuli sees veidi varju. Aga mõnus sellepärast, et see lõhn on ju imeilus nagu jõulukuuse või glögi või värskeltniidetud muru oma!

Kokkuvõte saab seekord olema nurruvalt rahulolev. Supipöial põimub ühte praepöidlaga ja näitab vaatamata mõnedele nurr-norimistele paarisrakendis ülespoole. Loominguliselt laisk köök mulle istub, kohe väga! Ja kui kogu toiduelamuse saab kätte naeratuse ja napp pooletunnise ajakuluga, siis saab seda puhvetit soovitada küll!

---

lugu ilmus siin