Pesa hotelli restoran (Põlva)

Kuna oli asja Põlvamaale, siis palusin roolisolevat kamraadi teha tiir Põlva linnast läbi, et leida mõni pöidlatorkeks sobiv puhvet. Kuna üks eeltingimus oli, et selle koha menüüs peab olema ka supp (sest et supipöial, onju), siis selgus, et väga palju valikuid polegi. Nii sai maandutud vist küll ainsamas asutuses, mis Põlva linnas praegu restorani nime all lahti on – Pesa hotelli restoranis.

Väike õdusalt valgustatud ja restoraniväärilise lauakattega ruumike oli kesknädala õhtupoolikul tühjaõitu. Tõsi, üks lauatäis väärikaid prouasid pani hetkeks muretsema – juhul kui sellesse lauda on tehtud äsja mingi suurem tellimus, võib ajakulu olla suurem kui hetkel käsutada olev aja-aken. Õnneks see polnud siiski nii.

Esimese valiku tegemine polnud keeruline – kahest supist oli üks püree ning seega kerge südamega kõrvale jäetav. Valituks osutunud „Selge leemega forellisupp; Karilatsi forell / laim / vutimuna“ (6.-EUR) laskis ennast oodata u 20 minutit, mis on veel täiesti mõistlik ajaraam, juhul kui tulemus on seda ootamist väärt. See aga paraku polnud. Mind on alati hämmeldanud olukord, kui supp (eriti kalasupp) osatakse serveerida nii, et sellel pole lõhna ega maitset. Ainuke seletus minu jaoks on see, et eelvalmis külma supipõhja peale kallatakse lonks keevat vett, saavutades niimoodi sooja supi efekti, kuid see vedelik ei jõua saavutada paksema kraamiga mingit efekti.

Jah, see supp nägi ju kena välja – tumeroheline sellerileht, vutimuna poolikud ja sidruniviil (mitte laim, nagu kirjelduses! kuid see on pisiasi) andsid kausi sisule kena värvilise visuaalse struktuuri. Kuid paraku maitseilu sellele ei järgnenud. Vähesed kalakribalad, peenelt hakitud kartulid ja jämedalt riivitud porgand oleks nagu maitsevaakumis serveeritud. Tasahilju jõudis nende söömisele kulunud mõne napi minuti jooksul vedelikule maitset anda isegi sidrun ja seller, kuid muid maitseid lihtsalt ei olnud.

Praeks valisin edevalt kõlava „Gratineeritud seakarbonaad; sibula-seene-juustukate / üleküpsetatud kartul / Hiina kapsa salat“ (12.-EUR), mille saabumiseks kulus 30 min tellimusest. Tõsi küll, edevuse asemel saabus see, mida post-soveetlikus köögis nimetatakse ja laialt levitatakse „liha prantsusepäraselt“ sildi all. Ehk siis seente ja juustu all üleküpsetatud sealiha.

Noh alustame sellest, et ka see roog oli ilus ja seekord lausa restoranivääriline. Eriti efektsed olid kartulisektorite serveerimine miniatuurse „fritüüriresti“ sees ja hiinakapsasalatit ehtivad sätendavpunased marjakesed. Palusin neiul köögist küsida, et misasjad need efektsed tilgakujulised „pärlikesed“ on ning selgus, et need on pepperonid. Jaaa, tõepoolest, maitse kinnitas, et need tõepoolest on marineeritud pisipiprakesed, kuid uskumatult efektse välimusega.

Maitse oli seekord palju parem kui supil. Noh alustame kasvõi sellest, et siin OLI maitseid tunda! Hiinakapsa-kurgisalat oma kerges hapukas kastmes polnud küll ei midagi erilist, kuid vähemalt värske. Sealihaviilaks ise oli tuima- ja rõhkevõitu, kuid ohtra koorese-juustuse-šampinjonise katte all siiski suhteliselt meeldiv. Kartul vaatamata oma efektsele serveeringule jäi mõistagi ikkagi vaid kartuliks.

Kokkuvõte tuleb seekord paraku hall ja haigutav. Supipöial lotendab allapoole maitsetühjuse tuules. Praepöial tõuseb visuaalse efekti tõttu horisondini, kuid ülespoole ei sikuta ka seda miski väega. Soovitada seda puhvetit ei mõista mina mitte, eriti veel eraldi selleks kohaleminemise mõttes.

---

lugu ilmus siin

City Grill House (Tallinn)

Komberdades läbi lumemudru, jäi silmanurka kinni kiri „City Grill House restoran“. Hmmmm, no miks mitte astuda korraks läbi imetabaselt hooldatud Tallinna tänavalt siledamale pinnale ja võtta üks kosutav eine.

Ehkki restoran valmistus vastu võtma mingit suuremat seltskonda, ei aetud üksinda või väiksema seltskonnaga tulijaid ära. Õnneks oli neid minusuguseid siiski vähe (kesknädal ja hiline pärastlõuna), lauad seni veel enamasti tühjad ja seetõttu ka kogu edasine protseduur suhteliselt ladus, kui üks väikene viperus välja arvata.

Istun maha, uurin menüüd ja avastan, et siin on pakkumisel vaid üks supiline – „mereannisupp“ (rohekarbid, hiidkrevetisabad, kalmaar, meriahven, 12.-EUR). Nohhh, kuna minu peas seostub Tallink grupp nii ehk naa merega ja mereasukate vastu pole mitte midagi, siis on kõik hästi.

Intensiivselt lõhnav taldrikuke jõuab lauale vähem kui 10 minutiga. Teen kohustuslikud klõpsud telokaameraga ära ja ... ja hakkan mööd lauda taga otsima, et kas mõni hästimaskeerunud lusikas võiks kuskil olla peidetud sellisel moel, et mina seda ei oska ära tunda. Veidi heitununa lähen siis nurga taha jääva ettekandja otsiguile: „et vaadake ma olen veidi vanamoeline, aga ma eelistaks suppi lusikaga süüa“, mille peale kohmetunud naeratusega siiski tuuakse lusikataoline kandiline objekt. Kuuldes noore neiu poolt selgituseks naerusegast „vana pea juba, näed unustasin ära“, muigan oma hallinevasse habemesse ja ei hakka piigat rohkem kiusama.

Supp ise on aga väga tubli tükk köögitööd. Leem ei jäta kahtlustki – see ON hea kalapuljong, veidi köögiviljamagus, õrnalt happene ja mõõdukalt vürtsikas, soolasuse osas ehk veidi ülempiirile liiga lähedal, kuid igatahes maitseküllane ja meeldiv. Mitut sorti karbilisi, suured pehmed kalapalad ning üksik, aga see-eest suur krevetisaba. Tõsi küll, kaks kalmaaritorbikukest ja pisikene kaheksajalakesekene on veidi kummised, kuid see ei riku siiski üldpilti. Üldmulje on alates asjakohasest dekoorist ja (kordan) mõnusalt intensiivsest aroomist kuni viimase tilgakeseni väga hea.

Peale supikausi äraviimist pööran tähelepanu leivakorvile, kus lisaks leivale endale on ka huvitavad näkiplaadikesed seemnetega. Ja mis peamine – punane määrdevõi, mis oma hapukas-vürtsika maitsebuketiga maitses niiiiii nurjatult hästi, et ma pistsin selle näkerdades kõik nahka. Ettekandjapiiga veidi ehmus, kui ma alustasin tema lähenemisel „noomimist“: „nii ei tohi teha, see teie või on nii maitsev, et ma pidin ta kõik ära sööma!“. Ehmatusest toibunud inimese kergenenud naeratusega pakutud lisaportsust võist ma siiski keeldusin, sest muidu ma oleks selle lisa ka ju ära söönud!

Prae saabumiseni läks tellimuse hetkest u 30 minutit, mis on väga hea sooritus. Silma jäi „piprasteik“ (kartulitamp, roheline spargel, rohelise pipra kaste, 25.-EUR). Küsimus küpsusastme kohta sai minu tavapärase vastuse,et „nii toorelt kui te julgete anda“, mille peale noogutati heakskiitvalt.

Tõepoolest, see ohtra pipradekoori all lösutav lihav ja tontsakas seib oli ilusti seest sügavpunane, maitsev ja mahlane. Olin veidi üllatunud, kui steiginoaks toodi mitte sakiline, vaid siledateraline instrument, kuid selle teravusaste osutus olevat piisavalt hea, et lihalahkamine kulges korralikult. Kartuligratään nägi välja perfektselt pruuni koorikuga ja maitselt kergelt juustune, spargilvarred piisavalt kõrmpsud. Kenake ilma ülepingutuseta dekoor ja väga meelidv kaste, milles roheline pipar leidis esitlemist parimal moel. Ei mingeid triipe ja tippe-täppe, selle asemel lakooniline ning suurepärane teostus.

Kokkuvõte saab olema rahulolev. Supipöial on püsti ja kiidab korraliku puljongi kasutamise eest (erinevalt maitsestamata veest, mis mõnel pool mujal on tuju rikkunud). Praepöial kiidab samamoodi püsti olles kena sooritust, mis ilma liigse edvistamiseta suutis lasta toidul endal muljet avaldada. Eriauhinna saab aga maitsevõi, mille jaoks leiutan omaette pöidlaliigi ja kingin selle püstikeeratud kujul mõttelise auhinnana köögile. Jah, hinnaklass on küll krõbe, kuid mõnikord võib ju ennast hellitada ka sel moel.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Rukis (Tallinn)

Selle puhveti asukohaga on kõik üsna selge ja lihne. Viru tänav on ilmselt kõige kõnnitavamaid Tallinna vanalinnas üleüldse ning see tagab ka korraliku külastatavuse, kui pakutav vähegi tasemel on. Samas veebikodu mõttes on asi vägagi segadustkülvav.

Nende veebilehe järgi jääb mulje, et tegemist on ainult pagarikojaga, Facebooki konto alusel oleks siin justkui saada ka päristoitu ... ainult et ühtesulandumine kõrvaloleva restoraniga Farm paneb kahtlema – järsku see on ühe köögi küljes olevad kaks letti?

Igaks juhuks esitan need küsimused sisse astudes ka leti taga olevale neidisele. Kuuldes et köök on siiski erinev, leian endale vaba laua ja istun maha ning torkan nina menüüsse. Kuna eelneva segaduse käigus olen nende FB-menüüga tutvunud, siis segadus jätkub, sest pabermenüü ja veebiversioon ei ole kokkulangevad.

Aga siinkohal ka segadused ja sellest tulenevad nurinad lõppevad ja edasi algab puhas kiidulaul. Hooajaliselt väga sobilik küünlaleegiküllus igal laual tekitab küll hetkeks mure, et kas see intensiivne küünlalõhnapilv ei kipu toidulõhnu minu nina eest ülemäära varjama, kuid õnneks on siinne köök julge ja tugev ning saab sellest aroomide ülekattest jagu.

Esmavalikuks saab „Kanafrikadellisupp“ (tegelikkuses 10.-EUR / veebimenüüs 8!), mis jõuab lauda vaatamata üsna täismajale napilt 10 minutiga. Kirgas, meeldivalt lõhnav leemeke on kaetud peenikese murulaugu-hakkega. Ülipeened porgandi ja suvikõrvitsaribad on mõnusalt krõmpsjad. Naljakad tilgakujuilised ja kanavalged frikadellikesed koos niitnuudlitega annava supikesele veidi toekust ning üldmulje on leebelt, kuid siiski postitiivne.

Omaette kiidusõnu väärib aga selle maja leib! Oisapoiss, kui aromaatne ja maitsev see on, meenutades lapsepõlveaegset Borodino leiba, mida toona miskipärast minu koju harva ja ainult Saaremaalt tooduna jõudis. Esimest korda sattusin söögikohas pakutavast leivast niivõrd vaimustusse, et kiitsin seda ettekandjale ja küsisin, et kas saaks leivakest ka kaasa osta – paraku selgus, et see võimalus on ainult hommikuti ning et hetkel pole liigset leivapätsi, mida mulle kaasa pakkida.

Praena valisin toidu, mida küll ei leia veebimenüüst, kuid hetkel oli vist küll ainuke, mis praefunktsiooni täitis – ja juba oma nimetuse poolest maitsvana tundus: „Veisepõsk“ (15.-EUR). Roa saabumisega läks 25 minuti aega, mis on vägagi OK, arvestades külastajate hulka – kolme neiukese võime kõik naeratades ära toimetada väärib tunnustust!

Tumedas kastmes veisepõseliha on kulinaarne šedööver! Parimal-mõõdukaimal moel maitsestatud, spetsiifilise loomaliha-aroomiga, liimja tekstuuriga – absoluutselt parimal moel ootustele vastav! Jääsalati põhine garniir oli veidi üle soolatud, kuid siiski meeldivalt värske krõmps siia juurde. Tihe, kreemjas kartulipüree (vist väikese juustulisandiga?) mõjus rammusa ja nii maitseküllasena, et isegi sellest sai enamik ärasöödud, ehkki muidu olen ma taoliste lisandite suhtes üsna ükskõikne.

Kokkuvõte kolmetine ja igaüks kiitev. Supipöial on küll vaid veidi, kuid siiski püstipoolne – lihtsa maitsepildiga kodune supike oli oma peeneribalise tekstuuri mõttes siiski huvi- ja kiiduväärne. Ootamatult leitud leivapöial tunneb kahjumeelt vaid sellest, et ei õnnestunud seda maitsvat kraami kaasa osta ja teistegagi jagada. Praepöial aga tõuseb püsti ja hüüab kööki „braavo!“ ülihea veisepõse-elamuse eest! Seda puhvetit soovitan ma küll ülikindlalt nii sisekujunduse, atmosfääri, teeninduse kui eelkõige köögisoorituse mõttes!

---

lugu imus siin

BabyBack Ribs & BBQ (Pärnu)

Kaubakeskustumine pole minu jaoks meelepärane areng. Karphooned linnaäärtes viivad elu linnasüdameist ja muudavad kõik kuubiku-kujuliseks nii meie sees kui ümber. Õnneks on Pärnu Kaubamajaka sisse pesa teinud üks puhvet, mis oma sisekujundusega on suutnud selle kuubiku veidi õdusamaks muuta, eri tasapinnad ja massiivne mööbel lubavad unustada kastisolemise.

Ukse asemel takistab miskipärast sissepääsu suur silt stiilis „oodake, kuni teid lauda juhatatakse“. Seisatan selle juures, uurin kõrval suurelt väljapandud menüüd, kuid nähes et saal on tühi ja keegi ei kavatsegi mind kuhugi juhtida, siis astun sildist hoolimata edasi.

Selgub, et sopilises saalis oli siiski veel mõned inimesed ja isegi teenidav piiga oli täiesti olemas, vupsas leti tagant välja ja tõi menüü – mul oli aga juba valik tehtud. Väheste kundede, kiire näitsiku ja köögi ettevalmistuse tõttu toimus kõik edasine kiirelt ja korralikult

Esimeseks käiguks sai valitud „Creole Gumbo (Traditsiooniline USA lõunaosariikidest pärit kergelt vürtsikas ja koorene supp kanaliha, krevettide ja BBQ lihaga.)“ hinnaga 7.60.

Napilt nelja minutiga minu ette jõudnud suur kausitäis tõstis esimese hooga minu kulmud kuklasse – misasi seeeee on? Püreesupp? Helekoorene püreesupp?? Gumbo, eriti kreooli variandis peaks üsna kardinaalselt teistmoodi välja nägema! Noh olgu, ega need reeglid pole kaljusse raiutud, pealegi ühte selles roas tavaliselt kasutatavat koostisainet – okra – pole siinkandis eriti saadagi. Aga ikkagi, kreooli gumbo peaks olema tomatipõhine, või mis?

Aga olgu, kausi sisusse süvenedes esmane ehmatus taandus. Rammus lihalik-suitsuvinega aroom annab aimu BBQ-liha kasutamisest nii nagu peab – ja seda liha on supis palju. Ootuspärased krevetid – olemas. Seller – olemas. Ülejäänud koostisosade tuvastamisega läheb keeruliseks, sest see va püree on ikka tõepoolest tihe ... aga õnneks ka maitsev ja kergelt vürtsikaks tuunitud. Nii et kui ootustele radikaalselt mittevastav välimus kõrvale jätta, siis toidukäik kui selline on igati heakskiidetav. Ja portsu suuruse mõttes saaks kenasti piirduda tegelikult ainult supiga piirduda, et kõht piisavalt täis saaks.

Teise käiguga läks samuti kiirelt. „BBQ Pork Neck (BBQ seakaelakarbonaad BabyBacki mopiga, serveeritud grillitud ananassi, röstitud tšillikauna, Coleslaw salati ja friikartulitega.)“ hinnaga 14.70. Olin mina rammusa supiportsuga vaevalt lõpetada saanud, kui 10 minutit peale tellimust oligi see kraam laual.

Välimuse mõttes on ju visuaalne struktuur kõik kenasti olemas, kuid toidupildistamise mõttes on lugu niru – tume taldrik ja tumeda grillkastmega ülemopitud liha hämarduvas sügisvalguses jätavad fotole tumeda käki. Samas see käkk maitseb päris-päris hästi! Noh olgu, seakael võiks olla vähem kuiv, kuid (mustika-mustsõstrapõhine?) grillkaste parandab suutunnetust.

Grillitud ananass – no mis saaks siin minna valesti. Ameerikalik kapsa-salat on õnneks tehtud hea majoneesi peal. Kausikeses üleküpsetatud kartulipüree näeb välja efektne ja maitseb samuti hästi. Tõsi küll, miskipärast on toidunimes lubatud „röstitud tšillikaun“ asendatud marineeritud ja vürtsivaese poolvennaga, aga see on üldises pildis mitte kõige olulisem detail.

Kokkuvõte seekord mõõdukalt, kuid siiski positiivne. Supipöial jääb küll köögiga kreooli gumbo välimuse tõlgenduses ristivastupidisele eriarvamusele, kuid maitse osas pigem kiidab tulemust. Praepöial norib samuti mõne detaili, eelkõige liha kuivuse üle, kuid üldjoontes on ka tema horisondist suti kõrgemal. Nii et kas seda puhvetit soovitada? Nohh, kuigi kastikujulised kaubakeskused pole just elukvaliteeti tõstvad nähtused, siis võib konkreetset toidukohta pigem siiski soovitusväärseks pidada.

---

lugu ilmus siin