M. Chagall (Narva)

Narva omanimelise hotelli all paiknev resto M. Chagall pretendeerib ilmselt linna nooblima toidukoha staatusele. Kas ta seda ka on? Kaeme perra.

Algus läheb veidi vildakalt. Kogu saal on täis hiina turismigruppi ning mina istun ainsa vaba laua taha saali lõpus. Olles nii kümme minutit istunud, jälgides kuidas see sädisev parv minema siriseb, lähenen lõpuks ise nõude koristamisega ametis oleva prouale. Seepeale saan teada, et "see laud" mille taga mina istusin, on selline mida üleüldse ei teenindata! Et kui tahan, võin ma seal istuda kasvõi tund aega, keegi ei tule küsimagi. Eeee ... aga kuskohast mina seda teadma pean?

Edasi läheb asi juba ladusamalt. Mind juhatatakse hoopis õigema laua juurde ning tuuakse menüü. Olles seda mõni minut veidi nõutult sirvinud, küsin prouakeselt, et "kas siin suppe siis ei pakutagi?" - olin ju ennem veebimenüüst näinud, et suisa neljane valik peaks olema (muuseas veebis olev ja paberiversioonis ei lange üleüldse kokku). Selgub, et sellest menüüst oli üks leht puudu. Toodi teine. Noh aitäh :)

Tegin tellimuse ära ja madaam küsis lahkudes: "kas leivakest soovite" ja "kas hapukoorekest ka tahate supikese sisse?" Noh teate küll need venekeelsed armsused хлебушек, сметанчик ja супчик. Tahtsin siis nii seda kui toda. Õigesti tegin! Nunnud minileivaviilukesed olid küll ise magedad ja mikrolainesoojad, kuid koos soolaka ja ürdise toorjuustuga sobisid kenasti ette ampsata.

Supiks valisin hooajale kohase "Metsaseene supp" (5.90), mille saabumiseks läks 20 minutit - seega võib oletada, et tegu on tõepoolest à la carte köögiga, nagu nad end tutvustavad. Sügavast taldrikust hoovas vastu imehead seenelõhna ning neid tegelasi paistis supi sees ikka tõesti mehemoodi olevat!

Maitse oli aga justkui lõhna negatiiv! Kui aroom oli külluslik ja meelitav, siis maitse ... eee ... no peaaegu polnudki teda! Ei soolakest, ei piprakest, ei isegi seenesupisse sobivat marinaadihappekest! Porkna, sibula ja kardula õhkõrn magus vine oli ainuke, mis kaasnes selle lihtsa, lausa talupoegliku leemega, mis oli sama talulikult kruupidega tummiseks tuunitud.

Katsusin kuni viimase lusikatäieni mõista, et mis eesmärgiga kokk oli otsustanud nn "puhta maitse" ehk 0-maitsestamise kasuks. Üritasin koos hapukoorekesega ja ilma. Ei nuputanud välja.

Teiseks roaks valisin "Sealiha sisefilee" (12.00), mille juurde lubati samamoodi seenekastet. Saabumisega läks aega 35 minutit ja see valik osutus paaaalju paremaks! Tõsi küll, liha ise oli veidi liiga kaua kuumust näinud, lõikepinnal polnud roosat varjunditki ja isegi üsna jõulisel surumisel ei eraldunud tilkagi lihamahla. Aga vähemalt oli see üsna kopsakas lihatükike (kas sea sisefileest nii prisket tükki ikka saab?) mõnusalt maitsetatud ja kenad grillitriibud peale saanud.

Sama ehedalt grillitriibused olid ka kõik muud taldrikuasukad. Grillitud paprika ja suvikõrvits, jestas kui head need alati on! Isegi keedukartulite sektorid olid pruunide triipudega õilistatud ja poolik kopsakas šalottsibul sai sellevõrra kaunim.

Seenekaste oli aga kogu selle liuatäie suurim ehe! Mõnusalt kreemine, külluslik, rammus ja ehedaimalt kukeseenene! Selle eest võib muud küsitavused üsna andeks anda küll.

Ahjaa, kohv maitses siin majas ka kohe lausa väga hästi!

Kokkuvõte tuleb aga ikkagi selline vastuokslik. Supipöial laseb enda üsna nukralt lönti, sest 0-maitsestamise kontseptsioonist ei oska ma enamasti lugu pidada. Praepöial räägib aga sootuks teist keelt. Liha osas ta küll nuriseb veidi, aga seenekaste eest tahab üle anda seenekujulist rändauhinda! Oskab küll see köök maitseainetega ringi käia, kui meelest ära ei lähe neid kasutada! Ja seenehooajale sobivalt seenetoitude pakkumise eest teenib ära ühe tubli tunnustava sõna.

Entri (Tartu)

Tartu keskel asub keskus, Kesklinna Keskus. Kentsakas, kas pole :)


Selle katuse alla mahub palju lambaid, alates kaubalammastest kuni joogalammasteni, apteegi- ja toidulammasteni välja. Üks neist on siis teisest kohast siia kolides kaasa haaranud nime Entri.

Suur avar saal on mõnusalt ja oskuslikult laest rippuvate kangaste abil sopikesteks jagatud, nii saab igaüks endale koha valida privaatsusvajadusele vastavalt. Veidi väsinu moega tugitoolid nurgalaudades on õnneks laudadega õiges kõrgusvahekorras, mis tihtipeale selliste pehmemate "lounge"-tüüpi lahenduste puhul on paigast ära.

Kuna astusin sisse üsna täpselt südapäeval, siis on rahvast saalis päris palju, loomulikult valides enamasti päevapakkumised ja kogu süsteem näebki olevat üles ehitatud kelneritega söökla režiimile. Inimete voog on muljetavaldav, vähemalt päevapakkumiste osas näikse see koht kundedele sobivat!

Mina aga oma põikpäisuses pöördun ikka à la carte menüü poole, ehkki letitagune noorsand hoiatab, et sellega läheb umbes pool tundi. Mis seal ikka, täna on selline haruldane päev, et ma olen Tartus ning mul on aega! Mõnus :)

Esimeseks valikuks osutub "Vürtsikas lambaliha-tomatisupp" (4.50 eur). Kiita tuleb seda puhvetit - asutusi, kus on valikus neli suppi, leidub praeguses supipõlglikus ajastus vähe!

Tavaliselt tuuakse restorani-nimelistes asutustes supioote aja jooksul lauda ka mingi suupisteke või vähemalt leivakorvike. Siin see asi jäi olemata, küllap oletati et lähen võtan selle leiva kuskilt laualt koos normaalsete kundedega / päevapakkumise kugistajatega. Noh las ta olla, ega ma väga palju leivale rõhku ei pane nii ehk naa.

Supp saabub 25 minuti pealt tellimuse andmisest. Kenasti serveeritud, kuum ja aromaatne leemeke teeb esimese hooga meele heaks. Põhiliselt porgandist, sibulast ja tomatist koosnev supike on tõepoolest vürtsikas, peenelthakitud tšilli ja küüslauk teevad oma mõnusa töö. Üldine maitsetasakaal on kenasti paigas, söö ja kiida! Aga paraku see va lammas ... noh see va lammas on sihuke oinas, et ta on vintske. Väikesed lihakribalad alluvad väga halvasti mälumisele, aga õnneks on tänu väheldusele ka hõlpsasti-neelatavad.

Praeks valisin põnevalt kõlava ""Viini shnitsel" valmistatud veise sisefileest" (14.- eur), mis jõuab minuni 45 minutise ooteajaga. Kuna kasutusele on võetud jutumärgid, siis jätan loomulikult kõrvale kõik võimalikud kõrvutamised klassikalise versiooniga, seda enam et sarnasusi pole väga palju ollagi.

Ausalt öeldes pani see toit mind jahmatama.  Neljateist eurone ja 45 minutise ooteajaga roog koosneb sisuliselt kahest komponendist - taldrikutäiest odavast sakilisest friikartulist ja lihatükist. Ei noh, ega ma muidugi ei tea, võimalik et köögis töötas terve brigaad inimesi, kes tikksaega ise neid sakikesi mugulatest välja lõikas, ei ma tõesti ei välista seda. Aga välja näeb see kraam ODAV! A la carte menüü juures on aga näivus, visuaalne esmamulje vähemalt pool asjast! Ei mingit salatit, mõni roheline võrseke ja triip balsamico-kastet ei muuda seda toitu resto-vääriliseks.

Jah, liha ise oli hea. Noh aga veise sisefileed oleks ka üsna keeruline ära rikkuda, see ülipehme liha valmib sisuliselt ise, kiirelt ja garanteeritult hästi. Jah, sellele šnitslile asetatud maitsevõi ja sidruniviil tegid lihaelamuse lausa suurepäraseks! Aga ma imestan - mida on siin 45 minuti ja 14 euro väärilist?  Sisefilee on kallis, nõus. Restoranitoidu eest võibki palju küsida ning enamasti ma maksan ilma mingi nurinata ... või siis isegi kiidan veel takka. Aga seeeee ... ohjahhhh. Üldmulje sellest taldrikutäiest on tünga-maitseline.

Kokkuvõte tuleb seekord niru. Supipöial oleks muidu ju isegi püsti, kuid vintske liha ei lase pöidlal horisontaal-asendist kõrgemale kerkida. Praepöial keerutab sõrme oimukoha juures - miks kurat peab suurepärase lihaelamuse ära nullima odava garniiriga? Pakkuda kuivalt taldrikutäit odavamuljelisi friikartuleid - see oleks andestatav pubile, kuid mitte à la carte menüüd pakkuvale restoranile! Seda puhvetit ei soovita ma nüüd küll mitte.

Polpo (Tartus)

Pole Tartu linnas ilmselt legendaarsemat maja kui see, mille kohta vanema generatsiooni meeshinged ütlevad "vana Humal". Ütlevad ja õhkavad. Noh olgu, ülikooli peahoone on kah oluline, aga Humal - see oli ülikooliülene ja üleüldse imetabane asutis. Tänapäeval antaks sellele ilmselt "aasta integratsiooniteo" auhind või miskit säänset. Sest vaata toona oli see linna õlleasutis number üks. Tsentraalõllekas! Kõik käisid siin. Studendid ja professorid, töölised ja direktorid, sekka ilmselt kolhoosnikud ja teenistujadki. Käisid siin, sest mujale väga polnudki minna.

Aga mitte vanast Humalast pole täna juttu, vaid samasse auku rajatud modernsest restoraanist Polpo. Miks Polpo, pole ma siiani aru saanud. Miskipärast meenuvad KAPO ja MUPO. Et siis poliitiline politsei? :) Aga tühja sest.

Esmaspäeva tööpäevalõpusel ajal olen ma ainumas kunde, sestap kõik kulgeb kui lepse reega. Harukordselt sooja hilissuvise ilmaga sean end sisse verandal ja lasen päikesel turja soojendada ja sisemisel kassil nurru lüüa.

Tellimise aegu tuli küll nuriseda, et mitte ühtegi supilist nähtust nende menüüs polegi! Aga siis avastasin, et eelroogade valikus leidus "Pardiraviool & puljong" (7.-EUR). Ehkki tubli noorhärra teisel pool letti teatas, et supiks ei kvalifitseeru see eelroog mitte, eelkõige portsu suuruse tõttu, ülendasin mina toidu siiski supi staatusesse ja tellisin.

Ja oi kui õigesti tegin! Noh olgu, kogus on tõesti siin (20 minutise ooteaja järel lauda jõudnud) kausis ju väheldane. Aga välimus on see-eest lahe ja koka head kätt ning silma kiitev. Kas kujutate ette, et ainuüksi porrust oli siin nelja moodi elemente, lisamaks nii visuaalset struktuuri kui maitsemahtu! Kui eri moodi lõikud-ribastada oskaks ehk isegi, siis roheliste porrusüdamike röstimise peale poleks ise tulnud - aga tulemus oli nii kaunis vaadata kui muhe ampsata.

Tume ja rammus puljonks maitses huvitavalt happeliselt, justkui oleks siin keedetud alguses veiniäädikas marineerunud ja siis ahjus röstitud üdikonte?

Ja need kaks ravioolikest ... oi ... need maitsesid otse sulnilt! Imestasin küll, et miks küll täidises pardiliha sellisesse pasteedilaadsesse olekusse on viidud - hiljem veebimenüüst vaadates selgus, et tegu oligi foie gras'ga!

Teiseks roaks tõmbas silma "Praetud kohafilee" (19.-EUR). Tellimusest loetuna 35 minutit hiljem ujus kohale seegi. Moekas üheservalises kuhjatises õilmitsesid tipus suhkruhernekaunakestega võrsed - see krõmps tervitus oleks kohaselt meelde tuletanud suve ka siis, kui oleksin einestanud mitte päikeselisel terrasssil, vaid hämaras keldris.

Ülalt teise korrusena leidusid õhkõrnas taignakihis frititud ja eelnevalt röstitud beebi-suvikõrvitsa-poolikud. Kahjuks küll täiesti magedad, kuid taldrikupõhjas laiutav magus-hapukas kreemine kastmeke laskis asja praavitada.

Kolmas korrus - kala ise - oli küll ka sisuliselt maitsestamata, kuid antud juhul ei tulnud see kahjuks. Võiselt kreemise nüansiga kalaliha oli naha poolelt saanud peale kiire krõbeduse ja maitses hea.

Vundamendiks olnud kartuli- ja suvikõrvitsatükid olid taas kenasti suvelõpused. Üllatama panid tibatillukesed kuiv-krõmpsjad hernekesed ... kas neid oli külmkuivatatud?

Kokkuvõte tuleb igatahes positiivne. Ehkki hotellialune ja kallipoolne pesa, on selle köök väärt keelega limpsamist! Supipöial tahaks küll näljaselt uriseda, aga maitse-elamus summutab igasuguse jorina ning lööb selja kõhklusteta sirgu. Praepöial pole küll ehk sama kikkis, kuid nii umbes kella kümne-üheteist peal küll. Seega - mingi väärikama sündmuse tähistamiseks võib seda puhvetit soovitada küll!

Liivi köök (Tallinn)

Vaata ega Tallinn pole ainult vanalinn, kuhu iga loll oskab sisse astuda. Noh umbes nagu linnainimene suvisel karjamaal teadagi mille sisse. Tallinnas on ka varjatumaid nurgataguseid, kuhu minusugune ullike vajab juhtimist ja juhatamist. Seekord siis juhitigi. Liivi Kööki. Sõnadega "Ma ise käin lõuna ajal alati seal, kui võimalus on."

Bussijaama juures küll, no aga kesse siis iialgi bussijaamast kuhugi mujale liikuma hakkab kui kesklinna poole. Ja eriti veel mingi tehase väravahoone sisse? Aga just Liviko väravasse ongi rajatud üks puhvet, mis oma FB-menüüs ei näita küll ei suppe ega praade, aga päriselus on nad täiesti olemas.

Kuna asi oli pärastlõunal ja puhvet on ainult neljani lahti, siis oli uur osa menüüst juba kriidiga maha kriipsutatud. Saal oli ka rahvast üsna tühi ja minusugune eksleva pilguga ringivahtija sai köögipoolelt kiirelt juhatust, et mida teha ja kuhu vaadata.

Supiks valisin kahe-taktilisest valikust hartšo (2.90). Ise valisin ja ise tõstsin. Kulbiga ja tünnikesest. Söökla värk noh. Tummine ja piisavalt happeline supike osutus ka mõnusalt vürtsikaks, nii et kausikese lõpuks võttis isegi otsaesise kergelt higiseks. Riis, kartul, pehmed väikesed loomalihakuubikud, nipet-näpet muid lisandeid. Noh, aus värk, ei mingeid liigseid ambitsioone, ei mingit tulevärki.

Praeks üritasin veidigi põnevama kõlaga "mee ja sinepi marinaadis seapraad" (4.90). Nohhhh, meest oli ju isegi põgus jälg lihas olemas, sinepist ei sedagi. Samas - pikalt haudunud ja koduse maitsega kamakas vennaihu - no mis siin saab valesti minna. Kuna palusin kastmeks kallata roale mitte jahusousti, vaid praeleent ennast, siis taldrikutäie maitsvaim osa oligi leemest läbiimbunud tatar. Ajatu ja samas veatu porgandisalat ananassiga ja hapukurk sobisid lihtsa roaga omal sama lihtsal moel üsna hästi.

Et mis ma siis kostan või soovitan? Ega suurt ei midagi. Kui käia siin lõunatamas, eesmärgiga sobitada hinda ja kvaliteeti, siis on asi korras - 8 euro eest söönuks saada pole ju paha. Aus, viisakas, kodune kraam. Gurmeest on asi igatahes kaugel, aga nii supipöial kui ka prae oma horisondist allapoole kah ei lasku. Kuidas sa hästi tehtud, ehkki lihtsat toitu ikka laidad? Nii et lõunastamiseks võib soovitada, maitseelamusi tuleb aga mujalt otsida.