Wednesday, February 27, 2019

Rohevärviline vormiroog

Et tegid eile ahjukana, jah? Ja osa sellest jäi söömata? Ausõna, minu köögis poleks see probleem! Ahjus küpsenud värvilise vormiroa sees kulub see lihake igati asja ette ära. Kui värvilise, otsustab juba Juhus või siis Sina Ise.

Ühekorraga paned soenema praeahju ja keema vee. Vett vaid niipalju, et kiirkuumutada läbi rõhkemad juurikad ja muud köögiviljad mida plaanid roa sees kasutada. Noh näiteks porknad. Või kapsalised. Või misiganes sulle pähe tuleb ja köögis leidub. Minul leidus kahte sorti gabsast - seda va lillgabsast ja broggolit. Võib-olla väiksemad õisikud ei peakski blanšeerimist saama, aga kui paned ka varrekesed sisse, siis on mõistlik need hetkeks läbi keeta, sest muidu ei pruugi nad vormiroa sees küpsedes piisavalt pehmeks minna. Ja kui nad pole pehmed, siis on neil nimeks Kapsas ja Brokkoli. Aga behmest beast saagu nimeks gabsas ja broggoli. On ju loogiline?

Seni kuni kapsas mõne minutikese kuumas vee kümbleb, vormistad vormi ära. Noh vormitäitmise mõttes või nii. Sest mingit hädavajadust selles vormistamisest pole. Aga näe mina laotasin mööda vormiseinu ja põhja laiali ühe seibistatud suvikõrvitsa. Ah jaa, enne käisin ikka õlise kämblaga vormiseinad üle kah.

Nüüd lased rohelised ja valged õisikud üle sõela ja kallad nad suuremasse kaussi jahtuma. Ja paki toidukoort selga. Eilse kana katkud tükkideks ja summid samasse. Ja kolm munakest - neid kopsakamaid vabapidamise omi, sest ega me ju mingid barbarid ole, eks ole? Või kuidas?

Maitsestada? Et nagu minu käest küsid või? Aga kuskohast ma tean, mida sa tahad mekkida? Võid piirduda soola-pipraga, võid äsada eksootilisemaid ürte, särtsakamaid tšillisid või valmis maitseainesegusid. Meeles tuleb ainult pidada selle eilse kanakese soolsust/maitselisust ja niipalju juurde tuunida, et seni magedana püsinud köögivilja-toidukoore-munasegu parajaks timmida.

Novat, ja nüüd kui kõik see rohe-valge segu on kenasti paljaste kätega läbi summerdatud, kalladki kraami vormi. Sinna suvikõrvitsaga vormistatud vormi, on ju meeles? Laotad seni vedelale ollusele juustu selga - muuseas selleks sobib viilutatud juust paremini kui riivjuust - ja ahju ta lähebki.

40 minutit hiljem ajad ennast uuesti arvuti tagant püsti ja kougid kuldpruuni koorikuga vormiroakese ahjust välja, olles end ennem pajakinnaste ja kuuma-alusega relvastanud nigu muistne ristirüütel püha vee ja mõõgaga. Lõikad vormisisu portsudeks lahti ja jätad jahtuma, muidu kipub kraam välja tõstes lagunema. Sest jahu me ju siia sisse ei pannud, mis kraami tihkemalt kokku seoks - jahu las ootab oma jagu. Pühapäevaseid pannukaid või midagi säänset.

Minul kulus ära:
- tilk õli vormi määrimiseks
- üks väheldane sale suvikõrvits seibidena vormivooderduseks
- rusikajagu lillkapsast, teist samapalju brokkolit
- rusikajagu kanatükke (no kas pole arusaadav mõõtühik?)
- 200 ml pakike toidukoort
- kolm piirakamat muna
- maitseaineid vastavalt maitsele (kui ei maitse, siis pole õiged maitseained, eks ole?)
- 6-7-8 viilu juustu pealepanemiseks (vormiroa, mitte pea peale, oki?)

Ajakulu: ettevalmistus 10 min, ahjus 40 min, jahtumine 20 min. Maksumus - kas on ehk viis eurokest? Tulemus - vormitäis kraami, millega nt neli inimest üsna tihkelt ära toita, kui need inimesed just metsatöölt tulnud jurakad pole.

Tuesday, February 19, 2019

Kimchi

Minu ja kimchi teed ei ristu just kuigi sageli. Aga seekord ristusime ja paganama meeldivalt!

Ma ei oska muidugi öelda, kuivõrd "autentne" see antud eksemplar on. Kimchi nagu iga teine sügavalt juurdunud piirkondlik roog omab kindlasti sadu variatsioone vastavalt toorainete kättesaadavusele ja tegija maitsele. Aga põhijoon on tal ikka sama - vürtsikas marineeritud hiina kapsas.

Minu jaoks on see loodusnähtus pigem mitte niivõrd toidulisand, kuivõrd turguti. Vaata kipub arvuti taga väss peale tulema, mis sa teed? Kümme kükki? Tass kohvi? Aga võib ka kaks-kolm ampsu kimchit. Mõne hetke möödudes on silmad jälle lahti ja igasugune mälestus väsimusest läinud. Tõi küll, enne pikemat bussireisi või olulisemat kohtumist ei soovita ... noh saate aru ju küll :)

Wednesday, February 13, 2019

Viva (Narvas)


Teha restoran korterisse? No miks ka mitte. Igatahes Narvas Puškini uulitsas on ühes stalinistliku hõnguga hoones ühes majas just nii tehtud. Astud paraadnast sisse koos oma koju toidukotte tassiva mutikesega, aga esimesest plašadkast kõrgemale ei lähe, sest oledki kohal, uksel on kirjas "кафе ресторан «Viva»". Mutike las läheb edasi, tema kvartiira on kõrgemal.

Ehkki on lõunane tund, pole külastajaid näha. Deevuškad ajavad end püsti, pisut vanem neist mahutab ennast mikrokööki, noorem tuleb mulle menüüd tooma, naeratades usinalt ja armsalt nagu püüdlik kooliplika, kes õpetajale kodutööd ulatab.

Supivalikut uurides surusin endas maha soovi võtta oma tavapärast kontroll-rooga ehk seljankat ja peatusin millegi põnevamalt kõlava juures - juustusupp krevettidega (5.50 EUR). Mnjah, kogu põnevus aga jäigi menüüsse. 15 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauda kausitäis kreemist vedelikku, mis maitses nagu ... noh ma ei teagi ... kuumaks aetud petipiim? Või siis keefir ja rammusa toidukoore segu? Ehk siis ausalt öeldes ei kuidagi. Supi pinnale riputatud lusikatäis soolaseid juustugraanuleid muutusid leeme sisse vajutatuna juustupalliks, keeldudes tihkes vedelikus lahustumast. Kausi põhjas olid küll ka krõmpsjad krevetid, aga ka nemad olid keeldunud supiga suhtlemast - leemel endal polnud ei krevetilõhna ega maitset.

Teiseks roaks valisin ilmselt kohviku frimaroa staatuses oleva kanašnitsli Viva (9.-EUR). Kõrvale köögiviljad (2.-EUR). Köögist kolksuma hakkava haamri kuulmine tegi meele rõõmsaks, et näed ikkagi a la carte ja puha! Kui taldrik nii u 25 minuti pealt lauda jõuab, püsib rõõm edasi - hea näeb see kraam välja küll. Aga sinnapaika see rõõm jääbki. Šnitsli paneeringuks on kasutatud ilmselt kõige odavamat juustulaadset toodet, mis erinevalt pärisjuustust ei veni ja ei maitse. Üldse. Aga see-eest mõjub plastikuna. Liha selle kooriku sees on küll aus ja mahlane, kuid see-eest igav, maitsestamiseks oli sellest ainult lahkelt soolaga üle käidud.

Aga õnneks oli praes ka helgeid hetki. Nende hulka ei kuulu küll talviselt mõttetud kurk ja tomat. Apelsiniviilud ... pfff ... odavköögi tunnus. Küll aga kohtun ma alati hea meelega oliividega, ka nende kõige odavamas vormingus. Näpuotsatäis koreapäraseid porgandeid polnud küll ootuspäraselt krehvtised, kuid meeldivad siiski. Kapsa-porgandi salat oli mõnusalt läbi marineerunud ja kogu taldriku üks maitse-elavamaid hetki. Noh ja eraldi kausikeses serveeritud külm majoneesikaste aitas ka plastik-koorikus kanaga toime tulla.

Ei. Seda puhvetit ei soovita ma mitte. Rõõmutult kere täis parkida saab seal küll, aga see on rubriigist "funktsionaalne toitumine". Supi- ja praepöial võtavad võtavad üksteise ümber kinni ja patsutavad lohutuseks üksteise seljale, noh selles mõttes et on olnud ka hullemaid söömaaegu. Restorani ambitsioonidega, aga sööklaliku teostusega asutis.

Tuesday, February 12, 2019

Wabadus (Tallinnas)

Vabaduse platsi ääres suurte klaasseinte taga paikneb Wabadus. Keset veebruarikuud siras päike läbi nende hiigelakende säherduse jõuga, nagu oleks tegu suure kewadega ja kohe saabubki wabadus - wabadus lumest ja plörtsist ja jääst ja purikatest.

Lakoonilise ruumikeelega puhvetis oli lõunasel ajal päris piisavalt rahvast, kuid kõik toimus kiirelt ja ladusalt. Noh võib-olla liigagi kiirelt, aga sellest veidi hiljem.

Kui olin tellimuse sisse andnud, siis toodi lauda midagi teistmoodi ja lustakat. Leivaviilakate kõrval polnud tavapärane määrdevõi või midagi muud ootuspärast, vaid lahedalt kihiline ja värviline kausike. Noh olgu, võib-olla pool emotsioonist tuli sellelt kausilt sillerdavalt päikeselt, kuid rõemsa meele ja hää tuju tekitas see ikkagi ... noh nagu wabadus ju seda peabki tekitama :) Nimelt oli klaari õlikihi all midagi erkpunast ja imemaitsvat. Korduvalt leivatükiga seda midagi koukides oletasin, et tegu on näituseks punase sõstra želeega ... aga hiljem sain teada, et hoopis vaarikaäädikas! Igatahes jubelahe mõte ja teostus ja maitse ja puha.

Esimeseks valisin kahetaktilisest supivalikust "Kergelt vürtsikas pardilihasupp" (Zukkini, šalottsibul, fenkol, kuningservik, laim, tšilli, koriander; 6.30). Zupike saabus nigu zupsti 20 minutiga ja jätkas sama rõõmsal ja erksal lainel. Klaar leemeke oli maitsekas ja vürtsikas ... noh ma ütleks et mitte "kergelt", vaid ikka kohe mõnusalt ja särtsakalt. Vunki lisasid veel värsked tšillirattakesed ja tulemuseks oli mõnusalt õhkav suu ja niiske otsaesine. Rebitud pardiliha ja peenelt ribastatud fenkoli sobisid väga kenasti kokku. Suvikõrvitsa ja seenetükikesed olid küll ju kenasti näha ja puha, kuid peale kerge krõmpsu ei andnud nad maitsele midagi, selles vürtsileemes jäid nad lihtsalt kaotajaks.

Ah et miks ma mainisin, et toiming sujus liigagi kiirelt? Noorhärra tõi nimelt supi ja prae korraga lauda! No kas pole põrssatemp! Noh et ta olla unustanud köögile öelda, et tegu on ühele inimesele minevate roogadega, mida tuleks vastavalt ajatada. Ehhhh.

Aga praad ise jätkas sama positiivsel lainel kui eelmised ampsud. "Röstitud kanafilee" (Porgandikreem, miniporgand, suitsupohl, pastinaagikrõps, mangold, siidrikaste; 12.90) oli tervikuna vägagi mõnus ... seda vaatamata mitmele küsimusele.

Ilmselt sous vide meetodil valminud fileeke oli kõike muud kui röstitud, kuid nii mahlane, et kahvliga torgates ilmus iga kord mini-purskkaevuke. Minu seniste nappide kulinaarsete kogemuste kohaselt algab röstimine kasvõi röstikoorikust või -triipudest liha pinnal, jätkub spetsiifilise lõhna ja maitsega ... noh aga mis mina ka tean. Mõnusalt maitsev ja küps oli see liha nii ehk naa.

Porgandikreem ja liha alla peituvad ahjuporgandid olid mõnusalt magusakad, siidrikaste (kui see ikka oli siidrist?) mõjus karamelliselt, pohlakeste pärlid ei andnud küll mingit suitsunooti kuid sobisid oma kena hapu nüansiga. Kas need punased nahkjad ja õhkõrnalt hapukad (sisuliselt maitsetud) lehekesed olid mangoldi või mingi muu taime küljest, ei oska öelda, kuid see kuhil oli väga raskesti menetletav ja tuim ning söögi suhtes absoluutselt paralleelne nähtus. Pastinaagikrõpsud olid pea ainukesed elemendid, mis nägid ja maitsesid täpselt nii nagu olema pidi.

Nii et selle prae puhul oli kõik kuidagi nihkes ... aga vaata maitses ikkagi hästi! Tahaks nagu norida, aga näe ei nori :)

Seega võtan seda puhvetit soovitada küll! Supipöial hüüab hei-hoo ja hoiab vürtsiõhetusest veidi suud ammuli, aga see on siuke õnnelik õhetus nagu esmase armumise aegu. Praepöial lappab veidi igasuguseid kulinaarseid teatmikke ja revideerib oma varasemaid teadmisi, aga lööb siis käega ja on rahulolev justkui koolipoiss kevadel tundide lõppedes.

Thursday, February 7, 2019

Embecke restoran (Pärnus)


Iidses Pärnus pole tegelikult just palju maamärke, mis linna pikka ajalugu meelde tuletaks. Keskaegsest linnast pole tänu nõuka-aja viljastavatele tingimustele sisuliselt mitte midagi järgi jäänud. Aga näe üks tollestsamast nõukogude perioodist pärit restoran on endale patukahetsuse korras võtnud nimeks Embecke (Pärnu jõe keskaegne nimekuju, mis tõlkes kõlab Emajõgi).

Hotellide all paiknevatesse puhvetitesse suhtun ma alati väikese skepsisega - see köök ei pea ennast ellujäämiseks eriti loomingulisusega vaevama ning igahommikused standartsed menüüd võivad tappa ka loominguliseima koka õhina.

Astudes sisse talvise Pärnu restorani tabab esimese hooga tühjusetunne. Saalis pole mitte kedagi. Isegi mitte leti taga. Võtan häälekalt köhatades ja tooliga kolistades mantli seljast ja sätin end istuma. Ei midagi. Mitte inimhingegi! Köögist kostev vaikne kõnekõma annab siiski lootust, et inimkond pole välja surnud ja ehk näen ma veel mõnda elavat hingekest.

Mõni minut hiljem purjetab köögiuksest saali sümpaatse olekuga proua, kes kerge segadusilmega näos vaatab minu suunas, ilmselt mõeldes "kuskohast siin nüüd keset päeva kunde tekkis?" Igatahes saan peale esmase segaduse taandumist oma kätte odavavõitu välimusega napi menüükese, mille kilekaaned peaks vist meenutama rasket nõukogudeaegset patukoormat, mida see kandiline kolehoone tervikuna endas kannab, laiutades hävitatud Endla teatri asemel.

Esimeseks valin mereannisupi (Krevetid, valge kala, sinimerekarp, kartul, küüslauk, ingver, tšilli; 7.-EUR). Mõned minutid hiljem saabub lahke proua abil lauale leib ja või koos meeldetuletusega, et seda suppi tehakse nö nullist ja seega võtab asi veidi aega. No mis seal siis ikka, aega seekord õnneks on, vaatame mida meile siis lauda toodi.

Oi. Kas teate kui hea see esmane kokkupuude oli! Armas väike leivapätsike oli soe ja ohtralt seemneid täis ning koos maitsevõiga kadus see tükk tüki haaval otsekui iseenesest! Või kõrval serveeritud pesto oli küll veidi liiga mõrkjas, aga igatahes huvitav ning isegi minusugune saiapõlgur ei suutnud vastu panna kiusatusele selle krehvtiselt rohelise värskuse ammutamisele saiatükikestega.

Supp saabus nii umbes kahekümnendama minuti pealt. Uhhh ... uhkas siit alles kala ja koort ja krevette ja vürtsi! Kreemine leemeke oli ehk küll veidi maitsetasakaalust väljas: hapukas-vürtsikas-soolakas segu oleks tahtnud veel ka neljandat tuge ehk veidi magusamat nooti juurde, kuid see on juba norimine. Kaladest ja tigudest tihke supi peal ilutsev pontsakas krevetike andis visuaalsele poolele koos tillikoksakesega täiusliku punkti ja kokkuvõttes jäin ma vägagi rahule.

Neljakümne minuti möödudes tellimuse hetkest laekus ka teine roog - searibi (Grillitud searibi, kodujuust, ahjuköögiviljad, mustikad, õunakaste; 15.-EUR). Aijeeee kui lahe! Ma ei mäleta, et oleks kuskil restos näinud taldrikul suureteralist kodujuustu ... ja veel vähem kodujuustu mustikatega! Super, nii välimuse kui maitse osas!

Hmm. Ma ju loobusin tellimuse ajal prae kõrvale pakutud ahjukartuleist, kuid nad on ikkagi taldrikul ... aga teate need olid maitsvaks tuunitud! Ahjuköögiviljad - pigem meenutas see küll rohkem kiirelt üle voki lastud porgandi-paprika-sibula segu, kuid meeldivalt krõmpsjas oli seegi. Õunakaste oli küll veidi õnnetu - omaette napakses serveeritud kaste mõjus maitsetühjana, kuid väikesed poolpehmed õunatükid selles olid vähemalt huvitav nüansike. 

Liha aga jäi tiba arusaamatuks. Esmalt tervitas ta küll keelt huvitava magusa paitusega nagu müügimehe mesijutt, aga mida kaugemale sisu poole, seda tuhmimaks ja tuimemaks see kraam muutus. Vaadake ribide serveerimisel on üks väga lihtne kriteerium - liha peab olema nii pehme, et ribid ise välja kukuvad ja liha selle ümber sulab kui mitte taldrikul, siis vähemalt suus, eks ole? Aga näe ei ole. Liha konsistents polnud küll suisa rõhke, kuid igatahe tihke ja toekas mälumine võttis pikapeale isu selle seltsimehega edasi tegeleda. Noh umbes nagu kõuriku kasvatamine - pikapeale vajuvad kasvataja käed jõuetult sülle, kraakleja jaurab aga süüdimatult edasi.

Kokkuvõte tuleb igatahes positiivne. Supipöial on üsna ideaalilähedaselt sirge seljaga nagu preisi soldat. Praepöial küll korraks kõhkleb, meenutades tihkevõitu liha, kuid juba ainuüksi kodujuustu-mustika lisandi eest andestab kõik ja ajab ennastki püsti. Seda puhvetit võtan mina soovitada küll!

Tex-Mex Cantina Margarita (Pärnus)

Pärnu teatri kõrval endise restoran Tallinn ruumes on nüüd kaks eraldiseisvat puhvetit, millest üks üritab mängida tex-mex teemal. Iseenesest hea turunišš, nö kindla peale minek nii köögi kui kunde poolt vaadatuna. Kõik need kakskendseitse varaitsiooni tortillade ümber ... või on neid seitsekendkaks? Igatahes igav ei peaks hakkama, variatsioone ja mängulusti peaks jaguma ka kokale ... ja pole midagi hullemat kui igavlev ja nö tuima panev kokk, uskuge mind!

Talvise Pärnu eripära - tööpäeva lõpuhetkel sisse astudes oled sa ainumas kunde. Noh, vähemalt teenenduskiirus on sellega tagatud.

Esimeseks roaks valin "Chicken Posole" ehk vürtsika tomatise kanasupi (4.50). Napilt viie minutiga on supp lauas ja vähemalt väljanägemise eest tuleb asja kiita. Supi kõrvale kuuma lavašilaadse tortilla pakkumine on stiilipuhas toiming. Omaette kausikeses marineeritud sibul ja jalopeno - no jälle tore mõte. Supp ise on tihe, pungil kanalihast ja maisist, kuum ja aromaatne - mõnus lõunamaine tervitus keset külmavõitu talvepäeva. Kas ta nüüd just vürtsikas on ... noh nii ja naa. Umbes kolmandast lusikatäiest hakkab siiski vaikne õhetus peale ja kausikese lõppedes on nina vesine, nii et kurta oleks siiski patt.

Teiseks saab valitud "Dead Man's Beef" (13.-). U 15 minutit peale tellimuse sisseandmist tuleb lauale seegi. Enamasti koosneb ports küll friikartulitest, aga pole hullu, ehkki ma pole kindel, kas kartul mehhiklastel nii massiivselt menüüs laiutab. Omamoodi huvitav osa portsust on veidralt ärakõrvetatud köögiviljahautis, milles porgandi kõrval arvasin ära tundvat juursellerit ja nuikapsast ja mis kõik maitseb nii nagu oleks teda hautatud apelsinimahlas.

Liha aga ... oehh. Ehkki noorhärra tõi prae kõrvale nö spetsiaalse steiginoa, siis oli selle liha tükeldamine rist ja viletsus. Tihe ja tuim liha oli täis noale mittealluvaid sooni ja muud sidekudet. Liha ise oli ropult ülesoolatud ja absoluutselt enamik sellest taldrikule jäigi. Muuseas, samamoodi ülesoolatud olid ka kartulid, aga tühja sellest, neist ma väga ei hooli nii ehk naa.

Kui kamraad poleks oma taldrikult ulatanud tükki seafileed (Prine Pig BBQ, 13.-EUR), siis ütleks suisa halvasti. See siga oli küll sümpaatne - parajas küpsuses ja mahlane ning õrnalt suitsune.

Kui noorhärra küsimuse peale toidu kohta vastasin, et minu lihaports on suisa kohutav, siis sain vastuseks, et tõepoolest täna olla halb lihatükk tulnud. Kurjama värki, kui tuleb sisse vintske liha, siis tee tast hautist või hakkliha, aga ära paku seda kõlbmatul kujul kundele!

Igatahes seda puhvetit ma ei soovita. Igal restol on ühe eksimuse õigus nagu sapöörilgi. Kui sa oled kundet korra narrinud, siis miks peaks ta tagasi tulema, kontrollimaks et järsku sa teine kord teed midagi paremini? Supipöial on siiski suhteliselt püsti, kuid see ei päästa olukorda. Praepöial pole mitte lihtsalt allapoole, vaid torkab lausa augu maa sisse.