Kananahašašlõkk?

Reeglina ma ei osta eelvalmistatud toite, eriti mis puudutab nö šašlõkiliha. Ise algmaterjalidega mässates saad nii enda jaoks sobivama maitsetulemuse kui ka rahulolu protsessist endast. Aga näe, miski hull tuju ja kollane allahindlus-sildike -tõmbasid mu kätt ning korvi rändas ka jogurtimarinaadis kanašašlõkk.

Kodus paki avamise järel aga vaatas vastu mitte rõõsa ja roosa kanaliha, vaid latakate kaupa sellesama sulislooma nahka. Tegu polnud juhusega, iga lihatüki küljes oli mitte lihtsalt seda kattev kiht, vaid enamasti sellest suurem lotendav valge kattematerjal.

Jättes kogu targutamise kõrvale (teemal et miks, kas ja kus on kananahk kohane külge jätte ja kus mitte), nüsisin liigse kattematerjali maha ja tulemus sai selline. 900 grammisest pakist 200 grammi nahka (ja loomulikult on tegu ainult kausikese sisu kaaluga). Eee ... no ma ei tea, kas see on kuidagi proportsioonis eluslinnukese näitajatega? Igatahes šašlõki puhul on seda palju nii ehk naa.

Mis siis on selle loo moraal? Ei maksa ikka osta põrsast kotis ehk siis marinaadis liha, mille kooslust sa näha ei saa. Konkreetse tootja kohta ma pretensioone ei oma, olen sama firma sildi all ostnud kana tagavaraosi ennem ja ostan ka edaspidi.

Ja kuna mulle ei meeldi raisakullilik lähenemine, et ülesnokkimist väärivad ainult kriitilised kirjutised, siis ma ei soovi, et seda konkreetset postitust jagaks mõni meediaväljaanne.

Paulaner City (Pärnus)

Pärnu kesklinnas paiknes sisuliselt keskajast saadik üks väga oma- ja mitmenäoline puhvet nimega City. Või noh olgu, mitte keskajast, aga igastahes oli koht mitmes mõttes legendaarne. Aga vanal omanikul sai jaks otsa ning kuuel moel muutunud putka asemele pidi tulema uusarendus ... kuid seni seisab see omamoodi vaheminekus ja seniks seadis end samas kuuris sisse Paulaner City.

Laupäeva varalõunasel ajal oli asutis üsna tühi ja enamik sisseastujaid rääkisid "kahvi" ja "pieni kalja" keeles. Tegin otse letist oma tellimuse ja pugesin kaugemasse nurka ... kuid pidin sealt üsna kohe ruumi teise otsa pagema, sest lustikummut pandi hüürgama sellisel detsibellitasemel, et nõrgemad prilliraamid oleks kaheksaks väändunud.

Ainsama supina paiknes menüüs "peakoka kalasupp päevasest püügist", mis eestlasele tehtud allahindlusega maksis 4,95. Jaaa-jaaaa, lugesite õigesti, positiivne diskrimineerimine täies ilus :)

10 minutiga saabus siis kausike aurava leemega, mille pinnal õilmitses hapukoor ja värske hakitud till. See on ju pilgule kena vaadata, aga tegelikult oleks mõistlik lasta kundel endal otsustada, kas ta lisab supi sisse midagi või mitte, kas ei?

Leemeke üllatas mitmel moel ... alustuseks oli see meeldivalt tummine, mitte tühjalt vesine nagu tihti kipub ka peenemates pesades olema. Maitsetasakaal oli aga kummalises nihkes. Soola praktiliselt puljonksis polnud, kuid see-eest oli (ilmselt valge?) pipraga üsna heldelt ümber käidud. Einoh, mulle personaalselt see sobib, sest kaldun ka oma koduses köögis soola ürtide-vürtsidega asendama. Kuid oletan et paljud haaraks soolatoosi järgi - seda aga polnud kuskil näha.

Kas see supp nüüd just samal päeval püütust koosnes, selle osas võib mõistagi küsimusi esitada, kuid kopsakad lõhetükid ja väheldased (ahvena?)fileekesed olid täiesti kenasti olemas, olemata pikast kuumutamisest lagunenud nagu nii mõneski puhvetis seda juhtub. Ülipeeneks hakitud köögiviljadest õnnestus peale kartuli-porkna tuvastada ka juurseller - väga asjakohane valik selle supi sisse!

Et tegu on suveajaga, sai teiseks roaks valitud samast "kergemad road" rubriigist "Röstitud kanamaks koore-konjakikastmes", mis positiivselt diskrimineeritud hinnaga maksis 8,55 raha.

Ja no mina ei tea mis värk see siis Pärnus on, aga juba teises kohas tuuakse teine toit lauale mõni minut peale esimest?!? Noh olgu, piiga oli ilmselgelt kohmetus õpilaseseisundis ... aga no ikkagi. Ma ei söö ju kahte toitu korraga, või on mul erilise apluse silt otsaette kirjutatud? :D

Roog ise oli aga super-puper. Kanamaks oli parimal moel pealt krõbedaks ja seest sulavaks saadud. Köögiviljapüree osas ei saanudki tema kooslusest aru, oli selles ehk kaalikat ja porgandit ning pastinaaki? Kaunilt sätitud ja marineeritud köögiviljaviilud väärivad kiitust nii välimuse kui maitse poolest. Kõige parem-üllatavam-maitseküllasem osa oli aga karamelliseeritud fennelisüdamik! Sellist mõnusat krõbedaks-magusaks säristatud elamust poleks lihtsavõitu pubist küll oodanud.

Väikese norinana noriseks puuduva leiva üle. Mitte et ma seda oleks muidu ihalenud, aga selle kastme ja maitse ja elamuse virvarri oleks ma soovinud küll taldrikult kokku kaapida :)

Kokkuvõttek siis pilt selline. Supipöial pole küll kuigi veendunult, kuid siiski püsti. Kui hapukoore asemel oleks supi kõrval või sees olnud sidruniviil, oleks maitsepilt terviklikum olnud ja kiidaks rohkem. Praepöial aga ajab selja vaimustunult sirgu ning on valmis hommepäev tagasi minema sama koka muid vigureid maitsma! Nii et see suvine puhvet väärib soovitamist küll ... vähemalt varaseks lõunasöögiks, kuni ühetaoline turistimass seda õhtuks üle ei ujuta.

Lihapallid juustukastmes

Väljas võib küll olla nii palav et mõtted sulavad peas nagu lauanurgale unustatud jäätis, aga kord päevas tahaks süüa ikkagi. Noh ja kuna peale viimatist Tallinna keskturul käimist on külmikus kera sulugunit ja tükike brõnsat, siis liiguvad mõtted juustustel radadel. Ja et äsja oled näinud ühte väga rammusat videot ... siis teed kõik teisiti. Või siis pisut teisiti.

Alustuseks tuleb teha lihapallid, sest ... Või oota, alustuseks tuleb võtta ikkagi sibul, see va kokkamise tüviviljake. Veel parem, kaks sibulat, sest kaks on ju rohkem kui üks, või mis te arvate? Ja köögikombain, mis laisavõitu kokkajate abiliseks välja mõeldi.

Sibuldis lendab selle massina sees kenasti kildudeks koos küüslaugu ja porgandiga. Küüslauk on enam-vähem kohustuslik komponent, porknakesed mitte nii väga, aga mulle meeldib. Pealegi olid köögiviljakorvikesse kohale tulnud need pliiatspeened värsked porknapoisid, mida peab ilmvõimalikult ruttu ära kasutama, enne kui neist saavad lötsid ja pehmed kribalad.

Nüüd kolib pool sellest köögivilja-killustikust pannile kastmepõhjaks, teine pool saab kombainis lisanduseks pool kilo loomahakkliha, seltsiks meelepärased maitseained. Las massin müttab neid kokku segada, kuni pannile tuli alla saab ja särisemist kostma hakkab.

Lihamassist väntsutad pihkude vahel pöidlaotsa suurused lihapallid ja laod teisele pannile. Ole mureta, nad võib üsna külg-külje-kõrvale panna, praadimise käigus tõmbuvad need pontsakad poisid kenasti kokku ja ruumi jääb ülegi.

Kastmepannil on aeg lisada köögiviljadele veidi vett ja hautada neid nii u kolm-neli minutit, kuni porganditükid kenasti poolpehmeks simmerduvad. Senikaua sega kuhjaga supilusikatäis jahu veega segamini - nii pole ohtu et kastmesse tükikesi jääb - ja lisa kastmepõhjale seda agaralt segades nagu oleks sa puutin kes sekkub võõrriigi valimistesse.

Vahepeal ära väga moluta, lihapallikestel vaja külge pöörata ja teise poole võid kasvõi kaane all praadida - hautamisest tõuseb antud juhul ainult kasu, kuna porganditükid lihapallides küpsevad lihaga võrreldes veidi kauem.

Samal ajal lase sõrmepaksune jupp brõnzat ja teist samapalju sulugunit noa all tükkideks. Võiks mõistagi ka riivida, aga minu meelest on hakitult parem, sest siis selgub ka brõnza kasutamise mõte. Kui teha kaste ainult suluguni baasil, siis jääb see väga venivaks. Brõnza aga kuumuse mõjul niipalju ei lagune ja nii jäävad väikesed mõnusad juustutükikesed ka kastmes tunda ja näha. Kastmekest tuleb mõistagi üsna hoogsalt segada, et toimuks ühtlustumine, selle käigu saab ka veel olluse paksust reguleerida nt vee või hapukoore lisamise abil.

Noh ja nüüd ongi aeg kaks pannitäit ühildada, lihapallid juustukastmesse kallata ja üheskoos veel paar minutit koos podistada. Kas sa siis pakud neid pärast kartuli, riisi või lihtsalt köögiviljadega, on juba täiesti ükskõik. Kaste paneb aga mõmisedes taldrikut puhtaks lakkuma ka kõige suuremad esteedid.

Minul kulus kokkamiseks ära:
- kaks keskmist sibulat
- pool pead küüslauku
- neli peenemat porganidt
- pool kilo loomahakkliha
- maitseaineid
- õli praadimiseks
- kastmesse supilusikatäis jahu
- kaks sõrmepaksust viilu tükkideks hakitud juustu
- törts hapukoort kastme valgendamiseks

Maksumus: hinnanguliselt 6-7 eurot. Ajakulu: mitte üle poole tunni. Tulemus: 4-6 portsu lihapalle matsuvalt maitsva juustukastmega.

Piparmünt bar & tostadas (Pärnu)

Suvelinna vanas südames avati enne jaani taas üks uus puhvet. Või noh, ega ta nüüd päris-päris uus pole, lihtsalt juba olemasolev Piparmünt poegis ... või siis avas filiaali, kui soovite. Piparmünt bar & tostadas nimeks ... noh et oleks edev ja erinev. Vist?

Kui jätta nimevigur kõrvale, siis puhvet ise paikneb üsna lahedas kohas - vana raekoja ja Lastepargi vahetus läheduses, aga samas sellises koduses umbsopikeses ja vanas pürjelimajakeses. Sihuke nunnu ja veidi peidetud ja pisut unustusehõnguline nagu väärikas vanaproua, kes on ilmaelust tagasi tõmbunud ja nüüd heldinult oma õdusas pesas fotoalbumeid lappab.

Üsna tipptunnile lähedasel ajal oli majas ja selle varjulises aias kundesid üsna korralikult ja sestap oli piigal kappamist palju, aga kerge jalg ja lehviv kleidisaba andsid kõigele hoogu ning asjad kulgesid üsna kiirelt ... ehkki mitte ilma viperusteta.

Napipoolne plastmenüü tervitas minusugust suisa kolme supiga. Või siis ühe supi kolme versiooniga, kui soovite - kolm ramenit. Valisin loomalihaga versiooni ja jäin ootele. Tundus, et köögis oli kiire aja toimel veidi pidurdunud vastuvõtuvõime ja sestap hõiguti minu tellimust mitme inimese poolt jupp aega edasi tagasi.

Hetk enne suppi ilmus lauda ka leivakorvike, milles leidusid - ja vaata see on tubli tegu - kohapeal küpsetatud pita-saiakesed. Soojad ja pehmed ... ja ilmselt ka isuäratavad, kuid minusugune ei oska saiaga midagi peale hakata. Oleks siis väike võinapake või siis koha suundumust arvestades hummuse-totsik siia juurde pandud, oleks sellegi kallal nakitsenud.

Nii u 15-20 minutit peale tellimuse esitamist toodi lauale supp ... ja minut hiljem ka teine roog. Vaadake kulla kaimud, nii ei tehta. Olgu kiire või mitte, aga ühele kundele kahte toitu korraga ette ei anta! Selleks ei pea ju kõrgeid koolitusi läbima, et aru saada, et ühel kundel on üks suu. Kahte toitu korraga ei söö ka aplaim meist. See aga tähendab, et teine roog jahtub ... või õigemini see tähendab väikest hoolimatust.

Noh aga supist endast. Raamen veiselihaga (5.-EUR). Keskmist mõõtu kausike kuhjaga täis head paremat, mille juurde käis vurinal etteloetud seletus sisu kohta, tulvil nipiga sõnu ... nii et pidin üle küsima. Siis selgus, et kuhilas peaks leiduma tatranuudlid, pikalt küpsenud veiseliha ja taipärane redis ning mais.

Redisest tõmmatud pikad spiraalid olid tõepoolest selle roa ehe - värvikas ja krõmpsjas algus tõotas sama lustakat jätku. Nooooh ... seda ta nüüd edasi väga polnud. Tatranuudlid ei saagi midagi eriti värvikat olla, eriti kui nad on veel külmapoolsed :) Loomaliha pikakiuline hunnik maitses mõistagi hästi, toetatuna tumedast aromaatsest puljongist. Lusikatäis konservmaisi jäi ülejäänud koosluse mõttes täiesti paralleelseks, seda enam et pulkadega manustamiseks mõeldud supikeses oleks kasvõi mingid võrsed või muud pikemad-peenemad objektid olnud hõlpsamini püütavad. Aga noh, lusikas läks lõpuks appi ja kauss sai tühjaks, peenelthakitud punane sibul pani maitsepildi kenasti kokku helisema. Nii et kauss sai tilgatumaks ja üldmulje jäi siiski täiesti positiivne.

See teine roog - soja-ingveri sealiha (6.-EUR) - pani aga kergelt jahmuma. Positiivses mõttes vist siiski, kuid segadusseajavalt ikkagi. See, et sa tellid sealiha ja saadki sealiha. Ainult sealiha. Lihtsalt kausike peopesasuuruse lihatükiga. Noh ja kaste on samas kausis kah mõistagi. Eeee ...

Einoh, kontseptuaalselt pole mul sellise serveeringu vastu mitte kõige vähematki. Enamasti on kõik see ballast, mis taldrikule liha/kala/vms põhiosa juurde kuhjatakse, üsna küsitava väärtusega nii ehk naa. Seega - pakkuda lihtsalt tükki liha on täiesti koššer, kuid võiks ju ennem küsida, et: "kas te olete varem meie juures käinud ja kas te teate, et me pakume seda rooga ilma mingite lisanditeta?" Ilma sellise küsimuseta jääb kundele mulje, et midagi on kuskil segamini läinud ja pool toidust nurga taha kummuti servale ununenud või midagi ... aga küsida kah nagu ei julge :)

Aga nüüd kui lõpuks roast endast rääkida, siis oli see ju igati hüva ja kiiduväärne. Korralikult läbiküpsenud tükike vennaihu ... no mis saab siin valesti minna. Meeldiv magusakas-hapukas-vürtsikas kaste, mille kleepjas mass katab iga lahtilõigatud ampsu kenaks väärispalaks. No tore ja mõnus ju! Ja igatahes meeldejääv.

Kokkuvõte tuleb aga heitlik. Kui rääkida serveerimis-tõrgetest (kaks toitu korraga lauda ja eripäradest mitte-informeerimine) siis kortsutaks ju kulmu. Aga supipöial on igatahes pigem püsti kui pikali, öeldes et ülejäänud raamenite perekonnas oli see igati väärikas tegelane. Praepöial küll vaatab alguses segaduses ringi ja küsib, et kas nii peabki ... kuid siis otsustab siiski teo kiiduväärseks tunnistada. Põnev puhvet igatahes! Ja üleüldse - hooaja tipus olevas Pärnus saada 11 euro eest hästi ja maitsvalt söödud - see kõlab ju hästi.

Ljulja-kebab ... suitsuvorstiga

Rääkida ljulja-kebabi tegemist tundub ... noh umbes sama mõtekas kui anda õpetust muna keetmise kohta. Aga alati saab teha asju ju väikese vimkaga, noh mänguilu mõttes või nii, eks ole?

Kebab iseenesest on ürgne nagu kuu ja aegumatult lihtne nagu loomanahk härrasmehe õlal. Kõik veganid võivad nüüd end evolutsiooni õietipuks lugeda, kuid esimene valmistatud toit (mitte juhuslikult üleskorjatud söödav pabul) oli küpsetatud liha. Seda "kebab" tähendabki. Noh ja selle barbaarse kebabi peal on üles kasvanud ka kõige ehmes-pehmema lumehelbekese miljonid eellased.

Iga lihtne asi leiab edasiarenemist ning nüüd tunneb iga oma tänavast nina välja pistnud tegelane selle alaliike. Kõigi Brüsseli öiste nokastanud asukate põhitoidus döner-kebab või siis kõrvalputkas pakutav shish-kebab. Seekord aga satub meie klahvide toksimisest parkunud tööinimese kämmalde vahel ljulja-kebab. Või noh olgu, vardas küpsetatud kotlet, kui nüüd tiheasustusega aguli asuka kombel väljenduda.

Kotletti oled valmistanud? Või vähemalt pealt näinud? Siis pole ka selle toidu valmistamises mingit erikunsti ... välja arvatud üks, millest veidi hiljem räägime. Kannatust, mu noor sõber. Lurista oma päeva esimest laktoosi- ja kofeiinivaba latte nimelist dieetjooki ja proovi jutulõnga jälgida. Kuigi ... kui sa oled juba siiani lugenud, siis võib oletada, et su topsis loksub päris kohvi, see ebaõiglasest kaubandusest ostetu (olgu Shiva halastav)?

Ei pole olemas õiget retsepti siingi, tuleb rahulolevalt tõdeda. Kes väidab, et ilma kurdjukita ei saa seda rooga eluseeski valmistada. Teine, et ilmtingimata läheb vaja seda ... kuidas nüüd eestikeeli öeldagi ... "жировая сетка" noh. Aga las ma kirjeldan mida mina tegin.

Alguses on sibul. Sest ilma mina ei oska. Mõni ütleb et "võeh" ja kolmas suisa sülitab ... aga mina ilma sibulata liharooga teha ei taha ja ei oska. Sest no miski peab ju mahlasust andma, eriti kui tegu on loomalihaga. Aga vat just loomalihast ma seda ljulja-kebabi tegema hakkangi.

Niisiis - sibul ja küüslauk ja köögikombain. Laisk olen, tean. Olen elus ilmselt mitu tonni sibulat hakkinud, kuid kui jutt on kotletimassist, siis eelistan kombaini. Kõrrrr ... ja lendavad need valged maitsejubilad kildudeks. Ja siis tuleb see, mida ükski normaalne inimene ei teeks. Suitsuvorst! Vaata pagan seda teab, miks, aga miskipärast tundus seekord jube hea mõte samasse kombaini lasta ka jupp pool-suitsuvorsti ... sihuke peopesa mõõdus aromaatne isuäratav jublakas. Koll-kolladi müdiseb see veidi koos sibulaga, kuni taltub mõõdukaks mudruks. Noh ja siis samasse ka esimene pool hakklihast. Ikka selleks, et ühtlasemat konsistentsi anda. Ja see, mu kaimud, on ülioluline!

Nüüd siis kummutan kombainis kokku mätsunud lihase massi suuremasse kaussi, panen peale teise poole hakklihast, siputan soola-pipart ja asun käsitsi mässima, rudjuma, mudima ja masseerima. Sest vaata tulemus peab olema ühetaoline ja tihe - see ongi esimene pool eelmainitud salajasest eriteadmisest.

Mõistlik oleks nüüd panna söed grillis hõõguma, sest valmis lihasegu peab u pool tundi maitsestuma-ühtlustuma. Ja ega alla poole tunni ja söed ka küpseks ei saa, ega ju?

Noh ja kuni söed vilavate silmadega üksteist vahivad ja vastastikku kuumi kirgi kütavad, saab asuda vardastamise juurde. Võtad aga paraja peopesatäie kotletiliha ja asud teda patsutama, pihkude vahel loopima ja muidu vaikselt klohmima. See on nüüd teine pool rituaalsest salatoimetusest. Sest lihamass peab olema tihe, tihke ja ilma ühegi õhumullita!

Varda otsa panemisel on koolkondlikke erinevusi - et kas vajutada varras külje pealt liharulli sisse või ajada see tagumikust sisse (see polnud nüüd see mida sa mõtlesid, eks ole!) - aga mina ei oska ühte meetodit teisele eelistada. Või kas kasutada metall-vardaid (et annavad sooja ka liha südamesse) või puuvardaid ... jällegi maitse ja juhuse asi. Ainult et neid puutikukesi tuleb ennem mõistagi vees leotada, eks ole!

Kui kaua süte peal küpsetada? Vaata nii oinas ma nüüd kah ei ole, et seda õpetada. Et kas kaane all ja miilamisi või lehvikuga süsa kirkaks vehkides? Jällegi siiralt teie asi. Kui on pealt pruun ja torkamisel seest lihamahla voolab, ongi valmis. Sütele tilkuva ja valge ohvrisuitsuna kerkiva maitsva rasvakese hõngu vastu ei saa midagi - see teebki kogu asjatamise vaeva vääriliseks.

Ja mis tulemus siis oli ... eriti võttes arvesse seda va suitsuvorsti vimkat? Noh oli see nüüd tajuhäire või mitte, aga eriti-eriti-eriti lihalik-lihane elamus sai seekord keele kaudu ajju lükatud.

Minul kulus ära:
- kaks kopsakat sibulat
- pool pead küüslauku
- sadakond grammi suitsuvorsti
- 800 g looma-hakkliha
- soola-pipart-maitseaineid

Ajakulu: kokku kogu tegu ehk tund aega, seda koos liha maitsestumise ja süte ooteajaga. Maksumus - noh ehk on u 5-6 eurot. Tulemus - 10 peopesapikkust vardatäit.