Uudistemaja kohvik (Tallinn)

Vata näed on selline maja. Otse ERR raadiomaja taga. Ja selle hoovipealsest uksest sisse astudes vasakut kätt jääbki see kohvik. Või noh, mis kohvik, söökla ikka. Nendel kahel mõistel on minu jaoks väga selgelt eristuv esteetika ja funktsioon ning peenelt-õdusalt kõlava „kohvikuga“ polnud sellel asutusel nüüd siiski mingit pistmist. Aus kandikusöökla – mis selles nimetuses siis häbenemisväärset on?

Varalõunasel ajal sisse astudes oli külastajaid üsna vähe, seega sain oma sissejuhatavad toimingud kiirelt tehtud lahkete letitaguste prouade juhendamisel: et „menüüd saad vaadata vot siit seina pealt“ ja et „nuge-kahvleid tuleb otsida vaaaata sealt sahtlist“.

Esimeseks käiguks valisin lihtsalt kõlava „Värskekapsasupp hakklihaga“ (3.90) ning täpselt niisama lihtsalt see maitseski. Leigevõitu kraami tuli ise kulbiga endale kausikesse ammutada ning sama leigete maitsetega leppida. Minimaalselt soola ja köögiviljade enda magusus vesises leemes kandis endas haiglasöögi vaibi. Ei piprakest, ei loorberikest, ei rammuleemekest. Noh mingi hele teraline mass ju supis oli, mis visuaalselt meenutas keedetud seahakkliha, kuid mingit lihalist maitset endaga ei kandnud, nii et oleks võinud sama vabalt ka soja“hakkliha“ olla. Tõsi küll, ega seda head küllastunud rahulolu loovat lihamaitset teisiti väga saagi kui sedasama hakkliha (soovitavalt sibula-küslaga) praadides, kuid sellega poldud ennast küll vaevatud.

Teiseks valisin põnevamalt kõlava „Hakk-kebab vürtsika kastmega“ (6.80) ning üllatusin, kui taldrikule asetati keedetud välimusega pikergune pätsike. Eeeemhhhh. See suur et – mis on sellel pistmist kebabiga? Vähemalt minu väikeses valges peas on kebab vardas küpsetatud liha. Mõistagi saab seda ka ahjus või kasvõi ka pannil valmistada, kuid küpsetamine / praadimine on see võtmesõna. Konkreetselt minu taldrikule maandunud nähtusel polnud jälgegi mingist maitsvast koorikust. Ja ausalt öeldes maitses see ka nagu keedetud ... nohhh ... pikkpoiss, milles vähemalt umbes poole massist moodustab sai või muu täidisaine. Mõõdukas ürdisus mõningase koriandrise jäljega muutis selle vesise (aurutatud?) massi siiski mõneti maitsvaks, nii et taldrikule ta minust ei jäänud.

Olin lihakõrvaseks lasknud panna riisi, mis oli nullmaitsestusega ja seega pälvis ka null tähelepanu. Omakäeliselt juurde valitud punasekapsasalat oli seevastu leebelt, aga meeldivalt magus-hapukaks tuunitud. Vürtsikas kaste, mida samuti sai oma käe ja tahtmise jagu juurde kulbitada, oli roa maitseküllaseim osa, rikkalikult tomatine, mõneti küüslaugune, sisaldades ka hakitud peterselli ja sutike ka (ilmselt Cayenne’i) piprakest. „Vürtsikas“ on muidugi väga vabalt veniv mõiste, aga oma miinimum-ootused täitis see kraam isegi ära.

Kokkuvõte tuleb paraku vesine nagu varakevade ootus. Supipöial vaatab horisondist allapoole oma maitsetühjuse tõttu. Praepöial imestab ennast heeringaks, saades teada et kebab on siinse köögi versioonis auruvannis vettinud pätsike. Soovitust ma nüüd küll kuidagi anda ei saa, sest dieetsööklalik üldmulje ei kutsu vähemalt mind ennat kuidagi tagasi.

---

lugu ilmus siin

Pärnu toidukoda / Metsikud maitsed

Jah tõepoolest on selle nimega veidi segased lood. Ühest küljest paikneb see toidupesa Maarja-Magdaleena Gildi majas, milles on palju kodasid / tubasid. Üks neist siis kandiski Pärnu toidukoja nime, kuid u aastapäevad tagasi alustas selles uus tegija, kelle endamääratlus (FB nime järgi) on „Metsikud Maitsed - võilillekohv“.

Igatahes nägin ma mööda Pärnu üht vanimat tänavat (mis omamoodi paradoksina kannab Uus tn nime) kõndides tänaval reklaamtahvlit, mis teatas, et siin on saadaval supp ... ja rohkem polnud minu sissemeelitamiseks vajagi – supipöial järgib kutset :)

Ausalt öeldes olin esimese hooga pisut heitunud, otsides midagi kohviku vm sarnast maja esimesel korrusel ja olin juba valmis minema teise korra peale, kui nägin läbi klaasukse midagi letisarnast ja paari köögilikku elementi. Avasin ettevaatlikult ukse ja ... osssssatupsununnukene, kui pisike see kohakesekene on! Sõna „koda“ paneb ootama midagi suuremat ja võimsamat – vaat kus tajuhäired!

Aga igatahes olin ma õiges kohas. Leti taga asjatas nooremapoolsem habemik, kaks pisikest lauakest olid ootel ja mikromenüü seina peal. Või noh, menüü või pigem selline põgus teatis, mis ütleb, et supp maksab 4.50 ja pada 6.50, aga kombona neid võttes saab hakkama 9.-euroga.

Niiiiii pisukeselt kohalt oleks ka narr mingit suuremat valikut tahta, sestap võtan ilma nurinata seda mida pakutakse, eks ole.

Tõsi küll, esimese hooga tekitab sisemise ohke asjaolu, et see ainuke supp on püree, täpsemalt „tomatipüreesupp“. Nagu olen seda palju kordi sedastanud, on see laisa köögi tunnus, kuid jällegi – niiiiii mikrotingimustes majandades peabki olema loominguliselt laisk. Või siis kuluefektiivne, nagu targemates tekstides öeldakse

Igatahes jõudsin vaid tellimuse esitamise järel käsi pesemas käia, kuid oligi juba kausike mu nina ees. Valge-koorene keerutis supi pinnal ja roheline raputus sinna juurde andsid kena visuaalse tekstuuri. Aroom oli meeldivalt ja kergelt happeline nagu tomatist oodatagi.

Maitse seevastu aga suisa üllatas oma suurepärase tasakaaluga magusa, happelise ja vürtsika vahel. Ja see „tasakaal“ ei tähenda mahedust, vaid selle maitsetabureti kõik kolm jalga olid kenasti pedaalidel ja julged. Kui pärisin letitaguselt peremehelt, et kas lisaks tomatile on siin mängus veel ka porgand ja pastinaak, siis kuulsin vastuseks, et porgand ja bataat. Ahjaa – vaata siit see magus pool siis mängu tuligi!

Teine kausike roaga nimega „kõrvitsakarri“ jõudis minuni akuraat sel hetkel, kui olin supiga lõpetanud. Tubli ja mõistlik käitumine niimoodi ajastada, seda enam et kunde istub sinu silme all.

Tõsi küll, peale seda esimest ja maitsejulget positiivsust polnud teisel roal kuigipalju võimalust sama eredal moel esineda. Kõrvits teadupärast on üsna maitsevaene tegelane, olles vaid oma leebel-magusal moel valmis omandama kõigi talle lisatavaid noote. Kuid seekord polnud siia peale vähese monokroomse cayenne’i-pipraliku (?) teravuse suurt midagi lisatud. Ei kikerhernestel ega roa põhjaks oleval riisil polnud siia pilti suurt midagi lisaks pakkuda ja „curry’na“ jäi see etteaste väheveenvaks.

Aga siiski – lisandina kaussi asetatud magus-hapukas peenelt ribastatud kapsasalat oli niivõrd krõmpsjalt mahlane, et üldmulje kerkis ka selle käigu puhul horisondist ülespoole.

Kokkuvõte tuleb üsna veendunult positiivne. Supipöial andis selleks igati rõõmsa sissejuhatuse ning selg-sirgu püstiolemise. Praepöial jäi küll sellest madalamale seieritasemele, kuid vaadake see kohake on ju ise nii nunnu, et võtaks või sülle ja teeks pai. Kui mitte millegi muu tõttu, siis tean, et astun sinna veel sisse selleks, et soetada tammetõruküpsiseid ja muid silmahakanud näkerdisi. Ahjaa – see detail, et tegu on taimetoidukohaga, on minu seisukohalt täiesti poogen. Olgu toit lihaGA või lihaTA, oluline on see kriteerium, et kas ta on maitsev või mitte. Siin oli maitsev.

---

lugu ilmus siin

Inger Cafe (Narva)

Inger hotell Narvas on järk-järgult läbinud uuendusi, üheks nendeks on nüüd endise restorani ruumides uue toidukoha avamine. Ausalt öeldes on üsna keeruline määratleda, misasi see puhvet olla üritab, sest veebilehel markeeritakse seda kui „restoran“, nimetuses on sõna „cafe“, seintele maalitu menüü mõttes oleks see pigem nagu „pizzeria“, oma olemuselt aga tarbija seisukohalt vaadates meenutab rohkem kandiku-sööklat. Ahjaa, veebilehel olid märksõnadena „Värske sushi, pitsa, pasta“

Talvise kesknädala lõunajärgsel ajal igatahes oli külastajaid siin üsna mitu laudkonda ning kõik tarbisid ühte ja sedasama väga-narvalikku toodet nimega „komplekslõuna“, mis miskipärast tšeki peal nägi välja nagu „lõunakompleks“.

Kui nüüd see mitmeti muigama panev keeleline kummalisus kõrvale jätta, siis sisuliselt tähendas pakkumine võimalust saada supp, praad ja magustoit ühe fikseeritud hinnaga – 6.50 EUR

Supi osas oli asi väga lihtne ja valikuvaba, võtsin seda mida oli ehk hartšod. Sihuke piisike teine, aga ikkagi tore, sest osutus olema maitsev!

Aroom reetis kohase gruusiapärase maitseainesegu, tõenäoliselt khmeli-suneli kasutamist, maitse kõneles musta pipra ohtrast lisamisest. Oma olemuselt oli see aga selline lihtsama otsa hartšo, mis keskendus eelkõige riisile, kuid veidike oli selles tunda ka lihakest ja sibulakest. Seda suppi saab teha mitmel-setmel eri moel, lisades sinna kas kreeka pähkleid või musti ploome või tkemalit või ... ohh kui palju mida veel, kuid lõppkokkuvõttes on oluline see, et see kraam siin pisukese kausikese see maitses hästi ja mõõdukalt vürtsikalt!

Prae osas oli minu teha üsna viimased valikud, sest soojakonterinerid hakkasid sisuliselt tühjaks saama. Kui valida oli tatra ja odratangu vahel, siis võtsin teise, sest seda pakutakse meil harva. Kui valida oli kanatükikese ja pikkpoisi-viilaka vahel, võtsin jällegi teise, sest ka seda kohtab vähem.

Tang oli kenasti praavitatud tomatipastas läbipraetud väheste köögiviljatükikestega – ära oli tunda nii tomat kui suvikõrvits ja pommu. Soojalt punakas värvus ja köögiviljad ei muutnud maitseelamust kuigivõrra rikkalikumaks, vähemalt peale vürtsikat supikest ei suutnud siin midagi eriti esile tõusta.

Muna-spinati täidisega hakklihast pikkpoisi viilak oli küll soojakontineris veidi kuivanud, kuid tegelikult siiski leebelt maitsev ja lisaks veel ka visuaalselt head muljet jättev. Neutraalne tomatikastmeke oleks teoreetiliselt muutnud kuivapoolse tangu söödavamaks, kuid justnimelt oma neutraalsusega mõjus ka igavalt ning seega jäi suuresti ka taldrikule.

Suur oli kassapidaja üllatus, kui ma keeldusin nö magustoiduna pakutavast saiakesest isegi peale selgitust, et see on niikuinii hinna sees, st „tasuta!“

Kokkuvõte selline pool-positiivne. Supipöial tõuseb igatahes ülespoole, kiites maitseelamuse eest. Praepöial kerkib antud hetkel ka horisondist veidi kõrgemale, ehkki imestades et mida oleks pidanud arvama nii kaks kundet hiljem tühja leti ees seistes? Soovitus aga igatahes tuleb, sest kuna Narvas uusi kohti tekib harva, siis üle tasub ikka vaadata, järsku veab teilgi.
---
lugu ilmus siin