Poko (Pärnus)

Augustilõpu Pärnu rand on just selline nagu mulle meeldib – tuuline ja inimtühi. Pärnakad suvel mere äärde väga ei satu, aga sügisõhtutel meeldis mulle poisikesena väga mereranda tulla, eriti kui need juhtusid rapsivalt tormised olema.

Õnneks aga pole suvi veel päris otsas, vähemalt mõned ranna-asutused jätkavad veel tööd. Õigupoolest oleks päris romantiline ette kujutada, kuidas modernset vurhvi klaas-seinaline Poko rannarestoran toimiks ka talvel, valgustades poolenisti lumevallidesse mattununa ümbrust nagu lumelatern.

Sattusin rattaga tiirutades selle puhveti menüüpostist mööda sõitma ja silma jäi midagi siiakala teemalist. Ohhhooo, siia tuleb tagasi tulla! Kuna külm ronis naha vahele, aga tahtsin väljas süüa, läksin ostsin endale turult suvalise sviitri selga ja tuuritasin tagasi.

Kui ma sooja saali astusin ja küsisin, et kas väljas ka ikka süüa saab, vaatasid letitagused noored veidi õlgu kehitades üksteisele otsa ja noogutasid. Mõistlikud inimesed istuvad laudkonniti sees, aga no las see põrunud vana siis istub väljas rõske jaheda tuule käes, eks ole – umbes nii võis seda õlgade ja pilkude dialoogi tõlgendada.

Teatasin siis oma siiasoovist ja asusin maksma ... ooot, see asi on mõeldud kahele inimesele (Soolasiig 2’le, 29.-EUR)? Eeee, kas kuidagi vähendatud portsu ei saa, et ühele pakkuda? Noorhärra teatas, et vähendada ei saa, aga kala olla ju ainult 150 grammi, et seda võib üksinda süüa küll! Noh see suur et. Noh mis siis ikka, teeme selle tembu ära!

Istun lauda ja jälgin, kuidas asjalik töömees suveterassi päevavarjude kallal askeldab. Mitte ei saa aru, kas ta võtab neid juba maha või parandab tormikahjustusi? Ehkki tuld, merd ja teise inimese töötegemist võib vaadata lõpmatult, ei lasta mul pikalt passida – vähem kui kümne minutiga tuuakse mulle ette suur ja muhedalt vormistatud liuatäis.

Paberalusel olevat siiafileest lõike võiks vist tinglikult äkiseks tituleerida, sest no koostisained on ju õiged – kergsoolatud kala, sibul, pipar ja till. Samas pole see kraam tihedalt peeneks hakitud ja sibulat on vähevõitu, nii et ikka vist ei ole äkisena mõeldud kraam. Tont sellega, liigume edasi.

Röstitud saiatükid on superlaheda leidlikkusega kõrkjavarre otsa lükituna rivvi seatud. Omaette napakestes ribastatud heleroheline wakame-vetikas, hapukoor murulauguga, siiamari, peeeeenelt hakitud salatisibul ja sidrunisektorid.

Asja mõte on siis äärmiselt lihtne ja lahe nagu rannatoit olla saabki. Võtad aga krõpsuva koorikuga saiatüki, tõstad sinna peale törtshaaval igast napakesest midagi ja valmistad ise endale väikeseid einesaiakesi. Kui nüüd sel moel saiasöömisele keskenduda, siis olekski kahe inimese kõhud täidetud. Minust jäävad aga need viilakad enamikus kõrre otsa kükitama, segan kõiki asju vaheldumisi erinevateks ampsakateks ja saan mõnusa kerge kalase elamuse. Jah, kallivõitu, aga siiski just täpselt sellise nagu tahtsin, tuulise, jaheda ja maitsva.

Supi- ja praepöial las olla seekord puhkusel – selleks ma ju Pärnusse tulingi. Samas õngitsen meretuulest siiakalapöidla ja ajan selle kiitvalt püsti. Siia puhvetisse tasub tulla küll!

---

lugu ilmus siin

Kuradigrill (Narva)

Õnneks pole ettevõtlik vaim ei Eestist tervikuna ega Narvast eraldivõetuna kuhugi kadunud ning uusi puhveteid tekib ikka, vaatamata aegadele ja oludele. Narvas avati hiljuti intrigeeriva nimega Kuradigrill ning mõistati planeerisin ma selle külastuse oma järgmisse reisi sisse.

Veeredes bussis sinnapoole ja skrollisin teepeal veebimenüüd ning hämmeldusin – et päriselt ongi ühe puhveti supimenüüs KAHEKSA nimetust? Et ongi Eestimaa nii ilus vä? Kohale jõudes paraku selgus, et lohakates kiletaskutes menüüs on kirjas vaid kaks. Rubriigi nimi oli ka „suupid“, ju siis narvakeelne nimetus.

Olgu, kaks siis kaks. Kuna üks neist oli püreesupp, siis otsustasin teise kasuks, milleks pidanuks kirjade järgi olema „külm borš“. Peale kellanupu kõlistamist leti taga ilmunud meeshing aga üllatus: „oi miks see menüüsse on jäänud?“ ja pakkus selle asemel hoopis kuuma seljankat (3.90). Nohhhh. No mis saab minul-mehel seljanka vastu olla?

Valisin endale aknale lähema kohakese (et oleks pildistamiseks parem valgus) ja kuulen, kuidas järgmised sisseastujad üritavad samuti külma borši tellida, mispeale nüüd juba noorem mehehääl seletab, et seda pole ja võtke parem seljankat. No ma’i tea, kui raske on nüüd kiletasku sisse uus menüü välja printida?

Kiidusõnaks aga torkan vahele, et lauale tuuakse mitte lihtsalt soola- ja pipratopsid, vaid soola- ja pipraveskid! See on tore ja ilus, sest värskeltjahvatatud pipra lõhn on üks mõnus asi!

Suptšik ise ilmus minu ette napi viie minutiga ning see oli üks ilus tulemine ja olemine! Esiteks polnud hapukoorekest mitte supi sisse äsatud breežnevi pakikesena, vaid lisatud kenasti eraldi kõrvale. Väike kuivatatud tilli puru supi pinnal andis toreda sissejuhtava lõhnapahvaka. Leemeke ise lõhnas ja maitses happeliselt, vurtsukalt ja liharohkelt – just täpselt nõnda nagu peab!

Ja teate, siin sees on kapparid! Oi, ja lisaks mitut-setut sorti lihadele ja vorstitükkideke ka veel keel! Ja – jeeeerum küll, veidike isegi neerukest! Oh sa poiss ja pühademuna, nagu laps oleks jõulukinki lahti harutamas! Vaata see on nüüd see õige seljonks, millest vanemad inimesed legende räägivad. Et olla olnud ajad, kui ikka seda va õiget seljankat tehti ... aga siin ta on, minu ees, nüüd ja praegu!

Praeks valisin maja kalleima roa – BBQ ribi (10.90) ja selle ilmumisega läks tellimise hetkest 15 minutit. No välimus on sellel asjal uhke ja hää: kastmekihi all läikivad tumedad ribid, grill-köögiviljad, kartulid ja salatileheke – see ajab ootused kõrgele ja lõualuud buldogiliigutusi tegema!

Toiduelamuse osas aga tuleb väike tagasilöök. Paprika, suvikõrvits ja lohmakad sibulasektorid olid nüüd selle roa parim osa. Kartul – no la ta olla lihtsalt kartul, onju.

Aga vaata BBQ-ribide osas on minul sihandne ootus, et see kraam peab olema pehme! No ikka nii võdisevalt küpse, et kõvema köhatuse peale kukuvad ribikondid ise liha seest välja ja jooksevad klõbinal teise taldrikusse varjule. Siin oli aga liha pigem selline ... noh kuidas öelda ... vinnutatud liha tekstuuriga ja konte tuli sikutada liha küljest lahti nagu mõnda ametnikku tugitoolist. Ega ma ei tea, võimalik et mingis koolkonnas nii peetaksegi õigeks meetodiks, pakkumaks searibisid, kuid minu väikeses valges peas näeb see teisiti välja. Maitsev oli see liha siiski ja kui ma olin loobunud noa-kahvliga sonkimisest ning käte ja hammastega asja kallale asusin, siis ehe ja maitsev küpseliha koos mõnusa suitsuse tooniga meeldis mulle väga ... välja arvatud see, et seda va BBQ kastet olid mul nüüd ka vuntsid ja habe täis. Õnneks oli vets oma kraanikausiga lähedal ja sain suurema barbaarsuse oma karvkattest välja mõsta.

Kokkuvõte seekord kahetine. Supipöial on sirgeimast sirge, taob trummi ja puhub fanfaari sirgeks – sellist seljankat tuleb teleka seest näidata kolm korda päevas, et kõik teaks, misasi üks õige seljonks on! Praepöial aga kratsib kõrva tagant ja laskub küll mitte alumisse asendisse, kuid heidab külili – BBQ ja vinnutamine peaks vist siiski olema kaks eri asja, kas ei? Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Soovitan küll, sest selle seljanka eest ma annan kõik andeks! :)

---

lugu ilmus siin

Faehlmanni kohvik (Tallinn)

Suure meediamaja läheduses olev puhvet Faehlmanni kohvik on ilmselgelt populaarne.

Kesklinna poolt lähenedes võib näha mitmeid muid väljasistumise võimalusi üsna hõredalt asustatuna, kuid selle heleda ja helgena mõjuva nurgakohviku ees on rahvast tublisti rohkem. Kell saab kohe-kohe 12 ja ilmselt on hetkel päeva tippkoormus. Selle napi pooltunni jooksul, mis ma majas sees istun, voorib inimesi üsna tihedalt ... kuid sellel on ka oma varjukülg. Kuid kõigest järgemööda.

Kuna olin veebimenüüst oma valiku juba teinud, siis seisin koos teistega kassa juurde sappa ning andsin oma soovidest teada. Välilauad olid üsna täis, seega toetasin ennast veidi liiga soojas ruumis maha ja vaatasin veidi ringi. Selline lihtne, kuid armsa lahendusega toidupesa paistis olevat üsna sopiline ja ruumikam kui väljast võinuks arvata.

Koukisin kotist arvuti välja, et vastata mõnele kiiremale küsimusele, kuid erilist ooteaega mulle ei antud. Napilt kaheksa minutit peale mahaistumist toodi ... oehhhh. Blinnn! See ei ole OK! Toodi kaks käiku korraga! Tahaks meelde tuletada madrusekeelseid sõnu, et väljendada oma nördimust.

Ma saan aru, et on kiire. Ma saan aru, et kööki läks üks tellimus, kus oli kirjas kaks toitu, mis küll ei ole päevakad, aga ikkagi varem valmistatud road ning neid on VÕIMALIK korraga välja anda. Ma saan ka aru, et piiga, kes need korraga väljastatud toidud kohale tõi, ei pruukinud teada, kas ma olen üksi lauas või ootavad kaks eri inimest kahte eri toitu.

AGA! Aga ikkagi, kui on näha, et lauas istub üks inimene, siis ei tooda supppi ja praadi korraga lauda! Ei. Tooda. Punkt. Sest see on hoolimatu! Selline käitumine oleks lubatav ainult siis, kui kunde ekstra ise palub, et: „mul on hirmus kiire, kas saaks toidud võimalikult kiirelt ja korraga, ma pean edasi jooksma!“

Kui isegi ollakse jõudnud lauda, kus istub ÜKS inimene ja ettekandjal on käes KAKS toitu, siis võikskasvõi küsida: „ka see on OK, kui ma jätan teie prae siiasamma jahtuma?“ Praegu seati klient fakti ette – kugista oma supp tulipalavalt alla, et teine käik ei jõuaks jahtuda ... või lepi külma põhiroaga!

Oehhh. Brrrr. Aga proovime asjaga edasi liikuda.

Supina olin juba ette valinud „Läätse-fenkoli supp kookospiimaga“ (6.-EUR). Tellimust andes kortsutas piiga korra kulmu, et „see on meil vist otsas“, kuid köögist küsides selgus õnneks, et ühe portsu veel saab. Puhh, väga hästi, mulle pole rohkem vajagi :)

Suptšik oli suisa oivaline, kuum nii temperatuurilt kui vurtsult. Tšilli ja ingver andsid tihkele läätseleemele särtsu, kookospiim lisas kreemisust, fenkol omapärast eeterlikku vunki. Taevale tänu polnud kellegi kuri käsi seda ilu ka ära püreerinud – üks rõõm teise otsa! Sööd ja tunned, kuidas sisemine temperatuur tõuseb välisega ühele nivoole, maitsemeeled tantsivad tšaardašši ja otsaesine tõmbub higiseks. Elu on ilus!

Põhiroaks valitud „Puravikurisoto trühvliõliga“ (11.00) ei suutnud aga sama positiivset emotsiooni enam edasi kanda. Kas oli asi selles, et toit oli maha jahtunud, pahakspanus teenendusapsu pihta, või ka lihtsalt selles et peale eelmist vürtsikat elamust ei saanudki leebe olemusega risoto muljet jätta, ei tea. Jah, kõik lubatud komponendid on toidus olemas, kreemine tekstuur suurpäraselt teostatud. Isegi kõige tipuks toidu pinnale raputatud röstitud seedermänniseemned ei pakkunud seda maitserõõmu mida oodanuks. Igatahes jäi enamik portsust taldrikusse.

Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial on püsti mis püsti, rõõmus ja rahulolev, päevane maitselaks kenasti kätte saadud. Praepöial vajub selle esmaelamuse kõrval röötsakile ja ütleb, et „kena keik, aga igav on“. Jäme eksimine laudakandmis-etiketi vastu nullib üldelamust aga tublisti madalamaks. Kas ma sooviatn seda puhvetit? Eeee ... no vähemalt mitte tippkoormuse hetkedel.

---

lugu ilmus siin

Punane pekimääre

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et Franzias pakutakse imeliselt maitsevat pekimääret. No kohe ikka sellist, et kui sa isegi muidu mingit leivalist kraami väga ei tarbi, siis kaob sealmajas pakutav karaskiviil ise tükkhaaval sinu sisse, sest seda va määret tuleb ju millegi peale panna. Loogiline, onju?

Novat nüüd sattus minu kätte väga head, aga minu jaoks nõksa liiga soolast külmsuitsu küüslaugupekki. No aga kuidas seda siis ikka ära kasutada kui mitte pekimäärde peategelasena, eksju? Franzia versioonis tehakse seda sibula ja õunaga, mul aga õuna parasjagu ei juhtunud olema, tegin siis tomatiga. 

Ohsapoiss, kui umbe hää see sai! Tomat annab intrigeerivat punast värvi ja happesust, sibul magusust, pekk kerget suitsust nooti, nipet-näpet vürtse juurde ja piiiiisut sehkendamist ... ja tulemus on jubekole hea, ehkki mitte fotogeeniline, sestap pilt algosadest :)

Nüüd tegin teist korda ja umbes nii:
- soolapekk
- sibul (poole vähem kui pekki)
- tomat (samapalju kui sibulat)
- tšillikesekene ja näpuotsaga muid kättejuhtuvaid ürte
(soola mina lisama ei pidanud liigsoolase peki tõttu, kuid seda va soolakogust peab niikuinii igaüks ise otsustama)

Kõik hakkida üsna pisikeselt (lihtsalt selleks et hiljem saumikseriga kergem oleks püreestada) ja pannile. U 15 minutit hautamist, tõstad kuuma segu ümber kitsamasse/kõrgemasse anumasse ja blenderiga bzzzzzzzzzzz. Kui tomat osutus liiga vesiseks ja püree vedelam kui keskmine hapukoor, siis segu tagasi pannile ja veel mõni minut ilma kaaneta kumutamist. Mõne aja pärast teisaldad jahtunud segu mingisse suletavasse anumasse ja külmkappi jahtuma. Ta-daaa! Valmis ta ongi, niipea kui on külm ja valmis toimima määrdena leiva peal. Leiba aga varu kohe rohkem, eriti kui on külalised tulemas!

Maksumus hinnanguliselt: u 5.-EUR. Ajakulu: koos hakkimise/hautamisega u pool tundi. Tulemus: karbitäis häädust, millega võib ka 10-pealise seltskonna tunnustavalt mõmisema panna, kui igaüks saab paar teelusikatäiekest koos leivatükikestega ära proovida.

Menu (Pärnu)

Inimene teeb plaane ... ja siis tuleb päriselu. Olin piki augustialguse Pärnut suundumas kohta A, kui silma jäi koht B. Kuna see beeee oli uus ja tundmatu pesa, siis mõistagi jäin siia juurde ootele. Noh lihtsalt kümme minutit oli veel avamiseni.

Passisin siis restoran Menu ukse juures nagu laisavõitu rebane jäneseuru juures, oodates millal keegi pea välja pistab. Noh ja näed täpselt 12 vupsaski välja jänks ... või siis ikka naeratav neid, tõstis piirdeks oleva tooli eest ja vana rebane sai asuda toitu valima.

Tegelikkuses olin nende 10 ooteminuti jooksul juba oma valiku veebist teinud ja menüü andmise peale esitasin ainult kontrolliküsimused. Ainus ja esimene klient – seega kõik ludises teenendamise mõttes nagu lepse reega.

Alustuseks toodud väike saia-aluseke koos punaka maitsevõiga ja sellele puistatud kuivatatud tomati tükikestega oli kena stardihetk. Tellitud klaasitäies vees oli tellimata sidruniviil – no loeme selle boonuseks :).

Esimeseks roaks sai võetud asutuse ainumas supp “Lillkapsa püree supp röstitud kammkarpidega“ (11.-EUR). Saabumisaeg – u tosin minutit. See oli nüüd küll üks paras üllatus. Tadrikus lösutas oliivõliga üle piserdatud puder. Noh umbes nagu mannapuder või muu säärane kuhil. Supp? Kus on supp, ma küsin?

Aga selle kuhila otsas oli vähemalt midagi huvitavat – paberõhukesed kartulikrõpsud, millel omakorda röstijälgedega kammkarbid, midagi musta kala- või pigem siiski nn meremarja sarnast ja väike roheline võrseline kuhjatis. Noh et siis selline paras külakuhi kõike, aga visuaalne struktuur ja värvimäng oli siiski kenake.

Selle kentsaka roa parima osa rolli täitsid perfektses küpsusastmes kammkarbid. Mustad terakesed ei lisanud siia maitse mõttes mitte mõhkugi, võrseksed andsid vähemalt kerge krõmpsu. Mõrkjad röstlaastud panid õlgu kehitama. Nullmaitsestusega mõrkjas-magusakas köögiviljaködikuhjatis ei meenutanud kuidagi lillkapsast, oleks pakkunud pigem pastinaaki.

Teiseks käiguks võtsin maja kalleima roa: „Veis. Karjamõisa mahe veise sisefilee / punase veini musta küüslaugu kaste / lillkapsa spinati kreem / köögivili“ (21.-EUR). Laekumine tellimise hetkest u 30 minuti pealt.

Vaata see on nüüd küll üks kena taldrikutäis, tuleb tunnistada! Visuaalne struktuur on väga kirgas, klaar ja selge. Hakkame väljastpoolt sisse süvenema. Erkroheline ring taldriku välises ääres maitses nagu väga hea soolakas hernekreem – olin päris üllatunud nüüd tagantjärele veebimenüüst üle lugedes, et seegi peaks lillkapsa põhine olema?

Selle roheringi seest leidus meeldivalt rõhkeid sparglikesi, ülemäära rõhkeid pikipoolitusega kolmevärvilisi porknaid ja latakas seenejalake. Hernevõrsed kõige dekooriks paneb ikkagi küsima – olete te nüüd kindel, et veebimenüüs pole pada aetud ning tegu pole hernekreemiga?

Pruun kastmejärv on veinilik-lihaleemelik ja tihke, ilma selgelt eristuva omamaitseta, kuid siiski meeldiv. Liha ise on aga tõepooles selle roa pärl ja juveel ja kontsaking ning mis iganes! Tellimise hetkel pani kergelt imestama, et ei küsita midagi küpsusastme kohta, kuid mis seal ikka – ju köök teab, mis teeb ... ja teabki! Sedasorti veriküpsus mulle sobib väga, ehkki osa publikumist võib sedavõrra kahvatumaks ehmatada, mida punasem on lihasüdamik.

Ainuke küsimus tekkis prae edenedes, et mida hakata peale selle maitsva järvetäie kastmega – taldrikule jätta oli kahju, kuid kahvli abil sisse helpida oleks olnud kah tüütu ja narr. Esmakordselt tundsin kahjatsust, et siin polnud kartulikildu (mida ma enamikel juhtudel ballastiks põlgan), mille abil seda oivamaitset püüda. Korraks kaalusin isegi saiatüki kasutamist, kuid siis lõin käega – kahju küll, aga igat maitsepiiska ei jaksa kah endasse imada.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial laskub üsna sügavasse eitusse – supi nime all pudru pakkumist ei oska heaks pidada, julgus pole alati edu sünonüüm. Praepöial kerkib aga üsna maksimumi lähedale – lihaga mõistab see maja ümber käia küll ja veel! Üldiselt aga soovitan seda puhvetit siiski – julgus ja uudsus on vaatamata kõigele ikkagi kiiduväärne.

---

lugu ilmus siin

Hõlm (Tartu)

Just sel õhtul, kui asutan end minema restoran Hõlm poole, mürtsatab äike. Keset kõiki neid pikke nädalaid ilma vihmata lahiseb nüüd korralik äikesevihm ... aga see on õnnistus! Nii kõrbevatele parkidele kui tuleb välja et ka minule. Läbi hääbuva vihma lühikeste pükste ja T-särgi väel restoranile lähenedes pelgan, et kas mind sellise rääbakana nooblisse asutusse sissegi lubatakse. Kuid sellega pole õnneks probleeme, nagu ka vaba laua leidmisega muidu tihedalt täis suveterassil – vihm on enamiku rahvast minema peletanud.

Olen esimestest hetkedest võlutud malbe noore daami professionaalsusest, millega ta mind suunab küll kergelt vihmamärja, kuid optimaalse lauakese juurde, selle mõne hetkega korda sätib ja käigu pealt ka teisi laudkondi teenendab.

Mõne hetkega ilmuvad minu ette menüüd, tekivad esimesed lauakatte-elemendid, ülimalt originaalne linikulaadne nähtus, tellitud klaas vett ning sama sujuvalt on juba tellimus köögi poole läinud.

Harjumatu on näha tühjana enda kõrval Toomemäe seda Raekoja tagust nõlva, mis on muistse ülikoolilinna tavade kohaselt tudengitele heaks äraolemiseks eraldatud. Imetledes veidi harjumatu rakursi alt seda ning veel vihmast läikivat, kuid juba inimestest täituvat Raekoja platsi ei tule meeldegi tegeleda moodsa aja rituaaliga ehk telefoninäppimisega.

Ooteajal jõuab minuni nii leivakorvike koos määrdevõiga kui ka pisuke tervitusamps: hapukurgi ja suhkruherne viilakad otsapidi ürdimajoneesis. Iga laualekanduv roog saab sujuvalt kaasa ka pädeva kirjelduse toidukorra sisust – vaimustus daami professionaalsusest aina kosub!

15 minutiga ilmub ka esimene roog. Jah loomulikult oleks ma võtnud supi, kuid seda pole! Üleüldse pole menüüs mitte ühte supilaadset nähtust. Aga see on ka praktiliselt ainus nurin külastuse jooksul. Noh olgu, üks nurin kolmest.

Esimeseks roaks valisin tatrapliini siiakala ja –marjaga. Vaata see on siis nurin number kaks. Veebis on rubriigis „Terassimenüü“ kirjas „Kartuliröst siiamarja, hapukoorekreemi ja ürdisalatiga“ (8.40). Pabermenüüs koha peal aga tatrapliin. Ja ennäe, kui veebis klikata rubriigile „Eelroad“ siis leidub siin „Tatrapliin, siig ja hapukoorekreem“ (11.00). Olen ma nüüd siis terassil või jaa?

Noh olgu, tatrapliin kalamarjaga on harvapakutav klassika nii ehk naa, nii et torkame aga pöidla selle sisse. Või siis ikka noa ja kahvli, nii on viisakam.

Pliin ise on soe ja pehme ja üsna maitsetu, nii et esimene emotsioon on küsimärgi kujuline. Kuid soolakas kate ja krõpsuv salatikuhil muudab selle kokku ikkagi vägagi meeldivaks. Kalaliha ja –marja ühildamine on alati suurepärane mõte ning toimib ka seekord maitsevõimendina. Üllatusmomendi pakuvad kuivatatud-karamelliseerunud marineeritud punase sibula tükikesed, samas dekooriks toidu peale riivitud kuivatatud munakollane lisab vaid visuaal-kulinaarset virvatuld, suutmata mingilgi moel maitsemeeli kõditada.

Teise roa saabumist oodates jälgin, missuguse asjatundlikkusega daam lihtsas mustas kleidis menetleb kõrvallaua veinisoovi alates sordikirjeldustest kuni avamise-serveerimise finessideni – kõrgpilotaaž, kas teate!

Umbes 40 minutit tellimisehetkest läheb põhiroa saabumiseni, milleks valisin lamba. Nurin number kolm. Terassimenüüs pole lambast juttugi. Rubriigis „pearoad“ leidub „Lammas, grillitud kapsas ja pistaatsiakreem“ (26.00). Pabermenüüs oli sama hinnaga lambake, kuid päriselus leidus taldrikul siis umbes järgmine kooslus: lamba ristluutükk, juurselleripüree, kartuligratään tillimajoneesiga ja röstitud kapsas. Noh ja „kogu roa seob kokku punase ja valge veini kaste“, nagu teatas malbehäälne daam.

Alustame lihast. Selle küpsusastmeks soovitas daam „medium“, et see olla optimaalne taolise liha puhul – nii, siis nii. Üsna täpselt tabatud küpsusaste ja kvaliteetne liha andsid kokku hea tulemuse. Kõrged kiidud tulevad aga hoopis selle eest, et mõlemale lihatükile oli laotatud valge söödav „linikuke“, mille peal olid kastmetilgad ja muu dekoor. See mu sõbrad on hoolivus! Mitte liha ei mökerdata kokku kastmega, vaid hoitakse need kaks asja lahus. Nii saab kunde kätte puhta lihaelamuse kui ka proovida noaotsa kaupa järgmisele ampsule lisada uusi nüansse.

Ilmselt lahtise leegiga kõrvetatud kapsa-poolik lõhnas ja maitses julgelt suitsu järele. Köögiviljakreem ja tillimajonees olid maitseküllased ja mõnusad täiendused. Veinikastmeke täitis kõk ootused. Üliõhukestest viilakatest koosnev gratäänikuubik andis kogu loole muheda tekstuurielamuse. Roa visuaalis polnud ülepingutatud triipude ja täppidega. Üldelamus: braavo!

Kokkuvõte siis üsna ja üsna rahulolev. Supipöial küll vaatab küsivail silmil köögi poole: millest selline supifoobia? Eelroog oli aga väärt üsna püstist pöialt ikkagi. Praepöial pürgib superpüstisesena kõrgustesse ja kiidab kööki nii hoolivuse kui oskuslikkuse eest. Kokkuvõtteks loobun tavapärasest tiitlist „puhvet“ ja ütlen, et tegu on väga soovitusväärse Restoraniga, millel on Suur ja põrisev R. Ja oivalisest oivalisem teenendus, mida kehastas (tšekilt loetud nime uskudes) Margaret!

---

lugu ilmus siin