Sunday, April 25, 2010

Žengjalov hatš ehk murupirukad :)

Viibin hetkel Karabahhias ja leidsin siit endale uue lemmiku. Nagu pealkirjast näha, on see midagi lihtsat. Mitte armeeniapärane nimi vaid olemus. Pannil küpsetatud kääritamata taignast murupirukas.

Konks, nagu ikka on detailides. Seekord murus. Kohalikud väidavad, et sellesse käib vähemalt 12 sorti maitse- ja muidu taimi. Mõni väidab ka 15, mõni veel rohkem. Ilmselt - nagu ikka - pole olemas ainuõiget retsepti. Igaüks teeb nii, nagu hetkel saab ja suudab.


Olin sellisest ülilihtsast delikatessist varemgi teadlik. Eelmine sügis, kui siin käisin, kiitsid kohalikud rooga taevani ja kurtsid, et seda saab teha ainutl kevadeti-suviti. Nüüd siis ongi siin kevad käes, kõik õitseb, pirniõied juba pudisevad.


Sain hotellis hommikusöögiks seda võluvat asjandust proovida .... ja kehitasin õlgu. Et nojah, põnev ja kindlasti kasulik, aga ei midagi erilist. Kuid täna käisin kohalikul turul ja sain seda õiget asja. Osssa kui maitsev.


Põhimõte äärmiselt lihtne. Nagu juuresoleval pildil näha, rullitakse taiganapall lapikuks, kuhjatakse sellele hakitud-maitsestatud-õlitatud murukuhil, näpitakse pealt kinni, käiakse uuesti rulliga üle ja pannakse kuumale kuivale pliidirauale. Maitseaineteks sool-pipar. Mõlemalt poolt kuumutatakse paar minutit - kuni pruunitäpilise pinna tekkimiseni. Ja valmis ta ongi!

Maksis selline võluvalt lihtne ja oi kui maitsev lapik pirukas 400 drahmi ehk umbes 13 krooni. Ühest saab kõhu üsna täis, kõvema isu korral võib aga neid ka kaks-kolm nahka pista.

Nüüd on ainult küsimus, et mis muru sinna sisse panna. Leidsin esimese otsimise peale sellise, spinatipõhise ja 4-muruse variandi. Olen otsimatagi kindel, et variante on kümneid, kui mitte sadu. Kui koju jõuan, hakkan ise katsetama. Seni aga haukan veel oma hotellitoas viimase ampsu žengjalov hatši, rüüpan kohalikku õlut Kilikia peale ja tunnen end sigahästi! :)

Wednesday, April 14, 2010

Hakklihamasina taastulemine ja isetegemine

Isetegemine on nakkav. Ja haigus süvenev. Vähe sellest, et olen sisuliselt loobunud valmistoodete ostmisest (lihatoodete osas), avastasin enda jaoks taas ka hakkliha tegemise.

Lasksin abikaasal kapipõhjast välja otsida hakklihamasina. Teate küll, selle hõbedase, vändaga. Miskipärast on veel number 65 külje peal.

Mõtlesime pisut ja tuletasime kahe peale meelde, et pole seda imevigurit juba nii umbes 15 aastat kasutanud. Kuid nüüd tõin turult tubli tüki tumedat veiseliha, väntasin läbi, lisasin sibulit-küüslauku-jms ning vorpisin valmis hunniku kotlette, lihapalle jms. Isetegemise rõõm sai suuremgi kui toidukraami kuhi.

Et oma süvenevat haigust (ja osaliselt nakkuse allikat) veelgi rohkem paljastada, viitan kondenspiima tegemise loole. Kuskil kommentaaride hulgas leiate ka minu lühi-pajatuse oma katsest. Soovitan!

Friday, April 9, 2010

Grillihooaeg avatud!

Umbes nädalapäevad tagasi, nii aprilli esimestel päevadel puges rahutus mu sisse. Kuskilt Karlova majade vahelt hoovas eksimatu grillilõhn. Nagu lahingupasun vanale sõjaratsule, nii mõjus see suitsusegune aroom mu ihule ja vaimule.

Eile õnnestus avada omaenda välihooaeg. Pisike aialapike võimaldab püsti panna katusealuse ning selle ette söepanni. Kuna eelmine "suvemajake" lagunes sügis-tormides ära, siis ostsin Jyskist 399.-EEK eest uue. Ära ei jõua ma imestada, miks need mudelid igal aastal uued on - kas lihtsalt selleks, et ei oleks võimalik uue ja vanu juppe omavahel ühendada? Aga olgu, pisut mässamist ja püsti see roheline varjualus sai.

Kallis kaasa ragistas lillepeenart eelmiste aasta vartest puhastada, mina susstasin söed hõõgvele. Vana ufogrill on küll veidi rooste läinud ja söerest sootuks ära lagunenud, kuid hakkama sai ikka.

Kuni söed parajaks miilasid, segasin kokku kerge salati ja keerasin kokku kaks grillinutsakat. Fooliumi sees saab ju küpsetada mida iganes - igavesti kerge ja lollikindel variant. Ainuke konks, et ei saa poole pealt kontrollida küpsemisastet ja ei saavuta ka krõbedat koorikut. Aga olgu, esimese korra jaoks on seegi hea.

Ühe pakikese sisse sai peotäis loomalihavorstikesi, teise sisse kanafileed. Tulemus ületas ootused. Mitte vorstikeste puhul mõistagi - mis sa nendest ikka niiväga üllatud, kontrollitud värk. Aga kanafilee puhul sai küll ennastki õnnitletud. Olin päev varem ühe kana tükeldanud supi tarbeks ning selle rinnafileed eraldi karpi maitsestuma pannud. Seejuures kuivalt - ainult Santa Maria broilerimaitseainega.

Lasksin ööpäev maitsestunud kahel suurel fileel fooliumi sees, poolsuletud grilli-kaane all 20 minutit küpseda - kümme ühelt ja kümme teiselt poolt. Ilma tilgagi õlita või muu rasvata/vedelikuta sai see imehea! Pahatihti kuivaks kippuv rinnalina oli pehme ja õrn - ning seda ainult omaenda mahlast!

Oijahhh, see lõhn ... see oli lihtsalt oivaline. Isegi läbi kahekordse fooliumpakendi hoovas selline aroom, et pakikeste pööramise järel ei raatsinud kuidagi grillipannist eemalduda. KEVAD!!! Mida soovin ka kõigile :)

Saturday, April 3, 2010

Vale-hummus

Üllatusega avastasin, et ma pole kuu aega ühtegi toidutegu kirja pannud. Ei, ausõna ma olen süüa teinud. Mõnikord isegi täiesti söödavalt:)

Panen siis kirja ühe lihtsama asja, mida ikka aeg-ajalt teen ning mida praegugi kohe mugima asun. Hummusest on vast igaüks kuulnud. Aga kust üks lihtsurelik ikka alati kikerherneid ja seesamispastat võtab. Ja mihukses pühakirjas kirjas on, et alati peab just niimoodi tegema?

Eesmärk on ju üsna proosaline - tekitada miski hüva leivamääre. See, et ta on taimne ja väherasvane, on vaid väike lisaboonus. Ning kui saadus veel krehvtine ja muidu maitsev välja kukub, siis võib lausa rahul olla.

Olen katsetanud väga erinevaid koostisi, alates ubadest ja läätsedest kuni lihtsa köögiviljapastani välja. Siinkohal palun vabandust peenkõrvade ees, kes makaronilisi pastaks nimetavad. Minu jaoks pasta siiski midagi üsna vedelat või vähemalt määritavat. Kuid see selleks.

Minu hetke liba-hummus koosneb peamiselt hautatud köögiviljadest, küüslaugust ja seesamiseemnetest. Tummistajaks jupike kergelt seisma jäänud ja tahkunud seemne-karaskist.

Kõigepealt rändab purustajasse meelepärane ports küüslauku. Minu puhul läheb seda päris palju, küüslaugu teravus sobib minu maitsemeele ja kehakeemiaga oivaliselt. Karaskijupike rabiseb murendatult samasse. Peotäis hautet kaalikat, porgandit ja pastinaaki samuti.
Supilusika jagu seesamiseemneid. Surrrrrrrrrr!

Seekord ei pane ma siia ei koostisosi ega maksumus-arvestust. Siin pole migeid reegleid. Tee nagu tahad!

Hetkel torkan järjekordse killukese rukkileiba selle idamisest hummusest inspireeritud määrdega suhu ning rüüpan lonksu hüva kodumaist õlut peale. Assa raks, see on ju hea! Muuseas, hetkel on minu meelest parim leib Saaremaa Borodino ja õlu Tartu pilsner:)