Kalamajakas Pärnus (taaskülastus)

Pärnus olles soovitatakse sulle varem või hiljem minna Kalamajakasse sööma. Et aastatagune kogemus oli mitte just kõige parem, siis olin ebalev, kuid argument et "neil on nüüd uus peakokk" veenis tegema uut katsetust. Olgu etteruttavalt öeldud, et soovitus ja otsus olid õiged.

Ümber-ehituse järgselt on söögikohas ruumi oluliselt rohkem ning köök endisest veelgi avatum. Hea värske kalavalmistamise lõhn lööb üsna uksel vastu ning sihandses asutuses on see ju ometigi asjakohane.

Kõigepealt lauda toodud sepikuline kraam oli ülimalt värske ning selle kõrvale merikarbis serveeritud küüslaugune maitsevõi suisa taevalikult hea!

Supiks võtsin eelmisest aastast tuttava uhhaa (4.50) ning tulemus on positiivses mõttes stabiilne. Ehk siis asja olemus (kolm kala / porgand / kartul) on sama, kuid maitse tublisti parem. Happesuse-soolasuse tasakaal on kenasti paigas, kala ennast on ehk suure kausi kohta tagasihoidlikult, kuid leem ise on nii hea, et patt oleks nuriseda. Julgelt-rohmakalt peale hakitud maitsemuru annab kenakese koduse nüansi, nii et üldmulje saab igatahes vägagi hea.

Praeks valisin lesta (7.-) ning selle kõrvale lisandiks põnevalt kõlava "Juurviljasteik" (3.00)

Oi sa pagan, see steik, vat see oli leid! Tõsi küll ... mis ta nüüd ikka niiväga steik oli, pigem selline munane köögiviljalasnje, millest ise tuvastasin ära porgandi ja pastinaagi, küsimise järel veel ka bataadi, kuid igatahes jubekolepõnev ja maitsev ja toitev ja suur! Ausalt öeldes oleks sellest küpsetisest piisanud et kõht mõnusalt ja maitsvalt täis saada.

Lest ise oli kõige sellel eelneva kõrval ... noh kuidas seda öeldagi ... vesine ja mage. Kolm saledapoolset lestakest olid vist valminud aurus(?) igatahes puudusid igasugused jäljed küpsetamisest ja grillimisest. Proovisin küll enamiku liha luude pealt ja vahelt välja nokkida, kuid kahe-poole kala pealt loobusin.

Kuidas siis seda asja üldistada? Pöidlaid läheb vaja rohkem kui loomupäraselt neid võtta. Supipöial on igastahes püsti, ehk küll ilma vaimustus-kilgeteta, kuid igatahes püsti. Praepöial number üks ehk see va juurviljalasanje oma tahaks kokal kätt suruda ja siiralt kummardada. See teine praepöial - too mis lestade eest vastutab - kehitab aga õlgu ja langeb lõdvalt allapoole. Maitsevõide kiitmiseks sooviks aga veel paar lisapöialt kasvatada ja need siis üksteise otsa torniks püsti laduda :) Nii et kokkuvõttes - seda puhvetit tasub soovitada küll, nii pärnakatele kui muule ilmarahvale. Aga ehk on enne toidu valikut mõistlik küsida peakoka soovitust?

Bum Bum Pärnus

Vaat see on nüüd üks parimaid näiteid sellest kuidas taust määrab sisu. Küsisin kamraadilt mõne hea toidukoha soovitust ning miskipärast eeldasin vaikimisi, et soovitatud koht kuulub restoranide kategooriasse. Selle ootuse pealt oli esmamulje ausalt öeldes kasin ... kuni hiljem selgus asutuse FB lehelt, et nad määratlevad ennast pubina ja veel sellises soustis: „Astu sisse ja meenuta 90ndaid! Siin saad nautida maitsemeelele vastuvõetavat, harjumuspäraselt kvaliteetset toitu ja jooki ning kuulata armastatud artiste!“

Ja ennäe, kõik karekohad loksusid paika ning võimalikud pretensioonid sulandusid.

Weekendi aegu minna festivali lähedusse sööma pole hea mõte. Rahvast on paksult, teenendajad teevad asju kiirustamisi, ooteajad kisuvad loomuldasa pikemaks. Menüü nokin võõralt laualt ise, peatan mööduva ettekandja, suppi ootan 15 minutit ja praadi veel teist sama palju.

Et odavalt vormistatud menüüs on ainult üks supp ja selleks on seljanka (2.50), tekitab esmalt hämmingut (mäletate, ootus oli restoran). Samas lauda saabunud suur taldrikutäis on aus ja lihav. Vähemalt kolme sorti liha + peenelt hakitud vorst moodustavad mõnusa konsistentsi, mõningal määral hapukurki annab tomatisele leemele lisahappelisust ning maitsemulje jääb päris kenake. Ei midagi, mille üle vaimustuda, kuid siiski viisakas (ja pubi kohta isegi kiiduväärt).

Praeks valin „Grillitud sea välisfilee jalopenosalsaga“ (10.-EUR) ning lisandiks tatra. Liha võib üsnagi kiita – ehedalt ja värskelt grilline, suitsune ja maitsev. Ehk oleks võinud pikemalt marineeruda saada, kuid mis seal ikka. Kausike vürtsikat piprasegu mõjub mõnusa täiendusena. Apelsiniviilakad suvel taldrikul ... noh restoranina ma alguses kirusin omaette köögi vaimuvaesust, kuid „90’id meenutav pubi“ asetas selle maitsevääratuse omale kohale. Tatar oli halb valik, kuiv ja maitsetu kuhil jäi minust taldrikule.

Üldistatult – kui teada ette et lähed retropubisse, siis on hinnang hea. Nii supipöial kui praepöidla asend sõltub eelhäälestusest, restoranina jääks nad horisondistki allapoole, pubina kerkivad keskmisest veidi kõrgemale. Aga gurmee-elamust ei maksa sellest puhvetist oodata nii ehk naa.

La Boca Pärnus

Pärnu südalinnas keset Kuninga uulitsas leidub ridamisi toidukohti, neist keskseimal kohal paikneb La Boca. Mõnes kirjelduses märgistatakse teda kui „steakhouse“, mõnes „argentiina restoran“, mõnes „grill-restoran“. Sama erinevad on ka arvamused, mida selle kohta eelnevalt kuulnud ... kuid oma keel on ju ikkagi kuningas.

Ehkki ilm oli tuuline ja jahedapoolne, istus enamik inimesi väljas, seetõttu sai tühjas saalis esialgu rahulikult maha istuda ning menüüd uurida.

Üldiselt – teenendus oli viisakas ja kiire, isegi ootamatult kiire, arvestades et samal ajal viskas restorani ikka korralikult inimesi täis ja poistel oli sebimist kõvasti.

Väikese kõrvalmärkusena – asutusest ei jäta kuigi head muljet see, et nende ainuke elektrooniline jalajälg ehk FB leht on vormistatult hooletult ja vigadega.

Supiks valin Argentiina lihasupi (6.-EUR) ning see on hea valik. Nimele sobivalt koosnebki supp peamiselt loomalihast, mille pikad kiud on korralikult pehmeks haudunud. Leem on meeldivalt magusakas-hapukas ... noh võib-olla seda magusat poolt võiks isegi veidi vähem olla. Aegamööda kerib end tuntavaks tšilline vürtsikus, kuid see mõjub enam kui asjakohaselt. Igatahes on tegu vägagi nauditava kraamiga, mille puhul langevad kokku ootused ja tulemus parimal moel.

Praeks valin harva kohatava toidu „Grillitud veisemaks“ (9.-EUR) ning sellega saab ausalt öeldes metsa pandud. Maks on delikaatne asjandus ning teda on üsna kerge ära rikkuda, antud juhul ülegrillimise teel. Maitsestuse koha pealt pole mingeid etteheiteid – vürtsika kooriku vastu pole mul midagi, kuid lihaollus on ise tuimaks ja tihkeks muudetud. Noaga lõigata kannatab, mäluda enam-vähem kah, kuid maks peaks ka peale grillimist jääma õrnaks. Lisandiks valitud köögiviljad on küll vägagi head, väike seesami-õline nüanss sobib neile suurepäraselt. Maksa alla nõristatud tšilline-veinine kaste maitseb samuti suurepäraselt, kuid jah ... toidu keskne element ehk maks ise jääb minust suuresti taldrikule.

Üldistatult on mulje vasturääkiv. Asukoht, miljöö ja hinnatase on hea, supipöial käändub kenasti üles ja kutsub lihasõpru lähemale, kuid praepöial jääb kahjuks üsna lötakile. Ma saan aru, et suures rahvamöllus tähelepanu hajub, kuid iga toiduports on ühtlasi ka teie „ainus ja viimane“ võimalus jätta kliendile muljet. Minu mulje on seekord kesine.