Õlletegu

Et miks rääkida õllest toidublogis? Õlu on ju kah toit. Ja peale selle, üks üsna mõnus toiduliik :)

Kuidas siis seda teha? Noh, meetodeid on mitmeid. Võib asjale läheneda nö fundamentalistlikult - teha päris-päris õlut linnastest ja humalatest, aretada sinna juurde omaenda õige pärmisort jne. Kuid see vajab juba nii korralikke seadmeid kui ka teadmisi ning aega ja vaeva.

Kuid kuna see blogi siin aga räägib lihtsatest toidutegudest, siis räägime ka üsna lihtsast õlleteost. Arvan, et kõik on kunagi kuulnud maltoosast? Või koguni pruukinud sellest tehtud märjukest? Soovitan see eelmine kogemus korraks meelde tuletada, õlgu väristada ja ära unustada.

Praegu on müügil õllevalmistamiskomplektid, mille nö võtme-elemendiks on samamoodi maltoosa, kuid saadav jook on kardinaalselt teine kui too nõuka-aegne virre. Toona andis maltoosast teha vaid ühte, hägust ja üsna terava lõhnaga õlletaolist jooki, mis kõvema tegija käes muutus ka kangeks kui kurat ning pani järgmine päev kassiahastuses vaevlema.

Nüüdsed õllekomplektid aga võimaldavad saada väga laias valikus erinevaid õllesid alates kõige heledamast pilsnerist kuni tökatmusta porterini välja. Tehaseõlle kvaliteediga, klaari olekuga ning täpselt sinu maitse järgi timmitud jooki võid sa uhkusega demonstreerida nii naabrimehele kui peenematele külalistele.

Selleks pole tarvis ka "teraskeha", mille plahvatused omal ajal nii mõnegi köögi lakke auke tekitasid. Esmane kääritamine toimub õhulukuga plastnõus (vabalt võib kasutada ka suurt klaaspudelit), teine käärimine juba pudelis korgi all. Kaks korda peab õlu käärida saama ning pudelis käärimise ajal lahustub ka joogis piisav kogus süsihappegaasi, et avamisel-väljakallamisel kena vahumüts tekitada.

Kirjeldan alljärgnevalt nö baas-skeemi, mida saab hiljem vastavalt oma soovidele ümber korraldada, kuid kõige lihtsamalt käib asi nii:
- kontsentraat lahustada u kahekümne liitri veega, lisada pärm, sulgeda anum ja lasta u nädal aega toasoojas käärida;
- villida pudelisse, lisades igasse neist sutsu suhkrut, et toimuks uus käärimine ja lasta jälle u nädal toas järelkäärida.
- viia pudelid jahedasse laagerduma, kus nad võiks seista vähemalt kaks nädalat (aga võivad ka rahulikult aasta aega seista ... lähevad ainult paremaks.

Seega, u kuu ajaga ja üsna väheses vaevaga saate kaks kasti õlut. Pooleliitrise pudeli sisu omahinnaks tuleb u 0.55 EUR, olgu see siis laagertüüpi õlu või eil, nisuõlu või stout, lihtne hele suvine rüüpeke või jõulumekine tume talveõhtu soojendaja.

Mõistagi võib ka seda pisut keerulisemaks ajada, lisades erinevaid komponente (nt ekstraports linnaseid "kehakama" õlle saamiseks), kasutada nt mett või üsna suvalisi maitseaineid. Kuid jäägu see juba teiseks korraks, esimese hooga soovitan teha nö standardversiooni.

Ainukesed küsimused kogu mängu juures on see, et:
- kas teil on olemas endal vajalikud kääritusnõud, pudelid jms, või tuleb see osta;
- kas on olemas soe toanurk kääritamiseks ja jahe kelder laagerdamiseks.

Aga nii ehk teisiti - õlletegu, see on imelihtne!
-----------
Pildil on vaid väike valik võimalikest komplektidest. Tartu rahvas saab selle kätte Õllepoest Gambrinus, Tallinna ja muu kandi elanikud aga võivad tellida aadressilt pruulmeistrid.ee
-----------
lühikesed ja lihtsad ingliskeelsed õpetlikud videod: alustamine, villimine ja maitsmine.

Köögiviljakaste

Tee mis toitu sa tahad, varem hiljem tekib küsimus - aga mis kastet selle kõrvale/peale pakkuda? Tavapäraseid jahusouste kogu aeg kokku keerata nagu kah ei viitsi ... ja ega see jahu lõpmatu näost sisseajamine pole kah kuigi tark tegu.

Üks väga lihtne võimalus pakkuda mõnusa maitsega ja eripärast on teha kaste köögiviljadest. Tehke täpselt nii vagu valmistate mõnd püreesuppi, lihtsalt lisage vähem vedelikku! Meelepärased köögiviljad saab püreeks suristada kasvõi pooltoorena - see lisab vaid valmivale segule struktuuri. Väike küslaküüs sisse ja veidi piprapoissi ning igasugustest viljadest valmib mõnus kraam, olgu siis õliga või ilma.

Vat nii lihtne ja lühike see jutt oligi ;)

Tšilline kõrvitsahoidis

Kõrvits on üks imetabane mari. Tee teda mistahes maitselist, kõike võtab vastu, võimendab ja mahendab samal ajal. Noh ja praegu vaatab ta ju turulettidelt vastu igas värvi- ja kujuvalikus, kuidas siis mitte seda ilu ära kasutada?

Tegu jällegi imelihtne nagu enamik heast toidust. Kuna tegu soolaka-vürtsise seguga, siis otsustasin alustada sibula-porganid smoorimisega. Kuni need kaks seibitet sõpra väheses õlis podisesid, hakkisin kõrvitsa näpuotsa suurusteks tükkideks, lisaks peotäis tšillipipraid ja teist sama palju küüslauku. Et kõrvits oma näilisel mahlasusele vaatamata tegelikkuses vedelikku välja ei anna, lisasin potti ka klaasike vett ning viskasin kogu hakitud kraami takkajärgi.

Tšilliga on sihuke värk, et siin ei saa mingei soovitusi anda. Esiteks müüakse meie turgudel tihtipeale tšilli nime all üsna mahedaid kaunakesi. Teiseks on inimeste maitse nö valulävi väga erinev. Kes on tundlikum, kaapigu kaunadest vaheseinad ja seemned välja. Mina jätsin sisse.

Soovitan maitset timmida ka suhkru (või parem meega) ning nt äädikaga (või sidruniga). Lisage lõpuks võimalikult mõõdukalt soola. Peamine on saavutada Aasia klassika - et neli maitset oleks tasakaalus. Magus ja hapu, kibe ja soolane. Kui ükski neist esile ei roni, olete meister ... või hakkama saanud tõelise lurriga. Minu meelest peaks antud koosluses tšilline kibedus ronima kilomeetri kaugusele ette. Aga see on juba maitse asi :)

Minul läks seekord käiku
- kilojagu kõrvitsat
- kaks suurt sibulat
- kaks suurt porgandit
- suur pea küüslauku
- viis väga teravat tšillikauna
- pool klaasi suhkrut
- terve sidruni mahl
- teelusikas soola.

Salatikaste fetakist

Poolkogemata avastasin ühe hea salati timmimise võtte ning ruttan seda teiega jagama.

Suvine kerge salat, kus koos muruga segamini feta-juust, on ilmselt tuttav kõigile. Kuid seda juustu ning tema odavamaid suguvendi saab pruukida ka oivalise salatikastmena!

Et tihke-kleepja konsistentsiga juustuvärgindust saaks millekski kastmelaadseks nimetada, tuleb teda veidi lahjendada. Üks "lahusti" on mõistagi õli ... ja see ei pea ilmtingimata oliiviõli olema, ehkki värskesse salatisse sobib oliiviõli paremini kui kuhugi mujale. Ja teine on - salat ise, õigemini tema mahlad.

Olen teinud niimoodi - hakin peotäie maitserohelist ning heidan selle kausipõhja. Peale niristan õli ja lisan supilusikajagu fetakit. Targem on ka teine lusikas appi võtta ja segada valge juustuollus ning roheline muru segamini. Seda tuleks teha üsna põhjalikult, et moodustuks enamvähem ühtlane poolvedel mass.

Nüüd loopige kaussi kõik muu, mida soovite ära süüa. Kaunis suveküps tomat ja krõmps kurgipoiss  on ilmselt kohustuslikud komponendid, aga edasine - jääsalat või kasvõi noored peedilehed - juba igaühe fantaasia küsimus.

Sahmi nüüd korraks piprakest peale ... ja soola võid esimese hooga üldse lisamata jätta - ära unusta, et fetaki maitseb niigi üsna soolaselt. Summi kogu kraam segamini, nii et valge juustumögin kenasti kõigi osadega korraks kokku puutuks. Soovitan seejärel kraam mõneks minutiks seisma jätta, et pääseks valla needsamad mahlad, millest oli juttu kui "juustulahustist".

Kui mõne aja pärast salat uuesti läbi segada, siis on vedelikku juba kõvasti rohkem kausipõhja tekkinud ning sellega läbimiksitult maitseb kogu seesinane suvine sulnidus sumedalt ja suupäraselt :)

Perfektne post-paneering

Võõrsõnastatud pealkiri tähendab tegelikult väga lihtsat ja mõnusat vahendist, millega õilistada oma toite.

Eks oled sa ju püüdnud saavutada ideaalset kooskõla krõbeda kooriku ja pehme sisu vahel? Kui jutt on praadimisest, siis on see mõnikord üsna keeruline, eriti kui räägime nt köögiviljadest. Kui tahad jahuga ja/või taignaga mässata, siis saab soovitud efekti suhteliselt lihtsalt ... aga kas sa ikka tahad igakord seda teha?

Leidsin ühe retseptikese, mida soovin sinuga jagada. Uskumatult lihtne lahendus, kuidas saada mõnus koorikuke nt lillakpsaõisikule või kanatükikesele .... ning isegi lihtsalt keedetud makaronide peale raputatuna lisab roale täiesti uue ja omaette väärtuse.

Alustuses võta peotäis puhastatud kreeka pähkleid ja viska need blenderisse või veel parem - köögikombaini purustisse. Ragista pähklipoiss peenemaks, aga mitte päris pudiks. Lisa teist sama palju koredamat riivsaia või -leiba ja lülita massin veel hetkeks sisse. Seejärel kalla segu kuumale pannile ning pruunista aeglasel tulel tasakesi segades - eesmärgiks on saada pähklis leiduv õli veidi voolama ja kogu kraam krõbestada. Kui segu ühtlaselt pruunakas, viska pannile ka killuke tublit koorevõid ja sutsuke soola - see annab purule vajaliku maitse, mistap võid oma köögvilju, kana või kasvõi makarone üsna soolata valmistada.

Soovitan seda mõnusat krõbisevat segu teha valmis kohe rohkem. Mida kohe ära ei pruugi, võid rahulikult panna peale jahtumist kinnise karbikesega külmkappi hoiule ja pruukida kasvõi nädalapäevad hiljem. Usu mind, iga porknatükk või kasvõi kergelt üle panni lastud juustutükk saab hooooooooooopis teise smeki, kui raputad ta üle selle paneeringupuruga!

Ehmatavalt ilus liha :)

See postitus saab olema kindlasti üks veidramaid, mida ma kirjutanud ... nagu ka pealkirjast aimata. Nimelt hautasin ma eile loomaliha. Selline tavaline korralik umbes kilone kintsutükk vana ja tihket veist, mis peale korralikku hautamist maitseb imemõnusalt.

Tegin seekord aga ühe tavapärasest erineva liigutuse, mis andis erakordse tulemuse. Lõikasin liha nii umbes sõrmejämedusteks viiludeks nagu ikka ja panin poti põhja pruunistuma nagu ikka. Kuid kui saabus aeg kallata peale hautamisvedelik (tavaliselt lihtne vesi, millesse maitseks uputad hiljem meelepäraseid juurikaid ja muud muru), tegin midagi tavatut. Nimelt kallasin potti pool purgitäit marineeritud piparde vedelikku. Ja tuli välja, et see muutis tulemuse ootamatult.

Ammu teada efekt, et toiduaine värvi säilitamiseks kuumutamisel tuleb sellele lisada midagi happelist, toimis nüüd ka liha puhul. Peale paaritunnist madalal tulel hautamist liha vedelikust välja õngitsedes olin äärmiselt üllatunud, kui liha nägi välja ... läbiküpsenult toores! Kena punane, tihke koega - ja samas maitselt õrn ning suuslagunev.

Tegin ju kõike muud nii nagu ikka - sibulad-küüslaugud-sellerid-porgandid jm ürdid, sool ja pipar pealselle. Kuid kui tavaliselt pika haudumise järel loomaliha tumeneb, siis seekord nägi ta välja kaunilt ... kuid samas ehmatavalt tumepunane!

Vot sihuke avastus :)

Karulaugupesto

Maitse, mis muudab su elu ... see kõlab liiga pateetiliselt, eks ole? Aga no vähemalt - sellest on jube lihtne sõltuvusse jääda:)

Eilsel Tartu kevadlaadal jäid mu käte külge kinni mõned pundid karulauku. Suurepärane kevadine kraam mida siiani olen pruukinud vaid salatilisana. Kuid seekord otsustasin, et saagu või seitse, aga proovin selle paljukiidetud pesto tegemise ära. Ja ma ei kahetse. Kallis ta põrguline muidugi tuleb, aga olgu peale. Korra ikka võib nii mängida.

Põhimõte on sellel määrdel jällegi imelihtne nagu enamikel headel asjadel - tuleb kokku miksida roheline ja värske kraam (olgu selleks siis basiilik, mingi lauk või miks mitte ka nõges vms), mingid pähklilised (originaal nõuab piiniapähkleid, aga need võib vähemalt osaliselt asendada india või koguni maapähkliga) ja juust - soovitavalt mõni kõvem sort (üldlevinult soovitatakse parmesani). Noh ja õli kraami vedeldamiseks (jällegi soovitavalt oliiviõli). Sool, pipar ja sidrun vastavalt maitsele.

Pähklid on soovitav enne röstida, roheline hakkida väiksemaks, juust riivida. Ja siis kõik köögikombainiga püreeks - üsna ühtlaseks, samal ajal pidevalt õli juurde soristades ... noh kuni piisavalt vedel saab.

Minul kulus seekord:

- u 100 gr karulaugulehti (pese ja nõruta enne);

- u 100 gr pähkleid (minul pooleks seedermänni ja india);

- u 100 gr juustu (minul suitsune ja 9 kuud laagerdanud emmental);

- u 100 gr õli (kuna oliivõli sai poole pealt otsa, siis läks teise poolena rapsi);

- soola näpuotsatäis ja teelusikajagu sidrunipipart

Ajakulu kogu kraami tegemisel üsna olematu - no 5 minutit ehk. Kokku saab üsna väheldase, nii 400-grammise purgitäie erkrohelist ja rõõmsatäpilist möginat, mida kas saiaviilule määrida või värskeltkeedetud makaronidele sisse summida. Maksumus ... jah, see on ikka pisut palju. Umbes arvutan, et see purgike läks mul maksma ca 6-7 EUR (mõistagi on see kaks-kolm korda odavam kui poe variant, mis pealegi konservante täis). Aga no kuulge, seda kulub vähe ja emotsioone saab oi kui palju - pealegi säilib purgike külmikus u nädalakese. Viimast ma muidugi ei usu - ta saab raudselt enne otsa!

Ahjuloomaliha Peetri kapsastega

Ahjuliha on ilmselt iga kokkamishuviline teinud. Selleks on kümneid mooduseid. Mina olen viimaselt ajal aga jäänud ühe variandi juurde, mida soovitan nüüd teistelegi.

Alustuseks olgu sul malmpott. Korralik raske jurakas, mida saad kenasti ahjuuksest sisse sokutada kumavate süte kõrvale. Ah et ei ole puuküttega ahju? Noooh, ma arvan, et seda saab ka elektri- või gaasiahjus teha. Ja tegelikult ka pliidi peal, ainult et siis ei tule see enam ahjuliha vaid ... eee ... potiliha? :) Ahjus tehtud variandil tuleb õnnestumise korral kapsastele peale kuldne kiht, pliidil tehess võib see kogemata aga hoopis alla tekkida - see tähendab, et kraam võib kogemata põhja kõrbeda - aga seda saab vedeliku juurdekallamisega vältida.

Mina võtan tavaliselt pool kuni kilo loomaliha. Sihukest puhtamat, ilma suuremate soonte ja vahekihtideta. Ja teist sama palju Peetri hapukapsast. Panen liha alla, kapsa peale, kallan vett niipalju selga, et kapsas kaetud saaks ja ahju ta lähebki! Ikka kenasti kaane all. Ja ei mingit maitsestamist, ainult liha, kapsas ja vesi.

Ah et misasi on Peetri hapukapsas? No vat Tartu vanas turuhoones on üks siuhuke muhe peipsivenelasest taat, kes seda müüb. Kui seapoolsest uksest siseneda, siis paremat kätt nurgas. Viimane müüja enne mee-akent. Kõhetu vend müüb igasugu juurikaid, aga tema peamine tõmbenumber on hapukapsas, millel silt peal - Peetri hapukasas. Nimi on kapsal ja mehel ühesugune. Ja kapsas on nime ikka tegija ja samas isikus ka müüja järgi, mitte vastupidi. See on sihuke hea hapukapsas, et ... no kuidas ma ütlen ... et noh liha läheb selle all ise pehmeks, maitseb suurepäraselt - ja ilma igasugu maitsestamiseta! Kaks-kolm-neli tundi ahjutamist (sõltub kogusest, ahju kuumusest ja ka sellest, millal ma märkan poti välja koukida) ja kõik.

Ei mina tea, kas teiste kabsastega sama hää tulemus saab, no ei ole proovinud. Aga te proovige - ja siis pärast öelge!

Mis mul siis kulub:
- pool kilo loomaliha
- pool kilo Peetri hapukapsast
- pool liitrit vett

Maksumus - selliste koguste juures ca 5 EUR. Ajakulu: no alla kahe tunni pole mõtet mängidagi, kapsas peab kenasti pruunakaks küpsema ja liha selle ajaga all pehmeks saama. Tulemus - noh kamakas ahjuliha ja pool potitäit imemaitsvaid ahjukapsaid!

Soolased kodujuustu-muffinid köögiviljadega

Kodujuust on üks ütlemata mõnus ja väärt kraam - võid teist niisama lusikaga pudrumulgust sisse ajada või salatisse surada või küpsetistes kasutada või ... noh ilmselt palju rohkem teda kasutada ei saagi, aga sellestki on juba enam kui küll!

Olen paar raksu teinud soolaseid muffineid ning kiidan neid nüüd teilegi. Komponente võib mõistagi varieerida, kuid põhimõte on imelihte - sega omavahel kokku meelepärased küpsed köögiviljad, kodujuust, jahu, munad ja maitseained ning pane ahju.

Üks võimalik variant oleks siis selline. Prae pannil peenelt hakitud sibul ja paprika (või porgand ja kaalikas või minu poolest kasvõi brokkoli ja veel miski muu), aga jäta nad pisut krõmpsuks, et muffini küpsemise lõpuks jääks noist üllastest viljadest siiski hoomatavad osakesed tunda ja näha.

Kuni see pannitäis jahtub, sega kokku muud ained. Noh mõistagi kodujuust ning jahu umbes võrdsetes osades - mina soovitaks kas täistera nisujahu või siis pane pooleks puhast nisu ja rukkijahu, saab veelgi tummisem.

Et kraam maitsev saaks, siputa kraami sisse oma nägemist mööda maitseaineid. Ilmselt ilma soolata ei saa ning pitsamaitseaine kulub kah vägagi marjaks ära. Kas paned veel mõnda piprakest või muud ürdisegu, on juba sinu teha, mulle aga meeldib lisada ka veidi kurkumit kena värvi tarvis.

Muffini muheduse tarvis läheb vaja hapukoort - seda võiks panna nii klaasijagu. Ning veidi õli võiks kah sisse soristada - kuid mitte rohkem kui supilusikas või siis kaks. Ilma munata ei püsiks see kraam meil koos, nii et neidki tuleb paarike katki koksata. Ja et muhvikesed kosuks, lisame ka küpsetuspulbrit.

Noh nüüd lisa ainult juba jahtunud köögiviljad (kui paned kuumalt, hakkab soojus muna ette ära küpsetama ning seda pole meile ju vaja, ega ju!). Summi kogu kraam põhjalikult segi, libista lusikashaaval muffinivormidesse - mina ostsin esimest korda spets selle jaoks silikoonist aluse - ja käruta plaaditäis ahju. Umbes 200 kraadises ahjus läheb ilmselt 40 minutit ära - aga seda pead sa siiski ise oma ahjuga kokku leppima, kuidas ta käitub. Kui muffinimütsid kuldsed ja sisse torgatud tikk enam ei kleepu, võta vorm välja, lase maha jahtuda ja keera kummuli taldrikule. Olla-laa, kui hea see kraam on! Hauka teist kas õllekese kõrvale või niisama tahedamaks ampsuks ning tunne, mis elu väärt!

Ühe variandina võiks kuluda nii:
- üks suur paprika
- üks suur sibul
- kaks klaasi jahu (kas siis segamini rukkiga või täistera)
- kaks klaasi kodujuustu
- väiksem klaas hapukoort
- sorts õli (mõni supilusikas)
- 2 muna
- 2 tl küpsetuspulbrit
- 1 tl soola
- 2-3 tl pitsamaitseainet

Ajakulu - kui köögiviljad on varem valmis, siis kokkusegamine võtab ehk 10 min, küpsetamine aga 40 min ringis. Maksumus - tosina muffini tegemiseks oletan u 3.-EUR ... noh olgu 4. Tulemus - nagu öeldud - tosin. Kui tainast üle jääb võib selle ka ahjuplaadil ära küpsetada, maitse sellest ju kehvem ei saa, ehkki jääb kröömike kuivem.

Kõigekergem boršš

Kui hing ja ihu nõuab kergemat toitu, siis pole supist paremat! Ja taevake, kui maitsvaks võib ühe sihandse leeme tuunida.

Võtsin siin eile üht säärast supikest teha. Igasugune toidutegu algab minu jaoks ikka sibulist - hakid ära, paneb pannile tilga õliga ja siis hakkad vaatama, mis veel juurde kallata. Korvikesest vaatas vastu sellerivarte punt - noh hakkisin siis kaks varrekest sedagi. Peajagu küüslauku kah. Ja kõik ikka samasse pannile. Praadisin kerge jume tekkimiseni ja panin siis kaane alla väiksemale tulele hauduma.

Nii umbes 10 minuti pärast kummutasin samasse klaasijagu hapukapsast - siukest porgandisegust ja üsna krehvist. Boršisupil või seljankal peab ikka seda va happekest korralikult sees olema, muidu jääb asi lamedaks. Uuesti kaas peale ja kümnekonnaks minutiks edasi madalal tulel sahisema.

Senikaua puhastasin ja hakksin tubli keedupeedi ribakesteks - umbes kapsaribadega ühetaoliseks. Ehkki supis ei tundu sellised proportsioonid kuigi olulised, on see minu meelest siiski hea tava.

Noha ja lõpuks ongi käes see hetk, kui aeg teisele tulele supipott panna. Muidugi võib kogu tegu kohe potipõhjas sooritada, aga mulle lihtsalt meeldib sibulat pannil pruunistada - kuidagi mugavam näib nii. Potipõhja kummutasin purgikese letšot - jällegi peenikeste paprikaribadega, mitte suurte latakatena, nagu nad tihti kipuvad olema. Loomulikult võib paprika samuti koos muu kraamiga ise hautada ja lihtsalt tomatipastat lisada ... aga noh seekord tuli lihtsalt sedamoodi.

Kui see kraam kenasti podisema hakkas, lisasin peedi, kummutasin pannisisu ja kallasin veel liitrikese keevat vett peale. Sool-pipar ja loorberileht. Lased kogu kraamil keema tõusta ja ... valmis ongi. Aga võib ka kauem keeta. Ja veelkord hiljem kuumaks lasta - säänne supp läheb seismisega ainult paremaks. Ainult ega ta sunnik ei kipu potis püsima. Ära kulub kuidagi imekiirelt :)

Tarvis läks seekord:
- üks suur sibul
- küüslaugupea
- kaks sellerivart
- klaasijagu hapukasast
- suur keedupeet
- purk letšot
- õli, sool, pipar, loorber
- vesi :)

Maksumus kogu kraamil hinnaguliselt 1 euro ... noh maksimum kaks. Ajakulu: poolt tundi. Tulemus - neli tublit taldrikutäit ülikerget ja imemaitsvat ning südamlikult punast suppi.

Hapukurgikotlet

Kui nüüd nimetuse peale silmad rõngasse läksid, siis ... eks ma seda tahtsingi. Väike provokatsioon või nii :)

Tegelikult on tegu loomalihakotlettidega, mille maitsestamiseks kasutasin hapukurgi vedelikku ja tulemus on superhea! Olen nüüd paar raksu teinud kotlette pisut eripärasel moel - nimelt lasknud sibula ja küüslaugu saumikseriga siidiseks püreeks, lisanud maitseks adzikat, soola ja hapukurgivedelikku ning tulemus on ütlemata mõnna!

Vahekord tuleb umbes kaks kolmele - kaks osa maitsestatud sibula-küslapüreed ja kolm osa liha (teisiti öeldes maitsejuurikaid vaid suts vähem kui hakkliha ennast). Segad põhjalikult omavahel - soovitavalt käega, mitte mikseriga, sest käesoojus paneb liha ja sibula juba kokku elama. Paneerid kotletipätsid riivsaiad, näpid võimalikult õhukeseks kettaks ja praed mõlemalt poolt kuldseks. Lihtne, kas pole?

Läätsesalat peedi ja küüslauguga

Läätsed pole meie kandis just kuigi levinud toiduaine, kuid see on viga! Olgu lihtsalt vahelduseks või siis teadlikuks tarbimisekas (kiudained!) on tegu hea ja toeka toiduainega. Ehkki esmapilgul näikse need terakesed tiba kallid, võib ennast lohutada nonde metsiku paisumisvõimega - kolme-neljakordne kindlasti, kui isegi mitte enam!

Olen ise läätsi pruukinud nii püreesupi komponendina kui omaette (nt lihakõrvasena), kuid nüüd olen paar raksu proovinud teha eri salateid ning ühte neist jagan teiega. Ütlemata lihtne ja samas maitsev ning toitev tulemus on garanteeritud!

Koori ja riivi üks keskmine keedupeet, pressi sinna sisse paar küslaküünt, lisa peediga samapalju keedetud läätsi ja teelusikajagu head sojakastet (nt Heinz). Sega ära ja lase pisut maitsetel ühtlustuda. Jummel kui hea see on! Sobib nii õlle kõrvale kui niisama mugimiseks. Ei tilkagi rasvainet ega liigset soola ... aga nii keelt kui vatsa paitav roog on väga vähese vaevaga valmis!

Magushapu kapsas ... õunamoosiga

Sel sügisel sai meeltesegaduse hoos tehtud ülemäära õunamoosi. Küll ühe, küll teise lisandiga, sekka päris niisama puhastki. Talv kulub, kuid moos aga mitte ... noh vähemalt mitte samas tempos.

Sestap olen nüüd paaril korral kasutanud magushapude kapsaste tegemisel sedasama õunamoosi ja tulemus saab väga-väga mõnus. Hautad kapsad juba üsna parajaks ning lisad siis pool purgikest moosi, segad läbi ja lased lõpuni nurruda.

Ega see nüüd teab mis avastus kokandus-maailmas pole, aga noh, las ta olla. Selline mõnus kapsa-õunalõhnane jagamine :)