Lahtine kartulipirukas

Mõtte sain siit

http://kokkama.blogspot.com/2009/05/kartulipirukas.html

Kuna lähteolukord oli üsna sama, et lõunast oli kartulipüreed üle jäänud, siis tuli meelde see paar päeva tagasi silma jäänud retsept. Ainult et ma tegin asja teistmoodi - no teisiti poleks ju üldse huvitav:)

Pisukest mässamist nõudev, aga igatahes põnev asjandus, mida proovin ilmselt teine kordki.

Piiraka olemus selline: eelküpsetet põhjale läheb selga kartulimögin, uus küpsemine ja võibki süüa. Toiduülejäägid kasutatud nagu niuhti ja mida siis veel praegusel ajal tahta.

Kõigepealt vundament. Elik pirukapõhi. Et küpsetis on soolane, siis võib ka vundament olla tummisem. Sestap võtsin kaks vähemat klaasi jahu, millest üks oli rukki- ja teine nisujahu. Siputasin selga teelusikajagu küpsetuspulbrit, lisasin veerand pakki võid ja lasksin appitulnud pojal selle läbi sõrmitseda. Kui jaust puru sai, lisasin neli supilusikatäit vett (endalegi üllatuseks lähtusin siinkohal algretseptsist) ning purust sai mudides tainas.

Olen kindel, et kõige parem oleks edasi tegutsega nii, nagu esmakirjutaja soovitas - ehk kasutada lahtikäivate seintega vormi. Minu majapidasmises olev seesugune plekkrõngas aga andis mõned päevad tagasi otsad (kinnis murdus lahti), sestap sai kasutatud harilikku klaasvormi. Tunnistan, et selle seest mureda piruka esimese tüki kättesaamine on raske. Aga edasi pole enam vigagi:)

Niisiis, vooderdasin vormi põhja ja serva küpsetuspaberiga ning poeg näppis taigna mööda põhja & seinu laiali. Eelsoojenenud ahi ampsas vormi endasse ning küpsetas nii umbes 200-kraadisel kuumusel 10 minutit.

Senikaua valmistasin ette järgmised kihid. Kiht number üks - hakkliha, kiht kaks - kartulipüree, kiht kolm riivjuust ja kiht neli muna-hapukoore segu. Kui kümme minutit täis sai, said kihid samas järjestuses ja pisut tahenenud põhjale laotud. Tunnistan, et kartulimöginat sai palju ja sestap piirakas pisut ebaühtlane, kuid pole hullu.

Niisiis, kordame. Rukki-nisujahu segust põhjale läheb selga paarsada grammi varem valmisküpsetatud hakkliha, sellele otsa pisut rohkem kartulipüreed, siis niipalju riivjuustu kui heaks arvate ja kõige otsa niristada muna-hapukoore segu. Ning taas ahju. Mina lasksin küpseda 15 minutit 200 kraadi juures, siis keerasin tule väiksemaks ja ehk nii 150 kraadiga veel 15 minutikest. Kuna seejärel esimene proovitükk eemaldus vormist liiga pehmekesena, panin katkiampsatud vormitäie tagasi ahju, kus juba gaasituli surnuks oli keeratud ning hoidsin veel kümme minuuuti.

Tulemust näete pidil. Kuigi pilt ei ütle miskit. Mulle endale imponeeris just see rukkine kõvapoole õhuke põhi, millel pehme täidis - kokku päris hää. Ehkki tunnistan, minul jäi ta magedakeseks, kuid kellel siis seda ei juhtuks.

Koostisained:

põhi:

klaasike rukki-, teine nisujahu

50 gr võid

1 tl küpsetuspulbrit

sipake soola

kate:

sada-paarsada grammi läbipraetud hakkliha

paar-kolmsada grammi kartulipüreed

50 gr riivjuustu

1 muna, klopitud lahti koos 50 gr hapukoorega

Valmistusaeg: ettevalmistus nii 10 min, kokku küpetuseks 40 min. Maksumus: no ei tule mingi nipiga üle 30.-EEK. Tulemust: neli inimest saavad kindlasti söönuks. Mina teen seda uuesti:)

Roheline või

Olin üsna kindel et ega nö lihtsaid asju ei ole mõtet kirja panna. Et no kuidas sa ikka kirjutad targa näoa, kuidas nt muna keeta :) Nojah, munakeetmist ei ole vist siiski mõtet kirjeldada, kuid hiljuti tehti mulle selgeks, et just neid kõige lihtsamaid asju ongi tark kribada - need olla kõige alus. Kui järgi mõelda, siis nii see ju ongi.

Üks asi, milleta ma kevadet päris hästi ei tahaks mööda saata, on nn roheline või. Ehk siis selline maitsevõi, millega kõikvõimalikke toite õilistada, olgu see siis lihtsalt leivakäär või keedukartul. Grill-kalast rääkimata. Nämma igatahes.

No et siis lähed kõigepeat turule. Justnimelt turule, mitte kuhugi supper-pupper marketisse. Ostad sealt muu hüva ja värske sekka kolme asja: tilli, peterselli ja murulauku. Ning võid - aga seda tohib ka poest osta, kui turu pealt miskipärast ei taha. Rohelise kraami poest ostmine on aga enesepettus - peale rohelise värvi ei saa sealt midagi :( See aga määrabki ära kogu ettevõtmise range hooajalisuse.

Kodus uhad rohelise ohtra veega puhtamaks ja lased noa alt läbi. Mina võtan tavaliselt ühe pundi tilli, ühe pundi muruluaku ja pool punti peterselli. Ega see ei ole koguse mõttes kõige täpsem mõõt siin ilmas, aga kõlbab arusaamiseks küll - et lihtsalt peterselli vähem kui kahte muud. Loomulikult võib sinnasamma lisada ka sootuks teisi ürte, alates basiilikust ja lõpetades koriandriga (või vastupidi), kuid siis saab ka teise tulemuse - mitte nii kohapäälse.

Paned kaussi paki võid, siputad peale soola (seda kindlasti), soovi korral ka pipart-suhkurt ning hakitud maitserohelise ja mudjud puunuiaga läbi. Mõistlik on nui enne märjaks kasta. Liiga kõvasti suruda ei maksa, sest muidu pressid õrnadest taimedesr rohelise mahla välja ja see sinder ei taha pärast seguneda rasvainega.

Lased pisut seista ja määrid kuhu tahad. Lakke ei soovita:) Aga sooja toidu peale kildhaaval kahveldades või noaga leivale kandes saab suurelise elamuse - muidugi kui toit suhu panna.

Koostisained

pakk võid

punt tilli

punt murulauku

pool punti peterselli

soola (võib ka pipart-suhkrut)

Tulemus - kahesajagrammise võipaki puhul saab sellest nt 250 gr määret. Elamust ja mõnulust ent kuhjade viisi rohkem. Maksumus läheb sinna kolmekümne krooni kanti.

Ühest küljest kahju, et seda möginat saab teha ainult kuu-kaks aastas. Aga teisest küljest - seda naudeldavam tulemus.

Pildiks aga panin hoopis muu hetke - leidsin Tartu vanast turuhoonest müügilt Väga Hea. Ja täitsa mõistliku hinnaga ju :)

Fooliumikana

Uhhuu ja juhhuuu! Grilliaeg on lõpuks käes!!! Tegelikult juba jupp aega ning ühtteist on selle va söepanni kohal kordagi saadetud, kuid pole mahti olnud kribada. Olgu siis üks kiire ja lihtne asi kähku kirjas.

Grillimine jääb ses mõttes kõikse ausamaks toidutegemise viisiks, et igamees jääb siin ikka ise vastutavaks. Ei ole miskit ahju, mis midagi kas ära kõrvetab või tooreks jätab - muidugi kui me räägime ikka vanast heast söegrillist. Kõiksugused mooduvärki gaasi- ja elektrigrillid võtavad asjalt selle eheduse- ja suitsumeki ära.

Kuid ka tujukate süte peal saab asju lihtsamaks ja mugavamaks teha. Kindlaim nõks selleks on fooliumis küpsetamine. Sel moel saab valmistada kõike alated juurikatest kuni vintskeima lihani. Ole ainult mihkel maitsestama ja enam-vähem õiget aega silmas pidama.

Seekord sai tinapaberi sisse keeratud kana. Kaks pontsakat tervet koiba said ennem endale selga pisut adžikat, terake soola ja oligi kõik. Keerasin kanakoivad kolmes kihis skafandrisse ja kuni salatit hakkisin ning grilli käima sussutasin, oligi paras aeg marineerimiseks ümber saanud.

Kuna kate sai kolmekordne ja koivad ise kopsakad, lasin neil mõlemalt poolt pool tundi susiseda, kenasti grillikaant irvakile säädides - et kuumus paraks ja pikk püsiks. Kuna poissloomad pole suuremat kanakoiva fännid, siis lasksin lõpupoole ka toorvorstikesi (neid va lambasoolseid) üle süte ning söömaaega võis alata. Lihaolluse kõrvale toorsalatit ja kamakas rebitud puri't (seda gruusiapärast lapikut ahjusaia) ninng rohkem pole õnneks vajagi. Nojah, minul muidugi täiustas seda Tartu tehase kesvamärjuke, kallil kaasal siidrike, poistel mahl ja tükk aega polnud muud kuulda kui notsutamist.

Lihtne, kas pole? Küllap jõuan suve jooksul nii mõnagi põnevamat valmistada-kirjeldada, kuid alustuseks hea seegi. Hääd grilli-hooaega!

Koostisained:

kaks kanakoiba

maitsestamiseks adžikat ja soola

mässimiseks mõlemale pool meetrit fooliumit

Küpsetusaeg: kindlasti mitte alla 15 min kummaltki poolt, aga ka mitte üle 30 min - ehk siis kuni tund. Maksumus - nojah ... ehk läks kokku 30.-EEK? Või isegi vähem.