Platz (Tallinn)

Keset üht paekivist kvartalit leidub Platz. Noh et tegelikult leidub seal üsna mitu platsi, millest ühe ääres on Platz. Kui te nüüd mõistate, millest jutt :)

Äripäeva hilislõunal on kivises, kuid õdusas saalis rahvast üsna mõõdukalt. Täidan leti ääres moodsa „vaata-minu-telefoni-ja-nooguta“ rituaali ning leian endale vaevata vaba laua, üritades sattuda valgemasse nurka, et saaks pisutki heledamad toidupildid teha. Ega siis ilma pildita süüa sünni, ammugi siis pöidlakandjal!

Letitagune naeruhimuline proua hakkab mulle rääkima päevapakkumistest, kuid soovin siiski menüüd, et teha tellimus sellest. Muude pisiasjade hulgas selgub, et prouake on siin alles värske ja ta kõike päris ei tea ... ja see info osutub hiljem oluliseks. Andestavas mõttes, aga sellest mõne hetke pärast.

Valin siis ainsama supi „Ton Kha kanaga“ (6.-EUR) ... ja maski tagant naeru puistates teatab proua mulle usalduslikult, et „seesama supp on ju täna päevapakkumises, pisut odavam, aga mereandidega!“

Nohh kui nii, siis nii, ega ma ju ei jonni ja jaura. Et kui on sama supp ja odavam ja veel mereandidega, siis loomulikult, onju eksju!

Niks-naks ja mõni tühine minut hiljem ongi minu ees laual ... eee ... seesuuret see pole ju Tom Kha! See pole ju ka Tom Yum (nagu hiljem tšekil seisab – Tom Yum mereandidega, 5.50) See on ... ma ei tea mis see on. Tihke, lausa püreeliselt rammus ja tomatipastane ja veidi ka vahukoorene ja sametine ja ... ja maitsev! Tõsi küll, leigevõitu temperatuurilt, kuid mõneti särtsakas maitselt. Kaks suurt krevetti, kaks avali karbikest, porgandit ja paprikakest. Aga ikkagi – kus on sidrunhein, kus on kafiirlaim, kõik see kagu-Aasia maitsebukett? Miks selle asemel on ida-Euroopalik fantaasia? Võib-olla uuesti meeldetuletuseks, et „ära võta päevapakkumisi!“?

Aga noh, ampsuke kohapeal küpsenud, veidi pärmilõhnalist päikesekuivatatud tomati tükikestega saialist siia kõrvale ja maitsepilt on ju suht kenake. Ainult et kummaline, kas pole?

Teise roana püüdis proua taaskord naeru nagistades rääkida midagi päevapakkumises olevast sea sisefileest, kuid ma olin juba näinud „Veisepõsk, mandelkartulite, juurselleripüree ja punase veini kastmega“ (15.-EUR). Veisepõsest mind eemale rääkida juba ei õnnestu, tehtagu seda või inglikeeli!

Tellimise hetkest pool tundi hiljem tuleb seegi taldrik, millel toidu rohkus pole just peamine argument. Mõnusalt-soolakalt krõbestatud petersellilehed on lahe alguskrõbin. Juurselleri püree mõjub ehedalt ja puhtalt ja kreemiselt. Kartul ... nominevõtakinni misotsast ta mandlikartul on, harilik magedavõitu kardulas jääb peale prooviampsu sinnasamma.

Aga vaata liha! Vaata see liha on kui muinasjutt, kahvli ees kiududeks lagunev rammusalt lihalik muinasjutt. Punase veini kaste tekitab kuskil minu keele ja mõistuse vahel lühise, sest no täpipealt maitseb see nagu õlles mooritud liha leem, kuid üleküsimine kinnitab siiski veinist alget.

Kokkuvõte tuleb siis veidi imestav. No ma saan aru, et hiljuti tööle võetud daam ei pruugi vahet teha Tom Kha ja Tom Yum vahet, aga et köök pakub selleks üldse seljanka suunas olevat fusiooni, see paneb küll imestama. Supipöial jääb seega kuhugi horisondist allapoole, praepöidla püstisusest saaks aga telefoniposte teha, kui säänseid poste enam kellelgi vaja läheks :)

---

lugu ilmus siin

Kõrvitsa-bergamoti tšilline mõrumoos

Alustame sellest, et ma pole elus kunagi moosi keetnud. Mitte kunagi. Sest et milleks, onju? Esiteks - alati on leidunud keegi teine, kes seda keedab. Teiseks - magusasõber ma pole ja see teelusikatäis moosi, mis minul pühapäevahommikul pannkoogi peale asetub, pole olnud minu jaoks kunagi nii motiveeriv, et ise asja kallale asuda.

Aga no näedsa. Juhtus nii, et avastasin külmikus lahmaka kõrvitsakülge, mis hakkas vaikselt ilmutama käestminemise märke. Ehhh.

Siis langes pilk laualolevale poolikule bergamotile. Hmmmm? Siis meenus, et aga mul on ju kotis siiani ootel paar tšillikaunakest, mille kamraad uhkusest õhetades kohale tõi. Et isekasvatatud ja puha. Jaaa-jaaaa, siit saaks ju midagi kokku keerata või mis?

Novat. Nullteadmistega millegi kallale asumine on ju alati kõige lahedam, kas pole? Viskasin lapikukskuivanud tšillikaunad (eemaldasin vaid sabad, seemned jätsin teadlikult sisse) klaasi veega potipõhja ja lasin neil u 5 minutit keeda. Suhkrut panin alguses vast nii klaasijagu ja viskasin samasse jämedalt ja koos koortega hakitud bergamoti.

Ega ma kõrvitsat ei kaalunud, aga hinnanguliselt võis seda ehk nii 7-800 grammi olla. Puhastasin ja hakkisin jämedalt ning potti läks seegi. Uhhhh, misssssugune mõnus bergamoti-aroomi nüüd juba kööki üle ujutas!

Vahepeal lisasin veel klaasijagu vett ja poole klaasi jagu suhkrut, sest nii tundus hea ja õige. Paarkümmend minutit keemist tundus piisav ning saumikser tegi siis juba ülejäänu ära.

Uhhhsaraks. See tulemus on friigikas! Ilgeltkolelahe friigikas. Et siis millega võrrelda saadud üli-intensiivset maitselaksu? Toon võrdluse õllemaailmast, kuigi see ilmselt enamikule midagi ei ütle - quadruple NEIPA. Sai ju selgeks, eks ole? :) Noh umbes nagu hammustavalt mõru-magus-hapu-vürtsikas-mõru tsitrusemoos. Sigalahe! Mulle tundub, et ma proovin kunagi veel moosi keeta, aga kindlasti mitte midagi normaalset!

Hirveliha äkis metsaseentega

Oled sa kunagi söönud poolsuitsuvorsti? Hirvelihavorsti marineeritud seentega? Lusikaga ja otse konservikarbist? Ropult hea on kas tead!

Mõte teha lihast äkist tundub ... eee no kentsakas, kas pole? Äkis on ikka värskest kalast ja sibulast tehtud, kuidas nüüd siis korraga lihast? Aga ... no miks ka mitte!

Hästi peenelt hakitud liha segamini vähese koguse marineeritud seentega, röstsibula ja sinepiseemnetega kõlab isuäratavalt. Ja maitseb umbes kolm korda lihalikumalt kui seda alguses ette kujutadki. Noh, minumeelest oleks seeni võinud rohkem olla, praegu annavad nad vaid enamuses oma marinaadise hapukuse, kuid igatahes on see üks paganama põnev ampsakas. Ja kui läheneda väikese lusikaga ja põõõõhjalikult mäludes (sest ainult nii saab selle headuse kõik nüansid kätte), siis sellest väheldasest karbikesest on maa ja mets, et rahuldada ka kõige aplama lihahimu.

Ja ei, ma ei ole tasustatud reklaamikirjutaja :)

---

PS - minut peale postitamist meenus positiivsena asjaolu, et see kraam polegi roppumoodi ülesoolatud nagu enamasti valmistooted kipuvad olema!

Metsise hotelli restoran (Valga)

Valga linnal on peale Läti piiri pakkuda veel muudki, üheks ülesotsimise vääriliseks on Metsise hotell. Selle hoone jahisaalis paiknev restoran on juba vähemalt vaatamisvääriline ... seda mõistagi juhul kui jahitrofeed jms asjakohane butafooria ei tekita sinus moodsa aja vastumeelsuse võdinaid.

On nüüd tegu piirangute perioodiga või millegi muuga, kuid kohalviibitud aja jooksul oli näha küll mitmeid kaasaostmisi, laudade taga ei istunud lisaks minule ja kamraadile aga kedagi. Seda mõnusam oli ooteajal tutvuda laes, seintel ja vitriinides oleva väljapanekuga.

Supikeste valik oli täpselt ühekohaline ja seega saigi võetud: „Borš rebitud pardiliha ja toorjuustukreemiga“ (6.50), mis jõudis lauda u tosina minutiga. Nohhhh, niiiiii suure taldriku seest pole ma vist varem midagi söönud – suurilmadaami kübara laiuse erkvalge liua sees olev süvend oli täis tumepunast leent, koos tumerohelise hakitud dekooriga mooustas see igatahes visuaalse vau-efekti.

Supike ise oli enam-vähem oma ilmumis-elamuse vääriline. Hea lihane lõhn ei tulnud küll niivõrd leemest endast, vaid leemesse asetatud rebitud pardilihast ja selle ümbert lahtisulanud rasvast, kuid maitsepilt oli kokku siiski meeldiv. Boršike võiks küll olla tiba happelisem, siis oleks ka peedipuna erksam, kuid maitse üle otse nuriseda oleks patt. Tõsi küll, kas toorjuustu-dekoor (mis on üks-üheselt sarnane leivakorvikese kõrvale pakutud määrdega) peab ilmtingimata supi sisse olema poetatud, selle osas jään mina eriarvamusele, kuid las ta seekord olla. Küüslaugused õhukesed krõbedad saiaviilukesed seevastu sobisid toidukorra juurde ideaalselt!

Praena sai võetud maja kalleim roog: „Ahjus küpsetatud metsseapraad, röstitud värske kartul, koorene kukeseenekaste“ (17.-EUR) ja see oli üks väga hea valik! Juba välimus on sellel taldrikutäiel viis pluss, seda enam et see on saavutatud ilma täppide ja triipudeta. Ülimalt isuäratava ja samas lahedalt tavatu erkoranži kuhjatisena troonib kõige peal õhukeste laastudena tõmmatud porgandimätas, mis on vist korraks fritüürist läbi lastud – valmistamismeetodi osas pole kindel, kuid nii visuaalse kui maitselise poole pealt on selline esitlus üliväga kiitmisvääriline.

Järgmise kihistuna leidis kuhjatise all viis õhukest viilakat ulukiliha, mille aroom tõstis juba omaette elamuse veelgi kraadi võrra paremaks – ilmselt on see ürgvanematelt pärinev teadmine, et pole midagi paremat korralikult läbiküpsenud lihast :) Kreemine kukeseenekaste ja küüslaugused väheldased kartulipoolikud täiendasid niigi head muljet veelgi perfektsemaks, mõned erksad nüansid jõhvikate ja petersellilehekeste poolt viisid kogu pildi täiuseni!

Kokkuvõte on seekord väga-väga kiitev. Supipöial pole küll ehk mitte kõige erksamalt püsti, kuid siiski rahulolev. Praepöial on aga sedavõrra elevil, et heiskab signaallipu kõrgeimasse tasemesse ja hüüab: seda maitseilu peate te ise proovima, olgu teekond Valka nii pikk kui tahes!

---

lugu ilmus siin

Mimino (Jõhvi)

Kes Ida-Virus on vähegi olnud toiduelamuste otsingul, on kindlasti kuulnud nimetust Mimino. Et see linnaserva ja maanteede äärde jääv gruusia resto on kindlasti külastamist väärt. Kuna asjatoimetused viisid mindki sinnakanti, kasutasin võimalust ja hüppasin sisse. Saabuval õhtutunnil tundusid küll aknad pimedad olema, kuid igaks juhuks sai lähemale mindud ... ja tõesti, hämaras ruumis istusid inimesed.

Seestpoolt oli valgust tsipa rohkem, piisavalt toimetamiseks ja istumiseks, kuid üsna ebapiisav toidupildistamistamiseks (nii et andke andeks tumedate fotode eest). Lihtne pubilik sisekujundus, gruusia-teemalised pildi seintel, ilmselt äripäeva kella-kuuese-aja tõttu hõredalt külastajaid.

Esimeseks käiguks sai kahe supi hulgast valitud hartšo (4,50 EUR), kuna teine nimetus selles lühikeses valiku pärineb pigem aseri köögist (bozbaš). Umbes kümne minutiga lauale jõudnud väheldane kausike ei veennud küll suurusega, kuid välimuse osas olid ootused õigustatud: tuhm-tumepunases leemes ujusid pinnal nii kuivatatud kui värsked ürdid. Supi sisusse sukeldudes väärib kiitmist veel eeskujulikult pehme loomaliha, kuid ülejäänu osas jäi elamus üsna keskpäraseks – leigevõitu ja lahjavõitu oli see nii sisult kui maitselt. Isegi riisiterakesi hulpis sellels leemes vaid näpuotsaga, samas kui minu senised kogemused hartšo eri versioonidega on olnud pigem ikka toekad ja tummised ning omaette toidukorra väärilised.

Pisuke kausike sai kiirelt tühjaks ning teist käiku oodates tajus nina intensiivselt magusat saialõhna. Ja tõepoolest, tuleb välja et söögiriistade korvikeses oli lauale toodud ka midagi sarnast gruusiapärase saiataolise küpsetise (puri) tükkidega, hoolsalt salvrätikihtide all. Omamoodi lahe tajuhäire – magus-kardemoniselt lõhnav küpsetis maitses värskelt ja ... soolakalt. Samas saiasöömine pole minu tugev külg ja seega piirdusin vaid proovitükikesega.

Teiseks käiguks tellisin tõelise huviga „Kanapoeg „Tabaka“ wokitud köögiviljade ja kastmega“ (9.50 EUR). Et kas tõesti pakub keegi Eestis päriselt seda lamedal keraamilisel pannil surve all lapikuks pinnalaotuseks vajutatud ja krõbedaks küpsenud tervikut tibukest?

25 minutit tellimise hetkest võetuna jõudis lauda ka see roog ... ja mõistagi polnud see nö päris tibuke. Jah, noor kana oli see tõesti, kuid pool kana, mitte terve pisilinnuke. Jah, läbi oli see küpsenud küll, kuid mitte sellel imetabaselt krõbedat välispinda pakkuval moel. Jah, maitsestatud oli lihake asjakohaselt ja meeldivalt, kuid oodatud vau-efekti ei tulnud. Wokitud köögiviljad ei kuulu küll gruusia klassikasse, aga tuleb ilmselt möönda, et ega see maja väga palju nö autentsusele ei rõhugi. Juba menüü tervikuna oma Caesari salati, burgeri, rib-eye steigi jms kontekstis näitab soovi pigem kohaneda kundede ootustega, mitte pakkuda ilmtingimata ja ainult puhtalt gruusiapärast toiduelamust.

Mõlema käigu suhteliselt keskpärast elamust leevendas mõneti väga heal tasemel tehtud kohvi ning kiirelt, ehkki ilma tänan-palun-kuidasmaitses viisakusteta toimunud teenindus.

Kokkuvõte saab olema uje: nii supi- kui praepöial on horisontaalses asendis. Pahaks ei saa selle köögi pingutusi pidada, kuid eraldi põhjust maanteelt sisse keerata seekordne elamus kah ei anna.

---

lugu ilmus siin

Kõrvitsaomlett

Kõrvits on üks ohjeldamatu loodusnähtus, teda on alati PALJU. Või siis pole üldse. Natukese teda aga pole kunagi. Ja mida sa siis teed selle palju-kõrvitsaga? Võtad aga kätte ja kasutad seib-haaval.

Näiteks riivid nii umbes klaasijagu teda jämeda riiviga, segad tema sisse meelepäraseid maitseianeid ja ühe munavalge. Pläutsti panni peale, eksole. Kui üks külg küpse, keerad teise põse ette ... või siis teisele küljele. Lisad valmis küljele soovi korral veidi juustukest ja lased asjal altpoolt küpseda.

Voldid pehme omletikese ettevaatlikult kokku, suunad sujuvalt taldrikule. Et oleks värvilisem, lisad rohelist ja kollast ja punast kraami. Et oleks tahedam, võid röstsaiakese juurde panna. Et oleks naljakam, asetad kõige peale samast munast algselt eraldatud kollase. No kas pole nunnu?

Vapiano (Tartus)

Kvartali keskusest märkimisväärse osa moodustab itaalia-pärane koppel-kohvik Vapiano. Olen seda alati möödaminnes veidi kummastudes läbi klaasakende silmitsenud, et miks paganama pärast on piki seda trammitee pikkust ruumi sama pikk köögilett, kus tihtipeale letitaguseid umbes sama palju kui inimesi söögisaalis. Noh võtsin siis seekord asja oma keelega katsuda.

Kuna astusin sisse esmakordselt, siis tekitas asjade korraldus minus veidi segadust. Tavapärase QR-koodi fiktiivkontrolli järel anti mulle ka mingi kaardike, ilma selle otstarvet seletamata. Kui küsisin, et kas teenendus käib lauast, siis viibati veidi väsinult, et leti taha tuleb minna ja sealt tellida. Noh olgu, egs mul raske pole ju minna ... aga siis selgus, et tuleb teada, kuhu minna. Et ühe inimese käest saab tellida nt salatit ja suppi, teise käest pastat, kolmanda käest pitsat jne. Et kui ma siis nt tahaks kolme asja, siis peangi kolme inimese käest tellima? Ja kui kundesid on rohkem, siis seisma kolmes järjekorras?? Ja siis veel selgub, et ma pean kaasa võtma tollesama kaardikese, mille ma olin lauale jätnud???

Eee, noh olgu, tantsime selle tantsu siis kaasa ja vaatame mis saab. Andsin sisse supi tellimuse ja siirdusin kõrvalleti taha, tellimaks ka teist käiku ... kui juba supileti kodanik hõikas ja näitas näpuga, et näe siin su kauss ongi!

Ainsa variandina oli saadaval tomatisupp (Zuppa di Pomodoro, 4.90), mille kohta leti tagant küsiti, et „kas panen krutoone ja juustu ka?“. Noh muidugi, ilma nendeta oleks kuuma tomatipüree söömine üldse üks kaheldava väärtusega lõbu. Sügavas kausikeses olev aromaatne tuhmpunane püree oli meeldivalt intensiivselt maitseküllane, magus-hapu ja vähese vürtsika alatooniga. Ilmselt värskelt ciabattast tehtud krutoonid ei andnud sellele kahjuks mingit tekstuuri juurde, kuna lagunesid hetkega pehmeks saiapudiks. Juustulaastud tõmbusid ühte klompi ning selle kildhaaval lahtilammutamine lusikaserva haaval oli ainus meelelahutus selles tegevuses ... kuid kauss sai siiski tühjaks ning see on hea märk.

Olles kunagi ammu selle puhveti menüüd uurinud, mäletasin ma peale pastade-pitsade veel mingit päristoitu ka olevat, kuid nüüd ei jäänud midagi taolist silma ja võtsin Lasagne Bolognese (8.90 EUR), mille tellimisel anti mulle mingi kummaline riistapuu. Silmitsesin hämmeldunult seda pikergust plastmass-vidinat ja küsisin, et mis sellega teha? Noorhärra leti tagant seletas, et lasanjega läheb umbes 10 minutit ning kui tellimus valmis, hakkab jublakas vibreerima, siis saab järgi tulla. Ahahhh. Aga kui ma poleks küsinud?

Tõepoolest, umbes 10 minuti pealt hakkas muidu vaikselt roheliselt plinkiv karbike punaselt sähvima ja surisema. Viisin ta igaks juhuks letti (ehkki keegi ei seletanud, kas seda on vaja teha) ja vahetasin juriseva jupstüki lasagne-karbikese vastu.

Välimus on igal ahjus küpsenud ja pruunistunud juustuga toidul alati 5 kolme plussiga, siin pole isutekitamises võrdset vaatepilti. Sisu poolest oli kõik ka igati ootuspärane – suus-sulav segu pastaplaatidest, bešamell-kastmest, köögiviljadest ja vähesest lihast. Aga vaata see on täpselt see leebe-leige maitsetase, mille kohta ütled et „ahaahh, no hea küll“ aga lõpunisöömiseks peaks kas olema väga näljane või siis olema pastasõber. Minu puhul on mõlemad lüngad täitmata ja nii jäigi pool kraamist minust sinnasamasse kaussi. Maksin väljudes sellesama kaardikese peale kogunenud summa kinni ja lahkusin mõtlikult.

Mis ma siis mõistan kokku arvata? Selline segasummalik sööklastiil pole asi mida ma naudiks ja ka teenenduskogemus jäi kasinaks. Supipöial väreleb veidi horisondist kõrgemal, praepöial aga samavõrra allpool. No ei osanud see puhvet mind kõnetada. See võib olla mõistagi minu viga, aga soovitada ma seda kah ei oska.
---

lugu ilmus siin