Kuldmokk (Tallinnas)

Toompea ümbrus on ilmselt üks rahakamaid paiku päälinnas, sestap leiab siin ka igal nurgal suuremaid ja väiksemaid puhveteid. Üsna nõlva alla on vanasse puumajja pesa teinud Kuldmokk - no üsna andekas nimemäng, kas pole?

Ümber nurga sisenemine ja sattumine vanamoelisse esikusse loob mõnusa atmosfääri - justkui oleks kellelegi külla tulnud. Suures söögitoas on mõnus ja rahulik õhustik, rõõmu teeb vaikus - ei olegi jõuluaegset muusikatilinat või muud häirivat tümakat.

Noorhärra, kes sattus mind vastu võtma ... ja oli ilmselt hetkel ka ainus saalis sekeldav teenendaja ... jättis väga sümpaatse mulje, kiire, taiplik, hea huumorimeelega ning tundus et talle tegelikult ka läks korda asutuse käekäik ja kunde tagasiside.

Ehkki laudadest üle poolte olid tühjad, kippus teenendus venima. 20 minuti pealt tellimuse võtmine pole kuigi OK, kogu soorituse peale 90 minutit ... noh ma'i tea. Ülekoormatud hiig-restoranis oleks see ehk normi piiresse jääv, kuid õdusale väiksusele rõhuvas kohas veidi venivalt mõjuv.

Menüü nappus läks eriti kitsaks selle koha pealt, kus minusugune alati otsib. Nimelt supid ... loetelus oli neid täpselt üks ja täpselt selline, nagu ma ei taha. Ehk siis kreemsupp.

Ei-ei-ei, mul ei ole mingit põhjusmõttelist vastuseisu püreesuppidele, teen neid ise kodus ja mõnuga ... no aga ma tahan aru saada köögist ... ja kreemsupp seda ei võimalda!

Jah ma saan suurepäraselt aru, et Tallinna restod üritavad olla keskmise soomlase nägu - ja sealmaal lastakse iga supi nime kandev vedelik püreeks. Vaikimisi. Mõtlematult. Aga kurja küll - keskmist kundet püüab kõnetada keskpärane asutis!

Oeh, nüüd kui see nurin on nurisetud, räägime edasi. Menüüs seisab "Porrulaugu-kartulipüreesupp, krõbe peekon, sibulaseemned, grissin" - 6.-EUR (kodukalt võetud versioonis, kohapealses paber-versioonis kaovad sibulaseemned kuhugi). Üritan seda tellida ... kuid siis selgub, et seda suppi ei ole ja soovi korral saan kõrvitsa-püreesuppi. Ohkan ja võtan siis selle ainuma. Peale mõõdukalt pikka (20 min) ootamist saabub ... hmmm. Kõrvitsapuder oleks vist selle kohta õigem öelda? Tihke konsistentsi korvab säravalt maitsetu olek. Et ühest küljest tihe ja teisest tühi. No kohe täitsa tühi. Niipalju kui neid peekonitükikesi jagus, niipalju sai ka ampsukesi võetud - soolane rammusus suutis kõlisevat tühjust osaliseltki täita. Ohhhh. Noh oleks vähemalt need peekonitükid siis "krõbedad" nagu kirjas. Kerge pannipuudutus ja krõbedus on kaks eri asja, kas ei?

Teise roa valik langes teenendaja poolt öeldule: "Lisaks kirjasolevale pakume veel koha kartulipüreega neljateist raha eest". Noh olgu, loodame siis saatuse sõrmele. 50 minutit peale tellimuse sisseandmist (ehk siis pool tundi peale suppi) saabuski oodatu. Kauaoodatu ja kaunikene - visuaalselt on pilt ju kena küll, või mis? Elegantse lusikatõmbega moekalt laialimääritud kartulipüree oli koduselt tükilise konsistentsiga ja hea. Ei mingit vaimustust, kuid hea ikkagi. Peategelane ehk koha aga ... mõhhhh. Vaata kohafilee on niiiiiiii õrn tegelane, et kui teda pannile näidata, siis ainult kurja kuumaga ja kiirelt, et säiluks tema mahlasus. See õnnetu filee oli aga ununenud soojale pannile pikemaks viivuks. Servadest nahkseks tõmbunud ja keskelt kuivadeks tükkideks lagunev kala oli küll päris hästi maitsestatud, kuid ... Aga olgu, põneva tüümianise maitsepuudutusega bešamell-kastmega üle valades sündis kalliskala (sest nii lihtsa asja eest 14 raha küsida muudab ta kalliskalaks) süüa küll. Salat ei üllatanud ka mitte mingist otsast, aga mis nüüd enam sellestki.

Kokkuvõtteks. Supipöial on kurvalt ja õnnetult lontis. Praepöial üritab korraks end alumisest asendist ülespoole kangutada - kartulipüree ja kastme eest - kuid nahkseks-kuivaks rikutud kalafilee hoiab sedagi üsna nullpunkti lähedal. See raha sai nüüd küll halvasti investeeritud. Vähemalt selle kogemuse järgi ei julge mina seda puhvetit kellelegi soovitada. Kurb.

Alternatiivne lihakõrvane: frititud kõrvits

No ei pea alati kardulat sööma, eksoleju. Liha kõrvale ... või sootuks tema asemel ... võib pakkuda ka kõrvitsat. Näiteks riivitud ja frititud kujul. Jabur mõte? On jah, aga üllatav ja maitsev kah :)

Jätame kogu ilukirjandusliku tilu-lilu kõrvale ja läheme kohe teo enda juurde. Riivisin jämmedalt peopesa suuruse tüki päikeseoranži kõrvitsat ning segasin vähese soolaga ning jätsin minutiks seisma. Ikka selleks, et sool venitakse veidikese mahlasid välja, mille külge saaks paneering haakuda.

Paneerimiseks soovitan kasutada riisijahu - see tärkliserohke kraam annab hea krõbeda koorukese, mis ei lähe lötsiks isegi siis, kui valmis-frititud kraam peaks mõneks ajaks seisma jääma.

Samal ajal kui riivisin ja paneerisin, lasksin õlil särtskuumaks minna - siis pole ohtu, et õli toidusse imbub, kogu mulin toimub friteeritava kraami pinnal. Frittimise aega väga ennustada ei saa, aga nii mõnest minutist täiesti piisab. Kui jahuselt valge kiht hakkab kuldseks muutuma, ongi paras aeg kraam välja koukida ja köögipaberile nõrguma laotada.

Pehme magusakas sisu, soolane puudutus ja krõbe pealispind - uskuge mind, see paneb ahhetama ja küsimusi küsima. Ning juttu jätkub kauemaks. Ehkki täis suuga pole ilus rääkida, eks ole!

LAYK stuudiokohvik (Viljandi)

See on nüüd küll üks omanäolisemaid asutusi, kus olen käinud söömas. Väike kirju kuudike - ilma kamraadi soovituseta poleks ma sinna küll sisse astuda osanud. Mis pagana stuudiokohvik ... mida see tähendab? Ja misasjast kohvikutes normaalselt süüa antakse?

Aga näe, antakse küll! Ehkki oleksin ukselt peaaegu tagasi pööranud - kõik kolm lauda olid puupüsti rahvast täis - selgus et tagapool on üks tibatilluke lauake veel. Sinna istudes saigi "stuudiokohviku" olemus selgeks. Tegemist on värkstoaga, kus tublid provvad juurde lõikavad ning muud peenemat näputööd harrastavad. Selle eesruumis avatud söögituba ollagi alguses ainul kohvinurgana mõeldud, aga näe ümberkaudsed asukad küsisid süüa kah ja seda nüüd ka antakse.

Kogu menüü on kahe reana tahvlikesele kribatud. Et täna pakutakse seda ja seda, võta või jäta. Kuna minu miinimum-nõue -- ehk et oleks nii supp kui põhitoit -- oli kenasti täidetud, siis võtsingi. Ja nüüd kiidan :)

Taipärane köögiviljasupp (2.90) osutus olevaks mõnusaks kookoskreemiseks leemeks, milles leidus nii sibulat kui porgandit, porgandit kui paprikat, šampinjonidest rääkimata. Ingver ja sidrunhein andsid kenasti vürtsi, triibuna supi pinnale puistatud seesamiseemned lisasid autentsust. Uljalt hakitud porru riputamine leemele on ehk veidi kummaline temp, aga hea värske ja krõmpsu nüansi lisas seegi. Mõnus, soe, vürtsine ja tummine taldrikutäis oleks juba üksindagi kõhu ära täitnud. (Kui tohin anda väikese soovituse - proovige kafiirlaimi ja tilgake seesamiõli lisada - hinda see väga ei tõsta, kuid annab kõvasti maitsevärvi juurde).

Kodune kapsa-hakkliha hautis kartulitega (4.00) osutus vägevaks portsuks. Porganditega tuunitud hautis oli mahlane ja maitsev ... jah ei mitte mingi kulinaarne šedööver, aga aus ja muhe kuhjatis. Kartul - noh neid oli lihtsalt palju ja suuresti nad minust taldrikule jäidki. Jällegi hakitud porru ... väike köök seab küll oma piirangud, aga oleks võinud kasvõi tomativiilak olla silmailuks, või nt peened rediseviilakad? (Tagantjärele jäi kergelt vaevama küsimus - kas tegu oli soja-hakklihaga? Kui jaa, siis see pole etteheide, vaid pigem kiitus oskusliku ärapetmise eest :) )

Kuna tegu oli sisuliselt valmistoitudega, siis kogu protseduur võttis aega täpselt nii kaua kui ma ise söömisele kulutasin, nii et uksest sisse ja välja-astumise vahe jäi ehk nii 15 min.

Kokkuvõtteks võtan ma seda puhvetit kiita küll. Supipöial on üsnagi püsti, väikelinna väikekohviku kohta vägagi vinks-vonks sooritus. Praepöial vinnab end kah püsti, kuigi ilma liigse vaimustuseta. Võttes aga arvesse koguse, maitse ja hinna suhet, siis tasub lõunatamiseks igal seitsmel juhul soovitada!