Samsa (Tallinn)

Te ilmselt nüüd leiate, et ma olen hirrrrrmsasti ajast aha jäänud, aga ... ma avastasin enda jaoks Balti jaama turu! Einoh, turg kui selline on selles kohas mõistagi olnud pikki aegu ja elanud nüüdseks üle hämmastava muutuse puht visuaalses mõttes. Aga sellest olulisem on minu jaoks sisuline muudatus, millest ma polnud varem lihtsalt teadlik!

Nimelt on sellest turust saanud omamoodi toidutänav, millel pakutav ei saa jätta maitsehimukat inimest külmaks. Ei-ei, ma ei pea silmas mitte turule omast toidukraami kui tooraine müüki, vaid valmistoidu kohakeste küllust.

Oma kestval jahil uute ja põnevate puhvetite otsingul olin ikka mõnikord vaadanud erinevate kaardirakenduste abil, et mis on naabruskonnas saadaval või kuhu ma veel sattunud pole, aga no ausõna, Balti jaama turg ei olnud mitte kunagi silma jäänud selles mõttes. (vt nt Tripadvisor rakendust).

Aga pika sissejuhatuse järel tean ma nüüd, et siia satun ma veel palju, sest esmane avastus andis selleks ülipositiivse tõuke. Nimelt jõudsin erinevate toidupesade vahel liikudes Usbeki köögi juurde, mille ees seisis (tõsi küll külma ja tühjana) tandõr/tandoor – selle kandi tüüpilise leivaküpsetus-ahju miniversioon. Ausalt öeldes jättis talvisel ajal kõik see putkade rivi üsna elutu mulje, kuid õnneks see mulje oli petlik.

Veidi kummalisena mõjus minu jaoks vajadus tellida toit ühest putka-aknast ja minna siis istuma teise ruumi, mis polnud esimesega ühendatudki. Aknakesest anti mulle ka ümmargune plastik-vidin seletusega, et kui mu toit valmib, siis hakkab see piiksuma ning saan kraamile järgi minna ... aga „et kui külastajaid on vähe, siis toome tellimuseise lauda“. Nii ka läks, kuna talvisel kesknädalasel päeval liikus kliente kohapeal vägagi vähe, ilmselt ka siin toimub enamik tellimusi kullerite abil.

Supiks valisin kolme varindi hulgast kõige traditsioonilisemalt kõlava šurpa (9.-EUR), mis jõudiski päris ise minu ette, ilma et plastkarbike oleks sellest märku andnud. Värviküllane, kirka ja rammusa leeme pind kaunistatud maitsemuruga, rikkalik ja aromaatne – uhhh hallis talvepäevas mõjus see sama soojalt kui usbekikeelne muusika putka sooja siseruumi kõlarist.

Lohmakalt lõigatud porgand-kartul-paprika, rammus lihaleem. Õhukeselt lõigatud ja ohtralt lisatud lopsakate lihaviilude kohta oleks ma küll valmis kinnitama, et see oli loomaliha, mitte toidunimes mainitud lammas, kuid see ei vähendanud grammigi üldist rahulolu söögielamusega. Soe ja külluslik rahulolu on just see, mida talvel vaja.

Teiseks käiguks jällegi kolmese valiku hulgast otsustasin „Pilaff lambalihaga“ (12.-EUR) kasuks ja jäin sellega veelgi rohkem rahule. Asjaolu, et mõlemad toidukäigud toodi koos ja ühekorraga, ei häirinud mind seekord kuigivõrd, kuna tegu polnud siiski mitte noobli restorani vms kohaga, kus kelner saaks kunde söögitempol silma peal hoides oma käike sobilikult ajatada – kordan veelkord, et tegu oli ju kahe eraldi ruumiga.

Ohh-kas-teate KUI maitsev see riis oli! Kõikides muudes toitudes on riis enamasti ballasti rollis, kuid plovis ongi see terakene just kõige kese, kuningas ja ülemlaulik! Õigesti valmistatud-maitsestatud tulemuse saavutamine vajab tõsiseid köögioskusi, tavapäraselt kazan-tüüpi anumas, omamoodi „pajaroa“ valmistamisel. Peamine on saavutada tulemus, kus iga riisiterake on läbi imbunud rammusast ja aromaatsest leemest, mille keskne element on vürtsköömen, mille kasutamine siin meie kandis üsna tundmatu (vene keeles „зира“, ingl „cumin“ - mitte segamini ajada meie jaoks harjumuspärase köömnega). Noh ja mõistagi pikalt ja pähkliseks küpsenud küüslauk, rääkimata lihaleemest endast, sibul-porgand ensesestmõistetavalt sinna sisse. Kõrvale asetatud tomati-sibula salat lisas toidule krõmpsjat värskust, pinnale puistatud haudunud-rebitud liha küllust ning üldmulje toidust sai lihtsalt täiuslik!

Kokkuvõte seekord vaimustunult kiitev. Võimalik et osa sellest vaimustusest tulenes asjaolust, et eelnenud ööpäeva jooksul olin manustanud vaid mõned suupisted, kuid sõin mõlemad taldrikud jäägitult tühjaks, astusin lahkudes uuesti tellimus-akna juurde ja tänasin ning seejärel astusin edasi talvepäeva sisse, mõlemad pöidlad otsustavat püsti, sees soe rahuololu ja näol naeratus.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Maius (Narva)

Kuskil Narva linna sees on suur kaubakuubik nimega Prisma. Selle kuubiku ühes nurgas asutus nimega kohvik Maius. Kohvikus käija mina küll pole, aga kuna siin pidada ka päristoitu antama, siis lähen vaatama – kuna neil olla kolm eri letti eri kohtades, siis midagi peavad nad ju õigesti tegema!

Võtan mantli seljast ja jään väikeses segaduses ringi vaatama – kuskilt ei paista midagi, mis meenutaks menüüd, ei seinale kirjutatud kujul või paberkandjal. Leti taga asjatav proua viipab minu küsimuse peale, et “ei ega mingit menüüd ei ole, kõik on ju selles letis näha!“

Jätkuvas segaduses vaatan piki koogi- ja salatiletti, et kus ja mis ... kuni lõpuks märkan külmletti, milles konteinerites on komponentidena praeosised. Et noh keedutatar ja –makaronid, kartulipüree ja kotletid, lihalõigud jne. Ja ennäe imet, isegi kaks suppi on samamoodi metallkonteinerites olemas, kõigil kaalukauba hind juures. See on nüüd küll üks kummaline kontseptsioon, eriti kohviku nimelise asutuse kohta, aga see on juba vormistuse küsimus. Mind huvitab pisut enam sisuline pool ehk maitsed, mida köök suudab või ei suuda pakkuda.

Valin siis hernesupi ja borši valikust viimase, mispeale proua näitab mulle küsival ilmel kahte anumat, üks keskmise kohvitassi suurune ja teine meherusika mõõdus kausike. Valin selle suurema, sest suppi võiks ikka rohkem kui kolme lusikatäie jagu olla mumeelest.

Proua kulbitab siis külma suppi kaussi ja tsuskab mikrolaineahju sooja, küsides minu hapukoore ja leiva soovide kohta. Saades eitava vastuse, asume tingliku prae komponeerimise kallale.

Noh, kui juba veidrate eksperimentide keskkonnas olla, siis miks mitte võtta postsoveetliku kulinaaria „täht-teost“ nimega „mjaso po frantsuuski“. Milles vaesed prantslased süüdi on, et see sibula ja juustuga üleküpsetatud liha niimoodi nimetatud on, seda ma ausalt ei tea.

Nö garniiriks valin tatra – ehkki ma jällegi pole siiani aru saanud, mis seost on lihakõrvasel ehtimisega, aga see on kõrvaline. Tatar ja liha tõstetakse ühele taldrikule kokku ja läheb järgmisse mikrouuni sooja. Kuna minu nägemuses peaks praetaldrikul alati leiduma ka mingi värske komponent, siis tellin küüslauguga peedisalati ... mis aga kopsatakse eraldi taldrikule.

Nagu panete tähele, ei maini ma siiani hindu, sest vaata need selguvad kaalu järgi. Nii näiteks selgub supi hinnaks tšeki peal naljakas 2.52, oletatavasti tatra hinnaks 0.58 jne. Koos üheeurose veepudeliga saab see kõik maksma 6.59. Jaaa-jaaaa, see on kahekäiguse söögikorra maksumus kõik kokku. Hämmastav, kas pole?

Istun siis kentsaka kandikutäiega maha ja asun otsast kallale. Supp ... eee ... mehhh. No ikka kohe täitsa mehh. Paha ta pole, aga maitsetu. Sisuliselt lihavaba, kui mõnd üksikud kribalad välja arvata peenelt riivitud köögiviljade sekka. Soola-pipart ei paista ka kusagilt võtta, nii jääb see kauss mul tühjaks söömata.

Peedisalat. Et nime poolest küüslauguga? No justkui oleks mingid valged tükikesed riivpeedi sees, aga maitset nad miskipärast ei evi. Jällegi – peet meeldib mulle, aga no nii maitsevaeselt esitatuna jääb sellestki suurest lusikatäiest osa järgi.

Tatar – issversussver, kuidas nad oskavad ka seda maitsetuna esitada? Tatra enda pähkline mekk on siit kuidagi välja uhutud?

„Prantsuspärane liha“ on siis ainuke komponent, mille ma otsast lõpuni nahka panen. Mis sest et imeõhuke sealihaviilak on tuimaks praetud. Mis sest et juustukatteks on valitud midagi täisneutraalset. Aga no kergelt karamelliseerunud sibula maitse on minu jaoks alati meeldiv, isegi kui ta on veidi pigem keedetud kui praetud, nagu antud juhul.

Kokkuvõte? A mis siin kokku võtta? Vaatan poolenisti söödud toitude jääke kandikul ja ohkan. Panen mantli selga ja surun allapoole pööratud pöialdega käed taskusse. Soovitus? No kui nälg majas ja raha vähe, siis võib ju hädavariandina kõne alla tulla, aga muidu mitte. Võimalik et see puhvet on oma saiakeste-koogikeste osas supertaseme tegija, kuid kulinaaria pool, eriti läbi külmleti ja mikrouuni käinuna, pole küll midagi väärt.

---

lugu ilmus siin

Muutuva nimega pubi Narvas

Selle kirjelduse tegemine on veidi keerulisem kui tavaliselt, sest ma pole päris kindel, kuidas asutust isegi nimetada. Varem asus siin Iiri pubi, mis jäi katku ajal kiratsema ja pärast ei saanudki õiget hoogu üles. Nüüd on kohal uus tegija, kes ennem pidas sisuliselt üle tee kahte erinevat puhvetit, millest ühte ehk Kuradigrilli ma kunagi vaimustusega kirjeldasin. Praegune koht peaks varsti nimetust muutma ... aga seni on peamine teada et linnasüdames otse ringtee ääres tegutsev pubi on jälle lahti.

Sattusin siia päris õhtustel lõputundidel ning seetõttu pidin leppima asjaoluga, et menüüs toodud guljašš-suppi enam saada polnud ning seega pidin leppima päevasupina välja pakutud seljankaga (4.50). Ütlen „pidin“ seetõttu, et teadsin juba ette aimata, mida ma saan ning seetõttu oli avastamisrõõmu vähem.

Aga MaitseRõõmu (kasutan teadlikult suurtähti) sai seda rohkem. See kas teate, on kui mitte kogu Eesti, siis kindasti Narva parim seljanka. Rammus, lihav, aromaatne ja põrgulikult hästi maitsev. Küsisin igaks juhuks üle, et kas ma tajun õigesti siin ka neerude olemasolu? Vastus: „No mis seljanka see ilma neerudeta on. Ikka. Neerud, keel, loomapõsk, suitsukana, kapparid jne“ Seda lihtsalt peab ise järgi proovima ning eheda seljanka-elamuse nimel tasub kasvõi mujalt teekonna Narvasse ette võtta!

Praeks valisin „Ahjuribid“ (16.-EUR) ja see oli samamoodi kümnesse tabamine. Neli latakat grillilõhnalist ribi, millest omaette saaks söönuks ka väga näljane inimene. Magushapu ahjukapsas, vürtsikas adžikalik tomatipõhine kaste, värske ja krõmpsuv kapsasalat, efektse väljanägemisega lohmakatest kartulisektoritest rääkimata.

Aus olemiseks tuleb siiski ära mainida kaks probleemi. Esiteks toodi praad lauda praktiliselt kohe, kui ma olin jõudnud supi kallale asuda – ja see on kunde kohtlemise mõttes räme viga. Teiseks pole puhvet vaatamata omanikuvahetusele suutnud mitme tegutsemiskuu jooksul korda saada oma veebiväljundit, FB’s näib asutus üldse suletud olevat – see aga jätab vähemalt osa võimalikust klientuurist eemal.

Kuid kokkuvõtteks tuleb toiduhinnangud ikkagi kõrgele masti tõmmata! Supipöial palub kõiki kulinaarseid jumalusi, et see seljanka püsiks samal tipptasemel veel kaua! Praepöidlal ei jää muud üle kui tunnistada, et esimest korda elus palusin võimalust järgijäänud söömata ribi endaga kaasa võtta, et saaksin selle hiljem hotellis lõpuni näksida. Ning ma ei saa lihtsalt jätta mainimata, et selles puhvetis on linna parim õllevalik!

---

lugu ilmus siin

Viking SPA baar (Pärnu)

Vallikääru merepoolses kandis on teiste analoogsete asutuste hulgas ennast sisse seadnud ka Viking SPA, mille külge kuulub ka baar, millele pole isegi vaevutud oma nime andma. Mõneti ehk isegi mõistlik, et siis inimesed peavad tihedamini mainima kogu asutuse nime, leppides kokku kohtumisi, mitte ei nimeta mingit baari „Rukkilill“ vms.

Taoliste puhvetite eripära on ülejäänudest see, et mingil määral on tagatud kundede olemasolu isegi juhul, kui kõi ülejäänud konkureerivad kohad on inimtühjad. Nagu ikka ja igal asjal, on ka taolisel „varustuskindlusel“ omad plussid ja miinused – miinuseks siis mõningase laiskuse võimaldamine, sest ei pea kuivõrd pingutama.

Väheldases kandilises ja lakoonilises, aga oma sopilisusega isegi omamoodi mugavas ruumis leiduski kesknädala tööpäeva lõpupoolses ajas päris mitu laudkonda, mis talveks valmistuvas Pärnus on üsna tubli saavutus.

Suppide nimekiri oli lühike ja loominguline: „Päevasupp“ (5.-EUR). Noh, ühest küljest on see ju isegi tore, nii ei pea köök päevast päeva ühte ja sedasama asja treima. Teisest küljest ei saa kunde oma otsust ennem kaaluda, et kas ta ikka soovib või ei soovi seda suptšikut.

Sel päeval oli teemaks kalasupp – minule on kala alati teretulnud ning seega läks tellimus loosi. Kausike jõudis minuni üsna samal hetkel, kui jõudsin maha istuda – a la carte köögist on asi seega mõistagi kaugel :)

Aga – tõele au andes, see supike oli ju kenake! Rohemuruga dekooritud, kenasti kalaselt lõhnav, üsna tihedalt köögiviljane ja mõõdukalt kala ennast sisaldav. Leem oli ehk veidi üllatuslikult hapukas/marinaadine, kuid kala ja hapu on omavahel sõbrad. Kui kausi lõpupoole hakkas ka suu kenasti valge pipra taoliselt õhetama, siis tõusis ka hinnang koos soojustundega kenasti kõrgele ja esimene positiivne elamus oli saadud.

Praadide nimekiri oli lühike ja pubilik. Valisin sellest „Grillpraad – kanafilee, lõhefilee või seasisefileega – marineeritud sibul, marineeritud kurk, salatisegu, külm kaste 14 EUR“ sealihase versiooni ning jäin huviga ootama. Umbes 15 minutiga kohale toomine on kena ja õige ajastus, lubades ilusti esimese käiguga ühele poole saada – see näitab mõtestatud tegevust.

Paraku sellega kiitev pool ka lakkas. See, et salatiks olid odav-pubilik-maitsetu hiinakapsa põhine segu, hunt sellega. Otse konservipurgist tõstetud marineeritud kurgi ja sibulaviilud – ega see pole ju ka patt. Suurest kollasest pudelist pigistatud valmistoodetud kastme kasutamine, nohhhhh, las ta siis olla.

Aga vaata see, et kaunilt grillijälgedega kaks väheldast lihaviilakat olid armetult üle küpsetatud, see on nüüd küll jama. Kuiv ja tuim liha ei rõõmusta ju kedagi. Sõin kuidagimoodi, eri kombinatsioonides salati ja kastmega katsetades ühe tüki ära – mehhhh. Tegin teisele tükile kontroll-lõike ning seejärel minust see maha taldrikule jäigi.

Ahjaa, kartulite osas küsiti, et kas soovin frii, keedu või pannikartuleid, millest valisin viimase ... kuid miskipärast olid need jubilad mitte panni, vaid frittimist näinud. Aga see pole laias laastus isegi oluline, üldhinnangut see väga ei mõjuta.

Kokkuvõte kahetine ja mitte kuigi rõõmus. Supipöial vaatab küll mõõduka naeratusega ülespoole, kuid praepöial suundub seda otsustavamalt alla – ärarikutud liha on üks kurb nähtus. Soovitada ma ausalt öeldes seda kohakest ei oska, Pärnus on piisavalt palju paremaid köögitulemusi leida.

---

lugu ilmus siin