Tuesday, December 18, 2018

Oliver Tallinnas

Toompea nõlva all leidub eri nägu ja tegu puhveteid lausa murdu. Ronivad üksteise kukil, nügelevad küünarnukkidega ja hõiguvad külastajaid lähemale nagu söakad setud laadapäeval. Noh ja üritavad siis kundet üllatada, et nood rahakoti rauad valla lööks.

Üks taolistest üritajatest on Oliver. Üllatab see asutis eelkõige oma peidetud suurusega. Kui poolkeldri aknast sisse kaedes jääb mulje pisukesest baariköksist, siis tegelikult laiub keldrisügavustes sajakohaline restoran.

Menüü omakorda pakub väikese lisaüllatuse mõnusa knihviga: üks osa kannab nimetust "koosta ise oma lemmikroog", andes võimaluse kombineerida nö põhikomponendi (erinevad lihad) ja lisandeid ning kastmeid. Eks seda va lisandite valimist pakuvad muudki puhvetid, kuid seitsmekohalist kastmevalikut kohtan mina küll esimest korda.

Esimeseks valin kolmest supist selle, mille juures seisab peibutuseks "Oliveri lemmik" - "Gumbo, magusalt vürtsikas tomatisupp köögiviljade, kanafilee, salaami ja krevettidega" (8.20). Niipaju kui ma olen varem aru saanud, siis gumbo ongi omamoodi kombo, kuhu põhimõtteliselt võib sisse loopida kõik köögis leiduvat, aga soovitav oleks kasutada põhjana paksu pruuni jahukastet ning kõige muu hulgas lisada ka mingit kalaollust, nt krevette.

Kuna esmaspäeva töölõpusel ajal on resto üsna inimtühi, siis kulgeb kõik kiirelt ja sulnilt. Umbes 10 minuti pealt liugleb lauale supp koos soojade seemnesaiakestega ja soolaka-ürdise maitsevõiga. Tomatine leem uhkab mõnusa vürtsika ja kergelt suitsuse aroomiga soojust. Jämedalt lõigutud liha, kartul, juurseller, sibul ja paprika lisavad kodust rahulolu. Köömnete kasutamine vürtsina mõjub julgelt ja meeldivalt. Imetillukesed krevetikesed - nojah, siin nad peavadki olema, kuid kas nad nüüd midagi maitsele juurde annavad ... aga noh kena ju ikka neid kohata. Igatahes on kõik see kokku üks maitsemeeli ülendav ja külmale ajale ülimalt kohane kausike.

Veel kümmekond minutit hiljem saabub teine valik. Palusin endale serveerida lihavarda "grillitud sea sisefilee suitsupeekoniga" (18.80), selle kõrvale valisin grillitud köögiviljad ja sümpaatse ettekandja soovitusel piprakastme. Siinkohal minu esmane ülim rahuolu pisut kärbus nagu lumehunnik kevadpäikese mõjul. Liha ise oli veidi rõhke, mis sisefilee puhul ikka kohe väga üllatab - see sigalooma tagavaraosake on ju oma olemuselt üks pehmemaid ja iselagunevamaid üldse! Grillitud köögiviljad olid kellegi liigalahke käega ülemääraselt soolatud. Piprakaste nime kandev pruun ollus maitses küll umbehästi, kreemiselt, võiselt ja rammusalt, kuid pipraga polnud siin nüüd küll eriti pistmist. Ahjaa, vähemalt oli peenemate restode kombekohaste täppide ja triipude asemel taldrikule balsamicoga (?) maalitud restorani nimi "Oliver" - omamoodi lustakas tembuke seegi.

Supipöidlaga pole seekord küsimustki - see saab olema jõuliselt püsti ja rahulolevalt suunurki varrukaga pühkiv. Praepöial jääb selle kõrval pigem röötsakile, ehkki rõhtasendist allapoole ta kah ei vaju, kastme mõnus mälestus hoiab selle päästeparvena pinnalpüsivana. Kas ma aga soovitan? Noh nii ja naa, selle hinnataseme juures leiab Tallinna vanalinnas paremaidki kohti ... kuigi seda supikest tasub ikkagi helpima minna.

Sunday, December 16, 2018

YLICOOL pasteet

Täna lõuna paiku, Tartu raekoja platsile jõulude ajaks püsti pandud armsate klaasmajakeste sekka püstitatud kohviputkast läbi astudes, sattusin nii uskumatult maitsva asja otsa, et seda lihtsalt ei saa jätta jagamata!

Läksin küll kohvi kaasa ostma, kuid müügimees oli hetkeks välja läinud. Kohvileti kõrvale oli ilmunud ka glögilett, pöördusin siis sinnapoole. Kuum aromaatne topsike käes, hakkasin juba väljuma, kuid jäid silma eri tegu purrrrgikesed, mis minusuguse maitsejahtija poole nurrrrrusid nii et kõrv läks kikki ja keel õhevile.

No kesse narr nii teeb, et silte ei kirjuta, ma küsin? Aga et klaaspurgis oli ilmselgelt kala ning kalakese peale olen ma maias nagu kõuts, siis sai küsitud, et kes ja mis. Angersäga - ojaaaaa, selle ma võtan. Aga misasi neis pruunides totsikutes on? "Meie legendaarne pasteet" kõlas vastuseks.

Ehhhheee, et legendaarne, nuu-nuu! Vaatame seda asja.

Ja sa roosatriibuline sulisjumal, kes kõigi maitsemeelte üle valvet peab - see pasteet on ilmselt parim, mida ma elus maitsnud olen! Õhkkerge, sametine, mahlane, hapukas-magusakas, kreemine, veidi vürtsikalt järelõhetav. Kurrrnäu, olen valmis selle purgi tibatillukese lusikaotsakese haaval üksi ära sööma otse keele peale määrides - no kesse on öelnud, et pasteeti saia peale tuleb määrida?

Ausõna mul pole õrna aimugi, kas seda kõigi pasteetide kuningannat kusagil ja kunagi mujal saab, aga kui teil on õnne, siis proovige ise järele!

Kartulipannkoogid kikerhernejahuga

Kulinaarsel maailmakaardil saab ilmselt suurrahvastena ära märkida need, kelle nimega haakub
mingi toit. Noh nii nagu soomlastega nt karjala pirukas ja leedukatega tsepelliinid. Valgevene on sellele kulinaarsele gloobusele märgitud päikeselaadse draniki-kujulise märgiga.

Draniki ehk kartulipannkoogid on üks imeliselt lihtne ja koduselt toitev kraam. Võtad aga tuhli, riivid ära ja lased üle panni - sellega saab hakkama ka kõige paadunum köögipõlgur, kes muidu jääb isegi munakeetmisega hätta.

Või noh, eks siingi ole oma väikseid nippe ja erinevaid koolkondi. Et kas ikka sibulat tuleks lisada või mitte? Aga muna, kuidas siis sellega jääb? Kui kaua nõrutada? Ja missugust jahu eelistada? Aga muskaatpähkel?

Läks juba segaseks, eks ole? Et lubati alguses ainult kartulist rääkida ja jõuti juba mingi kuuekorruselise retseptini, pffff. No mida värki!

Aga tegelikult taandub asi ikkagi kartulile. Vaata ega siis ju keegi ei tea, kui vesine-maitsetu kardulas kellegi köögis parasjagu leidub ja missugused on toidutegija maitseelistused. Mõni kartul laguneb kuumutamisel molekulideks, teine püsib aga riivituna ise mütakana koos ilma mingi jahu lisamiseta. Mõnest nõrgub välja pangetäis vett, kolmas on aga vaid kergelt niiske.

Mina räägin sellest, mida ise seekord tegin. Retseptiks seda ei nimeta, pigem ühe inimkatse kirjelduseks.

Et köögikombain oli parasjagu otsad andnud, siis võtsin vana hea käsiriivi ja sügava kausi. Peenema riivi peal lasksin mudruks mõned küslaküüned ja sibulakesed. Jämmmeda riivikülje pealt käisid läbi kartulid. Sool-pipar. Ja jahu.

Jahuks aga kasutasin oma viimase aja lemmikut - kikerhernejahu. Kõikvõimalike soolaste roogade puhul asendab see imetabaselt kahte komponenti, mille suhtes osad koklased tänapäeval tõrksad on - munad ja nisujahu. Et kui teid on tabanud soov - olgu siis sisulistel või usulistel põhjustel - vältida gluteeni ja loomseid produkte, siis tuleb kikerhernejahu appi. Sellest saab teha nt imelihtsaid tortilla-laadseid pannukaid jne, kasutades ainult jahu ja vett. Aga mitte sellest pole me täna tulnud siia rääkima.

Noh ja nüüd polegi muud kui summi see kõik segamini ja tõsta lusikaga pannile. Pannkook ju ikkagi. Ainuke nõks on see, et kuna tegu pole vedela taignaga, siis pead tsibaruke vaeva nägema, et lusikatäiest kartulisegust panni peal võimalikult ühtlane ja õhuke koogike vormida - ikka selleks et kraam kiirelt ja ühtlaselt läbi küpseks ning seest vedelalt taignaseks ei jääks.

Ära kulus seekord:
- kuus keskmist kartulit
- kaks sibulat
- neli küüslauguküünt
- kaks kuhjaga supilusikatäit kikerhernejahu
- soola-pipart-maitseaineid vastavalt soovile
- praadimiseks õli
- serveerimiseks hapukoort.

Ajakulu: ettevalmistuseks u 10 minutit, kolme pannitäie praadimiseks u 15 min. Maksumus: 2-3 eurot ehk? Tulemus: kausitäis soolaseid pannukaid, millest piisab lõdvalt 4-le.

Wednesday, December 12, 2018

Old Trafford (Narvas)

No ei ole Narva linnas ilmselt paremat kohta restorani pidamiseks kui Peetri platsi nurga peal? Linnavalitsus ja piiripunkt otse kõrval, ilmselt suurim jalakäijate voog otse akende all, kõigi tähelepanu peaks olema tagatud, kas ei? Igatahes siin ta paikneb - restoran Old Trafford.

Aga näe, kolmapäeva pärastlõunasel ajal olin mina ainumas kunde. Kohe nii ainumas, et peale seda, kui olin istet võtnud, lülitati muidu hämaras saalis lisavalgus sisse selles nurgas, kuhu mina end toetasin. Nagu üksik röövlind lagendiku-äärse kõrgema männi ladvas, kotkakaamera vaateväljas või nii.

Menüü, milles roogade nimetuste arv kipub kuhugi 100 kanti ära minema, teeb alati ettevaatlikuks. Kas tõesti on köögi võimekus nii suur, et suuta pakkuda ilma end kordamata nii palju eri toite? Et ongi kogu aeg parimas värskuses kõiki eri komponente? Või siis ikkagi kombineeritakse 4-5 põhikomponenti lihtsalt omavahel, muutes iga kord nimetust nagi spioon valehabemeid ja prille?

Igatahes, suppidest valisin ma ... tadaaaaa ... no mis te arvate? Mõistagi seljanka (5.50)! No kuulge, kui 100 meetri kaugusel vene piirist pakutakse seljankat, siis see PEAB hea olema või mis? Et kui mite siin, siis kus? Pealegi - nagu olen seda katkise grammofonina korrutanud - seljanka on kontrollsupp, mis räägib köögi kohta rohkem kui ülejäänud 99 sakuskat selles puhvetis.

Napilt 5 minutit tellimuse sisseandmise hetkest arvestades saabubki kandiline taldrik. Ja joppenpuhh - no otse ilmtingimata peab selles loksuma Narva veehoidla suurune hapukoore järv, eksole? Et siis selle supirammu serveerimine sööklalikult supi sees on õige mõte ja restoranlikult eraldi pakkumine on halb idee?

Noh olgu, sõuame siis sellest hapukoorehoidlast edasi ja proovime leemest endast aimu saada. Selle kohta on kahjuks vaid üks sõna - happeline. Monokroomselt hapu noh. Einoh ma saan aru, et hapu toon seljankas peab olema, kuid see peaks leidma tasakaalu. Nt kasvõi karamelliseerunud sibulate enda magususega. Ja mõningase vürtsikusega.

Paraku sõitis see hapu toon kõigest muust nii jämeda aurikuga üle, et maitse poolest ei suutnud enam väga vahet teha, kas ülipeeneks hakitud lihakraami hulgas oli peale viineri ja vähese suitsuliha äärelõigete ka veel midagi? Võimalik et siin isegi oli nt süda ja neerud ja kõik muu, aga ausõna, vahet teha antud juhul oleks võimalik vaid spektraalanalüüsi abil, silmast ja keelest jäi väheks. Hapukurk ja mustad oliivid ning sidruniviilud olid vähemalt olemas.

Praeks sai valitud sealiharull, täidetud hollandi juustu ja aedubadega (10.50) ja grillitud aedoad (4.00). Tellimuse peale köögis kolksuma hakkav lihahaamer ja roa laudatoomiseks kulunud 25 minutit andsid vähemalt hea aimduse et söök valmib tõesti alles tellimuse peale.

Ja oooooo jaaaa! See praad oleks väljunud justkui hooooopis teisest köögist kas teate! Peekoni sisse keeratud sealiharulli küpsusaste oli perfektne - pehme ja mahlane ja mõõdukalt maitsestatud. Tõsi küll, see rulli sees olev juust oli ilus vaid tumekollase värvi poolest, maitsena kadus ta olematuks kui tiiki kukkunud kivi - et visuaal on, aga tolku malo, nagu sõbrad venelased ütleks.

Köögiviljad tegid rõõmu ehk isegi topelt. Kilomeetri pealt ütleks vana indiaanlase silm, et see ei ole mitte sügavkülmutatud valmissegu üles-soendamine, vaid tõesti värskelt koka nuga näinud kraam! Nii julgelt ja pontsakalt lõigatud munataime tükikesi pole restoranitaldrikul veel kohanudki - ja need pontsud olid mahlased! Suvikõrvitsa rõngad ja lohmakad paprikaküljed, kõik kenasti värskelt grillitud. Jämedalt lõigutud brokkoliõisikud olid ilmselt blanšeeritud ning mõjusid väga värskelt. Pruunakas jahukaste taldriku põhjas oli ehk pooltooni jagu ülesoolatud - kuid see on juba ärahellitaud tegelase vigin, mitte mingi etteheide.

Kokkuvõte tuleb seega vastuokslik nagu mereäärne mänd. Supipöial ripub selle männi okstelt üsna lötakalt alla. Kurja küll, kui eestivene köögi südames ei pakuta tipptasemel seljankat, siis teeb ikka tuska küll. Aga sa vahi seda praepöialt - see ajab end püsti nagu mastipuu ja lehvitab lippe ning purjesid ning räägib et seda laeva pole tehtud linnuluust! Sigahea siga ja mahlased grillköögiviljad - no mida sa hing veel mõmised? Nii et soovitan. Komakohaga, jättes supi komade ja sulgude taha ning vahele, aga ikkagi soovitan.

Thursday, December 6, 2018

Umberto (Pärnus)

Mõnel ettevõtjal on kuraaži rohkem kui teistel pundi peale kokku. Avada Pärnus peale turismihooaja lõppu söögikoht kõlab üsna sõgeda mõttena. Noh umbes sellisena nagu minna kuhugi araabiamaadesse libedusetõrjet müütama.

Avada restoran 100+ kohale ... see kõlab veel võimsamalt. Rajada see kobarpoe peale rajatud üsna tehnilise välimusega hiiglaslikku metallkuuri ... hakkate tajuma selle hulluse suurust?

Ausalt öeldes mõjub see kõik piisavalt napakana, et tekitab austust nagu alpinistil mäejalamil. Ning mõningast lootust, et järsku võib nii suuuuur ogarus olla ka samavõrra edukas? Seda enam et tegemist on itaalia restoga, millel on üsna suur potentsiaal oma pitsasid ja muud kojukande kaudu müüa. Ning mis peamine - suvisel ajal bussijaama ja linnasüdame läheduses ... ehk on neil kokkulepped turismifirmadega, mis hakkavad bussitäite kaupa näljaseid reisijaid sisse kärutama?

Igatahes - tere tulemast itaalia restorani Umberto. Kolmapäevasel töölõpusel hetkel sisuliselt inimtühja saali, mille mitte-põlev gaasikamin ja paberist lauakatted-menüüd jätavad ... ausalt öeldes üsna itaaliapärase mulje :)

Istud maha, vaatad üle koplisuuruse saali kahe avatud köögi ja baarileti poole ning saad aru, et siin on hetkel tööl vist vähemalt 6-7 inimest. Ja kaks kundet. Üritad ette kujutada, mis võiks siin suvel tipphooajal toimuda, kui päike selle metallangaari ja suured klaas-aknad kuumaks kütab ... ohkad ja pöörad pilgu menüüsse.

Hmm, see et menüü on lühike ja lakooniline, see kõlab ju hästi! Ei mingit pungestamist rabada kakskendnelja roaga, mille nimesid ei suuda sa hääldada ning sisu aimata ... kuulge see väärib ometigi kiitust! Lihtne kleidike mõjub usaldustekitavamalt kui kuuekihiline karnevalikostüüm ülemukitud dante seljas.

Esmalt tuuakse lauda ehe itaaliapärane liuake ciabatta tükkide, oliiviõli ja balsamico kausikestega. Kahju et õliks oli valitud mingi eriti neutraalne, sisuliselt maitsetud versioon - itaalia enda oliiviõlide hulgas leidub väga aromaatseid ja iseloomulikke tegelasi!

Esimeseks roaks saab olema küüslaugusupp (zuppa di aglio, 8.-EUR). Tellimise hetkel lausub ettekandja omaette ja kinnitavalt "üks püreesupp", mis tekitab minus hetkeks soovi midagi muud võtta ... aga surun selle soovi alla. Paneme siis saatuse proovile ja vaatame, kas see köök hoolib toidust.

Ojaaaaaa. Hoolib küll! Kerge juustukirmega üleriputatud vedelama kartulipüree konsistentsiga supi pinnal ujub röstsai ja veidi maitsemuru. Aroom lubab ehedat küüslauguelamust - ja seda sa ka saad! Kiirelt läbikuumutatud küüslaugu see parim murdehetk, kus küsla pole enam terav, kuid siiski veel ehe ja äratuntav. Veel hetk hiljem muutuks see pähkliseks magus-mõrkjaks massiks, kuid hetkel mõjub iga suutäis elamusena. Tõsi küll, ma ise oleks põhimassiks kasutanud mitte kartulit, vaid nt (suvi-)kõrvitsat, aga no mis mina italianodest tean.

Teiseks langeb valik grillitud veisemaksale, kõrvale grillitud köögiviljad (vastavalt fegato 10.-EUR, verdure 4.-EUR). Hea valik, kas teate, väga hea!

Tõsi küll, alustan taldriku nõrgemast küljest - köögiviljad olid plassid. Nohjah, asjakohased grillitriibud olid ju kenasti näha ja puha, kuid maitseelamus jäi tuhmiks, justkui oleks neid liistakuid liiga kaua soojas hoitud ning mahl välja lastud. Aga seda tuhmust võib seletada ka muude maitsete hoogsas varjus olemisega.

Maks ise oli parimas küpsuseastmes, pehme ja kreemjas. Kerge balsamicolik hapukus sobis asja juurde päris kenasti, ehkki isiklikult oleks ehk eelistanud jämedalt jahvatatud piprasegu.

Toidu absoluutselt kaunimaid osad olid aga tõstetud omaette pjedestaalidele.

Ühes kausikeses olev majonees kõneles värskusest ja meisterlikkusest - tihe, kreemine, sinepine ... ooo see kausike sai tilgatuks noolitud!

Teises kausikeses olevad herned mõjusid alguses kulmekergitavalt - et no misasja, hernes on hernes - aga siis ka keeltpaitavalt. Ilmselt mingis loomses leemes maitseid endasse kogunud rohelised mummukesed andsid just selle vastu-ootusi-toimiva positiivse üllatuslaksu, mis alati tuju ülendab. Et no lähed maitsma midagi null-ootuste tasemelt ja saad meeldiva maitsepaituse ... umbes sama kui avad suvalise tühja karbi ja seal sees peitunud imearmas kutsikas tõmbab su keelega üle näo :)

Kuidas kõlab siis kokkuvõte? Supipöial on vinks-vonks püsti, rääkides küüslaugu kahekümnekuuest kasulikust omadusest hingestatult nagu söögiusupreester hardunud kogudusele. Praepöial patsutab mõnuledes vatsale, luksatades õndsalt, mõeldes majoneesile, mille soojuses võiks end päästa laviini alla jäänud alpinist. Ja no need herned, no need herned kui korallid Emajões! Uhh ja ohh, minge käige kindlasti läbi - SOOVITAN!