Karjase pirukas

Või siis iiri pirukas, Sheperd Pie või Shepard Pie. Küllap neid nimesid on sellel roal veelgi, aga ega's me tähte ja/või nime näri, pigem vajutaks hambad ikka toidu sisse, onju.

Põhimõte on sel roal üüratult lihtne - alumiseks kihiks lihane hautis, ülemine kiht juustune kartulipuder ja ongi kõik. Kas ja kui keeruliseks sa oma elu nüüd edasi elada oskad, on juba maitse küsimus. 

Ühed ütlevad, et peab ilmtingimata olema lambahakklihast see põhjake, teised jälle et ikka loomalihast. Et ilmtingimata peavad sinna hautise sisse käima herned ja/või mais. Kolmandad, et juustuks peab olema ilmtingimata iiri cheddar, muidu ei tasuvat ettevõtmistki. Õigete ürtide ja pertside üle käivaid vaielusi ei hakka üles lugemagi.

Mina ütlen et minge kukele. Põhjaks võib rahulikult ära kasutada eilse pastakaste ja soovi korral üldse lihast loobuda, laotades alumiseks kihiks üldse vürtsikama taimse raguu. Peamine et see aluskiht ei oleks liiga vedel, et ta küpsemise järel kannataks ühe liigutusega taldrikule tõsta. Sama kehtib pealmiseks koorikuks oleva kartulipudru kohta, seda hoiab koos kartul ise ja juust aitab kaasa, muna lisamisel ma vajadust ei näe, ehkki sedagi tehakse.

Ka see, et alumine kiht tingimata tomaine peab olema, pole 100% vajadus - lihtsalt kahevärvilisena on lõpptulemus efektsem. Ja maitseainetega ei soovita koonerdada, me ei taha ju tuima kõhutäidet, vaid maitseelamust. Vürtsikas-mahlane põhi võiks nt kas adžikat vm tšillituletist sisaldada ja et kartulikate aromaatsem tuleks, võiks siia nt muskaatpähklit riivida. 

Ainuke detail, mis on tõepoolest oluline, on ettevaatlikkus pealmise kihi laotamisel - me ju ei taha neid kahte kihti üksteise sisse pressida. Lusikaga törtshaaval katmine ja siis kahvliga vaikne silumine on minu meelest parim meetod - siis saab ka kena väikese mustrikese ja dekoratiivsemad küpsemisjäljed.

Küpsemise aeg sõltub nüüd väga ahju eripäradest ja temperatuurirežiimist / vormi suurusest, aga kirvega võttes 40 min. Täpsemalt kuni peallispinnale tekib kena kuldpruun kihike. Lõppkokkuvõttes on ju tegu valmis, küpsetamist otse mittevajavate komponentidega, juust peab ainult saama kenasti kartuli vahel ära sulada ja pealispind kena kooriku - antud ülesandeks on ülevalt tulev kuumus parim (ehkki saab ka harilikus alumise leegiga gaasiahjus tehtud, siis oleks lihtsalt hea mingi massiivsem objekt panna gaasiahju põhja, et otsest alt tulevat kuumust veidi hajutada.

GMP Patisserie (Tartu)

Olin täiesti kindel, et minul sellesse asutusse asja pole – peenutseva nimega asutus GMP Patisserie on ju koogiputka! No ja mina ei kvalifitseeru ühesti otsast kohvidanteks ja koogimugijaks, onju! Aga siis üks kamraad seletas, et seal majas antakse ikka päris süüa ka. Veidi hämmeldunult kontrollisin asja ja avastasin, et mis tõsi, see õigus, sest vale pole see! Antaksegi ja pealegi veel irrrrmus hästi antakse, olgu etteruttavalt öeldud.

Esmaspäeva tööpäevalõpusel ajal oli peale minu majas veel vaid üks kunde ning pundike titte väntsutavaid piigasid. Teate ju küll seda olukorda, kus noorte sõpruskonnnast keegi saab esimesena tite, siis koguneb kogu naiskond kokku seda nähtust näppima ja solgutama. Solgutatav ise on muidugi asjaga hirmus rahul ... aga mitte sellest pole täna jutt :)

Kogu asutuse olemus alates ukse kõrval põlevatest elusa tulega postamentidest, jätkates koogiletiga ja lõpetades muusikavalikuga tualetis räägib läbimõeldud ja mõõdukale glamuurile pretendeerivast kontseptsioonist.

Menüüs leidus kaks suppi, millest üks oli püreesupp ehk siis minu jaoks sildiga „võimalusel väldi“, seega võtsin teise variandi. „L'oignon. Sibulasupp, juust, krutoonid“ (6.50) saabus u 10 minutise ooteajaga. Ahjaa, enne toodi veel soojast ahjust läbi lastud pika-saia-viilakad, mis olid kaunilt tumerohelise ürdiõliga üle nõristatud. Hea mõrkjas oliivõlilõhn vääris nuusutamist, erilist maitsejälge aga ei õnnestunud saia seest kätte saada ... ja noh selle nimel ei hakka ma endale saia proovitükist rohkem ka sisse ajama.

Supikese saabumine oli kõneväärne akt. Suuuuure taldriku keskel kõrgus mõõdukas tume tornike, mille tipus mõned krutoonid, olles üle puistatud tiheda peene riivjuustukihiga. Selle torni ümber kallati kannukesest tume-tume-punakas-pruun vedelik. Jeerum. See asi on nüüd ... kuidas öeldagi ... ebatavaline!

Asjasse süvenedes selgus, et supike serveeriti nö separeeritud kujul, lastes algosadel taaskohtuda minu silme ees taldrikus. Kuhjakese alumine korrus koosnes karamelliseerunud sibulatest, mida oli ilmselt hautatud punase veiniga tembitud leemes – ja nüüd see leem toodi lihtsalt eraldi kohale. Omamoodi lahe võte, kas pole, vähemalt tekitades väikese vau-efekti. Ja teate, maitse mõttes oli siin ka vau! Mitte väga suur ja hõiskav, aga ikkagi vau! See kraam maitses julgelt ja hästi, balanseerides magusa sibulakaramelli ja punaveini hapu ühislainetes. Pole midagi öelda, see köögimeeskond teab mida teeb ning teeb seda hästi!

Teiseks käiguks tellisin „Siga. Seakõht, kartulikreem, kõrvitsa vürts-salat, koorene Dijoni sinepi kaste“ (12,50). Ka siin tuleb lauda laduda ainult kiidusõnu. Visuaal ei olnud ülepingutatult kunstipärane, kuid maitsekalt eksponeeritud ja sobilikes kogustes (mind alati hämmastab ülepungestatud innukus teha huipu-kallis kaste ja siis määrida see mööda taldrikut laiali... no kuidas-kuidas-kuidas peaks kunde selle enda keelele saama? Siin majas õnneks seda viga polnud, vabandust kõrvalepõike eest.)

Siga ise oli sigahea, ülipehmeks haudunud sellisel moel, et isegi kamar oli karamelliseerunud marmelaaditaoliseks! Kõrvitsa-salat meenutas oma tekstuurilt küll rohem juba moosi, olles ka moosilikult magus, kuid see oli vähemalt plahvatava maitsejulgusega tehtud. Hapukas sinepikaste sobis magusa tasakaalustamiseks ja sealiha täienduseks parimal moel. Ja isegi katrulipüree oli mõnusalt maitsvaks tuunitud, veidi krõmpsjaks kuumutatud brokkoliõisik paaritus siia juurdse samuti täitsa kenasti. Taldrikuservadesse nõristatud juba tuttav ürdiõli ei omanud küll mingit kandvat rolli, kuid väike iluraamike on ju ka kena.

Lõpetuseks aga olgu ära toodud ainus ebameeldiv moment kogu külastusest. Oehhh. Teine käik toodi lauda minut peale esimest. Ehk siis sisuliselt serveeriti kaks käiku korraga! Nii EI TEHTA! Nii pole ilus! See on demonstratiivselt hoolimatu! Kundet ei karistata jahtunud roaga! Kui mingi eksituse tõttu köök ei saanud aru, et lauas istub üks inimene, siis ei too saalitöötaja kundele kahte käiku korraga lauda, vaid palub köögil see soojas hoida seniks, kuniks kunde on saanud piisavalt aega esimese roa lõpetamiseks. Ja kui saalis on sisuliselt üks kunde, siis saab ju käia ka vaatamas, et kas nüüd on paras aeg või mitte. Oehhhhhh.

Kokkuvõte on aga ikkagi üsna positiivne. Selles köögis töötab meister/meeskond. Nii supi- kui praepöial on püsti ja see teine veel eriti püsti, pistes nina üle ukse tänavale ja kutsudes möödujaid end maitsva toiduga hellitama! Selle kõrval on saalitöötaja apsakas peaaegu et pisiasi, onju.

---

lugu ilmus siin

Pesto tamarindo :)

Mõni inimkatse toidu ümber läheb huvitavalt vussi. Noh et kui üritad klassikalises toidus mingi "ainuõige" komponendi asendada millegi muuga, siis sünnibki "meie Nokia" ... või siis see va innovatsioon või käkk :)

Pesto rosso ehk punase pesto tegemisel on mul kombeks lisaks tavapärasele kombole päikesekuivatatud tomatid / juust / piiniaseemned /küsla / õli / sool lisada ka mingit happelist nüanssi, tavalist kas sidruni- või laimimahla näol.

Aga tegemise hetkel selgus, et neid kumbagi polnud käepärast. Kuid külmikus oli ju tamarindi kontsentraati, jõuliselt ja põnevalt haput ollust, mille kasutamisel ma olen seni alati hädas olnud. Maitse suurepärane, kuid värvi mõttes sobiks ta ilmselt ainult mõnesse šokolaadisse maiusesse, mida mina aga teha ega tahta ei oska. 

Nüüd siis juhtus see, mida oligi oodata. Maitse mõttes sobis see granaatõuna/kohvi/kakao segune intensiivne kreem pääääääris kenasti, tuues huulile vähemalt vähemalt hinnangu: "ooo, kui huvitav" :) Värv aga - noh te ju näete ise. 

Pubi Üksteist (Elva)

No võtke näiteks Elva – väike puust linn. Teise, veidi suurema puust linna (teate küll, missuguse) satelliit-asum. Kunagise raudteeimpeeriumi vahejaama tingimustes kuurortlinnana toiminud, nüüd suurest teestki eemalejäänud, kuid siiski omamoodi muhe koht.

Novat selle puust linna sees on üks väike puust pubi. Pubi 11. Või siis Pubi Üksteist. Kirjuta või ütle kuidas tahad, tulemus on sama. Väike ja puust ja inimtühi. Vähemalt pühapäeva õhtupoolikul olime me kamraadiga seal ainumad kunded. Meie ja lihvimata lauast lagi ja servamata lauast seinad, pildid vanast Elvast, leti taga rippuv vankriratas ... ja fototapeet vanadest USA ajalehtedest. Et see suur et ... mis pistmist on New Yorgi ja Chicago ajalehtedel ühe väikese puust pubiga, kui ühtegi muud viidet ameerikalikule stiilile vms ei ole? Aga olgu, sisekjundus pole peamine, samuti nagu ülemäära valju muusika täitamas tühja saali.

Mis te arvate, mis ma võtsin esimeseks käiguks? Et no kui on puhveti enesemääratluses „pubi“, siis on menüüs seljanka ja selle ma ka võtan. Ja teate mis, õigesti tegin! Väga õigesti tegin! See köök teab, mis on seljonksi mõte ja asend kulinaarses universumis!

„Seljanka hapukoorega“ (4.90 EUR) saabus u 10 minutiga ja saabus uhkelt! Kaane all kausikeses ja eraldi serveeritud hapukoorega! Jeeee, kas nüüd tõesti on minu aastatepikkune undamine sellel teemal hakanud vilja kandma (olen-olen tagasihoidlik!)?.

Lõhnas domineeris suptšikul keeduvorst, mistap esimese hooga pelgasin, et saan taaskord viinerisupi osaliseks, aga õnneks eksisin palju ja sügavalt! Jah, sõrmeotsasuuruste tükkidena oli siin sees ka keeduvorsti, kuid veel ka mitut sorti liha ja kurki ja tihedalt vürtsikat-happelist leemekest. Jaaaa, just selline peabki see imeline elupäästja-supike olema. Kuum, aromaatne, maitsev, julge ja elumahlu liikuma panev. Kui mitte viis pluss, siis tubli viie väärib see sooritus kindlasti!

Kamraad kõrvalt küll pobises, et tema poolt valitud kookosene supike tikkus vesiseks jääma, aga minu rahulolu ei väära see ju kopka eestki. Seljanka kui test-roog, köögieksam ja kontrollküsimus tõestas end minu jaoks taas täiel määral.

Teise roana sai tellitud maja firmaroa staatuses olev „Pubi 11 eriroog: Sea sisefilee, sinihallitusjuust, kooresed küüslaugu pannikartulid, marineeritud paprika.“ (9.90 eur). 35-minutine ooteaeg ainsate kundedena lubab arvata, et asjale läheneti tõsiselt, et köök teeb tööd, mitte ei soenda valmistoite.

Ja tõepoolest, see köök teeb tööd, kohe lausa head tööd! Pubiroana pole muidugi imestada, et taldrikust enamuse täidab kardulas ... aga see on heas kastmes olev kartul! Tõsi küll, till selles kastmes võiks olla mitte kuivatatud (see kõlbab ainult dekooriks) vaid sügavkülmutatud, kuid ikkagi – sellele kastmel oli aroomi ja maitset! Et nüüd enamik kartulist minust taldrikule jääb, on sügavalt minu probleem, mitte kuidagi köögi viga.

Peamine rõõmustaja antud roa juures oli ehk aga (värskelt lõigatud!) apelsiniviilakate all peituv vähene salatikuhilake. See oli värske ja kastmekesega tuunitud. Vähese külastatavusega päevadel kipub enamikes puhvetites salat olema liruksvettinud ja maitsetu, kui siin oli kõik vinks-vonks. Marineeritud paprika – igal seitsmel juhul mõistlikum valik kui olnuks tavalised pubilisandid ehk talviselt plastmassised kurk-tomat.

Lihaosa nägi välja muljetavaldav – fileest tehtud ümbrik oli omakorda taignakooriku sees küpsenud, serveerimeseks pooleks lõigatud ja BBQ-kastmega üle niristatud. Võib-olla võiks küsida, et kas-kus siin see sinihallitusjuust oli? Või siis et miks liha liig soolane maitses? Aga võimalik et need kaks on omavahel seotud, sest enamasti on hallitusjuustud ka ülesoolatud. Aga igatahes nägi roog efektne välja (ning see on alati juba pool võitu) ja ta oli nö mitmemõõtmeline! Krõbedapoolne taignakoorik ning pehme-mahlane lihatäidis kõlab juba ideena hästi ning kui teostus pole isegi perfektne, siis kiitust väärib ta ikkagi.

Kokkuvõte igati heatahteline. Supipöial ronib kaevikuservale täies pikkuses püsti ja puhub fanfaari – seljankasõbrad, siiapoole! Praepöial ühineb temaga, küll veidi vähesema entusiasmiga, kuid siiski püstiasendisse tõustes. Pubiköök, mis pakub paremat toiduelamust kui mõnigi noobel restoran, see väärib ju kiitmist ja esiletõstmist!

---

lugu ilmus siin

Kartuli-juustukotleid ilma ühegi lisandita

Kartulikotlet on ilmselt üks kõige levinum ja mõnusam laisaköögi toodang. Ning selle valmistamisviise leiab ilmselt nelikendkaks, igaüks õige kui teine. Kes summib sinna sisse mune, kes jahu, kes mõlemat ... ikka selleks, et kraam koos püsiks.

Aga vaata saab ka ilma. Keedetud ja riivitud talvine (ehk siis mitte noor) kartul püsib reeglina koos ka ise, selle tõestuseks tegingi antud inimkatse toidu ümber. Noh ja et ülesanne oleks keerulisem ja huvitavam, siis panin riivjuustu kah veel hulka, et lagunemisoht oleks "suurem" ja tulemus maitsepõnevam.

Umbes 6-700 grammi riivitud keedukartuli peale võtsin 200 g riivjuustu, maitsestasin kergelt ja summisin põhjalikult läbi. Mitte delikaatselt ja lusikaga, vaid ikka peoga muljudes ja nätsutades, et tulemuseks oleks tihkem mass. Mudisin samas peopesas valmis lamedad plönnid ja edasi on juba asi kuumas pannis.

Särrdi käis asi üle panni, endal hing kinni, et kas ikka püsib koos ... püsib! Kõrvale valmistasin köögiviljaraguu ning voila - parim tõestus, et saab ka nii ja nurjatult maitsvalt!

Pühajärve restoran

Millal oleks veel sobilikum aeg minna Otepääle kui mitte lumerohkes jaanuaris? Noh ja kui juba Otepää, siis miks mitte võtta sihiks talvepealinna noobleim puhvet nimega Pühajärve restoran? Seda kasvõi juba vaate pärast ... mis tõsi küll hämarduvas talveõhtus väga hästi ei toiminud.

Igatahes ajas kamraad ilmale ja teeoludele sobilikule kopsakamale Mersule hääled sisse. Nähh, mis hääli sel tänapäevasel massinal ikka niiväga on, aga vaata kuidas on ikka peas kinni kõik need vanad väljendid. Igatahes sedavõrra edevam on säänse maasturi sisustus, millest uhkuse ja rahulolekuga rääkimise-demonstreerimise saatel me märkamatult kohale jõudsimegi.

Veidi retroliku lumise postkaardi välimusega hoones paikneb selline – noh kuidas öeldagi – kitšiliku moega saal. Ebamugavalt pikad pehmed istmesoolikad pikkade laudade ääres panevad kannatuse proovile enda laua teise, aknapoolsesse otsa nihutamise kaudu. Betoonhoone lakke miskipärast paigutatud „rohmakad“ laetalad, mis nägid välja sama plastikulaadsed nagu kahte sorti laudised. Kiiskavvalge plastiklett koos selle taga oleva standartse tagantvalgustusega pudeliteriviga tekitas kummalise kokteili ööklubist, lobibaarist ja wannabe suusakuurordi-majakesest.

Aga ega’s interjöör pole peamine, mille pärast sai siia kohale tuldud. Torkame oma pöidlad alustuseks menüüsse. Suppide rubriigis on seenesupp ja ... pelmeenid? Eee, ehk siis üks supp, onju. Selle siis tellingi.

Vahepeal toodi lauda leivad’saiad ja tervitusamps ehk näpuotsasuurune pasteedipallike, mis maitses ausalt öeldes ei kuidagi. Jah, kerge lihalik mekk ju korraks üle keele käis, aga midagi kirjeldamisväärset mitte. Leivaliuale paigutatud napake kreemise valge ollusega, mis võiks olla umbes nagu toorjuustu ja köögijogurti segu, maitses veel vähem kuidagi.

„Kukeseen. Kreemine leem, sibula-seenesalat, juustu-trühvlivaht (9,5€)“ – sellenimeline roog saabus nii u 10 minutiga tellimishetkest. Saabumine oli uhke – suure-laia säravvalge kübar-taldriku keskmes oli alguses kahekihiline kuhilake, mille ümber kallati kannukesest seeneleem. Uhhhhh, kui hea ja vaimustavalt seenene oli see aroom, mis vallandus kallamise hetkel! Maitse seevastu oli kolm korrust lihtsam. Jah, selgelt seenene, kuid üsna eimittemidagiütlev võrreldes aroomist tekkinud ootustega.

Taldriku keskel olev kuhilake osutus olevaks siis alumisel korrusel seene-sibulasalatiks ja selle peal juustu-trühvlivaht. Nohhhh, pean tunnistama, et pole kunagi aru saanud (nüüd õnneks juba taanduvast) kulinaarvahtude vaimustusest. Jah, aroomi nad avavad isegi päris kenasti, kuid maitse kipub enamasti olema sama kerge ja õhuline nagu välimus. Umbes sama võiks olla katsel limpsata keelega veeauru või vihmapilve. Piduliku maitsekõne asemel libiseb suust läbi vaid hetkega haihtuv sosin. Vundamendiks olnud seenekuhilake oli seevastu veenvalt krõmpsjas ja ehedalt seenene.

Teiseks roaks sai valitud asjalikult lühikese menüü hulgast „Tall. Sisefilee, nuikapsas, hernekreem, tikrisinep, mündi-kuusevõrsekaste. 23€“. Saabumise aeg – 33 minutit. Ahjaa, alguses läks meelest öelda, et lisaks meile oli saalis veel vaid üks laudkond.

Toidu visuaal rääkis pretensioonidest kõrgemale kunstile. Täpid ja triibud olid olemas, puudu jäi veel lusikaseljaga mööda taldrikut laiali määritud miski. Minu seisukohast osutus tõeliseks tööõnnetuseks aga see, et mustjashall taldrik neelas hämaravõitu valguse endasse nagu must auk ning toidupildist oleks tulnud tõeline käkk, kui kamraad poleks kõrvalt oma mobiiliga valgust näidanud.

Alustame siis dekoorist – rohelised täpid hernekreemi õhkasid miskipärast kerge suitsuse / kõrbenud vinega, mis ei olnud üldse mitte halb, kuid üllatav kooslus. Kuusevõrse-mündikastmes oli kuusene pool täitsa kenasti tajutav ja maitsekombona meeldiv, ehkki münt oli vaid oletamisi samas ruumis viibiv. Marineeritud nuikapsaviilud andsid toidukorrale kena hapuka-krõmpsuva nüansi. Tikrisinep oli taldrikutäie kõige põnevam, magus-hapukas-vürtsika buketiga detail. Roa kirjeldusest puudu olev kruubipuder mekkis maalähedaselt, rammusalt ja soolakalt. Kaks vähest kribalat talleliha kruubikuhilatel olid nõõõõksa kummise konsistentsiga, ehkki võtsin küpsetusastmeks soovitatud „medium“.

Ahjaa, olgu kõrvale öeldud, et kamraad võttis väikese vimkaga pardifilee. Vimka seisnes selles, et ennem arutasime, kui korduvalt oleme kummiparti saanud ... ja siis ta tellis „well done“ küpsusastme. Ja ennäe, isegi selles asmtes EI OLNUD part kummistunud, vaid pealt krõbe ja seest parasjagu pehme. Nii et näe oskavad küll!

Kokkuvõte seekord kolmetine. Supipöial jääb horisondi lähistele, soovides et imeliselt hea lõhn kajastuks kuidagi ka supi maitses. Praepöial tõuseb sellest tasemest veidi kõrgemale, kuid mitte kuigi enesekindlalt. Üldhinnang aga tuleb kesine. Ärimudel, mille kohaselt ääremaale tuuakse tükike Tallinnat koos võimalusega üle keskmise maksta üsna keskmiste toitude eest, see pole kuigivõrd vaimustav. Mingit põhjust soovitada stiilis: „minge sinna sellepärast et ... „ paraku ei ole.

---

lugu ilmus siin

C.F.Hahn pubi (Pärnu)

Selle puhveti kasuks räägivad päris mitu asja: väga hea asukoht hoogsa liiklusvoo ääres, silmatorkavalt kena hoone, mõnus interjöör ja mahukas sisemus. Kuid kas tuntud Vana Villemi pubiketi see lüli ka köögi osas seda heade eeliste rida jätkab?

Tööpäeva lõunasel ajal juhtus sööjaid olema päris vähe, mis aga minu mätta otsast vaadatuna on ju hea – nii saan mina oma toimingud kiiremini toimetatud. Päevapakkumiste hulgas ahvatleb hartšo, kuid jään oma tavale kindlaks ning teen valiku nö püsimenüüst.

Kui supimenüüs leidub seljanka – ja seda on praktiliselt vist igas pubis – siis ei jäta ma kunagi seda võimalust kasutamata, kuna (kordan nagu katkine grammofon) on see kuramuse kõnekas roog köögi käekirja kohta.

Seljanka (4.20) saabub lauda 7 minutiga ning väljanägemine on asjal vägagi hea. Supikausike on kaane all (et kunde saaks õigel temperatuuril supi), eraldi napakeses on hapukoor (jeeeee, lõpuks hakatakse aru saama, et seda ei pea supi sisse virutama) ning ka spets-pressikese vahe sidrunilõiguke. Serveering on 5+!

Paraku sellega aga kogu headus lõpeb. Esimese hooga imestan aroomi sisulise puudumise üle, aga kuna astusin sisse lörtsisest talveilmast, oletasin et järsku lihtsalt nina veel ei ole toibunud külmast. Aga kui lusikatäis suhu jõudis, selgus ka lõhna puudumine – maitsetu kraam ei saagi väga palju lõhnata! Leem oli vesine ja vaid kergelt tomatipüree maitseline. Jah, lihakraami oli ju kausis korralikult, aga lahja ja maitsetu leem oli vist sellele alles hetk tagasi peale tõstetud?

Võtsin appi sidruniviilu, et saavutada seljankale niiiiii hädavajalikku happelist särtsu. Korvikeses serveeritud pipar ja sinep päästsid elutu vedeliku söömatajäämisest, kuid see polnud tänu köögile, vaid maitse-ara koka kiuste.

Kui tütarlaps tuli supikaussi ära viima, küsis ta kombekohaselt: „kuidas maitses?“ Vastasin ausalt, et „mage, kuid õnneks oli laual see“ ja osutasin korvikese poole. „Aaa, noh saite ju siis soola juurde panna!“ ütles tüdruk kaastundlikult ja astus minema. Ei, asi pole soolas! Olen seda varemgi kirjutanud, aga vaadake kui asute seljankat tegeme, mõelge keskmisest raskema hommiku peale. Seljanka peaks olema roog, mis tõmbab kurnatud organismi jälle tööle ja annab eluisu ja –rõõmu tagasi! Mõistagi ei hakanud ma seda epistlit piigale pidama, kuid panen selle siia, ehk jõuab tekst ringiga kokani.

Teiseks roaks valisin puhtalt nime järgi: „Noore Villemi šnitsel šampinjonikastme ja seene-sibula salsaga“ (8.90). Et noh kui maja nimi on toidu sisse kirjutatud, siis peaks see olema ju ekstra hea, kas pole nii?

Paraku-paraku selgus, et see pole nii. Sisuliselt jätkas praad sama lugu, mida rääkis supp. Maitsetus. 0’le lähenev maitsetus. Ainuke hea asi, mida ma oskan veidi kiita, oli hiinakapsa-kurgi-tomati salat, mis oli küll maitsetu, kuid vähemalt värskelt hakitud ning vähese õliga praavitatud. Šnitsel oli küll peat krõbe ja seest pehme, aga 0-maitsestusega (noh olgu, šnitslile ei peagi seitset sorti ürte lisama, aga vääääähekese nt valget pipart vms ei segaks ju?). Peente friikartulite kirjeldamisega ma ei tegele. Seenekaste paprikaga oskas olla samuti vaid imekergelt soolane (jestas, kasutage kasvõi seenepuljongi kuubikuid, see pole keelatud, šampinjonidest seekaste maitset ei saa ju kuidagimoodi kätte).

Ainuke asi, mille ma lõpuni sõin, oli šnitslit kattev kergelt üle panni käinud sibularõngaste ja marineeritud seente segu, mida mingil veidral põhjusel salsaks tituleeriti pealkirjas. No lihtsalt maitsevad mulle sibulad ja seened :) Tõusin rutakalt lauast ja läksin maksin leti ees ära, et ei peaks tublile neiule jälle kurtma, et toit on maitsetu.

Oehh. Nii supipöial kui praepöial on seekord lohutult longus. Võimalik et oleks ikka pidanud päevapakkumised võtma, järsku oleks saanud maitserõõme tunda. Praeguse dieetsööklalikult maitsevaba kogemuse peale ei oska ma väliselt kaunist kõrtsimaja soovitada mitte.

---

lugu ilmus siin