Talvine tugimoos. Toores ja tõhus.

Tervist peab külma ja tuulise ilmaga turgutama. Eks igaühel ole selleks oma nipid, aga las ma räägin sulle, mis mina teen.

Kes ütles et moositegu on hooajaline värk? Seda mis ma siin kirjeldan saab teha igal ajal ja soovitavalt nii umbes kord nädalas. Kõlab jaburalt? Aga ei ole!

Võta parimad külmetusvastased ja immuunsust turgutavad vahendid: ingver, küüslauk, mesi, sidrun ja õun. Ning - lihtsalt sega need kokku! :) Blenderis, köögikombainis või minu poolest lihtsalt riivides.

Mina võtan tavaliselt pöidlasuuruse ingverijupi ning lõigun viiludeks - et kombainil oleks lihtsam neid pikki kiude purustada. Puhastan kolm neli suuremat küslaküünt, pigistan kombaini ühe sidruni mahla, lisan suure supilusikatäie mett. Kolm-neli õuna lähevad samasse, lihtsalt massi andmiseks ja maitse mahendamiseks. Noh ja õun ise on ju kah üks tarviline asjake organismusele.

Kuna ma olen üks hull vürtsisõber, siis viskan samasse veel ka tšillikauna, aga selle võite te rahulikult ära jätta, kui tulist kraami pelgate.

Noh ja nüüd polegi muud kui blender tööle ja kogu kraam ühtseks mudruks! Paned selle purki ja nädalakese seisab seesinane kraam rahulikult külmkapis. Iga päev võtad teelusikatäie sisse ning igasugune külmetus hoiab sust kaaaaugele eemale. Ja üllatav, aga küüslaugulõhn on sellel kraamil üsna minimaalne.

Muuuseas, seda möginat võib väga edukalt ka liha marineerimisel kasutada. Või supi-salati sisse segada. Aga parim on ta siiski otse toorelt süüa.
-------
Pilti hakkasin otsima peale teksti kirjutamist ning näppasin selle siit, saades teada, et see hea autor on analoogse kraami valmistamisel ka päevalille tinktuuri lisanud. Miks mitte! Loodan et pildi autor ei pahanda :) Kassi minu tegemisel kaasatud pole ;)))

Sproti-toorjuustumääre

Olen viimasel ajal enda jaoks avastanud toorjuustu. Muidu jätavad võileivad mind üsna külmaks, kuid toorjuustu baasil valmistatud määretega maitseb üks seemneleiva viilakas lihtsalt ülihea.

Ausalt öeldes võib köögikombaini ja toorjuustu abil valmistada maitsesegusid seinast seina - nt lihtsalt meelepärase maitserohelisega, singiga või kasvõi ainult hapukurgiga. Mina tegin seekord aga sprotiga ... no jäi lihtsalt sprotikarp silma:)

Viska alguses kombaini lõugade vahele till-petersell-koriander-sibulapealsed või mingi muu muru, nt basiilik. Selle kraami tükid kipuvad mööda seinu end suuretükiselt laiali lennutama, aga selle vastus saab rohtu kui nõristad samasse ka veidi õli, sedasama sprotiõli. Lisa samasse ka veidi soola-pipart (sest toorjuust on ju teadupärast mage) ning törts hapukoort või majoneesi (siis pole muidugi soola vaja panna). Kui see kraam on kenasti ära ühtlustunud, lisa sprotid ja toorjuust ning lase vurrrrrrdi lühidalt kõik veel korra läbi (soovi korral ka paar keedumuna). Pikalt ei tasu kombaini sisse unustada, sest kui sprott väga peenikeseks mudruks ära laguneb, siis määrib ta toorjuustu hallikaks.

Novat, nii lihtne see oligi. Nüüd tõsta kas kohe kraam kombainist lusikaga leivale või pane karbiga külma tõmbuma - nii umbes päeva-paari jagu seistes läheb see kraam ainult paremaks.

Vaja läks
- peotäis maitserohelist
- soola-pipart
- lonks õli (võib samast sprotikarbist)
- väike karp sprotte (nt 100 g või veelgi väiksem)
- suur potsik toorjuustu (mina kasutasin Farmi 200 ml suurust totsikut)
- koort-majoneesi
- soovi korral kaks suurt keedumuna

Maksumus u 4.-EUR, ajakulu 2 min, tulemuseks piisavalt määret, et katta u kümme leivaviilu.

Mandariinikalkun

Puuviljamahl on punase liha hea kaaslane. Veel parem kui see on mitte lihtsalt mahl, aga mahlane puuvili ise. Minu potis said seekord kokku kalkuni kintsuliha ja mandariin ... sihuke hapukam ja särtsakam. Ja see kooselu sai hea, ehkki lühike :)

Maxima poeketis leiab mõnikord üsna mõnusaid pakkumisi. Seekord jäi silma kilone pakike kalkuni kintsuliha. Noh ja mandariinid nägid ka nunnumad väja kui muidu ... sihukesed pringid ja jurakad. Kõik muu sündis juba iseenesest.

Kodus ajasin sügavama poti törtsu õliga särtskuumaks ning kupatasin sinna ampsukateks lõigutud liha. Oleks hea, kui lihatükid ei katakse potipõhja liiga tiheda kihina, muiud ei toimu pruunistuminst, vaid liha hakkab kohe omaenda mahlas hauduma. Ja uskuge mind, mahla on selles lihas päris parasjagu!

Kui liha on esmase jume peale saanud, võib kuumust vähendada ja potile kaane peale panna. Nüüd on paraasa aeg  asuda muid lihale seltsiks minevaid jubilaid tükeldama. Seekord piirdusin vaid elementarsega – üks porruvars, kaks sibulakest ja kaks küslaküünt ning tšillikuan. Tšillliga on sihandne värk, et kes tulisust armastab, võib hakkida koos semmnetega ... aga pelglikumad isendid võivad ennem seemnde välja kaurida. Ah et kuskohast talvisel ajal tšillikaunu võtta? No ma ei tea, Tartu vanas turuhoones on need küll olemas  - kui sea poolt sisenedes kohe vasakule keerata ja rea lõppu kõndida.

Summisin need maitsetaimed hakiutna kaane alla lihale manu ja läksin mandariine torkima. Soovitan neid kohe rohkem ette võtta, niikuinii sööte pooled kohe tegemise käigus ära :)

Kui juhtuvad seemneta mandariinid olema, on mäng imelihtne – koori ja tükelda. Kui aga on seemnejupikesi sees, siis soovitan tükkideks lõigutud viljaliha panna madalasse kaussi ning lükata tükid kahvliga laiali – nii on mugav seemneid, välja nokkida, mahl ei voola laiali nagu lõikelaualt ning ega tükkide suuruse ja kuju pärast ei pea muretsema ... niikuinii läheb potis kõik üsna ühtlaseks mudruks.

Nüüdseks on liha koos seltsilistega juba u 15 min podisend, ongi paras aeg mandariinike ja ka sipsuke soola lisada. Võib ka teelusikajagu mett panna, kui on soov karameljamat kastet saada liha ümber.

Noh ja nüüd polegi muud kui u 10-15 min veel oodata, senikaua kiirelt riis valmis keeta ja salat miksida ... aga no see on juba teie mure, mida te liha kõrvale panete.

Minul kulus seekord ära:

- kilo kalkuni kintsuliha

- porruvars

- kaks keskmist sibulat

- kaks suuremat küüslauguküünt

- tšillikaun

- kaks jõmakamat hapumat mandariini

- teelusikajagu mett

- sipsuke soola

Ajakulu: kokku läks ehk pisut üle poole tunni. Maksumus ... arvan et jäi 8-9 euro piiresse. Tulemus: neljale inimesele piisab sellest lihakraamist riisi ja salati kõrvale küll ja küll.

Krõbedus ilma liigse praadimiseta

Tatar pole just paljude jaoks lemmikroog. Keetmise järel kipub ta tihti olema vesisevõitu ja kuidagi kehatu. Kuid seda annab kergesti parandada!

Tegemist on üsna universaalse nipiga, millega saab anda "krõbedust" ja nö struktuursust ka ülekeenud lillkapsale või miks mitte ka makaronidele. Selleks piisab, kui praadida vähese õliga pannil ... ei mitte neid asju endaid, vaid riivsaia või -leiba!

Korralikult pruunistunud (ja see käib imeruttu!) puru kallake tuunimist vajavale produktile, keerake ettevaatlikult segamini - ja suurepärane ning suupärane tulemus on tagatud!

Vot sihuke lihtne nipike siis seekord ;)

Taarka Tarõ Obinitsas

Sattusin tööasjus Obinitsa kanti, millest mul puudus igasugune ettekujutus. Seda vahvam oli see kogemus, et pisikeses asulakeses on olemas nii kunstigalerii kui seltsimaja, hulgast vahvatest inimestest rääkimata. Ilma igasuguse etteplaneerimiseta sattusime kolleegiga kohale ühe seminari ajal toimuvale löunasöögile, millest tahakski mõne sõnaga pajatada.

Taarka Tarõ ise näeb hetkel väljastpoolt veidi rääbak välja, kuna vana laudis on maha võetud ja uut pole veel panna jõutud. Kuid seespool avanev pilt võlub oma eheduse ja lihtsusega. Sajandivanuse hoone söögitoa südameks on hiiglaslik nö vene tüüpi ahi, mille valgeksvõõbatud ja kuumaksköetud keres, hõõguvas ashjusuus valmivadki osad toidud otse sinu silme all. Ehitusajaloolasena võlusid mind aga isaselt laiad lauad nii põrandas kui laes - sihandseid enam ei tehta!


Söögialuseks pakuti tilgake handsat, kuulsat kohalikku rukkinapsi. Isegi autoroolis olev inimene peab selle klaasi korraks pakkuja käest vastu võtma ja kasvõi puutumata tagasi andma - nii näeb komme ette! Puhas ja kange kraam paneb süljenäärmed tööle ja juhatab kenasti sisse esimese roa.

Lihakala supp - nii võiks vast nimetada seda rammusat ja mõnusat leent, mis savipotis lauale antakse. Setokeelne nimi: tindiruug. Tummine talupojalik toit, milles lisaks muule supikraamile leidub ka tangu, sealiha ja kuivatatud peipsi tinti! See kooslus on uskumatult mõnus, eriti kui oled sisse astunud käreda külmaga. Soe ja soolane leem, millele võid lusikakese hapukoorekastet sisse panna, sobib ka neile, kes muidu kalasuppi hinnata ei oska. Klibakad tindikesed annavad supile vaid mõnusalt pikantse alatooni. Kui lusikale satub ka mõni suuremat sorti kondike, siis on seegi vaid asjakohane - nii söödi ennemuiste ... noh ja saab ka praegu :)

Teiseks roaks pakuti seekord ahjupannkooke. Selle tegemine on omaette vaatamisväärsus! Ahjusuus kuumaks lastud malmpannist käiakse seapeki viilakaga üle ning kallatakse kulbiga tainas peale. Pika varrega konksulaadse hoidiku abil lükatakse pannitäis ahjusügavuses miilavate süte manu ... ja üsna pea tõmmatakse valmis pannkoogiga pann tagasi. Mis teeb selle söömise eripäraseks, on see, et tavapärase õunamoosi asemel pakutakse pannuka peale panemiseks tummist sealihahautist ... noh ütleme sisuliselt paksu koorekastet, milles ohtralt pehmeks haudunud liha. Mõistagi on ka moosikauss samas ning sa võid ise valida, kumba proovid, kuid puhtalt kogemuse mõttes tasub proovida seda rammusat ja toitvat kooslust. Ahjupannkook + seakaste = suurepärane värk, kas teate :))

Käsitöönduslikust savikannust samasugusse tassi kallatud piparmündi tee ja väike meetilk - no kas on paremat lõpurüübet koduselt toekale einele!

Koju õnnestus ka kaasa osta veel ahjusoe leivapäts ja päev saigi kohe täiuslik. Esmamulje, et siin on ju vaid tühi põld ja lage väli mõne majakesega, muutus 180 kraadi. Mõnus ja soe elamus. Soovitan!