Tuesday, December 29, 2020

Dranikud kõrvitsast

Et mismõttes, onju? Dranikuid - neid valgevene köögi uhkuseid - tehakse ju kartulist! Seda küll, muidugi, aga võib ju teisiti ka, onju eksju? Ja no olgu peale, kui tahate vältida tüli oma sisemise kulinaarse pedandiga, nimetage neid lihtsalt "kõrvitsakotletid juustuga" ja ongi kõik õnnelikud!

Mis on siis vahet kartulidranikul ja ükskõik mis muust köögiviljast tehtud kotletil? Peamine on see, et kartuli puhul võib lihtsalt toore riivitud kartuli ära maitsestada ja portshaaval üle panni lasta - kartuli enda tärklis ja tekstuur lubab sellel kenasti kokku jääda ja krõbeda kooriku moodustada. 

Muudest köögiviljadest, olgu need kasvõi porgand või suvikõrvits, samamoodi teha hästi ei õnnestu, sest tulemus ei taha kuigivõrd koos püsida. Seega tuleb lisada jahu ja/või muna. Ning ilu ja kaunima kooriku mõttes oleks soovitav kasutada paneeringut.

Aga aitab teooriast ja las ma jutustan teile, kallid kaimud, kuidas mina siis täna tegin. Võtsin tubli kamaka kõrvitsat ja riivisin jämedama riivipoolega ära. Maitsestasin, segasin läbi ja panin sõelale nõrguma. Sest vaata seda vedelikku tuleb ka siin vähemaks saada nagu kardulagi puhul, et tulemust saaks praadida, mitte ei hakkaks toimuma haudumine - need on erinevad protsessid ja seega ka erinevad tulemused, jaasno?

Senikaua riivisin peenema poolega kaks kopsakat küslaküünt ja tubli tüki kõva juustu. Lõin kaussi kaks muna ja kaks väheldast supilusikatäit jahu. Segasin kõik kenasti läbi ja jätsin ootele. 

Nüüd tuleb sõela peal kenasti tilkuma hakanud kõrvitsat tublisti muljuda ja mudida, et ta kenasti kuivemaks väänata nagu kord ja kohus. Tahendatud mass läheb sulpsti samasse kaussi, kus muna-jagu-juustu segu ees ootel ja ees ootab väike mäkerdamine. 

Läbisegatud mass tuleb pihkude vahel laiadeks lamedateks õhukesteks plätakateks vormida, raputades samal ajal peale riivsaia. See on paras nikerdamine, aga asja mõte on suurendada kokkupuutepinda panniga ning vähendada kotleti paksust, et ei tekiks olukorda, kus pealispind on juba krõbe, aga sees on kõik alles nätske ja toores. Kõrvits küpseb mõne hetkega, kuid muna ja jahu vajavad tiba kauem kuumtöötlemist.

Praadimisel on väike nõksuke - algushetk peab pann olema marukuum, et momentaalselt hakkaks tekkima koorik ning juust ja muu kraam ei saaks hakata seest välja voolama. Kuid täpselt samal hetkel tuleb tuli keerata miinimumi, et vältida jälle sedasama "pealt krõbe, seest toores" efekti. Kaks-kolm korda küljepööramist tuleb ainult kasuks, andmaks võimalust kuumusel võimalikult ühtlaselt oma tööd teha.

Praed ära ja serveerid meelepärase külma kastmega. Ta-daaaa - valmis ta ongi! Parim on mõistagi süüa kohe ja kuumalt, kuni koorik püsib krõbe ja juust sees pehme. Aga pole ta miskit häda ka külmalt haugata.

Minul läks mängu seekord:
- u 500 g puhast kõrvitsat (ehk u 700 g koortega)
- kaks keskmist muna
- kaks supilusikajagu jahu
- u 100 g vana kõvakstõmbunud juustu
- sool-pipar (vms maitseainesegu oma äranägemise järgi)
- riivsai paneeringuks

Ajakulu: maksimum 10 minutit ettevalmistuseks ja 20 min praadimiseks. Maksumus: 3-e eurokest võibolla (peamine osa sellest sõltub juustu hinnast). Tulemus: kerge lõunasöök neljale.

Saturday, December 26, 2020

Aatrium Cafe (Tartu)

Tartu linnaservas asuvasse Lõunakeskusesse satub minusugune autovaba inimene nii umbes kord-kaks aastas. Seekord, jõulueelsel päevakesel tuleb veel eriti erakordselt hästi meelde, miks sinna minemine nii keeruline on – meeletu masinate jada, tiguaeglane liiklus ja umbetäis parkla. Õnneks on taksojuht rahuliku meelega inimene ja nii veeretame vaikselt jutupalli, kuni aegamisi läheneme.

Tuleb pattu tunnistada, et minagi läksin katkuajal kaubanduskeskusesse. Kingituse järele, mis muud. Aga no tõesti mujal seda konkreetset vajalikku asjakest saada polnud. Aga ühtlasi vaatasin veebist järgi, et kas mõni sealne puhvet oleks ka seda väärt, et sinna oma pöidlaid surada. Sest et noh, kuigi kirjas on neid toidukohti seal 25 (jaaaaa-jaaaa, kakskümmendendviis!), paigutub enamik neist minu jaoks mitte ihaldusväärsesse kategooriasse „tänavatoit“.

Hmmm, tundub et nähtus nimega Aatrium Cafe võiks siiski olla kohake, kus saab ka päris toitu. Panen pöidlad valmis ja sean sammud sinnapoole ning kohale saabudes heitun. Mõttes nüüd siis et ... söökla? Nime järgi kohvik. Oma ülilakoonilisel veebilehel lubab, et „Aatrium Cafe pakub sulle kohapeal valmistatud bufee valikut, mis on restorani tasemel.“ Ja tegelikult on siis vana hea söökla, kus sa võtad kandiku peale oma valitud toidud kokku ja maksad kassas kõik kenasti tüki/grammi pealt kinni.

Noh aga jätame selle vormi siis kõrvale ja vaatame pakutava sisu. Kui kogu ülejäänu valik on seinte peal kirjas, siis supi kohta pole kuskil poolt sõnagi. Plaanin juba lahkuda, kui märkan, kuidas üks proua endale kulbiga kuskilt midagi siiski kaussi tõstab. Noja näedsa, eksole ju nii, et kõik teavad, et siit nurgakesest saab suppi, onju? Üks termospotike keset kandiku liugraja kurvi, juures imepisike pabersildike „kana-riisisupp“. Kirjas on 100 g hind, tõsta endale siis palju tahad, kasvõi kolm kulbitäit. (Minul läks kokku 340 g, üldhinnaga 3,03 eur).

Liuglen edasi praeleti juurde ning palun endale eraldada „mango-grillkana filee“ (3.85 EUR), sinna kõrval panna „Vahemere köögivili“ (2.50 EUR) ja lisada ehk veidi kummalise – kuid enda – valikuna seenekastet (1.95 EUR).

Kassa juures pidingi siis elus esimest korda oma supikaussi kaaluma :) Maksin ära ja tatsasin, kandik käes, vaba lauda otsima. Restoraniväärilises cafe’s, tuletan meelde. Katkuajale kohaselt olid üle ühe lauad „reserveeritud“, aga ega sööjaid just ülemäära palju polnud nii ehk naa.

Mis siis toidu enda kohta öelda. Lihtne kodune supike, lubatud kanaliha ja riisi leidus kenasti, kartul-sibul-porgand lisaks. Leemeke parajalt ja koduselt maitsestatud, sool ja pipar ning ongi kõik. Ahjaa – supitirina kõrval oli võimalik endale kausikesse ka rohelist hakitud sibulat lisada (mida ma tegin) ja hapukoorekestiki supisse lätsatada (mida ma ei teinud).

Prae juurde liikudes – eeee ... mida mõtlete teie, kui lubatakse grillkanafileed? Kuldset koorikut? Röstitriibukesi? Ehk koguni suitsulõhnakest? Aga siin polnud midagi säänset. Lapikuks vajutet filee oli küll kenasti läbi küpsenud ja mangokihikese peale saanud, aga grill? Kus see oli? Kuskil mujal? Teises majas?

Vahemere köögivili kujutas endast kenakest raguud paprikast, sibulast, porgandist, suvikõrvitsast ja oliividest, kõik kenasti vürtsika magus-hapu tomatise kastmega läbi haudunud. Maitsev, pole midagi öelda!

Seenekaste – igati aus ja õige kraam, mõrkjas metsane kukeseenemekk oli kenasti ja ehedalt olemas. Jällegi – tubli sooritus, ehkki ilma igasugu „restoranipärasuseta“, kui selle all midagi erilist mõista.

Kuidas siis seda külastust kokku võtta? Supipöial kerkib rõhtasendist mitu kraadi ülespoole, ehkki eriti hõisata ei mõista. Praepöial vaatab mõtlikult taldrikule kokku tõstetud eklektikat ja kuulutab, et „kena keik“ ning kerkib ehk umbes samavõrra. Toidu osas liigset nurinat pole, kuid ikkagi – mida mõtles selle puhveti pidaja, kes pani sööklale nimeks cafe ja lubas restoraniväärilist toiduelamust?
---
lugu ilmus siin

Monday, December 21, 2020

Spargel (Tartu)

Stiilne sammaste ja rõduga majake Karlova servakese peal. Kõrged laed, heledad toonid ja ühtlasi kunstigaleriina toimivad ruumid. Sopilised ruumikesed, kuhu on võimalik peituda. Raginal köögist tellitud kraami üles toov toidulift. Kõik see kokku on Spargel.

Menüü pikkusega pole üle pingutatud, siiski on püsimenüüs kaks supikest ja päevapakkumises lisaks veel kaks, mida on võimalik veidrate aegade tõttu võimalik ka purgiga kaasa osta. Eriti lahe-veider on täpsustus, et sama purgiga igajärgmine ost odavam kui esimene ... huvvvvitav, kuidas nad tuvastavad, et tegu on just sama purgiga? :) 

Igatahes mina võtsin püsimenüüst esimeseks käiguks: „Borš veisepõseliha & hapukoorega“ ( 5.00). Selle saabumisest andis märku ajaloolise lifti kolin ning aega võttis see u 8 minutit – noh siililegi selge, et ega seda ei hakata nullist keetma tellimuse peale.

Ahjaa, koos suptšikuga saabus ka leivaliuake, kus väikeses astjakeses maitsevõi. Noh ja nüüd palun vastake mulle, miks ei võiks see hapukooreke olla täpselt samamoodi ja täpselt samasuguses napakeses? Et miks peab see hapukoor laiutama keset suppi nagu lehm keset lauta? Ei, ega mul pole hapukoorekese vastu mitte kõige vähematki ... aga MIKS peab seda supi sisse panema?

Supp ise oli selline ... okeika. Noh kenasti punane ja peedilõhnane leemeke. Pehmed veisepõse tükikesed. Peedipunased köögiviljad. Kõik juskui õige, aga lamedavõitu. Ei happekest, ei vürtsikest, isegi mitte kuigivõrd soolakest. Selline ülileebe ja üsna rõõmuvaene. Hapukoore pehme rammusus muutis kõik selle kausisisu veelgi ümaramaks ja mittemidagiütlevamaks.

Praena katsetasin seda, mis juba veebis silma tõmbas – „Maksa-šašlõkk peekonis. Kadaka-rosmariinikaste-punaveinikaste-spargelkartul-spargel-peet“ (12.00) Pean tunnistama, et see võttis veidi kukalt kratsima ja guugeldama. Et misasi on spargelkartul ... aga näe ongi selline olevus olemas, välimuselt nukiline ja pikergune, aga polevat mitte pastinaak ega maapirn, vaid lihtsalt selline omalaadne kartul.

Igatahes saabus taldrikutäis 20 minuti peale tellimist ja nägi välja päris kenake. Taldriku tagumises osas olevat püreed ei oska minu keel küll millekski muuks pidada kui pastinaagiks, ehkki seda tegelast kirjas polnud. Kartulid – noh olgu nad siis minu poolest spargelkartulid, kuid maitsesid ikka nagu kartulid ehk minust jäid nad enamasti taldrikule. Spargel krõmpsus mahlaselt ja täpselt parajalt. Kaste oli kindlasti punaveini põhine, kuid muid maitseid ei suutnud selles tuvastada ülemäära soolasuse tõttu. Ahjaa, mängus olid juba supist tuttavad keedetud punapeedi siilukesed – selline toidukombineerimine on minu meelest alati lahe mõte.

Toidu parim ja tellimisväärseim osa oli aga kahtlemata maksa- sašlõkk. Viis pöidlaotsa suurust tükikest, värskelt varda otsast maha lükatuna. Tõsi küll, vormisatud panni-šašlõkina, ilma sütelõhnata, kuid subproduktide kasutamine peenemas köögis on alati kiiduväärne. Tõsi, vardatäie üks ots oli veidi kummiseks tõmbunud vaatamata peekonikoorikule, kuid sama varda teise otsa poole liikudes muutus maksa konsistents järjest mõnusamaks! Aroom ja maitse – kõik see oli kokku täpselt see, mida ootad, agressiivsevõitu kastmega seda täiendada polnud mingit vajadust.

Õllevunts on menüüga ka kenasti rahul. Ehkki maja on ilmselgelt rohkem veinidele orienteeritud, on kirjas kenasti ka Käbliku ja Pühaste õlled, nii et väike panus kohalike kodade toetamisse on ilusti tehtud.

Kokkuvõte seekord säärane. Supipöial on üsna lötakil ja laskub horisondist kahjatsusega allapoole – see supp pole ju halb, aga juba algselt igav ning veelgi igavamaks tuunitud. Praepöial saab seevastu üsna püsti olema – maksa kasutamine menüüs on juba ideena äge ja teostusena üsna hästi välja kantud. Õllevunts naeratab samuti rahulolevalt. Seda puhvetit võib ju mõningaste mööndustega, aga siiski soovitada küll.
---
lugu ilmus siin

Sunday, December 13, 2020

Reval Cafe (Tartu)

Ketikohvikute puhul on väike võlu. Või siis vähemalt lootus sellele võluväele. Et noh et kui teed ühes kohas märkuse, siis jõuab see teise kohta ehk isegi kohale.

Igatahes algas minu külastus Reval Cafe Tartu filiaali sellest, et kui tellisin letist supi ja prae, siis letitagune kodanik küsis, et kas ma soovin neid korraga. Loomulikult ma ei tahtnud seda, kuid selle küsimuse peale meenus, et olin sama keti Tallinna ühe puhveti puhul siunanud rumalust tuua kaks käiku korraga lauda. Noh ja siit siis ka minu lootus tagasiside võluväele :) 

Igatahes tegin midagi sellist, mida ma mujal pole seni proovinud – võtsin samad toidud. 10 kuud ja 180 kilomeetrit kaugemal, aga ongi hea võrrelda, et kas ühe keti eri köögid räägivad ühte keelt või mitte.

Seega võtsin suptšikuks Revali borš pardilihast (6.-EUR), mille saabumine siin võttis aega 15 minutit (vs Tallinnas 20 minutit). Supike on samavõrra ilus ja professionaalselt esitletud – eraldi napakestes hõõrutud küüslauk, hapukoor ja hakitud murulauk. Leemeke ise kirkalt peedipunane ja sama ehedalt -lõhnane. Köögiviljad ja liha – kõik täpipealt samamoodi kui eelmises asutises. Ilus ja aus ja maitsev sooritus, pole mitte midagi öelda!

Praena sai samamoodi võetud „Ürdi-küüslauguvõiga täidetud kanafilee krõbedas panko paneeringus“ (9.-EUR). See taldrikutäis saabus 25 minuti peale tellimist – suurepärane ajastus. Ja ka sooritus on üsna-üsna samasugune. Krõbe fileeke ise on samamoodi magedake, ürdivõi muutis selle aga mahlasemaks ning särtsakad majoneesikuhilad panid selle kokku väga hästi maitsma (antud juhul oli küll majonees rohkem cayenne-pipra kui karripõhine nagu eelmises kirjelduses). Praekartulid, brokkolike, sojaoad ... no kõik praktiliselt identne Tallinnas pakutuga.

Seekord lisan esmakordselt kirjeldusele ka uue mõõtme. Kahele pöidlale lisaks tuleb mängu ka õllevunts. Et noh kas ja kuivõrd pakutakse konkreetses puhvetis ka õllekest, eriti kohapealset käsitööõlut. Sellega on Revalis muidugi kehvasti. Kaks sorti kohalikku suurtootjat ja üks kauge belglane pole kõneväärne valik. Tartus tegutsevas filiaalis võiks olla saada kasvõi ühte-kahte sorti kohalikku käsitööõlut kah, ehkki see kindlasti pole selle puhveti pearõhk.

Kokkuvõte seekord siis suisa neljatine. Supipöial on väga püsti – professionaalne köök ja esitlus jätavad alati hea mulje. Praepöial on veidi vähema entusiasmiga, aga ka püsti – põhitegelase magedus õnnestus särama panna hea kastmega. Kolmanda aspektina saab siin hinnata ketikohviku puhul üliolulist komponenti – kas eri filiaalides pakutakse sama sisu ja kvaliteediga toitu – ning tulemus on väga kiitev, tõepoolest on see üsna identne sooritus. Neljandaks tuleb siis esimest korda õllevunts, mis on aga nukralt längus – olematu valik ja väiketootjate ignoreerimine pole ilus. Aga kas ma antud puhvetit soovitan? Ojaaa!

Sunday, December 6, 2020

Immuun-mesi

Mõista-mõista, mis siin pildil on? Mitte mis on valesti, vaid mis õigesti ja maistvasti ja tervisti?

Ahhhaaaaa, ei arvanud ära, jah? Või noh, väike vihje oli ju nimest näha. Et no mesi. Et magus ja tervislik ja puha. Aga vata see häda on mul küljes, et magusat ma väga ei fänna. Lusikaga mett sisse ajada suutsin ehk lapsena, aga mida vanemaks, seda vähem ma sellist vänget magusalaksu ihaleda mõistan.

Ja siis see teine asi, mida ma kohe üldse eriti heaks arvata ei oska. Astelpaju. Külmununa paar marja põske pista ja siis vaikselt sulavat haput värskust endasse imada nagu käsn - seda küll. Aga vaata astelpaju lõhn meenutab mulle üsna üheselt maohapet. Noh teate küll seda hetke ja olukorda, kui olete toda lõhna tajunud, kuskil trepikojas või nurgataguses ... pole ju meeldiv, ega? (kes ei mõistnud, siis see on okse lõhn, prrrrrr).

Aga siis mingi uitmõtte ajel panin blenderisse peotäie külmunu marju ja kulbitäie mett lisaks. Maru-äge-hea asi sai kokku! Hape ja magus tasakaalustasid kenasti üksteist ja tulemuseks oli tubli usk, et noh vaata seda kraami tuleb iga hommik üks supilusikatäis sisse võtta ja siis immuunsüsteem tänab ja kiidab ja pakatab võimekusest ja puha.

Olen seda segu nüüd mitmel-setmel korral juurde teinud, kui nüüd viimati taipasin siia veel ka jupi ingverit lisada. No nüüüüüd sai asi täiesti imetabaselt kokku kõlama - magus, hapu ja vürtsikas! Usk kraami võluvägisesse võimekusse kasvas veel kolm korrust kõrgemaks. Nii et soovitan ka teil seda järgi proovida.

Minul läks viimati köögikombaini sisse:

- pöidlane jupp värskelt peenekshakitud ingverit

- 400 g pakk külmutatud astelpajumarju

- kilone pangetäis mett

Kõigepealt lasin marjadel koos ingverida kenasti ja külmunud kolinal ära mudrustuda, siis lisasin mee ning korraks veel vurrrrrdi läbi ja valmis ta ongi! Pane aga purkidesse ja külmikusse hoiule.

Maksumus - vist nii umbes 10.-EUR? Ajakulu - 5 min. Tulemus - vähemalt kuu aja jagu energialaksu ja immuun-buusti igal hommikul. Ja mida meie tõbisel ajal sul siis veel vaja? Ahjaa, naeratust on ka vaja. Aga see tuleb ise, kui lusikatäis särtsakat mesikraami pintslisse on pistetud!

Thursday, December 3, 2020

Hansatall (Tartu)

Tartus pole mitte kogu elu ainult südalinnas. Mõnusa 20-minutise jalutuskäigu kaugusel raekoja platsist paikneb puhvet nimega Hansatall. Esimese advendi õhtul sadas samal ajal kerget lund, karge ja värske ilm ning hämarduva linna ilu lõid meele kenasti puhtaks, et saaks ilma eelarvamusteta uut kohta minna üle vaatama.

Või noh, see puhvet ei ole ju uus, kuid näe minul on see esimest korda sinna majja sööma minna. Aastatetagused mõned korrad sai seda kohta külastatud õlleasutusena ning tollest ajast on meeles midagi „ah-on-üks-suvaline-pubi“. Nüüd aga sai veebist uuritud menüüd ja arvamus muutus juba ette üsna kõvasti.

Mainin alustuseks ainult ühte detaili – sellel köögil on välja käia KUUS suppi! Vaadake seda oskan mina kohe väga hinnata, enamik ülejäänud asutusi, isegi restorani nimelisi, saavad heal juhul hakkama ühe-kahe valikuga ning sellestki enamasti on vaid soojakslastud tomati- või kõrvitsaködi. Siin on aga kuus päris suppi (ja kolm neist kalale üles ehitatud)!

Pühapäeva õhtupoolikul oli asutus mõistagi üsna tühi (aga seda väärtuslikum, et teda siiski iga päev lahti hoitakse!). Valisin mõnusa nurkmise laua, andsin tellimuse sisse ja lasksin pilgul libiseda üle lakke tõmmatud talumajapidamisliku vanavara ja seintele riputatud fotode. Jah, muidugi on siin kitši hõngu, kuid ikkagi – asutusel on soe ja õdus ning rahvalik õhustik, mis laseb end hästi tunda nii lipsustatud seltskonnal kui tunkedes ja dressides kambal.

Esimeseks roaks tellisin ... trummipõrin ... angerjasupi (6.90)! Millal ja kus te viimati midagi sellist kohtasite, mh-ah? Ja siin ta on, kenasti olemas nii veebi- kui ka kohapealses menüüs. Ja päriselt olemas, mitte kohmakalt vabandatav stiilis „ah teate seda meil täna tegelikult pole / sai otsa“ – selliseid vabandusi kuuleb paraku liigagi sageli. Vata näe, siin ja täna vähemalt ei kuulnud!

10 minutit peale tellimust ta kohale jõudiski. Noh välimuselt ta just suurt muljet ei jätnud – sihuke lahmakama teetassi sees serveeritud näiliselt väheldane ports. Aga sisu oli sellel suptšikul nii et vähe pole! Kollane veidi hägune leemeke lõhnas täpselt nii nagu minu aastakümnete tagune mälestus angerjasupist – rammusalt ja kalaselt. Kartulid, porknad ja sibul – lihtne kodune täidis ja muidugi ülipehmeks keenud angerjake ise. Jestas kui hea see oli! Ainuke miinuseke – kalasupi tegemisel võiks hoolitseda kalaluude eemaldamise eest. Angerjal neid luid ju niigi eriti pole, aga neli selgroojupikest tuli siiski suust välja nokkida.

Teiseks käiguks sai valitud siis samal kalasel lainel püsides „Suitsuliha ja maitsevõiga üleküpsetatud koha kala“ (14.50). Liha ja kala kombineerimine on julge köögi tunnus ning seda julgust tahan ma kiita.

Kaunil liual serveeritud kalake jõudis kohale 20 minutit peale tellimuse esitamist – suurepärane ajastus. Ahjaa, lauda osutus teenendama elurõõmsa kehaehitusega keskealine härra. Noh selline ümarapoolne noh – kohe näha et mees oskab heast söögist ja joogist rõõmu tunda :) Alati on hea meel näha, kui seda vana ja väärikat ametit peab ka mõni tudengi-east vanema grupi esindaja, kahjuks vähemalt Tartus pole see kuigi sage nähtus.

Ja teate mis, ka sellel liual oli puhas toidurõõm! Noh olgu, keedukartuleid ma sellesse kategooriasse ei paigutaks, aga see oli ka ainumas asi, mis mind sellel taldrikul külmaks jättis.

Värske salat oli hapukaks ja mahlaseks tuunitud – tõsi küll üllatav oli sellises koosluses rohelist hernest kohata, kuid see kraam maitses kokku hea! Bešamell-kastmeke oli rammus ja võine ja siidine. Kala ise lihtsalt väga parajalt maitsestatud ja parajalt küpse (tõsi küll, ka siin olid mõned liigsed luukesed liha sees turritamas). Kuumuses klaasjaks tõmbunud lohmakad peekoniribad mõjusid veidi talupoeglikult, kuid sobisid kala juurde tegelikult väga hästi. Julgelt rosmariinimaitseline ürdivõi andis kõigele veel ekstra maitsevindi juurde ja kokku on elamus supermõnus!

Kokkuvõte tuleb siis otsustavalt heakskiitev. Nii supi- kui praepöial on püsti mis püsti. Jah, see on lihtne ja ilma ülepingutusteta köök, kuid ületab kaugelt rahvalik-pubilikud ootused. Piiisike kalakondine torkeke tasub mainimist vaid selleks, et puhvetipidajatel nina liiga püsti ei läheks :) Igatahes – seda asutist soovitan ma kõigi kahe pöidlaga!
---
lugu ilmus siin