Thursday, July 30, 2020

Classic Cafe (Narva)

Kuna olin jälle Narva poole veeremas, tonksasin piirilinnas elavat tuttavat. Et kuhu ma siis seekord peaks sööma minema? Vastuseks kõlas peale juppi vaikust „Oehhhh“. Noh tõepoolest, Narva puhvetivalik on ju üsna ahtake ja uusi kohti tekib juurde väga harva. Peale mõnd vaevanägemist aga leidsime üles ühe, mis mul veel käimata – ja pealegi suisa linnakeskmes, Peetri platsi vahetus läheduses.

Classic Cafe. Pisut igavakõlaline nimetus, aga ega nimi veel puhvetit tee. Torkame oma keele sinna sisse ja vaatame, mis juhtub!

Alustuseks rõõmustas minu silma see, et supivalik oli siin suisa 6-kohaline! Samas pole midagi imestada, sest Narva köök kõneleb vene keeles ning slaavi kultuuriruumis on supikesed alati au sees olnud. Ausalt öeldes soovisin võtta enda lemmikut test-suppi seljankat, kuid selgus et see oli otsas. Küsimusele, et „aga mida siis on?“ kõlas esimese vastusena – külm boršš. Oi seda ei lase ma endale kaks korda öelda! Svekol’nik või holodnik või siis tänapäevaselt külm boršš on ju üks slaavi suvise köögi klassikaid! Menüüst poleks ma seda paraku ise leidnudki, sest pakuti teda „päevasupp“ pseudonüümi all (3.-EUR).

Ooteajal lauda toodud leivakorvikeses leidusid lisaks poeleivale ka ilmselt kohapeal ja värskelt küpsetatud mikrosaiakesed, millel aga paraku puudus maitse. Tibatillukeses purgikeses pakutud soolakas-hapukas-ürdine määrdeke sobis siia peale aga täitsa kenasti.

Umbes 10 minutiga lauda jõudnud suptšik nägi välja suht efektne. Tumepunast leent täis kausike, pinnal hakitud roheline sibul, kausi kõrval kaks napakest, ühes hapukoor ja teises riivitud keedumuna – välimusel pole tõesti viga!

Paraku osutus see Classic Cafe versioon suveklassikast aga sisult üsna plässiks. Jah, peedine ta ju oli. Samas polnud peedi värvi päästmiseks kasutatud äädikakest ja seega oli leige (mitte külm!) vedelik tuhm nii värvilt kui maitselt. Kauasest seismisest olid kõik koostisosad värvunud väsinud-punaseks ja maitsed nii kokku ühtlustunud, et oli väga keeruline öelda, mis parasjagu keelele sattus. Ainuke eristuv komponent oli krõmpsjas värske kurk. Ei hapet, ei magusat, ei soola, ei vürtsi. Mehh.

Praena läksin mõnes mõttes riski peale ja tellisin maja ühe kalleima ja ühtlasi nõudlikuima roa – grillitud veiseliha (14.-EUR), mida soovisin saada „rare“ küpsusastmes. Venekeelne näitsik veidi heitus selle tellimuse peale, küsides, et kas ma pean silmas „well done“? Ei, paluks „rare“! Ja garniiriks palun ainult värsked köögiviljad, tänan palun aitäh!

See tellimus jõudis lauani 35 minutiga. Saal oli üsna pooltühi, seega ei peaks köök ju nii koormatud olema ja säherdune liha võtab aega ju vaid loetud minutid? Noh aga järsku on tulemus seda väärt?

Välimus jällegi igati restoranilik. Kandilise liua ühes servas lihatornike, teises kausike värske salatiga, kõrval kaste ja jõhvik-marjad – visuaalne struktuur on sel roal päris kenake!

Salatiga oli nüüd aga see häda, et peenelt hakitud kraami oli sellest kitsast koonilisest kausist põrguma keeruline kätte saada. Tunduvalt hõlpsamaks muutus asi, kui tühjendasin astja liuale ja nokkisin kerges õlikastmes ja 0-maitsestusega krõmpsukaid otse taldrikust.

Liha. Oehh. Topelt-oehh. Miskipärast oli tubli fileetükk lõigatud kaheks sentimeetripaksuseks seibiks ja siis korralikult läbi praetud. Läbi, rõhuga sõnal „täielikult“. Ning mitte grillil, vaid pannil. Lihaviilude alla pandud saialiistakul (mis peaks lihamahlu püüdma) polnud midagi püüda. Ohhh-ehhh-jahh. Piprase ja grillise kooriku ning verise-mahlase südamiku asemel kaks pannil läbi haudunud seibi. Ei, lihal polnud otse midagi viga ... peale selle et ta ei vastanud tellitud-oodatud ootustele mitte üks gramm.

Tõsi küll, magus-hapu püreeline kaste oli maitsetihe ja meeldiv. Kuid kuna seda oli valatud ka liha peale (mida EI peaks grill-liha puhul tegema, sest ma tahan kõigepealt tunda liha enda maitset), siis ei muutnud ka see üldmuljet paremaks.

Kokkuvõte kurb ja pahane. Supipöial on nõutult lötakil – leiget maitsetühjust ei saa kuidagi heaks kiita. Praepöial poriseb aga üleüldse pahaselt – see koka ametit pidav inimene peaks kas minema kõigepealt kuhugi koolitusele või tegelema millegi muuga! Seda puhvetit ei soovita ma kategooriliselt!

Thursday, July 23, 2020

Hell Hunt (Tallinn)

Vaba õhtupoolik Tallinnas. Aega on, ilm selline mõnusapoolne, soe ja suvine. Otsustasin veidi vanalinnas lonkida ning vaadata, et mis koht mind kõnetab. Noh umbes nagu lapsepõlves, kui sai võidu läbi takjapõõsaste joostud ja siis loetud, et kelle dressipükste külge rohkem takjanuppe jääb, lotakad Marati puuvillased dressid olid selleks kui loodud. Praeguses variandis – vaatame, missugune puhvet minu külge klammerdub.

Kui Raekoja plats veel pisut meenutab katkueelset aega – vähemalt osa laudadest turistirahvast täis – siis paar sammu eemale astudes on lugu hõredam. Mõned uksed on suisa kinni, teiste ees on küll lauad, aga peamiselt tühjad. Kohalikud on aastatega vanalinnas käimisest võõrutatud, väheseid külalisi aga kõikjale ei jagu.

Aga näedsa, üks puhvet kõnetabki! Suisa inimkeelselt! Väliterassi nurgalauast viipab kamraad ja hüüab ligi astuma. Mõni valik tehakse sinu eest ja las ta siis niimoodi ollagi. Legendaarne Hell Hunt saab siis seekordseks ohvriks, kelle ribidesse ma oma pöidlad torkan.

Supivalik on selles puhvetis kesine, tuleb alustuseks tõdeda. „Tervelt“ kaks valikut ja mõlemad püreesupid. Ohkan veidi kurvalt ja langetan ootuste lati igaks juhuks kuhugi lauaplaadist madalamale. Pubiköögid üleüldse ei tekita just ootustetulva ning püreed kahandavad selle veelgi kasinamaks.

Võtan „Tomatisupp juustuga“ (5.-EUR) ning jään semuga lobisedes ootele. Juba ammu valmis suptšiku ja hõreda terassi tingimustes pole ooteaeg kuigi pikk ning 10 minutiga ongi kausike laual. Ooo, pean tõdema et vähemalt esmamulje on kenake – erksalt ja elusalt punase tihke vedeliku pinnal leidub veidi dekoratiivmuru ja ehedalt tomatine lõhn mõjuvad kena sissejuhatusena.

Supis on ilmselt kokku saanud kolme sorti tomatikesi: püreena, konservina ja päris värskena. Julgelt happeline ja mõõdukalt ürdine ollus ei paku küll hammastele mingit tegevust, kuid kausipõhjast lusikaga üles tõmmatavad juustuniidid sunnivad vähemalt veidi pead murdma – kuidas seda kraami niimoodi süüa, et saaks venimise kuidagi läbi kaksata. Hoiatan, et vuntsinimestel tuleb selle toiduga tutvumisel kõvasti salvrätte varuda! Ilmselt mingi mozarella-laadne valge pehme juust annab tulemuseks väga efektse juustuniidistiku, mida on lustakam vaadata kui süüa. Aga tulemus on siiski omamoodi meeldiv, mida tuleb võtta filosoofiliselt – ilus asi ei peagi alati mugav olema :) 

Teise roana otsustasin proovida sedasorti pubide klassikat „Iiri pada“ (Shepherd’s pie, 7.80). Kui see roog kunagi esimesi aegu siinsele turule tekkis, üllatas see oma lihtsuse ja tõhususega, kuid viimati saigi seda kraami söödud vast paarkümmend aastat tagasi. Miks mitte siis taaskohtuda.

Meeldiva jutustamise käigus jäi küll roa saabumise aeg fikseerimata, kuid nii umbes 20-25 minutit tellimusest vast läks, kuni ta kohale jõudis. Kaunikene on ju seegi vaatepilt ... aga noh, mis saakski kuldpruuniks küpsenud juustukooriku juures teisiti olla? Kena kaane all oli maitsepilt aga kõvasti igavam. Kartulipüree peaks taolises roas olema veidi rohmakam ja kodusem, siin oli aga tegu algosadeks lahti lammutatud peenpüreega. Kausi alumisel korrusel tomatine hakkliha, milles leidus veidikese šampinjoniliistakaid – kohustuslik element selles roas ja tehniliselt võttes kõik ju korras. Aga maitserõõmu polnud selles kausis küll niigi palju, et oleks millest rääkida. Lihtne ja tõhus. Ongi kogu kirjeldus.

Kokkuvõte siis kahetine. Pubiköök ei olegi gurmeetempel, sestap on viisakas, ehkki ebamugav suptšik väärt poolpüstist pöialt. Praepöial aga haigutab laia lõuaga ja vidutab igavledes silmi nagu laisk kass ja jääb vedelalt ripakilasendisse. Söögielamuse saamiseks pole sellesse vanasse tublisse kõrtsi mõtet minna, sellel kohal on teine roll täita ning tehku ta seda veel kaua!

Thursday, July 16, 2020

Gastronoom (Pärnus)


Suvine Pärnu on seekord hõredam. Aga eks igal asjal on mitu külge – kunde seisukohalt on see ju hea, kui pole rahvamasse ja pikki ootejärjekordi, kas pole? Vanas Hommiku tn gastronoomi hoones käivitatud puhvet „Gastronoom“ oligi sel jahedapoolsel suveõhtul üsna tühjake.

Mul oli tunnijagu aega ja seetõttu alustasin kohe sisenedes küsimusega: „kas ma selle ajaga saan hakkama, kui tellin supi ja prae“. Naeratava „jah“-sõna peale torkasin nina lahedalt omanäolisse lehvik-menüüsse.

Supivalik on täpselt ühekohaline ehk siis ilma valikuta. Ramen (7.-EUR) siis ramen, õnneks on see väga variatiivne suptšik, mida võib saada päris mitut moodi tehtuna. Puljong ja nuudlid on vist ainukesed kohustuslikud elemendid ... noh ja poolik keedumuna vist ka? Aga tavane arm, puljongil võib ju seitse eri nägu olla ja ka nuudelid leidub seinast seina.

Antud versiooni sisse lubab menüü „rebitud sealiha, shiitake, muna, kimchi, nuudlid, koriander“. 10 minutiga jõudiski minuni kausike, mille tume leemeke lõhnas hea ja ausa lihapuljongi järele. Seened üllatasid küll pisut oma rõhkusega, kuid kõik ülejäänud oli siis kausis vägagi hää. Mõõdukalt vürtsikas ja happeline leemeke sai imetoreda maitsenüansi kimchilt. Rohkelt rebitud sealiha ja peenikesed munanuudlid, mõned porruviilud ja üksikud koriandilehed. Sobilikult poolpehme kollasega munapoolik, mis (vist) oli ka marinaadi näinud. Hea ja aus sooritus, mis ei pane küll käsi plaksutama, kuid tunnustavalt noogutama igatahes.

Ajasurve tõttu otsustasin teiseks roaks võtta mitte täiemahulist praadi, vaid pigem midagi väiksemat ja kiireminivalmivat. Krehvtised krevetid (10.-) tundus igati sobilik variant ja tõepoolest – 20 minutit peale tellimist toodigi lauda väheldane pannike, mis mõjus kuidagi helgelt ja rõõmsalt, väikesed kõrrekesed-varrekesed üle äärte laiali nagu kassipoja vurrukarvad.

Oi see oli üks mõnus ampsamine! Julgelt happeline ja vürtsikas kastmeke maitses niiiiii mõnusalt, et isegi minusugune saiapõlgur ei pannud kiusatusele vastu ja murendasin kaks krõbedat ciabatta-viilakat pea kõik kastme sisse ära, et iga tilka kätte saada. Pealegi tundus kaste nõndapalju kreemiselt, et ma imestaks ennast margariiniks, kui siin pole koorevõid kasutatud!

Krevetid ise olid perfektses krõmpsjas valmiduses nagu õpiku järgi tehtuna. Tõsi küll, kappareid ma kuskil ei osanud tuvastada, kuid see ei mõjuta maitsemõnu kuigivõrd.

Kokkuvõte seekord rõõmus ja rõõsa. Supipöial on püsti ja praepöial (antud juhul küll siis pigem ampsu-pöial) hüpleb veelgi sirgema seljaga ning kutsub seda puhvetit külastama. Mina sain täpselt seda mida tahtsin – poole tunniga hea maitseelamuse võrra rikkamaks. Saagu sama ka teiega!
---
lugu ilmus siin

Friday, July 10, 2020

Time Out (Viljandi)


Viljandi kõikse päämise väljaku nurga peal on miskine spordine hoone ja selle sees spordinimeline puhvet Time Out. Mina olen küll aktiivselt ebasportlik inimene, aga seekord komistasin asjaolude kokkulangemisel siia.

Muuseas komistada tol puhvetiteel on imelihtne, sest hetkel näeb kõik ümberringi välja nagu üks suur ehitus-tanner alates totaalsest teevahetusest kuni vana parteimaja lammutamiseni.

Suurem lõunatund on vist juba läbi, sest üksikud saalis istuvad töömehed lõpetavad parasjagu ja lahkuvad, nii jään aja jooksul söögisaali üksinda istuma.

Lühikeses seina peale kirjutatud menüüs oli kirjas vaid üks supiline - värskekapsasupp (1.80) ja nii ta siis võetud saigi. Vaevalt olin jõudnud iseteenindusnurgast endale relvad ja salvrätid tuua, kui kausike kohal oligi. Kausi sisu kirjeldamiseks sobiks ilmselt kõige paremini sõna „lihtsus“. Lihtne sööklalik supike ilma ühegi katseta midagi erilist korda saata. Kapsas-kartul-porgand. Väikesteks tükkideks hakitud pehme lihake. Kamaluga kuivatatud ja näpuotsaga värsket tilli. Vesi ja sutike soola.

Parim kiitus selle suptšiku kohta kõlab: ma sõin selle ära. Päris ja lõpuni ära. Aga rohkem pole ka midagi öelda.

Praena otsustasin valida maja kalleima roa: šnitsel (7.-EUR). Ja kasssssa näe, praad jõudis lauda 4 minutit peale mahaistumist! Njaaaa, ega ma muidugi miskit a la carte valmistamist oodanudki ... aga kullakallid, kas praad ikka peab olema lauas ennem supi lõpetamist? Et ikka korralikult jahtuks?

Alustame meeldivast ja edasi ... noh saate aru küll. Nii. Kapsa-kurgi salat polnud küll enam kõige krõmpsjam, kuid siiski mõnusalt suvine. Ülemäära magus porgandisalat. Konservhernes. Hapukurgiviilud ja punase apelsini lõiguke.

Mind on alati kummastanud, miks nimetatakse osades puhvetites fritist läbi lastud keedukartuleid ahjukartuliteks. Seest vesine ja pealt veidi kärtsatatud. Ahjukartul, kas teate ... eeeehhhh, las ta olla.

Tumepruuniks praetud paneeringus tuimavõitu lihatükk. Šnitsel, kas teate ... noh te mõistate.

Jahuklimbine kollane kastmeke. Umhhhh.

Vaadake, ma pole enam noor ja rahmeldav meesloom, kes kalorinäljas ajab näost sisse iga toidu, mis hamba all ei karju. Loetud ja väheneva arvu söögikordi ma tahaks mitte funktsionaalselt toituda, vaid neid kordi ka nautida. Seega – enamik sellest praest jäi taldrikule. Vabandage.

Kokkuvõte kurb ja lühike. Supipöial naeratab korraks, meenutades koolisööklat. Praepöial aga tõuseb lauast ja vantsib aegamisi mujale, mõeldes et kas temal on midagi viga või jaa. Igatahes seda puhvetit soovitada mina ei mõista.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, July 1, 2020

Pepe´s Bistro & Social Club (Tartu)


Vaata oleks nagu vana mees juba küll, aga õnneks on ikka veel asju, mida esimest korda teha. Nii läksin seekord esimest korda pöialdega torkima sedasama kohta, mis pole enam seesama koht. Teisisõnu – kui pool aastat tagasi külastasin ja kirjeldasin asutust nimega Umbroht, siis nüüd on samas avatud uue nimega puhvet. Pepe´s Bistro & Social Club.

Veelkord. Asutuse ametlik nimi on Pepe´s Bistro & Social Club. Eeee ... kas keeleamet enam üleüldse ei põrka? Aastaid tagasi kärgiti isegi bistro kui sõna kallal, aga nüüd siis võib avada asutise, mille nimes pole ühtegi maakeelset sõna? Ma ei väida, et see on halb. Keelepurist pole ma kübevõrdki, kuid lihtsalt küsimus kui selline pakub huvi.

Kuna puhveti omanike ring on suuresti jäänud samaks ning majaseinad jäid sama koha peale, siis oleks ju huvitav vaadata, et mida muudeti. Visuaalis torkab silma rõhutatud liikumine lihtsuse suunas. Toonase noobeldavast restoranitsemisest pole suurt midagi alles jäänud ... kui vikside ja klanitud ettekandjapiigade elegants ja viisakad maneerid välja arvata. Nende sulnite iluduste vahel loivas aga ka koduse olekuga noormees hallides lotakates pükstes ja reklaamkirjaga T-särgis, justkui oleks ta kodust välja verandale astunud, tervitamaks külla saabunud vanu sõpru.

Suvine sisehoov oli täis külastajaid ja lahtisest köögiaknast tulvavat kalapraadimise lõhna. Mõõdukalt suminat ja kiviseintest hoovavat päevakuuma. Mugavaid korvtoole ja kuskil lähedal õitseva jasmiini uimastavat vinet.

Esimeseks valikuks sai maja ainuke supp. Tomatisupp grillitud juustuvõikuga (6.-EUR). Kuna seekord on päevakorral ka võrdlus eelmise kogemusega, siis omamoodi üllatus taas. Pool aastat tagasi külmas sügises oli ainukeseks variandiks külm suvine keefirisupp. Nüüd lämbes juunilõpus kuum tomatisupp. Omamoodi veider järjepidevus vist seegi?

10 minutit peale tellimist saabus lauda absoluutne minimalism. Midagi niiiiiiii lihtsat polegi vist minu nina ette sattunud (kui mõned odavsööklad välja jätta). Ehk siis tomatisupp ongi lihtsalt köögiviljane tomatipüree. Väheldane ports basiiliku, tšilli ja vist ka suti küüslauguga maitsestatud pooltihket püreed. Sutsuke hakitud maitsemuru napiks ehteks. Ei minit katsetki asja ilustada nt õlinirega või huvitavama pestoga vms.

Kaks kuuma „juustuvõikut“ ehk kahe erineva juustuga kahekihilist saiaviilu. Võiku? Võiku nagu võileib? Või olen ma ka sellest valesti aru saanud? Röstsai pole selle asja nimi? Või siis grillitud juustusai?

Aga olgu. Kokkuvõttes ei maitsnud see kraam ju pahasti mitte. Rammus juustune mekk koos happelise ja mõõdukalt vürtsika tomatileemega mängis omavahel päris kenasti kokku.

Teiseks valikuks otsustasin kala kasuks. Esiteks sai eelminegi kord kala võetud (ja pettutud) ning teiseks tundus see suviselt kerge valikuna sobiv. Kala tartarkastmega (12.-EUR). Seekord – nagu teatas ettekandjake – juhtus see siis olema beebiforell.

30 minutit tellimisest lugedes läks järjekordse minimalismi saabumiseni. Tellisite kala ja kastme? Saategi kala ja kastme! Noh, dekoor-roheline kah sinna juurde. Teate mis, mulle hakkab selline stiil juba meeldima! Ei mingeid ballastikuhilaid, ei mingeid triipe-täppe ja harakiri üle elanud porgandinääpsakaid. Lihtne ja omamoodi võluv!

Kaste – puhas klassika: majonees, marineeritud kurk ja sibul. Kas siin kappareid ka oli sisse hakitud, ei söanda väita, kuid kastme baasina toimiv majonees oli heatasemeline ja küllusliku maitsega juba iseenesest.

Kalake ise – jällegi puhas ja lihtne. Minimaalse maitsestusega, kuid siiski mitte hooletult maitsestamata jäetud (nagu juhtus eelmisel korral, ma ikka jätkan selle võrdlusega, palun mitte pahaks panna). Praadimisel oli vist ka koorevõid kasutatud, igatahes oli veidi liimjas kalanahk vaid kohati ja sutike krõbedaks muutunud, liha ise aga paraja kiire kuumaga kokku puutunud. Ühe poole nosisin ära nii nagu ta köögist oli tulnud, teisele poolele piserdasin peale sidrunimahla – ja mekkis veelgi paremini!

Kokkuvõte sedapuhku tõsujoones. Kui alguses pani absoluutse nullini viidud lihtsus õlgu kehitama, siis mida pikemalt ma ennast selle kontseptsiooni sisse mõtlesin, seda rohkem hakkas meeldima. Supipöial ei suuda siiski horisondist kõrgemale ennast vinnata, sest maitsemälul polnud siit suurt midagi kaasa võtta. Praepöial venitab end siiski kõrgemale ja tunnustab julge lihtsuse eest. Köök ei ürita vigurdada ja stiilipunktidega lisapunkte teenida ning selles on oma võlu. Kõige suurem pluss tuleb aga idee kui sellise taga olijatele – üsna lihtsate vahenditega on saavutatud tõeline uudsuse efekt – ehkki muudetud on ju vähe, on tegu täiesti uue puhvetiga.
---
lugu ilmus siin