Taverna del Gallo Negro (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis otsustasin jätta vahele vastuvõtu-toitlustuse (mis reeglina on madalaima maitsenimetaja peale tuunitud ning sestap igavad) ja otsida üles mõni sellekandi puhvet. Lähima toidupesana ilmnes kaardile itaaliapärane Taverna del Gallo Negro. Augustiõhtune roosilõhnane Kadriorg on väärt jalutuskäiku nii ehk naa ning kuna aega oli lademes, siis võtsin seda kõike mõnuga.

Pisike saal polnud isegi mitte poole ulatuses täis, seega üllatas teresõnadena öeldud: „meil on praegu ootejärjekord vähemalt 40 minutit!“ Noh olgu siis peale, võtame selle aja ja vaatame, kas ootus on seda väärt.

Üsna koheselt selgus ka köögi ülekoormatuse põhjus – üksteise järel voorivad toidukullerid. Ju siis vähemalt pitsad on siin majas tasemel, mis sellest et mina neid restoranitoiduna hinnata ei oska.

Esimese käiguna tellisin: „MINESTRONE ALL`ITALIANA 5,90€ / Köögiviljasupp röstitud küüslaugu saia, oliivõli ja lambajuustuga) Selle saabumine võttis aega 45 minutit, mis jõudis toidulõhnases söögitoas kenasti ootused üles kütta ... selleks et need kohe esimeste lusikatäitega põrmu heita. Einoh, kuna minestrone ongi sihuke lihtne kodune supike, mille jaoks pole olemas mingeid kaljukindlaid kaanoneid, siis ei saa nö stiilipuhtuse kallal norida. Tavaliselt on selles supis ka oad ja spagetid, kuid see kausike oli lihtsalt tihkelt täis keedetud köögivilju, mille hulgas oli dominantne suvikõrvits. Nohh ja kogu see kausitäis maitseski nagu keedetud suvikõrvits – ehk siis mitte kuidagi.

Seda süvamaitsetust ei suutnud parendada ka näpuotsatäis riivjuustu supi pinnal. Roa meeldejäävaim osa olid hoopiski korralikult küüslaugused röstsaiad, nii et kaussi tühjaks süüa ei näinud ma mingit mõtet.

Teine käik võttis tellimise hetkest aega 70 minutit. „TAGLIATA DI MANZO CON SALSA DI VIN SANTO CIPOLLINE 16,90€ / Viilutatud veisefilee sibula ja desserti veini kastmes“ (õigekiri muutmata). Kuna midagi pidi ka kõrvale valima, siis mõistagi võtsin grillitud köögiviljad.

Orav-rattas-režiimil tegutsev piiga teostas ka selle laudatoomise liigutuse ilma ühegi kaasneva viisakus-sõnata, kuid olgu, ilmselt on selle põhjuseks pikk päev ja hiline tund (juba nii umbes poole kümne paiku). Vähemalt oli selle liuatäie välimus rikkalik, visuaalse struktuur kenasti paigas.

Kuivade rukolalehtede pakkumine riivjuustuga tundus küll veidra mõttena, kuid tegelikult oli päris maitsev – siin pääses juustu rikkalik rammus-soolakas maitse kenasti esile. Maitsestama grill-köögiviljad üllatasid ainult porgandiviilakate lisamisega tavapärasele paprikale-suvikõrvitsale-baklažaanile.

Peategelane ehk liha oli vaatamata jämedale viilutusele kummisevõitu, kuid selle kompenseeris tõepoolest superhästi maitsev karamelline-hapukas sibulakaste, mida võiks pigem isegi nimetada sibulamoosiks.

Kokkuvõte seekord üsna ludri. Supipöial haigutab keset maitsetuse tühja välja ja laseb ennast täies sirguses allapoole osutavaks. Praepöial jääb horisondi lähistele, kuid seda eelkõige maitseküllase sibulakastme eest. Kas ma seda kohta aga soovitan? Oh ei, seda ajakulu polnud külastus kindlasti väärt.

Männi kohvik (Pärnu)

See koht on legend. Legend, mida rahvasuus tuntakse nimega „Väntvõll“. Sest et kunagi oli siin lähedal autobaas ning tolle töötajad olid peamised päevased kunded. Nüüd pole enam baasi ega noid mehi, kuid see puhvet püsib. Tõsi, veidi muutunud välimusega, kuid üks väga väheseid kohti, mis juba kaugest nõuka-ajast siiani sama koha peal ja sama nime all süüa pakub.

Satun siia õkva lõunasel ajal ning seetõttu on letitagusel armsa olekuga piigal korralik tempo peal ning pidev järekord leti taga – kuid malbe naeratus püsib ja neiu ei väsi. Enamik rodumisi sisse astuvatest eri kulumisastmega töömeestest küsib päevapraadi ning kõik toimib ladusalt kui konveieril.

Tellin letist esimese käiguna seljanka (2.50), mis jõuab minuni sisuliselt samal hetkel kui jõuan maha istuda. Toitu ette kandev noormees toimib masinlikul, kuid vägagi efektiivsel moel, unustamata ka poolhääli „head isu“ soovimast. Laudu koristav vanem proua sujub sama kiirelt, pannes samas tähele, kuidas kohmakavõitu töömees pillab söögiriistad ning ulatab ilma küsimata mehele uued – selle puhveti toimimismuster on aastatega hämmastavalt ladusaks lihvitud. Minu siinviibimise ajal käib majast läbi u 40 inimest ning korrakski ei teki ülekuhjatuse tunnet.

Supist endast pole just palju rääkida. Viiner ja suitsuvorst, hapukurk ja tomatipasta. Mõõdukalt maitsestatud, kuid siiski kvaliteetne. On happekest ja õiget värvi, vürtsikest ja konsistentsi. Ei midagi erilist, aga siiski hää. Sööklaliku tausta tõttu ei hakka ma isegi hapukoore supi sisse sokutamise üle jorisema.

Praena valisin „Kiievi kotlet“ (5.50), mille kõrvale pidin valima ballastiks riisi. Lauda jõudis see ilma igasuguse juhendamiseta ja küsimiseta väga õige ajavahega, u tosin minutit supist hiljem – jällegi märk väga heast juhendamisest / koolitamisest / töökorraldusest.

Nohh, see riis oli küll tasuta, kuid minu jaoks ka kasutu ning taldrikule ta jäigi. Mulle pakkus huvi eelkõige ürdivõiga täidetud väheldane kanarullike, mis oli aga ilmselt lihtsalt siinmajas soojendatud pisike poolfabrikaat, tuim ja eimidagiültev. Magus riivporgand, mage-mõrkjas kapsa-salat, üksik kurgiviil, leebe jahukastmeke. Pretensioonitu kõhutäitena oleks see roog olnud ju OK, kuid minusuguse maitsejahtija jaoks suhteliselt kurb ja maitsetu värk.

Kokkuvõte seekord üsna kasin. Supipöial on vast siiski positiivsuse poolel ja õrnalt horisondist kõrgemal, praepöial pigem teistpidi lötakil. Ainus, mis siin majas tõesti imetlusväärne on – see uskumatu võimekus lasta endast läbi suurtes kogustes kiire kõhutäie tahtjaid. Minu soovitusest on sellel puhvetil siiralt ükskõik – selle kohal on funktsionaalse toitlustuse roll kanda ja tehku ta seda veel sama palju aastakümneid!

---

lugu ilmus siin

Ribi (Tallinn)

Kuna oli asja Ülemiste linnakusse, siis sai mõistagi ka Tripadvisori abil ka vaadatud, et kas siinkandis on mõnd toidupesakest. Nohhhh, neid siin ju nagu mustab. Peamiselt küll Ülemiste keskuses, aga oluline et tee peale ette jääb ja menüü huvi pakub.

Koljat-keskuse teisel korrusel oleva Ribi juurde jõudmiseks pidin kahel korral kasutama elektroonilise majajuhi abi, aga igatahes üles leitud ta sai. Veidi koplit meenutav ning teiste samasuguste koplite vahele surutud asutis ei jäta küll välimuse mõttes eriti hubast-meeldejäävat muljet, kuid see on ju mõneti teisane, kui köök oskab keelt ja meelt paitada.

Tööpäeva hilised tunnid, rahvast keskuses mõõdukalt, siin söögikohas lausa vähevõitu – täidetud on ehk vaid kümnendik istepindadest. Kuid ega see pole ju halb asi kliendikogemuse mõttes – saabki rohkem ja kiiremat tähelepanu. Selle tähelepanu ja teenindusprofessionaalsuse eest olgu juba alguses öeldud: aitäh Anna! Sinu sooritus oli suurepärane, tähelepanu kundele kõrge ning naeratus särav vaatamata õhtutunnile. Kiidan eraldi kontrollküsimuste eest, kasvõi see lihtne (ehkki alguses kohatuna näiv): „kas soovite siis suppi ennem ja praadi pärast?“ ning vahepealsed üleküsimused stiilis „kas kõik on korras?“ jms eest. Meeldiv, tõesti meeldiv!

Esmakäiguks jäi silma viiekohalisest (!) supimenüüst: „Kanasupp „juudi penitsiliin“ (8.-EUR)“. Noh tõepoolest, kanapuljongit ja –suppi on peetud ravitoimeliseks, eelkõige taastusravi mõttes. Särav Anna igaks juhuks täpsustab, et tegu olla hapu supiga, et kas ma olen selleks valmis – suuuurepärane eelinfo toidu eripärade osas!

Mina mõistagi olen igaks eripäraks valmis ... kuigi see on ka roa kõige nõrgem külg. Einoh, u 10 minutiga laua jõudnud kanasupp see ju on, porkna-kartuli-nuudliga, kuid ei erilist ravitoimelist tihedat kanapuljonksi ega mainimisväärset happelisust ma sellest ei leinud. Lihnte ja kodune kraam.

Ahjaa, meeldivuse ja professionaalsuse kaks lisadetaili. Esiteks – kuna lisaks toidule tellisin tavapärase „klaas vett“, siis järgnesid küsimused nii klaasi suuruse kui lisandite kohta. Teiseks – enne suppi toodi lauda koos seletavate sõnadega kaks sooja kuklikest ja huvitavalt vormistatud pehme ürdimääre.

Praena soovin tellida „praetud veisemaks rohkelt sibulaga“ (11.-EUR) / õigekiri muutmata. Naeratav Anna aga küsib, et järsku ma soovin sinna juurde midagi tellida. Et see olla ainult maks, et järsku kartulit või kartulipüreed? Mina vastu, et järsku on mingeid köögivilju? Nii jõuamegi siis „grillitud köögiviljad“ (7.-EUR) juurde.

Padipunnadi! Ma polnud valmis selleks, et minu ette tuuakse kaks taldrikut! Ühel siis peenelt hakitud (ootamatu, aga hea lahendus!) maks koos sibulaga, mis on näinud kiiret ja kurja kuuma ... iiideeeaaalne kulinaarne lahendus!

Teisel külluslik kogus grill-köögivilju, mis väärivad omaette kiitust, seletust ja esiletõstu. Oooookei, võibolla veidi liiga soolased need klassikalised suvikõrvits-paprika-šampinjon ehk olid. Nojah, võibolla see va kardulas oli köögiviljataldrikul liiast. Aga – AGA !!! see professionaalsus, millega oli koheldud tomatit!!!!!! See väärib lugulaulu ja seletuskäiku, külaskäigust rääkimata! Ja no kuulge – see, et grillmeister oli suutnud grillil maitsvaks muuta šampinjonid, see väärib üleüldse mõõdukat ausammast! Šampinjonid, Karl!! Maitsvad ja mahlased!!! Kuidas???

Kokkuvõte nüüd siis üsna ja üsna positiivne. Noh olgu, supipöidla lugu polnud just kõige innukam, kuid vähemalt horisontaalset neutraalsust vääriv ikkagi. Praepöial aga lööb sabaga lupsu, kraamib kõrgeimad kiidusõnad sahtlist välja ja riputab nad seinale! Ja no teeninduspöial annab välja seekord Anna-nimelise eriauhinna ja soovitab kõigil tema juurde õppima minna!!

Kennedy’s baar ja köök (Tallinn)

Lonkisin mööda Tallinna vanalinna, seades samme ukselt uksele. Täpsemalt puhvetiukselt puhvetiuksele. Esimene, kuhu ma tahtsin minna, oli täisbronnitud. Teise uksetagust menüüd lugedes avastasin ainsa supina „seenepüree“ (džiizöz, kas see on Tallinna vanalinna kohustuslik eriroog?). Kolmanda menüüs polnud suppe üleüldse ja mina nii ei mängi!

Lõpuks jõudsin Pikal tänaval ukse juurde, millel supina oli kirjas „päevasupp“ ja „küsi teenindajalt“. No ma siis läksin ja küsisin. Vastuseks kõlas midagi piisavalt huvitavat, et otsustasin tänavaterassile maha istuda.

Noorhärra menüüga oli naksaki kohal ja sain oma tellimuse sisse anda. Vaatasin turistide parve, kes pildistasid vene saatkonna esist väljapanekut ja üritasin samal ajal telefoni kaudu leida terrassi/puhveti kohta mingit veebilehte vms. Mitte midagi! No absoluutselt mitte midagi! Hiljem arvutist leidsin vaid töökuulutuses oleva info: „Oleme Iiri-Ameerika stiilis baar ja restoran Tallinna vanalinnas!“

Veider, väga veider. Meie sotsiaalmeedia-ajastul püüab iga kohvitopski saada ära märgitud asukoha-märkega vms viitega, aga sellel asutisel pole mittemingit elektroonilist jälge. Aga teisalt – vanalinn on praegu üsna turistirahvast täis ja hea asukoht tagab külastatavuse niikuinii.

15 minutit peale tellimuse sisseandmist saabus see. Noh see mida te pildil näete. Just. Jälle. Kaks toitu korraga. Noormees küsib seejuures, et kumba ma siis esimesena tahan ja minu kohmamise peale „suppi loomulikult“ asetabki lihtsalt supikausi mulle lähemale. Oehh.

Ahjaa, jama algas ju tegelikult veidi varemgi. Sel hetkel, kui ma andsin sisse oma tellimuse: supp, praad ja klaas vett. 99% juhtudel järgnevad sellele täpsustavad küsimused: kas pudeli- või kraani, kas mulliga või mullita, kas paneme seda/teist ka vee sisse. Eesmärk väga lihtne – näidata hoolivust ning võimalusel müüa kundele kallim toode. Win-win olukord,onju. Aga nüüd mulle toodi mõni minut hiljem lihtsalt klaas sooja kraanivett. Sooja. Soojal suvepäeval. Kraanivett, mis pole Tallinnas küll enam nii vildak kui ta kunagi oli, aga ikkagi on see sihuke spetsiifiline, mille puhul mina küsiks kunde käest üle, et mida ta ikkagi tahab. Oehh.

Ja teine väike moment, millele saabub selgus kirjutise lõpus. Tellin mina supi JA prae ning noormees hangub sekundi murdosaks. Küsib – kas soovite siis prae supi asemel? Mina – ei, ma soovin mõlemat. Jälle pool viivu tardumist, kodanik mentleb enda peas infot, kuid noogutab siis ja lahkub märkmeid tehes.

Teeme nii, et ma seekord jätan vahele seletuskäigu, et miks kahe käigu korraga lauda toomine vale on (selle kohta tuleb lõpus paar õpetlikku lauset) ja lähen toidu juurde.

Niisiis – supp. Asi, mis mind sundis siia puhvetisse jääma. Kalaseljanka (6.90EUR). Meie kandis väga haruldane variant, kas pole? Seda põnevam oli ootus. Kahjuks mitte aga teostus.

Sügav kausitäis lõhnas nagu räim tomatis. Mäletate küll, see levinuim odav kalakonserv. Minu jaoks on sellel vähemalt lapsepõlvelõhn ja seega meeldiv. Ahjaa, meeldiv oli ka vormistus – eraldi kausikeses hapukoor ning lisatud sidruniviil + maitsevõiga saiatükid. Supp ise oli aga leige, nii temperatuurilt kui maitselt. Noh olgu, ta polnud räim tomatis, vaid lõhe tomatis, aga üsna mage. Ei happekest, ei piprakest. Juurdepigistatud sidrunimahl andis vähemalt niipalju särtsu juurde, et sõin 2/3 kausist ära.

Teine käik. „Veise ja Guinessi hautis“ (14.90 EUR). Toidu väljanägemine pole laita – heleda beežikaskollase köögiviljapüree keskel tumepruunis õllekastmes liha- ja köögiviljatükid. Paraku oli ka see roog nüüd leige, kuna pidi ootama, kuni ma esimese käiguga ühele poole saan. Ehhhh.

Pehmeks haudunud veiseliha koos mõrkjas-magusa õllekastmega maitses toekalt ja hästi. Porgandi- ja varsselleritükid sobisid siia juurde kenasti. Pastinaagi-kartuli segune (vist?) püree oli isegi lausa meeldiv. Aga ikkagi – sisuliselt külm teenindaja hoolimatuse tõttu.

Peale toidu lõpetamist pidin u 15 minutit ootama ja seejärel teise lauateenindaja kaudu paluma endale arvet tuua. Noorhärra saabus koos minu jaoks ootamatu küsimusega: „Aga kuidas sina siia sattusid? Meile vanalinna ju tavaliselt eestlased ei tule, peetakse kalliks.“ Kuna niimoodi ootamatult omamehelikult küsiti, siis vastasin: „Mina otsin uusi kohti“, millele tuli vastus: „Me olemegi alles nädalake lahti“. Noh, see seletab mõneti olukorda, kuid pidasin siiski vajalikuks noorhärrale seletada tema teenindusvea olemust. Vastus: „Vaata meil tavaliselt keegi ei telli suppi JA praadi korraga, seetõttu ma oletasin et sa tahadki neid koos. Aga järgmine kord ma siis tean, et supp tuleb ennem tuua“

Kokkuvõte seekord leige ja kasin. Supipöial on horisondist selgelt allapoole – leiget kausitäit kala tomatis ma hinnata ei oska. Praepöial on ehk horisondi tasandi ära teeninud. Räme teeningusviga kisub kogu arvamuse üsna alla. Asjaolu, et koht on alles avatud, seletab mõndagi, kuid pole kliendikogemuse mõttes vabandus. Seda puhvetit ma ei soovita.

---

lugu ilmus siin