Friday, June 19, 2020

The Dubliner (Tallinn)


Ohjeerum, kui mitukümmend aastat pole enam seda juhtunud, et peab suletud kõrtsiukse taga ootama, et sind sisse lastaks. Oh aegu ammuseid! :)

Aga tegelikult jõudsin ma lihtsalt The Dubliner nimelise pubi ukse taha 5 minutit enne avamist, nii et puhtalt enda ajastamise viga. Kuna olin esimene kunde ja ennem veebimenüüst valiku teinud, siis käis esimene tsükkel väga kiirelt.

Esimene valik langes põneva nimega supile: „Seene cappuccino peekoniga“ (3,90). Selle laudatoomine tundus tühja puhveti kohta kummaliselt pikaldane tegevus – tellimisest 20 minutit – aga selgus et see on igati õigustatud. Nimelt oli kausike kaetud kuldkollase ja värskelt-küpsetatud taignakaanega, mis siis ilmselt pidi imiteerima capuccino vahumütsi. Peale esmase iluefekti selgus, et see soolakas krõbe katteke maitses ka iseenesest päris kenasti ja supi kõrvale haugata veelgi enam.

Supp ise maitses aga paganama hästi. Suureteralise seenepüree-supi pinnal ilutsesid praetud peekoni killukesed, supis endas leidus nii seenelaaste kui singitükikesi. See on üks neid väheseid kordi, kui püreesupp ei näita köögi laiskust, vaid leidlikkust. Esimese roaga oli juba loodud positiivne foon.

Teise käiguna valisin midagi veidi vähem-mängulise, aga ikkagi isuäratava nimega roa „Vürtsikas Dublineri Harra hakkbiifsteek härjasilmaga“ (8.40). 35 minutiga lauda jõudnud praad nägi välja suisa hiigaslik.

Põhitegelane ehk hakkbiifšteek oli töömehe peopesa suurune ning tõepoolest mõnusalt vürtsikas, parajalt küpse ja mahlane – juba selle eest võik köögile väiksema teenetemärgi anda. Biifšteegi pinnal ilutsev härjaslim oli küll ivake ülemäära praetud – ääred pruunakad ja munakollane praktiliselt tahkeks tõmbunud – kuid vähemalt visuaalile andis see toreda ja toeka koduse mõõtme. Ausalt öeldes oleks sellest paarikesest täiesti piisanud isegi suurema mehe söömaks, aga käime siis kahvliga üle ka lisanditest.

Praekartulid olid pannil kohtunud sibula ja singiga – see on alati väärt mõte! Tihe ja jõuline majoneesi-sinepikaste rääkis head keelt algainete kõrgest kvaliteedist. Hiinakapsa-põhine salatike selle kõrval polnud küll teab mis šedööver, kuid värske ja meeldiv ikkagi.

Kokkuvõte seekord igati positiivne. Supipöial teatab, et soov ja oskus teha triviaalsest püreesupist kulinaarne elamus väärib kõvasti kiitmist! Praepöial ägiseb veidi ülesöönult, selle roa kubatuur võimaldaks puulõhkujal pool päeva hagu anda, kuid pubis on säärase toidukorra pakkumine täiesti kohane. Hinna ja kvaliteedi suhe on siin majas vägagi paigas, seega soovitan seda kohta soojalt!

Wednesday, June 10, 2020

Café Mmuah (Tallinn)


Nii nagu Tartus teavad kõik ülikooli peahoonet, nii mäletavad vanemad prouad ja härrad Tallinnas Kaubamaja. Ainult et vaata kui Tartu peamine hoone on siiani samal kohal ja sama väärikas, siis kaubandusliku Tallinna kunagine keskne kaubamaja on muutunud halliks täpiks ümbritsevate uue põlvkonna edevate ärihoonete keskel.

Aga selle Kaubamaja sees on üks puhvet, mille pärast tasuks see vanaks ja väikeseks jäänud maja siiski ülesse otsida. Puhvet, mille eputav nimi sobiks küll pigem mõnda plaza’sse - Café Mmuah. Aga ärme nüüd nime pärast meest narri, vaatame kuidas tema süda tuksub. Või noh, et siis kuidas köögi käsi käib.

Nõks enne lõuna-möllu sisse astudes on rahvast veel vähevõitu ja kenasti liigendatud ruumis vabu laudu lademes. Vaevalt jõuan aknaaluses mugavas korvtoolis istet võtta, kui juba kõpsatabki lauda menüü ja mõne minutiga saab tellimuski antud.

Esimese roana tellin „Klassikaline borš veiselihaga“ (4.50), mis saabub lauda napilt viie minutiga. Esmamulje on igati hea alates sööginõudest kuni serveeringuni – isegi eraldi napakesega antud hapukoor oli kerge dekoori saanud, supi pinnal hõljuvast maitsemurust rääkimata. Suptšik ise oli puha klassika – peenelt ribastatud köögiviljad ja sama peenekiuline loomaliha. Leemeke ideaalses maitsetasakaalus: parajalt happeline, et säilitada peedi värvi; soola-magusa balanss just täpselt väljamõõdetud; vürtsitase nii paras, et kausikese lõpuks on nina kergelt vesine ja jahedavõitu suveilm jälle soe ja ilus. Nojah, liha osakaal supis oli ehk vähene, aga see pole ka kõige olulisem, kui üldine mulje mahub sõna „maitsev!“ sisse.

Ahjaa, supikese eel jõuti veel lauda tuua ka leivakorvike, mis väärib omaette lauset. Sooajapoolne kuklike ja külmkõva ürdivõie jäid enam-vähem oma kohale, aga vaata põnevaks tegi selle hoopis seemnetest kubisev näkileivake ... või siis seemneplaadike, mis oli nii mõnus näkerdis, et võtsin vähese allesjäänud killu veel uksest välja astudeski kaasa.

Ja – andke andeks et sellest lõunalauas räägin – pisikest positiivset mainimist väärib isegi asutuse tualett! Maitsekas sisustus ja mis hetkel kõige olulisem – mõnus-meditatiivne tualeti-muusika! Jaa-jaa, see pisike detail näitab, et toidukohas on kõik kontseptuaalselt läbi mõeldud kuni viimase detailini (et kunde ei tunneks ebamugavust enda poolt tekitatud ... hmmm ... helide pärast).

Aga naaseme nüüd tualetist söögilauda, eks. Teise roana valisin huviga roa nimega „Juustupaneeringus kanafilee kartulipüreega“ (10.-). Huvi aluseks oli masendavalt halb kogemus ühes Narva puhvetis, kus sama nime all pakuti plast-koorikus ülesoolatud kraami – vaatame mida siis Tallinn selle vastu lauale paneb.

Tellimise hetkest 20 minuti pärast tuuaksegi kaunis vaagnake, mille peamiseks elemendiks on pehme ja rammusalt juustuse katte all olev kanake. Nojah, juustu“paneeringuks“ ma seda just ei nimetaks, sest tegelikult oli see ikkagi vaid pealispinda kattev ... aga oi kui maitsev kihike! Liha ise selle all oli mahlane ja mõnusalt, ehkki tagasihoidlikult maitsestatud. Kollane ja õrna karrise puudutusega kaste sobis siia juurde imetabaselt hästi. Kartulipüree efektne tornike oleks selle segatuna ka kindlasti kenake olnud, aga no aga mind jätab see ballast paraku külmaks. Tavapärane jääsalati-põhine gemüsekuhil muutus efektsemaks pikast lavakurgist tõmmatud liistude abil. Apelsinisektorid varasuvisel taldrikul panid küll õlgu kehitama, aga see oli ka ainuke küsitavus muidu ilusas pildis.

Kokkuvõte sedapuhku rõõmus ja ligikutsuv. Supipöial on üsnagi püsti, ilma liigse vaimustuseta ehk, aga siiski: klassikaks nimetatu on ka klassikaliselt tehtud. Praepöial hüüab aga hurraa ja tõdeb rõõmsalt, et kunagise mujal saadud halva kogemus kiuste tasub proovida samanimelist rooga ka teises kohas – tulemus võib olla rõõmsalt üllatav! Seda puhvetit tahan mina soovitada küll!

---

lugu ilmus siin

Thursday, June 4, 2020

Aparaat (Tartu)


Ka Tartus on olemas oma hipsteripesa, nimega Aparaaditehas. Ja kas pole imetabane, et selles pesas paikneb puhvet nimega Aparaat. Ilmselt kokkusattumus, mis muud, eks ole.

Te võite nüüd ennast kringliks imestada, aga ma sattusin kõnealusesse nähtusesse ehk Aparaaditehasesse esimest korda. Noh vaadake reeglina ei käi ma Tartus väljas söömas ... või vähemalt ei käinud seni kuni minu pöidlatorkimised muutusid krooniliseks. St seni kuni Toidutarega sai käed löödud, et iga nädal võiks uus restoranirevjuu kirja saada. Ja kuna liikumised olid viimased kuud enamasti ainult Tartuga piiratud, nii pidingi siinseid kohti üksteise järel ette võtma. Aga järgmisest nädalast asi muutub, eks :)

Olgu nüüd sissejuhatusega ühel pool ja astume Aparaaditehase õue. Sisehoov on ootamatult avar, täis päikest ja inimesi, lapsi liivakastis ja üleüldse lõunamaist lebo ja tšilli. Lõunasel ajal olid pea kõikide siinsete puhvetite välilauad täis ja nii astusingi siselaua äärde.

Esimeseks käiguks tellisin esmalt rameni ... kuid minut hiljem tuldi teatega, et see kraam on otsas. Võtsin siis asendus-suptšikuna „Aasia supp tofuga“ (4.50). Vaatasin veidi ringi kandilises ruumis, mille tööstuslikku aurat polnud just kuigi palju muudetud ning üritasin läbi akna kiiskava päikese käes silmi kissitades veidi telot näppida.

Supiootel jõudis lauda vesi (võinuks jahedam olla) ja maitsev-nätske leivake koos soolaga kaetud võikuubikutega. Kõik toimub ladusalt ja kiirelt, vaatamata rahvast täis välialale.

10 minutit peale tellimist saabub ka supike – värvirõõmus ja aromaatne. Roheline maitsemuru, valged salatilehekräbalad, kollased tofutükikesed ja punane tšilli – lõunamaine kirevus ja päike panid üheskoos mõnusalt naeratama. Leemeke osutus küll tulimagusaks, kuid seda tasakaalustas nii happesus kui tšillisurakas, nii et pigem liikus emotsiooniseier positiivsesse kanti. Enam-vähem sellist elamust sai ju oodatudki tellides, nii et kõik on vinks-vonks.

Veel u 15 minutit hiljem saabub ka teine roake: „Kohafilee / kaalika-porgandivaht, gremolata, värske salat idudega (M, G) 6,9€“. Välimus on ju ka sellel taldrikutäiel üsna kaunike, on nii värvide mängu kui ka kena visuaalset struktuuri. Aga seekord jõudis juba enne rooga kohale üsna vängevõitu oliivõli lõhn ja paraku osutus see ka maitses absoluutseks dominandiks. Nullmaitsestusega kalafileeke ja olemuslikult magusapoolne köögiviljapüree kandsid enda seljas ja igas pooris erkrohelist mõrkjat, kibekusega piirnevat murumaitset, mis mattis ja kattis kõik. Eraldiseisev salatike osutus tunduvalt meeldivamaks oma karges värskuses, kuid see ei päästnud enam üldmuljet. Ei oskagi nüüd öelda, kas see konkreetne õli oligi oma algmaitses nii mürkroheline (sest oliivõlidel on üüratuid maitsevahesid) või oli gremolata-kastme tegemisel midagi vussi läinud.

Kokkuvõte seekord veidi kurvapoolne. Supipöial on küll valmis andeks andma dessert-magusa supikese muude tasakaalustavate maitseosiste tõttu. Praepöial aga poriseb rahulolematult, üritades veel pool tundi hiljem vabaneda suu vallutanud murumõrust. Selle kogemuse pealt mina seda puhvetit liiga lahkelt soovitada ei mõistaks.

---

lugu ilmus siin