Hakkliha. Sõna otseses mõttes.

Kui kaugele võib inimene küll laskuda isetegemise tahtmises?

Valmis kotletti enam ei osta ... no olgu, sellest saab ju aru. Hakkliha ei osta ka valmiskujul, vaid väntab ise ... noh olgu, napakas, aga las olla. Kuid et hakkliha ise HAKKIDA?

Igatahes sinnamaani ma olen oma taandarengus jõudnud. Kena tükk loomaliha sai kõigepealt noaga tükeldet ning siis asusin lihakirvega kallale - või kuidas seda suurt ja laia nuga peakski nimetama kõigi kulinaaria kaanonite kohaselt?

Tean, et selleks oleks vaja tõsisemat pakku. Tean ka, et kirveid peaks olema kaks ning need peaks olema pikema ja kitsa teraga, soovitavalt sepa käest tellitud. Kõike seda ja palju muudki lihalikku olen õppinud idamaiselt targalt mehelt Stalic. Muuseas, mõtlen siiani, et peaks ära tõlkima vähemalt ühe tema raamatutest - need pole lihtsalt kokaraamatud, vaid ülimaitsvalt ja asjatundlikult kirjutatud ood mehisele kunstile - kokakunstile, eelkõige liha valmistamisele.

Aga olgu. Mitte Stalicust pole seekord jutt. Vaid liha hakkimisest. Lased aga lõdva randmega kirvel kolksuda läbi lihamassi. Aeg-ajalt tõstad jälle hunniku koomale ja jätkad. Nii umbes 10 minutit. Liha, mis seejärel su ette hunnikusse jääb, on tõeliselt HAKKliha. Kenasti tükkideks hakitud, mitte masina poolt puruks surutud või kombaini poolt pudrustatud. Sellel lihal on struktuuri ja iseloomu. Eriti ideaalne oleks see muidugi vorstide või pelmeenide vms täitmiseks. Seekord läks lihtsalt pannile. Ja ma olen rahul. Väga rahul!

Biohalg

Proovisin eile grillimiseks üht minu jaoks uudset ja omamoodi vahvat nähtust - biohalg. Et siis alternatiiv grillsöele. Päevalilleseemnete koortest pressitud - seega peaks olema nii öko kui üldse olla saab.

Pappkarbitäis pruunikaid klotsijuppe maksis kopkas alla 40.-EEK. Kirja järgi peaks see kasutusel võrduma keskmise ehk 14 liitrise grillsöe kotiga.

Puistasin oma ufogrilli nii umbes kolmandiku karbi sisust, süütasin nagu süsigi - kokkukäkerdatud köögipaberiga. Esimese hooga kaks üllatust. Süttimisel annab päris tugeva valge suitsu ning seejärel korraliku lahtise leegi - no nii umbes poolemeetrise kindlasti, kui mitte enamgi. Seejärel, nii umbes paarikümne minutit hiljem, käitus nagu süsi ikka. Kuumus sai korralik ja üsna pika-ajaline.

Seega plussid: ökoloogiline ja kompaktne. Miinused: suhteliselt kallis ning sobimatu katuse-alustes kasutamiseks. Pikka leeki vaadates tekkis mõte võimaluse kohta pruukida materjali kütusena - leidsin ühe müügikuulutuse ja sellise arutluse / arvutuse (vt eelkõige 6.mai kirjet).

Ahjahh, grillisin seamaksa sibulatega. Ehkki leotasin juppideks lõigatud seamaksa tunnikese piimas ning seejärel marineerisin mee, balsamico ja soola/pipraga, jäi lugu pisut mõrkjaks. Aukudega grillipanni põhja ladusin kihi jämedalt lõigatud sibulat, mis võttis endasse alttuleva kuumuse ja ülalt-laskuva mahla. Summisin kraami paar korda panni peal ning grillisin kaane all nii umbes 15 minutit - kraam sai mõnus, kuid võib-olla mitte igaühe maitsele sobiv:)
-------------------
lisan nüüd teise korra tarkusena.
miinused:
- kui söekotist tuleb mul tavaliselt griilides välja 4-5 korda, siis halupakist maks 3 korda;
- kui sütega grillides on võimalik kiirustamise korral hakata ka nö enneaegselt (ehk enne halli katu tekkimist) küpsetama, siis halgudega seda eriti ei saa - leek segab;
- kui süsi jääb küpsetamise lõpus järgi, siis katad söepanni kaanega ning allesjäänud söed kustuvad, olles kasutamiskõlbulikud ka järgmisel korral, kuid halusöed hõõguvad lõpuni ära.

võimalik pluss:
- kui jaanipäeva- vms lõket peab tegema piiratud tingimustes, siis klotsi-kahe kaupa lisades saab päris pika ja ilusa, kuid mahult piiratud leegi ilma puudekotti kaasa tassimata.

Võitegu

Ma tõesti ei saa aru, miks ma siiani olen poest võid ostnud!? Selle isetegmine on ju niiiiiiiiiiiiii imelihtne ja tulemus niiiiiiiiiii hea, et no ... no ma ei tea kohe.

Võtsin ühe 400-grammise 35% vahukoore, raputasin kõrgema kausi põhja sutsu soola ja lasin mikseril käia. Senikaua, kuni vahust sai tükiline mass. Edasi, kuni hakkas eralduma vedelik. Ja seni, kuni mikseri väntade mahele moodustus kollakas võimass, mis enam alloleva vedelikuga kuidagi haakunud ega sarnanenud.

Ajakulu: vähem kui 5 minuti. Maksumus: u 20.-EEK. Tulemus: u.150 gr head soolakat võid. No kas keegi oskab mulle öelda, miks ma peaks veel poevõid ostma? Muidugi ma veel ei tea, kaua see isetehtud või säilib. Aga hetkel pole see ka oluline. Emotsioon on hea ja omatehtud võiga leivakild maitseb suus oipagankuihästi :)