Kuldse Notsu Kõrts - True Estonian Food

Vat täpselt nii enesekindlat nime kannab üks puhvet Tallinna magusaimas paigas, südalinnas, Raekoja platsi ja Toompea vahel paiknedes. Enesekindlus on mõistagi tore asi, aga kaeme seda asutist siis lähemalt.

Sisekujundus loob päris hea esmamulje - poolkeldris paiknevad ruumid on avarad ja valged, etnokolaga pole üle piiri mindud. Avamisejärgsetel minutitel sisse astudes pole külastajaid kuigi palju ja teenendus sujub kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, ilma naeratuste ja muude rituaalsete viisakusteta ... aga pärast osutub, et see on ka hea. Aga ärme tõttame asjadest ette, liigume edasi eestlasliku aeglusega. Üks pöial korraga või kuidagi umbes nii :)

Esimeseks roaks valin midagi lapsepõlvest vastu huikavat - hernesupp suitsulihaga (6.-EUR). Keetis teda vanaema ja pakuti koolisööklaski, klassikaline selle-mua-roog tõepoolest, tuleb asutust sihiku seadmise eest kiita.

Vähem kui 10 minuti pealt tuuaksegi väheldane kausike supiga. Portsu suurus või õigemini suuruse väiksus paneb veidi kulme kergitama, kuid olgu, ehk korvatakse see maitsega? Supi kõrvale toodud tahked külmad sepikulised kakukesed ei jäta mingid muljet, õrnalt soolakas määre kuulub rubriiki "pole paha".

Aga supp ise ... oehh. Nojah, kuum ja tummine ta ju on, aga sellega lõpeb ka kogu positiiv nagu õhk akvalangist. Maitsetu - see on ainumas sõna, mis peab veereb justkui üksik hernes potipõhjas. See, et kokk oli otsustanud keeta hernesuppi tangudega, pole ju otseselt halb valik - lõunaeesti kandis nii ennemuiste tehtigi. Kuid tang on ka tuntud maitsekäsn, imades kõik tänuväärselt endasse ... ja tulemus ongi fenomenaalselt maitselage. Kuidas on võimalik keeta suitsulihaga suppi nii, et sellel pole suitsuliha lõhna ja maitset? Peab ütlema, et selles osas on köök saavutanud erilise taseme ja võiks korraldada vastavaid koolitusi. Omaette küsimus muidugi - milleks?

Õnneks leidub laual sool ja pipar ning käepäraste vahenditega saab supile vähemalt mingi elu sisse pumbata, kuid see ei korva pettumust. Veeretan peas küsimust, et mida ma vastan, kui kelner peaks küsima "kuidas maitses"? Tänu taevale ta seda ei küsi.

Teise roana valin midagi sama klassikalist, mis vähemalt minu lapsepõlveaegadel oli alatihti menüüs ja seeläbi sai ka armsaks - praetud maks tatra ja peedisalatiga (14.-EUR). 20 minutit tellimuse sisseandmisest arvestades hiljem tuleb lauda seegi. Nojah, maks on aus tõesti - kiirelt kuuma saanud ja suurepärases küpsusastmes. Aga maitse ... noh läbiv mõiste ka selle roa juures on see ilusalt kõlav, aga päriselus igav "puhas maitse". Koorene kaste ja sibularõngad - puhas klassika ning praesibula karamellist magusust polegi ehk vajagi millegagi praavitada. Peedisalatist aimub õhkõrna küüslauku ... kuigi see küüslauk võis ka lihtsalt peedi poole nukra pilguga vaadata, lastes riivpeedil üksinda edasi liikuda. Tatar ja konservherned. Mnjah. Igav, härrased, surmavalt igav! Kas tatart võiks ehk nt pekikõrnetega tuunida? Või kasvõi koos sibulaga üle panni lasta? No kasvõi kuidagigi maitsestada?

Kokkuvõte on kurb nagu teomehe päev. Nii supi- kui praepöidlad on lötaki ripakil. Juhul kui eesmärgiks on tõestada, et eesti köök on üks maitse- ja rõõmulage nähtus, siis see ülesanne on täidetud. Kahjuks. Seda puhvetit ei oska ma küll kuidagi soovitada. Igav liiv ja tühi väli.

Goodwin (Narvas)

Narvas leidub üks imetabane puhvet Goodwin, mis on seest suurem kui väljast. Väikese valge majakese esimesel korrusel leidub vaid 3 lauakest ... aga vaata teine korrus mahutab vist lausa bussitäie rahvast ära ja ruumi jääb ülegi. Interjööri kohta ütleks lausa "nunnu", mõnus ja hubane - pole liiale mindud ei ajaloolitsemisega ega muu kitšiga.

Menüü on narvalikult kopsakas, roogade loetelu voogab ühelt leheküljelt teisele nagu araabia muinasjutt, tekitades küsimusi selle koostaja adekvaatsuse teemal ... või siis kahtlustama, et pisikese restokese all on salatunnelid, täis erinevaid ladusid ja kokkade meeskondi, kes iga tellimuse jaoks maa alt üles vintsitakse.

Esimeseks roaks valin midagi, mis vähemalt kõlab põnevalt - seenesupp leivas (4.50). Mõni minut peale tellimuse esitamist kostab köögist midagi, mis väga meenutab mikrolaineahju ja see muudab pisut murelikuks. Kuid kui lauale saabub pontsakas, ohtralt seemnetega kaetud leivake, mure leevendub - ilmselt soojendati supikausi rolli täitvat pätsikest. Supp selle sees oli meeldivalt kodune ja tõepoolest üsna seenerohke. Seentena tundusid kasutusel olevat lihavad puravikud, leebelt kooreses leemes leidus veel kartul-porgand-sibul ... noh ja ilu pärast ka petersellioksake. Leemeke ei pakkunud küll mingeid maitsepillerkaare, kuid nii ongi mõistlik - seenekesed ei tohi olla liiga paksu maitseteki all peidus.

Teiseks roaks valisin rubriigist "kokk soovitab" õlles hautatud loomaliha tükid (10.50). Pagan, jälle kostab köögist mikrolaineahju piiksumist, reetes köögi käekirja nagu lohisev langevari luuraja selja taga. Nii ongi, vaevu-vaevu olen ma jõudnud supiga (saabus 9 min järel) ühele poole, kui 15 min peale tellimuse esitamist hõljub lauda järgmine taldrik.

Noh alustame nirust otsas. Varem valmispraetud kartulite uunis ülessoendamine on alati ja garanteeritult halb mõte ... umbes sama kui kunstimuuseumis õlimaalide asemel odavate paberile trükitud reprode näitamine. Blinn, niipalju peab olema köögil viitsimist ja kundel aega, et lasta kartuliviilakad üle panni alles peale tellimuse esitamist!

Aga edasi läheb asi ülesmäge - hooajale on igati sobilik pakkuda marineeritud köögivilju - kurgike ja kõrvitsake maitsevad sel moel talvel täiesti asjakohaselt. Väike krõmps jääsalati leheke ja minitomatid annavad väikest värskuse hõngu ka kesktalvel - jällegi hea valik.

Aga vaadake see loomaliha - see väärib omaette kiitmist ja lugulaulu ning pisikest postamenti! Piiiikalt haudunud pehme liha laguneb juba keele survel kiududeks. Õllene leemeke on mõnusalt leivane, hapukas-vürtsikas ja maitsemeeli paitav nagu mälestus soojast suvest kesk vesisesõitu lumelobjast talve.

Ja kuigi seda ma tavaliselt ei maini - siis isegi kohvi oli selles asutuses täiesti wunderbar noh ja lihtsalt kange ja must ja maitsev!

Kokkuvõtteks siis - seda puhvetit soovitan mina küll. Väikeste resrvatsioonidega ja manitsustega köögi poole - kasutage vähem mikrouuni ja kulutage tiba rohkem aega! Aga supipöial on leebelt püsti nii ehk naa, kiites nii pakendi kui sisu eest. Praepöial tahaks küll kellelegi vitsu anda praekartuli lörtsimise eest uunis, aga no see loomaliha, no see loomaliha on oma koduses olekus täiestki kuninglik! Ei oleks seda piinlik pakkuda ka norivamale aadlivõsukesele, no mitte ei oleks!

Pastoraat Cafe (Pärnus)

Pärnu linna kulinaarse käekäigu üle võib ainult rõõmu tunda. Kuninga uulitsast Pärnu linna sees on saamas tõeline restoranide tänav. Kas nad kõik nüüd just kuninglikul tasandil toimetavad, on mõistagi omaette küsimus, kuid säherdune areng paneb tunnustavalt noogutama - toovad ju kõik need puhvetid vanasse linnasüdamesse tagasi elu.

Eriti nummi on antud juhul see, et ei toimunud lihtsalt uue resto avamine, vaid hing puhuti sisse tervesse suurde, seni kesklinnas rääbakalt ja hüljatult seisnud vanasse hoonesse. Linnaisad peaks antud juhul tublile investorile küll plaksuga patsi lööma ja auväärsed linnakodanikud asutust oma külastustega toetama.

Aga nüüd siis asjast. Pastoraat Cafe lauad olid kesknädalasel õhtupoolikul kenasti täis. Seda võib mõistagi kanda uudsuse ja uudishimu efekti arvele, aga teeb siiski rõõmu ning lubab asutusest hästi arvata. Teenendajate komme laua juurde kükki laskuda tekitab küll väikest hämmingut, kuid selline kehakeeleline mänguvõte on omamoodi tore.

Esimeseks roaks valin veisesaba supi (7.-EUR). Selle ootamine võtab u 15 minutit, kuid seni tuuakse lauda omaküpsetatud leib ja ürdine määrdeke, mis lubavad veeta mõned maitsvad minutid. Soliidsena mõjub söögiriistade laudatoimetamine spetsiaalses nahkses vutlaris. Muuseas, disainile on selles majas kõvasti ja kallilt rõhku pandud - ainuüksi asutuse kemmerg tasub juba ülevaatamist!

Lõpuks laualemaandunud supike ise jätab aga kahetise mulje. Nojah, kenasti pehmeks haudunud veisesabast rebitud liha on aus ja äratuntava tekstuuriga. Krõmpsjas porru, koriandrike ja kribake tšillikauna annavad mõnusalt särtsu, koduse olekuga nuudlid tummisust. Aga leemeke ise on ausalt öeldes üllatavalt kergeke ja happeline. Härjasaba keetmisest peaks ju saama toeka rammuleeme, mis soendab keha ja kleebib huuled liimjalt kokku. Praegu jäi mulje, et algset puljongit on lahjendatud seenemarinaadiga - neid eri sorti seenepägalaid jagus supikesse ohtralt.

Teiseks roaks sai valitud põdrakotletid (15.-EUR). See valik sai nüüd küll õigesti tehtud. 35 min peale tellimuse sisseandmist saabunud lihavad pallikesed olid supermahlased ja maitsvad, oivalises maitsetasakaalus ja keelele pai tegevad. Röstitud sibulakrõbuskite serveerimine sibulakausikestes on lahe ja maitsev mõte. Esmatorkel rõhkena mõjuvad sparglivarred osutusid aga ideaalses küpsuseastmes olevad - krõmpsjad ja toredad. Omaette kausikestes serveeritud krõbedad kartulisektorid jätsid mind ootuspäraselt külmaks - aga see on juba puhtalt minu viga, mitte köögi süü. Majoneesilaadne kastmeke kannatas paraku sama apsaka all mis supike - liigne happelisus muutis selle üksluiseks.

Kokkuvõtteks aga soovitan seda puhvetit ikkagi. Supipöial on ehk küll veidi röötsakil, aga praepöial see-eest püsti mis püsti. Loodame et nad oma ülilühikest menüüd piisavalt sageli uuendavad, et oleks põhjust minna ja taaskord läbi astuda.