Juhtus nii et ma pidin umbes tunnike molutama Tallinna bussijaamas. Aga teel sinna meenus, et otse saabuvate busside platvormi kõrvale on tekkinud miski terrassi-moodi asi (hiljem selgub, et puhveti nimi ongi „Vaksali BBQ terrass“. Näeb välja nii asukoha kui eemaltvaate mõttes nagu mingi suvaline latter, aga no vaataks ikkagi järgi?
Sinised päevavarjud mõjuvad pelutavalt – järsku on järjekordne soome turistide jaoks rajatud kalli õllega tara? Suur ja suitsev roheline munagrill aga meelitab – järsku need inimesed oskavad siiski süüa teha?
Napis menüüs pole supi varjugi – miinus! Küsides aga selgub, et just täna on päevapakkumises tomatisupp (tšeki peal 3.37 EUR. Hmmm. 37 senti? Nonäe nii ongi!)
Räägime kohe kogu tellimuse läbi, maksan raha ära, istun lauda ja ... ja siis mul tuleb meelde küsida, et kuna mul varsti läheb buss, et kas ma ikka mahun selle ajaraami sisse? Seltskond satub ähmi, lubab kõik kiirelt korraldada ... ja kiirkorras laekub mu lauda praad!
Eeeee. Et see suur et. Et siis praad esimesena? Aga no olgu, mis sest ikka, maitse on ju põhiline, liigume edasi.
Prae tellimine oli mõnusalt loominguline protsess. Mina küsin, et mis seal munagrilli sees siis tiksub?
- „Loomaliha“, kõlab vastus. Et saab sooja loomaliha-salatit või hoopis loomaliha-wrappi.
- Mina küsima, et aga kas kuidagi prae moodi saab seda vormistada?
- Ikka saab, naeratatakse vastu. Et kas ma soovin sinna kõrvale ka lisandeid või piisab kurgist ja sibulast?
- Mina tõstan pöidlad: perfecto!
- „kas medium?“
- „vähem paluks, nii toorest kui julgete pakkuda!“
- Proua kulmud kerkivad tunnustavalt ja viipav, et mine istu lauda, kõik saab tehtud
No vat, ja siin ma nüüd siis istun, maailma ilusaim toidupilt nina ees. Kena tükk röstliha ja kuhil muru. Mis saab parem olla? Täiuslik rostbiif minu hinnangul (tšekil küll „veise steik“ 9.-EUR). Piprane-röstine koorik, mille all kena grillikiht ja keskel punaselt leemendav mahlane südamik. Perfektne küpsusaste ja julge maitsestus. Noh olgu, võib-olla suuutikese soolane, aga see on täpes üldise täiuse kõrval.
Hästi maitsestatud salatikuhil. Magusapoolne marineeritud sibul. Krõmpsjad hapukurgid. Tšilline paprika-kaste. Kõik see on lihtsalt imeilus! Midagi rohkemat ma korraliku liha kõrvale ei soovikski!
Saan prae söödud ja koka kiidetud, kui tuuakse supp. Kulmud kerkivad taas. Kui praad kanti ette asjakohasel ja soliidselt malmliuakesel, siis supp tuleb pappkausis?!? Stiilipunktide osas kaotus!
Aga suptšik ise on mõnus ja maitseküllane. Tomat ei ole plödiks blenderdatud, vaid mõnusalt peenetükiline. Ürdine, küslane, tšilline – täpselt nii et juuksepiir tõmbub higiseks. Taevas on pilvitu, temperatuur parimas suvesoojuses, istumine varjus, toit hea ... ohhhh elu on ikka inimese parim aeg, või kuidas see klassik ütleski?
Ja teate mis, kõige lõpuks võetud kohvi oli kah väga hea! Ja sisuliselt bussijaamast lahkumata sai poole tunniga nii hästi söönuks et pane aga imeks ja kuuluta ilmarahvale! Supipöial on küll pisut heitunud, et ta teiseks jäeti, kuid on püsti ikkagi. Praepöial hüüab aga „hip-hip-hurraaa!“ ja soovitab seda pesukaussi ... või siis ikkagi puhvetit kõigile!