Picadilly Pärnus

Külm oli. Talvine pühapäevaõhtu Pärnu kesklinnas tähendab inimtühje tänavaid. Minu kunagisel kodutänaval - nüüdse nimetusega Pühavaimu - on aga toidukohti terve portsuke külg-külje kõrval, kuhu sisse astuda, et mõnd inimhinge näha ja sooja naha vahele saada. Picadilly-nimelises asutuses ma polnudki varem söömas käinud, nii saigi selle kasuks otsustatud.

Menüüd vaadates sigines hinge korraks aga hinge kahtkuseuss. Tuleb välja et see puhvet määratleb end kui taoimetoidu pakkuja. Oh ei, ega mul pole mitte kõige vähematki taimetoitude vastu! Teen tihtipeale isegi kodus taimseid roogasid. Kuid pahatihti kipub lihavaba köök olema ka kuidagi ... rõõmuvaba. Ehk siis niiiiiii "mahe" et lausa maitsevaenulik kohe. Noh aga proovima peab ju ometigi kõike, nii et anname ka sellele asutusele võimaluse, eks ole!

Kuna olin ainus külastaja sel õhtusel tunnil, siis käis teenendus kiirelt ja üsna ladusalt. Tõsi küll, tšekki miskipärast ei antud raha tasumisel ja ka küünla minu valitud laual unustas näitsik süüdata, kuid las ta olla.

Õnneks lükkab minu esimene valik "Hindude supp köögiviljade ja läätsedega" (3.50) selle maitsevabaduse ootuse üsna ümber. Mõõdukalt vürtsikas, veidi kookosene supp soojendas külmanäpistatud keha kenasti üles. Kumm, kreemikas ja tihe suutäis, ilma mingite üllatusteta, kuid igatahes hea.

Paraku langes teine toit minu miinusmärgilise eelaimduse auku. Tänavalt sundis mind sisse astuma tahvlile kribatud "läätsepikkpoiss jõulukapsastega" ... või midagi säärast. Paraku pole seda toitu puhveti veebimenüüs ja - nagu juba öeldud - tšekki ei antud, sestap võin nimetust ka valesti mäletada (igatahes hind oli 6.-EUR). Meeldivaim osa roast oligi kapsas ise - mõnusalt karamelliseerunud ja magushapu. Nimeandev pikkpoiss nägi välja nagu kaks ülepraetud leivaviilakat ja maitses üsna samamoodi - kuivalt ja tuimalt, laua veidi saepuruselt. Kõrvalepakutud juurikad ... noh kartul-porgand olid üsna maitsetuks jäetud, lisaks veel mingi halli värvi juurikajupid, mille maitsest ei saanudki sotti. Ootasin pruunakalt kastmeribalt mingitki päästvat erksust a la sinep, kuid ... no ma tõesti ei tea misasi see oli. Vähemalt päästsid granaatõuna seemned selle õnnetu ampsu täielikust maitsehallusest.

Kokkuvõtteks: supipöidla võib ju enam-vähema püsti venitada, kuid praepöial jääb üsna allapoole vedelema. Taimetoidukohtade pidajad võik kasutusele võtta aasiakate märgisüsteemi, millega teavitada pakutava kraami vürtsikuse-mageduse skaalast. See käik jäi pigem pettumuseks.

Fellin Viljandis

Kui palud endale soovitada head söögikohta Viljandis, siis alustatakse enamasti Fellinist. Noh mis ma siis ikka lasen endale mitu korda öelda, seda enam et koht on hõlpsasti leitav ka mitte-kohaliku jaoks - otse peaväljaku kõrval.

Tõsi küll, kuna tegu on populaarse asutusega, siis tuleb arvestada et see võib olla ülerahvastatud. Nii oli ka seekord - aga noh, laupäeva õhtul on see ka mõistetav. Üks suur seltskond istus juba ees ja teine tuli samal ajal juurde. Sestap küsisin igaks juhuks - kas minu ajaraamiks oleva 40 minutiga saame hakkama? Tütarlaps vastas kergelt kõheldes, et peaks saama küll.

Teenenduses oli ehk pisut konarusi, aga ausõna ma ei pane seda pahaks, neiukestel oli tõepoolest kiire. Ruum oli aga ülemäära hämar - sestap ka nii tumedad pildid.

Alguses toodi lauale leivakorvike ... ja kas teate see oli omaette väärtus! Värske leib oli krõbeda kooriku, pehme sisu ja imemõnusa aroomi ja maitsega. Ja see maitsevõi - ohpagan kui hea see oli! Rohekas soolakas määre mekkis niiiii pagana hästi, et järgi ei suutnud seda jätta kübetki. Ise oletasin, et maitse ja värvi andjaks oli porrulauk, aga selgus et roheline sibul.

Supivalik oli üleüldse mitte mingi valik, sest sisaldas ainult ühtne nimetust: "Borš Fellini moodi" (6.-EUR). Sellest on pisut kahju, sest üks supp tähendab ka ühte külastust - mis ma sinna ikka tagasi lähen? Aga noh mis seal's ikka. Kuid igasugune nurin valiku puudumise üle sumbus sellesse kausikesse! Kerge suitsune aroomi- ja maitsepuudutus tuli ilmselt röstitud köögiviljadest, asjakohaselt hapukas-vürtsikas leemeke maitses lihtsalt oivaliselt ... noh lihakribalaid oli ehk tiba väheke, aga ei, ma ei nurise mitte üks põrm!

Teiseks valisin "Pikalt küpsenud lambakints" (13.-EUR) Tõsi küll, see nimetus mõjus veidi hirmutavalt suurena, kuid ettekandja täpsustas küsimuse peale, et tegu pole mitte terve kintsuga, vaid lihatükkidega nimetatud koivast. Alguses ajaraami osas kokku leppides öeldi mulle, et alla 20 minuti see liha ei küpse kuidagi (mis on hea märk!), kuid reaalsuses toodi see mulle ette 35 minuti pärast. aga kordan uuesti, et köök ja personal oli selgelt üle koormatud ning selline hilinemine mõistetav. Kahjuks pidin toitu kiiruga ahmima, kuid annan kõik andeks selle suurepärase maitseelamuse eest.

Roa põhiosa ehk lambaliha oli tõepoolest suus-sulavalt hõrk, üle panni käinud seened ja röstitud peet maitsesid suurepäraselt. Porgand - kas kujutate ette, sellest tasub omaette rääkida! - see noor porgand oli nii imetabaselt töödeldud, et pealtpoolt nägi ta välja nagu mingi kummaline must jubil, kuid lahti lõigates ilmus kaunis tumeoranž südamik, mis värvus äärte poole üha tumedamaks. Pruunakad püreekuhilakesed lõid oma maitseküllusega lihtsalt pahviks ning vajasid üleküsimist. Piigake väitis pisut ebaledes, et see peaks olema lillkapsa ja trühvli püree. Tõsi küll, eestikeelses menüüs oli kirjas "trühvli-peterselli" (?) ja ingliskeelses variandis "potato-truffle pure", nii et mine võta nüüd kinni :) Igatahes maitsemeeled nurrusid ning külmkuivatatud käharpeterselli lehekesed sobisid selle olluse püüdmiseks suurepäraselt.

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad viskuvad veendunult püsti! Jah, olematu supivaliku, liighämara ruumi, teenenduskiiruse ja menüüapsakate üle võiks ju pisut norida, kuid see on siiski teisane. Seni Viljandis külastatud kohtadest on Fellin ilmselgelt parim toiduelamuse pesa, mida soovitan soojalt teistelegi!

Beergarden Tallinnas

Rottermani kvartali kõrval vanas tõllakuuris (?) on end sisse seadnud lihtsa ja toimiva nimega asutus – Beer Garden. Minu puhul see igatahes toimis, sest pidasin vajalikuks sisse astuda.

Suures paekivist seintega saalis leidub kümnete kaupa sama suuri rohmakapoolseid laudu. Interjöör on lihtne ja täis enam-vähem-asjakohast kitši. Tünnid, vanamoelised riiulid kannudega ... keset ruumi paiknev lett on kaunistatud miskipärast lõuna-slaavilike lilleornamentidega ... aga üldmulje on siiski sümpaatne ja enam-vähem selline, nagu ühest õllekoplist oodata.

Rahvast oli saalis õhtusele ajale vaatamata vähe, teenendus kiire ja korrektne. Menüü tulvil täis kõike mis õllekale omane ehk aukohale asetuvad kõikvõimalikud suupisted. Õllevalik – noh see on sihuke turvaline ning nagu kahe menüül näha oleva logo järgia arvate võib, koosneb see Lõuna-Eesti suurtootja ja ühe maaletooja pakutavast. Muuseas – märkusena, miks veebileht uhkustab Eesti väiketootjate kraamiga (Õllenaut, Vormsi ja Pöide), kui neid ühtegi menüüs pole?

Esimeseks valin borši (5.-EUR), sest see tundub ülejäänud moodsate kreemsuppide kõrval autentsem ja köögi käekirja kohte rohkem ütlevat. Mõne minutiga saabub lauale kenasti vormistatud alus, mille kujunduse eest tuleb anda plusspunkte. Ehkki supp on kaanega kaetud kausikeses, osutub see paraku leigeks. Ohtralt kiududeks haudunud loomaliha sisaldav leemeke on aus ja tihe, kuid igavapoolne. Tomatipastaga punaseks värvitud, ohtralt kapsast sisaldav, mõõdukalt hapukas. Hea, aga ei enamat. Ja leige.

Teise roa valikul jääb pilk miskipärast reale „Kodune põdralihavorst jõhvikatega“ (12.50). Hetk peale tellimist kahetsen, sest selline toit pole ilmselt kohapeal tehtud, vaid lihtsalt üles soojendatud ja seega ei ütle midagi köögi kohta. Kuid mis siis ikka. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem kahetsen veel ... kuid sellest hiljem.

Lauale ilmub väga vahva ja isuäratav liud, mille väljanägemise eest tuleb taaskord kõvasti kiita! Vormistusele oskab see asutus tõesti rõhku panna. Alustan positiivsest – pannil serveeritud ahjukapsas on julgelt köömnerohke ja täis küüslaugulaastukesi. Mitte et need traditsioonilist mekki väga muudaks, aga uljust tuleb tunnustada. Jääsalati lehe alla peituv marineeritud punase sibula kuhilake maitseb krõmps-mahlaselt. Kuid sellega mu kiidusõnad lõpevad. Väikeste lihakildudega kartulipuder ei maitse mitte kuidagi ... no lihtsalt imekspandav, kuidas saab seda kraami nii mehh’iks muuta. Lubatud jõhvikaid pole kuskil, selle asemel nõrgub vorstirõngas juustust – visuaalselt on see lahe, kuid põdraliha maitse saab ära tapetud ning tulemus on mõrvarlikult soolane. Mahe-magus sinepikaste võimaldab närimis-neelamise hetkel selle soolasuse ära varjata, kuid organism väriseb veel tunde hiljem, protesteerides sissekühveldatud soolalaadungi pärast.

Kokkuvõtteks – mõlemad pöidlad on veidi ebalevalt horisontaalis või isegi sutsuke allapoole kaldu. Kiita saab peamiselt asja vormistuse eest. Suure seltskonnaga õllelaua korraldamiseks on see koht ilmselt kohane. Aga sööma võiks siiski kuhugi mujale minna.

Mon Ami Pärnus

Rõõm näha, kui mahapõlenud maja taastatakse moel, mis muudab ta algsest paremakski. Pärnus Kuninga 11 asuv hoone jätab väga hea mulje, selle poolkeldris paikneva restorani Mon Ami interjöör aga pälviks mingit sorti sisekujunduse auhinda - niivõrd stiilne, vaoshoitud ja samas pidulik, vanu elemente rõhutav ja uut nende ümber elegantselt esitlev ruumike loob juba sisenemise hetkel mõnusa tunde.

Astun sisse üsna avamise hetkel ning sestap laabub kogu protsess kiirelt ja ladusalt. Inimesi saabub juurde laudkondade kaupa ja telefoni teel broneeritakse kohti - ilmselt on kohake vähemalt tänu oma uudsusele populaarne.

Menüü ilmub lauda omapärasel moel - suures ümbrikus. Valik pole just kuigi lopsakas ning supp leidub valikus üleüldse vaid üks (!?) nii et tellingi siis selge kalasupi (6.-EUR).

Ootamise ajal tuuakse lauda leivakorvike sõnadega: "meie majaleib kadakavõiga" Moodsalt seemnerohke leib on meeldivalt värske ja purustatud kadakamrjad või sees mõjuvad tõepoolest meeldivalt.

Supike on lubatult klaar, lõhnab otse oivaliselt hästi ning on pealt kaetud tiheda maitsetaimepuruga - sissejuhatus on tõepoolest hea! Julgelt suured sibulasiilakud paneks ilmselt sibualpelgureid ahastama, kuid mind see foobia ei vaeva ja kiidan sellise maneeri heaks. Kala (mis hiljem küsides osutub kohaks) on aga kogu oma meki leeme sisse ära andnud, nii et valge pehme liha ei jäta mingit maitsemälestust. Väikesed koorimata kartulipoolikud supikeses üllatavad rõhkusega ... no täpselt sellise piiri peal, et juba on söödavad, aga panevad kulme kergitama. Mõned tomatipoolikud ja (vist) suvikõrvitsasegmendid lisaks sobivad siia päris kenasti. Vürtsikus-soolasus jäävad mõõdukasse serva.

Teiseks roaks valin samuti kala: "Valge kala filee maapirni kreemiga." Toidu disainiga pole üle pingutatud, ei mingeid lusikamäärdeid ja täpiridasid. Kala (pean jällegi küsides teada saama et koha) on lihtne ja klaari maitsega. Maapirni kreem ... nojah, ei jäta erilist muljet. Meeldivalt üllatavam on aga leida taldrikult üle panni käinud redist (!) ja ilmselt vist sellesama maapirni killukesi. Kaste mekib küll kreemiselt kuid ilma väiksemagi iseloomuta.

Lõpuks tellitud kohvi on absoluutne "mehh" - ausalt öeldes pole ammu üheski restroani nime kandvas asutuses niiiii mõttetut pruuni vedelikku saanud.

Kokkuvõtteks - supipöial on ilma erilise entusiasmita püsti, kuid praepöial jääb tahtetult lötakile. Väljudes kehitan õlgu ja ilmselt tagasi ei lähe. Leidub paremaid kohti ja elamuserikkamaid kööke. Aga interjööri eest kiidan ikkagi - puhtalt selle pärast ennustan kohale vähemalt mõneks ajaks head käekäiku. Kööki soovitan rohkem maitsejulgust!

Vaga Mama Pärnu

Pärnu vana peatänava keskel asub üks kuramuse hea aasiakas Vaga Mama. Üldiselt ma neist ei kirjuta, sest ma pole objektiivne. Aasia köögi esinduskohad mulle meeldivad vaikimisi ja kuna tellin enamasti tulisema otsa vingemaid esindajaid, siis ruigava rahulolu väljendamine sõnaga "TULEKAHJULISELTHEA" pole väga informatiivne.

Nii paradoksaalne kui see pole, otsustasin täna teha erandi, selleks et noomida-hoiatada.

Mul oli aega enam-vähem täpselt pool tundi ja ma küsisin tütarlapse käest, et kui ma tellin selle-ja-selle, et siis kas ma mahun 30 minuti sisse. Neiuke hetke kõhkles ja siis vastas, et peaks hakkama saama küll.

20 minutit hiljem vaatasin sisuliselt tühjas saalis liikleva näitsiku otsa etteheitva pilguga ja küsisin, et kaugel siis söök on? Piiga põikas kööki ja teatas, et 3-4 minutit veel. Noh ja nii ta siis oligi. 25 minuti pealt laekus supp ja minut hiljem karri, mille ma siis ka kiirustades sisse kühveldasin (foto tehtud poole söömise pealt, sellest see ebaesteetlisus).

Mis siis öelda. Teravhapu supp (5.-EUR) ja Tai punane karri (15.-EUR) maitsesid täpselt nii nagu ma ootasin. Söögi lõpuks jooksis nina vett ja higi kattis mitte ainult laupa, vaid kogu pead. No kurrrrram kui hea, eriti see va karri! Tuline ja samas maitseküllane. Aga kui sa pead seda kõike kiirustades alla kugistama, siis ... nohhhhh pole ikka see küll.

Seekord siis kokkuvõtteks niimoodi: ühe pöidla käänan jõuga alllllla - seda lihtsalt lubatud ajalisse raami mittemahtumise eest - ja teise nii üles kui võimalik, sest köök on selles koha hea ja ma lähen nii ehk naa tagasi :)

-----------------

pilt isetehtud

Faeton Tallinnas

Kadrioru veerekese peal väärika väljanägemisega hoone keldris leiab azeri köögiga puhveti Faeton. Kamraad soovitas. Et linna parim hartšo ja šašlõkk ja puha. No kaeme siis perra.

Koha leidmisega võib väike segadus tekkida - esiküljelt sisenedes satud lagedavõitu kreperiisse, azeri pesa tuleb otsida maja tagaküljelt. Interjöör kisub omamoodi kitšiks, paekiviseintega keldrisse kuldraamidega piltide riputamine ja muidu restolik kenitlemine paneb pisut õlgu kehitama ... kuid ju see on siis selline nägemus, mis seal's ikka.

Menüüs muuseas on enamasti esikohal nö universaalroad a la sealiha, lõhe, friikartulid ja muu kokakoola. Soovitan siiski kogu menüü läbi vaadata ja valida välja kohale omased ja nime poolest võõrapärasemad road.

Teenindus oli üldiselt viks ja viisakas. Supi tellimise hetkel soovitas ettekandja valida väiksema portsu, sest suur on "ikka väga suur" :) Vee soovimise juures tundis huvi, et kas kraanist või pudelist ja ei pilgutanud silmagi kraanivee osas. Kogu protsess kokku võttis aega alla poole tunni. Tõsi küll, toidu järel kohvi tuli jupimat aega oodata ... ning piigat otsima minnes avastasin ta andunult telekat vaatamas, kuid siis krapsas ta kohe püsti ja edasi sujus asi jälle kenasti.

Esimeseks valin siis mõistagi hartšo (suur 6 ja väike 4 eurot) - see on üks väga laia ampluaaga supike, mis hästi tehtuna soendab ihu ja hinge (sest mida tähendab "õige" hartšo, seda teab vast ainult keegi 80. tasandi retseptiguru). Noh ja see isend ON hästi tehtud. Peamiselt riisist ja loomalihast koosnev tihedapoolne supike on mõnusalt happeline - alõtša kasutamine on vähemalt sama hea valik kui nt tkemali vms. Vürtsikuse tase on minu jaoks oivaline, kuigi mõni leebem olend võiks nüüd tükk aega õhku ahmida. Kuum, vürtsikas, maitsekas - noh mis sa hing veel tahad. Õige, mina oleks tahtnud peotäit muru selle supi peale ... noh kasvõi näpuotsakestki, kuid mida pole seda pole. Ja hapukoore panemise või mittepanemise supi sisse võiks siiski jätta kundele otsustada.

Teiseks võtan aga soovitatud šašlõki asemel siiski dolma (6 eurot). No ei kuulu ma kiirkärsatatud liha armastajate klubisse, pole midagi teha. Marineeritud viinamarjalehtedesse keeratud riisi-liha pallikesed on aga sootuks teine tera. Nad reedavad vägagi täpselt, kas asja tehakse kohapeal ja hingega või kasutatakse valmistoodangut - need viimased on pikast hoidmisest tuimad ja igavad. Taldrikul ilmuvad kohale aga võluvalt väikesed - noh nii meesterahva pöidlaotsa suurused - käsitöönduslikult sagrised jubilad. Ohh kui mahlased ja mõnusad! Kiidan selle eest et lambaliha on vähemalt pool lihamassist. Tõsi küll, peale õhkavalt vürtsikat supikest jäävad magusakas-ürdised leherullid veidi kahvatuks ... ja eks ole juhtunud ka veeeeeel paremaid dolmasid mu keelele.

Kokkuvõtteks aga - pöidlad mõlemad püsti. Nii supikest kui põhirooga võiks ju mõlemat veel veidi tuunida (ja no maitsemuru mitteriputamine supile on kokkuhoid valelt kohalt), kuid üldmulje jääb igati positiivne. Lisaks Tallinna kohta üsnagi mõistlik hinnatase. Nii et soovitan!

Kukeke Tallinnas

Olin teel Telliskvi linnakusse ja helistasin kamraadile, et kuhu sööma minna. Peale hetkest mõtlemist soovitas too gurmeesse kalduv kodanik minna Kukekesse. No kui nii, siis naa.

Vanas paekivihoones asuv puhvet rõhub lihtsusele alates sisekujundusest (kukepiltide rohkus pani küll mõnusalt muhelema) kuni menüü vormistuseni. Teenendus - kiire ja korrektne, pole mitte midagi ette heita.

Kuid etteheide tekkis kohe, kui nina menüüsse torgatud sai. Rubriik "supid" kannab endas vaid ühte, ebamäärast rida "päevasupp" ... ja seda pole kah pakkuda! No eks ole, kus on öeldud et õhtul peab päevasuppi saama ... umbes nii või?

Põhiroa osas soovitas noorhärra valida burgeri ja kanašnitsli vahel. Kuna burksikultus on minule siiani arusaamatu, siis valin võimalusel ikka midagi muud ja nii saigi võetud "Viini stiilis parmesani-ürdipaneeringus krõbe kanašnitsel kreemja sellerijuuresalatiga" (8.90). Kõrvale sai priilt valida erinevaid lisandeid, grillitud juurikad tundus mõistlik valik.

Toidu lauale toomise kiirus tekitas alguses hämmingu, kuid siis meenus - koha nimeks on ju "baar-bistroo". Nojah, bistro siis bistro.

Esimese hooga tekkinud hämmeldus - mida teeb sidrunisektor kanašnitslil - läks üle kui esimene amps sai põske pistetud. Ooo - mõnus sidrunimarinaad! See muutis muidu kuivapoolse liha tunduvalt mahlasemaks-maitsekamaks. Tõsi küll, paneeringus väidetavalt eksisteerivat parmesani ei õnnestunud tuvastada.

Salatikuhjatis šnitsli peal mekkis küll mõnusalt, kuid majoneesi kasutamine sellises koosluses pole ehk kõige parem mõte? Oi mulle meeldib majonees, koguni väga, kuid tal on üks halb omadus - ta kipub muid maitseid varjutama. Ma küll oletasin, et see riivitud ollus oli juursellet, kuid kinnituse sellele sain alles nüüd kui menüüst kirjutise jaoks üle vaatasin. Ehk oleks nt mee-sidruni-õli kaste parem valik?

Grillitud juurikad - peet, porgand, bataat, pastinaak - olid jäetud sisuliselt maitsestamata, mis laskis nende ehedatel maitsetel kenasti esile pääseda. Pastinaak va põrsas allub mõistagi halvemini grillimisele ja oli seega nätskelt rõhkevõitu, aga see häiris vaid võrdluses ülejäänud kraami pehmusega.

Kokkuvõtteks - supipöial kehitab veidi nördinult õlgu, kuid praepöial kiidab asja heaks. Erilist gurmee-elamust küll ei saanud, kuid üldmulje on pigem positiivne. Kui on vaja kiirelt süüa, siis võib sisse astuda küll.

Café Grand Pärnus

Pärnu kesklinna üks stiilsemaid juugendelementidega hooneid sisaldab endas nii hotelli kui restorani. Ausalt öeldes lähenen sellele puhvetile üsna suure skepsisega - tavaliselt pole hotellialused söögikohad just kuigi muljetavaldavad, kui mõningane glamuur välja arvata. Kas on ehk asi minu madalates ootustes, aga igatahes väljun ma hiljem samast kohast väga rahulolevana.

Nooblis saalis oli enamik laudu reserveeritud, ilmselgelt valmistati ette mingit suuremat olengut, kuid vaatamata sellele sain üsna kiire ja rõhutatult lugupidava teenenduse osaliseks. Sellisel toimimisel on alati oht libiseda ülemäärasesse manerismi, kuid õnneks jääb see meeskond vägagi hea maitse piirile.

Teen esmase valiku menüüst ära ja küsin - kaua umbes läheb? Noorhärra kaob kööki küsima ja tuleb tagasi vastusega, et supiga läheb vähemalt 20 minutit ja praega umbes sama palju. Gurmaanialge minus rõõmustab kiirustava minu kiuste - see kõlab ju väga hästi, kui toitu hakatakse tõepoolest alles tellimuse hetkel valmistama, mitte ei tõsteta pool päeva soenenud lobi kulbiga taldrikusse.

Ooteajal tellin tassi kohvi, millega jään vägagi rahule. Samas toodud leib ja määrdekreem pole just eriline maitseelamus, kuid see pole ka peamine.

Esimeseks valitud "Supp Pärnu lahe kalast" (6.-EUR) rõõmustab kohe mitmel moel. Klaar ja värske, samas suurepäraselt maitsekas ja tihe. Pipratase on ehk veidi ülemäärane, kippudes kala õrna mekki varjutama, kuid vürtsisõbrana eelistan ma seda iga kell lamedale tühjusele. Huultele tekkiv kergelt liimjas nakkuvus kõneleb head keelt puljongi kvaliteedist.

Teiseks võetud "Kohafilee aurutatud spargli ja oregano kastmega" (15.-EUR) jätab üldjoontes samuti väga hea mulje. Noh koha on koha, kuid mõjub see-eest tõesti värske ja ehedana. Spargli serveerimisel võiks siiski loobuda puitunud varreosade taldrikule panemisest, piirduda võiks ainult õisikutega ... noh või siis olla sakiline universaalnuga, mitte see efektse kujuga kuid totaalselt nüri instrument mis minu ette toodi. Kuid kõik see ei häirinud mind absoluutselt, sest see kaste ... ohhhhhh kui hea see kaste oli! Sisuliselt bešamellkaste, kuid ürdine ja kreemjas ja üleüldse lihtsalt hurmav! Üldiselt kipun ma kartulid taldrikule jätma, kuid seekord läks iga viimane kui terake käiku, püüdmaks viimaseidki kastmepiisku.

Kokkuvõtteks - supipöial õhetab õnnelikult ja podiseb rahulolevalt oma maitsekogemusest. Praepöial on ehk veidi segaduses, kuid valmis kastmetegijat kallistama. Üldiselt - kiidan selle puhveti igati külastamisvääriliseks!

Sügisene ploomi-tšilli supp

Sügisel saabub varem või hiljem see hetk, kui sa avastad oma köögist asju ja sul vaid ähmane ettekujutus, et kuskohast, kuidas ja miks nad on sinu koju tee leidnud. Mõnikord võib see olla kilekotitäis õunu, teiskord kõrvits või hoopis seenekorvike.

Minul vaatas seekord lauanurgalt vastu kuhilake ploome. No siukseid juba kergelt üleküpseid, veidi närbuma kippuvaid ja üldse etteheitvaid. Moosiploomideks oleks nad ju täitsa okitoki, kuid pole mul seda va magusasoolikat. Aga vata suppi nõuab mu vats alalõpmata, mõnikord keedan kohe eraldi väikese totsiku ainult enda maitsele vastavat vürtsikat leemekest ja pärast higistan õnnelikult omaette.

Seekord saigi siis nii tehtud. Ega see mis ma nüüd siia kirja panen, polegi nigu retsepti moodi retsept, sest vaata kerge köögiviljasupi osas oleks nagu veidi narr ettekirjutusi teha. Panen lihtsalt kirja, mis seekord mu köögis juhtus ... aga ega siis sina ei pea samamoodi tegema, hea sõber!

Sibul koos küsla ja tšilliga läks potipõhja õlitilga sisse simmerdama, kuniks ma porkna ja sellerivarred ära peenestasin. Nood läksid siis kenasti kuldsestunud sibulasegule peale ja sumakas vett otsa. Kuni too kraam keema tõuseb, on parasjagu aega ploomid kivide küljest lahti kangutada ja tükeldada. Ploomikest pole mõtet liiga vara visata - pole ju vaja et ta supi sisse päris ära laguneks. Aga mõnda aega on mõistlik ploomidel siiski supi sees olla lasta, et mõnusat magusakas-hapukat tooni lisada. Seega on mõistlik käituda nõnda, et viskad ploomid mõni minut enne supi valmimist sisse ... aga lased pärast seda kui tuli on kinni keeratud, veel nii vähemalt veerand tundi kaane all seista, et maitsed ühtlustuks.

Sellisel supikesel on kaks suurt plussi. Esiteks - tšillileem tõmbab su ainevahetuse madalstardist käima nii mis mürtsub. Teiseks - sihandset leent võid endale kasvõi kolm kaussi väikeste vahedega ette tõsta, ilma ühtegi südametunnistusepiina tundmata mingite kalorite või muude pokemonide pärast.

Minul kolis potti:
- keskmine sibul (suhteliselt jämedalt hakituna, sest minul pole sibula vastu vähemastki)
- kolm suuremat küslaküünt (peenelt hakituna)
- üks tšillikaunake (hakkisin ta koos kõigi seemnetega sisse, sest nii saab supp rohkem minu moodi)
- kaks väheldast porknat seibitatult
- paar sellerivarrekest tükeldatult
- 6 ploomi
- soola-pipart-ürte maitse järgi (soola võid tavapärasest vähem panna, sest tšilli asendab seda päris edukalt)

Aega kulus - kõik kokku ehk 15 min + 15 min tõmbumiseks. Maksumus - 2-3 eurot? Tulemus - neli kausikest oivalist magusakas-hapukat tulist ja kerget supikest.
--------
pilt isetehtud

Argentiina restoran Tallinnas

Vana Kosmose kino tead? Novat, otse selle kõrval paikneb üks paekivist hoone, millel ilutseb silt “Argentiina restoran"
 Vantsisin parasjagu ühele kokkusaamisele, kui see mulle silma jäi ... no pagan, selle peab küll järele proovima! Tagasiteel saigi sammud sinna seatud.

Restorani nimetus kipub mõnikord endaga tooma rõhutatud peenutsemist, õnneks siin majas seda silma ei torka. Teenindus on viisakas, naeratav ja kliendi vastu huvi tundev. Hea sissejuhatus, kas pole? Koos tellimusega esitasin kontrollküsimuse aja suhtes – koos söömisega lubati et saab poole tunniga hakkama – noh see aeg läks veidi lõhki, aga mitte häirivalt palju.

Menüü võlus lihtsusega – kohati olid küll ka kasutusel võõrkeelsed nimetused, kuid need olid kenasti arusaadavaks dubleeritud ja enamasti üldse ülimalt lakoonilised. Noh näiteks „Lambasupp“ (7.-) Oi see oli hea valik! Puljong lõhnas juba kaugelt ehedalt ja külluslikult, ausa kirka kondileeme vastu ei saa ikka miski. Tõsi küll, selle sees olev kartul-porgand-liha ei üllatanud millegagi ning ausalt öeldes oleks lambuke võinud pehmem olla. Kuid ikkagi – mulje jäi superhea. Noh kui tahaks norida siis ehk soolasusega oli veidi üle pingutatud, aga mis ma ikka torisen.

Kui juba argentiina köök jutuks tuleb, siis on selle keskel ju loomaliha. Seda pakutakse siin pääääris laias valikus, hinnavahemikus 12 kuni 55 eurot. Hinnaklassi tipus trooniv Tomahawk-steik kõlab kuramuse ahvatlevalt, aga seda üksinda ette võtta tunduks veidi ehmatav ülesanne. Silm jääb aga ühel meeldivalt kõlaval kombol: „Grillitud tiigerkevetid veise sisefileega.“

Noorhärra küsis kombekohaselt üle, et mis küpsusastmes ma liha soovin – medium tundub alati hea valik olevat. Prae juurde pakutavast kartulist ma loobusin, kuid kastmetest lasksin endale soovitada küüslaugukastet. Lauale saabunud taldrik nägi küll mõnus välja, kuid ... noh ma ei tea ... ootasin kuidagi rohkemat selle raha eest. Looma sisefilee on mõistagi kallis pala, kuid napi sigaretikarbi suurune tükike jäi puhtvisuaalselt kasinaks. Mahlane – oojaaa – seda ta oli. Suts liiga soolane ka, aga see on jällegi pisiasi.

Koorikus grillitud krevettide pakkumine mõjub alati efektselt, kuigi ma oletan et nii mõnelgi võib nende pikavuntsiliste tegelaste lahtikoukimine puht-esteetiliselt vastukarva olla. Neli suurt mereelukat suutsid mu aega ja tähelepanu ikka päris pikalt köita. Tõsi küll – miks küüslaugukaste oli tehtud küüslaugupulbrist, sellest ma aru ei saa. Pika järellõhna vältimiseks? Võimalik, kuid maitse pole ikka kaugeltki nii ehe kui sooviks.

Kokkuvõtteks – supipöial seisab uhkelt püsti, see puljong võlus oma ehedusega. Praepöial ... noh eks ole ka see püsti, kuigi ootused said kahel korral veidi petetud, seda nii lihatüki suuruse kui kastme osas. Aga külastamisväärt koht igatahes, järgmine kord peaks sinna mõne kamraadiga minema ja lihavaliku tellima.

Northmen Pub Viljandis

Tartu tänav mõjub laupäevasel pärastlõunal üsna hüljatuna. Üksikud autod, praktiliselt mitte ühtegi jalutajat. Noh aga seda rahulikum on tänavalaua taga süüa. Northmen Pub on üks taoliseid kohti, kus saab sõiduki parkida otse söögilaua kõrvale, mida selle unise tunnikese jooksul kasutavad paar-kolm söömatulijat.

Rõhutatult maalähedases kõrtsis leti taga askeldav kodanik vastab mu supipalve peale naeratades, et suppidega (mida menüüs on vist neli) on nüüd küll nadi lugu. Et kohe mitte ühtegi pole. Kõik olla hommikul maha müüdud, ju siis reede õhtu olla raske olnud (letitagune lööb naeru kõkutades nipsu vastu kõrisõlme).

Vaata sellest nüüd mina aru ei saa. Kui raske siis on leemeke uuesti tulele panna? Supitegu võtab kiirkorras ehk pool tunnikest aega!? See suhtumine pole just kuigi hea märk.

Kuna kahekäiguline lõuna taandub paratamatult ühekäiguliseks, siis palun asjaomasel tegelasel midagi toekamat endale soovitada. Kõhklemata osutatakse menüüs aukohal olevale pildikesele – Northmeni burger (15.-EUR) – et no vot see on üks tõeline mehetoit. Minu küsimuse peale täspustatakse, et selle burksi peamine võlu ongi see, et saia pole! Noh olgu siis peale üks mehetoit :)

Ehkki sööjaid pole just palju, venib toidu laualetoomine rohkem kui 20 minuti pikkuseks ooteajaks. Ja siis ta saabub. Kõigi pubiroogade vanaisa. Hiiglaslikule taldrikule on torniks kuhjatud kolm praetud lihaviilakat vaheldumisi kahe praemuna ja peotäie praeleivakuubikutega. Kolme sorti salatit, kurgiviilud ja tomatid, punase sibula rohmakad viilakad ja roheline sibul. Seda kõike on kokku ikka tõepoolest PALJU!

Bambusorgi abil torniks laotud kaks seakaelakarbonaadi viilakat ja üks kanaliistakas on küll veidi liiga pikalt küpsenud, kuid nad on kenasti katud karamelliseerunud magusa tšillikastmega, mis paneb kogu pildi mõnusalt ja koduselt särama. Sööja lihtsalt peab aru saama, et ehkki köögis pole mingi Michelini-tärniline tippkulinaar, kuid siin majas armastatakse süüa.

Liha on palju, juustu-küüslaugukaste maitsev, salatid mahlased, ahjukartuleid terve kuhil. Eks see tšillikaste muuda küll kõik maitsed veidi ühetaoliseks, kuid seda kõike on siiski kuhjaga. Nii mahtu kui maitset.

Kokkuvõtteks – supipöial jääb küll arusaamatu etteheitega õhku rippuma, kuid prae oma seisab kenasti ja rahulolevalt püsti.

-----

pilt isetehtud

Kuusk Ernesto Tallinnas

Mõnusamad kohad on enamasti nurgatagustes. Noh Herne tänav pole nüüd päris nurgatagune, aga kesklinnast eemal vaikne uulitsake igastahes. Ja keset seda veidi agulihõngulist tänavat paikneb üks väärt kohake - Kuusk Ernesto (endine Kuus Hernest).

Et satun sinna lõuna ajal, siis on saal rahvast täis, kuid saan ühe tuttava kõrvale end sokutatud. Teenendus on tipptunni tõttu veidi väsinud, kuid kõik saab siiski kiirelt ja korrektselt aetud.

Supiks saab võetud kookospiimane köögiviljasupp krevettidega (6.-). Kreemine ja heas maitsetasakaalus leemeke peidab enda all kolme hiidkrevetti, mis on parajalt krõmpsuks jäänud. Ribastatud köögiviljad pole samuti liigpehmeks podisenud, eraldi väärib kiitmist juurselleri kasutamine - seda juurikat ei kohta just tihti meie köökides.

Teiseks käiguks võtsin veidi kõhklemisi pardirinna vokitud köögiviljadega (12.-) - pardirind kipub pahatihti hooletul kohtlemisel kummiseks muutuma. Kuid seekord oli lihaga kõik hästi - kergelt seest roosatav liha oli küll tihke, kuid väga maitsev. Vokk aga üllatas tõsiselt ja seda positiivses mõttes. Esiteks pole pikutiribastatud vars-sellerit varem vokkides kohanudki, aga mõte on hea, see intensiivne maitse paneb ka muud tegelased särama. Teiseks olid köögiviljaribad ja sukruhernekaunad vaid hetkeks kuuma panni näinud, olles krõmpstoored, kuid see lisas kogu elamusele vaid värskust ja elu. Imemaitsev magus-hapu-vürtsikas kaste (granaatõuna baasil?) sulatas kõik selle ilu kenasti kokku ja tulemus sai igati suurepärane!

Kokkuvõtteks - mõlemad pöidlad püsti! Krevetilembina oleks ma küll mõnda mereelukat supis rohkem soovinud näha, kuid see on pisiasi. Vokitud köögiviljade värskus ületas kõik ootused ning lihaga võis samuti rahul olla. Kastmetegijale eraldi musi :)

Pärimusmuusika aida kohvik Viljandis

Viljandi lossimägesid tead? Mõistagi tead. Viljandi ja lossimäed on nagu ... noh nagu Viljandi ja Folk, ainult et veeeeeel pikema vinnaga lugu.

Novat, nende mägede kaisus leidub Pärimusmuusika ait. Selle teisel korrusel kohvik. Jestas, KUI lummav on sellest avanev vaade! Kuna kohviku seinaks on klaas, siis ... parema ekster/interjööriga kohta leidub väga vähe!

Moekalt seinal kribatud menüü sisaldab hulganisti sulgudes ühetähelisi lühendeid, tähistades vegantoite ja muid igasugu vabadusi.

Jaapanipärane sibulasupp (3.60) kõlab põnevalt, kas pole? Oh paraku, maitse on kõike muud kui põnev. Jaapanipärasust peaks ilmselt markeerima röstimata seesamiseemnete puistamine leeme pinnale ... kuid see ei lisa ei lõhna ega maitset. Sibulasupiks on ollust samuti keeruline nimetada, kuna domineerib peeneks kuubikuks hakitud porgand ja ülekeedetud varsselleri seib. Sibulat leiab kah, kuid mitte rohkem kui igas teises köögiviljasupis. Mage ja rõõmutu on see kraam. Hakitud roheline sibul mõjub kui õnnistus üldise halluse meres.

Ettekandja küsimuse peale: "kuidas maitses?" vastan ausalt et "mitte eriti."
"Oi, kas midagi oli puudu, midagi üle?"
"Maitse oli puudu"
"Kas soola polnud piisavalt?"
Laua taga samal ajal viibinud maitseteadlik kolleega mügistab seepeale naerda. Mina jätkan: "Ega siis maitse ainult soolast koosne"
"Seda jah, aga sool toob selle esile"

Soola kui maitsevõimendi omaduse teadmise eest kiidan, kuid paraku polnud mida esile tuua.

Pearoog toodi miskipärast supiga ühel ajal ja jõudis seetõttu korralikult jahtuda. Veiseliha punase veini kastmes hautatud köögiviljadega (10.40) on kolme kuhilakesena taldrikule jaotatud, keskel bataadipüree kettake mõne roseepipra terakesega. Bataadipüree ei üllata mitte millegagi, magusakas ja pisut vesine. Veiseliha ... nojah, pehme ta ju on, aga neid õhukesi laastukesi pole ka mingi kunst pehmitada, eriti veel punase veini abil. Köögiviljadest oli ausalt öeldes raske aru saada, oletatavasti oli üheks porgand - vein ja ülemäärane hautamine mõrvanud nii maitse kui tekstuuri.

Kokkuvõtteks on elamus pigem negatiivne. Välisvaade ei suuda kompenseerida rõõmutut kööki. Supipöial lötendab tahtetult allapoole rippuda, nii ootustest mööda pole ammu sõidetud. Praepöial vedeleb enam-vähem samas asendis, ehk jääb nii poole kuue peale, kuid ei enam.

Baieri kelder Tallinnas

Otse Tallinna linnavalitsuse külje all, paekivist hotellihoone keldrikorrusel pesitseb üks üsna stiilne saksapärane õlleasutus. Nimetus - Baieri kelder - ja interjöör ning ettekandjate riietus panevad ootused paika. Vaatame siis, kuidas nad ennast õigustavad.

Lõunasele ajale vaatamata oli keldris vaid paar külastajat. Teenenduse üle otse nuriseda oleks patt, ehkki ka otseselt kiita millegi eest pole. Asjad said aetud, palun-tänan öeldud ... kuid kasvõi standartne "kuidas maitses" oleks võinud kah korraks kõlada.

Esitan (nagu enamasti) tellimuse ajal küsimuse eeldatava ajakulu kohta ning vastuseks kuuldud 25-30 minutit vastab üsna täpselt tegelikkusele.

Esimeseks valisin "Guljaššisupp loomalihast" (5.90), see on sihuke põnev roog, millel täpseid reegleid pole ja seega annab üsna hea aimduse köögi kohta. Paraku selgus ilmus juba peale tellimuse vastuvõtmist ja tasumist asjaolu, et ... ja see on tõesti huvitav vabandus ... et köök seda siiski täna ei soovita, sest supp ei näe täna kõige parem välja. Noh olgu, valin siis menüüst "Hapukapsasupp sealihaga" (5.00). Huvitaval kombel ei teki näitsikul mõtetki mulle kuidagi hinnavahet kompenseerida. Mitte et see minu jaoks oluline summa oleks, kuid küsimus on ju põhimõttes.

Suppi oodates tuuakse lauda kivitahvel ürdivõiga ja viibatakse kuhugi eemale: "leiba saate sealt võtta!" Päris omapärane hetk restorani kohta, kuid tegelikult on see päris muhe, kui avastad et liniku all puhkavad kena kopsakas musta leiva ja peenem saiapätsike ning saad ise endale lõigata just nii mitu viilu kui tahad. Muuseas leib on üsna maitsev, magusakas, pähklitega ja koduse olekuga.

Supike aga ... oehh ... see on hall ja igav. No olgu, hapukapsasupp sealiha, kruupide ja kartuliga ei saagi ilmselt oma visuaaliga silma rõõmustada (isegi näputäis hakitud veidi närtsinud lehtsellerit ei muuda seda kuigivõrd elavdada). Kuid ka maitse on samasugune, hall ja igav, ühekülgselt hapukas. See on üks väheseid kordi, kui hapukooretopsike saab päris tühjaks tõstetud supi sisse, sest nii on kraam veidigi maitsvam.

Põhiroaks valitud "Potis hautatud lambaliha köögiviljade ja suitsuse kartuliga" (15.-) näeb kõvasti apetiitsem välja. Keraamiline pütike on kaetud krõbeda õhulise lehtaignamütsikesega. Sell all auravast sügavikust vaatab kõigepeal vastu kartul ning oi see on tõesti mõnusa suitsuse mekiga. Liha punakas leemes rõõmustab eelkõige kogusega. Seda va lambukest on tõesti palju, selleri- ja porknatükikesed täidavad vaid sümboolset kõrvalrolli. Kuid oh häda, sellel lihal puudub igasugune säde. Soola ja happelisuse taskaal on üsna mõõdukalt paigas, kuid kuhu jäävad vürtsid ja ürdid? Saksa köök ei kuulu küll vürtsipommi pildujate hulka ... no aga kasvõi rosmariinikest ja küüslaugukest  võiks ikka lisada?

Kokkuvõtteks üsna mehh elamus. Supipöial jääb löntsilt rippasendisse et mitte öelda otsejoones allapoole. Põhiroa oma õõtsub ebalevalt külili ... suitsukardulas oli ju põnev (ehkki ma pole kindel kas tahan teada kuidas seda tehti), kuid vaese lambakese pakkumine nii ürditult paneb tema saatuse üle kahju tundma. Üldiselt aga - saksa õllekeldrite kuulsus on ikka muus kui hiilgavas kulinaarses elamuses :)

Mahedik Pärnus

Pärnu kesklinn on viimaste aastatega tublisti muutunud. Minu kunagine kodutänav pole enam kommunist Barbaruse, vaid ennemuistset vurhvi Pühavaimu nimeline. Jupike Rüütli ja Kuninga vahel on muudetud õdusaks jalakäijate alaks, millel leidub neli söögikohta. Üks nendest, Mahedik, saigi täna üle vaadatud.

Elumajast ümber ehitatud puhvet on mõnusalt armsa sisekujundusega, kuid kuna ilm oli piisavalt soe, siis sai istutud tänavalauakese taha. Menüüd sirvides pani imestama see, et toitude osa algas kirjega "alates 12.30" Kuid õnneks - ehkki kell oli alles napilt peale ühtteist - küsiti koka käest üle ja sai siiski tellimuse tehtud. Letitagune näitsik hoiatas ettenägelikult et lihaga läheb 25 minutit.

Supivalikus on vaid kaks rida, otsustasin nendest "Meie maja borś, märjamaa veiselihast pirukas " kasuks (5.-EUR). Supikausike ilmus kohale kiirelt ja pani ühe vahva detailikesega naeratama - hapukooretopsikesele oli puistatud musta seesami seemneid ja punase sõstra oksake ... lihtne aga armas pai silmale :) Supp ise oli aga ... magus. Köögiviljad olid kenasti ribastatud, mitte riivitud - see on alati hea märk hoolikast köögist. Leem erkpunane ja parasjagu maitsekas, aga ülemäära magus!? Lihtsalt köögvilju keetes ei peaks sellist tulemust küll kuidagi saama, isegi kui uhada sisse kõvasti magusamat sorti sibulat. Lihapirukas oli nagu ... eee ... lihtne kuivavõitu lihapirukas, mingit erilist märjamaalisust ei osanud tuvastada :)

Põhiroana valisin "“Naked” lambaburger, mee ja musta pipraga ahjubataat, kohalik fetajuust, värvilised pestod ja talujogurtitzatziki, saiast prii!" (13.-EUR) Hmmmm, võtsin selle nimetuse nüüd võrgust ja ei oska öelda, kas sama tekst oli ka pabermenüüs ... kuid mingit bataati ma toidus küll ei kohanud? Kuid see pole oluline, sest kõik muu oli kas lihtalt hea või lausa superhea. Need värvilised pestod ehk siis roheline ja punane köögiviljapurustis olid mõnusalt omapärased. Talujogurtitzatsiki nimeline majoneesilaadne rodu maitses kreemiselt ja väga hästi. Murendatud fetajuust mõjus värskelt ja ehedalt. "Burger" ise ehk lapserusikasuurune lambalihapall maitses ahhhh kui mahlane ja ürdine ja üleüldse nomm-nomm :) Nö rosinaks tordil oli lihapalli otsa kuhjatud mündimaitseline suvikõrvitsa-laastuhunnik. Kõrvale pakutud õrnalt magus kodune karaskilaadne küpsetis sai küll enamasti jagatud laua all parvlevate varbluttidega, kuid jagatud rõõm on ju see kõikse parem.

Seekord jääb esimene pöial ebalevalt külili - supp ei jätnud erilist muljet (kui üldse siis ainult märksõna "magus", mida oleks ju saanud imelihtsalt tasakaalustada nt hapuga), kuid punasõstraline naeratus läheb positiivsena kirja. Põhiroa pöial osutab aga kindlasti üles. Tõsi küll, selle pöidla kohal on küsimärk, et miks peab lihapalli nimetama burgeriks, aga see on pisiasi :)

Crepp Tartus

Tartu kesklinnas nälga jääda pole enam ilmselt võimalik. Toidukohti leidub kümnete kaupa, mõni uuem, mõni vanem ja tuntum, peenemaid ja lihtsamaid. Kontrast veel u kümme aastat tagasi valitsenud suhtelise tühjusega paneb tagasivaates kukalt kratsima ... et kuskohas siis rahvas toona käis?

Rüütli tänavat pidi Raekoja platsi poolt botaanikaaia suunas liikudes leidub üks omanäoline kohake nimega Crepp. Nagu nimestki aru saada, on põhirõhk pandud prantsuspärastele pannkoogilaadsetele voldikutele. Õnneks aga saab ka mitte-taigna-õgard sealt oma kena kõhutäie.

Ega menüü just eriti pikkusega ei raba, minusuguse suppidele rõhuvale kodanikule jääb kaherealine valik suisa kohatult kesiseks. Kuid kas teate, vähemalt üks nendest on aga kuldaväärt!

Terav tomati-hakkliha supp (4.-EUR) paneb ausalt öeldes õhku ahmima ja venitab söögikorra ikka pääääris pikaks. See supp on PAKS! Lusikas nüüd just päris püsti ei seisa, aga ega lahjat leemekst siit kausikeset kah ei leia. Tihe ja tummine, kuum selle sõna mõlemas mõttes. Seda kraami võiks rahulikult pakkuda kastme pähe makaronidele ning kõik ümiseks tunnustavalt! Isegi minusugune tuleneelaja pühib otsaesiselt higi ja veedab külluslikku kausitäit nautides tubli kümmekond minutit. Väga sümpaatne on see, et hapukoor serveeritakse eraldi kausikeses, mitte ei läratata kohe supi sisse. Mina näiteks ei soovinud seda suurepärast maitsepommi lahjendada ning jätsin koorenapakese puutumata.

Teiseks valitud tuunikala salat (6,5 EUR) paneb veidi heituma. Mingi osa ajust ootab salati nime all ikka veel nõuka-aegsetest kohvikutest tuntud jäätisetopsis ettekantuna paari lusika suurust majoneesinõretust. Aga see siin on üleelussuurune kogus kraami, millest mõnel peenemal olendil piisaks terveks lõunasöögiks. Tõsi küll, kraam ise oli äärmiselt lihtne. Jääsalat ja keedukartul, tomat ja keedumuna. Maitsestamata. Oliivid, kapparid ja konservikarbist väljaraputatud tuunikalamudru andsid sellele vaid kesist mekki juurde ... kuni kahvel jõudis taldrik põhja. Kõige all loksus aga vägagi maitsev kastmeke, millesse susatuna maitses isegi külm kardulas õite hästi.

Kokkuvõtteks - üks pöial läheb otsustavalt püsti (see va supi oma) ning tema kohale ilmub ka naeratav aura. Teine pöial (salati oma) on ehk veidi löntsakalt poolkülili, kuid siiski pigem püsti kui pikali. 

Taverna Tartus

Tartu Raekoja platsi ääres leidub nüüdseks vist küll tubli pool tosinat söögikohta, kui isegi mitte enam. Üks ilmselt vanemaid neist on Taverna ... aga näe, ma polnud sinna veel sattunudki.

Bussiga Tallinnast Tartusse sõites astud Raekoja platsi nõudepeatuses välja, tatsad põiki üle platsi, sisened vana pangahoone külje pealt keldrisse ja nii lihtne see koha ülesleidmine ongi.

Interjöör on keldri-resto kohta ... no ütleme selline viks ja viisakas, aga ei midagi erilist. Veidike rõõmsamaks teeb pilti tšillitriibuline laemaaling :)

Sattusin sisse astuma üsna lõunasel ajal, kuid rahvast oli vähe. Küsisin tellimise ajal, et kas kõik mahub kenasti poole tunni sisse - ja nii ka läks. Teenendus asjalik ja kiire, ehkki entusiasmi- ja naeratusevaba.

Itaaliahõnguline resto rõhub mõistagi eelkõige pitsadele ja ülejäänud valik pole just kuigi lai, kuid ega toidunimekirjade pikkusega ei hiilga ka ka päris-Itaalia-restod.

Itaaliapärane köögiviljasupp lihapallide ja kitsejuustuga (3.50) mõjub mõnusalt koduselt. Kopsakad lihapallid on suisa nii suured, et enne suhupistmist tundub mõistlik nad vähemalt pooleks teha. Ja maitsvad, tõepoolest maitsvad on need pallipoisid, ürdised ja aromaatsed. Supp ise rõõmustab koduse oleku ja värskusega - julgelt suured ja krõmpsjad varsselleri lõigud ja mitte-lödiks-keedetud tomatitükid koos voldiliste makaronitšikutega (kindlasti on neil ka peen italiano-pärane nimi) ulbivad mõistlikult maitsestatud leemes. Kõike peale puistatud kitsejuustupudi annab juurde pikantset kirbust ja kokku ongi väga hää!

Grillitud seafilee juustusalsa-koorekastme, üleküpsetatud kartulite ja röstitud köögiviljadega (7.50) võib närvuma olendi ära ehmatada. Väikese taldriku suurune lihatükk on värskelt küpsetatud, parajalt pehme ja mitte ülemaitsestatud. Juustukaste pole küll niiiiiiiiiiii juustune nagu oleks oodanud, kuid mõnusalt kreemine ja tegelikult parasjagu mahe, et mitte teisi maitseid matta. Parim osa toidust on aga jällegi kodune, suurelt lõigatud ja kiirelt vokitud porkna-sibula-šampinjoni-segu. Kartulimaitseainega ülepuistatud kardulad jätavad mind seevastu täiesti külmaks.

Kokkuvõtteks - igati tubli koht. Mõlemad pöidlad jäävad püsti. Kulinaarset orgasmi ehk küll ei saa, aga aus, kodune ja maitsev igatahes

Armeenia köök Soso juures Viljandis

Viljandi kesklinnas liikudes võib kahe silma vahele jääda pargi sisse peituv tagasihoidlik hooneke. Või noh, isegi mitte tagasihoidlik, pigem kooperatiivideaegne suvaline müügiputka, mille seost toitlustusega reedab suvisel ajal varikatustega väliterass.

Ausalt öeldes mäletan seda kohta välispidiselt juba aastaid, kuid pole kunagi sisse astunud. Nüüd sai see viga parandatud. Tõepoolest - see mitte-sisse-astumine oli viga, sest  koht on igal seitsmel juhul külastust väärt. Hea tõestus teesile, et urkalaadsed pesad võivad olla need parimad!

Tõsi küll, algus oli konarlik. Seadsin end terassil sisse ja jälgisin u 10 min, kuidas väsinud olekuga tütarlaps teiste laudadega tegeles. Kui ma siis lõpuks küsisin, et kas lauast ka teenendatakse, tuli välja et tellimuse peab esitama letis. No aga olgu, läheme edasi.

Põgusa ootamise järel ilmus leti taha tõmmumat verd kodanik, kes rääkis päris ladusat eesti keelt ... ja siis mingil hetkel lülitus sujuvalt vene keelele :) Ilmselt on mulle juba näkku kirjutatud, et selle keelega probleemi pole. Või noh, eks see on üsna loogiline ootus et selle põlvkonna mehed reeglina ka kunagist kroonukeelt unustanud pole.

Esimeseks valisin Soso supi (4.50). Omanik - seesama Soso - vastas pärimise peale ilma kübekestki häbenemata, et see on parim supp Eestis! Et lambaliha ja baklažaanid, tomatid ja šampinjonid ja ... noh ega mind polnud vaja rohkem veenda. Supp oli tõepoolest mõnus, suur talupoeglik lambaliha kamakas selles oli suus-sulavalt pehme, köögiviljad muhedaimaks möginaks kokku keenud. Väiksem mees saaks juba ainuüksi sellest supist kõhu täis, vürtsikast maitseelamusest rääkimata.

Teiseks jäi maja ees olevalt infotahvlilt silma paganama põnev nimetus "Tõžvõžik" Letil olevas nimistus seda aga ei paistnud, selle vasteks osutus aga "lambaliha omas mahlas" (15.00). Armeenlane rääkis ilmse kahetsusega, kuidas see roog peaks sisaldama hoooooopis midagi muud. Nimelt sibulate ja tomatitega läbipraetud maksa, südant ja kopse. Aga kohalik publik polla seda süüa tahtnud mitte, mistap sai oivaline panniroog muudetud lihtsalt lambahautiseks. Oinakari on see kohalik publik ma ütleks!

Lauale ilmus üsna kopsakas taldrik, millel omaette kausikeses oli siis see omas mahlas lambaliha (no mis ta nüüd ikka niiväga omas mahlas oli, ikka sibula-tomatihautises), ahjukartulid koorekastmes ja salat. Liha oli super-puper, pehme, maitsev ja värskelt mooritud. Nojahnoh, mitte a la carte selle sõna otseses mõttes, kuid ka mitte mitmepäeva-potitaim :) Kapsa-porgandi-salat nõretas magus-hapust kastmest. Koorekaste oli küll kehastunud "mehh", kuid laiakslitsutud vale-ahjukartulid said oivaliseks abimeheks lihaleeme käteesaamiseks.

Mida siis kokku öelda? Pöidlad lähevad igal juhul püsti. Kallivõitu see värk nüüd küll kokku sai, kuid kahjatseda ei tule pähegi. Kiidan eriti selle eest, et peremees ilmus ise selja taha küsima, et kuidas maitses, laidan selle eest et ettekandja sama ei teinud. Noh ja kui nüüd norida tahaks, siis küsiks, et miks supi kõrvale leivakest ei toodud ja miks salvrätte eraldi küsima pidi ... aga ma ei taha norida.

Seega - Armeenia köök Soso juures - soovitan!

Amrita Cafe Viljandis

Viljandi bussijaam. Mul on umbes pool tunnikest bussi väljumiseni aega. Kus saaks kiire, aga väärika kõhutäie? Kamraad soovitab otse bussijaama kõrval paiknevat pesakest Amrita Cafe ... ja pagan tal on õigus!

Tüübilisest väikelinna puitelamust ümberhitatud pesake näeb nii väljast kui seest üsna muhe välja. Tõsi küll, see vankriratas ukse kõrval kõlab kui veidi kohatu klišee "teeline peatu siin" ... kuid oma eesmärgi ta täidab, puhvetit on selle võrra lihtsam üles leida. Heledates toonides ja mõõdukalt kaootiline sisekujundus jääb just parajasse punkti, olemata ei peenutsev ega hooletu.

Noored inimesed leti taga ja köögis tagavad selle et ehkki sööjaid on parasjagu üsna ohtralt, käib kõik kiirelt ja sujuvalt. Minu kahe sissejuhatava märksõna peale - mitte-pizza (mis on nende põhiartikkel) ja kiire - pakutakse välja tatrasegadik. Valikus on neid kolm: köögiviljadega, suitsupeekoniga ja suitsukanaga. Valin esimese (5.20 eurot) ja tagantjärele arvan et tegin väga hea valiku.

Vähem kui kümne minutiga (sukeldusin töösse, seetõttu täpset aeg ei pannud tähele) tuuaksegi mu ette taldrik, millest hoovab vastu sussver-kui-mõnusat värskust. Värskelt vokitud köögiviljad segamini ... toortatraga.

Et minu jaoks oli see esimene kokkupuude sellise terakesega, siis olgu temast kaks sõna eraldi öeldud. Tegemist on siis eelkuivatamata tatraterakesega, millelt koor on mehhaaniliselt eemaldatud. Kuna looduslik niiskus on seemnes suuresti veel alles, ei vaja ta ka keetmist, piisab kiirest kuumtöötlusest. See tagab toidule mõnusa struktuuri, veidi teistsuguse maitsetaju ... ja piiiiiiiiiiiikaks ajaks täiskõhutunde. Te ju kujutate ette, kuidas need terakesed vatsas paisuma asuvad? Novat minul piisas sellest kiirest ja kergest lõunast kuni järgmise hommikuni. Ja kui viitsite põgusaltki guugeldada siis võib lolliks minna mihandseid tervistavaid omadusi sellele toiduainele omistatakse :)

No igatahes oli see segu mõnusalt, lihtsalt ja koduselt hurmav. Vokitud paprika, suvikõrvits, porgand ja peet olid VÄRSKED, mitte valmis-sügavkülma-segu! Noh kui väga norida tahaks, siis soovitakse ehk porgandeid veidi pikemalt vokkida enne teisi köögivilju, kuna ta on teistest pikema valmimistsükliga ... aga väike lisakrõmpsuke ei tee tegelikult sellises toidus paha.

Veidi pani hämmelduma väikese järve mahus hapukoore hulk taldriku servas, aga tegelikult sobis seegi antud toidu juurde üsna kohasel moel.

Kokkuvõtteks - pöial kindlasti püsti. Üks pöial, sest sai võetud vaid üks toit :) Igatahes sinna lähen ma veel kindlasti tagasi!

Kalkun tomati ja kartuliga

Mõnikord juhtub nii et kodus polegi baastoiduaineid. No ma pean silmas sibulat ja porgandit, mis on enamiku pajaroogade selgroog :)

Sai just turul käidud ja kott head-paremat täis ahnitsetud, aga näe nood kaks asjakest läksid meelest. No mis teha, kui meie hea-turu-periood on niiiiii lühike, et siis jooksevad silmad kõigele muule laiali. Aga ega siis hooletusest jää roog tegemata ... ja mõnikord juhtuvad niimoodi need mõnusaimad tuletised.

Kui kalkunikoivaliha on ostetud ja pajaroog silme ees, siis tuleb see ära teha, saagu või seitse. Nii siis sündigugi. Ja saagu ka mitmed muud "ainuõiged" reeglid rikutud.

Kalkuni kintsulihake sai tükeldet ja läks otse külmale pannie. Jah, lugesite õigesti - ei mingit eelkuumendatud panni ega suitsuvinega õli, lihale koorikusäristamist ega midagi. Külmale pannile, madalale tulele ja kohe kaan peale. Las ajab oma mahlakest välja ja haudub samas.

Samal ajal sai tükeldada pundikest peterselli pool kaunakest tšillit. Kaks suuremat tomatit käisid kah jämedalt noa alt läbi, üks kollane ja teine punane, noh nii värvi mõttes lihtsalt. Ja ei mingit tomatinaha eelkoorimist seekord. Suvistel kohe-söömis-tomatitel pole pealegi see nahk nii paks, et hakkaks toidus häirima.

Liha jõudis u 15 minutiga oma mahla välja lasta ja jõuda vaikse pruunistumiseni, kui pannile läks klaas vett, maitsemuru ja tomat. Kaas jällegi kõmdi peale ning las ta olla veel u 5-10 minutit, kuni ka tomat oma mahlad vallandab.

Noh ja nüüd ongi aeg viimase sammukese käes. Sipsuke soola pannil ulpivasse leemekesse ja samasse lähevad noored väikesed kardulapoisid. No kas peab üleüldse ütlema, et ei mingit koorimist? Ja kui näeb välja piisavalt viisakas, ega siis pea ka pesema ... noh liiva just ei taha hamba all tunda, aga kõik need lahtised koorehõljumid ei tee miskit halba.

Kartulikesed tuleb küll veidi üle patsutada, et nad kenasti ühtlase kihina kõike kataks ja poolenisti leeme sisse vajuks. Ja ega nüüd pole muud kui 15 min oodata ja valmis see kraam ongi ... vaata ainult aeg-ajalt et kartulid üle ei hauduks ning mudruks ei muutuks.

Ja kassssa tead kui hea see üdilihtne kraam saab? Lõpuks võid veel puhtalt ilu pärast muru peale hakkida ning kausikestega lauale anda - kui potiga ette anda võib rüselemiseks minna :)

Ära kulus:
- pool kilo kalkuni kintsuliha
- pool tšillikauna
- kaks suurt tomatit
- punt peterselli
- kilo värsket koorimata kartulit
- maitse järgi soola

Ajakulu: u 45 min. Maksumus: 5-6 eurot. Tulemus: pannitäis pajarooga, millest neli inimest söövad kõhu punni
------------
pildi laenasin siit, loodan et autor ei pahanda :)

Škmeruli

No kas arvasite nimetusest juba ära, mis rahva köögist see toit pärineb? No muidugi Gruusiast, kuskohast siis veel.

Tegemist on äärmiselt lihtsa ning samavõrra maitsva toiduga, millega saab hakkama ka kõige algajam kokkamishuviline. Nagu ikka, pole olemas ühte ja ainuõiget retsepti, kuid põhiolemus kõlab nii - praetud kana, mis on üleküpsetatud piima-küüslaugu kastmes.

Kanal ja kanal on mõistagi üüratu vahe, kuid laias laastus käib asi järgnevalt. Kana tuleb üle panni lasta kuni kuldse koorikuni, seejärel panna mingisse ahjunõusse, kallata üle küüslauguse piimaseguga ning küpsetada kuni lõpliku valmimiseni.

Osad retseptid väidavad, et kana peab olema ilmtingimata terve, soovitavalt tibuohtu tegelane. Noh et lõikad ta siis kas nö liblikaks või tükeldad jõhkralt neljaks ja toimetad edasi. Teised soovitavad kasutada toidu põhjaks koibi või poolkoibi, kolmandad veel midagi. Igatahes üks mis selge - kondi peal olev liha saab kordades maitsvam kui lihtsalt kuiv rinnafilee.

Mismoodi maitsestada selle roa teist põhitegelast ehk küüslaugu-piimakastet, on jällegi lõputute fantaasiamängude tallermaa. Piim ja/või rõõsk koor ning küüslauk on küll kohustuslikud, kuid edasine ... kõigi mägede nimel, maitsestage nii nagu meeldib! Gruusiapärasuse mõttes võiks kasutada rohelist koriandrit ja sama taime kuivatatud seemneid ... aga kui ei taha või ei ole, siis ei pane. Khmeli-suneli on kena küll, aga võib rahulikult panna mingit muud ürdisegu. Vürtsikus ja soolasus on üleüldse sügavalt individuaalne.

Aga mis siin ikka, räägin siis kuidas mina tegin. Neli kopsakat kanakoiba läksid kõigepealt pannile, said siraka suuremat kuuma mõlemalt poolt, siis aga keerasin tule väiksemaks ning panin rasvapritsimise vältimiseks sõel-kaane alla pruunistuma. Nii umbes 10 min ühelt ja sama palju teiselt poolt. Mõistlik oleks peale esmast pruunistumist mingit soolasegust maitseainet peale riputada, et maitsestumine peale hakkaks (juhul kui te polnud nii virk et kanakest ennem kuiv-marineerida).

Kuni linnuke pannil kulda peale korjas, panin praeahju huugama ja asusin piimasegu ette valmistama. Pakike rõõska koort ja klaasike piima kõigepealt ahjuvormi põhja ... ahjaa, soovitan mingi veidi kõrgemate servadega vormikese võtta, et kuumenemisel vahutama kippuv piimasegu üle äärte ei pludiseks.

Keskmine pea küslat käis kiirkoorimise koolitusest (noaküljega laiaks ja koored eemale) läbi ja sai jämedalt hakitud. Kuna järelküpsemise ajaks plaanisin ligi 40 min, siis polnud vajadust peen-hakkimiseks.

Kindzat ehk koriandrit polnud parasjagu kodus, seega läks kasutusele sugulastaimeke ehk harilik petersell. Korralik pundike noaga peeneks ja piima sisse. Sorti pipart ja teist ürdisegu ... ma ei hakka neid siia isegi kirja panema, sest ausõna ei taha tekitada mingit kinnismõtet nagu PEAKS just maitsestama nii või naa. Aga soola peab panema, sest piim neutraliseerib muidu toidu lamedaks.

Nonii, nüüd on ahi juba äkiline ja kanapiiga reiekesed pannil kauni päevituse saanud. Koivad lähevad piimaseguga täidetud vormi, samasse kallan ka kogu pannile kogunenud leemekese ... ja ahju nad läevad. Vedeliku tase peaks olema umbes selline et pool lihast saaks kaetud.

Nüüd on vähemalt 20-30 min hooletud. Seejärel oleks mõistlik kanatükkidel poolt keerata, et ülemine pool saaks maitsestud ja alumine ahju-jumet koguda. Ning veel 15-20 min ja valmis kogu värk ongi. Pakkuda tuleks mägede kombel ehk kurgi, tomati ja sibulavartega (st ilma mingi kardulase vms ballastita).

Parim on panna kraam samas ahjunõus lauale ja lasta igaühel ahnitseda ülimaitsvat kastmekest oma koivale peale. Portsjoni kaupa serveerides mõistagi peab pidama silmas et parim osa on soustis, seega tuleb iga tükk ohtralt üle kallata ja anda juurde gruusia saia puri tükike, et see maitsev ilu taldrikult kätte saada.

Vaja läks:
- kilojagu kanakest (antud juhul neli koiba)
- 200 ml kohvikoort ja klaas piima
- pea küüslauku
- punt peterselli
- soola-pipart-ürte

Ajakulu: praadimisele u 20 ja ahjus küpsemisele 40 min. Maksumus: u 4-5.-EUR. Tulemus: 4 prisket koiba ehk neli ruik-rahulolevat kodanikku.

-----------
pilt võetud siit

Kiirmarineeritud suvikõrvits

Suvest suvesse kordub sama asi. Korraga on seda va suvikõrvitsat nii palju, et ei tea enam, mida temaga peale hakata.

Üks lihtsamaid ja tänuväärsemaid võtteid selle viljakese kasutamiseks on teha temast kiirmarineerimise korras suupistekest. Sobib suurepäraselt nii sakusmendiks kui põhiroa kõrvale ilutsemiseks.

Kõigepealt mõtle oma peas valmis, mis maitset sa ootad. Kirkalt haput või pigem vürtsikat, magusapoolsat või õrna vähesoolast. Suvikõrvits on selles mõttes tänuväärne elukas, et tema võtab kõik nigu käsn endasse.

Alusta suvikõrvitsa hekseldamisest. Kui see tegelane on nooreke ja su oma aias või mujal kontrollitult puhtas keskkonnas kasvanud, siis ei pea isegi koort eemaldama. Vanakestel on koorik paks ja tuim, siis tuleb mõistagi nii koor maha treida kui ka seemnete osa eemaldada.

Muuseas, soovitan proovida tavapärase a-la-kurgisalat peenestamise asemel kasutada mõnikord ka koorimisnoaga pikkade laastude tõmbamist. Tulemus saab sellevõrra efektsem, ehkki pisut on mässamist rohkem. Sellise eelvalmistamise pluss on see, et laastutõmbamise saab lõpetada täpselt sellel piiril kui sisemine osa hakkab urbseks ja pehmeks muutuma.

Nüüd pane lõigud-laastud kuhugi kaussi, puista uljalt soola peale ja pane mõneks ajaks kõrvale. Sel moel tõmbad viljalihast liigse vedeliku välja. Ülesoolamist väga kartma ei pea, sest sool jookseb koos vedelikuga maha.

Nüüd on aeg asuda marinaadi kallale. Kuna ma ju ei tea, missugust tulemust sina tahad saavutada, siis räägin seda mida mina tegin.

Kausi põhja sorts õli. Soovitavalt kvaliteetset oliiviõli, kuid see pole kohustuslik. Sinna peale nõristan nii umbes supilusikajagu mett, viimati oli käepärast tume ja kirbevõitu alatooniga kanarbikumesi - jummela hästi sobis! Happelise poole eest hoolitseb poole kopsakama sidruni mahl. Vürtsisädemeks hakkisin pool kaunakest tšillit. Noh ja näpuotsaga soola ka. Kogu selle maitsemängu võib aga vabalt asendada nt mõne magus-hapuka tšillikastmega ja on tegu lihtsamgi.

Kuna mulle igasugune maitsemuru väga meeldib, siis lisasin peoga hakitud tilli-peterselli-koriandrit. Suvisel ajal oleks minu meelest patt neid tegelasi mitte kasutada. Aga taevane arm, kui teile mõni murusort ei sobi, siis jätke ta välja.

Nonii, kogu see tihke mass tuleb nüüd hoolega kokku segada ning lisada suvikõrvits ise. Enne mõistagi kallake ära viljast väljanõrgunud soolvesi ... ja kui pelgate ülesoolamist, siis võite kraami ka sõelal kraani all üle loputada.

Summige nüüd kogu kraam segi. Kui kasutasite laastu-tehnikat, siis tuleb veidi ettevaatlikum olla, et õrnu liistakuid mitte ära murda. Peamine et kõik pinnad saaks kleepja marinaadiga kaetud.

Marinaadis suvikõrvits tuleks mõneks tunniks panna maitsetsuma ja ... valmis ta ongi! Mis on selle kraami peamine pluss - erinevalt kurgisalatist püsib suvikõrvits krõmpsuna ka järgmisel päeval.

Vaja läks:
- üks keskmine suvikõrvits (no nii u 500g)
- supilusikatäis õli
- supilusikatäis mett
- poole suurema sidruni mahl
- pool kauna tšillit
- soola nii eeltöötluseks kui näpuotsaga ka marinaadiks

Maksumus: no ei maksa see nüüd küll midagi. 2-3 eurot ehk? Ajakulu: ettevalmistus 10-15 minutit, marineerumiseks paar tundi. Tulemus: kausitäis suupistet, millest jagub nt nelja šašlõkiportsu kõrvale.
----------
pilt võetud siit

Red Rock Pub Pärnu

Pärnus avati taas uus kohake. Väga käidavas kohas - Rüütli uulitsas bussijaama vahetus läheduses - kuid tegijad selles püsida ei taha. Aga uus koht on uus koht, kaeme ta ikka üle.

Tänapäeval mõjub pisut kummaliselt, et pubil pole mingit e-kanalit loodud. Samanimelisi toidukohti on üle ilma üsna mitu, nii et ka nimevaliku poolest on eristumine keeruline.

Suveilmale kohaselt sai maha istutud terassil, kuid väga mõistlik see mõte polnud. Päevasel ajal on siin üsnagi tüütult lärmakas. Sai kuulda eksalteeritud usukuulutaja hingepäästmisleongut rämehäälsele spetsialistile, kärsitu kaubaauto pikka ja piinarikast signaalikärinat, pudeli-Vovka sendiküsimisest rääkimata .... või noh olgu, viimane on ju Pärnu koloriit :)

Sööjaid polnud palju, mistap teeninduskiiruse üle ei saa nuriseda. Veidike naeratavam võinuks ju see olla, aga noh olgu.

Esimeseks sai valitud seljanka (3.90). Seesinane supike on omamoodi indikaator-toit. Kui sellega viitsitakse vaeva näha, siis võib ka ülejäänud köögist hästi arvata. Paraku see isend aga liigseks optimismiks alust ei anna, pigem vastupidi. Leige ja rammus leem maitses igas mõttes igavalt, kuuludes kategooriasse "kodune seljanka", sisaldades ohtralt kartulit ja ülivähe supile kunagi nime andnud soola- või hapukurke. Lihakraami valik oli mõõdukas, kuid häiris selle rasvasus, supi peal ujus märkimisväärne rammukiht. Oliividest, neerudest ja muudest sidrunitest pole mõtet rääkidagi. Kuram, suvisel ajal võinuks vähemalt hakitud tilligi kaunistuseks pudistada, mitte mingi suvalise potitaime lehekest kasutada. Ehkki olin üsna näljane, jätsin supi poolikuks. Soovitan vähemalt kasutada supitaldriku eelsoojendamise nippi, eriti kuna toote seda lauale alustaldriku peal.

Supi kõrvale korvikeses toodud leivaviiluke toetas nukralt vastu samasse korvi tagurpidi pistetud ketšupipudelile. Üks viil! Mitte et rohkem vaja oleks, aga see tundus kohatu koonerdamisena.

Teiseks grillitu ribid maisitõlviku ja šampinjonidega (8.-EUR). Kuna otsustasin loobuda garniiriks pakutavatest kartulitest, siis ilmselt hea tahte märgina pandi taldrikule kulbiga odavaimat burgeri-gemüüset ehk ohjeldamatu majonieesikastmega tuunitud kapsa-porgandisalatit. Menüüs aukohal olevate burkside sisse sobib see ehk isegi päris, kenasti, kuid antud juhul mõjus kohatult ja odavalt.

Maisitõlvik oli lihtsalt maisitõlvik, magusakas ja asjalik, ilma mingite eripäradeta. Ribitükkide marinaad oli siiski maitsev ja liha küps ... ehkki jällegi leige, värskest grillimisest ei märkigi. Tuimad šampinjonipoolikud oleks ilmselt peale kastmesse torkamist söödavad olnud, kuid kuna kaste ise oli täiesti mehh, siis jäi seegi amps suuresti taldrikule.

Pöialdega on seekord lugu niru. Üks läheb suisa alla (selle va seljanka-pilamise eest) ja teine jääb ebakindlalt horisontaali (no ribid olid ikkagi maitsvad). Selle kogemuse järgi ma uuele kohale pikka iga ei ennusta.

Kärme Küülik Haapsalus

Haapsalu ahtakeses, kuid sümpaatses kesklinnas leiab läbisõitja ridamisi kutsuvaid uksi erinevatesse maitsemaailmadesse. Kuna pole sellesse linakesse enam aaaaaastaid sattunud, teen kiire kõne gurmaanlusesse langevale kamraadile ja kuulen soovituseks "Kärme Küülik". No mis siis ikka.

Otse linnusemüüri kõrval pooleteisekordses puumajas end sisse seadnud pesake tundub igati supelsakslik, kergelt toretsev kuid siiski väljapeetud. Mõnusa ilma tõttu saab valitud terassil istumine ja üldine olek saab algusest peale mõnusalt lebo tunnetuse. Suvi ju!

Õnneks pole turistide tulv veel alanud ja teenendus on kiire, ehkki piiga on ilmselt hajevil ... aga noh mis nüüd sellest, eks ole.

Eelroaks valin peedicarpaccio kodutehtud kitsepiima toorjuustuga (8.-EUR). Rukolakihi alla peituvad peediviilakad on ... hmmm ... huvitavalt vinnutatud. Mitte krõpsuks lastud, vadi justnimelt vinnutatud. Selline meetod võiks toimida mõnusa maitsetugevdajana, kuid erilist vaimustust esile ei kutsu. Veidi nahksed kettakesed oleks võinud saada peale nt balsamico-oliivõli segu, kuid praegusel juhul jäävad nad pisut tuimaks. Kitse-toorjuustu pallikesed on aga mõnusalt kreemised, eheda ja värske maitsega ning piiniaseemned sobivad siia juurde oivaliselt.

Pearoaks teen ilmselt midagi tavatut, tellides "grillitud-küpsetatud aiaannid suurel taldrikul" (10.-EUR). Tõenäoliselt võetakse seda mitme peale mingi liha kõrvale, kuid kerge suvine ilm pani tahtma midagi sama õhulist. Seda enam, et grill-köögiviljad võivad olla päris mänguline tegu kokale ja põnev amps sööjale. Paraku igasugune põnevus jääb ära. Praetud kartulid ja vokitud ning marineeritud köögiviljad on küll päris maitsvad, kuid ei tekita mingit erilist emotsiooni. Väike soovitus - toidus kasutatud paprika ja suvikõrvitsa laastude peale on imelihtne tekitada väike muster ja lisada väike suitsuhõng, kasutades kasvõi grillpanni, kui päris-grillis pole võimalik süsi kuumaks ajada.

Üldiselt - nii ja naa elamus. Tõenäoliselt on selle koha menüüs ka midagi tõeliselt hõrku, kuid antud juhul ja selle valiku puhul mingit kulinaarset kirgastumust ei saabunud. Pöidlad jäävad ebalevalt horisontaalasendisse ... otsest põhjust kasvõi ühte langetada pole, kuid tõsta samuti mitte.

Pärnu Kalamajakas

Oi küll mulle on seda kohta kiidetud! Enda varasem kogemus oli kord kiirkorras läbipõikamine, et varemtellitud kalavaagen (mis osutus tõepoolest heaks) kaasa haarata, nii et eelhääletus oli positiivne. See võib aga alati karuteene osutada, sest kui su kõrgete ootuste pinnale potsatab "lihtsalt" hea kogemus, siis võib tulemuseks olla kesine hinnang. Minnes aga kohale 0-ootusega ja saades sama hea kogemuse, kipub hinnang minema positiivsuse mõttes nihkesse. Nii et keeruline värk see tajuhindamine :)

Aga nüüd siis asjast endast. Kuna Pärnu turg, mille küljes seesinane toidukoht tegutseb, on parasjagu süvaremondis, siis eksterjöör mõjub ... eee ... tehnilisena :) Sisemus - selline rõhutatult lihtne stiil mulle tegelikult meeldib. Mitte hipsterlik lohakas loomingulisus, vaid lakooniline ja klaar olek paneb ootama ka head ja lihtsat kööki. No ja kala puhul pole lihtsus ja selgus üleüldse mitte halb!

Suvehooaeg pole veel alanud, sestap olen sisseastumise hetkel pea ainus külastaja. Soojalt naeratav teenendus paneb endagi muhelema. Lauda toodud leivakorvike tõstab hinnangut, kuna võitoosikeseks on kasutatud merekarbi poolikut - jube lahe!

Esimeseks valitud uhhaa ilmub lauale ausalt öeldes liigagi kiiresti, mis tekitab alati väikese ebaluse - ega siin ometi pole mingi kiirpuljongiga? Selge ja kirgas leem maitseb siiski autentselt, ehkki jääb veidi maitsetuks ja vesiseks. Kolme sorti kala supi sees ning pealpuistatud maitsemuru ja hakitud punane sibul (julge käik!) muudavad supikese siiski kiiduväärseks. Kui kõrvale serveeritud sidruniviilakast mahl ka sisse pigistada, siis lööb see maitsebuketi kirkamaks.

Igatahes soovitaks puljongiga rohkem vaeva näha ja see pikemalt tihkemaks keeta. Kalapuljong ei pea küll olema sama tummine kui nt veisekontidest keedetu, kuid hea puljongi tunnus on pigem väikene liimjas kihike huultel kui vesine kergus.

Teiseks tellitud paneerkala ja rannakarbid saabuvad päris efektses kuhjatises (pilt on kiirustades jubeudune saanud, sry). Fileepala (? mis kala see on, võiks ju ka kuskil kirjas olla ?) ümbritsev paneeringukiht mõjub oikurjakuisoolaselt. Allpool ulpivasse rõõsakoorekastmesse kastetuna on asjad aga kenasti tasakaalus ja suutäis päris mõnus.

Karpide hulgas leidus paraku ka tõrvatilk. Üks karbikestest oli tugevasti kinni (ilmselt ohu märk?), kuid ega siis toore vägivalla eest see ei päästa. Lahtikangutamine oli aga halb mõte, sest peidus olev kummine tegelane maitses kohe ikka suisa halvasti.

Meepotiks selle tõrvatilga ümber oli aga kaste, mille kättesaamiseks kulutasin ära kõik kolm saadaolevat ciabattaviilu - mis minusuguse saiapõlguri puhul on märkimisväärne tegu!

16 eurot kahe käigu ja tassi kohvi eest ... no ütleme enam-vähem OK. Kuid võttes arvesse mõningaid konarusi ja küsitavusi siis jäävad pöidlad seekord nii-ja-naa seisu. Tõenäoliselt proovin korra kunagi veel.

Kalavõimendi

Mulle igasugused mereannid hirmsasti meeldivad, kuigi nende valmistamine on protseduur, mis vähemalt osa kodustest nina kirtsutama paneb. Kuid kui õnnestub leida hetk, mil saab köögis rahulikult möllata ilma lähikondsete mässu kartmata, siis võib endale lubada ka nö ülevõlliminekut. Ehk siis anda kalale kohe eriti kalane mekk.

Ega ma seekord mingit eraldi retsepti kirja ei hakka panemagi. Lihtsalt annan väikese soovituse koos näitega, mille jaoks ise seda kasutasin.

Võimendamaks kalamekki, tuleb alguses pannile visata paar-kolm anšoovisefileed. Mõned kalatöösturid kipuvad väitma, et see on lihtsalt kilu erivorm. Võimalik. Minu seisukohalt pole vahet, aga soovitan osta mõne väikese purgikese, mis on tehtud sellisel maal, kus anšooviseid ka tegelikult tuntakse. Nt Itaalia vms.

Niisiis, mina kallasin kuumale pannile tilgakese õli ja viskasin sellelel kolm anšoovisefileed. Mõni liigutus pannilabidaga ja nood õrnad liharibakesed lahustuvad imepeenteks tükikesteks, mis edasi toimivadki võimendina. Samasse kallasin suurema kotikese külmutatud krevette ja lonksu vürtsikat tomatimahla. Kui viimast käepärast pole, lisage ise midagi vürtsikat (nt hakkige sisse tšillit) ja midagi hapukat (nt valget veini) - need maitsed kuluvad krevettidele marjaks ära. Soolaga võib väga ettevaatlikult ümber käia, tihtipeale need va anšoovised on niigi tulisoolased.

Niipea kui krevetid on pannil sulanud, ongi nad sisuliselt valmis. No loksutage neid veel minut-kaks tekkinud vedelikus, kuid jummmala eest ärge üle pingutage - krevetid võivad väga kergelt kummiseks muutuda ülekuumutamise tõttu!

Noh ja nüüd kallate samale pannile juba varem valmiskeedetud spagetid ning summite kõik kokku krevetiseks panni-pastaks. Või pakute koos röstsaiaga nagu itaallastel kombeks. Peamine et te pärast köögi korralikult õhutatud saate :)
-----------
pilt võetud siit

Passion Cafe Pärnus

Pärnu südalinnas, kaks sammu Rüütli tänava melust eemal paikneb elegantne pesake Passion Cafe, kus olen ka varem mõned korrad söönud. Kuna oli vaba tunnike, siis astusin nüüdki läbi.

Õnneks pole turismihooaeg veel alanud ja nii sain lõunatunnil olla ainuke klient, nii et kiire ja sõbralik teenendus oli garanteeritud. Tellimisega läks alguses pisut pahasti, sest kahte minu valitud toitu polnud neil pakkuda ... aga see pole iseenesest surmapatt.

Võtsin siis alustuseks sinimerekarbid valge veini ja karri kastmes. Ehkki mulle kõikvõimalikud karbilised ja muud merekollid meeldivad, siis seekord ei saanud erilist elamust. Kaste oli küll mõnusalt kreemine, kuid tiba liigsoolane ning lubatud karri oli vaid vaevu aimatav.

Pearoaks valitud võikala röstitud köögiviljadega osutus aga lihtsalt suurepäraseks. Kala ise oli perfektses küpsusastmes ning puhta maitsega. Oivalisim osa roast oli aga väikese torni kujuline kartuli-brokkoli-juustu gratään ... oi see lihtsalt sulas suus ja maitses õndsalt nagu jäätis palaval suvepäeval :) Poolkrõmpsudele köögiviljadele valatud koriandriseemnetega kaste ja dekooriks lisatud bataadi(?)püree sobisid täienduseks samuti vägagi asjakohaselt.

Üldhinnang: pöidlad püsti ja soovitan teistelegi. Tiba kallis küll ... aga üldiselt tulemus õigustab seda.

----------
Omaette kiitust väärib ka see, et menüüs oli kolm käsitööõlut (Õllenaudi Humalapadrun, Vanaeit ja Vanamees), kuigi miks menüü koostajad kõik just IPA'd valisid?

Himaalaja jutud

Otsustasin esimest korda astuda läbi söögikohast nimega Himaalaja jutud. Paraku on kogemus halb.

Kuna kell oli lõunane, siis istus rahvast pisikeses ruumis palju. Pidin ligi 5 min ootama, enne kui sain kassapidaja/ettekandjaga jutule. Noh olgu, pole hullu. Üks tüdruk saali peale on vähe ka tipptunnil.

Päevapraed ei anna tavaliselt koha köögist eriti head aimu, sestap küsisin neiult, et kui kaua läheb, kui ma võtan supi ja pearoa mitte-päevakate hulgast, kui kaua siis kokku läheb? Vastus "20 minutit" sobis, sest kokku oli mul u 40 min aega. Kuna küsisin tellimise hetkel ka kella, siis edasi minutite täpsusega.

13.17 andsin sisse tellimuse.
13. 43 tuleb piiga ja küsib, et "kas teie tellisite selle-ja-selle"?
13.53 läksin ja küsisin raha tagasi.

Vot sellised jutud. Himaalajas on ilmselt aega rohkem kui minul.

Gruusia Köök Tartus

Tartus Rüütli tänava ohtrate söögi- ja joogikohtade hulgas tegutseb eelmisest aastast jälle gruusia toidukoht. Sealsamas kus ennemuiste oli Gruusia Saatkond, nüüd on siis nimeks Gruusia Köök. Vahepealsed remondid on suure osa algsest õdususest tasalihvinud ... kuid see pole ju ühe toidukoha juures peamine. Kaeme siis perra, mis köögil pakkuda on.

Ainsa kundena sain kiire teenenduse osaliseks (ühest küljest kell üks päeval võiks olla sööjaid murdu, kuid teisalt oli ka erakordselt soe kevadpäev ja rahvas terrassidel). 

Pisut väsinud ilmega menüüst esmalt väljavalitud suppi polnud tegelikult saada. Nojah, juhtub.

Hašlama ehk hautatud loomaliha juurviljadega suppide nimistus tekitas ootuse mingi tummisema pajaroa suhtes. Lauda toodi aga kausike kirka puljongiga, milles leidus neli keedetud kartulitükki ja kaks suurepäraselt kandilist loomalihakuubikut :) Peotäis sissehakitud muru ja mõni seib tšillit mõjusid asjakohselt, kuid samasse pillatud kirsstomatike? Sunnin end jõuga mõtlema, et küllap puljong oli siiski ehe, mitte pulbrist segatud. Maitse oli igatahes täiesti OK, ehkki mingeid erilisi emotsioone esile ei kutsunud. Igatahes "hautatud loomaliha" seostub minu väikeses valges peas pigem kiududeks laguneva pikaltpodisenud maitseküllase vanaloomaga, mitte aga viisakalt rõõsa klotsikesega :)

Ostri põhiroogade hulgast  vastas igatahes kordades paremini ootustele. Lauda ilmumine nägi igatahes juba puht visuaalselt väga muljetavaldav välja. Ahjus kuumaksaetud kaussi kallatud ollus podises servadest alguses nii ägedalt nagu tahaks kohe lauale viskuda ja kööki tagasi roomata. Ollus ise ehk ürdine ja vürtsikas tomatikaste maitses nii nagu peab - tuliselt ja külluslikult. Asjaolu, et mulksuva ja (mõistagi) varemvalmistatud kastme sisse olid visatud noodsamad liig-viisakad vasikalihatükid, võttis küll üldmuljet allapoole, kuid hinnang on siiski pigem pöidlad püsti kui allapoole.

Et toidu kõrvale pakuti mitte klassikalist puri-nime-väärivat saiatükki, vaid kuklikest, on juba selline pisimat sorti küsitavus.

Üldiselt - proovin kindlasti kunagi veel korra läbi astuda, seda enam et Tartus praegu muud gruusia kohta pole.

Asuva õunamahl

Võtan kiita Põlvamaa Asuva õunamahla. Mugav pappkohver, mille sees olev kraaniga plastkott. Avamine intuitiivselt lihtne, ei mingeid tulesid-vilesid, läikivaid pakendeid. Mahl ehedalt värske ja kodune,

Ostetud Tartu vanast turuhoonest, 3l pakendi maksumus 5.-EUR. Eks liitrihind tuleb küll veidi kallim kui kontsentraatidest kokkusegatud ja kõvasti reklaamitud poe-mahladel, kuid kuulge ... ma olen alati valmis toetama pigem väiketootjat, eriti kui tegu on kvaliteetse tootega. Ja seda ta on!