Saaremaa maitsevõid

See on vist küll esimest korda, kui ma tunnistan, et miski poest ostetav on parem kui minu enda tehtu :)

Minu jaoks on pikki aastaid olnud suve alguse kuulutajaks see, kui saan teha ürdivõid. Tihti tegin ka ise ka võid, kuid mitte see pole oluline. Till-petersell-murulauk ja sool segatuna võiga on midagi, mis annab siiani suve alguse hurmava lõhnasegu, mida leiva peal ampsata.

Kuid nüüd on üsna samasugune emotsioon võimalik saada omamaise tootja toodangust ja loodetavasti aastaringselt. Jah, muidugi ja mõistagi ja otse loomulikult ei anna see pakist kougitav kraam edasi sama jalustrabavat rohelist lõhnapilve, kuid maitse ... mmmm ... milline maitse! Ja see va tomati oma - ma poleks ise selle pealegi tulnud, et kuivatatud tomatitega maitsevõid teha. Aga see ON hea! Eriti hästi avaneb see võideke röstleiva peal.

Mack Bar-B-Que BeachClub

Läksin Pärnus ranna äärde ühte udupeent restorani otsima ... ja pidin seal paraku pettunult lahkuma.

Peale seda kui olin 10 minutit istunud saalis, mille keskel sebis terve pinu noori inimesi kilinal-kolinal nõusid sättida, minu juurde aga keegi ei tulnud, otsustasin ise küsima minna. Et no ju ma siis olen millestki aru saanud, aga kas siin mitte restoran ei peaks olema? Vahetuse vanema vurhvi kodanik teatas selle peale, et ühes saali otsas olev restoran X avatakse alles tunni aja pärast ja vot tolles teises servas olev restoran Y hoopis alles õhtul. No pergele pärast, oleks võinud ju siis kohe öelda, lasete inimesel niimoodi tühja oodata!?!

Tagasi linna poole samme sättides aga otsustasin sisse põigata legendaarse asukohaga pesakesse, kus sügavatest nõuka-aegadest saadik erinevad puhvetid on erineva edukusega kanda kinnitanud. Nüüd leidub siis selles ameerikalik grillikas Mack Bar-B-Que BeachClub.

Jänkide köök pole minu jaoks kuidagi moodi seotud gurmee-elamustega, nende kiirtoidu harjumuste levik üle laia ilma tekitab pigem kahjatsust kui heakskiitu. Aga noh, ribisid küpsetada - jaaaa see on teine tera, seda peaks nad mõistma ometigi!

Pühapäeva varasel lõunatunnil oli külastajaid õnneks väga vähe ja kõik laabus kiirelt.

Supinäljendis nagu ma olen, ajasin ninaga menüüs neid taga ja leidsin suisa kaks rida. Ühe kohta pidin küll üle küsima, kas tegu on ikka supiga (“CLAM CHOWDER” Lõhefilee, valge kala, krevetid, “clam’s”, seller, porgand, kartul, sibul, küüslauk, sriracha, cayenne, rõõsk koor. 7.90) ja selle tellisingi.

Tosin minutit hiljem toodi lauda hiiglaslik taldrik. No ma mõtlen kohe tõsiselt suuurt taldrikut ja supiports selles on ka ikka muljetavaldav! Ameerika värk - kõik peabki ju suur olema! Parasjagu viidi teise lauda väheldase ämbri suuruseid joogiklaase ... stiilipuhas värk!

Ja teate mis, see supp oli sigahea. Või siis - kuna tegu on ikkagi merise kraamiga, siis olek õige öelda kalahea? Koorene-kreemine rammus leem oli otse oivalises taskaalus, mängides korraga nii magusaka, hapuka, vürtsika kui soolaka nüansiga. Porgand-seller-kartul andsid tummisust, mitut sorti mereannid eri maitsenüansse. Karbikeste klõbinal tühjenes see näljase meremehe mõõtkavas supikauss tilgatumaks. Kui oleks selle leeme püüdmiseks kasutanud mitte lusikat, vaid itaalia kombe kohaselt lauale toodu kolme prisket ciabatta viilu, oleks kõht nii täis saanud et sisse poleks enam mahtunud poolt piuksugi.

Mõne aja pärast lauale ilmunud suur mahlane ribilatakas nuumas küll silma, kuid tekitas muret enda söömisvõimekuse osas (“OUR FAMOUS AWARDED BBQ BABYBACK RIBS” BBQ põrsaribi,”Our Famous BBQ kaste”, coleslaw, BBQ oad, vali kartul; 14.90). Ja see oli nüüd ka üks samavõrra põrsas-hea kraam, nüüd juba sõna otseses mõttes. Pehme liha lagunes ribide küljest ise lahti, magus glasuurkaste oli puhas klassika.

Kuna tellimisel kartulitest loobusin, siis pakkus piiga ekstraportsu salatit, millega rõõmuga nõustusin, mõtlemata et tegu on selle ameerikaliku kapsa-majoneesi-porgandi pläustiga, mis minu jaoks on igava köögi sünonüüm. Olin vaimusilmas ette kujutanud mingit kerget ja rohelist kuhjatist ... aga noh see on juba minu viga, tunnistan. Mitut sorti oad peekoni ja sibulaga magusapoolses tomatikastmes jäid minu suhtes samuti paralleelseks, kuid seda suuresti üha tajutavamast ülesöömise efektist.

Kogu sooritus sisseastumisest väljumiseni võttis aega napilt 40 minutit, mis on igati kiiduväärt. Teenendus - kiire ja viisakas. Klaaskatuse all oleva veranda enda olek jäi kauni rannapargise eksterjööri kõrval suisa märkamatuks.

Kokkuvõtteks - seda puhvetit soovitan ma igati. Supipöial on roidunult õnnelik, kuid siiski ülimalt rahulolevalt püsti. Praepöial jääb selle esmase ülivõrdelise elamuse varjus ka püstiseks, kuid ausõna, taolisest supist endast saaks kaks daamikest söönuks ning ka priske mehepoeg võib rahulikult vaid sellega piirduda. Aga kuna hooaja lõpuni on vaid loetud nädalad, siis soovitan kindlasti sellest pesast läbi veereda ja enda keelt ja vatsa hellitada!

Tartu toidufestival

Kuumalainet võib kiruda, aga kumaval õhtusel ajal on ikka imeline küll, kui hämarduvas linnas longivad sajad õnnelikud inimesed, veiniklaas käes ja naeratus huulil. Daamide katmata ümarad ... õlad (mis te mõtlesite?) ja meestel kombekusest ühe nööbi võrra rohkem lahtised särgid. Naer, toidulõhnad, emblevad paarikesed. No ilus ju noh!

Kõndisin peale keskmisest koormavat päeva läbi selle ilu ja võlu ja kümnete hämarate telkide kodu poole. Kahjatsesin et enamik gurmeelikke elamusi pakkuvaid silte kandvaid telk-puhveteid oli juba kinni ja et enamik tegutsevaid ratastel toidubusse pakkusid vaid friikaid-ja-burkse.

Aga näe, viimase ratasmassina kõrval oli silt, mis sundis mind viis sammu hiljem tagasi pöörduma. "Grillitud noorveise maks" oli sel tahvlil kirjas. Oijeee! Seda tahan mina küll saada!

Palusin friikardula ära jätta ja muu kraami kaasaviidavasse vormi pakkida. Viis minutit hiljem vantsisin edasi. Ja kodus lõin nurru.

Maks tervitas esmalt tillise-ürdise marinaadiga, mille eest peab kohe eraldi kiitma. No olgu, õrna maksakese tekstuur oli ehk tiiibakese kuivaks muutunud, kuid see võis ka vabalt toimuda minu 6-minutise kodutee jooksul soojakarbis järelküpsedes. Magus-hapukas karamelline kaste hüvitas selle aga väga kenasti, marineeritud punane sibul sobib sedasorti grillikraamiga alati imetabaselt.

Igatahes õhtu lõpuks väsinud maitsejahtija minu näol jäi vägagi rahule. Ja loo moraal on selline - see üritus kestab veel lauba ja jupp pühapäevagi! Seega teate, mida teha, eksju!