Baklažaanikrõbedikud

Millal te viimati valmistasite midagi baklažaanist? Või noh üleüldse kasutasite seda lillat pontsakat viljakest. Oota, veel lihtsam küsimus - millal te nägite seda kasvõi kellegi ostukorvis? 

Novat, seda ma räägingi! Ja teise suupolega paotan, et ega ka ma ise seda just tihti ei kasuta oma kokkamistes :)

Aga igatahes laveerisin hiljuti poeriiulite vahel nagu täissöönud maamesilane ristikuõite ümber ... et no kas isutab midagi? Ja mingi kummalise uitmõtte ajel maandusid mõneminutiste vahedega korvi nii baklažaan kui panko.

Ah et mis on panko? See on sihuke riivsaia eriliik, mille struktuur on helbelisem ja mis annab kauemkestvama ja krõbedama kooriku praadimisel.

Sel moel ma jõuan muidugi varsti sinnamaani, et küsin: kas te teate, misasi on pann? Ja alustan pikka ning lohisevat vastust, et: "vaadake ..." (kaudne vihje ilukirjandusele :) )

Aga lühidalt - teil on vaja kolme taldrikut. Ühel jahu, teisel lahtiklopitud muna ja kolmandal panko.

Baklažaani lõikate paari-kolme millimeetristeks viilakateks (ei koori teda enne, eksole? ja eelnevalt soolata/nõrutada pole ka vaja, need viljad EI OLE enam kibekad). Kergelt maitsestada soovitan ma nii viilakaid kui ka paneeringu-osiseid, nii tuleb maitse parem ja ühtlasem.

Paneerite ja praete korralikul kuumusel kuni kuldpruuni koorikuni. Ja ennäe - see käsnjas ja maitsetu viljake muutub meeldivaks, maitsvaks, pehmeks lihavaks sisuks krõbeda kooriku sees! Noh ja kas see pole just see, mida igasugse paneer-praadimise juures ootamegi?

Soovi korral võib serveerimisel lisada väikese törtsu majoneesi või teie lemmik-kastet igale viilakale ja valmis ongi ülimalt lihtne, kuid samavõrra mõnus taldrikutäis snäkke.

Ära kulus seekord:
- üks keskmine baklažaan
- supilusikajagu jahu
- kopsakas muna
- supilusikatäis pankot
- törts õli praadimiseks

Maksumus: kokku vast u 2.-EUR? Ajakulu - 10 minutit. Tulemus - taldrikutäis kergeks hommikusöögiks või kasvõi sakummiks sobivaid ampsakaid.

Kolme juustu rull paprika ja singiga

Lavašš on üks igavesti väärtuslik leiutis. Noh umbes nagu tapeet siseviimistluses - lükkad aga uue tapeedi seina ja kõik on justkui uutmoodi ja värske. Lavašš võimaldab sul samamoodi saavutada uusi ja värskeid toiduteostusi. Või noh kuidagi niimoodi, saate aru ju küll!

Üks lihtsamaid võimalusi mingi uudne snäkk lauda panna on keerata mingeid kiireltküpsevaid asju lavaši sisse ja saadud rullid ahjust läbi lasta. Noh ja kui me räägime millestki kiirest ja maitsvast ahju kontekstis, siis räägime me ju tegelikult juustust, kas pole?

Nö baasjuustuks soovitan ma alati kasutada toorjuustu - määrides selle kraami lavašile, saavutame parima vundamendi edasiseks. Kuna see kraam on aga üsna mage, siis edasi on vaja lisada midagi soolasemat ja vürtsikamat (või noh keegi ei keela ka magusamasse suunda kõndida, aga lihtsalt mina ei kõnni toda rada pidi, las see jääb teistele). 

Minu valikuks oli seekord sinkvorsti viilud soolasuse andmiseks, paprika mahlasuse ja veidi tšillikastet teravuse jaoks. Harilik riivjuust annab tihkust ja mozarella mõnusat pehmet venivust - noid hurmavaid pikki juustunõresid, mis nii efektselt portsu etteandmisel venivad nagu maitselubaduste niidistik.

Rullid lõikasin pooleks, et nad kenasti ahjuplaadile mahuks, otsad torkasin hambaorkidega kinni, et juust liiga palju välja ei valguks. Pintseldasin rullid munaga üle, raputasin veidi musta ja valget seesamit dekooriks ja kõmdi ahju. 30 minutit ja valmis!

Ära kulus:

- kaks lehte lavašši

- üks suur totsik kodujuustu

- kaks pätsikest mozarellat

- suur peotäis riivjuustu

- pakendijagu sigiviile

- kaks paprikat

- üks muna ja lusikajagu seesamiseemneid dekooriks

Ajakulu: ettevalmistus 10 min, küpsemine 30 min. Maksumus: oletan et u 6-8 eurot? Tulemus: paras ports neljale sööjale.

Praetud bataat

Juhul kui bataat on on sulle veel võõras loomake ning sa otsid veebist, et mida sellega võiks peale hakata, siis 99% tulemusi on ahju-friikad. Need on ju toredad asjad küll, kuid no kaua võib ühte ja sama teha, eksju onju!

Mina soovitan proovida neid ka praadida. Noh umbes nagu kartulit ... aga täiesti teistmoodi! :) Peamine erinevus seisneb selles, et kuna see magus oranž viljake küpseb kordades kiiremini ja muutub palju pehmemaks, siis ei saa teda samamoodi menetleda nagu harilikku kartulit (muuseas need kaks mugulat pole üleüldse omavahel sugulased, aga see pole hetkel oluline).

Mugul tuleb puhastada ja üsna õhukeselt viilutada - noh nii u 2-3 mm on optimaalne. Seejärel tasub viilakad kuskil kausis soolaga läbi segada ja jätta nii mõneks minutiks seisma - sool tõmbab veidi vedelikku välja, mis on oluline järgmiseks sammuks.

Vähemalt minul meeldib bataat kokku mäkerdada ka õhukese riivsaia kihiga. Kuna bataadi enda viljaliha on väga pehme, siis saab sel moel pinnale moodustada veidi krõbedamat koorikut.

Noh ja praadimise protsess ise ongi nüüd see peamine erinevus. Kui kartulit saab praadida tervet pannitäit korraga, seda vahepeal kaane all hoides ja siis üsna julgelt segasummides, siis baatat on hell nagu preilike - ta tahab individuaalset ja õrna lähenemist. Ehk siis pannile tuleb nad laduda ükshaaval ja tegutseda üsna kiirelt.

Mina teen seda kahe panniga ja siis ongi tempo selline, et millegi muu jaoks kõrvalt eriti aega ei jää. Laod ühe kihi ühele pannile, kui ongi aeg teisel pannil viilakaid ümber pöörata. Soovitan nad peale pruunistumist korraks ka köögipaberile nõrguma panna ja siis suuremasse kaussi kuhilasse laduda.

Muuseas, praegu on võimalik saada juba täiesti suviseid kurke Eistvere aiandist (tellisin neid smartpostiga kaks kilokest endalegi koju) ja ega rohkem polegi väga vaja taldrikule panna :)

Supikana. Ümbermõtestatud supikana.

Kanasuppi teate? Et fötad shee kanha ja kheedad eine kleine shupp? Aga vaata supipkana käib täpselt vastupidi. 

Ostsin kimbutäie kanaoivakesi ja mõtesin, et mida ma nendega peale hakkan, et panen miski marinaadi sisse või kuidas. Aga kööki jõudes tabas inspiratsioon: supp + kana peaks ju omavahel kenasti kokku sobima või mis? 

Jäi segaseks? Panin koivakesed ahjuvormi, kallasin peale paari kulbi jagu lõunast ülejäänud suppi ja kupatasin nad koos ahju. Poole tunni pärast keerasin külgi, siis veel 15 minuti pärast ja siis veel korra. Lõpuks keerasin kuumuse miinimumi ja lasksin veel 15 min pealt pruunistuda.

Kuna supp ise oli selline krehvtisepoolne asiaat, siis mingeid maitseaineid ei lisanud. Arvestus väga lihtne - koivakesed imavad küll ühest küljest maitset endasse, aga teisalt keeb suppi ka vähemaks ning maitse muutub intensiivsemaks.

Novat, selline ta siis ongi - ümbermõtestatud supikana.