RP9 (Tartu)

Tartu raekoja plats on seestpoolt palju suurem kui väljast. Alguses näib, et kõnnid siit munakivi-väljakult kahe minutiga põiki üle, libistad pilgu üle mõne välikohviku ja oledki juba edasi minemas. Aga vaata kui sa hakkad nina iga ukse taha toppima nagu metssiga tõrusid otsides, siis leiad et see plats hargneb laiali. Kohvikuteks ja poodideks, pubideks ja kontoriteks. Igaühel oma nägu ja tegu.

Seekordne tõru kannab nime RP9. Et nagu mis, küsid? Raekoja Plats 9. Kas saab veel lihtsam olla?

Umbes sama lihtne nagu nimi on ka selle puhveti sisu, pikergune kandiline ja betooni- ning tellisekarva ruum. Ei mingit märki püüdlikust sisekujundusest, pigem on kõik rõhutatult lihtne, kuid mõnede mõnusate mõtetega seintel.

Töise päeva kellakuuesel ajal oli puhvet üsna tühjake. Sättisin end leti ja köögiukse vahele nurka istuma, jäämaks personalile jalgu ja silmi – ajaga oli pisut kitsavõitu ning tühja ei tahtnud molutada. Molutamisest oligi õnneks kõik väga kaugel – sellist ekspresskiirusel asjatamist pole ma ammu kogenud! Samal aja kui istmele maandusin, saabus ka menüü ning napi minutikese pärast oli piiga taas kohal, küsimaks et mida siis võib pakkuda.

Supivalik oli siin majas täiesti viisakas, kuid ma lasksin ennast kutsuda firmanimelisel suptšikul „RP9 rikkalik lihasupp“ (4.-EUR). Et no kui pererahvas näitab kõrget enesekindlust, siis mina vastan sellele vähemalt sama kõrge uudishimuga!

Jõudis mööduda vaid 8 minutit tellimuse hetkest, kui kaanetatud kausike kohale purjetaski. See kaanevärk on tore ja hoolitsev (et kundeni jõuaks just õigel temperatuuril toit), kuid alati võiks siis olemas olla ka alus, kuhu seda kaant sokutada. Õnneks oli siinsel pikergusel alustaldrikul napilt siiski nii palju ruumi, et sai asja lahendatud.

Aroom lubas nii nagu nimigi – rikkalikku ja lihalikku kogemust. Täpsemalt praetud peekonilikku, sest seda kraami oli leeme pinnale ohtralt laotatud. Ja üsna sama lihaselt jätkus ka kogu muu supielamus – see oli tõesti toekas ja atsakas, millega võiks nääpsum inimene piirdudagi mitmekäigulise eine asemel. Kokku vähemalt kolme sorti liha, sibul-porgand-paprika. Rammus ja maitseküllane ... no ehk vast nati liiga soolane, aga see on juba maitse asi, pealegi praepeekoniga käib soolane šmekk üsna lahutamatult kokku. Aga ka muud asjakohased toonid – magus, hapukas ja vürtsikas oli üsna skaala ülemises segmendis, nii et „maitsetu“ oleks küll viimane sõna, mida pruukida. Ei-ei-ei, vastupidi, üliväga maitsev ja mõnusalt meeldejääv! (Omaette plussina: ühelegi turakale polnud pähe tulnud supi sisse hapukoort lärtsatada, nii et mõnikord on asja puudumine parem kui selle olemasolu!)

Prae juurde tulles kiidan alustuseks menüü koostajat: omaette gruppidena burgerite ja pubiroogade kõrvale kategooria „praed (valmistatud josper-ahjus)“ lisamine annab juba ette hea selguse ja aimduse, kuhu suunas oma pilku pöörata. Mina sinna pöörasingi ning leidsin: „Chicago steik serveeritud kartulirösti, seeneraguu ja punaveini-granaatõunakastmega“ (19.-EUR).

Küsimus valmidusastme kohta sai vastuseks: „nii toores kui julgete pakkuda“. Ja teate mis, see oli õige vastus! Kokk tõlgendas tellimust õigesti, seda reetis juba valmimise aeg – 15 minutit peale tellimise hetke ehk täpselt siis kui ma viimast supipiiska enda sisse imesin nagu kaua värske vereta olnud sääsk.

See lugu oli nüüd kena juba algusest peale. Pubi, mis serveerib toitu restorani keeles, kuid ei pinguta seda murrakut rääkides end üle. Maitsekad kastmekeerud ja toiduosiste haja-asustus taldrikul lõi piduliku õhustiku, steigi alla peitunud kõrvalosatäitjad – kogu visuaalne struktuur räägib professionaalsusest.

Ja teeme nüüd nii, et ma alustangi kõrval-rollidest ja jõuan lihani lõpuks, eks. Küll te mõistate, miks ma selle viimaseks jätan.

Alustame nendest rohelistest pallidest, mida enamasti valmistada ei osata. Brüsseli kapsad noh. Enamasti on nad kas maitsetud, liiga rõhked või lausa kirbed – siin majas sai noid jubilaid aga kreemise ja pehme ja maitsvana! Steigi alla mahtusid nagu nunnad kloostrkambrisse kaks kõrbedat kuldset kartuli- pannkooki. Seeneraguu ehk supermõnus šampinjoni-sibulaküpsetis suutis isegi need ebaseened maitsvaks moondada! Mõnusalt iseloomukas veinikaste lõi kõigele asjakohase raami.

Ja siis see liha. Ohhh. Selle liha ees peaks püsti tõusma ja kummardama. Isegi neid ridu ööpäev hiljem kirja pannes tajun ma kogu suud, pead ja raekoja platsi täitvat lihaelamust! Pealt kaunite grillitriipudega ja soola-laastudega. Seest nõrguvalt mahlane ja sulnilt pehme. Ah et kui pehme? Aga vaata nii pehme, et ma alles roa lõpus panin tähele, et olin steiginoa asemel kätte haaranud tavalise lauanoa! Liha sõitis ka selle nürida lauariista all laiali nagu parimal ahjuprael kombeks. See oli fantastiline!

Kokkuvõte tuleb vaimustunud! Lubati rikkalikku lihasuppi, sain oodatust rikkalikumagi – supipöial on rõõmus ja rahul. Täpselt tellimusele vastava ja tegelikult oodatust kuus korda paremgi lihaelamus elavate süte peal grillitud steigist paneb praepöidla suisa hosiannat laulma! Pubisse minnes saada resto-vääriline toiduelamus ning astuda õnnelikuna toast välja napilt poole tunniga – no kas see pole mitte imetore! Seda puhvetit soovitan mina kõva häälega hüüdes üle Raekoja platsi ning kaugemalegi.

---

lugu ilmus siin

Balkan restoran (Tartu)

Mõnel puhvetil õnnestub teha trikk, mis enamiku hävitab. Olla kogu aeg sama koha peal, ühesugune ja nähtamatu. Enamiku jaoks kehtib reegel: sa kas muudad end nähtavaks, muutud või hukkud. Aga näe, tuleb välja et reeglid on vaid selleks, et saaks eksisteerida erandeid.

Tartu südalinnas on olemas puhvet, mida paljud teavad, aga vähesed külastavad. Tuleb tunnistada et ka mulle endale tuli see pähe alles peale pikka mõttelist uurimisretke teemal: „aga missugust kohta ma sel lähen oma pöialdega torkima?“ Südalinnas, Rüütli tänava ja Raekoja platsi kaenlas asuva tellismaja teisel korrusel paiknev, balkanipäraseid toite pakkuv asutus meenus alles tripadvisori abi kasutades.

Tööpäeva õhtusel ajal treppi mööda üles ronides tervitas mind kõigepealt piirkonnale omane muusika, saalis sama omaselt vormistatud sisekujundus ja ... tühjus. Kohe nii suur tühjus, et seisin leti ees, sirvisin menüüd, köhatasin ja kobistasin, kuni tabasin vajutada kellanuppu. Nagu võluväel virgus kohe köögiukse taga istunud (tukkunud?) pisut tõmmuma olekuga mees ning tervitas mind mõnusa asjakohase aktsendiga.

Et olin veebimenüüst juba enda jaoks valiku teinud, siis läks edasine imelihtsalt, täpselt parajate pausidega, viisakalt ja korrektselt. Kaks detaili: veebilehe andmeil eksisteerib see asutus juba aastast 2007. Disaini arvestades on veebileht ilmselt samast ajast ning võimalik et ka toidunimetused samal kohal, sest võttes arvesse kiirelt muutuvaid aegu, polnud toidunimede taga hindu. No kes see jõuab igale muudatusele reageerida, eks ole. Olid kroonid, siis tulid supsti eurod ... no jõuad sa siin midagi muuta või ümber kirjutada, eksju!

Kolmekohalisest supivalikust valisin mõistagi guljaš-supi (5,20). Eksole, mida siis Balkaniga (taas-)tutvumiseks veel võtta? Kümne minutiga saabus kohale mõnusa aroomipahvaku saatel supike, mille rammusas pilves domineeris kergelt suitsetatud paprika – no kas pole parim ja asjakohaseim tervitus? Toekas leemes oli tunda head ja õiget loomalihapuljongit, selle sees sama liha ja kartul-sibul-porgand-paprika ja ürdid. Noh ütleme et võib-olla oli kogu see kraam liiga linlikult peeneks hakitud, kuid kõik ju õiged ja asjakohased koostisosad! No ja maitsetasakaal oleks ehk soovinud tibakese särtsakamat kooslust, kuid kausikese lõpuks oli nina siiski õrnalt vürtsivesine ja sooritus igati kordaläinud. Omaette stiilipunktike läheb sellegi eest kirja, et hapukoor toodi kõrvale väikese kausikesega, mitte ei plärtsatatud kohe supi sisse!

Praevalikus valisin rubriigist „Toidud savikaussides (Gjuvetse)“ roa nimega „Lambalihagjuvets, hautatud lambaliha köögiviljadega“ (13,90). Kahekümneviienda minuti paiku tellimishetkest saabus ka see roog ... ja kõrged stiilipunktid ning tagasihoidlik aplaus!

Serveeriti see roog kolmeti: mõõdukalt dekoreeritud taldrik, savipott hautisega ja omaette taldrik, millele asetada poti kaaneke! See imelihtne, kuid nii hooliv detail tõstab minu silmis hinnagut kõvasti! Olen alati hämmastunud, nt miks teed tellides ei anta sellega kohvikus kaasa omaette alust, kuhu panna teesõel või -kotike. Või miks potiroogi serveerides jäetakse kunde mureks, et kuhu see paratamatult nõrguv kaaneke sokutada. Aga siin näe, oli kunde ja üldise esteetika peale mõeldud!

Potikese sisu osutus imemõnusaks ja –koduseks, kõige traditsioonilisemaks toiduks enamike maade ja rahvaste juures, väikeste variatsioonidega: hautatud liha köögiviljadega. Esmapilgul oli siin palju ühist eelnenud supikogemusega – samamoodi esikohale seatud suitsutatud/grillitud paprika, üsna sama köögiviljakombo ja liha. Tõsi küll, loomaliha asemel oli siin noorepoolne lammas ja kartul oli pajaroa jaoks kohasemalt-lohmakamalt lõigutud ning lisatud ka herne-porgandi segu. Ja ka maitsetasakaal oli kenamas paigas, roas leidus meeldiv hapukas foon (selle seletuseks leidus ka viimaste ampsude hulgas hamba all krõmpsuv marineeritud pärlsibul).

Paja sisu oli ehk ühe sööja kohta liiga massiivne, kuid mina lahedasin selle imelihtsalt – lükkasin aga kartuli kõrvale ja pistsin mõnuga muu maitsva liha-köögiviljahautise nahka.

Kokkuvõte nüüd siis rõõmsalt rahulolev ja positiivselt imestav. Supipöial on ehk ilma liigse entusiasmita, kuid siiski püsti, guljaš-supi sooritus oli aus ja stiilipuhas. Praepöial annab au nii toidu enda lihtsale maitseküllusele kui ka plaksutab läbimõeldud serveeringu eest, sellised pisiasjad väärivad kõrget kiitust! Imestus lisab veel ühe kihi positiivi – kuidas nii vähese (näilise?) külastatavuse juures suudetakse tagada värsked ja kvaliteetsed maitsed? Seda puhvetit soovitan ma igatahes kindlasti.

---

lugu ilmus siin

Viljandi kohvik

„Viljandi vanim järjepidevalt tegutsev kohvik aastast 1936“ - Eestis pole just palju puhveteid, mis saaks nii pika ajalooga kenitleda. Klassikaline kohvikuinterjöör ja väljapeetud värvilahendus. Ukse juures pilkupüüdev koogilett, maja sügavusse ulatuv ruumikas saal – kõik see loob hea esmamulje.

Sean ennast sisse leti lähedusse, lootuses et siis laabub ka teenendus kiiremini. Paraku tuleb välja et olin eksinud majareeglite vastu. Pensionil oleva pedagoogi olekuga daam teeb mulle selgeks, et söögi osas teenendatakse ainult tagasaalis. Kui ma imestunult kulme kergitan, siis järgneb seletus, et siin ees istuvad kohvitajad ja mind võidakse lihtsalt siia ära unustada. Aga – lubatakse karmi-ilmelise lahkusega – seekord võin ma siiski siia istuma jääda. Seekord! (Olgu öeldud, et kogu kohalviibitud aja jooksul polnud ees ühtegi kohvitajat, kuid kõik ülejäänud sööjad teadsid kodukorda ning istusidki tagapool).

Menüüs oli suppe suisa kohe mitu, aga eks ma läksin ikka idioodi järjekindlusega kontroll-lasku tegema. Seljanka (2.50). Mnjah. Ma oleks siiski ilmselt pidanud midagi muud võtma. Minus süveneb üha enam mulje, et seda suptšikut enamasti isegi ei vaevuta hästi tegema, sest ära süüakse ta ju niikuinii, milleks siis pingutada?

Väheldase kausikesega saabus seljanka-nimeline nähtus minu ette viie minutiga. Leige ja iseloomutu. Viiner, singitükid ja kanaliha. Hapukurk ja sibul. Hapukoore-vongerjas, oliiv ja sidrunikilluke. Õrnalt magusakas. Oehh. Igav ja tuhm, ei mingit happesärtsakust või vürtsikat elevust.

Teise roa otsingul köitis menüüs pilku pikem loetelu, mis kõik algasid „naturaalne šnitsel“ ja siis lisaks erinevad lisandid (8.50). Nohhhhh, kui ühes nendest on mainitud jalopenosid ja sinki, siis läksin seda teed. Jalopeno päästab enamasti ikka päeva. Kuklas kummitab küsimus – missugune see mittenaturaalne šnitsel on? Mingi eba-šnitsel? Libašnitsel?

15 minutiga jõudis ka see roog minuni. Lakooniliselt, kiirelt, korrektselt ja pedagoogiliselt. Nimelt pidin ennem valima ka lisandeid (võtsin ürdikartulid) ja kastme. Valisin külma kastme, täpsemalt kornišonikastme. Õpetajaproua täpsustas, et selle sees on siis kurgitükid. Ahsoo? Et siis kornišonide puhul peab täpsustama, et need on kurgid? Aga ju see on siis tarviline, minu iroonia on ehk kohatu.

Vat selle roa puhul ei saa küll kasutada sõna „väheldane“. Pikergusel liual kõrgub kartulikuhila otsas juustumassiiviga kaetud liha, teises otsas mitut sorti värskeid lisandeid. Vähemalt visuaalne mulje on ... eee ... suuuuuur.

Üritan oma ootuste lati viia võimalikult madalale ja proovin siis kõigepealt saada sotti lihas. See on pisut keeruline, sest juustukobrutise all on veel ka majoneesi-üleujutus. Ooookei, sellist odavkulinaarset võtet on kasutanud kogu (post-)sovetlik ühisköök aastakümneid, kuigi tavaliselt ahjus liha üleküpsetamisel ... miks seda aga šnitsli peal rakendada?

Kaapan paneeringus liha nurgakesest puhtamaks ja süda aimab halba. Nii ongi, liha on kuiv ja armetult ülepraetud. Noh ja ülesoolane kah, et pilt kaunim saaks. Nojah, majonees peaks nüüd siis ilmselt hommikul valmis praetud šnitsli ülessoojendamisel andma mingi mahlakuse?

Jurakad pekised singitükid ja jalopeno koos juustu ning majoneesiga muudavad selle tuhmi põhja suhtes tõepoolest leplikumaks, kuid toidunaudingust on siin asi kaugel.

Pilti ei muuda kopka võrra paremaks „ürdikartulid“, mis tegelikkuses on liiga kaua kasutatud fritüüriõlis tumepruuniks ja mõruks keedetud.

Värsketest lisanditest osutus kogu taldrikutäie parimaks palaks koorene-majoneesine riivitud porgand. Kornišoni-kaste tegelikkuses – burgerikastme (loe majoneesi-ketšupikastme) sisse hakitud hapukurgikesed.

Kokkuvõtteks ütlen, et kahetsen, et ei võtnud teisi roogi menüüst. Võimalik et vaid nö universaal-roogade osas oldi selles köögis üleolevalt ükskõiksed. Võimalik, et kõik muu nende valikus on puhas kuld ja sooja südame ning hoolivusega tehtud. Võimalik. Aga igal puhvetil on vaid üks šanss nagu sapööril. Seekord pistan ma nii supi- kui praepöidla pahaselt taskusse ja longin minema. Seda puhvetit ei soovita ma mitte üks tonks. Mis sest et see on „vanim järjepidevalt tegutsev“ ja ilus ja puha. 

---

lugu ilmus siin

Komeet (Tallinn)

Võtsin seekord Toidutare toimetaja näpunäite peale külastada Solarise keskuses asuvat puhvetit nimega Komeet. Õigupoolest soovitas ta minna just selle asutuse terrassile, et „seal on uus vinge vaid maheköök“. Aga vat just selle toimetuse ülesandega tekkis tõrge.

Ehkki oli mõnus hilisuviselt soe pärastlõuna, oli terrass suletud. Küsimise peale öeldi: „suletud jah, ilmad on külmad olnud“. Kergitasin kulme: „Aga täna on ju soe!“, mille peale vaid laiutati käsi. Noh ju siis on selliste asjade ümbermängimine keerulisem kui kõrvalseisjale tundub.

Noh mis seal ikka, sööme siis siseruumides, seda enam et menüü pidi siiski nii sees kui väljas üks olema. Istutasin end pooltühjas saalis klaasseina juurde, tegin tellimuse ja nautisin vaadet.

Ooteaeg kujunes üsna lühikeseks – viis minutit peale mahaistumist jõudski kohale supike. „Selge kohaliku kala supp. (Köögivilljade, rohke maitserohelise ja vutimunaga)“ 8.50.

Rõõmsalt päikesekollases kausis oligi nagu peo peal kohe näha kõik lubatu – lohmakalt lõigatud sibul-porgand-kartul, paar kalatükikest, vutimuna poolikud ja rohke muruga tuunitud leemeke. Kõik see kokku oli maru lihtne aga ka samavõrra hea. Maitseainetega polnud ei koonerdatud ega priisatud, maitsetasakaal kenasti paigas.

Ainuke asi, mille üle ma pisut imestasin – supi kõrvale ei toodud leivakorvikest, mida ma kõrvallauas nägin. Ei teagi, kas piiga unustas selle? Aga noh, ega ma kurda, supike oli siiski mõnus. Ei midagi erilist, kuid ikkagi hea. Noh umbes nagu keskmiselt päikeseline pärastlõuna. Sa oled ju neid näinud sadade kaupa, aga ikka naudid.

Praad saabus samamoodi kiirelt ja kenasti ajastatuna – 15 minutit peale tellimust. Valisin puhtalt nime pärast: „Komeedi legendaarne eesti mahelamba kotlet (Ahjuköögiviljade, röstitud köögiviljade, marineeritud paprika ja punase veini kastega)“ 16.-EUR.

Taldrik on sama rõõmus ja esmapilt kenake. Ahjus närvutatud pastinaak-porgand-peet on kena kooslus, kusjuures pastinaagi kasutamise eest läheb kirja plusspunkt. Küüslaugupeake oli kenasti karamelliseerunud, igast taskukesest tasus välja õngitseda välja mõnusaid pähklimaitselisi jubilaid. Magus-hapu veinikastmeke ja grilitud-marineeritud parikaviiluke. Kõik kena ja lihtne.

Aga vaata roa põhitegelane ehk lambakotlett valmistas pettumuse. Üleküpsenud ja kuiv, kiulis-saepuruse konsistentsiga. Lambamekk oli ausaltöeldes üsna nõrgake ... paljudele see spetsiifiline nüanss polegi ehk teretulnud, kuid mina ootaks lambast siiski lammast. Eriti suureks paisutas selle pettumusttunde menüü koostajate poolt vahtu klopitud ootus – missuguseid legende sellest kotletikesest rääkima peaks? Ja miks?

Kokkuvõte seekord siis kahetine. Supipöial on suhtleliselt püsti, ilma hurraa-hüüete ja aplausita, kuid siiski. Praepöial aga käänab end protestiks kummuli – toidukohad peaks olema ettevaatlikud ülikiitvate epiteetidega, kõrgele aetud ootuste latt põhjustab kergesti pettumusi.