Cafe Opera (Tallinn)

Ammu pole ma saanud ühest puhvetist sellist visuaalset rahuldust, positiivset emotsiooni juba sisseastumise hetkest ning veelgi enam sees olles. Otse Estonia teatri kõrvale Tammsaare parki on rajatud helge ja õhuline rajatis, milles ühes tiivas toimib „Cafe Opera“, selle keskel olev väliala võib saada suvel tõsiseks tõmbenumbriks.

Laupäeva õhtuhakul oli kundesid veel üsna vähe, seega lisandus üldisele ruumikusele veel ka omamoodi veider hüljatuse tunne, kuna menüü jõudis minuni alles 10-minutise ootamise järel, kuid see-eest koos vabandusega.

Kuna supilaadseid tooteid oli menüüs ainult üks: „Mereannisupp“ (lõhe, veenuskarbid, porru, 63*C muna; 10.-EUR) siis ega valikut ju polnudki. Igasugu kalalisi asju söön ma hea meelega, kuid see 10 minutiga lauda saabunud kausitäis osutus pettumuseks. Vaata ma polnud ju seda peenes kirjas osa alguses hoomanud ning seetõttu ootasin/oletasin midagi rikkalikku, eri tegu ja nägu vee-asukate sümfoonilist kokkumängu. Oli aga ainult lahja duett mõne lõhetüki ja kolme karbikese vahel (ning needki polnud veenuskarbid). Jah leem oli ju aromaatne ja meeldivalt maitsestatud, kuid enamasti täitsid seda vaid noorte kartulite segmendid, millel oli veidra „efektina“ kooreosa pealt maha keenud, eraldudes nüüd paljasteks kartulisektoriteks ja nahkseteks eraldiheljuvateks kartulikoore ribadeks. Minusugune supilemb jättis igatahes peale vähese kalalise osa väljakoukimist kolmandiku portsust söömata ... sest et igav oli see kausitäis noh.

Õnneks kompenseeris selle esmase altmineku kuhjaga põhiroog. „Veise sisefilee„ (kartuli fondant, suitsupeet, grillitud porgand, demi-glaze kaste; 22.-EUR). Nojah, nüüd kui ma loen e-menüüst seda väikses kirjas lisandusi, siis ma veidi tahaks küll norida kartuli fondant ja suitsupeedi osas ... kuid tol hetkel ma neid nüansse ei teadnud ja nautisin rooga täiega! (35 minutit ooteaega tellimise hetkest jääb samuti täiesti viisakuse piiridesse.)

Alustame juba visuaalsest poolest – suur apetiitse välimusega lihatükk, mõistuse piires kunstipäraselt paigutatud vähesed köögiviljad ja ilma liigse täpitamistuhinata kaste – kõik see kokku toimib suurepärase sissejuhatusena. Liha ja köögiviljade vahekord, eriti kartuli vähesus on selle hinnaklassi toidu juures omaette boonus – see köök teab, mida ja miks ta pakub.

Ning no kuulge, see meisterlikkus, millega oli liha menetletud, väärib püstiõtusmist ja mõõdukat kummardust. Parim tõestusena sellele toimib muuseas serveerimis-viga. Steigina serveeritud liha (mis sest et sisefilee) juurde peaks käima ka korralik lihanuga, mitte see tavaline sööklatarvik, millega on paslik vaid toetusfunktsiooni, mitte lihalõiget teostada. Aga see liha on niiiiiiiii õrn, et isegi taolise lauatarvikuga saab hakkama!

Kokkuvõte kolmetine. Puhveti eksterjöör ja interjöör väärivad omaette püstipöialt. Supipöidla meeleolu sellele postiivsusele ei vasta ning jääb üsna rõõmutult löntsi. Seevastu praepöial astub pealavale ning hüüab valju vääle ja sirge seljaga, et JAAAA, seda puvhet on ilus ning lihateadlik!

Rado (Tallinn)

Rado on vist üks väheseid Tallinna vanalinna puhveteid, mis on kogu katkuaja vastu pidanud. Vähemalt mäletan kui poolpehmete piirangute perioodil üritasin sinna sisse astuda, kuid külastajate piirarvu tõttu ei olnud see võimalik. Noh nüüd kui piirangud on maas ja mul juhtus sealkandis olles veidi aega olema, lähen uuele katsele.

Tõsi küll, ega vaba lauda pole nüüdki naljalt leida, aga eks ole ju reede õhtu ka. Proua uurib veidi ekraanil midagi ja osundab siis otse ukse juures olevale lauale. Mõni hetk hiljem veab ta sinnasamasse hiigelsuure menüütahvli – tuleb välja et neil nii asi käibki. Tahvli peal on kirjas see, mida parasjagu pakutakse. Mõneti on see ju vahva, ei sea köögile piiranguid ja kohustusi, ei tekita ka kundedes pettumusi stiilis: „a miks teil pole parasjagu seda, mis menüüs kirjas“. Aga teisalt ei lase ka oma käiku ette planeerida, sest menüüd lihtsalt pole võimalik ennem näha, kui kohal oled.

Väike kulinaarne seiklus on mõistagi tore, aga nohh ... minusugune supilemb oleks ilmselt jätnud kohaletuleku ära, kuna midagi supilaadset neil pakkuda pole. Aga mis seal’s ikka, hindame seda mida maja pakub.

Eelroaks valisin „Veise tartar“ (13.- EUR), mis saabub kohale vaatamata täismajale üsna kiirelt, napilt 10 minutiga. Pits-hõredad saiakuivikud, munakollane, marineeritud sibulaviilud annavad taldrikutäiele efektse mulje. Ürdimajoneesi täpid täidavad samuti pigem dekoratiivset funktsiooni, sest neid on nii vähe, et maitseelamust neist väga ei sünni. Korralikus faktuuriga ja leebelt maitsestatud liha. Kõik on kena ja korralik, ehkki ka ei midagi enamat, ilma vau-efektita hea ja tubli amps.

Põhiroaks jäi silma „vasikamaks“ (17.-EUR), mille ooteajaks kujunes küll 40 minutit ... aga no reedeõhtu ja täismaja, onju. Lahedalt ja naeratamapanevalt laiutas kõige peal poolitatud redis, mis oli serveeritud koos lehetituga. Vasikamaks oli sisuliselt perfektne sooritus – eheda värske suitsumaitsega koorik ja kreemiselt pehme sisu. Noh olgu, üks nurgake oli veeeeidi kummine, aga see on juba pisiasi. Maksa all olev kartulikreem koos röstisibulaga olid nõksa liiga soolased, kuid maksa lisandina toimisid kokku ikkagi ilusalt.

Kogu selle külastuse juures oli vaid kaks väikest miinusmomenti. Õhk asutuses oli väga ärahingatud ja umbne (aga kolmandat korda – reedeõhtu ja täismaja) ning peale seda, kui olin lõpetanud ja taldriku endast demonstratiivselt kaugemale lükanudja käed rinnale asetanud, pidin ma arveküsimist ootama u 15 min (aga vaata eelmiste sulgude sisse, eksju).

Kokkuvõte päris-päris positiivne. Noh olgu, suppi ei olnud ja selle asemel tellitud eelroog oli lihtsalt OK tasemel. Aga see-eest maksa oli koheldud sellise professionaalsusega, et praepöial läheb nii püsti kui püsti. Seda puhvetit soovitan ma küll ... ja soovitaks veelgi enam, kui menüüs suppe leiduks :)

Manna la Roosa (Tallinn)

Viru väljaku kaenlas asuvas edevalt vanamoelises puumajas leiduvad kõrvuti kaks eksootilist puhvetit, millest üks kannab Manna la Roosa nime. Veidi kaootilise ja põhjamaalase pilgu jaoks mõõdutundetult värvi- ja detailirohke sisekujundus vormub miskipärast minu peas sõnaks „Kuuba“ ... võimalik et hiljuti sellest saareriigist naasenud tuttava pajatuste tõttu.

Kuuba või mitte, aga laiemalt Ladina-Ameerika on siin teemaks küll, kui nüüd nina juba menüüsse torgata. No näiteks supp nimega „Caldo de pollo“ (kanasupp, 8.-EUR), mille saabumine võttis u 15 minutit. Targad seletused ütlevad, et sellenimeline supp erinevat muudest kanasuppidest selle poolest, et kana pakutakse selles suurte tükkidena, mitte peenelt hakituna.

See on ju tõsi, et nii kana kintsuliha kui köögiviljad on selles supis lohmakate lõikudena. Aga mis peamine – selle supi leemeke on rammus ja maitsev, ehedalt köögiviljaselt lõhnav ja kanapuljongi toeka olemusega. Ainsad peenelt hakitud elemendid siin kausis on sibul ja tšilli, mis annavad roale mõnusa särtsu ja tulemuseks on üks üsna rahulolev kunde.

Ahjaa, omaette sõnakest väärib koos supiga lauda toodud leiva-anum. Justnimelt see edev vanaaegse jalgadel vanni moodi väljanägev anumake, sest kergelt soojad täistera-ciabatta ja määrdekreem on lihtsad ja funktsionaalsed nähtused.

Praevalikul kõhklesin kahe erineva roa vahel, kuid langetasin otsuse jällegi puhtalt nime pärast – no kas „Feijoda“ ei kõla uhkelt? (Ladina-ameeria pajaroog mustade ubadega, kana/veise/sealiha; 13.-EUR). Tellimise hetkest võttes 30 minutiga jõuab lauda kausitäis ... hmmm ... oaputru? J

Kui hakkasin selle kallale asumiseks salvrätiku seest nuga-kahvlit haarama, siis saabus hetkeline segadus – kas ettekandja oli mulle kogemata kaks lusikat toonud? Et üks oli supi jaoks ja teine ... ahjaa, no tõepoolest, mida selle noa-kahvliga ikka teha oleks taolise pajaroa puhul!?

Oad, liha ja köögiviljad. Lopsakad küüslauguviilakad ja sutike tšillikest. Lihtne, kodune, suisa talupoeglik toiduke oli ju iseenesest hea ning maitsev, kuid erilist muljet ei jätnud kah. Et noh kui juba Ladina-Ameerika, siis võiks suus ikka veidi tulekahjut kah oodata, kuid vürtsikest oli siin vähemgi kui supis.

Ahjaa, kaks lisalauset: ammu-unustatud veebilehel on täiesti aegunud menüü, FB lehel on menüü õige, aga hinnad vananenud. Aga kohvi on siin majas väga omapärane, selline pähkline ja leivane, tehtud mingitest ubadest, mille kottigi mulle näidati, aga nimi näed ikkagi meelde ei jäänud J

Kokkuvõte seekord siis leebelt sõbralik. Supipöial on kindlasti üsna püsti, sellist lihtsat kanasupikestki saab ju päris kirkalt ja rõõmsalt valmistada. Praepöial ... eee ... pajaroapöial sügab aga korraks kõrva tagant ning tõused ehk ka kraadikese horisondist kõrgemale. Lihtne ja toekas toiduelamus oli ju hea, kuigi vürtsikest võiks selles rohkem olla.

---

lugu ilmus siin

Monk (Narva)

Narva on kohati kentsakas. Taaskord sinna saabudes saan teada, et minu majutuskoha lähedal on uksed avanud koht nimega Vinland. Põgus guugeldus näitab, et nende köök võib mulle huvi pakkuda küll (vähemalt on täidetud miinimumnõue – menüüs leidub suppe) ning et nad avavad uksed kella viiest õhtul. Noh olgu peale, olen siis nõks peale viite kohal esimese kundena ... aga selleks et kuulda, et süüa veel ei saa midagi, sest kokku olla alles poodi läinud. Mida hekki!

Ehkki mul hakkab ajaga nüüd juba kitsaks minema, jõuan põigata lähedalolevasse Astri keskusesse, kus tean et mõned puhvetid on veel külastamata. Esimesena jääb jalgub aasiakas nimega Monk ja siia ma siis maandungi. Ütleme nii, et nägemus söögikorrast kuskil kaubakeskuse koridoris pole küll mu esimene eelistus, kuid läks seekord siis nii.

Seinapealses valgusmenüüs mulle küll ühtegi suppi silma ei jäänud, kuid letitagune näitsik seletas, et saab küll kiirelt valmistada seda ja toda ja ... Kuna ühes nimes kõlas venekeelne „ostrõi“ ehk vürtsikas, siis selle juures ma noogutasingi. Esimese hooga ei näinud ma muud kohta istumiseks kui koledad plasttoolid keset kõledat koridori, kuid näitsik teatas hoolitsevalt, et järsku seal tagapool on mul mugavam ... ja näe, olidki juba enam-vähem kabedad lauad-toolid väikese poodiumi peal, pisutki inimeste jalust ja silmist ära.

Napi 10 minutiga tuli kohale kausike, milles „Monki nuudlisupp (Vürtsikas nuudlisupp kana ja krevettidega) 4.50“ Nohhh-jahhh. Esteetika on selle roa kõige nõrgem koht. Kui panna kokku sojakaste ja tärklis, siis saab küll autentselt aasiapärase kisseljaks tuunitud supi, aga ilus see pilt pole. Tumeda, punakaspruuni leeme sees leiab ohtralt kana ja krevetikesi, nuudleid ja veidi hakitud rohelisi ube. Mõnusalt vürtsikas tšilli-ingverine soojus lööb aga tuhmi väljanägemisega sisemiselt särama ning emotsioon on ikkagi üsna hea.

Prae osas pidime veidi letitaguse noorprouaga seletama, et mida ma siis ikkagi tahtma peaks. Minule jääb silma lambaroogade nimistust „Lambaliha Szechwani kastmes (Sibula, ubade, selleri ja paprikaga küpsetatud tükeldatud lamabaliha vürtsikas Szechwani kastmes), 10.-EUR“. Aga et mida ma sinna juurde tahan, et kas riisi või nuudleid, mida kõiki on mitut sorti, aga mida tuleb eraldi tellida ja kokku saab ikka vägev ports olema! Lepime siis aga ikkagi selle juures kokku, et ma võtan ainult liha ilma igasuguse ballastita.

Miks nad küll Sichuani kohta Szechwan ütlevad, kas nii on narvapärane, seda ma ei tea. Kuid nii vähe kui mina hiina köögi kohta tean, siis Sichuan peaks olema kõige tulitavamalt vürtsikam nurgake ja see ootus mulle sobib.

Tellimisest vähem kui 20 minutiga saabubki pikergune liuake, täis isuäratavalt väljanägevaid lihatükikesi näiliselt vürtsikas kastmes. Nohhh, tulepurskamisest jääb asi siiski kaugele. Jah, siin on tšilli pindmist ja ingveri sügavat soojust, kenasti küüslauku ja paprikakest, lõpus sissesummitud krõmpsjat sibulakest ning isegi paar dekoratiivset kurgiviilukest, kuid oodatud tulelõõm jäi ära. Lihtsalt väga hästi valmistatud ja meeldivalt maitsestatud liha. Mõnus ja tore, ehkki põhjamaiselt leebeks tuunitud versioon algupärast.

Kokkuvõte ikkagi mõõdukalt positiivne. Supipöial jääb puhtalt visuaalse esteetika tõttu horisondile püsima, praepöial tõuseb aga leebes vürtsikas soojuses suti kõrgemale. Kiireks ja maitsvaks söögikorraks võib isegi kaubakeskuse koridoris maha istuda küll.

---

lugu ilmus siin