Küüslaugused riisi-juustupallid

Käigu või sõda, aga sööma peab hästi. Küüslauk on hästi-söömise alustalasid. Noh umbes nagu pintsel on maalimise jaoks. Aga kuna maalimisest ei mäleta ma midagi, siis räägin söögist.

Noh eks juhtu ju ikka, et oled mingis meeltesegaduse hoos rohkem riisi ära keetnud kui enne järgmist heinategu vaja läheks. Mida siis selle valge terakuhilaga peale hakata? Riisipallid või riisikotletid on üks lihtsamaid ja teretulnumaid ampsakaid, mis kaovad taldrikult sama järjekindlusega nagu jõuluehted jaanuaris.

Fundametum on mõistagi riis ise. Kui tegu on mingi kleepjama sordiga (sushi-, pudru või ka risoto jaoks mõeldud versiooniga), siis ehk kannatab ka niisama pallikesi mätsida. Kui aga millegi sõmeramaga (minu puhul basmati riisiga), siis ilmselt tuleb veidi mässata. Muna on üks universaalsemaid kokkusidujaid, sestap seda kasutasingi.

Ahhhhaaa, panid ikka tähele, et pealkirjas mainiti küüslauku? Tubli! Nii et tegu algab antud juhul siis kolme-nelja jurakama küslaküüne puhastamisega. Köögikombaini kõhukas anum võtab nad lahkelt hoiule, kuni sa kaks muna sinnasamasse koksad ja juustu kah selga viskad. Siis teeb masin surrrrrr ja ongi alus edasisele loodud.

Mõtlesin segusse ka seesamiseemneid panna, kuid kuna keegi (mina? no ikka mina!) oli need ära tarvitanud, siis panin samasse kombainikõhtu peoga kõrvitsaseemneid ja niristasin veidi seesamiõli. Muudest maitseainetest läks veidi tšillihelbeid ja näpuga universaalset puljonksimaitseainet.

Noinii, noinaa. Masinal tuleb lasta oma tööd teha kuni see munasegune ja juustuküllane põhi on ühtlustunud. Ja siis polegi muud kui riis samasse juurde summida. Kui palju seda panna? No taevane vägi, kuskohast ma nüüd seda tean, eks see sõltub ju riisist. Peamine et see segu tuleks piisavalt tihe ja läbinässutatud, et temast saaks pallikesi vormida, mis laiali ei lagune. Las kombain mudjub ja rudjub selle piisavalt ühetaoliseks.

Noh ja nüüd on siis see kõige lihtsam osa. Võtad aga teelusikaga kombaini punust riisimassi, vormid sellest niiskete pihkude vahel pallikesi, veeretad riivsaiast läbi ja paned ootele. Samal ajal võiks sügavamas pannis nii sõrmejagu õli kuumeneda, nii et tulikuum õli muliseks hiljem pallikeste pinnal, selmet et sisse imbuda. Noh või siis küpsetad üleüldse praeahjus kui arvad et nii tervislikum saaks.

Minul kulus seekord siis ära:
- neli SUURT küslaküünt
- kaks keskmist muna
- 6 viilakat valmisviilutatud vene juustu
- u kaks supilusikatäit kõrvitsaseemneid
- tibatilluke lusikakesekene seesamiõli
- soola-pipart-ürte vastavalt hetkel kättejuhtumisele
- vist umbes viis klaasitäit keedetud riisi
- paneeringuks riivsaia
- üsna ohtralt toiduõli

Maksumus: hea fantaasiaga pakuksin selleks 3-4 eurot. Ajakulu: ettevalmistusega kokku maksimum pool tundi, küpsetamiseks 4-5 minutit iga pannitäie kohta. Tulemus - mitu head taldrikutäit krõbedaid ampsakaid, mille seesamilõhn ja küüslaugune mekk ei lase ennem peatuda kui kõik on hävinud. Olgu siis dipikastmega või ilma.

Silver Mint (Narva)

Alustan seekord sellest, et tegin ilmselt kõik valesti. Lasksin endale anda soovitusi ning valisin valed toidud ja üleüldse. Järgmine kord lasen end juhtida juhusel ja ei loo endale eelmuljeid. Paluks minu ülevaateloos mitte kedagi süüdistada, ise olen loll :)

Narvas Puškini uulitsa hämarduvas halluses on palju tühituhme aknaid, vabade äripindade leidmisega siin ilmselt väga ennast vaevama ei pea. Kuid üks aknake hiilgab eredamalt kui teised - siin peetakse hindu sugetmetega puhvetit Silver Mint.

Pärastlõunasel kuhtuval tunnil sisseastujat tervitab kohe ukselt soe vürtsikas aroomipilv, mis mõjub kui kaugemaa külalise tuppakutsuvat käepigistus. Erkudes värvides toakese ülemäärane valgusfoon võtab ivikese silmi kissitama ... kuid muheluse toob näole kerge sirmi taga diivanil magusasti leiba luusse laskva hindu nägemine. Krõpsti on aga tõmmu mees püsti ja kehastunud viisakusena juhib ta su laua poole, olles samal ajal juba ka leti taha jõudnud, et teemakohast muusikakilinat kõvemaks keerata.

Zupsti on menüü lauas (saite ju ikka aru, et olen ainus kunde saalis). Peopesad koos kerge kummardamine käib iga liigutusega kaasa ja üldse jääb mulje, et mees libiseb mööda ruumi poolenisti külg ees, üliviisakas kehahoiak sisse kodeeritud nagu takistaks üle kõhu tõmmatud kleeplint kodanikul selga sirgeks lükata.

Tõlkepärleid ja väikseid armsaid näpukaid sisaldav menüü kaasneb heas inglise ja vigases vene keeles esitatud saatesõnadega.

Noh ja nüüd tuleb minu viga number üks. Tellin soljanka. India restoranis. Ma tean see on umbes sama nagu tellida idamaises köögis Caesari salatit - mida nad muuseas ka pakuvad. Üldse tundub et nad püüavad pigem kohanduda kohalike maitsetega, mitte jääda kindlaks sellele, mille tõttu minusugused sedasorti puhveteid meelsasti külastavad.

Nii et siis soljanka (3.50). Esiteks - nagu olen seda juba seitsekendseitse korda öelnud - see on minu jaoks indikaatorlambike, mis kõneleb köögist sama valjult ja palju nagu lärmakas turumutt oma kauba kiituseks ja konkurendi laituseks. Teiseks - kui juba vene kulinaariast pungil linnas seljankat pakkuda, siis peaks see olema midagi erakordset, kas ei?

Vaat ei ole. Leige leemeke maitseb nii nagu oleks sinna kummuli keeratud suvaline purgisupp. Jutsnimelt suvaline, sest ka purkidest leiab hääd kraami. Kohati ja ajuti, aga ikkagi. Ja hapukoor õilmitseb sel ilmeksimatult äratuntaval äsja-kilepakist-pigistatud moel keset suppi nagu langevarjur männiladvas.

Nojeesusmaria ja sabatasarvilised. Aasia köögis nii mõtetult pioneegrilaagri suppi pakkuda? Sidrunheinake, loorberileheke, vürtsiterake ju ikka selles majas leidub? Kui jaa, siis kuskohas?

Supi kõige maitsvam osa oli mittesupp ehk küüslaugune värske ja kuum naanineivake.

Noh olgu. Teiseks sai - soovituse põhiselt - võetud mereanni-riisiroog "Kreveti riisi Biryani" (11.90) Ja nii nagu soovitatud, vastasin küsimusele "kas vürtsikam või mitte" kinnitavalt, et ikka vürtsikam.

Üsna kohe peale supitaldriku minemakolimist saabus ka riisiroog. Ennem seda köögist kostnud särin lubas vähemalt värskelt valminud elamust, kui ei midagi enamat. Nojah, kuum ta ju tõesti sai. Nii temperatuurilt kui suutulekahjult. Ainult et ... see tulekahi oli tasakaalust väljas. Lihtsalt teravalt tšilline.

Vaata kes olen nüüd mina et soovitusi jagada, aga kui kunde tahab tuld siis saab samale pannirauale lisaks ekstrakogusele tšillile panna ka tilgake mett ja sipsuke laimimahla, kas jaa või mis? Austrikastmekest? Kalapuljongikest?

Nujah, kausikesega oli kõrvu ka napake magusa tšillikastmega, millega sai ise seda tasakaalu luua, aga ... ehhh ... selle poetšillikastmega võib ka kodus pelmeene õilistada. Kaneeliga üleriputatud lassi teises kausikeses oli kindlasti kordades autentsem ning huvi mõttes läks käiku seegi.

Kokkuvõte on siis sihuke nukravõitu. India restoranis tellib seljanka ainult loll. Ja saab kirikuski peksa, nii et supipöial lödiseb. Praepöial jääb horisontaali, sest kuigi riis köögivijade ja krevettidega võib olla üks hiiglama hea kraam ... ja see siin oli kesine, kuid ilmselt tuleb kiita selle eest, et kui ikka kunde tahab tuld, siis seda tuld talle ka pakutakse. Narva ahtal toidulaval püsimise eest tuleb siiski ettevõtmist toetada, nii et tinglikult soovitan. Aga ärge olge nii loll nagu mina, eks!

Postipoiss (Pärnu)

Pärnu väärikaima looga kõrtsihoone on kahtlemata Postipoiss. Tõsi küll, nii nagu kõik muu meie ümber, nii teab ka see asutus väga erinevaid aegu ja võiks pajatada tuhandeid lugusi, millest lustakamad jäävad õllerestorani aegadesse. Toonasest teost ja näost pole aga peale laepalkide sisuliselt midagi järgi ning asutus püüab välja kanda vene trahtri kontseptsiooni. Noh ja ta teeb seda üsna edukalt, alates personali vormiriietusest kuni menüüni välja.

Hilissügisesel ajal ja kesknädalal on Pärnu restoranide külastamine üks üsna kummaline kogemus. Üsna suure tõenäosusega oled sa ainumas kunde. Ühest küljest on see ju tore - kogu tähelepanu on sinu päralt ja sa võid lausa tajuda, kuidas muidu turismibusside kaupa inimesi endast läbi laskev asutis ajab oma masinavärgi käima, selleks et täita üks tellimus. Teisest küljest aga on suisa kurb vaadata, kuidas suured saalid tühja seisavad ja personal omavahel igavledes ilmselt kaekümnekuuendat korda samu anekdoote räägivad.

Esimeseks roaks valisin "Borš seente ja mustade ploomidega taignakaane all 6,50 €". Erinevalt veidi varem Narvas kogetud libakaanetamisest oli siin tegu eheda värgiga - kuumava taignakaanetis murdus kenasti supi sisse ja edaspidi sai kausikese servast näppida amps-haaval supikõrvast. Leem ise oli kõrvetavkuum ja aromaatne ... aga ausalt öeldes igavapoolne. Magusakas supp oli küll kenasti tummine, kuid üsna iseloomutu. Seeni ei suutnud supis tuvastada - ilmselgelt polnud tegu metsaseentega - ainsa mõnusa maitsenüansina tuli paaril korral lusikale musta ploomi pontsakas seib.

Teisena sai valitud "Smooritud metssealiha 17,00 €. Põldmarjakaste, küüslaugukartul sooja kitsejuustu-peedi gratääniga, blanšeeritud oad" Ojaaaa, see liha oli tõesti mõnus, võrratult pehme ja omas mahlas haudumisest imemaitsev. Ülejäänud kraam ei suutnud aga liha kõrgtasemega sama sammu käia. Tihke želeetaoline kaste oli üsna iseloomutu, kiirkeedetud rohelised oakaunad ei suutnud millegagi võluda. Friteeritud (?) küüslauguküüned üllatasid mõrkja maitsega, ehkk läbiküpsenud küüslaugust ootaks magusakat pähklist mekki. Väikeses topsikeses serveeritud küüslaugukartulid olid küll kooresed ja küüslaugused, kuid magedad. Kartulite peale laotatud keedupeediribad muutsid pildi küll värvikamaks, kuid mitte maitseküllasemaks, maitsepildi päästsid lootusetust igavusest aga kuldseks küpsenud kitsejuustutükikesed.

Kokkuvõte siis seekord niipidi. Supipöial on kahevahel - puhtalt välimuse eest tahaks pöial päris püsti olla, kuid sisu igavavõitu teostuse eest tuleb see kõvasti allapoole tõmmata. Praepöidlaga on üsna sama lugu: toidu välimus on super, liha ise imeline, kuid kõik muu jätab maitsejahtija keele üsna tühjalt loperdama. Kas ma seda puhvetit soovitaks? Ausalt öeldes mitte väga - hinna ja soorituse tasakaal on paigast ära. Arusaadav et lahmaka kõrtsihoone ülalpidamine on sigakallis lõbu, seda küll. Turismibussidele meeldimiseks ei saagi toitude maitse tuunimisel liiga uljaks minna, jälle nõus. Aga tulemus on igatahes potjomkinlik: vahva välimuse taga jääb sisu vajaka.