Thursday, December 23, 2010

Kalmaarisalat

Ausõna ma ei mäleta, millal sedasorti salatit ise viimati tegin. Kunagi nõuka-aja lõpul ehk? Ega poleks nüüdki, kui poleks juhus ... aga kuna lasen juhustel hea meelega oma elu juhtida, siis miks ka mitte :)

Läksin Tartu vanas turuhoones kalahalli, mõttes mõlkumas mingi suitsukala. Kuid otse minu ees ostis paarike tüki suitsukalmaari ning sai müüjaproua käest kaasa õpetuse, kuidas sellest lihtsat salatit valmistada. Mõjutatav inimene nagu ma olen, võtsin siis kah lataka suitsuresti jälgedega kalmaarikülge ... noh nii umbes kahe peopesa suuruse.

Kodus lõikusin selle pehme ja hästilõhnava olluse peenteks ribadeks, lisasin õpetuse kohaselt ühe hekseldet punase sibula, mõned munad, koort ja majoneesi ... noh ja oligi kõik!

Lõikumise käigus muhveldasin mõned ribad ikka põske ka ... oi oli üks hea amps, seda võib lausa niisama serveerida! Tõsi küll, salati sees peale pisukest seismist kadus kalmaarisus kuhugi varju. Kui poleks teadnud, oleks võinud vabalt öelda, et tegu on miski suitsukala salatiga ... nt heering või muu. Ainuke, mis siiski reedab, on kalmaariliha suhteline tihedus. Aga maitse sai ikkagi hää. Röstsaial serveerituna, kõrvale mõned kirss-tomatid ... noh ilus ju!

Niisis, tarvis läks seekord:
- pool kilo suitsu-kalmaari;
- üks suurem punane sibul;
- neli keedumuna;
- koor-majonees;
- sool-pipar (soola võib ausalt öeldes lisamata jätta - nii kalmaar kui majonees on küllaltki soolased).

Ajakulu: polnudki teist ... ehk hakkimiseks kümme minutit ja tõmbumiseks 15? Maksumus: ligikaudu 40.-EEK. Tulemus: vähemalt kuus kopsakat röstsaia viilu saaks
kuhjaga katta.

Saturday, December 11, 2010

Herne-brokkoli püreesupp sinihallitusuustuga

Ahiküttega majas on hommikud mõnusalt jahedad. Paned sellisel hetkel puud ahjus pragisema ja teed midagi hinge- ja kehasoojendavat söögiks. Rahu, õnn ja muidu hää olla:)

Keetsin eelmisel päeval pisikese potitäie herneid. Ning teise toidu kõrvale ka brokkolit - Tartu turul on siiani saada kohalikke minibrokkoleid ja lillkapsaid, mis ei jõudnud suureks kasvada, kuid näevad nummid välja.

Lapäeva hommikul oli järgnev imelihtne. Lasksin pisut vett potis keema, lisasin poolenisti pudruks lagunenud herneid paar lusiktäit ja neli-viis õisikut brokkolit. Kuni see kraam keema tõusis, panin pannile kaks tükeldet saibiviilu röstima (no teate küll - saib, see leiva ja saia ristsugutis).

Kui supiollus keema tõusis, suristasin kraami saumikseriga püreeks, kummutasin taldrikutesse, puistasin peale kildudeks hakitud sinihallitusjuustu (oli teist Maximas alega müügil) ning krõbedad saiakuubikud.

Eks muidugi, kollased herned ja roheline brokkol ei jäta peale püreestamist just kõige paremat värvitulemust, kuid seda saaks soovi korral helendada, kasutades vee asemel piima või rõõska koort. Kuid esteetiline tulem polnud hetkel niiiiiii oluline. Maitse ja lõhn olid aga imehead. Soojus valgus üle keha. Talvisel hommikul parim!

Vaja läks:
- paar-kolm supilusikatäit keedetud herneid;
- neli-viis õisikut keedetud brokkolit;
- mõnikümmend grammi sinihallitusjuustu;
- peoga röstitud saibikuubikuid
- maitseaineid ettevaatlikult, sest juustul on oma tugev maitse ning aroom.


Ajakulu: kuna hernekeetmine ehk kõige aegavõtvam osa oli enne tehtud, siis võttis kogu protseduur maksimum kümme minutit. Maksumus: kõige kallim osa oli siin see alehinnaga ostetud sishalitusuustu-kild ... ehk läks kokku kõik nii paarkümmend krooni? Tulemus: kaks korralikku portsu.

Wednesday, December 8, 2010

Seapõsepasteet


Põsk on hea põske pista. Eriti kui see on see va sea oma ja suitsutatud. Ja eriti kui sellest veel midagi hõrku valmistada, nagu nt pasteeti.

Sai siin mõni nädal tagasi vana sõbra juures Pärnus päevake puhatud. Aga et puhkamine pole lihtne töö, siis sinna juurde on vajalik kosutust ja midagi toitvat kah. Seks puhuks sai kohalikule turule tatsatud, kott head-paremat punnni täis ostetud ja pihta hakatud. Alustuseks mõistagi hea pilsnerisõõm ja siis tööle.

Plaanis oli pasteet. Kuna tavapäraselt pruugitakse selle sisse misikt maksa ja kõvasti rasvainet, siis tegin nii üldjoontes minagi. Maksaks sai looma oma - nii kilo ringis, lisandiks suitsu-seapõsk - kah kilo kanti.

Alustuseks läks pannile paar suuremat sibulat. Ühte potti tükeldet maks, teise seapõse tükid (viimasel võta enne muidugi kamar pealt ... aga ära seda ära viska - see kulub nt supipõhja keetmisel marjaks ja maitseks ära).

Kui kõik kolm panni- ja potitäit olid kenasti pruunistunud, siis kallasin nad kõik suuremasse potti kokku, klaasijagu köögiviljapuljongit peale ja jätsin vaikselt kaane alla podisema.

Kui pudel õlut jutu kõrval tühjaks sai, summisin kraami potis segi ja lisasin potsiku tomatipastat. Veidike soola-pipart ka, kuid see on juba maitse küsimus. Enne saumikseriga kallale minekut tuleb asi igatahes veelkord läbi kuumutada - tomat tahab kuuma saada! Noh ja viimase asjana soru odavamat brändit (mitte endasse, vaid potti) ja tubli viis minutit sauramist. Ja voila - potitäis pasteeti saigi valmis!

Vaja läks siis:
- kilo loomamaksa;
- kilo suitsu-seapõske;
- kaks suurt sibulat;
- klaas (köögivilja)puljongit;
- maitseaineid vastavalt maitsele;
- 50 gr brändit.

Ajakulu: 10 minutit tükeldamistele, u tunnike praadimiseks/hautamiseks. Maksumus: kuna tegu oli üsna ammu, siis täpselt ei mäleta, aga pakun tagantjärele ehk sada krooni ... või kui, siis kröömike rohkem? Tulemus: nii paari kilo jagu pasteeti. Sellest jagub ikka jupiks ajaks, nii endale kui külalistele karbiga kaasa anda.

Thursday, October 7, 2010

Pisut üleingverdatud õuna-kõrvitsamoos

Imelisi teid pidi satub mu kööki vilju. Mõnikord jääb mulje, nagu nad kasvaks seal ... aga nii väikeses, ühe akna ja laudpõrandaga köögis ei saa nad seda ju ometigi teha?

Kuid olgu. Käes oli mul kõvitsasektor, kotike õunu ja mõned sidrunid. Mida sa hing ikka oma piiratud fantaasiaga oskad teha kui mingit moosilist?

Puhastasin-hakkisin kõrvitsa ja õunad, viskasin potti koos suhkruga ja tulele. Kõrvits on ju üks üsna maitseimeja marjake ... sestap pigistasin viie väheldase sidruni mahla ka sisse ja väikeseks nükkeks mõtlesin panna mõned suhkurdet ingveritükid. Et no kõrvitsat praavitatakse ju igat nelkide ja vürtsidega, miks siis mitte seda?

Keetsin ära, summerdasin nuimikseriga läbi, panin purki ära ja maitsesin. Oh .. nohhh ... mina olen veidramaitseline ja mulle sobib. Poisid maitsesid ja veidi mõtlikult kiitsid. Kuid kaasa ... eeldan et tema mahedalembuse jaoks on see liig. Aga pole hullu, tulemust vaid mõni purk, küll ma need ära kingin :)


Kulus ära:
- 300 gr kõrvitsat;
- 800 gr õuna;
- 700 gr suhkrut (panin pisut enam kui tavapärase 1:2 suhtarvu, mõeldes sidruni neutraliseerimisele);
- viie väikese sidruni mahl (kaalusin lusti mõttes ära - 150 gr mahla);
- neli pöidlaotsa suurust sukrustet ingveritükki.

Ajakulu: 10-15 min ettevalmistus, 20 min keetmist. Tulemus: törts üle liitri moosi. Maksumus: taevane arm, ärge seekord küsige ... no ehk oleks paarkümmend krooni, kui seda kraami kohe osta?

Pilt jääb seekord ära. Aga muuseas kallis kaasa arvas siiski et polegi nii hullu ühti. Järsku ma siis ikkagi ei kingi? :)

Friday, September 24, 2010

Õuna-mandariini-moos

Sügis on. See tähendab, et aeg-ajalt kukub puu otsast. Ja mõnikord suisa pähe.

Seekord kukkus sülle. Kaudses mõttes. Lihtsalt toodi kotitäis õunu. Antoonovkaid, klaare ja miskit veel. Kõik need, mis parasjagu alla kukkunud.


Eelmisel päeval olin ostnud kilokese mandariine. Vaatasin nüüd neile kahele kotitäiele otsa ja leidsin, et võiks ju küll. Esimest korda elus moosi teha või nii. Seni on moositegu ikka abikaasa päralt olnud, aga olin hetkel üksi kodus ja tegemisetuhin sehen.


Nii siis. Puhastasin ja tükeldasin. Antonovkad peenteks seibideks, muud õunad suuremateks jubilateks. Mandariinid juhtusid õnneks üsna seemnetud olema, nii et nendega läks õite lihtsalt - koor maha ja tükkideks.


Pott tulele, viljad ja suhkur sisse, veidi keetmist. Lõpuks lasksin saumikseriga surrrrrdi potist läbi ja valmis solberdus purki. Ahjahh, purgid kuumutasin tilga veega mikrouunis läbi - peaks vast käima küll?


Tarvis läks seega
:
- kilo tükeldet õunu;

- kilojagu tükeldet mandariini;

- kilo suhkrut.


Ajakulu:
kümmekond minutit puhastamiseks-tükeldamiseks, ca 15 minutit keetmiseks. Maksumus: kui oleks õunad ostnud, oleks kogu kraam läinud maksma ehk nii 70.-EEK. Tulemus: u kaks + liitrit moosi. Oi kui kaunilt kuldset ja niiiiii nämmat - kerge mõrkja alatooniga zuuuurepärast pannukakõrvast.

Pildiks panen hoopis ühe lugemisharjutuse ... ausõna, mitte minu tehtud :)

Thursday, August 26, 2010

Salvei kartulikotletis

Turu peal jäi näppu üks karvane taimeke. Salvei. Pole seda küll ennem näppinud niimoodi, aga kuna teadsin, et kartuliga peaks ta passima, siis tegin järjekordse inimkatse. Nimelt salveiga kartulikotletid.

Võtsin kasutusele:
- 5 keskmist keedet kartulit;
- 2 muna;
- kaks salveilehekest;
- näpuotsaga soola-pipart.

Rutjusin uhmris salvei koos maitseainetega pudruks. Kaapisin saaduse suurema kausi põhja, kuhu surusin pihuga puruks ka keedetud-kooritud kartulid, kopsasin sisse kaks muna ja mudisin pudrunuiaga pudruks. Ahjahh, kuna segu sai kuiv, siis tilgutasin veidi sõirateost ülejäänud vadakut ka sisse, aga seda võib vabalt teha ka piima või miks mitte isegi veega.

Edasi polegi muud kui igasuguse kotletiteo puhul ikka - lusikas, pann ja törts õli. No ja kuumust ikka kah:)

Pean tunnistama, et olin salveiga liiga ettevaatlik - oleks võinund rohkem panna. Hetkel jäi maitse õrnalt aimata ... kuid see aimdus oli sume nagu suveöö, sulades suulael. Teinekord panen rohkem. Mida soovin teilegi:)

Ahjahh - mina serveerisin neid seekord koos värskelt praetud kukeseente ja kurgi-hapukoorekastmega. Aga vaba maa, igaüks teeb mis tahab!

Monday, August 9, 2010

Tõsise mehe tõsine raamat

Minu meelest võrratu sõna- ja lihakasutusoskusega mehe sulest ilmub teine raamat. Kel vene keel käpas ja lihahimu suus, see klikkab pildil ning satub vastavale lehele.

Muuseas, arvan siiani, et ka esimene raamat vajaks tõlkimist. See on nüüdseks ilmunud juba kahes trükis üldarvuga 124 000 eksemplaris!!!

Ettepanekud on teretulnud:)

Wednesday, July 28, 2010

Tšašušuli

Tegin täna midagi tõeliselt teravat. Gruusiapärast vürtsikat loomapada, mille nimi "tšašušuli" pidavatki gruusia-päraselt tähendama midagi teravat, vürtsikat.

Lõpetasin just nii umbes tunnikese kestnud toiduteo, ajan väikese lusikaga keelenäsasid hulluks ajavat kraami sisse ning auran. Mitte lihtsalt välispidisest kuumusest, mida sel suvel meile Allahhi ja muude puuslike armust küllaga antud. Taoline tulesäde paneb mahlad liikuma ning ning puhastab kui sisemine saunaviht.


Oi jeerum, kui hea!


Aga asi algas nagu ikka
koostisainetest:
- 800 gr loomaliha;

- u pool kilo sibulat;
- u pool kilo tomatit;

- mitu punti peterselli ja kinzat (värsket rohelist koriandrit), pundike rohelist sibulat;

- soola-pipart-vürtse-adžikat;
- neli pirakat küüslauguküünt;

- igas juhuks paar klaasi vett (lisada vastavalt vajadusele).


Loomaliha tükeldasin nii umbes poole tikutoosi suurusteks kuupideks ja viskasin poti põhja tasasele tulele podisema. Õige oleks seda teha kumera põhjaga malmpajas - see tagab kuumuse parima jaotumise ja mahlade õigeima kogunemise. Paraku mul sellis kauntari veel pole, seega käis suurem supipott küll.


Ei ole sellele lihale vaja miskit õli ega vett lisada - tol sisemist niiskust küll, et vaiksel tulel nii pool tundi omaette todiseda. Mina tegin kogu värki kaane all, see vähendab lamedalt põhjalt liiga kiiret aurumist. Segasin kah paar korda ja lisasin lõpupoole sutsukese vettki.


Nii umbes 40 minuti pealt lisasin üsna jämedateks poolrõngasteks seibit sibula, segisin läbi ja jätsin uuesti kaane alla sumisema. Senikaua kupatasin-koorisin tomati (juhtus üsna paksu koorega isendid olema, õhema koore puhul saab ilmselt ka ilma hakkama).


Ca 50 minuti pealt lisasi tomati ja jälle sutsu vett - tšašušili peab hauduma väheses mahlas ja jääma lõpus üsna tummine, nii et pigem lisada sortshaaval ja korduvalt. Liha ei pea saama vedelikust kaetuks - arvesta, et sibulast-tomatist ja maitsetaimedest tuleb kah oma mahla lisaks.


Koos tomati lisamisega asusin ka maitsestama. Ja siin, hea sõber, ei saa ma mitte midagi ette kirjutada. Kes peab igale poole õigeks lisada vürtskööment, kes nelki-koriandrit. See polegi nii oluline, kuid tšašušili PEAB punast pipart saama. Olgu see siis patta visatud tšillikaun või mõnes valmis piprasegus olev terake.

Minul on antud hetkel tugev eelis - saan kasutada ehtsat Abhaasiast toodud adžikat, mis on kuum kui kurat. Paningi siis väikese peotäie soola ja teelusikatäie adžikat. Aga ärge teie seda mõõtu uskuge - adžikal ja adžikal on vahe nagu .... no nagu näiteks sinepil ja sinepil. Peamine, pange niipalju, kui veel vähegi mõistlik tundub. Arvestage, et hiljem lisatavad maitsetaimed ja pisuke keetmine muudab esimest maitseehmatust.


Umbes tunniajase hautamise lõpus lisasin korraliku kausitäie hakitud petserselli, kinzat ja rohelist sibulat. Kuni puhastasin- hakkisin küüslauku, sai too rõõmus roheline kraam oma närbuvast ihust hurmavaid maitseid toidu sisse laiali laotada. Lõpuks läks hakit küüslauk ja ... minut keetmist ning tuli surnuks.


Nii et kokku läks aega tund. Maksumus pole küll kuigi odav - kokku nii umbes 100.-EEK, kuid lõpptulemuseks sai 4 tugevat portsu loomalihapada. Kui tšašušulit süüa mitte Kaukaasia kombel omaette toiduna, vaid kastmena kartuli, riisi või makarontšiku kõrvale, siis saab portude arvu julgelt kahega korrutada.

Lõpetuseks: paraku mu teinepool pole kuigivõrd teravasõber, sestap sain sellist piprast pada teha nüüd, kuni ta päevakeseks Pärnusse ämma juurde põrutas. Eks näis, mis näoga mul poisidki sellist õhetust söövad. Kuid mina olen RAHUL!!! Sama soovin teilegi ning loputage see õhkav suutäis millegi meelepärasega alla
.

Et pildimassinat pole käepärast, laenan pildi siit:

Monday, July 12, 2010

Jäätisehooaeg

Üllatusega avastasin, et ma polegi kirjutanud jäätise tegemisest. Suvisel ajal üks äraütlemata hää asi, kas pole? Ja miks siis peaks poest tassima, kui ise saab tehtud. Ausat ja õiget koorejäätist kõikvõimalike lisanditega või ilma.

Minu tavapärane jäätisetegu näeb välja nii: löön vahtu kaks suurt pakki 35% koort, lisan purgitäie kondenspiima, segan veelkorra läbi, kallan segu karpidesse ja pistan sügavkülma. Alla 4 tundi pole mõtet näppima minna, parim on üle-öö seisnu. Pikemalt kui paar päeva ta ei seisa aga isegi mitte sügavkülmas ... lihtsalt nugistised teevad oma töö ;))

Ahjahh, ka kondenspiima soovitan ise teha. Alguses katsetasin paar korda poe-kondensiga, kuid siis jäi suhu hangunud taimerasva tunne ja maitse. Isetehtuga pole aga sellist järelmekki kordagi täheldanud.

Alustan kirjeldust kondenspiimast. Selleks läheb vaja:
- liiter piima
- väike pakike vanillisuhkrut
- kaks-kolm-nelisada grammi suhkrut (sõltub magususe soovist)

Lase kraam keema, aga ole alul ettevaatlik, kuna keemahakkamise hetkel soovib piim potist välja ronida. Sega. Passi kõrval, kui lased suuremal tulel podiseda või tegele muude asjadega, kui tuli väiksem. Isegi suurel tulel ja tihti segades alla poole tunni nii ehk teisiti ei lähe, väiksel tulel võid ka tunni-pooleteisega arvestada. Ise olen vaadanud nii silma järgi, et kui maht on poole peale kahanenud, siis on paras aeg tuli kinni käänata ning tihenenud ja kergelt karamellistunud saadus purki kallata.

Nii umbes poole liitri kondenspiima omahinnaks tuleb seega u 15.-/20.-EEK. Pane kütte ja ajakulu juurde, saad ikkagi suts odavama kui poes. Ajakulu on muiudugi märkimisväärne - keskeltläbi tund, kuid tulemus on seda väärt, kuna saad kondenspiima peale jäätise kasutada ka nt igasugu küpsetistes.

Jäätise tarvis läheb aga omakorda:
- kaks 400 ml pakki 35% koort
- klaasijagu kondenspiima
- soovi korral lisandeid

Sellise jäätiseportsu omahinnaks tuleb nii ligikaudu 50.-EEK. Ajakulu: vahustamiseks 5 min, külmutamiseks 6-8 tundi. Tulemus: ligikaudu poolteist liitrit uskumatult head külma maiust.

Ja taevane arm, mida kõike sinna jäätise sisse segada ei saa enne külma torkamist. Meie pere üks lemmikuid on rabarber - imeväikseteks tükkideks lõigutuna. Aga oleme pannud ka nt riivitud šokolaadi, maasikamoosi ja niredena sisse nõristanud granaatõunasiirupit. Valik on igamehe enda teha.

Kuuma suve ja külma suve soovides ... ning vabandades taas pildi puudumise eest:)

Wednesday, June 9, 2010

Sõirategu

Profal* on õigus. Sõirategu on tõesti üsnagi lihtne. Kuna järgisin täpselt õpetust, siis viitan retseptile ja lisan kopi-paste meetodil retsepti:
----------
Vaja läheb:
1 l piima (tavaline 2,5 või 3,5 protsenti)
600 g kohupiima (kasutasin 200g pakke, 0,1 rasvasisaldusega)
50g võid
2 muna
kolm suurt küünt küüslauku
2 tl soola
2 tl köömneid (võib kuumal kuival pannin korra läbi röstida, jääb aromaatsem)

Kuumuta piim keemiseni, lisa ühtlaseks segatud kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak, st. potti jääb kohupiim ja kollakas vedelik. Kalla marliga vooderdatud sõelale ja lase 20 minutit nõrguda, võid ka vedelikku käega välja suruda. Sulata potis või, sega sinna juurde soolaga lahtiklopitud munad, peeneks hakitud küüslauk, köömned ja nõrgunud kohupiimamass. Tõsta pott uuesti tulele. Kuumuta pidevalt segades veel ca 5 minutit, kuni kogu mass on ühtlane, aga ära keeda!
Pane kaussi hanguma ja lase üleöö külmkapis seista. Valmis.
-----------

Lisan omalt poolt ainult tavapärase kalkulatsiooni. Ajakulu: valmistamine 30 min, seismisaeg ööpäev. Maksumus: ca 45.-EEK. Tulemus: u 500 gr sõira.

Selline soolane, köömne- ja küüslauguküllane snäkk on tõesti oivaline õllekõrvane. Või miks mitte ka mõne värske salati sisse. Järgmine kord proovin kindlasti mõne maitserohelisega.
--------
* Profa = kah üks hullupoolne meeskokkaja.

Saturday, June 5, 2010

Kaerakeeks rabarberiga

Kipun viimasel ajal vara ärkama. Kuid ee on ju ainut hea. Saab hommikul tunnikese töötada ja siis rahulikult kööki tuterdada.

Täna juhtus varahommikuses köögis üks keeksitegu. Ega ma suurem asi magusasõber pole, kuid see-eest on teisi. Ja kõige süüks sai purgitäis rabarberit. Kenasti pisitükkideks hakit rabarberit, mis koos suhkruga oli purki pandud. Ning nüüd külmkapiriiulilt mulle ette jäi.

Olin mõelnud midagi kaerajahust katsetada ja nüüd sai see tehtud. Summisin võrdsed osad kaerajahu, kliidega kaerahelbeid, nisujahu segi. Magusaks kondenspiim - oli see mul viimasel korral psiut pruunitäpiliseks läinud nii et jäätise sisse ei kõlvanud, kuid küpsetise sisse ülihää. Munad ja lonks õli. Küpstetuspulber ja soolasuts. Ongi vist kõik? Ahjahh, rabarberid ka ikka. Surrrdi käis kõik kombainist läbi (rabarberid lisasin lõpus, et need ei purustuks), keeksivormi ja ahju. nii umbes 40 minutit küpsemist.

Vaja läks seega:
- klaas kaerajahu
- klaas kaerahelbeid kliidega
- klaas nisujahu
- u pool klaasi kondenspiima
- 4 keskmist muna
- paar supilusikatäit õli
- teelusikajagu küpsetuspulbrit
- sipsuke soola

- lõpuks segasin sisse klaasijagu tükeldatud rabarberit suhkrus

Ajakulu: ettevalmistus ca 10 min, küpsemine u 40. Maksumus: pakun täiesti lambist, et üle 20.-EEK ikka ei läinud. Tulemus: korralik keeks, millest sai kümmekond jämmmedat viilu.

Mina serveerisin koos lusikatäie vahukoorega (kuna tegin just jäätist ja oli pisut üle). Igatahes ülihää - magusakas, ent koreda keeksi sees hapukad rabarberitükid ja selle kõrval siidjas vahukoor. Mmmmm.

lugu seekord pilditu. sorry:)

Tuesday, May 25, 2010

Hakkliha. Sõna otseses mõttes.


Kui kaugele võib inimene küll laskuda isetegemise tahtmises?

Valmis kotletti enam ei osta ... no olgu, sellest saab ju aru. Hakkliha ei osta ka valmiskujul, vaid väntab ise ... noh olgu, napakas, aga las olla. Kuid et hakkliha ise HAKKIDA?

Igatahes sinnamaani ma olen oma taandarengus jõudnud. Kena tükk loomaliha sai kõigepealt noaga tükeldet ning siis asusin lihakirvega kallale - või kuidas seda suurt ja laia nuga peakski nimetama kõigi kulinaaria kaanonite kohaselt?

Tean, et selleks oleks vaja tõsisemat pakku. Tean ka, et kirveid peaks olema kaks ning need peaks olema pikema ja kitsa teraga, soovitavalt sepa käest tellitud. Kõike seda ja palju muudki lihalikku olen õppinud idamaiselt targalt mehelt Stalic. Muuseas, mõtlen siiani, et peaks ära tõlkima vähemalt ühe tema raamatutest - need pole lihtsalt kokaraamatud, vaid ülimaitsvalt ja asjatundlikult kirjutatud ood mehisele kunstile - kokakunstile, eelkõige liha valmistamisele.

Aga olgu. Mitte Stalicust pole seekord jutt. Vaid liha hakkimisest. Lased aga lõdva randmega kirvel kolksuda läbi lihamassi. Aeg-ajalt tõstad jälle hunniku koomale ja jätkad. Nii umbes 10 minutit. Liha, mis seejärel su ette hunnikusse jääb, on tõeliselt HAKKliha. Kenasti tükkideks hakitud, mitte masina poolt puruks surutud või kombaini poolt pudrustatud. Sellel lihal on struktuuri ja iseloomu. Eriti ideaalne oleks see muidugi vorstide või pelmeenide vms täitmiseks. Seekord läks lihtsalt pannile. Ja ma olen rahul. Väga rahul!

Sunday, May 23, 2010

Biohalg


Proovisin eile grillimiseks üht minu jaoks uudset ja omamoodi vahvat nähtust - biohalg. Et siis alternatiiv grillsöele. Päevalilleseemnete koortest pressitud - seega peaks olema nii öko kui üldse olla saab.

Pappkarbitäis pruunikaid klotsijuppe maksis kopkas alla 40.-EEK. Kirja järgi peaks see kasutusel võrduma keskmise ehk 14 liitrise grillsöe kotiga.

Puistasin oma ufogrilli nii umbes kolmandiku karbi sisust, süütasin nagu süsigi - kokkukäkerdatud köögipaberiga. Esimese hooga kaks üllatust. Süttimisel annab päris tugeva valge suitsu ning seejärel korraliku lahtise leegi - no nii umbes poolemeetrise kindlasti, kui mitte enamgi. Seejärel, nii umbes paarikümne minutit hiljem, käitus nagu süsi ikka. Kuumus sai korralik ja üsna pika-ajaline.

Seega plussid: ökoloogiline ja kompaktne. Miinused: suhteliselt kallis ning sobimatu katuse-alustes kasutamiseks. Pikka leeki vaadates tekkis mõte võimaluse kohta pruukida materjali kütusena - leidsin ühe müügikuulutuse ja sellise arutluse / arvutuse (vt eelkõige 6.mai kirjet).

Ahjahh, grillisin seamaksa sibulatega. Ehkki leotasin juppideks lõigatud seamaksa tunnikese piimas ning seejärel marineerisin mee, balsamico ja soola/pipraga, jäi lugu pisut mõrkjaks. Aukudega grillipanni põhja ladusin kihi jämedalt lõigatud sibulat, mis võttis endasse alttuleva kuumuse ja ülalt-laskuva mahla. Summisin kraami paar korda panni peal ning grillisin kaane all nii umbes 15 minutit - kraam sai mõnus, kuid võib-olla mitte igaühe maitsele sobiv:)
-------------------
lisan nüüd teise korra tarkusena.
miinused:
- kui söekotist tuleb mul tavaliselt griilides välja 4-5 korda, siis halupakist maks 3 korda;
- kui sütega grillides on võimalik kiirustamise korral hakata ka nö enneaegselt (ehk enne halli katu tekkimist) küpsetama, siis halgudega seda eriti ei saa - leek segab;
- kui süsi jääb küpsetamise lõpus järgi, siis katad söepanni kaanega ning allesjäänud söed kustuvad, olles kasutamiskõlbulikud ka järgmisel korral, kuid halusöed hõõguvad lõpuni ära.

võimalik pluss:
- kui jaanipäeva- vms lõket peab tegema piiratud tingimustes, siis klotsi-kahe kaupa lisades saab päris pika ja ilusa, kuid mahult piiratud leegi ilma puudekotti kaasa tassimata.

Sunday, May 16, 2010

Võitegu

Ma tõesti ei saa aru, miks ma siiani olen poest võid ostnud!? Selle isetegmine on ju niiiiiiiiiiiiii imelihtne ja tulemus niiiiiiiiiii hea, et no ... no ma ei tea kohe.

Võtsin ühe 400-grammise 35% vahukoore, raputasin kõrgema kausi põhja sutsu soola ja lasin mikseril käia. Senikaua, kuni vahust sai tükiline mass. Edasi, kuni hakkas eralduma vedelik. Ja seni, kuni mikseri väntade mahele moodustus kollakas võimass, mis enam alloleva vedelikuga kuidagi haakunud ega sarnanenud.

Ajakulu: vähem kui 5 minuti. Maksumus: u 20.-EEK. Tulemus: u.150 gr head soolakat võid. No kas keegi oskab mulle öelda, miks ma peaks veel poevõid ostma? Muidugi ma veel ei tea, kaua see isetehtud või säilib. Aga hetkel pole see ka oluline. Emotsioon on hea ja omatehtud võiga leivakild maitseb suus oipagankuihästi :)

Sunday, April 25, 2010

Žengjalov hatš ehk murupirukad :)

Viibin hetkel Karabahhias ja leidsin siit endale uue lemmiku. Nagu pealkirjast näha, on see midagi lihtsat. Mitte armeeniapärane nimi vaid olemus. Pannil küpsetatud kääritamata taignast murupirukas.

Konks, nagu ikka on detailides. Seekord murus. Kohalikud väidavad, et sellesse käib vähemalt 12 sorti maitse- ja muidu taimi. Mõni väidab ka 15, mõni veel rohkem. Ilmselt - nagu ikka - pole olemas ainuõiget retsepti. Igaüks teeb nii, nagu hetkel saab ja suudab.


Olin sellisest ülilihtsast delikatessist varemgi teadlik. Eelmine sügis, kui siin käisin, kiitsid kohalikud rooga taevani ja kurtsid, et seda saab teha ainutl kevadeti-suviti. Nüüd siis ongi siin kevad käes, kõik õitseb, pirniõied juba pudisevad.


Sain hotellis hommikusöögiks seda võluvat asjandust proovida .... ja kehitasin õlgu. Et nojah, põnev ja kindlasti kasulik, aga ei midagi erilist. Kuid täna käisin kohalikul turul ja sain seda õiget asja. Osssa kui maitsev.


Põhimõte äärmiselt lihtne. Nagu juuresoleval pildil näha, rullitakse taiganapall lapikuks, kuhjatakse sellele hakitud-maitsestatud-õlitatud murukuhil, näpitakse pealt kinni, käiakse uuesti rulliga üle ja pannakse kuumale kuivale pliidirauale. Maitseaineteks sool-pipar. Mõlemalt poolt kuumutatakse paar minutit - kuni pruunitäpilise pinna tekkimiseni. Ja valmis ta ongi!

Maksis selline võluvalt lihtne ja oi kui maitsev lapik pirukas 400 drahmi ehk umbes 13 krooni. Ühest saab kõhu üsna täis, kõvema isu korral võib aga neid ka kaks-kolm nahka pista.

Nüüd on ainult küsimus, et mis muru sinna sisse panna. Leidsin esimese otsimise peale sellise, spinatipõhise ja 4-muruse variandi. Olen otsimatagi kindel, et variante on kümneid, kui mitte sadu. Kui koju jõuan, hakkan ise katsetama. Seni aga haukan veel oma hotellitoas viimase ampsu žengjalov hatši, rüüpan kohalikku õlut Kilikia peale ja tunnen end sigahästi! :)

Wednesday, April 14, 2010

Hakklihamasina taastulemine ja isetegemine

Isetegemine on nakkav. Ja haigus süvenev. Vähe sellest, et olen sisuliselt loobunud valmistoodete ostmisest (lihatoodete osas), avastasin enda jaoks taas ka hakkliha tegemise.

Lasksin abikaasal kapipõhjast välja otsida hakklihamasina. Teate küll, selle hõbedase, vändaga. Miskipärast on veel number 65 külje peal.

Mõtlesime pisut ja tuletasime kahe peale meelde, et pole seda imevigurit juba nii umbes 15 aastat kasutanud. Kuid nüüd tõin turult tubli tüki tumedat veiseliha, väntasin läbi, lisasin sibulit-küüslauku-jms ning vorpisin valmis hunniku kotlette, lihapalle jms. Isetegemise rõõm sai suuremgi kui toidukraami kuhi.

Et oma süvenevat haigust (ja osaliselt nakkuse allikat) veelgi rohkem paljastada, viitan kondenspiima tegemise loole. Kuskil kommentaaride hulgas leiate ka minu lühi-pajatuse oma katsest. Soovitan!

Friday, April 9, 2010

Grillihooaeg avatud!

Umbes nädalapäevad tagasi, nii aprilli esimestel päevadel puges rahutus mu sisse. Kuskilt Karlova majade vahelt hoovas eksimatu grillilõhn. Nagu lahingupasun vanale sõjaratsule, nii mõjus see suitsusegune aroom mu ihule ja vaimule.

Eile õnnestus avada omaenda välihooaeg. Pisike aialapike võimaldab püsti panna katusealuse ning selle ette söepanni. Kuna eelmine "suvemajake" lagunes sügis-tormides ära, siis ostsin Jyskist 399.-EEK eest uue. Ära ei jõua ma imestada, miks need mudelid igal aastal uued on - kas lihtsalt selleks, et ei oleks võimalik uue ja vanu juppe omavahel ühendada? Aga olgu, pisut mässamist ja püsti see roheline varjualus sai.

Kallis kaasa ragistas lillepeenart eelmiste aasta vartest puhastada, mina susstasin söed hõõgvele. Vana ufogrill on küll veidi rooste läinud ja söerest sootuks ära lagunenud, kuid hakkama sai ikka.

Kuni söed parajaks miilasid, segasin kokku kerge salati ja keerasin kokku kaks grillinutsakat. Fooliumi sees saab ju küpsetada mida iganes - igavesti kerge ja lollikindel variant. Ainuke konks, et ei saa poole pealt kontrollida küpsemisastet ja ei saavuta ka krõbedat koorikut. Aga olgu, esimese korra jaoks on seegi hea.

Ühe pakikese sisse sai peotäis loomalihavorstikesi, teise sisse kanafileed. Tulemus ületas ootused. Mitte vorstikeste puhul mõistagi - mis sa nendest ikka niiväga üllatud, kontrollitud värk. Aga kanafilee puhul sai küll ennastki õnnitletud. Olin päev varem ühe kana tükeldanud supi tarbeks ning selle rinnafileed eraldi karpi maitsestuma pannud. Seejuures kuivalt - ainult Santa Maria broilerimaitseainega.

Lasksin ööpäev maitsestunud kahel suurel fileel fooliumi sees, poolsuletud grilli-kaane all 20 minutit küpseda - kümme ühelt ja kümme teiselt poolt. Ilma tilgagi õlita või muu rasvata/vedelikuta sai see imehea! Pahatihti kuivaks kippuv rinnalina oli pehme ja õrn - ning seda ainult omaenda mahlast!

Oijahhh, see lõhn ... see oli lihtsalt oivaline. Isegi läbi kahekordse fooliumpakendi hoovas selline aroom, et pakikeste pööramise järel ei raatsinud kuidagi grillipannist eemalduda. KEVAD!!! Mida soovin ka kõigile :)

Saturday, April 3, 2010

Vale-hummus

Üllatusega avastasin, et ma pole kuu aega ühtegi toidutegu kirja pannud. Ei, ausõna ma olen süüa teinud. Mõnikord isegi täiesti söödavalt:)

Panen siis kirja ühe lihtsama asja, mida ikka aeg-ajalt teen ning mida praegugi kohe mugima asun. Hummusest on vast igaüks kuulnud. Aga kust üks lihtsurelik ikka alati kikerherneid ja seesamispastat võtab. Ja mihukses pühakirjas kirjas on, et alati peab just niimoodi tegema?

Eesmärk on ju üsna proosaline - tekitada miski hüva leivamääre. See, et ta on taimne ja väherasvane, on vaid väike lisaboonus. Ning kui saadus veel krehvtine ja muidu maitsev välja kukub, siis võib lausa rahul olla.

Olen katsetanud väga erinevaid koostisi, alates ubadest ja läätsedest kuni lihtsa köögiviljapastani välja. Siinkohal palun vabandust peenkõrvade ees, kes makaronilisi pastaks nimetavad. Minu jaoks pasta siiski midagi üsna vedelat või vähemalt määritavat. Kuid see selleks.

Minu hetke liba-hummus koosneb peamiselt hautatud köögiviljadest, küüslaugust ja seesamiseemnetest. Tummistajaks jupike kergelt seisma jäänud ja tahkunud seemne-karaskist.

Kõigepealt rändab purustajasse meelepärane ports küüslauku. Minu puhul läheb seda päris palju, küüslaugu teravus sobib minu maitsemeele ja kehakeemiaga oivaliselt. Karaskijupike rabiseb murendatult samasse. Peotäis hautet kaalikat, porgandit ja pastinaaki samuti.
Supilusika jagu seesamiseemneid. Surrrrrrrrrr!

Seekord ei pane ma siia ei koostisosi ega maksumus-arvestust. Siin pole migeid reegleid. Tee nagu tahad!

Hetkel torkan järjekordse killukese rukkileiba selle idamisest hummusest inspireeritud määrdega suhu ning rüüpan lonksu hüva kodumaist õlut peale. Assa raks, see on ju hea! Muuseas, hetkel on minu meelest parim leib Saaremaa Borodino ja õlu Tartu pilsner:)

Saturday, February 27, 2010

Vaimustav kõne toidust

http://www.ted.com/talks/jamie_oliver.html

Kuulus briti telekokk on käima tõmmanud "toidurevolutsiooni". Õnneks pole meie siin kodusel ja üsna kodukootud Eestimaal jõudnud toitumisprobleemidega nii kaugele kui USA ja Suurbritannia, kuid palju on õppida meilgi.

Thursday, February 25, 2010

Pelmeenid

Ära tegin! Esimest korda elus tegin ise pelmeene! Jeeee!!!!

Noh olgu, ega ma päris kõike ise ei teinud. Jahu ja hakkliha ostsin ikka poest, mitte ei jahvatanud ja hakkinud ise:) Aga muidu sai ikka iseomaenese näpukeste abil kõik tehtud. Paganama hea tunne ja ega maitsel kah viga pole;)

Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et läksin poodi. Seisatasin külmleti ees ja tahtsin pakikest pelmeene kärusse tõsta. Kuid siis vaatasin, mis paki peal kirjas. Ärge seda ise järgi tehke! Sest siis tuleb kole peale. Ning pelmeeniisu on nigu niuhti läinud. Mõnes pelmeenis on isegi liha pisut, kuid enamasti ikka kanalihamassi ja seapekki, kamarast ja sojast rääkimata. Ning sedagi on nii vähe, et vähegi arvutades esitad tahtamatult küsimuse, et mida kuradit siis see ülejäänu sisaldab.

Läksin hoopis teise leti manu ja küsisin loomahakkliha. Siis võtsin veel jahu ja muna. Noh ja kuna maitseaineid on kodus ikka olemas, siis polegi tohkem vaja.

Kõigepealt on vaja kokku mäkerdada tainas. Seda soovitan muidugi teha kodus, mitte poes. Ning midad suurem laud selleks tarbeks võtta, seda mõnnam. Kuid minu köögi tilluke lauake ajab kah asja ära, nii et saab hakkama küll.

Taigna tarvis võtsin nii umbes 400 gr jahu (seda va kõrgema sordi nisujahu), ühe muna ja soru vett. Soru on keeruline mõõtühik, kuid ega ma ei mõõtnund kah. No vast nii pool klaasi võis see olla. Kuhjad jahu keset lauda, teed õnaruse kuheliku tippu ning kopsad muna sinna sisse. Mitte koos koorega, vaid katkilöödud-väljavagunud kujul mõistagi. Saputad samasse soola näpuotsa ja hakkad servadest kokku koguma. Kui muna on jahusse kadunud, siristad aga lonkshaaval vett juurde ja mudid. Ja mudid. Ja mudid. Ning sõtkud ja voolid ja tambid. Seni kuni jahuhunnikust on saanud siidpehme ühtlase tekstuuriga taignapall. Nii umbes 10 minutit läheb küll sellele ära. Seejärel keera see pall toidukilesse ja pane puhkama.

Aeg asuda täidise kallale. Mina eelistan veisehakkliha, kuid sina võid ju võtta midagi muud. Poole kilo hakkliha peale võtin kaks keskmist sibulat, pool pead küüslauku ja kaks vart sellerit. Lasksin värske kraami köögikombainis sirinal puruks - lisades sinna paari supilusika jagu vett, et saaks veidi mahlakam. Tagantjärele võin öelda, et oleks võinud vett rohkem panna, oleks täidis mahlasem saanud ... kuid kui kasutad sega- või koguni seahakkliha, pole sellist mahlastamist kindlasti vajagi. Tõstad lohmakamas kausis hakkliha ja värske kraam kokku ning asud taas mudima. Sõtkuda, segada ja klohmides kaussi tagasi loopida tuleb seda segu seni, kuni värv muutub punakast pruunakamaks ning lihamahlad hakkavad paksenema. Siis on sinu käte soojus ja rakendatud energia viinud liha ühtlase tihke konsistentsini ning täidis püsib kauni lihapallina koos, mitte ei lagune pelmeeni sees pudruks. No ligikaudu 5 kuni 10 mintsi läheb ikka ära.

No ja nüüd on kõige lihtsam osa. Või eemaltvaataja seisukohalt kõige keerulisem. Tainas tuleb rullida jupikaupa laiali, nu umbes millimeetri-kahe paksuseks kihiks. Klaasiga lõikad välja kettad, asetad täidise keskele ning näpid pelmeenid kinni.

Tunnistan, et see lõikumise-täitmise-näppimise osa näis varem mulle meeletu mässamisena. Kuid tegemise käigus on see hoopi vahva ning rahuldustpakkuv tegevus ning tulemus kasvab silmnähtavalt. Kui pelmeenid otse pannile või potti ei lähe, lao nad ühekordse kihina mingile alusele ja tõsta sügavkülma. Kui pelmeenid on juba korralikult kohmetunud, võib nad kokku tõsta ja kaugemale riiulile panna.

Niisis, tarvis läks:
taignaks:
- 400 gr jahu
- üks keskmine muna
- pool klaasi vett (lisa vähehaaval, sest iial ei tea, millal palju saab)
- sipsuke soola

täidiseks:
- pool kilo hakkliha
- kaks sibulat
- pool pead küüslauku
- veidi vett
- soovi korral sellerit mõni vars
- soola/pipart/ja mina panin ka muskaati ning sümboolse sipsu suhrut

Ajakulu: minul läks kogu mässamise peale üle tunni, aga eks see oli ka esimese korra asi. Maksumus: ehk nii 50.-EEK? Tulemus: u. 40 keskmist pelmeeni ehk vast kahe poekarbi jagu. Seega pole ju paha omahind? Ning mis peamine - nüüd sa vähemalt tead, mida sööd:)

Tuesday, February 23, 2010

Hõtšõn ehk kihiline pannikook?

Kas te hatšapurit olete söönud? Seda kihilist ja juustuga täidetut? Kui olete, siis enam-vähem teate, millega tegu. Aga mitte päris. Hõtšõn on Kabardiiniast pärit ja sutsu teistsugune roog.

Sirvin aeg-ajalt üht venekeelset grupiblogi, mis kõneleb lõuna-kaukaasia toitudest. Siit ka selle idee omistasin. Kuid tegin jällegi pisut teisiti. No kuidas siis muidu.

Idee imelihtne. Sega kokku piisavalt tihe tainas, et seda rullida saaks. Haara paras taigna-peotäis, pätsi see lapikuks, lükka rulliga õhukeseks kettaks. Lao ketta keskele täidis, lappa taigna servad kokku ning käi uuesti rulliga üle. Saad - no ütleme laia ja lapiku kinnise piruka. Küpseta pannil. Ilma igasuguse rasvaineta. Tõsta taldrikule ja pintselda mõlemalt poolt sulavõiga üle. Söö ja niuksu:)

Retseptis oli ette nähtud nisujahu. Minul jagus seda ainult pooleks koguseks ... lisasin siis kliisid ja odrajahu - sai seda huvitavam ja kindlasti tervislikumgi:)

Õpetus nägi täidises ette valget pehmet hapukat juustu. Minul leidus parasjagu ainult Eesti juustu. Ka soovitatud värske peterselli asemel panin hoopis pitsaürte. Sai teistmoodi. Põnev ja mõnus.

Ära tarvitasin:
taignaks
- 400 gr jahu (või jahude segu või jahu ja kliide segu)
- 2 muna
- klaas piima (siin tuleb arvestada, et iga erinev jahu imab erinevalt vedelikku)
- maitse järgi soola

täidiseks
- 5 keskmist keedetud kartulit
- sada-paarsada grammi riivjuustu (või siis mõnd kreemjuustu)
- ürte (minul pitsasegu, aga võib ka ainult nt kinzat vms)

pintseldamiseks
sulavõid

Ajakulu: kümmekond minutit ettevalmistuseks ja iga koogi küpsetamiseks keskmisel kuumusel ehk nii 3-4 minutit ühelt ja samapalju teiselt poolt. Maksumus: üle 25.-EEK ei julgeks küll pakkuda. Tulemus: 8 kooki, millest kindlasti piisab neljale inimesel iseseisvaks söögikorraks või siis priskeks vahepalaks ... nt õllekõrvaseks:)

Thursday, February 18, 2010

Moorkana

Kodune puupliit on ikka üks ütlemata hea asi.

Kõige muu kena juures on võrratu see suur pliidiplaat, mille koldekohases osas on kuumust küllalt, et keeta-praadida ning kus tagaosas on alati mõni vaid õrnalt soe nurgake. See viimane on aga paljude toitude juures võrratu abiline.


Pikaleveninud talv annab põhjust ikka ja jälle pliiti kütta. Mitte korraga ja palju, vaid pikalt ja pidevalt.

Kohtusin hiljuti kanaga. Selle va Rannamõisa omaga. Vagusa ja viisaka eksemplariga, mis poeriiulis mind ootas. Kenasti kilekotti pakitud ja puha. No mis nii viga:)
Nii saidki kokku selle loo osalised, jahe kana ja õrnalt kuumav pliit. Mina olin siinjuures vaid vahemeheks. Ning - mis seal salata - ka suurimaks kasusaajaks. Kuid sinna jõuame hiljem.

Kana lõikasin tükkideks. Oleks mul poes olnud tuttav lihunik, oleks lasknud linnukese kohe neljaks lüüa, nüüd aga pidin seda ise oma väikeste valgete käte ja noa abil tegema.

Kanaveerandid kolisid suurema ja sügavama poti põhja ning läksid pliidile. Tasa-tasasele kuumusele. Sellisele, mis isegi ei pruunista, vaid alles aegamööda hakkab poti sisu susistama.
Peamine on mitte unustada kohe algusest kaant peale panna. Mida tihkem see kaas on, seda parem.

Kana peale ladusin mõned pooleks lõigatud sibulad ja peotäie küslaküüsi. Siputasin soola-pipart kah peale, sulgesin kaane ja läksin. Tuppa. Lugema.


Poole tunni pärast tulin tagasi, keerasin kanakesel külgi ning ladusin peale paprikatükke, sellerivarsi ja peotäie maitserohelist. Jällegi sool-pipar ning kaas kinni. Rõhutan, et ma ei pannud maitseaineid mitte lihale, vaid köögiviljade peale. Niimoodi saavutab parima ja ühtlaseima maitsestumise. Sool tõmbab ja tasane kuumus tõukab viljadest välja mahla, see omakorda viib maitsed alla lihale ja saab ka ise asjast osa.


Veel üks pool või isegi kolmveerand tundi hiljem tulin kööki tagasi. Õigemini ajas mind toast välja hurmav lõhn. Potikaane alla piiludes ootas mind vaimustav pilt - liha ja köögivilja mahladest oli pott poolenisti täitunud imeliselt lõhnava puljongiga.


Tõstsin potikaane pisut irvakile ja lasksin puljonksil auruda, tihendades niimoodi tema maitset. Sättisin samal ajal lauale muu vajamineva ning umbes kümnekonna minuti pärast oli kõik valmis ja minu kannatus otsas. Hunnitu lõhn muutis edasise ootamise võimatuks.


Mooritud kana jaoks läks seekord
vaja:
- kana ise, suurte tükkidena

- paar keskmist sibulat

- viis-kuus küüslauguküünt

- üks suurem paprika

- mõned sellerivarred

- peoga värsket maitserohelist
- soola-pipart.


Mõistagi võib kõike varieerida, panna lisaks hoopis porgandeid või hoopis puuvilju. Peamine - mida mahasem on see kraam, seda parem, sest vett ei lisa me mitte tilkagi. Ning siis läheb vaja minimaalset kuumust ja kõvasti kannatust. Liha peab valmima mitte praadides ega keedes, vaid tasapisi pehmenevate köögiviljade mahlas vaikselt moorides.


Maksumuseks
kujunes minu umbes pooleteisekilose kana juures nii umbes 50.-EEK. Tulemuseks terve valmis kana koos imehõrkude köögiviljadega - no ma ei tea, mitu inimest seda saab süüa ... võib ka üksi:)

Kui ainult kuidagi saaks lõhnu konserveerida, siis see oleks ehk suurim lisaväärtus:)


Pildiks panen aga lihtsalt ühe pildi küpsetamise-tuhina tagajärgedest - kook ja pirukad. Mul neid ikka aeg-ajalt juhtub. Nii tuhinaid kui tagajärgi:)

Sunday, January 17, 2010

Kodujuustu-jogurti kook muretaigna põhjal


Enamasti ma ei mõtle poodi või turule minnes, et ahahhh, tahan teha seda toitu ning selleks on vaja neid-ja-neid asju. Kuid seekord mõtlesin. Ja välja tuli ikka teistpidi. Ehk siis nii, nagu alati - olid käes mingid materjalid ning vaatasin, mida saab kokku keerata.

Mõtlesin teha pirukaid ning otsisin selleks leht-tainast. Kuna oli pühapäeva pärastlõuna, siis vastavas turuletis oli järgi ainult muretainast. Hmhh, kallim ta ju on, aga olgu. Võtsin ära, et küll midagi ikka saab.

Kodus selgus, et tegu oli magusa muretaignaga. Niiii, no teeks siis nt kohupiima plaadikooki? Aga pagan küll, külmikus polnud ka kohupiima. Küll aga leidus kodujuustu. Noh ja nii samm sammult sündis järgmine tegu.

Küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile mötsisin laiali muretaigna - ikka nii, et ka seinad saaks kenasti püsti, et oleks kuhu sisse täidet valada. Tuli vast 2-millimeetrise paksusega kate. Asetasin selle põhja peale kihi küpsetuspaberit, millele raputasin ube - et põhi väga üles ei kobruks - ja 180-kraadisesse ahju.

Suuremas kausis lõin seni vahule 3 muna. Ehkki tean, et valged ja kollased peaks eraldi summima, ei pidanud seekord sellist solberdamist vajalikuks. Kena vahuse kraami sisse läks tops kodujuustu, suur tops metsmaasika maitselist jogurtit ja teelusikatäis tärklist - viimast katte kõnvendajaks. Summmdi veelkord segamini ja valmis.

Nüüd võtsin ahjust eelküpsenud koogipõhja, eemaldasin raskuseks pandud oad koos küpsetuspaberiga. Kattekraam selga ja tagasi ahju. Kui eelküpsetuseks sai põhi vast 10 min, siis lõppvalmimiseks läks ca pool tundi.

Kook sai kaunike. Kodujuutu pisut tükiline tekstuur sobis katte õrna kihi sisse oivaliselt. Muretaignast rabedavõitu põhi sobis sinna juurde veelgi paremini. Kõik kokku igasti kordamistväärt!

Ära kulus:
põhjaks
- pakk muretainast

katteks
- kolm muna
- tops kodujuustu
- suur tops magusat jogurtit
- paar supilusikatäit suhrut
- teelusikajagu tärklist

Valmimisaeg: 10 min ettevalmistuseks, 10 min eel- ja 30 min järelküpsteuseks. Maksumus: seekord üsna palju, sest muretainas maksab palju - hinnaguliselt 75.-EEK. Tulemus - plaaditäis kõvapõhjalist ja õrnakattelist ahjukooki.

Monday, January 11, 2010

Karjase pirukas

Või siis inglise pirukas või kuidas iganes seda lihtsat, ent oivalist rooga ei nimetata. Või siis veiderdamisi öeldes võiks see kõlada Äraspidi pitsa, kuna tainas pole mitte all, vaid keskel. Ja see pole ülse mitte tainas, vaid kartulipüree.

Legendi järgi olla see Briti saartelt pärit ahjutoit muutunud USA's populaarseks Suure Depressiooni aegu, mil restoranides käimise asemel hakati ise kodus süüa tegema ning märksõnaks kujunes kokkuhoid. Vaatamata taolisele taustale on tegu vägagi toitva ja suurepärase roaga, mis iga kell sobib ka koduse pidulaua ehteks.

Kolmekihilise küpsetise alumine korrus koosneb mingist hästimaitsestatud lihast lisanditega. Ei ole vahet, kas pruugite selleks mõnd linnu- või looma- või seahakkliha. Taimetoitlane võib selle aluse isegi sojahakklihast teha, arvan, et see annab sama tulemuse.

Teiseks korruseks laotakse vormi põhja kas kartuli- või segapüreed (nt kartuli+pastinaagi+selleri vms).

Kolmandaks läheb peale riivjuust ning taaskord pole vahet, kas pruugite selleks peent parmesani või kõvakskuivanud Eesti juustu tükikest.


No ja mida siis ikka teha juustuga kaetud vormiroaga? Ikka ahju ja nii umbes pooleks tunniks küpsema - sõltub kuumusest ja vormi suurusest. Tähtis on vaid, et juust pealtpoolt kenasti kuldseks tõmbaks.

Mina tegin nõnnamoodi.

Hakkisin ja praadisin pannil suure sibula, kaks keskmist porgandit ja paar küüslauguküünt koos umbes 400 grammi hakklihaga, valmimise viimases staadiumis segasin sisse tomatipastat, pitsamaitseainet, soola ja sidrunipipart. Enamasti soovitatakse ka hernest segusse sisse panna, kuid minul seda hetkel kodus polnud.

Nuiatasin poole kilo jagu keedukartuleid ja -kaalikaid püreeks, segades sisse pisut võid ja tavapärasest vähem piima - puder ei peaks liiga vedel olema.


Riivisin u. 100 grammi juustu, puistasin kõik üle ja lasksin ca 200-kraadises ahjus olla 30 minutit.


Vaja läks
seega:

põhjaks

- sibul-porgand-küüslauk

- hakkliha kuni pool kilo

- tomatipasta või ketšup

- sool-pipar-pitsamaitseaine


vahekihiks
- poole kilo ringis kartuli (või kartuli-kaalika vms) püreed


pealmiseks kihiks

- sada-paarsada grammi riivjuustu


Valmistamisaeg
: kuni 15 minutit ettevalmistamiseks ja pool tundi küpsetamiseks. Maksumus: umbkaudu 50.-EEK. Tulemuseks: nelja-kuue inimese ports.

Friday, January 1, 2010

Loomaliha õuntega

Jõulud ja aastavahetus on suurte tegemiste aeg. Et aga kunagi ei tohi midagi liiga tõsiselt võtta, siis ei võta ma ka toidutegemist niimoodi. Võtan hoopis mõnuga. Mitte saaremaa aktsendiga ja viina, vaid omamoodi ja kokkamist.

Aastavahetuseks tegin muuhulgas ühe imelihtsa ja -mõnusa loomaliharoa. Aasta viimasel päeval turul käies jäi silma ja kolis kotti üks kena poolekilone tükk loomaliha. Kraamisin selle kodus lauale ja mõtlesin hetkeks, mida teha. Tervena moorida näis kõikse õigem. Kuid kuna marineerida ei enam jõudnud, siis oli vaja piust hapumat, madalakuumuselisemat ja niiskemat keskkonda. Vaatasin veidi köögis ringi ja sündis järgmine tegu.

Kõigepealt lihatüki eeltöötlemine. Kasutasin vasardamiseks nürivõitu lihakirvest, millega kergelt klohmides ei löö sa lihatükki pooleks, vaid kenasti sälguliseks. Lihale sai selga ka veidi soola-pipart, kuid mitte palju.

Madala ahjuvormi põhja ladusin kihi jämedaid sibularõngaid koos peotäie küslaküüntega. Sellele asetasin loomaliha. Ning seejärel ülemiseks kihiks tubli kihi taliõuna-veerandeid - just niipalju, et liha enam alt näha ei jäänud.
Kõige peale lõikasin vormist suurema tüki fooliumit ning laotasin nagu teki kogu selle roa peale - nii et servad läksid vormi sisse - sel moel jääb enamik niiskusest moorprae sisse ning kuumus ei pääse ülevalt kuivatama-kõrvetama. Suskasin vormi ahju ning lasksin minimaalse võimaliku kuumuse juures (minu gaasipliidi puhul n see ca 150 kraadi) moorida kuskil poolteist tundi.

Sihandse tegemise suurim võlu on see, et saad roa eelküpsetada ning tõsta täpselt samal kujul, ilma foolimuit kergitamata, kuhugile seisma ja ootama pidusöögi algust. Pool tundi enne asetad vormi uuesti ahju ja lased kenasti kuumaks. Hõbepaberi eemaldamisel vallandub lõpuks imehea aroom . Läbiküpsenud õunakihi alt leiad aga õrna, mahlase ja mõnusalt magushapu loomalihatüki. Ülemise kihi küpseõunad koos alumise korruse sibula ja küüslauguga moodustavad muheda lihakõrvase. No kas pole mõnus?

Niisiis, tarvis läks:
- kolm suuremat sibulat ja kuus-seitse küüslauguküünt vundamendiks
- pool kilo loomaliha keskosaks (sutsukese soola-pipraga)
- tosin väiksemat taliõuna katuseks
- fooliumit katusekatteks

Valmistamisaeg - ettevalmistuseks kümmekond minutit, küpsemiseks poolteist tundi madalal kuumusel. Maksumus - 40-kroonine lihatükk pluss ca 10 krooni sibulate-õunte eest. Tulemuseks - kuna sedasorti moorimisel liha omakaal eriti ei vähene, siis kena nelja-inimese-ports. Pidulikumaks puhuks igati paslik!

----

Iseloomustamaks aga oma esimest teesi, et toidutegu peab lõbus olema, väike kõrvallooke.

Noorem poeg tahtis üle mitme-setme aasta piparkooke teha. No mis saab minul vastu olla!

Abikaasa sokutas talle heldinult piparkoogivorme
ette... ja nii umbes poole plaadi pealt oli noorel mehel villand. Soovitasin tal siis vormidele käega lüüa ja hakata noaga välja lõikuma neid kujundeid, mis pähe tuleb. Seda sära ja innustust silmis!!! Taignast jäi ilmselgelt väheks, et eri ideedele ruumi anda.

Tõsi küll, ega absoluutne enamik sellest toodangust oleks kõlvanud pigem abstraktse kunsti kui kulinaaria näitusele, aga mõnus sahmimine sai sellest. Ning pärast külma piimaga omatehtud sooje piparkooke süüa - no kas saab midagi mõnusamat olla aasta esimesel päeval?

Mida soovingi kõigile - kokake mõnuga!

---

Pildiks aga panen ühe vahva olukorra viimaselt reisilt - kollegid tegid grilliaugu otse maa sisse. Liha sai hää.