Tuesday, February 28, 2017

Kanakoivakesed kreeka pähkli kastmes

Kanal on palju väärt varuosi. Poolkoivakesed kuuluvad ilmselt parimate hulka, igal kanal võiks neid olla vähemalt tosin. Neid saab grillida ja praadida, keeta ja küpsetada 257 moel, kasutades eri marinaade ja kastmeid.

Panen siis kirja meetodi nr 258. Või oli see 36? Ah kes see ikka mäletab või arvet peab.

Alustuseks võta nt kuus poolkoivakest ja koori need ära. No justnimelt – koori nad ära ... või siis puhasta nahast! Kõige lihtsam on seda teha nii, et hoiad ise koivajupi jämedamast otsast ning haarad läbi köögipaberi kõvasti kinni nahast. Veidi sikutamist ning nahk eraldub nagu kinnas käest.

Ah et miks seda teha? Noh mõni räägib, et nahk ja sellealune rasv olla kahjulik. No ma ei tea. Mina teen seda seetõttu et seekord lähevad koivakesed keema, mitte pannile või grillile. Keedetud lötendav nahk pole just kuigi apetiitne, kas pole? Vaata kui ma praeks või küpsetaks süte kohal, siis jääks nahk paika, pakkumaks lihale kaitset ning hoidmaks lihamahlu väljavalgumise eest.

Kooritud koivad lähevad keedupotti, milles vett vaid niipalju et koivad saaks napilt kaetud. Las nad podisevad seal nii paarkümmend minutit, kuni ma kastet ette valmistan.

Kastme põhikomponendiks on mõistagi kreeka pähklid. Hea oleks nad ennem kuival pannil ära röstida, see annab mõnusa meki ja lühendab hilisemat keetmise aega. Nii ehk naa tuleb aga pähklid purustada. Mina eelistan selleks köögikombaini, mitte blenderit, sest mulle meeldib kui kastmes jääb tunda pähkitükine struktuur, mitte ühtlane püree.

Kui palju ja millises vahekorras sa lisad sellele pähklipurule sibulaid või porgandeid, küüslauku või maitseaineid – see on juba sügavalt individuaalne küsimus. Porgand on minu meelest kohustuslik, andmaks kollakas-punakat tooni. Sibulamahl pole iial ühtegi lihatoitu ära rikkunud, kuid samas tean mitmeid irratsionaalseid sibulapõlgureid ja mitte ühtegi kel selle teemaga mingi füsioloogiline tõrge oleks. Sellerivarred ja minupoolest ka paprika – noh siin piirab valikuid vaid teie fantaasia.

Igatahes kühvelda nüüd see pähklipuru koos soovitud lisanditega (kõik üheskoos kombainis peenestet) potti ja pane väikesele tulele keema. Vett ära palju pane, sest hiljem lisandub siia kanapuljpong. Keeda vaiksel tulel 10-15 minutit.

Nüüd ühel hetkel, kui kanakoivakesed on juba peaaegu valmis, ühenda omavahel pehmenenud pähklipudi ja puljonks koos selles podisenud koivakestega. Las nad keevad veel üheskoos nii minutit kümme, seni kuni sinul jääb aega viimaseks maitsetimmimiseks. Sidrunimahl ja mesi – mõlemad sobivad kenasti. Pipar või tšilli, sutsu vürtsköömneid või kuivatatud koriandrit – kõik see sõltub hetketujust ja kättejuhtuvatest topsikutest.

Tõsta kulbiga koivake või kaks kaussi ja kalla himukalt kastet lisaks. Soovitan süüa lusikaga, sest liha on juba pude ja kaste tuleb kätte saada. Oleks suvi, raputaks veel sületäie hakitud muru ka peale, talvisel ajal käib niisama kah.

Seekord läks käiku:
-          Kuus poolkoivakest
-          200 g puhastatud kreeka pähkleid
-          Keskmine sibul
-          Suurem porgand
-          Kaks vart sellerit
-          Vett, õli, maitseaineid

Ajakulu kokku u pool tundi, ehkki sellest u pool aega on lihtsalt ootamine/muuga tegelemine. Maksumus 4-5 EUR. Tulemus 3 portsu, kui serveerida 2 koiva kaupa. 
---
pilt isetehtud

Monday, February 13, 2017

Kotlet Tallinnas

Liikusin oma rada pidi Tallinnas punkktist A punkti B, kui korraga peaaegu komistasin sildile "Kotlet". Juures väike menüü ja puha. Kuna oli lõunane aeg ja kodust sai hommikul lahkutud söömata, siis ... einoh, miks mitte!

Välisukse juures tabas küll kõhklus - ei mingit silti ja üleüldse kuidagi kummaline nurgatagune ... aga kuna minuga koos tuli selle ukse juurde ka keegi korpulentne proua tumelillas kilejopes, siis - et mitte jääda ukse ette tropiks - andsin kõhklusel minna ja sisenesin.

Veidi räämas keerdtrepp viis keldrisse, milles vaatas vastu erkvalge söökla! Tundsin taas kord tarvet taanduda, kuid andes alla tumelilla kile kuklasse hingamisele, otsustasin selle elamuse läbi teha.

Relvastanud end kandikuga, astun leti ette ja jään ebalevalt silmitsema nappi valmistoitude valikut. Õnneks ilmus teisele poole letti kummikinnastatud, kuid see-eest abivalmilt naeratav näitsik.

"Suitsujuustusupp tundub tundub huvitav olevat?" Enne kui jõudsin lause lõpetada, kulbitati suurde kaussi valget kreemjat ollust: "Kas paneme kausi täis?" Minu ebamäärane mõmin läks arvesse jah-vastusena.

"Loomalihakebab on ...?" Jaa jälle jõudis puutiku otsa torgatud hakk-kotlet taldrikule koos küsimuse lõpuga. Kummikindas naeratus küsis emaliku varjundiga vastu: "Kas panen kõrvale riisi, tatart, kartulit või juurvilju?" Võtsin viimase. "Sibulat?" "No miks mitte!"

Siuhti kassasse, supi eest 2.50 ja kebabi eest 4.90. Ja vat siis tabas üllatus! Esmapilgul pisike keldriruumike taandus kassast möödumise järel suureks, avaraks ja päikeseliseks sopistet saaliks! Justnimelt päikeseliseks, sest esmapilgul nurga taha jääv sein oli tegelikult suurte akendega pööratud mingisse sisehoovi, kuhu hetke tahtel paistis sisse ülivarakevadiselt soe päike! Valgetele seintele kantud laste värvi-mind-raamatulikud illustratsioonid lisasid kogu olemisele omapärast naivistlikku võlu.

Suitsujuustu kreemsupp osutus ... nokuidasöelda ... maitsvalt igavaks. Kreemine ja tihe, tuntavalt suitsujuustune, kuid kogu seda kausitäit sisse kühveldada muutus lihtsalt poole pealt tüütuks. Aga kuna ma pole ei-tea-kui-ammu suitsujuustuga kokku puutunud, siis sain siis vähemalt idee mõne kastme tegemiseks.

Kebabiks nimetatav hakkliharull oli täitsa hea. Mingit valmismaitseainesegu (Santa Maria provansaali?) oli sinna korralikult uhatud, nii et ürdine maitseküllus muutus tsipa mõrkjakski, kuid oli siiski maitsev ja mahlane. Köögiviljad --- noh lihtsalt see valmis külmutatud segu, milles leidub nii brokkoli käharaid jublakaid kui sukhruherne liistakaid, kollasest ja punasest porgandist rääkimata. Liiiga kaua soojas ligunenud, kuid söödavad. Tilgake maitsetut jahukastet ei rikkunud ega parandanud sega pilti. Kuid pimesi lisandiks võetud sibulad osutusi maitsvateks särtsakateks marineeritud punase salatisibula kettakesteks, mis päästsid päeva.

Kokkuvõtteks - põhjust pöidlaid kergitada väga pole. Supipöial haigutab igavusest, kuid jääb siivsalt horisontaali. Praepöial kõigub üles-alla, jäädes samamoodi horisontaali lähedale. Oleks sama toidu saanud restoranis, ütleks halvasti. Kuid suvalises nurgataguses keldriasutuses, mis pakub vaid 8.-15.00 hommiku- ja lõunasööke ... noh selles kontekstis tsiteerime klassikuid "pole paha!"

Saturday, February 11, 2017

R-kioski shotid

Paganama meeldiv üllatus R-kioskist! Tavaliselt on sedasorti kiirtoidupesade pakutav üsna keskpärane kraam, kõigile sobiv ja esmavajadusi rahuldav, siis seekord leidus riiulil midagi sellist, millest tasub lausa kirjutada.

Tervisešottide reklaame olete ilmselt kõik tulpadel näinud ... ja tavaliselt massreklaam teeb ettevaatlikuks. Et ju see peab üks üsna mehh asi olema, mida niimoodi silmast sisse peab toppima. Aga kuna olin juba mõnda ehmumise ja kiitmise vahel balanseerivat hüüatust kuulnud, siis pidin ise ka järgi proovima.

Nime järgi kõige vängem tegelane ehk Fireball on tegelikult magusapoolne, domineerib ehe ja värske apelsin, mille tükikesi jääb mõnusalt keelelegi. Ingver ja Cayenni pipar annavad küll ka väikese õhetuse kurku, kuid vähemalt minusuguse tuleneelaja jaoks on see vaid kerge kirvendus.

Ingveri shot on juba kraad konkreetsem tegelane. Õunamahla magusus ja sidruni hapukus loovad peategelasele mõnusa tausta, ingveri enda surin kestab aga ikka tubli kümme minutit.

Chillitrim on aga minu raudne lemmik ... ja ka põhjus, miks üleüldse sarjast kirjutama asusin. Ma pole kindel, kas sellist asja tasub ikka ilma hoiatuseta müüa. Selles mu sõbrad on TŠILLIT! Mesi, õun ja sidrun toimivad selles segus vaid võimendajana, lastes vürtsilaksul täies ilus mõjule pääseda. Isegi otsaesine tõmbub hetkeks niiskeks ning tubli pool tundi hiljemgi tunned kurgus sooja õhetust.

Ausalt öeldes ma ei usu, et sellest kraamist saaks müügihitt. Selleks on need pudelikesed üsna kallid - kaks eurot mänguasjana pisikese pudelikese eest - ning maitse ilmselgelt paljude jaoks liiiiiiiga vänge. Aga mina ostan seda kraami kindlasti veel!

Wednesday, February 8, 2017

Hansu pubi Tallinnas

Tallinnas, poolel teel bussijaamast kesklinna võib ühest Lauteri tn keldrist leida ühe üsna viisaka puhveti. Hansu pubi. Noh ütleme ausalt et ega pubiköögist ei maksa enamasti erilisi meistriteoseid oodata, kuid järgi võib katsuda ikka.

Sisseastumise hetkel tuleb küll kõigepealt mööduda kööki viivast ukseaugust, selle kardina vahelt lehviv praerasva ja ülekuumenenud (ülekasutatud?) õli lõhn pole just parim tervitus. See-eest, kuna saal on sisuliselt tühi, on teenendus meeldivalt kiire ja asjalik. Kontrollküsimus - kaua toiduga läheb - saab vastuseks: "mitte rohkem kui 15 minutit" osutubki tõeks. Jällegi - gurmaanlusega pole siin mingit pistmist.

Asutuses puudub wifi, mis tänastes oludes pole väga kiiduväärt. Või siis jälle on, kui silmas pidada seltskondlikku vestlust ... aga ma ei tulnud vestlema. Õnneks ei pidanud kaua ootama, supp saabus leotud minutitega.

Suppe oli valikus kolm, valisin seljanka (3.50), mis on üks tänuväärne indikaator-toit. Kopsakas taldrikutäis sisaldab tõepoolest mõnusalt tihket kraami, milles lisaks vorstitükkidele tuvastasin veel kolme sorti liha (sink, sea- ja kanaliha) ... noh mitte küll seitset sorti, aga asi seegi. Kombekohane oliivike oli sees, hapukoor serveeriti omaette napakesega. Õnneks kartulit polnud lisatud, nii et kokkuvõtteks oli see üks hea ja aus kraam. Ausalt öeldes oleks ka ainult sellest supikesest söönuks saanud. Ribuke hakitud muru lisas ka esteetiliselt kena detaili, ehkki talviselt murult ei saa aroomikest oodata, maitsest rääkimata.

Teiseks roaks valisin "Suitsuliha seentega" (6.-EUR). Lisandiks pakutud kartulist, riisist ja tatrast valisin viimase. Suitsuliha osutus küll paraku kaheks sentimeetriseks rasvasevõitu singiviilakaks, millel suitsuga erilist pistmist polnud. Seened tähendavad selle maja keeles siis liimtihedat seentega jahukastet, mille maitseomadusi ei suutnud päästa ka see, et mõni seen tundus (vist?) kukeseen olema. Tatar oli aus, sõmer ... ja teda oli palju. Seda kõike kokku oli lihtsalt PALJU.

Toidukorra lõpuks tellitud kohv (2.-EUR) oli mõistagi tavaline masinakohv, ei midagi erilist, kuid täiesti joodav.

Üldistatult - keskmiselt viisakas asutus. Pubi, see stiilimääratlus ütleb paljugi ning nii see ka on antud juhul. Supipöial on üsnagi veendunult püsti, kuid praepöial jääb kaldega allapoole. Aga kuulge - keldripubi kohta ikkagi täiesti OK.