Rondeel (Narvas)

Narva nähtavaim osa on mõistagi piir. Ja mitte selles tänases, metallväravate ja muu järjekorra mõttes, kuivõrd oma ajaloolises võtmes. Kahe maailma puutekoht.

Piiri võimsam osa on kindlus. Oma tummas ja tuiakas vastuseisus teisele kindlusele. Noh ja omaette mõjusa arhitektuurse kehandina, eriti öise kontrasti mõttes, kus läänemaailma esikindlus sirab valguses ja teine pool ... aga mitte sellest pole täna juttu.

Kindluse maitsvam osa on restoran Rondeel. Kes Narvas toidulaval ringi vaatab, torkab oma nina varem või hiljem ka sellesse puhvetisse. Ja paganama õigesti teeb.

Veetsin eile pika ja töise päeva selles asutises sootuks muud asja ajades ja päeva lõppedes sai täiesti pimesi viibatud, et "tooge mulle sama asja süüa, mis need teised tellisid". Ja näe sa siis ... sellisel huupi rehmamisel on omad plussid!

Supiks sattus kunstipäraselt küsiva nimega O'kroška? (4.-EUR) Ja oh rõõmu, selleks sattus hurmavalt eripärane kreemsupp! Noh teate ju küll kogu seda skeptiliselt susisevat jura, mida ma siiani olen kreemsuppide ja neid pakkuvate putkade kohtu ajanud ... novat nüüd oli kõik vastupidi! Seesinane puhvet HOOLIB maitsest. Peedi ja keefiri lihtsavõitu blend mõjus värskelt ja meeldivalt. Roosa leeme sees lebaskles lihtsalt võrratult meeldiv nähtus - suitsutatud vutimuna! Marineeritud punane sibul, vürtskurgi salsa ja lihtsalt riivitud peedi näpuotsatäis peitsid enda alla kõige narvalikumat ampsakat - kahte silmujuppi. Olen silmude suhtes üldiselt üsna paralleelne enamasti, kuid siin mõjusid need ebakala jublakad väga asjakohaselt.

Supi kõrvale pakutud leivandus väärib omaette kõnepunkti. Krõbeda koorikuga musta leiva virnakese kõrval ilutses kaks kettakest - üks tavapärane ürdine maitsevõi ja teine huvitavalt lillakas-punane kuhilake. Selle teise seest tuvastasin ise ära peki ja mustsõstra, aga asjaomane kodanik seletas veel, et olla veel ka õunakesi ja midagi muud ... aga igatahes on taolise ukraina-poola pärase pekimäärde pakkumine väga teretulnud vaheldus leivataldrikul.

Teiseks roaks sattus pimetellimuse tahtel külm rostbiifisalat grillitud köögiviljadega (8.-EUR). Mahlased liharibad olid segi semmitud grillitud paprika, sibula ja suvikõrvitsaga. Mida amps edasi, seda tuntavamaks muutus sütel grillimise suitsuaroom, kuid kõik maaväelised olgu mulle tunnistajaks, et see sobis kui rusikas ... hmm ... taskusse. Rusikas mujale ei sobigi, eksoleju? Tõsi, see lihav ja mahlane vaasitäis oleks tahtnud endale ehk poole laimi mahla peale särtsuks või midagi säänset, kuid väga meeldiv kraam ikkagi.

Kokkuvõte seega igati positiivne. Supiöial on sirgelt ja virgelt püsti ja küsib ainult - kas leemekest võiks veidi rohkem olla? Teine pöial - see keda tavaliselt praepöidlana tuntakse, kuid seekord salatipöidlana üles astub - on samamoodi rõõmus, kuid palub et maitsevinti võiks veel peale keerata. Igatahes saada linna esindusrestoranis 12.-EUR eest söönuks on juba väärtus omaette ning seda puhvetit võib soovitada igatahes!

Sheriff saloon Pärnus

Pärnu restoranipark sai hiljuti täienduse. Või õigemini uuenduse. Aastakümneid erinevate restoranide koduks olnud majake teatri kõrval sisaldab nüüd jänkistani-hõngulist pesakest nimega Sheriff saloon Pärnus. Tegemist on frantsiisettevõtte teise kohaga Tartu järel ning kuna Tartu puhvet jättis päris hea mulje, siis pidin mõistagi ka Pärnu versiooni üle vaatama.

Pühapäeva pärastlõunal oli maja pooltäis ning tüdrukud lasksid säärte välkudes mööda laudu ringi sebida. Pidin siiski vaid mõne minuti ootama, kui menüü minuni jõudis. Huvi pärast panin seekord suisa kella-ajad kirja, et oleks soorituse kiirust adekvaatsem hinnata. Tellimus läks kirja kell 16.36

Suppe oli valikus kaks, kuid kuna teiseks valikuks ilutses kreemsupp, siis läksin päris huviga sama rida mis Tartus ehk tellisin "country meat soup" (5.80 EUR). Hmm, Tartus maksis sama supp viieka ... aga ju siis kappas vahepeal inflatsioonihobu.

Seitse minutit hiljem toodi minu tellitud veeklaas ja supini jäi veel paarkümmend minutit. Imestasin, et lauda ei toodud tavapärast leivakorvikest, aga selgus saabus koos 17.03 laekunud supiga. Juba mõni samm enne piiga lauani jõudmist adusin mõnusat kodust praetud leiva lõhna ja liual ilutseski kaks kärtsatatud leivaviilukat.

Ohh see supp oli ootamist väärt! Rammus, tihke, liharohke, kuum, aromaatne ja oivalises maitsetasakaalus hapukas-vürstikas. Väga meeldis julge sammuke tõmmata valmis kuuma supi sisse koorimisnoaga pikki porgandilaaste ja ja hakkida peenelt paprikaribasid - pehme liha ja krõmpsuvate köögiviljade kombo sobib omavahel oivaliselt!

Olin vaevu jõudnud asuda oma maitsemeeli supiga tutvustama, kui saabus praad (17.09). Ma saan aru et ettekandjad pole ehk pikka ja põhjalikku koolitust saanud, kuid see serveerimisapsakas peaks olema intuitiivselt välistatav. Tegu pole ju siiski sööklaga, kus kulbiga lobi ette visatakse ja leti eest kaduda kästakse.

Praad ise - piisoni steik ameerika salsa ja krõbekartulitega (17.50 EUR) - jäi supile veidi alla. Visuaalselt üsna efektses väljapanekus oli väga vähe asju, mis suisa tunnustavalt ümisema panid. Peategele ehk piisoniliha mõjus esimese hooga küll massiivselt lihalikult, kuid muutus iga ampsuga igavamaks. Tumeda liha lõikekohast voolas küll kenasti punast klaari lihamahla - hea küpsustasmega liha tunnus - kuid liha ise oli veidi kummine. Aga võimalik et piisoniliha peabki nii tihke tekstuuriga olema, avastasin üllatusega et oma 50 eluaasta jooksul pole ma varem piisoniliha vist söönudki.

Ilmselt sellesama liha kõrval üle panni käinud suvikõrvitsaviilakad olid nüüd need asjad, mille peale tunnustusümin saabus ... noh umbes selline nagu karupoeg Puhh teeb kondenspiima ja mee peale. Ameerikapäraseks salsaks oli kahte sorti oa ja paprika kuum segu tihkes tomatikastmes. Krõbekartul - otse kuumal malmist taldrikul ahjust läbi käinud, juustuga kaetud keedukartuli viilakad - maitsesid nagu üks kardulas ikka, kuidagi eriliselt krõbedaks ei oskaks seda tulemust hinnata. Magus küpsemais mekkis küll päris kenasti ja rammusalt, kuid erilisi gurmeevõdinaid ei tekitanud seegi. Noh sihuke aus maamehe sööma, nagu ehk Metsiku Lääne kõrtsides pakutigi.

Kell 17.25 sai toekas söömaaeg ühele poole ja 17.30 arvegi makstud. Sisuliselt tunniajane sooritus on ehk paljuvõitu suviselt sooja, aga kevadiselt hõreda Pärnu kohta, kuid pole ka otse laita, tund on veel päris viisakas ajaraam üksinda söömas käies.

Kokkuvõte seekord kahetine. Supipöial on väga rahulolevalt püsti, hõikab üle köögiukse kokkadele tervitusi ja palub sama taset hoida ka edaspidi. Praepöial  jääb veidi röötsakile nagu kauboi peale prisket kõhutäit, jalad laua peal, orgiga vintsket liha hammaste vahelt surkides. Serveerimis-apsakas ehk supi ja prae sisuliselt üheaegne lauda toomine tõmbab küll stiilipunkte alla, aga kasvõi supi tõttu väärib see puhvet soovitamist küll!

Harmoonia (Viljandi)

Viljandi puhvetite valik pole just ülemäära lai, kuid korraga meenus et ühes kohakeses olen ma küll korduvalt käinud eri asjatoimetuste tõttu, kuid näe söönud ma seal polegi. Kesklinna hoovitagusesse peituv pesake võib asjassepühendamatul kahe silma vahele jääda, kuid kasvõi interjööri mõttes tasub Harmoonia üle vaadata. Isiklikult minus on kunstlillede ja muude taimelaadsete kasutamine alati tekitanud võdinaid, kuid selle siseruumidesse peituva asutuse puhul on see ehk isegi õigustatud.

Suvehakusel kolmapäeval on tööpäeva lõputundidel saal sisuliselt tühi, päikeseline verandagi meelitab alles esimesi kundesid kohale. Väljaõpetamist läbivad verinoores piigakesed on ujedad ja püüdlikud, kuid enamik asjakohaseid rituaal-pöördumisi tehakse siiski ära. Ilma erilise entusiasmita, aga no mis seal ikka, eks ole :)

Supivalikus ... mnjah ... on üks supp. Aga vähemalt pole see kreemsupp ja see on juba märkimisväärne! Seega "Kuldne kalasupp (L,G). Kohafilee, köögiviljad, fenkol, safran" (5,5 EUR) saabki siis tellitud.

Ootamise aegu saabub väike leiva-liuake, millel kaks sooja ja nätskevõitu seemnesepiku viilakat ning kausike rohelise maitsevõiga. Olgu etteruttavalt öeldud, et see aromaatne ja soolakas amps oli kogu söögikorra kõige maitseküllasem moment. Nii hea moment kohe, et ära sai ta konsumeeritud viimse killuni nagu oleks siin-sööjat ennem kolm päeva näljas hoitud :)

Supike - no täitsa kena, kuid keskpärane sooritus. Leem oli tõepoolest kuldne ja õhkõrna ürdise hõnguga ... kas see võis olla kuivatatud petersell või sellerijuurikas, mis selle tuttava vine andis? Köögiviljad olid ehk kröömike liiga pehmeks saanud, kuid jäid täiesti viisaka piiri peale. Kolm kalatükikest jäid supi endaga aga üsna paralleelseks nagu mäger ja muruniiduk. Kalasupp, millel pole kala lõhna ja maitset, paneb kergelt õlgu kehitama. Kalapuljongi keetmine pole ju mingi raketiteadus? Keeda see kenasti kokku ja kasvõi sügavkülmuta kuubikutena, et laualetoodav kraam väärindada ... või on see halb mõte?

Teiseks roaks sai valitud samast lainest lähtudes "Võis praetud kohafilee. Kõrvetatud kartul, vadaku-koorekaste, fenkol, tomatijahu, friteeritud kapparid" (12,5 EUR). Igaks juhuks õiendan, et see toidukirjeldus on võetud resto kodukalt, võimalik et kohapealne plastmenüü kandis mingit muud kirjet. Igatahes kõrvetatud kartulit ei õnnestunud kohata ei oma taldrikul ei mujal ruuminurkades, kapparitest ei kapanud ka ükski mööda. Aga olgu, räägime sellest millest rääkida saab.

Üsna eriskummaline serveering nägi ette seda, et pooltühjale taldrikule nõristas piiga kastmenapakesest mingit kahkjat kastmekest. No kena küll, aga oleks võinud siis ju sellise rituaali puhul tutvustada, et mis ja milleks, kas ei? Piiga lahkudes võtsin kastmekannukese kätte ja nuusutasin ... eee ... ei ma ausalt ei tea, mis asi see olema pidi? Maitset ... no ausõna ma püüdsin seda vesivedelat kastet nii leivatükikesega kui muude meetoditega endale tutvustada, aga tolku ei mingit. No ei olnud ühtegi maitsenurka, mida kirjeldada!

Kalake ise oli aga üsna nunnu. Krõbedaks praetud nahk vaatas kenasti minu poole ja ahvatles sööma küll. Puhaste maitsete koolkonna vaimus valminud vee-asukas oli sisuliselt maitsestamata ... ja niimoodi ta maitseski. Pastinaagipüree tundus selle kõrval meeldivalt maitsetihe. Üle panni lastud poolik lehtkapsas - peene nimega pak choi - oli vähemalt huvitav lisandus nii värvi kui tekstuuri mõttes. Kergelt kortsus hernes ja muud rohelised lehekesed pakkusid pisukese esteetilise elamuse ... noh ja ongi kõik.

Kokkuvõtvalt siis ... ehhh. Olin oma varasemate muljete pealt üles ehitanud endale gurmeelise ootuse. Seda ei tulnud. Siit moraal - kohale tuleb minna null-ootustega. Supipöial võbeleb kuskil poolel teel alumisest asendist horisontaali poole, kuid horisont jääb püüdmata ... noh selleks see ju horisont ju ongi, kui nüüd ebaõnnestunult kalambuuritseda. Praepöial vinnab end veidi kõrgemale, kuid rõht-asendist kõrgemale ei kerki seegi. Otse nagu ette heita pole midagi - kui jätta kõrvale soov saada seletusi toidu juurde - aga kiita pole kah millegi erilise eest. Ega sellise elamuse pealt vist väga soovitama ei kipu või mis te arvate, mh-ah?

Emmeline & Otto

Toompea nõlva all leiab kõikvõimalikk puhveteid nagu seeni ümber vana kännu. Ainult et ega siis kõik seened pole ühesugused, ega ju? Sama ka nende söögipesadega. Uhke välimus ei taga veel sisu.

Noobel on see asutus nüüd küll. Meeldivalt minimalistlik, kuid stiilne nii väljast kui seest, endine tõllakuur on nüüd leidnud rakenduse hotelli kantiinina. Siin on mõistagi teine ohutuli - reeglina sellised kantiinid ei ole suuremat asjad gurmee-elamuse pakkumise osas. Kuna klientuur / minimaalkäive on tagatud, siis ei pea eriti pingutama. Kuigi - sellel reeglil on erandeid, mistap järele tasub proovida ikka.

Laupäeva lõunasel ajal on saal inimtühi, varakevadises päikeses kümblev sisehoov on vähesed külalised endasse tõmmanud. Helisevalt naeruse häälega ettekandja suhtlus soojendab õnneks ka siseruumist ja nii saab külastus meeldiva alguse.

Menüü. Oehh. Ja jälle. Supivalik taandub kahele kreemsupile. Ma saan aru et soome turistid kujundavad turgu ja puha. Ma saan aru, et päris supi tegemine on aeganõudev, ainuüksi hea supipõhja ehk puljongi ülesehitamisele läheb metsik aeg ja vaev. Aga ikkagi ... ahh olgu, mis ma jauran, võtan selle mis on, ehk siis antud juhul "Koorene maapirnisupp, praetud kukeseened, brüsseli kapsas, trühvliõli​" (7.-EUR).

Napilt viie minutiga laekub taldrikuke, mille serval kolm üle panni käinud kukeseenekribalat ja samapalju brüsseli kapsa lehekest. Kolm lehekest, Karl! Nad koorivad siin brüsseli kapsast lehtedeks!

Supp aga ... see lõhnab nagu mannapuder. Ja maitseb samuti. Nagu vedel mannapuder. Kuhu ja kuidas on ära kaotatud maapirni hõrk pähklimekk? Vahukoore ülekülluse taha? Kummise tekstuuriga seenekesed on vähemalt soolakad ja annavad mõne lusikatäie jagu ollust ära süüa, aga enamasti sinna taldrikusse see kraam jääb.

Supinokkimise ajal on köögist kuulda kena särinat - pannile läks teiseks roaks tellitud "Mahlane Eesti tall krõbeda leivapuru paneeringuga, bulgurisalat ja mustsõstrakaste​​" (25.-EUR). Tõsi küll, ettekandja nimetas bulguri-sarnast ollust kuskus'iks ... aga ausalt ega neil on keeruline vahet teha kah.

Lamba rösti-astmeks sai valitud "medium" ja seda ta ka oli. Perfektselt pehme ja mahlane, mõnus suutäis ... ainult et peale efektse välimuse tal maitset eriti polnud. See on talleliha nõrkus, et (sarnaselt nt noorloomaga jms) tal pole veel välja kujunenud liigiomast maitsebuketti. Roheline-piparmündine paneering kattis selle vähesegi.

Bulgur või siis kus-kus ... võta sa nüüd kinni ... oli rammus ja kreemine, suhteliselt meeldiv kraam. Köögiviljad seevastu valmistasid pettumuse - no nt beebiporgandi pea ainus funktsioon on olla rõõmsalt krõmpsuv, kuid see isend oli pudruselt pehmeks kuumutatud, samamoodi kui patissoni-poolik (mis maitses üleüldse vesiselt) ja sparglivarredki. Mõni tilk väidetavalt mustsõstrakastet ei jõudnud kuidagi oma maitset avada ning kadus kurva ohke saatel kõige muu teed pisut pettunud maitseja vatsa.

Kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial tilbendab täiesti tahtetult alla - kahekümneviiendat korda sai kinnitust (eel-)arvamus, et ainult kreemsuppi pakkuvad restod ei hooli maitsest. Praepöial on küll tiba ärksam, kuid horisondini kangutada suudab teda ehk vaid lamba suurepärane küpsusaste, kõige muu võrra langeb aga seegi allapoole. Seda raha polnud külastus kindlasti väärt. Jäägu see puhvet minupoolse soovitamise patust küll kõrvale.