Friday, December 29, 2017

Kuldmokk (Tallinnas)

Toompea ümbrus on ilmselt üks rahakamaid paiku päälinnas, sestap leiab siin ka igal nurgal suuremaid ja väiksemaid puhveteid. Üsna nõlva alla on vanasse puumajja pesa teinud Kuldmokk - no üsna andekas nimemäng, kas pole?

Ümber nurga sisenemine ja sattumine vanamoelisse esikusse loob mõnusa atmosfääri - justkui oleks kellelegi külla tulnud. Suures söögitoas on mõnus ja rahulik õhustik, rõõmu teeb vaikus - ei olegi jõuluaegset muusikatilinat või muud häirivat tümakat.

Noorhärra, kes sattus mind vastu võtma ... ja oli ilmselt hetkel ka ainus saalis sekeldav teenendaja ... jättis väga sümpaatse mulje, kiire, taiplik, hea huumorimeelega ning tundus et talle tegelikult ka läks korda asutuse käekäik ja kunde tagasiside.

Ehkki laudadest üle poolte olid tühjad, kippus teenendus venima. 20 minuti pealt tellimuse võtmine pole kuigi OK, kogu soorituse peale 90 minutit ... noh ma'i tea. Ülekoormatud hiig-restoranis oleks see ehk normi piiresse jääv, kuid õdusale väiksusele rõhuvas kohas veidi venivalt mõjuv.

Menüü nappus läks eriti kitsaks selle koha pealt, kus minusugune alati otsib. Nimelt supid ... loetelus oli neid täpselt üks ja täpselt selline, nagu ma ei taha. Ehk siis kreemsupp.

Ei-ei-ei, mul ei ole mingit põhjusmõttelist vastuseisu püreesuppidele, teen neid ise kodus ja mõnuga ... no aga ma tahan aru saada köögist ... ja kreemsupp seda ei võimalda!

Jah ma saan suurepäraselt aru, et Tallinna restod üritavad olla keskmise soomlase nägu - ja sealmaal lastakse iga supi nime kandev vedelik püreeks. Vaikimisi. Mõtlematult. Aga kurja küll - keskmist kundet püüab kõnetada keskpärane asutis!

Oeh, nüüd kui see nurin on nurisetud, räägime edasi. Menüüs seisab "Porrulaugu-kartulipüreesupp, krõbe peekon, sibulaseemned, grissin" - 6.-EUR (kodukalt võetud versioonis, kohapealses paber-versioonis kaovad sibulaseemned kuhugi). Üritan seda tellida ... kuid siis selgub, et seda suppi ei ole ja soovi korral saan kõrvitsa-püreesuppi. Ohkan ja võtan siis selle ainuma. Peale mõõdukalt pikka (20 min) ootamist saabub ... hmmm. Kõrvitsapuder oleks vist selle kohta õigem öelda? Tihke konsistentsi korvab säravalt maitsetu olek. Et ühest küljest tihe ja teisest tühi. No kohe täitsa tühi. Niipalju kui neid peekonitükikesi jagus, niipalju sai ka ampsukesi võetud - soolane rammusus suutis kõlisevat tühjust osaliseltki täita. Ohhhh. Noh oleks vähemalt need peekonitükid siis "krõbedad" nagu kirjas. Kerge pannipuudutus ja krõbedus on kaks eri asja, kas ei?

Teise roa valik langes teenendaja poolt öeldule: "Lisaks kirjasolevale pakume veel koha kartulipüreega neljateist raha eest". Noh olgu, loodame siis saatuse sõrmele. 50 minutit peale tellimuse sisseandmist (ehk siis pool tundi peale suppi) saabuski oodatu. Kauaoodatu ja kaunikene - visuaalselt on pilt ju kena küll, või mis? Elegantse lusikatõmbega moekalt laialimääritud kartulipüree oli koduselt tükilise konsistentsiga ja hea. Ei mingit vaimustust, kuid hea ikkagi. Peategelane ehk koha aga ... mõhhhh. Vaata kohafilee on niiiiiiii õrn tegelane, et kui teda pannile näidata, siis ainult kurja kuumaga ja kiirelt, et säiluks tema mahlasus. See õnnetu filee oli aga ununenud soojale pannile pikemaks viivuks. Servadest nahkseks tõmbunud ja keskelt kuivadeks tükkideks lagunev kala oli küll päris hästi maitsestatud, kuid ... Aga olgu, põneva tüümianise maitsepuudutusega bešamell-kastmega üle valades sündis kalliskala (sest nii lihtsa asja eest 14 raha küsida muudab ta kalliskalaks) süüa küll. Salat ei üllatanud ka mitte mingist otsast, aga mis nüüd enam sellestki.

Kokkuvõtteks. Supipöial on kurvalt ja õnnetult lontis. Praepöial üritab korraks end alumisest asendist ülespoole kangutada - kartulipüree ja kastme eest - kuid nahkseks-kuivaks rikutud kalafilee hoiab sedagi üsna nullpunkti lähedal. See raha sai nüüd küll halvasti investeeritud. Vähemalt selle kogemuse järgi ei julge mina seda puhvetit kellelegi soovitada. Kurb.

Sunday, December 24, 2017

Alternatiivne lihakõrvane: frititud kõrvits

No ei pea alati kardulat sööma, eksoleju. Liha kõrvale ... või sootuks tema asemel ... võib pakkuda ka kõrvitsat. Näiteks riivitud ja frititud kujul. Jabur mõte? On jah, aga üllatav ja maitsev kah :)

Jätame kogu ilukirjandusliku tilu-lilu kõrvale ja läheme kohe teo enda juurde. Riivisin jämmedalt peopesa suuruse tüki päikeseoranži kõrvitsat ning segasin vähese soolaga ning jätsin minutiks seisma. Ikka selleks, et sool venitakse veidikese mahlasid välja, mille külge saaks paneering haakuda.

Paneerimiseks soovitan kasutada riisijahu - see tärkliserohke kraam annab hea krõbeda koorukese, mis ei lähe lötsiks isegi siis, kui valmis-frititud kraam peaks mõneks ajaks seisma jääma.

Samal ajal kui riivisin ja paneerisin, lasksin õlil särtskuumaks minna - siis pole ohtu, et õli toidusse imbub, kogu mulin toimub friteeritava kraami pinnal. Frittimise aega väga ennustada ei saa, aga nii mõnest minutist täiesti piisab. Kui jahuselt valge kiht hakkab kuldseks muutuma, ongi paras aeg kraam välja koukida ja köögipaberile nõrguma laotada.

Pehme magusakas sisu, soolane puudutus ja krõbe pealispind - uskuge mind, see paneb ahhetama ja küsimusi küsima. Ning juttu jätkub kauemaks. Ehkki täis suuga pole ilus rääkida, eks ole!

Tuesday, December 5, 2017

LAYK stuudiokohvik (Viljandi)

See on nüüd küll üks omanäolisemaid asutusi, kus olen käinud söömas. Väike kirju kuudike - ilma kamraadi soovituseta poleks ma sinna küll sisse astuda osanud. Mis pagana stuudiokohvik ... mida see tähendab? Ja misasjast kohvikutes normaalselt süüa antakse?

Aga näe, antakse küll! Ehkki oleksin ukselt peaaegu tagasi pööranud - kõik kolm lauda olid puupüsti rahvast täis - selgus et tagapool on üks tibatilluke lauake veel. Sinna istudes saigi "stuudiokohviku" olemus selgeks. Tegemist on värkstoaga, kus tublid provvad juurde lõikavad ning muud peenemat näputööd harrastavad. Selle eesruumis avatud söögituba ollagi alguses ainul kohvinurgana mõeldud, aga näe ümberkaudsed asukad küsisid süüa kah ja seda nüüd ka antakse.

Kogu menüü on kahe reana tahvlikesele kribatud. Et täna pakutakse seda ja seda, võta või jäta. Kuna minu miinimum-nõue -- ehk et oleks nii supp kui põhitoit -- oli kenasti täidetud, siis võtsingi. Ja nüüd kiidan :)

Taipärane köögiviljasupp (2.90) osutus olevaks mõnusaks kookoskreemiseks leemeks, milles leidus nii sibulat kui porgandit, porgandit kui paprikat, šampinjonidest rääkimata. Ingver ja sidrunhein andsid kenasti vürtsi, triibuna supi pinnale puistatud seesamiseemned lisasid autentsust. Uljalt hakitud porru riputamine leemele on ehk veidi kummaline temp, aga hea värske ja krõmpsu nüansi lisas seegi. Mõnus, soe, vürtsine ja tummine taldrikutäis oleks juba üksindagi kõhu ära täitnud. (Kui tohin anda väikese soovituse - proovige kafiirlaimi ja tilgake seesamiõli lisada - hinda see väga ei tõsta, kuid annab kõvasti maitsevärvi juurde).

Kodune kapsa-hakkliha hautis kartulitega (4.00) osutus vägevaks portsuks. Porganditega tuunitud hautis oli mahlane ja maitsev ... jah ei mitte mingi kulinaarne šedööver, aga aus ja muhe kuhjatis. Kartul - noh neid oli lihtsalt palju ja suuresti nad minust taldrikule jäidki. Jällegi hakitud porru ... väike köök seab küll oma piirangud, aga oleks võinud kasvõi tomativiilak olla silmailuks, või nt peened rediseviilakad? (Tagantjärele jäi kergelt vaevama küsimus - kas tegu oli soja-hakklihaga? Kui jaa, siis see pole etteheide, vaid pigem kiitus oskusliku ärapetmise eest :) )

Kuna tegu oli sisuliselt valmistoitudega, siis kogu protseduur võttis aega täpselt nii kaua kui ma ise söömisele kulutasin, nii et uksest sisse ja välja-astumise vahe jäi ehk nii 15 min.

Kokkuvõtteks võtan ma seda puhvetit kiita küll. Supipöial on üsnagi püsti, väikelinna väikekohviku kohta vägagi vinks-vonks sooritus. Praepöial vinnab end kah püsti, kuigi ilma liigse vaimustuseta. Võttes aga arvesse koguse, maitse ja hinna suhet, siis tasub lõunatamiseks igal seitsmel juhul soovitada!

Saturday, November 18, 2017

Munga kelder (Tallinnas)

Tallinna vanalinnas võib laupäeva õhtul olla keeruline leida kohta, kus kiirelt vaba lauda silmata. Keerad aga kuhugi kangi alla ja näe ... hoopis teine lugu! Ühes taolise unkas leidsingi sildi "Munga kelder" ning seesinase keldri sügavuses päris mõnusa puhveti.

Eks rahvast jagus ka siia ning vastavalt päeva- ja kellaajale kaikus ka siin enamasti põhjanaabri valjuhäälne naer, millest nääpsakate teenendaja-piigade ingliskeelne "Hello" vaevaga läbi murdis nagu jäälõhkuja karmema talve aegu Soome lahel. Vaatamata sellele toimus kogu protsess kiirelt ja naeratusega, nii et kogu soorituse kestuseks sai nii umbes 40 minutit.

Vanalinna tihedal resto-turul on üks eelis - enamik söögikohti paneb menüü juba välja ja nii sain mitmest uksest rahulikult mööduda, nähes infokastides vaid kreemsuppide nimetusi. Selles keldris algas aga supivalik põnevama nimetusega "Munga supp" (5.-EUR), mille puhul võis üsna pimesi kindel olla, et siin pole kõike-surmava saumikseriga üle käidud. Kui veel näitsik täpsustas, et tegu on seenesupiga, noh siis oli valik selge - sedasorti kraami julgevad vähesed pakkuda!

Ootamise aegu toodi lauale leiva-liuake sõnadega "proovige meie karamelliseeritud võid!" See oli üks tõepoolest vahva eksperiment - magus või ja hapukas hea rukkileivaviil sobisid imevahvalt kokku nagu munakivisillutis ja kontsaking ... ehk siis julge ja efektne valik!

Suurepoolne kausitäis saabus lauda üsna peatselt ... noh eks sedasorti supikesi ei keedetagi tellimuse peale. Mõnus ja metsane seenelõhn hoovas juba kaugele, hapukas noot viitas marineeritud viljalihade kasutamisele. Leem oli tihke ja rammus, ilmselgelt oli supi sisse kummutatud seened koos osa marinaadiga, selles leiduvad sinepiseemned andsid maitsele vürtsikat vunki juurde. Kännumamplid, puravikud ... vist leidus ka riisikaid ... aga igatahes oli tegu julge ja ausa kraamiga! Väheldased porgandi- ja kardula-kuubikud andsid keedusele kodust vurhvi juurde. Olgu korratud, et seenesuppi julgevad pakkuda vähesed ja see puhvet teadis, mida selle nime all kaussi tõsta.

Prae osas läksin sama lihtsama vastupanu teed ja võtsin "Munga prae" (15.50). Neidis seletas, et tegu olla sealihaga, mille sees on seened ja sinihallitusjuust ... noh kas see kombo ei kõla hästi?

Rulli keeratud sealihaviil oli keeratud peekoni sisse, mis kõlab alati mõistliku mõttena. Antud juhul aga mängis see väikese vembu, et peekoni pealiskihile jäänud uljas maitsestus ei jõudnud liha enda sisse. Seestpoolt võinuks seda kompenseerida sinihallitus-juust, kuid selle šmekk jäi kuidagi ülejäänud lihavast suutäiest eraldiseisvaks. Sinepine kastmeke osutus väga asjakohaseks, sellega praavitatult läks lihakäntsak palju rõõmsamalt alla. Värske köögivilja-ribakestest kokkusegatud salatihunnik rõõmustas rohkem küll silma kui keelt, kuid paha polnud ta teps mitte.

Lisandiks prae kõrvale päris piiga alul, et missugust kartulit ma soovin ... mina valisin kartuli nimega "vokitud köögiviljad". See oli nüüd küll pisut kummaline kraam. Üle kuiva panni käinud šampinjonid ... no kuulge, šampinjonid pole küll miskid seened! Sama kuivalt närvutatud suvikõrvitsa-viilakad ... ooookei. Munataime ja tomativiilud ... ummm ... tomati vokkimine kuulub rubriiki "põnev". Aga samale kraamile selga visatus kaks odavama otsa lauajuustu viilakat??? Nommmaeitea.

Kokkuvõtteks - see puhvet väärib külastamist küll. Supipöial on igatahes väga püsti ja teatab, et seenesõpradele on see kogemus väga soovitatav! Praepöial on ka pigem püsti kui pikali, ehkki küsib, et kas ehk oleks hea mõte sealiha enne veidi marineerida ... ja mida teeb juust vokitud köögiviljadel? Aga olgu, üldmulje on igastahes positiivne.

Monday, November 6, 2017

Mintleaf (Tallinnas)

Solarise keskus on jutkui linn linnas. Selle seest ja küljest võib leida igasuguseid asju: tõsimeelseid kontoreid, pudi-padi poode, väiksemaid ja suuremaid puhveteid, kinu ja muud meelelahutust.

Ühes sopikeses leiab pesa nimega Mintleaf, mille uksed suisa ise su ees avanevad ... maagia, mis muud :) Pikk ja mahukas ruum jätab veidi heitliku mulje, restorani otsima läinud inime satub hõõguvaid pudeliriiuleid täis baari, milles kõlab miskipärast india-pärane muusika. Kõlab on vägagi pehmelt öeldud, tegelikult on müratase häirivalt kõrge, seda enam et tolle kandi helistik põhjamaalase kõrvale üsna harjumatult trummikilesid painab.

Muusikalisest vihjest võib juba aru saada, et tegu peab olema millegi idamaisega ... eks see eelhäälestab maitsemeeled millegi meeldiva jaoks ootele. Hiljem kodulehelt saan teada, et tegemist on "autentse punjabi köögiga". FB lehelt aga: "First in Estonia Fusion, Grill and Gin restaurant!" Ummmm ... see on nüüd tõesti veider info-gemüüse, millega ei oskan nagu midagi peale hakata.

Varase lõunatunni tõttu polnud veel ümberkaudne bürooplanton kokku voolanud ning olin sisuliselt ainumas kunde (saali kaugemas otsas istunud laudkond osutus hiljem headeks tuttavateks, kuid pikas ja hämaras ruumis ei osanud neid ära tunda). Igatahes toimus teenendus ladusalt ja kiirelt, kogu sooritus võttis ehk aega nii 40 min.

Kolmerealisest supivalikust võtsin kõige põnevamalt kõlava "Hr. Singh'i supp" (6.-EUR). Teenendajanna hoiatav sõnum: "See on väga vürtsikas" kõlas minu kõrvadele kui muusika. Napilt 10 min pärast laekuski taldrik, kus rammusa leeme pinnal hõljus tublisti maitsemuru ja kaks keedumuna-poolikut. Leem ... ohh kui ainult mujalgi osataks sellist buketti leemekesse kokku suruda ... see mõjus otse turgutavalt rõske-vihmase sügispäeva oludes. Aromaatne, mõõdukalt vürtsikas, nii soola kui happelisuse tase mõnusalt paika tuunitud, täidlane! Krevetid väärivad eraldi kiitust - need olid jäetud parimasse krõmpsjasse küpsusastmesse. Kanatükikesed ... noh broilerifilee noh, mis sa tast ikka räägid. Ohtralt värskelt-hakitud ingverit ja vähekese sama värsket küüslauku kõditasid maitsemeeli ning tõmbasid nina kergelt vesiseks - aga see on ju ainult hea märk!

Põhiroaks sai valitud tuttava nimetusega "Kofta" (11.-EUR), eeldades et noh küllap need võiks hakklihapallid olla ... ja seda nad olidki. Soovituse kohaselt võtsin kõrvale ka riisi, selle abil on hõlpsaim kastmekest kokku kaapida. See roog aga ei jätnud mingit erilist muljet, olgu nüüd siis eelneva maitsevõimsa elamuse tõttu või mitte. Nimeandvad lihapallid ... noh kohe mitte mingit arvamust ei kujunenud - liiga peeneks purustatud liha kaotas ära isegi toidu struktuuri, maitset neil pehmeil plönnikestel nagu poleks olnudki. Kaste oli ju isegi hea, kuid ei jäänud mitte millegagi meelde, tüübiline india-nepaali-pakistani-misiganes selle kandi karrine kastmeke. Riis oli kah lihtsalt riis, ehkki sedagi on võimalik maitsvamaks mängida.

Kokkuvõtteks - see on üks veidi veider puhvet. Restoran-kokteilibaar ... nommmaitea, kõlab veidi katsena kõigile meeldida. Supipöial igatahes on nii püsti kui vähegi kannatab olla, kilkab rõõmsalt ja teatab, et külma ja nukra ilma vastu saab siit asutisest abi kohe kindlasti! Praepöial jääb aga röötsakile, kuna hea liha rõõmutuks muutmise üle saab ainult õlgu kehitada.

Wednesday, October 18, 2017

Pegasus (Tallinnas)

Enam kui 50 aastat sama nime all tegutsev asutus on meie oludes ääretu haruldus ... kuid samas ei pruugi tähendada veel head toidukogemust. Pegasus on olnud legendi staatuses, kuid seda teises ajas ja muus kontekstis kui söögiasutus.

See vana ja väärikas puhvet on aga läbi teinud uuenduskuuri, esmamulje pole sootuks mitte vana ja väsinud, vaid värske ja meeldiv nagu kevadhommik. Noored naeratavad inimesed toimetavad selles kiirelt ja mind teenendama sattunud noorhärra huvi asja vastu mõjus tõepoolest siira ja südantsoojendavana!

Tööpäisel varalõunasel tunnil sibas rahvast edasi-tagasi, kuid teenendus kulges kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, kogu sooritus võttis tunnikese, kuid oh see oli üks meeldivalt veedetud tund!

Kõigepealt lauale toodud leib väärib omaette kiidulaulu. Maltoosaga tehtud, õrnalt magusakas, seemnerohke ja värske küpsetis olla noorhärra sõnul just hommikul valminud ja täpselt nii ta ka mõjus. Vahvalt pakendatud võikuubik on kaetud murulaugu ja soolahelvestega ning sobib sel moel otse oivaliselt magusapoolset saialaadset täiendama. Tavaliselt kõike saia-nimelist eirava inimesena sõin ma need kaks pirakat viilakat jäägitult ära - ja see juba tähendab midagi!

Supiks valitud "Kahe kala supp munasaiaga" (7.20) oli juba visuaalselt atraktiivne. Taldriku peale istuma disainitud lauakesel ilutses kopsaka munavõi kuhjakesega röstitud ciabatta-viilakas ... no sihuke mõnusalt ja koduselt pontsakas.

Koorega valgeks tuunitud leem maitses üsna lihtsalt ja jällegi kuidagi koduselt, juuresolev sidruniviil kulus marjaks ära ning tulemus sai väga meeldiv. Kaks suurt kalafilee tükki - koha ja forelli - täitsid atsakalt enamiku taldrikust. Porru ja kollase porgandi viilud taldriku põhjas lisasid veidi värvirõõmu ... ja üldmulje sai igast väikesest asjast kokku suurepärane.

Põhiroaks sai "Praetud angersäga" (14.90). Lauda toov noorsand lausa säras: "See on nüüd kõige mahlasem praetud angersäga mida ma siin olen näinud". Põhitegelane ehk kala oli ehk tiba ülesoolatud, kuid see on ka ainuke pisi-etteheiteke. Krõbeda koorikuga ja pehme mureda sisuga maitses see lihav kala hästi nii ehk naa.

Erkroheline herne-mündikreem maitses küll pigem herne kui mündi järele, kuid lahe lisand igatahes. Võis praetud brokoli jättis ehk suhteliselt külmaks, kuid see Salat, see väärib Suure tähega kirjutamist! Pikkade imeõhukeste ribadena tõmmatud kollane ja punane porgand, valge ja tavaline redis, peet ning spinatilehekesed olid kokku semmitud kerge hapuka kastmega ning maitses nagu suvine värskusepahvakas.

Lõpuks toodud kohvi mõjus kange ja värskena ... ja ohhhh seda naeratust, mis valgus mu näole, nähes kohvitassi-alusele käsitsi kribatud sõnumit: "Tulgu Teil imeline päev!"

Kokkuvõtteks - nüüd tuleb pöidlaid kohe hulgem varuda. Õhustiku ja teenenduse eest esimene pöial - püsti! Leiva-elamus vääriks kohe üüratut püstpöialt. Supipöial saab mõistagi samuti püsti olema ... kiitust väärib see, kuidas lihtsatest asjadest saab kokku oivaelamuse ehitada. Praepöial küll ehk sügab korraks kõrva tagant kala ülesoolamise tõttu, kuid no see Salat vääriks kohe hargpöialt, mis kõik taeva poole osutavad. Seda puhvetit soovitan ma kohe tungivalt! See raha sai viidud õigesse kohta ning muljetavaldavalt hea teenenduse eest veel ka väike tip jäetud.

Tuesday, October 17, 2017

R14 (Tallinnas)

Rotermanni kvartal on üks keeruline koht. Isegi omades resto nime ja aadressi tegin mitmeid tiire nagu eksinud isahani, kuni nägin silmanurgast ... ei mitte emahane, vaid vajaliku kirjaga silti. Puhh ... vihmamärjast hallusest astuda sooja valgesse ruumi on alati meeldiv emotsioon, nagu oleks võhivõõras vastutuleja sulle naeratanud.

Paekivist tööstushoonesse on rajatud üsna mõnusa õhustikuga pesa R14, mille nimi tuleneb aadressist - Rotermanni 14. Aga ausõna see aadress ei aita teid just liiga palju, kasvõi seetõttu, et kui ma juba laua taha istusin, siis näitas guugelmäpp nutikast, et olen vales majas :)

Äripäeva töölõpusel ajal on saal üsna hõre ja sestap kulgeb teenendus kiirelt ja laitmatult. Sisseastumisest väljumiseni läks ehk napilt pool tundi, mis on restorani kohta ülihea sooritus.

Menüü tabas mind hella kohta. Mina kui supiusku inimene - supp räägib köögi kohta sada sõna - avastasin, et olengi tulnud valesse kohta. Suppe lihtsal polegi menüüs! Teisalt aga kiidan pisut kontseptuaalset lähenemist - kirjas pole mitte kuutekümmetkuute valikut, vaid 6 eel-, 10 põhirooga ja 3 magusat ampsu.

Lauale toodud paberkotis (omapärane pakend!) leib lõhnas huvitaval kombel kõrvitsaseemnete järgi, kuigi maitses ei suutnud neid tuvastada. Toorjuustune maitserohelisega määrdekreem oli õrnake ja ei andnud leivale midagi juurde.

Eelroogadest valin "Konjakiga flambeeritud küülikumaks, kartuli-fenkoli tortilja, õuna, fenkoli, sinepikastmega" (8.-EUR). Roog laekub lauale imekiirelt - noh aga ega see polegi pikka moorimist vajav kraam. Maks on flambeerimisest saanud mõnusa kergelt krõbeda kooriku ja suitsuse puudutuse, õrn sisu jääb kreemjalt mõrkjaks. Kiirmarineeritud õuna-fenkoli üliõhukestest viilakatest saab kokku meeldivalt krõmpsu suutäiekese. "Kartuli-fenkoli tortilja" uhket nime kandev moodustis on lusikasuurune jämedaltriivitud kartulipannkook, mille ühilduvus fenkoliga jäi ilmselt kuhugi teiselepoole taldrikut. Konserveeritud metsõun ja dekooriks lisatud magusakas must sõrestik ... noh iluasjaks kena küll. Sinepikaste ... eee ... nojah, sellesse taldrikule nõristatud meetigakesse oli ehk sinepit ka lisatud, kuid pigem mõtteliselt.

Teiseks toiduks sai siis "Saltimobocca marsala gnochide, hernekaunadega, Kalamata oliividega" (18.-EUR) Ilmselt vaatate ka teie seda nimetust kergelt juhmi imestusega nagu mina, sestap seletas ettekandja, et tegu on loomaliharulliga ilma mingi täidiseta. Lihtsalt rullikeeratud ja seest roosaks jääva küpsusastmega loomaliharull. Nojah ... miks siis seda niimoodi mitte nimetada? Aga olgu, ilmselt on tegu sellise oskusteabega, mida üks tõeline gurmaan peaks valdama. Mina isehakanuna küsin edasi - et mis keelest see nimi siis tuleb - ja neidis laiutab käsi, kuid lubab järgi küsida. Peale meeldetuletamist selgub, et see olla siis itaaliakeelne ... ja ju siis ka itaaliapärane?

Saabub seesinane rullike kahes jupis. Ja paraku mitte lubatud küpsusastmes. Üks jubil on kenasti läbi küpsenud, teine ehk õõõrnalt roosatab, kui panna prillid ette ja lülitada värvifilter peas tööle. Piiga pakub innukalt, et võib roa välja vahetada ... kuid ei tänan, las ta olla. Igal köögil on vaid ühe eksimuse õigus nagu sapööril. Kui läheb untsu, siis nii ka on.

Lihal endal pole ju häda midagist. Ja kahjuks ka ei midagi tähelepanuväärset. Sõidame edasi.

Gnochid ehk väikesed lapikuvõitu klimbikesed on oi ... oi kui maitsestatud! Mõni ehk koguni ütleks et ülesoolatud, kuid ma ei kurda. Kastmenapakeses olev delikaatne kastmeke ongi täpselt nii alamaitsestatud, et saab kokku kena tasakaalu.

Hernekaun on hernekaun, eks ole. Soojad oliivid? Noh oliive olen ma valmis sööma mis iganes asendis. Kooritud tomatid ja idandite kuhjatis paitavad vähemalt kenasti silmanärvi.

Et siis kokkuvõte? Ehh. Supipöial lahkub solvunult toast. Asendusmehena mängu võetud eelroa-pöial jääb asendisse "huvitav", kuigi õuna-fenkoli ampsukesekese eest kaldub positiivsuse poolele. Praepöial on samasuguses asendis, kuid kröömike horisondist allapoole. Aga üldiselt - oma raha see elamus väärt polnud.

Saturday, October 7, 2017

Point (Pärnus)


Pärnu kesklinnas kipuvad kohad nimevahetusega tegelema. Et siis samades ruumides alustab nii umbes keskmiselt kord paari aasta tagant uue nimega pesa. Ringi ja Kuninga ristmikul olev puhvet on samuti mitut nime ja nägu omanud, nüüd õilmitseb ukse kohal nimeks „Point“. Et mul oli pool tunnikest aega, siis ei hakanud kuskilt kaugemalt midagi erilisemat otsima ja astusin üsna null-ootustega sisse.

Heledates toonides lakoonilis-universaalne sisekujundus jättis laias laastus sümpaatse mulje. Tõsi küll, söögisaali poolt seina kattev ja popmuusikast sähviv ja mürtsuv ekraan sobiks ehk ööklubisse, mitte päevasesse argimiljöösse. Kuna oli lõunasele ajale vaatamata ainumas kunde, siis toimus vähemalt teenendus kiirelt, ehkki ilma naeratuseta.

Minu alatine soov vältida köögi hindamisel päeva- ja püreesuppe kildus seekord, kuna alternatiivse variandi valmistamine võtnuks liiga kaua aega. Sund- ehk kiirvalikus olnud kõrvitsa-püreesupp (2.00) ausalt öeldes „mehh“, sellele vabavaliku korras juurde lisatud peekon jäi leemega täiesti paralleelseks, andmata midagi juurde ja võtmata midagi ära. Selmet et kilepakist kougitud peekoniviil kiirelt soojaks lasta, võiks sellest teha ju kasvõi peenelthakitud ja krõbedakslastud „kõrneid“ ja saavutaks ühekorraga nii dekoratiivse kui maitselise efekti ... noh aga pole minu asi kööki õpetada.

Praeks valisin seekord Juustušnitsli (6.00) – sellel roal on minu jaoks Pärnuga seoses mõnus maitsejälg. Oehh. Parim osa oli hästi maitsestatud külm hapukoorel põhinev kaste. Juust ise – kiirelt läbi friti lastud paneeritud juustuviil jättis mitte mingisuguse mulje. Ahjukartuli nime all pakutavad mugulad olid tegelikult samuti vaid kiirelt kuuma õli samas fritis näinud. Salat ... igavalt aegumatu kapsasalat kahes variandis + kurk + tomat ... jeerum küll, seda kombot pakutakse siis kui üldse midagi pakkuda pole.

Kokkuvõte tuleb seekord hall. Nii supi- kui praepöidlad jäävad pool-lõdvalt allapoole. Halb ju polnud, aga mitte mingit motivatsiooni tagasi minna kah ei ole. Ilmselt näeme samal kohal varsti jälle uut silti.

Wednesday, September 27, 2017

Salt (Tallinnas)


Vana telemaja kandist läbi kõndides takerdus mu samm nagu oleks püksepidi traataia külge jäänud. Üsna suvalise nurgahoone poolkeldri aknal rippus tagasihoidlik sildike, mille valged täpid tippisid lakoonilise sõnumi "Salt". Ooooot-oot, selle koha pihta on ju mõndagi kiitvat kuuldud. Parasjagu juhtus ka vabam tunnike olema, seda tuleb ju ometi ära kasutada!

Poisid-tüdrukud, kas teate, KUI lahe on selle koha siselahendus ja õhustik! Juhtusin sisse astuma viis minutit enne avamist, kuid sellest ei tehtud mingit numbrit ja nii sain valida ühe nendest imetillukestest laudadest, millest õhkub vana ja auväärse kohvikukultuuri hõngu nagu lõhnu heast köögist. Ja neid lõhnu oli siin ka tegelikult palju - avatud köök paiknes otse siinsamas.

Pean ütlema et mul tegelikult vedas sellise ajastusega sisseastumises - kiirelt vedas saali rahvast täis, nii et pool tundi hiljem polnud vabu kohtu selles tibatillukeses puhvetis pea üldse järgi.

Et põllega noorhärral oli mahti minuga tegeleda, otsustasin minna soovituste teed ... see pole küll ehk parim tee objektiivse pildi saamiseks, aga las ta seekord minna niimoodi.

Minu küsimus ilma menüüsse süüvimata: "kus siin supid on?" sai vastuse, mida ma tegelikult ka ei mõista. "Meil on vaid üks supp" ... miks? Kas keskmine kunde on muutunud supipõlguriks? Supp on ju köögi nägu ja vanim hõimuvaimu hoidja - praetud lihatükiga sai põõsasse põgeneda, aga supikausiga pidid sa poti juurde tagasi tulema. Suppi tuleb hoida! Aga noh,on nigu on.

Olles valikust ilma jäetud, võtsin siis selle mida pakkuda oli ehk "Ramen pardi confit, musta vutimuna ja koriandriga" (9.-) U 10minuti pärast laekus lauda kausike tüübilist jaapani nuudlisuppi. Noh nuudel on nuudel on nuudel ja väga mind vaimustada ei suuda. Aurav-kuuma leemekesse pillatud teepruunid ja seest pehmed vutimunad lisasid efektset välimust, kuid mitte maitset. Samasse pudistatud külmad marineeritud seened seevastu kõnetasid juba ka meeldivalt maitsenäsakesi. Pehmed pikad pardilihakiud muutsid kausisisu veidi toekamaks ja hiina lehtnaeri lehed krõmpsult värskemaks. Parim osa oli aga leem ise, mille mõnusalt hapukas-vürtsikat põhitooni täiendas eksootilise nüansiga mingit sorti kala- või austrikaste. Nojah, toidunimes mainitud koriandrit küll polnud, kuid see-eest tipnes kausis kuhjana peenelt hakitud rohelist sibulat.

Teiseks roaks soovitas noorsand "Omas mahlas härjasaba punases veini, selleri mille feuille ja mädarõika vahuga" (18,5). Peene restorani värk eksole ... kui sa ikka menüüd lugedes sõnaraamatut või guuglit kasutama ei pea, siis pole õige asi, eksju? Nüüd teab ka minusugune tubakas, et "mille feuille" tähendab põhimõtteliselt "kihiti serveeritud" midaiganes. Ja teate see misiganes pole üleüldse misiganes!

Juurselleri viilakate vahelt nõrgus välja pikalt hautatud härjasabaliha ning ehtis kuhjakest valge vahutort. Mädarõikavahutort, mis maitses leebelt, liigagi leebelt. Vanakooli mädarõikaga harjunud taadi jaoks oli see kohupiimjaliku tekstuuriga õhuline mass ... nojah, äratuntavalt mädarõikane, kuid ludrivõitu. Selleriviilud on küll efektsed vahekihid, kuid antud koosluses kaotasid lootusetus võitluses härjasabalihaga. Selle veidi liimjas, sidekoerohke kiuline mass võlus oma talupoegliku toekusega. Ja paraku veinikaste tasalülitas selle lihtsa võlu.

Kokkuvõtteks. Õhustiku eest peaks selle puhveti hindamisel soetama kuskilt ühe hiidpöidla ja panema selle keldri ette tänavale püsti, sest sisse ei mahuks ta ära. Muuseas, põllega poiss ütles, et rekordürituse ajal olla sinna sisse sobitunud 50 inimest ...kreeeeeebus ... kuidas? Supipöial on ka püsti, kuigi mitte-täispuhutud-mõõtkavas ja mitte ka ülemäära vaimustunud. Praepöial hoiab aga tagasihoidlikumat joont - lahe vormistus oli seekord toidu parim osa - aga poolpüsti on temagi. Üldiselt tundub aga et puhvet on taaskülastamist väärt.

Terepere (Tallinnas)

Elava liiklusega Liivaia uulitsa äärde on end sisse seadnud üks uus puhvet: kohvik-restoran Terepere. Vaadates nende FB-lehele jäetud ülevaateid selgub, et tegutseb see asutus üsna suve hakust saati ja hinnangud enamasti üks vaimustunum kui teine. Aga laseme siis oma keelega selle koha üle!

Interjöör on ... ummm ... noh ütleme sööklalik. Või siis olgu, kohvikulaadne, kuid restoraniks ei oskaks asutist küll pidada. Tööpäeva lõpusel ajal oli saal sisuliselt tühi ning sestap teenenduse kiiruse otse nuriseda ei saa, ehkki roogadega läks aega ... noh aga see pole ise-enesesest paha märk. Tõsi küll, see et piigad ei osanud palun-tänan-kuidas-maitses öelda, ei jätnud just head muljet ... aga selle tegi õnneks tasa peremehe vurhvi meesterahvas, kes ei pidanud paljuks saalis askeldades möödaminnes tervitada ja lõpus huvi üles näidata.

See, et salvrätte ei märgata laudadele panna, on viimasel ajal kuidagi trendiks muutunud. See on halb trend, kas teate - minusugusel vunts-inimesel on nende järele kõrgendatud vajadus :)

Olen korduvalt kirjutanud, et väldin võimalusel kreemsuppe, kuna need ei anna köögist kuigi head aimu. Seekord vältida ei õnnestunund, sest paberlinik-menüül oli suppide rivis vaid puljong ja kaks kreemsuppi. Nojah, eks siis valisingi ühe neist - kreemsupp mereandidega (4.50). Hiljem küll märkan, et kriidiga oli seinale kribatud ka frikadellisup ja hernesupp ja ... aga noh läks siis nii.

Umbes 20 minutise ooteaja järel toodi siis lauda esimene taldrik, üsna triik täis valget kreemsuppi, keskel tüümianioksake ja üks räsitud olekuga karbike. Ilmselt vahukoore baasil tehtud kreemine leem maitses rammusalt, kuid see rammusus mattis ka oodatud kalameki üsna ära. Ja ega vist kala polegi mereand, sest leeme seest õnnestu leida vaid kümmekond karpidest väljakougitud lihakeha ja ribake kummist kalmaari.

Teiseks roaks valitud "Viini šnitsel XXL" ilmus lauda suisa osade kaupa :) Alguses toodi väike klaaspurgike, mille kaanel ilutses sidruniviil. Hmm? Seejärel kausike värske salatiga. Kolmandaks nimeandja ise - tõepoolest XXL mõõtmetes šnitsel. Neljandaks kausike minu poolt lisandiks valitud grillitud köögiviljadega.

Näitsik pani asjad vaikides lauale ja asus lahkuma, sain talt sabast kinni küsimusega - et misasi selles purgikeses on? Pohlamoos, kõlas napp vastus. Hmmmmm ... pohlamoos šnitsli juurde? Nojah, miks ka mitte.

Eks kõigepealt tuli mõistagi šnitsel ära proovida. Õhuke ja krõbe - just selline peabki üks Viini šnitsel olema! Kuid ünsa maitsetu ja kuivavõitu ... seda ta ju võiks mitte olla, või mis? Tuleb välja, et nii pohlamoos kui sidruniviil pole mitte ilu, vaid häda pärast - nii sai lihale mingitki mekki juurde.

Värske kurgi-tomati-redise-paprika-vesikressi(?) salat oli endale katteks saanud vaid tilgakese õli, kusjuures isegi mitte oliiviõli, vaid mingit kohalikku maitsetut rapsi vms. Jeerum, õli baasil saab ju niiiiii maitsvaid salati-kastmeid teha ... aga ju siis pole vaja.

Grill-köögiviljad väärivad aga kiitust! Rohmakalt lõigatud sellerivarred, paprika, šampinjonid, porru, tomat ja punane sibul olid saanud eheda söegrilli suitsumeki man ja piisavalt krõmpsküpseks. See oli nüüd kogu valikust ainuke, millele alamaitsestamine tõepoolest sobis.

Mida siis kokku arvata? Restorani ambitsioonidega söögituba ei ole siiski restoran. Kõhu saab korralikult täis, kuid mingist gurmee-elamusest pole juttugi. Viisakas puhvet, aga ilma sädemeta. Supipöial on horisontaalis ja ega praepöialgi kõrgemale kerki, ehkki korraks võpatab naeratades, meenutades grillitud köögivilju.

Wednesday, September 20, 2017

Peps (Tallinnas)


Solarise keskuse sees ja lähikonnas leiab söögikohti nagus sügiseses metsas seeni ... ja sama erinevad on nad kah. Ühe klaasist kuubiku sisse on teinud endale pesa seen nimega Peps. Rõhutatult lihtne välis- ja sisekujundus jätab ehk veidi sööklaliku mulje, kuid eks see minimalism on ka omamoodi võluv.

Ehkki satun puhvetit külastama üsna lõunasel ajal ja vabu kohti on vähe, kulgeb teenendamine kaunilt naeratades ja vägagi kiirelt. Koheselt tuuakse lauda ürdioksakesega vesi, tellimuse vastuvõtmise järel ka leib ja või. Seemneküllane leib maitseb tõepoolest vägagi värskelt ja hästi, mõne maitserohelisekarvakesega ilmestatud või on aga saanud ülemäärase kuhjatise soolahelbeid katteks.

Esimeseks tellitud „Selge pardipuljong knellidega“ (5.40) laekub loetud minutitega. Puljong ... nojah, selge on ta tõesti, paraku ka üsna õhuke nii rammu kui maitse osas. Kuna tulin just pikemalt kõne-maratonilt, paitab see soe leem küll meeldivalt minu kurnatud kurku, kuid maitsemeeled jäävad oodatud paist ilma. Eraldi väikese kausikesega serveeritud ja veidi närtsinud maitsemuru lisamine päästab veidike pilti. Knellid – ehk siis maakeeli lihapallid – on ettekandjapiiga sõnutsi tehtud pardi- ja kanalihast ning maitsevad puljongist tsipa tihedamalt, kuid jätavad samamoodi veidi lameda mulje. Õnneks saan siia ära kasutada ülemäärast soolakuhjatist või pealt.

Teise roa „Tallekotlett ratatouillega“ (9.40) maandumine võtab veidi rohkem aega ning annab nüüd seletust esimese roa alamaitsetamisele – see on siis ilmselt selle köögi käekiri! Julgelt rohmakalt lõidatud paprika, suvikõrvits, sibul ja tomat on haudunud omas mahlas, saamata lisaks praktiliselt mittemidagi. Appi tuleb ülejäänud või ja sool ning kraam saab tunduvalt paremaks.

Kuid kogu senise õlakehituse teeb tasa tallekotlett – vaata siia sobib see alamaitsestamine suuuuurepäraselt! Ehe värske lambalihamaitse otse purtsatab sellest suurest lihapallist – noa sissetorkest voolab ohtralt mahla ja see kõik paneb maitsenäsakesed tänulikult pakatama ja toob näole rahuloleva naeratuse!

Mida siis kokkuvõtvalt öelda? Ühest küljest tuleb oma stiili ja järjekindluse eest kiita. Alamaitsestamisel ehk nö puhastel maitsetel on oma võlu. Kuid kliendile võiks jätta võimaluse mekki veidi juurde tuunida – maitseainetopsikuid ei näinud ma aga ühelgi laual. Supipöial jääb igatahes veidi lötakile, praepöial tuleb aga kaheks jagada: köögivilja-poolik on samamoodi ripakil, aga kotleti-pool-pöial lööb kokale patsu ja kiidab tulemust! Sobilik puhvet nö õrna maoga kodanikele, kes maitseaineid-vürtse-ürte eriti ei armasta.

Wednesday, September 13, 2017

Chop Afrik Kitchen (Tallinnas)

Tallinn on nüüdsest veelgi rikkam - siin avas oma uksed Musta Mandri maitsesaatkond - Chop Afrik Kitchen. Tõsi küll, tegutseda on nad jõudnud juba kolme kuu ringis, kuid olen kindel et enamiku jaoks on see veel avastamata maitsenurk. 

Koha otsimisel ajab veidi segadusse see, et see aafrika nurgake tegutseb teise asja sees - Cafe VS või siis Võitleva sõna kohvikuga ühel ajal ja ühes kohas (?), millest tuleneb interjööriline haakumatus ... aga see pole hetkel oluline.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes olin sisuliselt ainuke külaline ja kogu teenendus toimus väga kiirelt ja meeldivalt. Kuna need toidud on siinkandis uued, on ilmselt mustanahaline näitsik pidanud sadu kordi rääkima, et mis ja milleks, kuid ta tegi seda meeldivalt naeratades ja ilma vähimagi tüdimusemärgita.

Alustuseks toodi kohe minu ette klaasike punase joogiga. Minu üllatuse peale seletati et neil kodus olla kombeks igale tulijale ulatada klaasike seda jooki ja nii nad otsustasi seda teha ka siin. Hibiskus, mesi, ingver, ananass ... ja midagi oli vist veel. Igatahes isegi minusuguse magusapõlgaja jaoks oli see klaasike mõnusalt karastav ja järgi ei jäänud tilgakestki :)

Menüü on nüüd koht number kaks, kus segadust tunda. Rubriigid: "eelroad, riis, supid, fufu, pudrud, dessert, joogid". Ummm ... see suur et aga kus on praed? Ja miks on eelroogade nimekirjas supid, kui suppide jaoks on omaette rubriik? Ja mis on fufu? Kas see ongi kuulus covfefe? :) 

Igatahes leidsin et mõistlikum end usaldada perenaise rollis oleva musta päikese hoolde ja lasta endale midagi soovitada. 

Andsin enda soovidest aimu ebamäärases stiilis: "palun mingi supp ja siis midagi veel". Supi osas teatas särav naeratus, et see on selline supp, mis nagu pole päris tavapärane supp ja midagi muud polegi nagu juurde vaja, aga ehk soovin ma traditsioonilist fufut? Eeee ... no mis saab minu olla traditsioonide ja fufu vastu, eks ole! Ühmatasin nõusolevalt, aga uudishimu ajel küsisin et misasi "see" siiski on? Lähim analoog, mille perenaine oskas anda, et umbes nagu kartulipuder aga üleüldse mitte kartulipuder. Nojah, sihukese seletuse peale ei saa ju midagi muud teha kui uudishimust laperdavate kõrvadega noogutada ja jääda ootama.

Ei läinud kümmet minutitki, kui lauale toodi kaks taldrikut. Noh see supp pole tõepoolest päris supp, see on nagu rohkem selline tummine pajaroog, mille sisust esimese hooga on keeruline aru saada. Ja siis see saladuslik fufu ... tuli välja et see on siis jamsijahust kokkusegatud tihke mass, mida päikeselise daami seletuse kohaselt siis söövad näppudega, kastes selle tihke massi tükikesi supi sisse. Aaaaaa ... noh nagu mamalõga Kaukaasias ja muud analoogsed pudrulaadsed nähtused vahemeremaades - see on tõepoolest lustlik vaadata, kuidas kohalikud neid pudrukuulikesi näppude vahel veeretavad ja siis suhu loobivad, kastes neid ennem millegi sisse või siis mitte.

Egwusi nimeline supitaoline toode (7.-EUR) maitses üüratult hästi. Vürtsikas, vähese mõrkja alatooniga, pigem aga siiski maguste nootidega mägi, mis taldriku keskel kõrgus, osutus olevat spinati ja ürtidega segatud jahvatatud meloniseemneteks. Selle all leidus suuri looma- ja vist ka muu liha tükikesi ning imemaitsvat vürtsikat leemekest - otsaesise tõmbas kenasti niiskeks, kuid ei mingit ülevürtsitamist ... seda ütlen muidugi mina kui vürtstuleneelaja. 

Fufu ehk jamsipätsike (2.-EUR) oli ... kuidas nüüd öeldagi ... veider. Veider pigem selle sõna heas mõttes, harjumatu ja mage. Aga kui teha nii nagu  soovitati, et kasta supi sisse, siis toimis täiesti asjakohase supikõrvasena. Ilmselt ma seda uuesti ei võtaks, sest maitsetupoolse massiga kõhtu täita pole just see, mille järel minusugune ringi vaatab.

Mida nüüd siis pöialdega teha olukorras supp pole nagu supp ja fufu on üldse ... noh fufu :) Koondan need pöidlad ühtekokku ja tõstan kõrgele pea kohale. See puhvet väärib soovitamist ja tagasiminemist - siinsest kööginurgast saab veel palju väärt asju avastada!

Tuesday, September 5, 2017

Riis Tallinnas


Teel Tallinnasse saatsin FB avarusse üleskutse stiilis „pakkuge ägedaid söögikohti“ ja avarus vastaski. Huvitaval kombel kuulus enamik vastuseid rubriik „aasiakad“ ehk kõikvõimalikud hiina-, jaapani- jne pärased pesad. Kas tõesti on need asunud Tallinnas domineerima ... või jäävad ülejäänute foonil paremini silma?

Olgu nii või naa, vähemalt esimese hooga ma ausõna proovisin neid aasiakaid vältida. No ma lihtsalt tean, et pole adekvaatne neid hindama – tulemuseks on enamasti vaimustunud nurrumine. Aga näe nii läks et üks koht oli kinni ja teine kaugel ... ja nii maabusingi lõpuks kohas, mille aasiapärasus algab juba nimest: „Riis

Selle puhveti välimus ega sisemus ei vääri eraldi kirjeldust – no selline standartne värk. Ja ausalt öeldes ka teenendus oli lohakavõitu – mainin vaid seda et supi kõrvale ei taibatud lusikat tuua.

Aga vaata köök ... see on midagi hoopis muud! Omalaadse sissejuhatuse sellele andis pikas põlles asjalikult toimetav hipsterlik noorsand, kes minust mööda tuhises, pärides telefoni teel kelleltki: „Kas teil praegu karuliha pakkuda on? Aga metssea oma?“ ning seejärel võidukalt kööki kraaksatas: „Karuliha on olemas!“ sellise moega, nagu oleks kõnealuse oti just äsja ise kinni püüdnud.

Supiks valisin „Pho Bo veiselihasupp“ (7.-EUR). Umbes 10 min pärast laekus suur kausitäis nuudliküllast leent, millest võiks rahumeeli kõhu täis saada ja sellega piirdudagi – vähemalt kubatuuri mõttes.

Kühvlitäiele lintnuudlile lisaks leidus kausis julgelt lõigutud ja kiirelt kuumtöödeldud sibulat ja porgandit ning mõningal määral ka kiududeks lagunenud veiseliha ennast. Rõõmu tegi see, et leemeks oli äratuntavalt ehe, tegelikult ja päriselt ka veisekeedus, mitte kiirkorras valmistatud pulbri- või kuubikupuljong.

Et see leemeke oli aga ... noh kuidas öelda ... mõõdukalt maitsestatud, see polnud kuigi suur miinus. Aasiapäraseid nüansse sai kohe ja ise juurde tuunida, selleks oli omaette liuakesel nii laimilõik kui tšillilõigud, hakitud roheline sibul ja muu asjakohane kraam. Igatahes jätsin rõõmuga pool kausitäit nuudleid järele, olles kõik väärtusliku nende vahelt pulkadega välja koukinud ning leeme lusikaga välja kühveldanud.

Teiseks roaks sai „Veiseliha punases karri-kookos-kastmes“ (10.-EUR) ja lisandiks sinna kõrvale „Aurutatud jasmiiniriis“ (2.-EUR). Sellegi toomine oli kenasti heas tempos ajastatud, nii u 10 min peale suppi.

Kas te olete kunagi riisist vaimustunud? Aga just nii ma kirjeldaks seda elamust ... vaata riisist sa ju tavaliselt ei oota midagi, kuid see valge, veidi kleepjas, õrnalt vetikapuruga üle puistatud aromaatne riis maitses lihtsalt superhästi!

Veiselihalõigud olid ehk tibake vintskevõitu, kuid selle kompenseeris kuhjaga kaste. Kookos, karri, kafiirlaim, sidrunhein ... kõik see kokku oli lihtsalt sulnis nagu rammestunud suvine pärastlõuna. Kuumavalt vürtsikas, sametiselt pehme, magus-hapuka võrratu tasakaaluga – kõik see, mida sa ühelt karrikastmelt iganes oodata oskad. Sellise innuga pole ma ammu viimaseid kastetilku taga ajanud, pannes ühel hetkel pulgad kõrvale ja võttes häbenemata lusika appi.

Kokkuvõtteks – puhvetit nimega Riis võib väga julgelt soovitada! Supipöial on ehk liigse innukuseta püsti, kuid praepöidla vaimustus teeb selle igal seitsmel juhul tasa. Aasia köök ja eesti magu – kes neid jõuaks lahuta’ :)

Friday, September 1, 2017

Supis küpsetatud kana

Eks ole ju ka sinul juhtunud seda, et keetsid eile sihukese supi kokku, mida ära ei jaksatud süüa? Ja siis sa järgmine päev mõtled, et mis ma nüüd selle kõigega peale hakkad? Noh eks võib ta ju sügavkülmutada kuni järgmise neljapäevani ... või siis hoopis selle see kanakest küpsetada.

Võtad siis kuus kanakodarat ... või peenema nimega "kondita kintsuliha", lased nad sirts-särts üle panni pruunakaks, laod ahjuvormi sisse, kallad supikese peale ja paned praeahju ukse väljastpoolt kinni ... noh nii neljakümneks minutiks.

Minul juhtus seekord olema kukeseene-lillkapsa püreesupikest. Ja kuna külmikus leidus ka mozarellat, siis räbustasin selle ka supikese sisse. Aga ma kujutan ette, et selleks kanakastmeks sobib ka iga teine supike, olgu siis kasvõi seljanka või boršike. Piimasupi osas jään kõhklevale seisukohale, aga ega ahjus seisukohta ei pakuta nii ehk naa.

Noh ja mida sa nüüd kuldküpsenud tükikeste ja oivalise kastmekese kõrvale pakud, see on siiralt sinu asi. Mina keetsin nt türgi ube. Aga see on sügavalt minu isiklik probleem, et need mulle maitsevad ja kogemata juhtus ka oapesakond kodus olema.

Loomulikult ei järgne nüüd mingeid koguseid või muid peensusi. Noh lihtsalt supis küpsetatud kana on piisavalt loll idee, et seda teiega jagada, kas pole nii?

Sunday, August 6, 2017

Kalamajakas Pärnus (taaskülastus)

Pärnus olles soovitatakse sulle varem või hiljem minna Kalamajakasse sööma. Et aastatagune kogemus oli mitte just kõige parem, siis olin ebalev, kuid argument et "neil on nüüd uus peakokk" veenis tegema uut katsetust. Olgu etteruttavalt öeldud, et soovitus ja otsus olid õiged.

Ümber-ehituse järgselt on söögikohas ruumi oluliselt rohkem ning köök endisest veelgi avatum. Hea värske kalavalmistamise lõhn lööb üsna uksel vastu ning sihandses asutuses on see ju ometigi asjakohane.

Kõigepealt lauda toodud sepikuline kraam oli ülimalt värske ning selle kõrvale merikarbis serveeritud küüslaugune maitsevõi suisa taevalikult hea!

Supiks võtsin eelmisest aastast tuttava uhhaa (4.50) ning tulemus on positiivses mõttes stabiilne. Ehk siis asja olemus (kolm kala / porgand / kartul) on sama, kuid maitse tublisti parem. Happesuse-soolasuse tasakaal on kenasti paigas, kala ennast on ehk suure kausi kohta tagasihoidlikult, kuid leem ise on nii hea, et patt oleks nuriseda. Julgelt-rohmakalt peale hakitud maitsemuru annab kenakese koduse nüansi, nii et üldmulje saab igatahes vägagi hea.

Praeks valisin lesta (7.-) ning selle kõrvale lisandiks põnevalt kõlava "Juurviljasteik" (3.00)

Oi sa pagan, see steik, vat see oli leid! Tõsi küll ... mis ta nüüd ikka niiväga steik oli, pigem selline munane köögiviljalasnje, millest ise tuvastasin ära porgandi ja pastinaagi, küsimise järel veel ka bataadi, kuid igatahes jubekolepõnev ja maitsev ja toitev ja suur! Ausalt öeldes oleks sellest küpsetisest piisanud et kõht mõnusalt ja maitsvalt täis saada.

Lest ise oli kõige sellel eelneva kõrval ... noh kuidas seda öeldagi ... vesine ja mage. Kolm saledapoolset lestakest olid vist valminud aurus(?) igatahes puudusid igasugused jäljed küpsetamisest ja grillimisest. Proovisin küll enamiku liha luude pealt ja vahelt välja nokkida, kuid kahe-poole kala pealt loobusin.

Kuidas siis seda asja üldistada? Pöidlaid läheb vaja rohkem kui loomupäraselt neid võtta. Supipöial on igastahes püsti, ehk küll ilma vaimustus-kilgeteta, kuid igatahes püsti. Praepöial number üks ehk see va juurviljalasanje oma tahaks kokal kätt suruda ja siiralt kummardada. See teine praepöial - too mis lestade eest vastutab - kehitab aga õlgu ja langeb lõdvalt allapoole. Maitsevõide kiitmiseks sooviks aga veel paar lisapöialt kasvatada ja need siis üksteise otsa torniks püsti laduda :) Nii et kokkuvõttes - seda puhvetit tasub soovitada küll, nii pärnakatele kui muule ilmarahvale. Aga ehk on enne toidu valikut mõistlik küsida peakoka soovitust?

Saturday, August 5, 2017

Bum Bum Pärnus


Vaat see on nüüd üks parimaid näiteid sellest kuidas taust määrab sisu. Küsisin kamraadilt mõne hea toidukoha soovitust ning miskipärast eeldasin vaikimisi, et soovitatud koht kuulub restoranide kategooriasse. Selle ootuse pealt oli esmamulje ausalt öeldes kasin ... kuni hiljem selgus asutuse FB lehelt, et nad määratlevad ennast pubina ja veel sellises soustis: „Astu sisse ja meenuta 90ndaid! Siin saad nautida maitsemeelele vastuvõetavat, harjumuspäraselt kvaliteetset toitu ja jooki ning kuulata armastatud artiste!“

Ja ennäe, kõik karekohad loksusid paika ning võimalikud pretensioonid sulandusid.

Weekendi aegu minna festivali lähedusse sööma pole hea mõte. Rahvast on paksult, teenendajad teevad asju kiirustamisi, ooteajad kisuvad loomuldasa pikemaks. Menüü nokin võõralt laualt ise, peatan mööduva ettekandja, suppi ootan 15 minutit ja praadi veel teist sama palju.

Et odavalt vormistatud menüüs on ainult üks supp ja selleks on seljanka (2.50), tekitab esmalt hämmingut (mäletate, ootus oli restoran). Samas lauda saabunud suur taldrikutäis on aus ja lihav. Vähemalt kolme sorti liha + peenelt hakitud vorst moodustavad mõnusa konsistentsi, mõningal määral hapukurki annab tomatisele leemele lisahappelisust ning maitsemulje jääb päris kenake. Ei midagi, mille üle vaimustuda, kuid siiski viisakas (ja pubi kohta isegi kiiduväärt).

Praeks valin „Grillitud sea välisfilee jalopenosalsaga“ (10.-EUR) ning lisandiks tatra. Liha võib üsnagi kiita – ehedalt ja värskelt grilline, suitsune ja maitsev. Ehk oleks võinud pikemalt marineeruda saada, kuid mis seal ikka. Kausike vürtsikat piprasegu mõjub mõnusa täiendusena. Apelsiniviilakad suvel taldrikul ... noh restoranina ma alguses kirusin omaette köögi vaimuvaesust, kuid „90’id meenutav pubi“ asetas selle maitsevääratuse omale kohale. Tatar oli halb valik, kuiv ja maitsetu kuhil jäi minust taldrikule.

Üldistatult – kui teada ette et lähed retropubisse, siis on hinnang hea. Nii supipöial kui praepöidla asend sõltub eelhäälestusest, restoranina jääks nad horisondistki allapoole, pubina kerkivad keskmisest veidi kõrgemale. Aga gurmee-elamust ei maksa sellest puhvetist oodata nii ehk naa.

La Boca Pärnus


Pärnu südalinnas keset Kuninga uulitsas leidub ridamisi toidukohti, neist keskseimal kohal paikneb La Boca. Mõnes kirjelduses märgistatakse teda kui „steakhouse“, mõnes „argentiina restoran“, mõnes „grill-restoran“. Sama erinevad on ka arvamused, mida selle kohta eelnevalt kuulnud ... kuid oma keel on ju ikkagi kuningas.

Ehkki ilm oli tuuline ja jahedapoolne, istus enamik inimesi väljas, seetõttu sai tühjas saalis esialgu rahulikult maha istuda ning menüüd uurida.

Üldiselt – teenendus oli viisakas ja kiire, isegi ootamatult kiire, arvestades et samal ajal viskas restorani ikka korralikult inimesi täis ja poistel oli sebimist kõvasti.

Väikese kõrvalmärkusena – asutusest ei jäta kuigi head muljet see, et nende ainuke elektrooniline jalajälg ehk FB leht on vormistatult hooletult ja vigadega.

Supiks valin Argentiina lihasupi (6.-EUR) ning see on hea valik. Nimele sobivalt koosnebki supp peamiselt loomalihast, mille pikad kiud on korralikult pehmeks haudunud. Leem on meeldivalt magusakas-hapukas ... noh võib-olla seda magusat poolt võiks isegi veidi vähem olla. Aegamööda kerib end tuntavaks tšilline vürtsikus, kuid see mõjub enam kui asjakohaselt. Igatahes on tegu vägagi nauditava kraamiga, mille puhul langevad kokku ootused ja tulemus parimal moel.

Praeks valin harva kohatava toidu „Grillitud veisemaks“ (9.-EUR) ning sellega saab ausalt öeldes metsa pandud. Maks on delikaatne asjandus ning teda on üsna kerge ära rikkuda, antud juhul ülegrillimise teel. Maitsestuse koha pealt pole mingeid etteheiteid – vürtsika kooriku vastu pole mul midagi, kuid lihaollus on ise tuimaks ja tihkeks muudetud. Noaga lõigata kannatab, mäluda enam-vähem kah, kuid maks peaks ka peale grillimist jääma õrnaks. Lisandiks valitud köögiviljad on küll vägagi head, väike seesami-õline nüanss sobib neile suurepäraselt. Maksa alla nõristatud tšilline-veinine kaste maitseb samuti suurepäraselt, kuid jah ... toidu keskne element ehk maks ise jääb minust suuresti taldrikule.

Üldistatult on mulje vasturääkiv. Asukoht, miljöö ja hinnatase on hea, supipöial käändub kenasti üles ja kutsub lihasõpru lähemale, kuid praepöial jääb kahjuks üsna lötakile. Ma saan aru, et suures rahvamöllus tähelepanu hajub, kuid iga toiduports on ühtlasi ka teie „ainus ja viimane“ võimalus jätta kliendile muljet. Minu mulje on seekord kesine.

Thursday, July 27, 2017

Da Rocco Tallinnas


Kas teadsite, et Tallinnas olla 775 kohta, mis pakuvad süüa? Nii vähemalt väitis mulle vanalinnas paikneva itaalia resto Da Rocco tegelane. Muljetavaldav kas pole ... katsu sa neist kasvõi osagi läbi käia!

Sellesse vanalinna pesakesse aadressil Lai 6 sattusin kamraadi soovituse ja teele jalgujäämise kombona. Sattusin ja soovitan teilegi ... või külastage kasvõi nende kodukat ja te naeratate juba selle muusikapala peale, mis lehe avamisel käivitub. Itaaliakeelne menüü sissejuhatus paneb ehk kergelt hämmelduma ... kuid seejärel samuti naeratama, sest korraga te saate aru, et te saate aru :) Itaalia keelest saate aru, kas pole vahva!

Pisike resto omab veel pisemat sisehoovikest, mida soovitan kindlasti kaema minna. Ja sel sisehoovil on ka teine korrusekesekene!

Pärastlõunasel ajal oli külastajaid vaid üksikuid ning kogu teenendus toimus kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, vaid inglise keeles ... aga selles on siiski oma võlu, kui itaalia restoranis askeldavadki itaallased, kes omavahel koduselt ja omakeelselt hõiklevad, kas pole? Kokku läks aega ehk maksimum 40 minutit, mis restorani kohta on väga hea tulemus!

Aga nüüd siis ka söögis ja köögist. Sisehoovis istudes jääb köök muuseas kohe su kõrvale akna taha, teisele poole õhukest marlist eesriiet. Mulle jäi mulje, et kokk jälgis mind läbi selle ja pani teise toidu pannile sel hetkel, kui ma esimese lõpetasin ... aga võib-olla nii mulle vaid tundus.

Supivalikus on vaid kaks rida: päevasupp (7.-EUR) ja kalasupp (15.-EUR). Mõistagi valin kalasupi, sest oma eelarvamust päevapakkumiste osas olen korduvalt seletanud. No ei räägi need päevakad midagi köögi kohta, no ei räägi! Või siis räägivad, aga midagi sellist, mida kuulda ei taha.

Alustuseks tuuakse lauda väike näkivaagen, kus lisaks marineeritud oliividele leiduvad pikad punakad krõpsukad. No oleks nagu porgand ... või on siiski pastinaak? Aga igatahes mõnusad krõbinad ikka enne toidu saabumist näkitseda.

Seejärel saabub supp. Supp? Vau, mitte supp! Iial poleks osanud aimata, mis võib peituda lihtsa ja koduse nimetuse „kalasupp“ taga. Kõrge kuhila tipus troonib hiidkrevett, pikk sõrg õieli kõikvõimalike karbiliste asjakeste kohal. Ma pole karbimaailmas kuigivõrd kogenud ning ei oska nimetada kõiki neid erinevaid tegelasi, kuid puht visuaalselt oli neid siiv vähemalt viite eri sorti kuju, suuruse ja värvusega. Lisaks siis ka mõned kammkarbi lihavad pontsakad kerejupid ja muud lahtised jublakad, millest tavamõistes „kala“ nimega haakusid vaid mõned üksikud. Mereandide taldrik mõnusaima leemega ... vat kuidagi nii peaks seda toitu nimetama. Supileem ise oli kergelt tomatine, parajalt happelise-magusaka-vürtsika tasakaaluga. Näpuotsaga kartulikuubikuid, rohelisi oakauna-jupikuid ning hernekesi mõjusid kui kodune tervitus keset kauget merist taldrikutäit. Võluv, väga võluv igastahes!

Teiseks roaks tellisin grillitud tuunikala ning ettekandja täpsutuse peale, et kas „rear“ või „medium“ valisin teise. Lisandivariantide hulgast köögiviljad, mis laekusid omaette kausikeses ja olid ehk kröömike ülemäära pikalt vokitud, kuid siiski väga maitsvad. Tuunikala steik maitses otse oivaliselt, seest õrnalt roosakas liha oli mahlane ja mahe ... sellele valatud tšilline veinikaste varjutas liha enda õrnust ülemäära, kuid kuna see kaste oli ise oivaline, siis siiski ei nurise.

Üldistatult – seda puhvetit soovitan küll kohe kindlasti! Supipöial virgub nii püsti kui vähegi annab ning viipab lähemale kõik mereandide armastajaid. Praepöialgi on innukalt õieli, ehkki esitab kööki küsimuse: kas köögivilju võiks veidi-veidi krõmpsumalt serveerida? Aga 775 Tallinna toidukoha hulgast tasub see nimi küll meelde jätta pidulikumaks puhuks: Da Rocco!

Tuesday, July 25, 2017

Suvikõrvitsa-muffin

Suvikõrvitsat saab alati ühel hetkel liiga palju. Vedeleb teine köögilaual ja vahib etteheitvalt sulle otsa - et no mis sa minust siis koju tassisid kui ära kasutada ei oska? Vaata oskan ikka küll!

Üks imelihtne temp on kasutada see rohekas jurakas ära muffinite sisse. Kuna ma saiasööja ei ole, siis kasutan nende valmistamiseks (mida juhtub üldse ehk kord-kaks aastas) kaerahelbeid. Soovitavalt neid va kiir-kaerahelbeid, kuid ilmselt saaks ka harilikest peale mõningast leotamist samamoodi asja.

Et siis riivid jämmmeda riiviga suvikõrvitsa ära, segad kaerahelvestega, maitseainete ja munaga kokku, kühveldad vormikestesse ning virutad 40 minutiks ahju. Jah vaata täpselt nii primitiivne see tegu ongi. Ühe-lause-retsept ja sama lihtne tegu.

Noh muidugi võiks ju siinkohal jahvatada ainete vahekordadest ning soovitavatest maitsesegudest, kuid vaata sel poleks ju mitte mingit mõtet! Suvine kokkamine peab olema lihtne ja maitsev nagu hea anekdoot. Ainuke soovitus, mis ehk tasub andmist - küpsetuspulbrit tasub ikka sisse segada, et tulemus jääks kohevam. Väike soodane noodike võib ehk häirida lõpuks, kuid seda saab edukalt nt pitsamaitseainega varjata. Ja lihtsa lauajuustu asemel võib kakukese peale järgmine korda panna kitsejuustu tüki.

Ära kulus:
- üks noorepoolne suvikõrvits
- u kaks klaasitäit kaerahelbeid
- kolm väheldast muna
- maitseaineid
- tilgake õli vormide määrimiseks
- zipake juustu kakukeste peale

Maksumus: kokku ehk kolm eurot? Ajakulu: 5 minutit ettevalmistust, 40 min küpsemist. Tulemus: 12 soolast ampsukest.

Thursday, July 20, 2017

Café Amália Viljandis


Viljandi ühes stiilsemas hoones, otse lossimägede serva peal paikneb asutus nimega „Café Amália“.

Suvine terass ja suuuur hooviala annavad kohale vähemalt suveajal kõvasid plusspunkte. Kuid leidub ka miinuseid.

Kamraad tegi ettepaneku, et läheme sinna lõunale ... noh miks mitte vaadata enda jaoks uus pesa üle. Aadressi järgi kohale jõudes näed trepi ees suunavat sildikest, kuid siis saabub segadus. Astudes esikusse on sinu ees ridamisi uksi, millest mitte ükski ei kanna kohviku nime. Ühele on küll kinnitatud paberileheke sõnumiga „söögituba“ ... eee ... kas see peaks õige olema? Aga näe ongi.

Ruumid ise on üsna hubased ja heledad, tööpäeva lõpuse aja tõttu rahvast jagub mõõdukalt üle-laua istuma. Leti taga tellimusi vastu võttev uje noorhärra ei tea täpselt, kas minu tellitud praadi ikka saab (selgub et saab) ja ei taipa ka öelda, et suppi tuleb ise võtta. Kohalike värk, kõik ju teavad, kuidas käitud, eks ole?

Suppi on valikus täpselt üks tükk, menüüs on selle kohta mitte-midagi-ütlev „päevasupp“ (2.-EUR). Eraldi lauakese peal seisvatest kahest soendusega tirinast kannab üks sildi „tomati-püree supp“, noh eks siis seda tulebki endale kulbitada. Kahkjas-punane püree koosneb küll vist nii umbes pooles mahus porgandist, mitte tomatist. Maitse ... maitse on mehh. No vaata justnimelt sellepärast ma ei tahagi tavaliselt neid päeva-suppe ja –praade, et need ei ütle köögi kohta mitte muhvigi, taoline toit disainitakse kõigile sobivaks ja seetõttu üsna maitsevaeseks. Lõpuks pääseb küll kuskile keelepärale ka õõõõrn ingveriline õhetus, mistõttu päris läbikukkumiseks seda toidukatset ei nimetaks.

Praena sai valitud hakk-biifštek (5.50 EUR). Et praad toodi mu ette juba mõne minuti pärast, vaeval supi kallale asumise järel, see ei räägi köögist ja teenendus-aruasaamadest head keelt. Nagu kõrval-laudadest nägin, toodi täpselt samas põhivalikus kartul-salat-kaste lauale kõik road, erines vaid lisatud lihaollus. Salatil polnud viga, veidi väsinud ta ju oli, kuid siiski ilmselt samal hommikul kokku lõigatud. Ahjust läbikäinud keedukartul maitses vesisepoolselt nagu kevadine kardulake ikka. Kaste oli hea, kodune, võib-olla isegi päris puljongi põhjal tehtud ... ehkki tiba kahtlen. Hakkbiifštek ise oli aga õnneks meeldiv, vägagi mahlane ja parajas maitsetasakaalus.

Kokkuvõtteks: kui nälg majas, võib külastada küll, kuid ootusi pole mõtet kõrgele seada. Supipöial jääb üsna lõdval allapoole rippuma ning ega praepöialgi horisondist kõrgemale kerki.
---
pilt isetehtud

Wednesday, June 21, 2017

Juustusupp selleri ja sibulaga

Ja ausalt öeldes on pealkirjaga kõik öeldud. Sest ainult neid kolme asja lähebki vaja, et teha valmis üks oivaline supike. Mmmmm ... mihuke supike!

Või noh, vett läheb ka veel vaja. Ja küslat, kui seda armastate. Mina armastan. Sama lugu tšilliga.

Aga lugu ise siis järgmine: haki sibul ja seller, pane poti põhja vähese võiga tšillima. Tšilli tahab ka tšillimist, nii et selle võid ka üsna alguses poti kukutada. Küüslauk võiks hiljem saada, sest tema pikka kuumutamist väga ei taha. Küsla lisa siis kui esmane podisemine on lõpukorral, nõksa enne seda kui vett juurde kallama asud.

Aga juust? Hakitud juust kalla vedelikku siis kui kõik on juba piisavalt pehme. Sest vaata kui sa juustu liiga vara paned, võib ta hakata põhja külge ... noh ja kesse ikka kogu aeg segada viitsib. Soovitavalt võta mõni suitsune juustuke, mina võtsid seda va Saaremaa kadakast - see suitsune lisand sobib antud leemele oivaliselt.

Noh ja kõige lõpuks võta saumikser ja lase kõik mõnusaks püreeks. Kui oled sibulate karamelliseerimisega liiale läinud, lisa ennem hapukoort, et supile heledam pale anda.

Ja kas sa nüüd kõige lõpuks serveerid seda kreemsupikest röstitud saiakuubikute, hakitud maitsemuru, riivitud parmesani või nt musta seesami seemnetega, see on juba siiralt sinu enda asi. Vabal maal on igaüks oma supi sepp, eks ole? :)

Ära kulus seekord:
- neli keskmist sibulat
- neli sellerivart
- liitrijagu vett
- u 300 g juustu
- 1 tšillikaun
- pool pead küüslauku
- meelepäraseid maitseaineid (soolaga ole ettevaatlik, kuna juust on ka ise soolane)

Ajakulu: ca 15 min. Maksumus: ehk on 5 eurot ... peamine maksumus on juustu hind. Tulemus - 4 kausitäit hurmavat püreesuppi.
-------
pildid näpatud, kollaaž isetehtud

Saturday, May 27, 2017

Guacamole korvike

Seeriast - kui süüa teha ei viitsi, aga midagi head ampsata tahaks. Selliseks puhuks on hea, kui kodus leidub pakike tortillasid. Soovitavalt täisteralisi ja neid suuremaid.

Lõikad tortilla neljaks ja muntserdad lõigud muffinivormi pesakestesse. Täidad meele- ja käepärase sisuga, ainukeseks reegliks täidise valikul on see, et kraam ei pea tahtma erilist kuumtöötlust, kuna ahju näevad nad korvikese sees vaid 10 min.

Mina panin ühtede vormide põhja suitsuvorsti viilakaid ja peale eilsest pannile jäänud prae-bataati. Teistesse kapsa-porgandi salatit. Sina pane mida ise tahad, eks ole.

Aga miks on asja nimi "guacamole korvike"? Sest vaata särtsu peab maitses olema ning tortilla ja guacamole on vennad. Ja minul oli värskelt valminud purgitäis seda ilusat rohelist avokaado-möginat, mille lisamine ükskõik millele on jube hea mõte. Mõistagi juhul, kui sa selle avokaadokese oled kenasti sidruniga hapuks ja tšilli ning küüslauguga vürtsikaks tuuninud.

Novat, nii et ükskõik mida sa sinna korvikesse põhjaks ei pannud, tõsta nüüd selle peale lusikatäis kevadevärvilist guacamolet, kata juustuga ning siputa peale nt pitsamaitseaine nimelist ürdisegu. Või pane tomativiil. Või kõike seda ja teist ja kolmandat.

Ahju sa ju taipasid juba ennem kuuma panna? Noh ja nüüd tõstad muffinivormi ahju ja ootad 10-15 min, kuni korvikõrvad kenasti pruuniks tõmbuvad ning juust sulanud on.

Kulu- ja maksumuse arvestust oleks seekord täiesti totakas teha. Kolmest suuremast tortillast saad sa igastahes 12 korvikest, mis rõõmustavad silma ja keelt. Ja pealegi - see on üks lihtsamaid asju, mida köögis teha saab minimaalse ajakuluga
------
pilt isetehtud

Tuesday, May 16, 2017

Täiskuu kohvik Viljandis

VIljandi südames, bussijaama kõrval, Centrumi kaubakeskuse teise korra peal leiab puhveti nimega Täiskuu Kohvik. Nagu taolistes kobarpoodides ikka, pole ei eksterjööri ega sisustuse osas millegagi eriti hiilata. Positiivne on aga see, et hele ja klaasseinaga ruum on ka tegelikult ruumikas - laudu pole tihkelt üksteise otsa lükitud. Negatiiviks aga hõljus köögi ümber häirivalt palju suitsuvinet.

Äripäeva hilislõunasel ajal sisse astudes olin ainuke kunde, sestap oli teenenduskiirusega kõik korras. Kontrollküsimus - kaua kõik kokku aega võtab - sain vastuse et u 20 minutit ja nii ka läks. Tõsi küll, kas loeti nüüd minu küsimusest välja et kiire on taga või millegi muu tõttu ... aga mõlemad tellitud road, nii supp kui praad, toodi ühekorraga lauda. See mõjub ausalt öeldes kummaliselt ja kliendist mitte väga hoolivalt - põhiroog võib ju sel moel liigselt jahtuda! Väike lisaküsimus - kas toome korraga mõlemad - oleks olukorra päästnud.

Esimeseks vaatasin endale paljulubava "Ungari guljašš" (4.50) ja valik sai õige! Suures sügavas taldrikus olev supiports oleks väiksema söömaga inimesel kõhu kenasti ära täitnud kogu lõunasöögi jagu. Leem oli tihe, ürdine, vürtsikas, maitsev ja toitev. Põhiliselt kartulist, lihast ja tomatist koosnevat leemetäidis kõditas meeldivalt nina ja keelt. Paprikapulbri lisamisega polnud koonerdatud, näpuga siputati peale ka kuivatatud ürdikesi.

Teiseks roaks otsustasin võtta "Söeahjus küpsetatud karbonaad" (9.50) ja üldjoontes läks seegi valik täppi. Väljanägemine oli sel roal mõnusaimalt talutoidune - säriseval malmpannil kopsakas lihatükk koos köögiviljadega, eheda suitsuse-grillise aroomi tõttu tuleb algne köögist levinud suitsuvine andeks anda.

Tõsi-tõsi, karbonaad ise oli suuuutike vintskeks jäänud ... vaata kui see liha oleks saanud senikaua veel küpseda kuni ma supiga ametis olin, siis olnuks küpsusaste kõvasti parem. Kuid kena koorik lihatükil näitas et seda küpsemist oleks pidanud siis ka kaane all toimetama, muidu oleks alganud söestumine. Grillitud tomat ... selle jupstüki osas olen ma talvisel ajal skeptiline, kuid tuleb au anda - eheda söegrilli aroom muutis ka selle tegelase igati meeldivaks. Grillpaprika - no siin ei saa midagi untsu minna! Suvikõrvitsa viilakate grillimise puhul teeb enamik kööke selle vea et jätab need kuivaks, kuid siin taldrikul olevad amspud olid natukese õli näinud ja sestap mõnusad. Koorega röstitud kartul - ja isegi see sai ehedalt väärindatud. Külm kurgi-hapukoore kaste oli ehk natuke mehh-maitsetu (tilgake sidrunimahla või lusikake head majoneesi oleks sellele lisaks hästi mõjunud). Kuivataud rosmariini-tüümiani segu (oli vist see?) kõige peal aroomiandjana sobis samuti vägagi kenasti.

Lõpetuseks väike soovitus - formaalsusena mõjuv küsimus "kuidas maitses" tasub ikka kundele esitada, eks ole?

Kokkuvõtteks - seda puhvetit võib soovitada küll! Supipöial on üsna otsustavalt püsti, praepöial ehk sügab natuke kahtlevalt kukla tagant kuid siis käändub kah ikka ülespoole. Kobarpoodides leidub ikka teinekord häid asju kah! :)

Friday, May 12, 2017

Farm Tallinnas

Tallinna vanalinna müüride vahel on veidraid asju. On ka Farm. Mis seose tõmbasid koha loojad nimetuse ja vastuvõturuumis olevate metsloomade vahel, seda ma ei tea. Ehk Orwell? Kuid see polegi hetkel oluline.

Põhjamaine interjöör, viisakas kuid rõhutatult ametlik suhtumine, hillitsetud klassikaline muusika ... kõik see loob ootused allajoonitult restoranlikuks elamuseks.

Tellimuse esitamise ja esmavaliku laudatoomise vahel ilmub - nagu komme ette näeb - leib ja või. Tuleb tunnustada, et juba ukselt vastutormlev leivalõhn saab väärilise järje. Kohapeal küpsetatud rukkileib kolme sorti seemnetega on tõepoolest aromaatne ja meeldiv. Või ja soolahelbed - eks ole ka see kombekas lisand, kuid ei midagi erilist.

Esimeseks roaks valisin "Lõkkelõhnaline rammus ulukiliha leem metsa-, aia ja põllusaadustega" (8.-EUR). Hämaras nurgas tehtud pilt on küll kehvake, kuid annab ehk edasi visuaalset efekti. Pisikastrulike  supiga, selle kõrval soe leivaviil ... no kas pole nunnu? Kuid sellega kogu positiiv ka lõppes ning algas hallus. Õrnalt happeline leemeke polnud ühestki otsas "rammus" ning ka lubatud lõkkelõhna ei leidunud vaatamata põhjalikule nuhutamisele kuskilt. Ettekandja kommentaar et supis kohtun hirvelihaga ja seentega ei aidanud selles mõttes kuidagi kaasa, et liha oli lihtsalt veidi tihke (nagu ulukile paslik) ja kuivatatud valged seenetükid olid leemes küll paisunud, kuid ühtlasi andnud leemele ära ka kogu maitse. Porgand-sibul ei lisanud antud juhul ka muud kui massi ning ehk kröömike magusust. Kruubid andsid küll ehk veidi üllatavat maalähedust, kuid ei midagi maitse mõttes.

Kui teenendaja tagasi tulles esitas kohustuslik küsimuse "kuidas maitses" ja kuulis vastuseks "kesine" siis oli õhus tunda hämmingut. "Mis siis puudu jäi?" kõlas selle sõnaline väljendus. Kui küsisin et kus oleks pidanud olema lubatud lõkkelõhn, keerutas noorhärra sõrmede vahel leivatüki peal lebanud kõrvetatud rosmariinioksakest, nimetades seda kadakaks. Ja siis järgnes õlakehitus. Nojah.

Teiseks sai tellitud "Ulukiliha kotletid kreemja kartulipüree, puraviku-kukeseene raguu ja punaseveini-rosmariini kastmega" (16.-EUR). Õnneks siinkohal jäi elamus pisut parem, kuid tõesti vaid pisut. Nimeandja ehk (nagu jälle noorhärra seletas) hirveliha kotletid oli ürdiselt aromaatsed, kuid laias laastus lihtsalt tihke kosinstentsiga hakklihapallid. Nende ülevalamine punaveini kastmega näib köögi poolt vaadatuna hea mõttena, kuid ma oleks eelistanud tunda maitseid eraldi.

Kartulipüree serveerimine omaette totsikus üheskoos seenesoustiga .... nojah ... efektne kuid pisut ebamõistlik. Seenekaste oli tõepoolest hea, kuna lisaks valgetele seenejalatükkidele jõudsid esile ka kukekad. Kuid seda kraami oli tiba keeruline potsikust koukida ja maitsed läksid jälle mehuks kätte. Kogu roa põnevaim osa olid marja-laadsed jubilakesed veinikastmes, mille osas ei jõudnudki selgusele, kas tegu on pikalt marineerunud rose-pipra terakestega või pohladega ... ehkki ilmselt viimastega.

Kokkuvõtteks ... no ei soovita. Küsitava raha ja pakutava elamuse vahekord pole tasakaalus. Supipöial jääb ilmselgelt allapoole horisonti ning praepöial kerkib vaid veidi kõrgemale.

Sunday, May 7, 2017

Tabac Tallinnas

Tallinna vanalinnas on toidukohti kuhjade kaupa, neid tuleb ja läheb nagu turulisi laadapäeval. Ei jõua sa veel ühega õieti tutvudagi, kui on ta juba zupsti läinud ja teine asemele tulnud.

Nüüd on mõneti kehva kuulsusega peotänavasse tekkinud puhvet nimega Tabac. Ei-ei, see pole tubakapood, vaid selline omamoodi kombo restost, baarist ja pubist. Noh nagu nad enamasti kipuvad olema. Aga olgu ette ruttavalt öeldud - see asutis oli vähemalt minu külastuse hetkel lihtsalt supper-pupper. Vähemalt köögi osas. Kuid see oli ka minu jaoks peamine.

Nojah, mõne asja kallal võib krõbiseda ka. Muusika kõlas päevasele ajale kohatult valjult ja miskipärast luksuvalt - perioodiliselt katkedes sekundiliseks pausiks ja siis edasi üürates. Liiliate kuhilad postamentide otsas lõhnasid vängevõitu ... noh nagu nad ikka lõhnavad, aga seda sai lihtsalt iga kuupmeetri õhu kohta liiga palju (huvitav, kas see elavate lillede uputus oli mingi eesmärgiga, ettekandja tegeles pool aega roosisülemite varrekaksamisega ja lillevaaside paigutamisega?)

Varakevadise laupäevalõuna ajal istus enamik rahvast tänavaterassil, kuid õnneks askeldas piiga enamiku ajast toas ning teenendus oli üldjoontes laitmatu, naeratav ja särav.

Kõigepealt lauda toodud tavapärane leiva-ja-või kooslus oli seekorda asendatud värskete karaskiviiludega ... nii vist võiks seda kohevat saiataolist küpsetist nimetada, millest oli siis kaks lõiku mullegi toodud. Võikuubikule siputatud moodsad lopsakad soolalaastud nägid küll efektsed välja, kuid ei lisanud kuigipalju põnevust. Noh ja teinekord võiks lauale kohe ka tuua noa, millega sai ja või omavahe kokku viia :)

Supiks sai valitud "Vürtsikas nuudlisupp seakülje ja 65*munaga" (6.-EUR) - kõlab ju põnevalt, kas pole? Koos lusikaga kohalekantud söögipulgad vihjasid, et tegu võik olla millegi aasiapärasega - nii ta oligi. Supp toodi ette efektses kerakujulises kausis, millesse poolviltu söömiseauk sisse lõigatud. Väike soovitus - seda oleks ehk esteetilisem serveerida väikese alustaldriku peal, siis ei peaks teenendaja kerakest ette andes seda seestpoolt pöidlaga haarama.

Supp ise oli aga otse oivaline! Magusakas-hapukas-vürtsikas leemeke pani juba oma lõhnaga nina ja süljenäärmed elama. Nuudlid läbisegi porgandi ja punase kapsa krõmpsjate ribadega ning peenikeste seenekestega moodustasid mõnusalt aasiapärase segu. Seakülg osutus olevat julgelt suurelt, poole pöidla paksuselt lõigatud läbikasvanud kõhulihaks, mida oli enne supi sisse sattumist kenakesti pannil pruunistatud. 65-kraadine muna oli ... noh poolvedela rebuga muna, kuid omamoodi efektne lisandus igatahes. Paar värsket koriandrilehekest supi pinnal lisasid mõnusaima maitsepärli, mis sobib aasia köögiga parima moel. Ilmselt oleks seda kraami olnud õigeim tarbidagi aasiapäraselt - pulkadega tahket kraami ahmides ja vedelikku otse kausist peale luristades, kuid hakkama sai ka lusikaga.

Teise roana tellisin "Praetud tursk lillkapsakreemi ja õuna-redise-selleri salatiga" (12.-EUR) Seda kala kohtab menüüdes kahetsusväärselt harva, nii et võimalust tuli ära kasutada. Koos praega saabus lauda ka mõnus merepõhjalõhn. Ei, mis te nüüd, mitte mingi muda, vaid puhas ja kerge ... selline mida tunned kui mõõna ajal märjale liivale jalutama lähed!

Kopsakas kalatükk oli ehk tiba liigsoolakas, kuid magusapoolne lillkapsapüree tasakaalustas selle kenasti ära. Ja no see salat, see maitses nagu karge suvehommik! Valge redise pikad laastud, rohelise õuna paberõhukesed viilukad, mahlased salatilehed, kõik meeldivaimas magushapus marinaadis. Värske, maitsekas, no lihtsalt oivaline!

Kokkuvõtteks - seda puhvetit soovitan soojalt teistelegi! Supipöial on püsti kui mees muiste ning noogutab rahulolevalt. Praepöidlalgi pole muud teha end üsna püsti käänata ja vaata selle salati eest tahaks kohe kellelegi kätt tänuks pihku suruda! Tallinna vanalinnast leiab peale tuimade turistilõksude ka säravaid maitse-elamusi!

Tuesday, April 25, 2017

Pull Tallinnas


Rotermanni kvartal on üks põnev kohake. Tallinna südalinna külje all sisaldab see platsdarm täielisi vasturääkivusi alates varemetest kuni moodsate kontorihooneteni, kiirsöögikatest kuni luksusele preteneerivate restoranideni. Seekord sattusin siis restorani Pull, muljed millest jäid umbes sama vastolulised kui kogu see kvartal ise.

Esmaspäeva õhtule vaatamata oli saal üsna täis, õnneks vabanes just üks lauake. Tõtlikud piigad naeratasid, juhatasid lauda, olid igati viksid ja viisakad ... ja samas jäeti esitamata see kontrollküsimus: „kuidas maitses?“ Nojah, eks ta ju üks formaalsus ole, aga mitteküsimine jääb igatahes rohkem meelde kui küsimine.

Vanasse paekivihoonesse rajatud toidukoha interjöör väärib kiitmist – lakooniline, elegantne ning stiilne, jättes võimaluse keskenduda peamisele ehk söögile. Samas häiris üks moment, mis pole üleüldse mitte selle puhveti süü – otse maast-laeni akna taga tuterdas ringi sügavalt asotsiaalse välimusega tegelane, üritades vaadata et kas õnnestub midagi kõrvalolevalt ehitusplatsilt virutada. No ma ei saa midagi parata, kui ikka mõnekümne sentimeetri kaugusel liigub selline ebamäärane tomp, siis lülitub sisse ettekujutus aroomist, millest sind lahutab vaid klaas.

Kõigepealt lauale toodud leib-sai-või olid küll efektses pakendis, kuid tavalised. Samas päästis lihtsa mageda või selle pinnale puistatud põnevalt mekkiv must laavasool.

Supivalik oli ahtake nagu paraku enamikus kohtades, kahest võimalikust valisin Kreooli supi (7.-EUR). Ausalt öeldes olin üsna üllatunud, kui see toodi laule sõna otseses mõttes mõne minutiga, kuid see üllatus pole etteheide – lihtsalt restoranides pole sellise kiirusega teenendus tavapärane. Mõni supp ei peagi olema tehtud otse tellimuse peale ... ja see siin on üks nendest. Oi sa pagan, kui hästi ta mekkis! Kreemises rammusas (vahukooreses?) leemes leidus massiivselt palju köögivilju, suitsuliha ja krevette. Tõsi küll, kogu kraam oli niiiiii peeneks hakitud, et komponentide eristamine muutus keeruliseks, kuid need kaks põhitegelast – suitsuliha ja krevetid – olid esi- ja aukohal ning kõik kokku moodustas sulni harmoonia. Vürtsidega polnud kokku hoitud, valgele piprale omane otsekohene äkilisus lõi otsaesise leemendama – enamik aasiapäraseid toidukohti oleks selle ilmselt vähemalt kahe tärniga märgistanud. Ainuke puudus – soola oli leemesse armutult palju pandud. Soola mõrkjas-tuim järlemekk oli suus veel vähemalt pool tundi peale einestamise lõppu.

Põhiroaks sai mõistagi valitud loomaliha – see peaks ju Pulli nimelise puhveti tõmbenumber olema. Menüüs esikohal olevat marmorsteiki sai valida kahes suurusjärgus, otsustasin väiksema (23.-EUR) kasuks ... ja õigesti tegin, sest liha ei jätnud mitte mingit muljet. Einoh, visuaalselt oli kõik kena, aga liha oli ... no lihtsalt liha. Soovitatud küpsusaste „medium“ on veidi halb valik, „medium well“ oleks ehk kvaliteetliha võlu paremini esile toonud. Marmorlihale omased rasvarohked vahekihid olid tüki keskosas jäänud sültjaks, nii noale kui mälumisele halvalt alluvaks. Röstitud kobartomatite magus happelisus lisas ampsule veidi värvi. Pisitillukese napakesega pakutud tihke, tume ja magus grillkaste sobis samuti üsna kenasti dippimiseks. Pisikesed beebiporgandid ja (naerist?) lõigatud väikesed pallikesed olid moodsalt rõhked kuid jätsid kuidagi ükskõikseks.

Kokkuvõte tuleb seega kahetine, et mitte öelda vastuoluline. Supipöial saab kenasti püsti, leem oli väga-väga hea, vaatamata liigselt soolakuhilale. Praepöial aga ... ohh ma ei teagi ... no horisondist kõrgemale pole mitte mingit põhjust tõsta – ribeye tükilt ootaks külluslikku lihaelamust, aga see jäi olemata. Nii et soovitan tõsta panni temperatuuri, seniks aga läheb praepöial alla.

Saturday, April 15, 2017

Edelweiss Pärnus


Pärnus on Kuninga uulitsast saanud aastatega omamoodi restoranitänav. Ei mitte küll selline autodele suletud ja välilaudadega üle külvatud nagu mõnes veidi soojema kliimaga linnas, kuid siiski arvestatavalt palju puhveteid leidub siin ikkagi. Teiste seas ka saksapärase nimega Edelweiss.

Vanast puumajast ümber ehitatud asutuse nii välimus kui olemus on mõnusalt hubane ja inimkeeleline. Seintele riputatud pillide ja muude vigurtükkidega on ehk sutsuke üle pingutatud, kuid õnneks pole kõrtsipidajad nimejärgse isikupäratsemisega liiale läinud. Keegi ei kappa sulle joodeldades vastu ning saksa/austripäraseid detaile on pigem vihjamisi ... seda ka menüüs.

Laupäeva ennelõunal oli saalis rahvast üsna hõredalt. Teenendus osutus meeldivaks ja kiireks ning isegi jäi mulje, et vastus tavapärasele „kuidas maitses“ küsimusele pakkus küsijale ka huvi.

Supivalikust (või noh, mis valik see kaks nimetust ikka on) sai võetud lihaseljanka (4.30). Kontroll-ostuks on see ilmselt üks paremaid, räägib köögi kohta paljutki.

Kõigepealt lauda toodud alus leiva ja võiga oli lihtne, kuid meeldiv. Borodino-tüüpi aromaatne leib ja õrnalt maitsestatud ürdivõi on mõnus sissejuhatav ampsuke.

Supp saabus lauda väga kiirelt. Noh eks seljanka puhul pole selles ka midagi tavatut – mida kauem ta keeb, seda paremaks saab. Et aga asja nimi oli „lihaseljanka“, siis ootasin miskipärast midagi enamat kui viineriseibe ja kahte sorti liha. Leemeke ise maitses ausalt öeldes igavalt, monokroomselt ja happeliselt. Tõsi küll, kasutatud suitsusingike andis põgusa suitsuse ja sobiva puudutuse. Aga veidike magusust juurde tuunida ei teeks sellisele leemele kunagi paha.

Pikast praevalikust jäi silma „Maisikoha“ (12.60). Ka see taldrik jõudis lauda kiirelt, otsejoones peale supi lõppemist. Väljanägemise eest võib praekest küll kiita – hiigelsuurel taldrikul värviküllane, kuid samas mitte liigselt peenutsev toidukuhilake mõjus silma rõõmustavalt.

Prae peategelane nägi samas palju parem välja kui sisult oli. Vahvalt kollane ja krõbe koorik varjutas koha enda delikaatse maitse. Aga noh, sörtsuke sidrunimahla peale (kiidan mahlapressikese taldrikule asetamise eest) ja maitsepilt muutus säravamaks. Bešamellkaste ... no lihtsalt bešamell. Kartulipüree oli ilmselt tegemise käigus sutsu kõrbema läinud, õhkõrn mõrkjas-suitsune vine ei häirinud aga kuigivõrd. Muruna serveeritud salatilehtede segu suhkruhernestega oli kergelt ja värskelt happelist kastmekest näinud ja maitses seetõttu mahlaselt ja värskelt.

Kokkuvõtteks: supipöial on veidi allapoole kaldu, prae oma aga see-eest sutike püstisem. Vähemalt selle külastuse alusel antud puhvetit väga põhjust teistele soovitada pole. Köök pole just hiilgav ja hinnatase selle kohta kõrgevõitu.

Legend Viljandis


Viljandi linnasüdames on enamik söögikohti koondunud üsna ahtakesele alale, nii pole keeruline üles leida ka puhvetit nimega Legend. Nii välis- kui siseilmelt on tegu pigem üsna utililitaarse pesaga, mis ei pumpa üles külastaja ootusi – kohvik-restoran nagu neid igas suuremas asumis leida on.

Juhtusin seda külastama reede õhtul, nii et vabu laudu polnud just kuigipalju leida, seda enam et valmistuti mingiks ürituseks ja personalil näis tööd jätkuvat.

Menüü oli suhteiselt ahtakene, kuid seda ei saa iseenesest pahaks panna. Pigem pakkuda mõnda rooga, mille kvaiteeti suudetakse tagada, kui venitada nimekiri lohepikaks ja siis pakkuda sisult üheülbaseid roogi.

Supivalikus oli hetkel ainult üks nimi ... kuid ka seda polnud pakkuda. Ja vat seda tuleb nüüd küll pahaks panna. Ehkki lahkeima naeratusega vabandati et „otsa sai ja juurde pole jõudnud keeta“ siis see eriti ei veena. Vähemalt üks leemeke peab ikka söögikohal pakkuda olema ning enamikku neist saab valmistada tellimuse peale.

Lasksin siis endale midagi soovitada põhiroogade valikust. Mõne kiire ja asjakohase kontrollküsimuse järel soovitati ilmselt nö firmaroa staatuses olevat „Legendaarne šnitsel“ (6.-EUR)

Teatasin, et mul on kokku 40 minutit aega ja pärisin et kas sellega saadakse hakkama. Proua küsis köögist üle ja kinnitas et jõuab ikka. Ja tõepoolest, taldrik maabus lauale 25’nda minuti paiku.

Alustan meeldivaimast. Kaste! See seenekaste oli otse oivaline! Nii ehedalt puravikuline, et kahtlustaks lausa mingi essentsi kasutamist, kuid need reedavad enamasti end teatud sünteetilisuse ja liigse soolasusega ... kuid see kastmeke mõjus ehedalt ja ausalt. No lausa kahju hakkas, et seda seenesousti rohkem polnud :)

Šnitsel ise oli hea ... ei midagi vaimustavat, aga ka ei mingeid etteheiteid. Julgelt lõigatud porgandikettad ja jämedad sibularibad olid kiirelt panni näinud ning mõnusalt krõmpsjad. Praetud kartul ... noh lihtsalt kodune praetud kartul.

Salati aseainena taldrikule kuhjatud hiina kapsa kuhilake mõjus aga kohatult – no ei peaks üks endast lugupidav asutus seda maitsetut kraami niimoodi pakkuma – kasvõi mõni imelihtne õli-äädika-ürdi kaste väärindaks seda odavat massi. Jääsalati leheke, kurk ja tomat – noh see on lihtne pretensioonitu klassika, kuigi talviselt maitsetuna nõuaksid ka nemad mingit praavitamist.

Kokkuvõttkeks: supipöial poriseb pahaselt, praepöial on aga mõõdukalt püsti. Aga no see seenesoust, see õigustab antud prae nimetamist „Legendaarseks“! Ilmselt tasub kohake veelgi külastamist.