Pegasus (Tallinnas)

Enam kui 50 aastat sama nime all tegutsev asutus on meie oludes ääretu haruldus ... kuid samas ei pruugi tähendada veel head toidukogemust. Pegasus on olnud legendi staatuses, kuid seda teises ajas ja muus kontekstis kui söögiasutus.

See vana ja väärikas puhvet on aga läbi teinud uuenduskuuri, esmamulje pole sootuks mitte vana ja väsinud, vaid värske ja meeldiv nagu kevadhommik. Noored naeratavad inimesed toimetavad selles kiirelt ja mind teenendama sattunud noorhärra huvi asja vastu mõjus tõepoolest siira ja südantsoojendavana!

Tööpäisel varalõunasel tunnil sibas rahvast edasi-tagasi, kuid teenendus kulges kiirelt ja ladusalt. Tõsi küll, kogu sooritus võttis tunnikese, kuid oh see oli üks meeldivalt veedetud tund!

Kõigepealt lauale toodud leib väärib omaette kiidulaulu. Maltoosaga tehtud, õrnalt magusakas, seemnerohke ja värske küpsetis olla noorhärra sõnul just hommikul valminud ja täpselt nii ta ka mõjus. Vahvalt pakendatud võikuubik on kaetud murulaugu ja soolahelvestega ning sobib sel moel otse oivaliselt magusapoolset saialaadset täiendama. Tavaliselt kõike saia-nimelist eirava inimesena sõin ma need kaks pirakat viilakat jäägitult ära - ja see juba tähendab midagi!

Supiks valitud "Kahe kala supp munasaiaga" (7.20) oli juba visuaalselt atraktiivne. Taldriku peale istuma disainitud lauakesel ilutses kopsaka munavõi kuhjakesega röstitud ciabatta-viilakas ... no sihuke mõnusalt ja koduselt pontsakas.

Koorega valgeks tuunitud leem maitses üsna lihtsalt ja jällegi kuidagi koduselt, juuresolev sidruniviil kulus marjaks ära ning tulemus sai väga meeldiv. Kaks suurt kalafilee tükki - koha ja forelli - täitsid atsakalt enamiku taldrikust. Porru ja kollase porgandi viilud taldriku põhjas lisasid veidi värvirõõmu ... ja üldmulje sai igast väikesest asjast kokku suurepärane.

Põhiroaks sai "Praetud angersäga" (14.90). Lauda toov noorsand lausa säras: "See on nüüd kõige mahlasem praetud angersäga mida ma siin olen näinud". Põhitegelane ehk kala oli ehk tiba ülesoolatud, kuid see on ka ainuke pisi-etteheiteke. Krõbeda koorikuga ja pehme mureda sisuga maitses see lihav kala hästi nii ehk naa.

Erkroheline herne-mündikreem maitses küll pigem herne kui mündi järele, kuid lahe lisand igatahes. Võis praetud brokoli jättis ehk suhteliselt külmaks, kuid see Salat, see väärib Suure tähega kirjutamist! Pikkade imeõhukeste ribadena tõmmatud kollane ja punane porgand, valge ja tavaline redis, peet ning spinatilehekesed olid kokku semmitud kerge hapuka kastmega ning maitses nagu suvine värskusepahvakas.

Lõpuks toodud kohvi mõjus kange ja värskena ... ja ohhhh seda naeratust, mis valgus mu näole, nähes kohvitassi-alusele käsitsi kribatud sõnumit: "Tulgu Teil imeline päev!"

Kokkuvõtteks - nüüd tuleb pöidlaid kohe hulgem varuda. Õhustiku ja teenenduse eest esimene pöial - püsti! Leiva-elamus vääriks kohe üüratut püstpöialt. Supipöial saab mõistagi samuti püsti olema ... kiitust väärib see, kuidas lihtsatest asjadest saab kokku oivaelamuse ehitada. Praepöial küll ehk sügab korraks kõrva tagant kala ülesoolamise tõttu, kuid no see Salat vääriks kohe hargpöialt, mis kõik taeva poole osutavad. Seda puhvetit soovitan ma kohe tungivalt! See raha sai viidud õigesse kohta ning muljetavaldavalt hea teenenduse eest veel ka väike tip jäetud.

R14 (Tallinnas)

Rotermanni kvartal on üks keeruline koht. Isegi omades resto nime ja aadressi tegin mitmeid tiire nagu eksinud isahani, kuni nägin silmanurgast ... ei mitte emahane, vaid vajaliku kirjaga silti. Puhh ... vihmamärjast hallusest astuda sooja valgesse ruumi on alati meeldiv emotsioon, nagu oleks võhivõõras vastutuleja sulle naeratanud.

Paekivist tööstushoonesse on rajatud üsna mõnusa õhustikuga pesa R14, mille nimi tuleneb aadressist - Rotermanni 14. Aga ausõna see aadress ei aita teid just liiga palju, kasvõi seetõttu, et kui ma juba laua taha istusin, siis näitas guugelmäpp nutikast, et olen vales majas :)

Äripäeva töölõpusel ajal on saal üsna hõre ja sestap kulgeb teenendus kiirelt ja laitmatult. Sisseastumisest väljumiseni läks ehk napilt pool tundi, mis on restorani kohta ülihea sooritus.

Menüü tabas mind hella kohta. Mina kui supiusku inimene - supp räägib köögi kohta sada sõna - avastasin, et olengi tulnud valesse kohta. Suppe lihtsal polegi menüüs! Teisalt aga kiidan pisut kontseptuaalset lähenemist - kirjas pole mitte kuutekümmetkuute valikut, vaid 6 eel-, 10 põhirooga ja 3 magusat ampsu.

Lauale toodud paberkotis (omapärane pakend!) leib lõhnas huvitaval kombel kõrvitsaseemnete järgi, kuigi maitses ei suutnud neid tuvastada. Toorjuustune maitserohelisega määrdekreem oli õrnake ja ei andnud leivale midagi juurde.

Eelroogadest valin "Konjakiga flambeeritud küülikumaks, kartuli-fenkoli tortilja, õuna, fenkoli, sinepikastmega" (8.-EUR). Roog laekub lauale imekiirelt - noh aga ega see polegi pikka moorimist vajav kraam. Maks on flambeerimisest saanud mõnusa kergelt krõbeda kooriku ja suitsuse puudutuse, õrn sisu jääb kreemjalt mõrkjaks. Kiirmarineeritud õuna-fenkoli üliõhukestest viilakatest saab kokku meeldivalt krõmpsu suutäiekese. "Kartuli-fenkoli tortilja" uhket nime kandev moodustis on lusikasuurune jämedaltriivitud kartulipannkook, mille ühilduvus fenkoliga jäi ilmselt kuhugi teiselepoole taldrikut. Konserveeritud metsõun ja dekooriks lisatud magusakas must sõrestik ... noh iluasjaks kena küll. Sinepikaste ... eee ... nojah, sellesse taldrikule nõristatud meetigakesse oli ehk sinepit ka lisatud, kuid pigem mõtteliselt.

Teiseks toiduks sai siis "Saltimobocca marsala gnochide, hernekaunadega, Kalamata oliividega" (18.-EUR) Ilmselt vaatate ka teie seda nimetust kergelt juhmi imestusega nagu mina, sestap seletas ettekandja, et tegu on loomaliharulliga ilma mingi täidiseta. Lihtsalt rullikeeratud ja seest roosaks jääva küpsusastmega loomaliharull. Nojah ... miks siis seda niimoodi mitte nimetada? Aga olgu, ilmselt on tegu sellise oskusteabega, mida üks tõeline gurmaan peaks valdama. Mina isehakanuna küsin edasi - et mis keelest see nimi siis tuleb - ja neidis laiutab käsi, kuid lubab järgi küsida. Peale meeldetuletamist selgub, et see olla siis itaaliakeelne ... ja ju siis ka itaaliapärane?

Saabub seesinane rullike kahes jupis. Ja paraku mitte lubatud küpsusastmes. Üks jubil on kenasti läbi küpsenud, teine ehk õõõrnalt roosatab, kui panna prillid ette ja lülitada värvifilter peas tööle. Piiga pakub innukalt, et võib roa välja vahetada ... kuid ei tänan, las ta olla. Igal köögil on vaid ühe eksimuse õigus nagu sapööril. Kui läheb untsu, siis nii ka on.

Lihal endal pole ju häda midagist. Ja kahjuks ka ei midagi tähelepanuväärset. Sõidame edasi.

Gnochid ehk väikesed lapikuvõitu klimbikesed on oi ... oi kui maitsestatud! Mõni ehk koguni ütleks et ülesoolatud, kuid ma ei kurda. Kastmenapakeses olev delikaatne kastmeke ongi täpselt nii alamaitsestatud, et saab kokku kena tasakaalu.

Hernekaun on hernekaun, eks ole. Soojad oliivid? Noh oliive olen ma valmis sööma mis iganes asendis. Kooritud tomatid ja idandite kuhjatis paitavad vähemalt kenasti silmanärvi.

Et siis kokkuvõte? Ehh. Supipöial lahkub solvunult toast. Asendusmehena mängu võetud eelroa-pöial jääb asendisse "huvitav", kuigi õuna-fenkoli ampsukesekese eest kaldub positiivsuse poolele. Praepöial on samasuguses asendis, kuid kröömike horisondist allapoole. Aga üldiselt - oma raha see elamus väärt polnud.

Point (Pärnus)

Pärnu kesklinnas kipuvad kohad nimevahetusega tegelema. Et siis samades ruumides alustab nii umbes keskmiselt kord paari aasta tagant uue nimega pesa. Ringi ja Kuninga ristmikul olev puhvet on samuti mitut nime ja nägu omanud, nüüd õilmitseb ukse kohal nimeks „Point“. Et mul oli pool tunnikest aega, siis ei hakanud kuskilt kaugemalt midagi erilisemat otsima ja astusin üsna null-ootustega sisse.

Heledates toonides lakoonilis-universaalne sisekujundus jättis laias laastus sümpaatse mulje. Tõsi küll, söögisaali poolt seina kattev ja popmuusikast sähviv ja mürtsuv ekraan sobiks ehk ööklubisse, mitte päevasesse argimiljöösse. Kuna oli lõunasele ajale vaatamata ainumas kunde, siis toimus vähemalt teenendus kiirelt, ehkki ilma naeratuseta.

Minu alatine soov vältida köögi hindamisel päeva- ja püreesuppe kildus seekord, kuna alternatiivse variandi valmistamine võtnuks liiga kaua aega. Sund- ehk kiirvalikus olnud kõrvitsa-püreesupp (2.00) ausalt öeldes „mehh“, sellele vabavaliku korras juurde lisatud peekon jäi leemega täiesti paralleelseks, andmata midagi juurde ja võtmata midagi ära. Selmet et kilepakist kougitud peekoniviil kiirelt soojaks lasta, võiks sellest teha ju kasvõi peenelthakitud ja krõbedakslastud „kõrneid“ ja saavutaks ühekorraga nii dekoratiivse kui maitselise efekti ... noh aga pole minu asi kööki õpetada.

Praeks valisin seekord Juustušnitsli (6.00) – sellel roal on minu jaoks Pärnuga seoses mõnus maitsejälg. Oehh. Parim osa oli hästi maitsestatud külm hapukoorel põhinev kaste. Juust ise – kiirelt läbi friti lastud paneeritud juustuviil jättis mitte mingisuguse mulje. Ahjukartuli nime all pakutavad mugulad olid tegelikult samuti vaid kiirelt kuuma õli samas fritis näinud. Salat ... igavalt aegumatu kapsasalat kahes variandis + kurk + tomat ... jeerum küll, seda kombot pakutakse siis kui üldse midagi pakkuda pole.

Kokkuvõte tuleb seekord hall. Nii supi- kui praepöidlad jäävad pool-lõdvalt allapoole. Halb ju polnud, aga mitte mingit motivatsiooni tagasi minna kah ei ole. Ilmselt näeme samal kohal varsti jälle uut silti.