Dranikud kõrvitsast

Et mismõttes, onju? Dranikuid - neid valgevene köögi uhkuseid - tehakse ju kartulist! Seda küll, muidugi, aga võib ju teisiti ka, onju eksju? Ja no olgu peale, kui tahate vältida tüli oma sisemise kulinaarse pedandiga, nimetage neid lihtsalt "kõrvitsakotletid juustuga" ja ongi kõik õnnelikud!

Mis on siis vahet kartulidranikul ja ükskõik mis muust köögiviljast tehtud kotletil? Peamine on see, et kartuli puhul võib lihtsalt toore riivitud kartuli ära maitsestada ja portshaaval üle panni lasta - kartuli enda tärklis ja tekstuur lubab sellel kenasti kokku jääda ja krõbeda kooriku moodustada. 

Muudest köögiviljadest, olgu need kasvõi porgand või suvikõrvits, samamoodi teha hästi ei õnnestu, sest tulemus ei taha kuigivõrd koos püsida. Seega tuleb lisada jahu ja/või muna. Ning ilu ja kaunima kooriku mõttes oleks soovitav kasutada paneeringut.

Aga aitab teooriast ja las ma jutustan teile, kallid kaimud, kuidas mina siis täna tegin. Võtsin tubli kamaka kõrvitsat ja riivisin jämedama riivipoolega ära. Maitsestasin, segasin läbi ja panin sõelale nõrguma. Sest vaata seda vedelikku tuleb ka siin vähemaks saada nagu kardulagi puhul, et tulemust saaks praadida, mitte ei hakkaks toimuma haudumine - need on erinevad protsessid ja seega ka erinevad tulemused, jaasno?

Senikaua riivisin peenema poolega kaks kopsakat küslaküünt ja tubli tüki kõva juustu. Lõin kaussi kaks muna ja kaks väheldast supilusikatäit jahu. Segasin kõik kenasti läbi ja jätsin ootele. 

Nüüd tuleb sõela peal kenasti tilkuma hakanud kõrvitsat tublisti muljuda ja mudida, et ta kenasti kuivemaks väänata nagu kord ja kohus. Tahendatud mass läheb sulpsti samasse kaussi, kus muna-jagu-juustu segu ees ootel ja ees ootab väike mäkerdamine. 

Läbisegatud mass tuleb pihkude vahel laiadeks lamedateks õhukesteks plätakateks vormida, raputades samal ajal peale riivsaia. See on paras nikerdamine, aga asja mõte on suurendada kokkupuutepinda panniga ning vähendada kotleti paksust, et ei tekiks olukorda, kus pealispind on juba krõbe, aga sees on kõik alles nätske ja toores. Kõrvits küpseb mõne hetkega, kuid muna ja jahu vajavad tiba kauem kuumtöötlemist.

Praadimisel on väike nõksuke - algushetk peab pann olema marukuum, et momentaalselt hakkaks tekkima koorik ning juust ja muu kraam ei saaks hakata seest välja voolama. Kuid täpselt samal hetkel tuleb tuli keerata miinimumi, et vältida jälle sedasama "pealt krõbe, seest toores" efekti. Kaks-kolm korda küljepööramist tuleb ainult kasuks, andmaks võimalust kuumusel võimalikult ühtlaselt oma tööd teha.

Praed ära ja serveerid meelepärase külma kastmega. Ta-daaaa - valmis ta ongi! Parim on mõistagi süüa kohe ja kuumalt, kuni koorik püsib krõbe ja juust sees pehme. Aga pole ta miskit häda ka külmalt haugata.

Minul läks mängu seekord:
- u 500 g puhast kõrvitsat (ehk u 700 g koortega)
- kaks keskmist muna
- kaks supilusikajagu jahu
- u 100 g vana kõvakstõmbunud juustu
- sool-pipar (vms maitseainesegu oma äranägemise järgi)
- riivsai paneeringuks

Ajakulu: maksimum 10 minutit ettevalmistuseks ja 20 min praadimiseks. Maksumus: 3-e eurokest võibolla (peamine osa sellest sõltub juustu hinnast). Tulemus: kerge lõunasöök neljale.

Aatrium Cafe (Tartu)

Tartu linnaservas asuvasse Lõunakeskusesse satub minusugune autovaba inimene nii umbes kord-kaks aastas. Seekord, jõulueelsel päevakesel tuleb veel eriti erakordselt hästi meelde, miks sinna minemine nii keeruline on – meeletu masinate jada, tiguaeglane liiklus ja umbetäis parkla. Õnneks on taksojuht rahuliku meelega inimene ja nii veeretame vaikselt jutupalli, kuni aegamisi läheneme.

Tuleb pattu tunnistada, et minagi läksin katkuajal kaubanduskeskusesse. Kingituse järele, mis muud. Aga no tõesti mujal seda konkreetset vajalikku asjakest saada polnud. Aga ühtlasi vaatasin veebist järgi, et kas mõni sealne puhvet oleks ka seda väärt, et sinna oma pöidlaid surada. Sest et noh, kuigi kirjas on neid toidukohti seal 25 (jaaaaa-jaaaa, kakskümmendendviis!), paigutub enamik neist minu jaoks mitte ihaldusväärsesse kategooriasse „tänavatoit“.

Hmmm, tundub et nähtus nimega Aatrium Cafe võiks siiski olla kohake, kus saab ka päris toitu. Panen pöidlad valmis ja sean sammud sinnapoole ning kohale saabudes heitun. Mõttes nüüd siis et ... söökla? Nime järgi kohvik. Oma ülilakoonilisel veebilehel lubab, et „Aatrium Cafe pakub sulle kohapeal valmistatud bufee valikut, mis on restorani tasemel.“ Ja tegelikult on siis vana hea söökla, kus sa võtad kandiku peale oma valitud toidud kokku ja maksad kassas kõik kenasti tüki/grammi pealt kinni.

Noh aga jätame selle vormi siis kõrvale ja vaatame pakutava sisu. Kui kogu ülejäänu valik on seinte peal kirjas, siis supi kohta pole kuskil poolt sõnagi. Plaanin juba lahkuda, kui märkan, kuidas üks proua endale kulbiga kuskilt midagi siiski kaussi tõstab. Noja näedsa, eksole ju nii, et kõik teavad, et siit nurgakesest saab suppi, onju? Üks termospotike keset kandiku liugraja kurvi, juures imepisike pabersildike „kana-riisisupp“. Kirjas on 100 g hind, tõsta endale siis palju tahad, kasvõi kolm kulbitäit. (Minul läks kokku 340 g, üldhinnaga 3,03 eur).

Liuglen edasi praeleti juurde ning palun endale eraldada „mango-grillkana filee“ (3.85 EUR), sinna kõrval panna „Vahemere köögivili“ (2.50 EUR) ja lisada ehk veidi kummalise – kuid enda – valikuna seenekastet (1.95 EUR).

Kassa juures pidingi siis elus esimest korda oma supikaussi kaaluma :) Maksin ära ja tatsasin, kandik käes, vaba lauda otsima. Restoraniväärilises cafe’s, tuletan meelde. Katkuajale kohaselt olid üle ühe lauad „reserveeritud“, aga ega sööjaid just ülemäära palju polnud nii ehk naa.

Mis siis toidu enda kohta öelda. Lihtne kodune supike, lubatud kanaliha ja riisi leidus kenasti, kartul-sibul-porgand lisaks. Leemeke parajalt ja koduselt maitsestatud, sool ja pipar ning ongi kõik. Ahjaa – supitirina kõrval oli võimalik endale kausikesse ka rohelist hakitud sibulat lisada (mida ma tegin) ja hapukoorekestiki supisse lätsatada (mida ma ei teinud).

Prae juurde liikudes – eeee ... mida mõtlete teie, kui lubatakse grillkanafileed? Kuldset koorikut? Röstitriibukesi? Ehk koguni suitsulõhnakest? Aga siin polnud midagi säänset. Lapikuks vajutet filee oli küll kenasti läbi küpsenud ja mangokihikese peale saanud, aga grill? Kus see oli? Kuskil mujal? Teises majas?

Vahemere köögivili kujutas endast kenakest raguud paprikast, sibulast, porgandist, suvikõrvitsast ja oliividest, kõik kenasti vürtsika magus-hapu tomatise kastmega läbi haudunud. Maitsev, pole midagi öelda!

Seenekaste – igati aus ja õige kraam, mõrkjas metsane kukeseenemekk oli kenasti ja ehedalt olemas. Jällegi – tubli sooritus, ehkki ilma igasugu „restoranipärasuseta“, kui selle all midagi erilist mõista.

Kuidas siis seda külastust kokku võtta? Supipöial kerkib rõhtasendist mitu kraadi ülespoole, ehkki eriti hõisata ei mõista. Praepöial vaatab mõtlikult taldrikule kokku tõstetud eklektikat ja kuulutab, et „kena keik“ ning kerkib ehk umbes samavõrra. Toidu osas liigset nurinat pole, kuid ikkagi – mida mõtles selle puhveti pidaja, kes pani sööklale nimeks cafe ja lubas restoraniväärilist toiduelamust?
---
lugu ilmus siin

Spargel (Tartu)

Stiilne sammaste ja rõduga majake Karlova servakese peal. Kõrged laed, heledad toonid ja ühtlasi kunstigaleriina toimivad ruumid. Sopilised ruumikesed, kuhu on võimalik peituda. Raginal köögist tellitud kraami üles toov toidulift. Kõik see kokku on Spargel.

Menüü pikkusega pole üle pingutatud, siiski on püsimenüüs kaks supikest ja päevapakkumises lisaks veel kaks, mida on võimalik veidrate aegade tõttu võimalik ka purgiga kaasa osta. Eriti lahe-veider on täpsustus, et sama purgiga igajärgmine ost odavam kui esimene ... huvvvvitav, kuidas nad tuvastavad, et tegu on just sama purgiga? :) 

Igatahes mina võtsin püsimenüüst esimeseks käiguks: „Borš veisepõseliha & hapukoorega“ ( 5.00). Selle saabumisest andis märku ajaloolise lifti kolin ning aega võttis see u 8 minutit – noh siililegi selge, et ega seda ei hakata nullist keetma tellimuse peale.

Ahjaa, koos suptšikuga saabus ka leivaliuake, kus väikeses astjakeses maitsevõi. Noh ja nüüd palun vastake mulle, miks ei võiks see hapukooreke olla täpselt samamoodi ja täpselt samasuguses napakeses? Et miks peab see hapukoor laiutama keset suppi nagu lehm keset lauta? Ei, ega mul pole hapukoorekese vastu mitte kõige vähematki ... aga MIKS peab seda supi sisse panema?

Supp ise oli selline ... okeika. Noh kenasti punane ja peedilõhnane leemeke. Pehmed veisepõse tükikesed. Peedipunased köögiviljad. Kõik juskui õige, aga lamedavõitu. Ei happekest, ei vürtsikest, isegi mitte kuigivõrd soolakest. Selline ülileebe ja üsna rõõmuvaene. Hapukoore pehme rammusus muutis kõik selle kausisisu veelgi ümaramaks ja mittemidagiütlevamaks.

Praena katsetasin seda, mis juba veebis silma tõmbas – „Maksa-šašlõkk peekonis. Kadaka-rosmariinikaste-punaveinikaste-spargelkartul-spargel-peet“ (12.00) Pean tunnistama, et see võttis veidi kukalt kratsima ja guugeldama. Et misasi on spargelkartul ... aga näe ongi selline olevus olemas, välimuselt nukiline ja pikergune, aga polevat mitte pastinaak ega maapirn, vaid lihtsalt selline omalaadne kartul.

Igatahes saabus taldrikutäis 20 minuti peale tellimist ja nägi välja päris kenake. Taldriku tagumises osas olevat püreed ei oska minu keel küll millekski muuks pidada kui pastinaagiks, ehkki seda tegelast kirjas polnud. Kartulid – noh olgu nad siis minu poolest spargelkartulid, kuid maitsesid ikka nagu kartulid ehk minust jäid nad enamasti taldrikule. Spargel krõmpsus mahlaselt ja täpselt parajalt. Kaste oli kindlasti punaveini põhine, kuid muid maitseid ei suutnud selles tuvastada ülemäära soolasuse tõttu. Ahjaa, mängus olid juba supist tuttavad keedetud punapeedi siilukesed – selline toidukombineerimine on minu meelest alati lahe mõte.

Toidu parim ja tellimisväärseim osa oli aga kahtlemata maksa- sašlõkk. Viis pöidlaotsa suurust tükikest, värskelt varda otsast maha lükatuna. Tõsi küll, vormisatud panni-šašlõkina, ilma sütelõhnata, kuid subproduktide kasutamine peenemas köögis on alati kiiduväärne. Tõsi, vardatäie üks ots oli veidi kummiseks tõmbunud vaatamata peekonikoorikule, kuid sama varda teise otsa poole liikudes muutus maksa konsistents järjest mõnusamaks! Aroom ja maitse – kõik see oli kokku täpselt see, mida ootad, agressiivsevõitu kastmega seda täiendada polnud mingit vajadust.

Õllevunts on menüüga ka kenasti rahul. Ehkki maja on ilmselgelt rohkem veinidele orienteeritud, on kirjas kenasti ka Käbliku ja Pühaste õlled, nii et väike panus kohalike kodade toetamisse on ilusti tehtud.

Kokkuvõte seekord säärane. Supipöial on üsna lötakil ja laskub horisondist kahjatsusega allapoole – see supp pole ju halb, aga juba algselt igav ning veelgi igavamaks tuunitud. Praepöial saab seevastu üsna püsti olema – maksa kasutamine menüüs on juba ideena äge ja teostusena üsna hästi välja kantud. Õllevunts naeratab samuti rahulolevalt. Seda puhvetit võib ju mõningaste mööndustega, aga siiski soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Reval Cafe (Tartu)

Ketikohvikute puhul on väike võlu. Või siis vähemalt lootus sellele võluväele. Et noh et kui teed ühes kohas märkuse, siis jõuab see teise kohta ehk isegi kohale.

Igatahes algas minu külastus Reval Cafe Tartu filiaali sellest, et kui tellisin letist supi ja prae, siis letitagune kodanik küsis, et kas ma soovin neid korraga. Loomulikult ma ei tahtnud seda, kuid selle küsimuse peale meenus, et olin sama keti Tallinna ühe puhveti puhul siunanud rumalust tuua kaks käiku korraga lauda. Noh ja siit siis ka minu lootus tagasiside võluväele :) 

Igatahes tegin midagi sellist, mida ma mujal pole seni proovinud – võtsin samad toidud. 10 kuud ja 180 kilomeetrit kaugemal, aga ongi hea võrrelda, et kas ühe keti eri köögid räägivad ühte keelt või mitte.

Seega võtsin suptšikuks Revali borš pardilihast (6.-EUR), mille saabumine siin võttis aega 15 minutit (vs Tallinnas 20 minutit). Supike on samavõrra ilus ja professionaalselt esitletud – eraldi napakestes hõõrutud küüslauk, hapukoor ja hakitud murulauk. Leemeke ise kirkalt peedipunane ja sama ehedalt -lõhnane. Köögiviljad ja liha – kõik täpipealt samamoodi kui eelmises asutises. Ilus ja aus ja maitsev sooritus, pole mitte midagi öelda!

Praena sai samamoodi võetud „Ürdi-küüslauguvõiga täidetud kanafilee krõbedas panko paneeringus“ (9.-EUR). See taldrikutäis saabus 25 minuti peale tellimist – suurepärane ajastus. Ja ka sooritus on üsna-üsna samasugune. Krõbe fileeke ise on samamoodi magedake, ürdivõi muutis selle aga mahlasemaks ning särtsakad majoneesikuhilad panid selle kokku väga hästi maitsma (antud juhul oli küll majonees rohkem cayenne-pipra kui karripõhine nagu eelmises kirjelduses). Praekartulid, brokkolike, sojaoad ... no kõik praktiliselt identne Tallinnas pakutuga.

Seekord lisan esmakordselt kirjeldusele ka uue mõõtme. Kahele pöidlale lisaks tuleb mängu ka õllevunts. Et noh kas ja kuivõrd pakutakse konkreetses puhvetis ka õllekest, eriti kohapealset käsitööõlut. Sellega on Revalis muidugi kehvasti. Kaks sorti kohalikku suurtootjat ja üks kauge belglane pole kõneväärne valik. Tartus tegutsevas filiaalis võiks olla saada kasvõi ühte-kahte sorti kohalikku käsitööõlut kah, ehkki see kindlasti pole selle puhveti pearõhk.

Kokkuvõte seekord siis suisa neljatine. Supipöial on väga püsti – professionaalne köök ja esitlus jätavad alati hea mulje. Praepöial on veidi vähema entusiasmiga, aga ka püsti – põhitegelase magedus õnnestus särama panna hea kastmega. Kolmanda aspektina saab siin hinnata ketikohviku puhul üliolulist komponenti – kas eri filiaalides pakutakse sama sisu ja kvaliteediga toitu – ning tulemus on väga kiitev, tõepoolest on see üsna identne sooritus. Neljandaks tuleb siis esimest korda õllevunts, mis on aga nukralt längus – olematu valik ja väiketootjate ignoreerimine pole ilus. Aga kas ma antud puhvetit soovitan? Ojaaa!

Immuun-mesi

Mõista-mõista, mis siin pildil on? Mitte mis on valesti, vaid mis õigesti ja maistvasti ja tervisti?

Ahhhaaaaa, ei arvanud ära, jah? Või noh, väike vihje oli ju nimest näha. Et no mesi. Et magus ja tervislik ja puha. Aga vata see häda on mul küljes, et magusat ma väga ei fänna. Lusikaga mett sisse ajada suutsin ehk lapsena, aga mida vanemaks, seda vähem ma sellist vänget magusalaksu ihaleda mõistan.

Ja siis see teine asi, mida ma kohe üldse eriti heaks arvata ei oska. Astelpaju. Külmununa paar marja põske pista ja siis vaikselt sulavat haput värskust endasse imada nagu käsn - seda küll. Aga vaata astelpaju lõhn meenutab mulle üsna üheselt maohapet. Noh teate küll seda hetke ja olukorda, kui olete toda lõhna tajunud, kuskil trepikojas või nurgataguses ... pole ju meeldiv, ega? (kes ei mõistnud, siis see on okse lõhn, prrrrrr).

Aga siis mingi uitmõtte ajel panin blenderisse peotäie külmunu marju ja kulbitäie mett lisaks. Maru-äge-hea asi sai kokku! Hape ja magus tasakaalustasid kenasti üksteist ja tulemuseks oli tubli usk, et noh vaata seda kraami tuleb iga hommik üks supilusikatäis sisse võtta ja siis immuunsüsteem tänab ja kiidab ja pakatab võimekusest ja puha.

Olen seda segu nüüd mitmel-setmel korral juurde teinud, kui nüüd viimati taipasin siia veel ka jupi ingverit lisada. No nüüüüüd sai asi täiesti imetabaselt kokku kõlama - magus, hapu ja vürtsikas! Usk kraami võluvägisesse võimekusse kasvas veel kolm korrust kõrgemaks. Nii et soovitan ka teil seda järgi proovida.

Minul läks viimati köögikombaini sisse:

- pöidlane jupp värskelt peenekshakitud ingverit

- 400 g pakk külmutatud astelpajumarju

- kilone pangetäis mett

Kõigepealt lasin marjadel koos ingverida kenasti ja külmunud kolinal ära mudrustuda, siis lisasin mee ning korraks veel vurrrrrdi läbi ja valmis ta ongi! Pane aga purkidesse ja külmikusse hoiule.

Maksumus - vist nii umbes 10.-EUR? Ajakulu - 5 min. Tulemus - vähemalt kuu aja jagu energialaksu ja immuun-buusti igal hommikul. Ja mida meie tõbisel ajal sul siis veel vaja? Ahjaa, naeratust on ka vaja. Aga see tuleb ise, kui lusikatäis särtsakat mesikraami pintslisse on pistetud!

Hansatall (Tartu)

Tartus pole mitte kogu elu ainult südalinnas. Mõnusa 20-minutise jalutuskäigu kaugusel raekoja platsist paikneb puhvet nimega Hansatall. Esimese advendi õhtul sadas samal ajal kerget lund, karge ja värske ilm ning hämarduva linna ilu lõid meele kenasti puhtaks, et saaks ilma eelarvamusteta uut kohta minna üle vaatama.

Või noh, see puhvet ei ole ju uus, kuid näe minul on see esimest korda sinna majja sööma minna. Aastatetagused mõned korrad sai seda kohta külastatud õlleasutusena ning tollest ajast on meeles midagi „ah-on-üks-suvaline-pubi“. Nüüd aga sai veebist uuritud menüüd ja arvamus muutus juba ette üsna kõvasti.

Mainin alustuseks ainult ühte detaili – sellel köögil on välja käia KUUS suppi! Vaadake seda oskan mina kohe väga hinnata, enamik ülejäänud asutusi, isegi restorani nimelisi, saavad heal juhul hakkama ühe-kahe valikuga ning sellestki enamasti on vaid soojakslastud tomati- või kõrvitsaködi. Siin on aga kuus päris suppi (ja kolm neist kalale üles ehitatud)!

Pühapäeva õhtupoolikul oli asutus mõistagi üsna tühi (aga seda väärtuslikum, et teda siiski iga päev lahti hoitakse!). Valisin mõnusa nurkmise laua, andsin tellimuse sisse ja lasksin pilgul libiseda üle lakke tõmmatud talumajapidamisliku vanavara ja seintele riputatud fotode. Jah, muidugi on siin kitši hõngu, kuid ikkagi – asutusel on soe ja õdus ning rahvalik õhustik, mis laseb end hästi tunda nii lipsustatud seltskonnal kui tunkedes ja dressides kambal.

Esimeseks roaks tellisin ... trummipõrin ... angerjasupi (6.90)! Millal ja kus te viimati midagi sellist kohtasite, mh-ah? Ja siin ta on, kenasti olemas nii veebi- kui ka kohapealses menüüs. Ja päriselt olemas, mitte kohmakalt vabandatav stiilis „ah teate seda meil täna tegelikult pole / sai otsa“ – selliseid vabandusi kuuleb paraku liigagi sageli. Vata näe, siin ja täna vähemalt ei kuulnud!

10 minutit peale tellimust ta kohale jõudiski. Noh välimuselt ta just suurt muljet ei jätnud – sihuke lahmakama teetassi sees serveeritud näiliselt väheldane ports. Aga sisu oli sellel suptšikul nii et vähe pole! Kollane veidi hägune leemeke lõhnas täpselt nii nagu minu aastakümnete tagune mälestus angerjasupist – rammusalt ja kalaselt. Kartulid, porknad ja sibul – lihtne kodune täidis ja muidugi ülipehmeks keenud angerjake ise. Jestas kui hea see oli! Ainuke miinuseke – kalasupi tegemisel võiks hoolitseda kalaluude eemaldamise eest. Angerjal neid luid ju niigi eriti pole, aga neli selgroojupikest tuli siiski suust välja nokkida.

Teiseks käiguks sai valitud siis samal kalasel lainel püsides „Suitsuliha ja maitsevõiga üleküpsetatud koha kala“ (14.50). Liha ja kala kombineerimine on julge köögi tunnus ning seda julgust tahan ma kiita.

Kaunil liual serveeritud kalake jõudis kohale 20 minutit peale tellimuse esitamist – suurepärane ajastus. Ahjaa, lauda osutus teenendama elurõõmsa kehaehitusega keskealine härra. Noh selline ümarapoolne noh – kohe näha et mees oskab heast söögist ja joogist rõõmu tunda :) Alati on hea meel näha, kui seda vana ja väärikat ametit peab ka mõni tudengi-east vanema grupi esindaja, kahjuks vähemalt Tartus pole see kuigi sage nähtus.

Ja teate mis, ka sellel liual oli puhas toidurõõm! Noh olgu, keedukartuleid ma sellesse kategooriasse ei paigutaks, aga see oli ka ainumas asi, mis mind sellel taldrikul külmaks jättis.

Värske salat oli hapukaks ja mahlaseks tuunitud – tõsi küll üllatav oli sellises koosluses rohelist hernest kohata, kuid see kraam maitses kokku hea! Bešamell-kastmeke oli rammus ja võine ja siidine. Kala ise lihtsalt väga parajalt maitsestatud ja parajalt küpse (tõsi küll, ka siin olid mõned liigsed luukesed liha sees turritamas). Kuumuses klaasjaks tõmbunud lohmakad peekoniribad mõjusid veidi talupoeglikult, kuid sobisid kala juurde tegelikult väga hästi. Julgelt rosmariinimaitseline ürdivõi andis kõigele veel ekstra maitsevindi juurde ja kokku on elamus supermõnus!

Kokkuvõte tuleb siis otsustavalt heakskiitev. Nii supi- kui praepöial on püsti mis püsti. Jah, see on lihtne ja ilma ülepingutusteta köök, kuid ületab kaugelt rahvalik-pubilikud ootused. Piiisike kalakondine torkeke tasub mainimist vaid selleks, et puhvetipidajatel nina liiga püsti ei läheks :) Igatahes – seda asutist soovitan ma kõigi kahe pöidlaga!
---
lugu ilmus siin

7ürti (Tallinn)

Kadrioru servakese peale jääb uut vurhvi puhveteid kohe mitu. Mõned neist hubasemad kui teised. Poolkeldris peituv tilluke, väikeste laudade ja veel napimate lauavahedega 7ürti on üks neist. Aknad hämaras novembrihämus kutsuvalt säravad, seinad täis riputatud armsaid nipsasjakesi-pildikesi. Eriti lahedad ja asjakohased olid pooliku panni kujulised lilleriiulid. Ehk siis siin on mida vaadata ja imetleda, seni kuni oma tellimust ootad.

Mustas maskis neiu teretas kõiki kahekeelse ja muhedalt kokku hääldatud sõnapaariga: „Tere-здрасьте“. Praeguse maskiajastu pluss personalile – ei pea lakkamatult naeratama. Miinus kundele – ei näe seda naeratust või tolle puudumist. Tööpäeva lõpuhetkedele omaselt oli asutis üsna tühi, ainumas paarike oli süvenenud oma telefonide näppimisse, panemata neid käest ka laudatoodud toidu kallale asumise ajal.

Esimese valikuna võtsin „Borš veisekeelega; 5,90 €“. Seda oodates toodi lauale õhukesed seemne-rosina-leiva viilakad ja sipsuke tavalist võid. Päris hariliku või pakkumist polegi enam ammu kohanud, kuid vahelduseks seegi tore. Sipsuke soola võile peale ja amps omandas kohe suupärasema mõõtme.

Koha kiituseks – laudadel OLI sool ja pipar, mis enamasti puudub. Seevastu polnud aga eraldi salvrätikuid, mis on jällegi miinus. Tõsi küll, noa-kahvli all oli küll uhkem kirjadega rätikuke, kuid seda ei saa ju esimese käigu ajal kasutada – kuhu siis need relvad panna, otse lauale või?

15 minutiga lauda jõudnud suptšik osutus väga üllatavaks.

Kaane all kohale jõudnud keraamilises potikeses oli küll vähem kui poole jagu tihket köögiviljahautist, kuid 0 leent. Vedelikku polnud sisuliselt üldse, rõhuga sõnal „üleüldse“. Nojah noh, see väga kaua kokku keenud punakaspruun köögiviljamass maitses ju hästi ... aga ma pole varem kokku puutunud supi nimelise nähtusega, millel puljongiline pool on kööki ununenud.

Väikesed loomakeele tükikesed olid samamoodi udupehmeks keenud nagu köögiviljadki, kuid õnneks siiski ülejäänud massist eristatavad. Hapukoore serveerimine omaete napakeses on alati mõistlik samm. Teises samasuguses astjakeses leidus kaks killukest piprapekki – borši juurde on seegi väga kohane pakkumus. Aga üldmulje jäi siiski enam kui kentsakas.

Kui mustamaskiline neiuke küsima tuli, et kuidas maitses, siis proovisin oma hämmeldust kirjeldada ja küsida, et kas nii pidigi olema? Esimese katse peale oli maski taga täielik tardumus, näha oli et piiga mõte liikus kuskil mujal ... hetke pärast ta raputas ärganud silmadega pead ja küsis õrna vene aktsendiga „mida-mida“? Rääkisin siis sama jutu vene keeli ja küsisin, et kas nii peabki olema? Neiu raputas veidi ebalevalt pead: „ei, vist ikka ei peaks nii olema, ma ütlen kokale edasi!“

Tellimishetkest kulus 35 minutit, et kohale saabuks ka teine käik: „Veisemaks Veneetsia moodi kartulipüreega; 9,90 €“. Oletame siis, et Veneetsia moodi on maks, mitte püree, eks :) 

Asja visuaalne pool oli meeldivalt rahulik, ei mingeid triipe, täppe ega kunstipärase innukusega poolitatud porgandeid. Samas on asjade läbisegi kuhjamine ka veidi miinusmärgiline. Kui vundamendiks olev püree on kaetud kogu ulatuses lihaolluse ja kastmega, siis on keeruline tajuda, et kuskohas algab üks maitse ja lõpeb teine. Kokku segada ma oskan asju ka ise, aga maitseid eraldi kaardistada muutub ebamugavaks ülesandeks.

Alustame igavamast otsast. Mõrkjad ja närbumisele kalduvad salatkribalad olid ilma mingi kastmeta ja igavad, ehkki näpuotsatäis lisatud granaatõunaseemneid üritasid neid elustada. Kastmeke oli sellise niivõrd „üldmeeldiva“ neutraalsusega, et selle kohta oleks liiga keeruline mingit sõnakest välja ponnistada. Kartulipüree – ohtra võiga tehtud kodune klassika. Maksa enda õhukesed seibid olid aga mõnusa krõmpsja tekstuuriga ja parimas küpsusastmes!

Kokkuvõte seega kahetine. Supipöial vaatab segaduses ringi ja siis langetab ennast horisondist allapoole – nii kentsakat interpretatsiooni boršist ei osanud ta hinnata. Praepöial kerkib pisut silmapiirist kõrgemale, kuid sedagi vaid õige pisut, sest midagi erakordselt head siin ju polnud. Kas ma seda puhvetit aga soovitan? Ma’i teagi nüüd kohe. Palju paremaid ja põnevamaid kohti on ju olemas!

---

lugu ilmus siin

The Irish Embassy Pub Tartu

Tartu linn pole seni veel valmis, kuni siia tekivad uued puhvetid. Ja neid ikka tekib. Ning mõne saamislugu on kentsakam kui teisel. Nö pubikettidest on ju varemgi kuulda-näha olnud, aga et Tartusse tekiks filiaal kohast, mille algjuurikas on Narvas ... seda pole vist varem juhtunud.

Igastahes on Tartu Raekoja platsi äärde tekkinud iiripärase olekuga puhvet. Noh eelkõige nime ja õllevaliku mõttes. Aga ka iiripärase non-stop raadiomuusika võrra. Igatahes kuna olin Narva asutisest kunagi päris hea muljega välja astunud, siis astun umbes sama kõrgete ootustega Tartu asutisse sisse.

Tööpäeva lõpune aeg kipub Tartu söögikohtades üsna hõre olema ning sama oli ka siin ja nüüd. Otsisin hämaravõitu saalis pisutki heledama valgusega lauda, aga pilditegemiseks oli siin ikkagi valgust kasinalt, nii et vabandage tumedate pildiplärakate eest.

Ilmselt ei ole vaja kolm korda arvata, et mida ma valisin suptšikuks? Seda enam et valikus oli kaks supi-nimelist nähtust. Kuna ühe nähtuse nimi oli seljanka (3.90 EUR) – ja Narva versioonis oli see suurepärane – siis mõistagi võtan ka siin seljonksi.

Napilt 10 minutiga jõudiski lauda tume kausike, mis ei muutnud pildistamise mõttes asja kuigivõrd paremaks. Aga ega siis pildi-ilu pole hetkel peamine, kaeme kaussi sisse! Leemeke oli ülemäära kõrvetav-kuum, mis sundis kõvasti aega kulutama pealepuhumisele. Sellest tegevusest aga ta paraku paremaks ei muutunud, jäädes suhteliselt plässiks, ei happekest, ei särtsukest.

Viineriseibid ja kahte sorti liha – pole just kõige rikkam versioon, aga ka mitte halb. Rohmakalt lõigatud hapukurk on muidugi iseenesest kohustuslik element, kuid antud juhul plödipehmeks muutunud. Misasja teeb aga seljankas kartul?

Must oliiv ja sidrunilõik – jällegi üsna klassikaline moment ... aga vaata kuna see sidrun oli sinna kuuma leeme sisse kukutatud kopsaka sektorina (mitte nt viilakana), siis polnud võimalik teda kuidagi menetleda, et supile happekest juurde tuunida. Kui see sidrun oleks olnud eraldi serveeritud väikese kausikesega ... ja hapukoor samuti eraldi, mitte supi sees nagu medal breežnevi rinnas, siis oleks mulje ehk parem. Praegu on tulemus aga selline harju keskmine. Või siis antud juhul tartu keskmine.

Teiseks roaks soovitas aga juhtumisi kohal olnud koha peremees proovda „Fish & Chips“ (8.90). Noh et kaste olla sellel roal kohe eriliselt hea! Einoh mis saab minul olla vastuvaidlemist pääliku soovitusele.

Kuna mul kulus supiga maaldemisele kauem aega kui pidanuks, siis saabus praad minu jaoks liiga vara. Ajaliselt küll 20 minutit peale tellimist (10 min hiljem kui supp), mis peaks olema küll üsna õige ajastus, kuid minu seisukohalt läheb siiski kirja kui pisike miinuseke. No ei ole ilus tuua kundele kahte toitu korraga lauda, kui tegu pole just sööklaformaadiga. Kuna piiga ei mõistnud ka kordagi küsida viisakusest et „kuidas maitses“ vms, siis see külg jäigi kogu visiidi kõige nõrgemaks.

Aga praad ise oli küll ponks ja puha! Peatagelene ehk tursafilee krõbedas koorikus oli esitatud täiusliku stiilipuhtusega – selle kala spetsiifiline aroom oli kenasti alles, hõrkvalge liha mure ja pehme nagu esimene lumi, koorik krõps ja värske! Kuna tavapärast kartulit asendasid siin majas bataadifriikad, siis oli ka see osa minu jaoks meeldiv, ehkki veidi ülemäära soolane. Värske salat – kargelt krõmpsjas ja julgelt magus-hapuks tuunitud. Ning noh marineeritud sibula ja kapparitega tuunitud koore-majoneesikaste sobis siia juurde tõesti otse oivaliselt!

Kokkuvõte sedapuhku siis selline: supipöial jääb kuhugi horisondi kanti pidama, kõrgemale kergitamiseks pole ühtegi argumenti; praepöial on aga otsustavalt püsti ja kutsub üle vaatama, kuidas üks tõesti hea „fish&chips“ peab tehtud olema. Kui veel nooruke ettekandjake oma ameti nõksud ka kenasti selgeks saaks, siis oleks eriti kena! Aga igastahes julgen ma seda puhvetit siiski soovitada.

---

lugu ilmus siin

Kalašokolaad

Seda juhtub üsna harva, kui ma siia blogisse panen üles lihtsa ja siira  vaimustuse. 

Kalašokolaad on piisavalt kentsakas juba ainuüksi mõttena. Ja kui see on veel niimoodi ka teostatud, et pehmes karamellišokolaadis on sees soolatud maapähklid ja kuivatatud haugitükid ... no siis mina tuletan mõnuga meelde, et ka minu soontes voolab hiidlaste verd :) 

Šokolaad ja vobla, kes neid suudaks lahuta'!

Üllatusega avastasin nüüd, et seesinane lollus on juba alates 2019.a märtsist tootmises. Et mismõttes ma sellega alles nüüd kokku puutun. Aga mõnusalt napakas kraam on see ikkagi! Soovitan!

Amarillo (Tallinn)

Kui tavaliselt ma mõtlen ette välja, kuhu sööma minna, siis mõnikord lasen ka jalgadel end juhtida. Seekord juhtisid nad mind Viru keskusest läbi. Otsustasin, et astun sisse esimesse toidukohta, mille menüüs on supp, sest ilma supita mina ei mängi, eks ole. Igasugused burgeriputkad ja muud säänsed poolpuhvetid saab sellise kriteeriumi alusel kohe kõrvale jätta ning elu jälle kraadi võrra lihtsam.

Nii ma siis maandusingi puhvetis nimega Amarillo. Alles peale mahaistumist avastasin, et tegu on tex-mex stiilis asutusega, mis vähemalt annab ette lubaduse millegi vürtsika ja hea liha kohta. Või noh, nii ta vähemalt võiks olla. Vähemalt minu peas.

Supiks saigi võetud see ainumas tomatisupp (3.50), mis oli ukse kõrval kirjas. No ei ole muud, üleüldse ei ole. Nii vähe kui mina tean tolle piirkonna köögist, siis pole tomatipüree ainumas supitaoline söök regioonis, või ma eksin? Aga noh olgu, see 10 minutiga lauda toodud tihke ollus maitses vähemalt üsna meeldivalt, julgelt magusapoolne ja mõõdukalt vürtsikas. Krõbedad singiribakesed pakkusid hammastele veidikesegi tegevust, suti hakitud rohelist sibulat andis värvi ja struktuuri, nii et pole ju otse millegi üle kurta. Naeratusega esitatud küsimusele „kuidas maitses“ sain vähemalt ausalt vastata: „pole paha“.

Ahjaa, ennem suppi toodi lauda korvike ümmarguste nacholaadsete krõpsudega, mille peal olev tomatine salsa andis kogu söögikorrale sobiliku, ehkki väga leebe hapukas-vürtsika sissejuhatuse.

Teise käiguna valisin rubriigist „klassika“ prae nimega „Texas grill steak“ (18.00). Ah et missugune küpsusaste? Nii toore kui julgete anda! Naeratuse saatel pannakse kirja „rare“. 20 minuti pealt sõidab lauda kauni sinise äärega taldrik, millel on põhitegelaseks hunnik peeneid friikaid. Veebimenüüst leitud ingliskeelne roakirjeldus: „Beef sirloin steak, chorizo-spiced butter and Mexican Waldorf salad. Served with French fries.“

Misasi on mehhiko Waldorf, seda ma nüüd täpselt ei tea, aga odava majoneesiga tehtud kapsasalat see vist siiski pole? Aga noh, õunakuubikud vähemalt on olemas.

Mõned tšilliseibid on nüüd küll vist ainuke asi, mis siin roas tex-mex suunale osundab. Chorizole omast varjundit ma maitsevõist ei tuvastanud, või kui, siis midagi ülileebet.

Liha aga pakkus üsna korraliku pettumuse. Ehkki küpsusaste nägi ju üsna õige välja, oli liha tekstuur siiski kummine. Tõenäoliselt polnud keegi vaevunud seda liha laagerdama ei enne ega peale siia majja jõudmist. Aegamisi sulav või andis samas oma leebe koorese-rammusa lisatooni, mis aitas selle tegelase ära manustada, aga head lihaelamust ma siit paraku ei suutnud välja võluda. Vaatamata sellelele, et ka selle roa kohta saabus naeratav päring, ei saanud ma rohkem kui: „Keskpärane“ endast välja pressida.

Arve maksmise hetkel saabus üllatus. Kena jätkuva naeratuse saatel küsiti ID-kaarti ... et sellega saab allahindluse!? Ja tõepoolest, arvel seisabki „25% ID-kaart“! Eeeee ... kas see on nüüd mõeldud positiivse diskrimineerimisena, et kohalikud elanikud saavad 25% soodsamalt kui turistid?

Kokkuvõte on vaatamata allahindlusele ikkagi kasin. Supipöial jääb üsna horisondi lähedale – püreesupi eest saab harva kõrgema hinnangu, selleks peab midagi erilist taldrikus olema. Praepöial aga laskub horisondist allapoole – steigi osas on siiski kõrgemad nõuded, olgu ta „sirloin“ või mitte. Peamine aga – kui tex-mex ei täida kahte peamist ootust: vürtsikad road ja hea liha, siis ei oska ma seda puhvetit kuidagi soovitada.

---

lugu ilmus siin

Europe (Narva)

Narva on üks teistmoodi Eesti. Omamoodi. Üldse mitte pahamoodi, aga oma eripäradega küll. Nii näiteks ei kujuta ma mujal ette, et keegi nimetaks oma puhvetit nimega „Europe“ :) Sellel on oma ja pikemat juttu vääriv lugu ja mõte taga, aga hetkel leppige sellega, et ... Narva on omamoodi.

Ausalt öeldes oli mul selle asutuse külastamise suhtes tugev eelarvamus. Noh esiteks on tegu hotelli all oleva söögikohaga ning reeglina on need ühed kõige laisemad köögid, kuna ei pea pingutama kundede meelehea pärast. Ööbijad tulevad ja tarbivad oma hommikusöögi nime all pakutava ära nii ehk naa. Teiseks olid minu kõrvu jõudnud mitmed ohked stiilis: „no sinna nüüd küll pole mõtet minna“. Aga olgu juba alustuseks öeldud – on ikka mõtet küll!

Kandiline valge ruum stiilimääratlusega „evroremont“. Sööklalik sisseseade – et võtad oma kandiku ja lased leti tagant endale taldrikuid ulatada. Kriidiga seinale kribatud menüü, millest eestikeelne ei kehti, sest seda pole keegi uuendanud. Meeleolukas sissejuhatus, kas pole?

Hindadega on seekord keeruline, sest kogu hinnastamine käib jupikeste järgi ja seetõttu annan ma lõpus teada vaid üldsumma.

Selle köögikultuuriruumi eripärade tõttu käib esimese ja eraldi käiguna salat. Just, salatit ei lisata suurele taldrikule koos põhiroaga, vaid serveeritakse ja süüakse omaette käiguna. Võtsin lusikajagu kolm kuhjakest. Õline heeringasalat kahte sorti sibulaga ja rosepipraga maitses suurepäraselt. Porgandisalat kreekapähkli ja majoneesiga – põnev ja magusapoolne krõmpsutis. Vaid nö värske salat kurgist, tomatist ja paprikast oli närtsinud ja ebahuvitav.

Supikesena tuli väheldases tassis kapsasupp – hapukas-magusakas, kodune ja lihtne, kuid täiesti maitsev. Ei saanudki aru, kas selle hapuka fooni andis värskelt hapendatud kapsas või hapukurgitükikesed ja selle vedelik, aga üldmulje oli igatahes hea.

Praena tellisin „Sealiha singiga“, mille juurde kõlas sobival praekartul kukeseentega. Noh arvestades minu külmust kartuli kui ballasti suhtes kõlab see kummalise valikuna, aga lootsin et saan maitsvad kukekad välja nokkida ... aga ei nokkinud ma midagi! Peente kangikestena lõigatud ning ohtra õliga läbipraetud kartulid lõid lahti mingi nostalgiavärava ning koos rikkaliku seenelisandiga oli see kraam nii maitsev, et pistsin praktiliselt kõik nahka :) 

Sealiha singiga osutus olevat ... sealiha singi ja juustuga. Einoh muidugi, kesse siis siin köögiruumis sealiha ilma juustuta serveerib, eks ole! Noh ega see mingi maitseplahvatus küll polnud, kuid oma kodusel moel oli seegi mõnus ja parajalt pehme suutäis haugata. Ainuke kehva moment oli see, et olin lasknud prae peale kallata külma küüslaugu kastet – see kraam oli väsinud ja mõrkjalt eimidagiütlev.

Kuidas siis kokku hinnata seda seitsmest komponendist koosnevat söögikorda (kolm salatit, supp, liha, kartul ja kaste)? Teeme nii, et ma jätan seekord supi- ja praepöidla kõrvale ja võtan hindamiseks teise meetodi appi. Seitsmest maitsest viis olid head või isegi väga head, seega üldmulje üsnagi positiivne. Kui siia juurde lisada kentsakas segu eelarvamusest, kohmakast esmamuljest (segadus menüü osas) ja hinnast (kõik kokku 8.25 EUR, mis Narva tingimustes pole just ülemäära odav lõuna), siis ... mina soovitan igaühel minna ja see koht ise üle vaadata. Paneelmajade hallis ümbruses, kaubakeskuse taguses linnanurgas on üks kummaline nägemus Euroopast. „Это Нарва, детка!“ (See on Narva, kullake!)

---

lugu ilmus siin

Ruuni pubi (Tartu)

Mis kujutluspildid tekivad teie ette, kui keegi räägib eesti köögist ja eesti toitudest? Aga kui keegi lubab puhveti ees sildil, et tegu on eesti pubiga?

Avastasin mõne aja eest, et pikalt Tartu kesklinnas tegutsenud „Ruuni pizza“ on ennast teistmoodi nimetama hakanud. Vähemalt tänavale tõstetud harkjala peal – et „Eesti Pubi“. Märkasin ja otsustasin, et vaja kunagi oma pöidlad sinna sisse torgata. Noh ja nüüd tuligi see päev.

Esmane tõrge tekkis aga dr.Google abil asju uuride – „Ruuni pubi“ nimelist asja pole olemas! Küll aga leidub siiani Facebookis Ruuni Pizza nimeline leheke, mis kuulutab kevadise kuupäevaga: „Ruunipizza/Eesti Pubi alates tänasest jälle avatud!“ Ja peale seda on vaikus. Ühesõnaga, e-turundus on sellel puhvetil 0, mis ei kõnele just head keelt. Ei mingit menüüd või muud eelinfot. Isegi arvustuste rubriik on sellel asutusel miskipärast puudu. Põhjusega või mitte, seda võib vaid oletada.

Noh aga olgu siis pealegi, lähen ja kaen ilma mingi eelteadmiseta, et mida nad pakuvad. Vähemalt lubab ju seesama reklaam tänaval, et neil on menüüs ka supid! Ja see on ju minu jaoks ometigi oluline moment, sest kuhu ma muidu oma supipöidla torkan? Ja teeme nii, et las see olla retooriline küsimus, eks ole :) 

Supid on tõepoolest olemas, koguni kaks tükki. Kuna üks on aga püreesupp, siis võtan teise ja ülimalt kõneka variandi. Mis variandi? No muidugi seljanka (5.-EUR), kas see tuleb siis üllatusena?!

Suptšik jõuab minuni napilt viie minutiga. Nojahhh nohhh. Eksole see hapukoorerida on ju kohustuslik supi sees? Eriti kui on „eesti köögi“ nimekatte all pakutav seljonks. Aga on ka rohetavad rukola-lehed ja nende all mustavad oliivirõngad.

Aroom – magus köögiviljapuljong. Maitse – magus köögiviljasupp. Kartuli, porgandi, sibula ja hapukurgiga keedetud kodune köögiviljasupp, kuhu on ka tomatipastat veidi lisatud. Viinerit ja hakkliha kah. Noh ja vist oli mõni singikribal kah, aga pead selle eest ei anna, sest see supp on pikalt laagerdunud ja tõmmanud ja küpsenud. Ega see on ju ainult hea, sest seljanka lähebki ajaga paremaks ... kui ta on alguses ikka seljanka olnud. See siin ei olnud. Sest särtsu ja hapet eipole siin kuskil ligilähedalgi seisnud.

Menüüs jäi teiseks silma „Kiievi kotlet“ (9.00). Ooooo, pubiroana Kiievi kotleti tellimine on alati põnev – et missugune on siis selle köögi nägemus kuulsast roast? Lauda jõudmine läks sellelgi toidul üsna käbedalt, nii umbes tosin minutit tellimisest. Oehhhhhh. Hiiglaslik kuhil peenikesi friikartuleid oli selle taldrikutäie absoluutne dominant. Oehhhh. Noh las nad siis olla. See, et mina neid hinnata ei oska, on ainult ja ainult minu enda süü.

Räägime meeldivamast osast. Piiisike paneeritud kanaliharull käitus nii, nagu ootused olid – kahvliga torgates valgus sealt seest välja tubli lusikatäis sula ürdivõid. Ja teate, see maitses hea! Sest no mis saab soola ja tilliga maitsestatud võis mitte maitsvat olla? Ausalt öeldes pole ma varem kohanduki sellist versiooni, mille kanaliha enda ja võitäidise vahekord oleks nii või poole kaldu. Piltlikult öeldes oli tegu õhukese kanafileest rulliga, mille suhteliselt ruumikas sisemus oli algselt täis külma maitsevõid. Jah, see pole küll algupärane koos õlakondiga küpsetatud tervik-filee. AGA! Aga ma olen ka Kiievi kesklinnas saanud kehvemat Kiievi kotletti. Kordades suuremat, kuid kuiva ja maitsetut.

Ülejäänud taldrikutäis koosnes üsna meeldivast lusikatäiest marineeritud kapsa-porgandi salatist, kurgi-tomativiiludest, rukolast ja tulisoolasest külmast hapukoorekastmest. Ilmselt oli see mõeldud friikate dippimiseks, aga mina proovisin sinna sisse torgata kurgiviilakaid ja tulemus oli täitsa okeika.

Kokkuvõte sedapuhku nukrapoolne. Supipöial ahastab – no mida on seljanka teile kõigile teinud, et te niimoodi seda stiili mõnitate? Et kas võibki siis suvalist tomatist pläusti müüa selle õilsa supi nime all? Praepöial aga on suhteliselt püsti, sest vaatamata väheldasele kogusele oli selle köögi nägemus Kiievi kotletist maitsev ja mahlane. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Eriti veel „eesti köögi“ esindajana? Ei seda mitte.

---

lugu ilmus siin

Spot (Tallinn)

Lihtsas lühiduses on oma võlu, kas pole. Vene tänava alguses jääb silmi puhvet nimega Spot. Selline lapsikult muhe nimi nagu mudakook suvises rannas. Või sügisõuna kukkumise heli õuemurusse.

Astun lähemale ja torkan nina ukse kõrval olevasse menüüsse, otsides suppide rida (ilma suppideta mina ei mängi, eksole). Rida ongi. Rida üks tükk. Aga nii muheda nimega – Spot-supp. Otsustan ennast sellest võluda lasta ja tatsan sisse.

Hõredalt asustatud saalides leitakse mulle kiiresti laud ja sama käbedalt ilmub menüü. Kuna aga olin ukse tagant valiku teinud, siis läks kõik edasi veelgi ladusamalt. Ettetõtlikult võin öelda, et asjaajamise kiirus oligi kõige muljetavaldavam kogu külastuse juures.

Zupsti jõuab minuni tellitud vesi ja tellimata leivake. Hapukas-ürdine toorjuustune määrdeke ja miskipärast äralõigatud servadega teraleiva viilud.

Esimese käiguna tellitud suptšik jõudis lauda vähem kui 10 minutiga. Rõõmsalt lapsik „Spot-supp“ osutus küll millekski triviaalsemaks: „Koorene lillkapsa püreesupp“ (7.50). Aga vähemalt oli see kaunilt dekooritud krutoonide, ürdiõli, seemnete ja vähese rohemuruga. Temperatuurilt ja maitselt leige püree muutis tiba huvitavamaks selle pinnale nõristatud pehme kitsejuust, mille pikantne mekk muutis kogu supielamuse suti põnevamaks.

Omaette väikese jorina pühendan salvrätikule. Vaadake kulla puhvetipidajad, kui lauale tuuakse ühe salvräti peal lusikas, kahvel ja nuga, siis mida peab kunde esimese toidukäigu ajal tegema? Käega suud pühkima? Või lükkama noa-kahvli senikauaks laudlina peale? Ja eriti (rõhutan ERITI!) kui sööjaks on minusugune vuntsinimene, siis läheb salvrätti vaja mitu korda enam kui kenasti sileda näoga kundel. Seega palun – tooge lauda siiski iga käigu jaoks eraldi paberike või mis veel hõlpsam – asetage lauale hoidiku vahele neid kohe mitu!

Praena jäin kõhklema valikus looma ja põdra vahel, noorhärra käest küsides kuulsin soovitust põderi kasuks. Noh miks mitte. „Grillitud põdrafilee. Võis praetud ürdikartul, röstitud köögiviljad, pohla ja punase veini kaste“ (22.-EUR). Kohalesaabumise ajaks napp 25 minutit tellimise hetkest.

Alustan visuaalist – võttes arvesse viiruslikku toidupildistamise levikut pole hea mõte asetada tumedale taldrikule veel tumedamat toitu. Ilma välguta pildistamise tulemus on mustjaspruun käkk ja välguga lähipilt mõjub alati kehvalt. Nii et pildielamus minusuguse amatööri jaoks, kes keskpärase mobiiliga klõpsib, on juba niru.

Väikese üllatusega avastasin seejärel, et taldrikut polnud eelsoojendatud – säherduse hinnaklassiga puhvetis peaks see olema ju siiski ootuspärane, kas ei? Ka taldrikulpaiknev mõjus seeläbi leigemana ja siit hakkab juba kujunema muster.

Tükike põderit oli siiski igati viisakas. Sobivas küpsus-astmes, mahlase südamikuga ja grillijälgedega. Tubli vürtsikas maitsestus ja eriti veel (väga meeldivalt intensiivne!) moosike liha pinnal jätsid kahetise mulje – ühest küljest oli kahju, et liha enda mekk sai varjutatud, kuid teisalt tegid maitsemeeldes korraks rahulolevalt nurr.

Ehkk kartul jätab mind üsna külmaks, olgu kaks sõna kirjas sellegi kohta. Menüüs öeldi „võis praetud ürdikartul“, noorhärra nimetas seda „ahjukartuliks“, kuid ei selleks ega teiseks ei oska seda pidada. Juhul kui see mugul oli enne serveerimist ahjus olnud, siis viibis ta kogu aja tihkes foolium-koorikus, sest mingitki pruunistumisjälge ei õnnestunud ühestki küljest avastada. Aga hunt temaga, sest minu jaoks pole see ballast oluline.

Mitut värvi porgandid, hautatud oakaunad, pohlad ja veinikaste – viisakas kraam kõik, kuid üheldi neist erladi pikemalt peatada pole maitsejahtijal põhjust.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Kiiruse eest tuleb seda asutust küll kiita – napi 35 minutiga jõuda laudaistumisest arvemaksmiseni on märkimisväärne tulemus! Supipöial jääb horisonti, on väga vähe kordi, kui püreesupi pakkumine suudab seda hinnangut tõsta. Praepöial kerkib rõhtasendist küll veidi kõrgemale, meenutades päris head lihaelamust, kuid püstiolekust jääb asi siiski kaugele. Üldelamus on pigem leige (korduv märksõna seekord) ja sama leige saab olema ka külastus-soovitus.

---

lugu ilmus siin

Beer House (Tallinn)

Tallinna vanalinna kõrtsid elavad praegu väga vaevaliselt. Esmaspäeva õhtusel ajal on enamik kas kinni või tühjad, üksikutes on sees laudkond või kaks. Raekoja platsi kaenlas oleva ruumika Beer House suures saalis on vaid üks pikk laudkond välismaalasi ning veel kaks-kolm inimest. Aga nagu ikka, on ka sellel kõigel oma plusspool – ei mingeid pikki ooteaegu!

Tellimine algab pisut kentsakalt. Tellin mina esiteks supi ja siis prae, mille peale noorhärra küsib, et kas ma soovin suppi ikka hiljem? Eeeee ... miks ma sedasi peaks tahtma?

Teine kentsakus saabub lauda leivakorvis, milles ilutseb üks õhuke poolik leivaviilak. Üks! On see nüüd kokkuhoid või katkuhirmu veider ilming (noh et ei tekiks oletust, et järsku on sama viilak juba eelmise kunde näppe näinud)?

Viieteist minutiga saabub lauda ka tellitud suptšik – Ungari guljašš-supp (9.00). Õhukese leivaviilu veidrus saab siinkohal vunki juurde, sest koos supiga serveeritaks hiigelsuur leivakäär, mis aga on kenasti üle grilli käinud, soe, krõbeda koorikuga ja grill-muster kenasti peal.

Supike ise on suisa imetabane. Rammusa, huuli kleepiva leeme peale ehitatud, tihke ja maitseküllane. Enamik selle konsistentsist on keenud tumedaks paprikaseks ja õrnalt suitsuseks püreeks, milles hulpis sutsuke kartulit ja korralik kogus nii pehmeks haudunud loomaliha, et seda võiks huultega süüa, ilma hambaid kasutamata. Kui aga ühes tihkemas tombus tundsin ära musta ploomi, siis tõusis heakskiidu tasand laeni – see kõik oli hunnitult hea. Kui oleks siia kõrvale ära muginud ka lataka leivakääru, siis võiks söögikorra lugeda lõppenuks ja täiskõhuga lahkuda.

Mina aga ei lahkunud, sest tellitud oli teinegi roog. Etteruttavalt kahetsen pattu ja siunan oma tähelepanematust. Oleksin võinud ennem uurida, et mis toiduga tegu on. Tulemuseks sündis paraku armetu toiduraiskamine, mille pärast mul on siiralt piinlik.

Tellitud sai „Tirooli Gröstl härjasilmaga – sealiha, vorstide, peekoni ja sibulaga praetud kartul“ )10.-EUR). 25 minutit tellimise hetkest võttes ta saabuski. Saabus SEE. Õigemini peaks kirjutama kolm korda suuremate tähtedega SEE, aga suuremalt ei saa. Hiigelsuur särisev pannitäis praetud kartulit.

Minu kolmkümmend aastat noorem versioon oleks rõõmust ruiates selle kõik ja kiirelt lõugade vahele lükanud ning mõne aja pärast ehk midagi juurdegi tellinud. Minu praegune versioon, mille ainevahetus on aeglane nagu tõrva sisse takerdunud tigu, ohkas aga säherduse sügavusega, et seda oli ilmselt isegi Roomas kuulda.

Nokkisin siis vaikselt kartuli vahelt peekonit, vorstikesejuppe ja kahte sorti praeliha. Soolane, rsk kui soolane! Klõmpsasin praemunakese leevenduseks peale. Imetlesin kaunilt kuldseks praetud kardulatükke, mis olid lahkelt kaetud värskelt hakitud küüslauguga ja dekoreeritud roheliste porru-ribadega. Häbenesin ja taandusin. Minusugusele jätkuks sellest kõigest kolmeks päevaks, aga nüüd jäi see enamasti kõik pannile. Piinlik.

Koondhinnang seekord kolmetine. Esiteks - supipöial on tikksirgelt püsti ja kiidab tõsise lugupidamisega: see oli ilmselt parim guljašš-supp, mida ma seni saanud. Teiseks – praepöial on ehmunult kössis ning pobiseb vaikselt nuriseda liiga soolase lihakraami üle. Vaikselt seetõttu, et võibolla oleks koos kartuliga mekk paras olnud. Kolmas, see va moraalipöial aga ütleb karmil ilmel: „uuri ennem tellimist, et mis toiduga tegu on!“. Soovitan aga seda puhvetit ikkagi, sest toiduelamus oli vägev.
----
lugu ilmus siin

Gioventu (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuu on üks omamoodi õnnelik kohake – imeline kombinatsioon ülipikast rannast ja otse selle kõrval kasvavast maitsva õhuga männimetsast on siia toonud päris palju puhkepesakesi. Iga pesa juurde kuulub ka köögike, mille külge kasvab puhvetike nagu roosinupuke kibuvitsa külge. Või noh umbes midagi sellist, kui te nüüd aru saite :) Igatahes – peamine on see, et neid asutusi on ilmselgelt rohkem kui mõnetuhande elanikuga asum ise vajab ... see võimaldaks oletada toredat konkurentsi ja iga köögi pingutusi tasemel olemiseks.

Üks puhvetike kannab itaaliapärast nime Gioventu, mille menüü kannabki siis vastavat pasta-pitsa-pitserit. Aga õnneks leidub muudki, mis minusugust meelitab nina taldrikusse toppima.

Esimeseks roaks valisin nelja supikese hulgast midagi maitselubavat: „Vürtsikas tomatisupp pardiliha ja krutoonidega“ (5.50 EUR). Selle ootel nautisin terrassiaknast läbi metsaribakese avanevat vaadet tagaplaanil aimduvale merele ja hingasin avali aknast sissehoovavat varasügise lõhna.

Vahepeal toodi lauda leivakorvike, milles õhkasid sooja kohapeal küpsetatud hallist täisterajahust küpset ciabatta-viilakad. Koos soolaka toorjuustuga kena sissejuhatus, kas pole?

Kümme minutit peale tellimust jõudiski kohale supike, mille esmane välimus pani pisut õlgu kehitama. Kausitäis tomatipüreed, mille keskel samast hallist ciabattast krutoonikuhil. Täistera-jahutooted on kindlasti tervislikud, kuid esteetika mõttes oleks heledamad kuubikud kaunima kontrasti loonud. Aga olgu selle välimusega kuidas on, vaatame kuidas maitsemeeltega kontakt saadakse.

Paraku läheb edasi umbes sama hallilt nagu alustati. Lubatud vürtsikust pole kuskilt võtta, pardiliha leidub leemes veelgi vähem. See kausitäis jääb minust enamuses puutumata – süüa lusikas lusika järel maitsevaest tomatiködi saiatükkidega ei paku mingit pinget. Igav.

Teise roaga läheb alustuseks veelgi halvemini. Ausalt öeldes oli peamine motiiv siia tulemiseks e-menüüs välja lubatud vasikamaks seenekastmega, aga seda ei olnud. Ettekandja kiirkorras ettevuristatud vabandus „me juba mitu nädalat ootame maksa ja ei tooda seda“ kõlab ausalt öeldes veidralt – tegemist pole ju mingi ülemerelise haruldusega, mida kuskilt võtta pole. Seejärel üritasin tellida itaaliapärast rooga „Arnacini“, kuid ka seda polnud võimalik saada. Oehh.

Lõpuks valisin kentsaka kõlaga „Supreme-kana suitsujuustukastmega“ (12.50 EUR), lisandite hulgast kõrvale „Grillitud köögiviljad pestoga“. Toidu saabumiseks läks aega 25 minutit, õnneks pani see taldrik vähemalt välimusega naeratama. Kaunis vormistus on ju vähemalt pool elamusest, kas pole?

Toidu põhiosa ehk kana rinnafilee koos õlatükiga kõlab ju iseenesest igavana, kuid see juustukastmeke lisas mõnusa lisakihi ja andis põhjuse rahuloluks. Grillitud paprika-zukkini tükkidele kunstipäraselt nõristatud pesto oli suisa väga hea, piiniapähklite iseloomukas mekk lisas kenakest pikantsust. Silma- ja maitsemõnu pakkus ka omapärane segu rohelistest (soja?)ubadest ja marineeritud tillukestest kollastest ja punastest maguspiprakestest.

Kokkuvõte seekord kolmetine. Esiteks - varustusprobleemide taha pugemine on väga nõrk argument, mitte pakkumaks seda, mis menüüs kirjas. Teiseks – supipöial haigutab laia lõuaga ja laseb end lönti, igavus on viimane asi mida resto-toidust ootaks. Kolmas element ehk praepöial on aga seevastu suhteliselt püsti, sest vaatamata algsele narritamisele on lõpuks lauda jõudnud praad siiski üsna kenake. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Eraldi kohalesõitmist see ei vääri, kuid kohapeal olles võite sisse astuda, küsimaks, et kas nad ikka pakuvad seda mida lubavad?s


---

lugu ilmus siin

RP9 (Tartu)

Tartu raekoja plats on seestpoolt palju suurem kui väljast. Alguses näib, et kõnnid siit munakivi-väljakult kahe minutiga põiki üle, libistad pilgu üle mõne välikohviku ja oledki juba edasi minemas. Aga vaata kui sa hakkad nina iga ukse taha toppima nagu metssiga tõrusid otsides, siis leiad et see plats hargneb laiali. Kohvikuteks ja poodideks, pubideks ja kontoriteks. Igaühel oma nägu ja tegu.

Seekordne tõru kannab nime RP9. Et nagu mis, küsid? Raekoja Plats 9. Kas saab veel lihtsam olla?

Umbes sama lihtne nagu nimi on ka selle puhveti sisu, pikergune kandiline ja betooni- ning tellisekarva ruum. Ei mingit märki püüdlikust sisekujundusest, pigem on kõik rõhutatult lihtne, kuid mõnede mõnusate mõtetega seintel.

Töise päeva kellakuuesel ajal oli puhvet üsna tühjake. Sättisin end leti ja köögiukse vahele nurka istuma, jäämaks personalile jalgu ja silmi – ajaga oli pisut kitsavõitu ning tühja ei tahtnud molutada. Molutamisest oligi õnneks kõik väga kaugel – sellist ekspresskiirusel asjatamist pole ma ammu kogenud! Samal aja kui istmele maandusin, saabus ka menüü ning napi minutikese pärast oli piiga taas kohal, küsimaks et mida siis võib pakkuda.

Supivalik oli siin majas täiesti viisakas, kuid ma lasksin ennast kutsuda firmanimelisel suptšikul „RP9 rikkalik lihasupp“ (4.-EUR). Et no kui pererahvas näitab kõrget enesekindlust, siis mina vastan sellele vähemalt sama kõrge uudishimuga!

Jõudis mööduda vaid 8 minutit tellimuse hetkest, kui kaanetatud kausike kohale purjetaski. See kaanevärk on tore ja hoolitsev (et kundeni jõuaks just õigel temperatuuril toit), kuid alati võiks siis olemas olla ka alus, kuhu seda kaant sokutada. Õnneks oli siinsel pikergusel alustaldrikul napilt siiski nii palju ruumi, et sai asja lahendatud.

Aroom lubas nii nagu nimigi – rikkalikku ja lihalikku kogemust. Täpsemalt praetud peekonilikku, sest seda kraami oli leeme pinnale ohtralt laotatud. Ja üsna sama lihaselt jätkus ka kogu muu supielamus – see oli tõesti toekas ja atsakas, millega võiks nääpsum inimene piirdudagi mitmekäigulise eine asemel. Kokku vähemalt kolme sorti liha, sibul-porgand-paprika. Rammus ja maitseküllane ... no ehk vast nati liiga soolane, aga see on juba maitse asi, pealegi praepeekoniga käib soolane šmekk üsna lahutamatult kokku. Aga ka muud asjakohased toonid – magus, hapukas ja vürtsikas oli üsna skaala ülemises segmendis, nii et „maitsetu“ oleks küll viimane sõna, mida pruukida. Ei-ei-ei, vastupidi, üliväga maitsev ja mõnusalt meeldejääv! (Omaette plussina: ühelegi turakale polnud pähe tulnud supi sisse hapukoort lärtsatada, nii et mõnikord on asja puudumine parem kui selle olemasolu!)

Prae juurde tulles kiidan alustuseks menüü koostajat: omaette gruppidena burgerite ja pubiroogade kõrvale kategooria „praed (valmistatud josper-ahjus)“ lisamine annab juba ette hea selguse ja aimduse, kuhu suunas oma pilku pöörata. Mina sinna pöörasingi ning leidsin: „Chicago steik serveeritud kartulirösti, seeneraguu ja punaveini-granaatõunakastmega“ (19.-EUR).

Küsimus valmidusastme kohta sai vastuseks: „nii toores kui julgete pakkuda“. Ja teate mis, see oli õige vastus! Kokk tõlgendas tellimust õigesti, seda reetis juba valmimise aeg – 15 minutit peale tellimise hetke ehk täpselt siis kui ma viimast supipiiska enda sisse imesin nagu kaua värske vereta olnud sääsk.

See lugu oli nüüd kena juba algusest peale. Pubi, mis serveerib toitu restorani keeles, kuid ei pinguta seda murrakut rääkides end üle. Maitsekad kastmekeerud ja toiduosiste haja-asustus taldrikul lõi piduliku õhustiku, steigi alla peitunud kõrvalosatäitjad – kogu visuaalne struktuur räägib professionaalsusest.

Ja teeme nüüd nii, et ma alustangi kõrval-rollidest ja jõuan lihani lõpuks, eks. Küll te mõistate, miks ma selle viimaseks jätan.

Alustame nendest rohelistest pallidest, mida enamasti valmistada ei osata. Brüsseli kapsad noh. Enamasti on nad kas maitsetud, liiga rõhked või lausa kirbed – siin majas sai noid jubilaid aga kreemise ja pehme ja maitsvana! Steigi alla mahtusid nagu nunnad kloostrkambrisse kaks kõrbedat kuldset kartuli- pannkooki. Seeneraguu ehk supermõnus šampinjoni-sibulaküpsetis suutis isegi need ebaseened maitsvaks moondada! Mõnusalt iseloomukas veinikaste lõi kõigele asjakohase raami.

Ja siis see liha. Ohhh. Selle liha ees peaks püsti tõusma ja kummardama. Isegi neid ridu ööpäev hiljem kirja pannes tajun ma kogu suud, pead ja raekoja platsi täitvat lihaelamust! Pealt kaunite grillitriipudega ja soola-laastudega. Seest nõrguvalt mahlane ja sulnilt pehme. Ah et kui pehme? Aga vaata nii pehme, et ma alles roa lõpus panin tähele, et olin steiginoa asemel kätte haaranud tavalise lauanoa! Liha sõitis ka selle nürida lauariista all laiali nagu parimal ahjuprael kombeks. See oli fantastiline!

Kokkuvõte tuleb vaimustunud! Lubati rikkalikku lihasuppi, sain oodatust rikkalikumagi – supipöial on rõõmus ja rahul. Täpselt tellimusele vastava ja tegelikult oodatust kuus korda paremgi lihaelamus elavate süte peal grillitud steigist paneb praepöidla suisa hosiannat laulma! Pubisse minnes saada resto-vääriline toiduelamus ning astuda õnnelikuna toast välja napilt poole tunniga – no kas see pole mitte imetore! Seda puhvetit soovitan mina kõva häälega hüüdes üle Raekoja platsi ning kaugemalegi.

---

lugu ilmus siin

Balkan restoran (Tartu)

Mõnel puhvetil õnnestub teha trikk, mis enamiku hävitab. Olla kogu aeg sama koha peal, ühesugune ja nähtamatu. Enamiku jaoks kehtib reegel: sa kas muudad end nähtavaks, muutud või hukkud. Aga näe, tuleb välja et reeglid on vaid selleks, et saaks eksisteerida erandeid.

Tartu südalinnas on olemas puhvet, mida paljud teavad, aga vähesed külastavad. Tuleb tunnistada et ka mulle endale tuli see pähe alles peale pikka mõttelist uurimisretke teemal: „aga missugust kohta ma sel lähen oma pöialdega torkima?“ Südalinnas, Rüütli tänava ja Raekoja platsi kaenlas asuva tellismaja teisel korrusel paiknev, balkanipäraseid toite pakkuv asutus meenus alles tripadvisori abi kasutades.

Tööpäeva õhtusel ajal treppi mööda üles ronides tervitas mind kõigepealt piirkonnale omane muusika, saalis sama omaselt vormistatud sisekujundus ja ... tühjus. Kohe nii suur tühjus, et seisin leti ees, sirvisin menüüd, köhatasin ja kobistasin, kuni tabasin vajutada kellanuppu. Nagu võluväel virgus kohe köögiukse taga istunud (tukkunud?) pisut tõmmuma olekuga mees ning tervitas mind mõnusa asjakohase aktsendiga.

Et olin veebimenüüst juba enda jaoks valiku teinud, siis läks edasine imelihtsalt, täpselt parajate pausidega, viisakalt ja korrektselt. Kaks detaili: veebilehe andmeil eksisteerib see asutus juba aastast 2007. Disaini arvestades on veebileht ilmselt samast ajast ning võimalik et ka toidunimetused samal kohal, sest võttes arvesse kiirelt muutuvaid aegu, polnud toidunimede taga hindu. No kes see jõuab igale muudatusele reageerida, eks ole. Olid kroonid, siis tulid supsti eurod ... no jõuad sa siin midagi muuta või ümber kirjutada, eksju!

Kolmekohalisest supivalikust valisin mõistagi guljaš-supi (5,20). Eksole, mida siis Balkaniga (taas-)tutvumiseks veel võtta? Kümne minutiga saabus kohale mõnusa aroomipahvaku saatel supike, mille rammusas pilves domineeris kergelt suitsetatud paprika – no kas pole parim ja asjakohaseim tervitus? Toekas leemes oli tunda head ja õiget loomalihapuljongit, selle sees sama liha ja kartul-sibul-porgand-paprika ja ürdid. Noh ütleme et võib-olla oli kogu see kraam liiga linlikult peeneks hakitud, kuid kõik ju õiged ja asjakohased koostisosad! No ja maitsetasakaal oleks ehk soovinud tibakese särtsakamat kooslust, kuid kausikese lõpuks oli nina siiski õrnalt vürtsivesine ja sooritus igati kordaläinud. Omaette stiilipunktike läheb sellegi eest kirja, et hapukoor toodi kõrvale väikese kausikesega, mitte ei plärtsatatud kohe supi sisse!

Praevalikus valisin rubriigist „Toidud savikaussides (Gjuvetse)“ roa nimega „Lambalihagjuvets, hautatud lambaliha köögiviljadega“ (13,90). Kahekümneviienda minuti paiku tellimishetkest saabus ka see roog ... ja kõrged stiilipunktid ning tagasihoidlik aplaus!

Serveeriti see roog kolmeti: mõõdukalt dekoreeritud taldrik, savipott hautisega ja omaette taldrik, millele asetada poti kaaneke! See imelihtne, kuid nii hooliv detail tõstab minu silmis hinnagut kõvasti! Olen alati hämmastunud, nt miks teed tellides ei anta sellega kohvikus kaasa omaette alust, kuhu panna teesõel või -kotike. Või miks potiroogi serveerides jäetakse kunde mureks, et kuhu see paratamatult nõrguv kaaneke sokutada. Aga siin näe, oli kunde ja üldise esteetika peale mõeldud!

Potikese sisu osutus imemõnusaks ja –koduseks, kõige traditsioonilisemaks toiduks enamike maade ja rahvaste juures, väikeste variatsioonidega: hautatud liha köögiviljadega. Esmapilgul oli siin palju ühist eelnenud supikogemusega – samamoodi esikohale seatud suitsutatud/grillitud paprika, üsna sama köögiviljakombo ja liha. Tõsi küll, loomaliha asemel oli siin noorepoolne lammas ja kartul oli pajaroa jaoks kohasemalt-lohmakamalt lõigutud ning lisatud ka herne-porgandi segu. Ja ka maitsetasakaal oli kenamas paigas, roas leidus meeldiv hapukas foon (selle seletuseks leidus ka viimaste ampsude hulgas hamba all krõmpsuv marineeritud pärlsibul).

Paja sisu oli ehk ühe sööja kohta liiga massiivne, kuid mina lahedasin selle imelihtsalt – lükkasin aga kartuli kõrvale ja pistsin mõnuga muu maitsva liha-köögiviljahautise nahka.

Kokkuvõte nüüd siis rõõmsalt rahulolev ja positiivselt imestav. Supipöial on ehk ilma liigse entusiasmita, kuid siiski püsti, guljaš-supi sooritus oli aus ja stiilipuhas. Praepöial annab au nii toidu enda lihtsale maitseküllusele kui ka plaksutab läbimõeldud serveeringu eest, sellised pisiasjad väärivad kõrget kiitust! Imestus lisab veel ühe kihi positiivi – kuidas nii vähese (näilise?) külastatavuse juures suudetakse tagada värsked ja kvaliteetsed maitsed? Seda puhvetit soovitan ma igatahes kindlasti.

---

lugu ilmus siin

Viljandi kohvik

„Viljandi vanim järjepidevalt tegutsev kohvik aastast 1936“ - Eestis pole just palju puhveteid, mis saaks nii pika ajalooga kenitleda. Klassikaline kohvikuinterjöör ja väljapeetud värvilahendus. Ukse juures pilkupüüdev koogilett, maja sügavusse ulatuv ruumikas saal – kõik see loob hea esmamulje.

Sean ennast sisse leti lähedusse, lootuses et siis laabub ka teenendus kiiremini. Paraku tuleb välja et olin eksinud majareeglite vastu. Pensionil oleva pedagoogi olekuga daam teeb mulle selgeks, et söögi osas teenendatakse ainult tagasaalis. Kui ma imestunult kulme kergitan, siis järgneb seletus, et siin ees istuvad kohvitajad ja mind võidakse lihtsalt siia ära unustada. Aga – lubatakse karmi-ilmelise lahkusega – seekord võin ma siiski siia istuma jääda. Seekord! (Olgu öeldud, et kogu kohalviibitud aja jooksul polnud ees ühtegi kohvitajat, kuid kõik ülejäänud sööjad teadsid kodukorda ning istusidki tagapool).

Menüüs oli suppe suisa kohe mitu, aga eks ma läksin ikka idioodi järjekindlusega kontroll-lasku tegema. Seljanka (2.50). Mnjah. Ma oleks siiski ilmselt pidanud midagi muud võtma. Minus süveneb üha enam mulje, et seda suptšikut enamasti isegi ei vaevuta hästi tegema, sest ära süüakse ta ju niikuinii, milleks siis pingutada?

Väheldase kausikesega saabus seljanka-nimeline nähtus minu ette viie minutiga. Leige ja iseloomutu. Viiner, singitükid ja kanaliha. Hapukurk ja sibul. Hapukoore-vongerjas, oliiv ja sidrunikilluke. Õrnalt magusakas. Oehh. Igav ja tuhm, ei mingit happesärtsakust või vürtsikat elevust.

Teise roa otsingul köitis menüüs pilku pikem loetelu, mis kõik algasid „naturaalne šnitsel“ ja siis lisaks erinevad lisandid (8.50). Nohhhhh, kui ühes nendest on mainitud jalopenosid ja sinki, siis läksin seda teed. Jalopeno päästab enamasti ikka päeva. Kuklas kummitab küsimus – missugune see mittenaturaalne šnitsel on? Mingi eba-šnitsel? Libašnitsel?

15 minutiga jõudis ka see roog minuni. Lakooniliselt, kiirelt, korrektselt ja pedagoogiliselt. Nimelt pidin ennem valima ka lisandeid (võtsin ürdikartulid) ja kastme. Valisin külma kastme, täpsemalt kornišonikastme. Õpetajaproua täpsustas, et selle sees on siis kurgitükid. Ahsoo? Et siis kornišonide puhul peab täpsustama, et need on kurgid? Aga ju see on siis tarviline, minu iroonia on ehk kohatu.

Vat selle roa puhul ei saa küll kasutada sõna „väheldane“. Pikergusel liual kõrgub kartulikuhila otsas juustumassiiviga kaetud liha, teises otsas mitut sorti värskeid lisandeid. Vähemalt visuaalne mulje on ... eee ... suuuuuur.

Üritan oma ootuste lati viia võimalikult madalale ja proovin siis kõigepealt saada sotti lihas. See on pisut keeruline, sest juustukobrutise all on veel ka majoneesi-üleujutus. Ooookei, sellist odavkulinaarset võtet on kasutanud kogu (post-)sovetlik ühisköök aastakümneid, kuigi tavaliselt ahjus liha üleküpsetamisel ... miks seda aga šnitsli peal rakendada?

Kaapan paneeringus liha nurgakesest puhtamaks ja süda aimab halba. Nii ongi, liha on kuiv ja armetult ülepraetud. Noh ja ülesoolane kah, et pilt kaunim saaks. Nojah, majonees peaks nüüd siis ilmselt hommikul valmis praetud šnitsli ülessoojendamisel andma mingi mahlakuse?

Jurakad pekised singitükid ja jalopeno koos juustu ning majoneesiga muudavad selle tuhmi põhja suhtes tõepoolest leplikumaks, kuid toidunaudingust on siin asi kaugel.

Pilti ei muuda kopka võrra paremaks „ürdikartulid“, mis tegelikkuses on liiga kaua kasutatud fritüüriõlis tumepruuniks ja mõruks keedetud.

Värsketest lisanditest osutus kogu taldrikutäie parimaks palaks koorene-majoneesine riivitud porgand. Kornišoni-kaste tegelikkuses – burgerikastme (loe majoneesi-ketšupikastme) sisse hakitud hapukurgikesed.

Kokkuvõtteks ütlen, et kahetsen, et ei võtnud teisi roogi menüüst. Võimalik et vaid nö universaal-roogade osas oldi selles köögis üleolevalt ükskõiksed. Võimalik, et kõik muu nende valikus on puhas kuld ja sooja südame ning hoolivusega tehtud. Võimalik. Aga igal puhvetil on vaid üks šanss nagu sapööril. Seekord pistan ma nii supi- kui praepöidla pahaselt taskusse ja longin minema. Seda puhvetit ei soovita ma mitte üks tonks. Mis sest et see on „vanim järjepidevalt tegutsev“ ja ilus ja puha. 

---

lugu ilmus siin

Komeet (Tallinn)

Võtsin seekord Toidutare toimetaja näpunäite peale külastada Solarise keskuses asuvat puhvetit nimega Komeet. Õigupoolest soovitas ta minna just selle asutuse terrassile, et „seal on uus vinge vaid maheköök“. Aga vat just selle toimetuse ülesandega tekkis tõrge.

Ehkki oli mõnus hilisuviselt soe pärastlõuna, oli terrass suletud. Küsimise peale öeldi: „suletud jah, ilmad on külmad olnud“. Kergitasin kulme: „Aga täna on ju soe!“, mille peale vaid laiutati käsi. Noh ju siis on selliste asjade ümbermängimine keerulisem kui kõrvalseisjale tundub.

Noh mis seal ikka, sööme siis siseruumides, seda enam et menüü pidi siiski nii sees kui väljas üks olema. Istutasin end pooltühjas saalis klaasseina juurde, tegin tellimuse ja nautisin vaadet.

Ooteaeg kujunes üsna lühikeseks – viis minutit peale mahaistumist jõudski kohale supike. „Selge kohaliku kala supp. (Köögivilljade, rohke maitserohelise ja vutimunaga)“ 8.50.

Rõõmsalt päikesekollases kausis oligi nagu peo peal kohe näha kõik lubatu – lohmakalt lõigatud sibul-porgand-kartul, paar kalatükikest, vutimuna poolikud ja rohke muruga tuunitud leemeke. Kõik see kokku oli maru lihtne aga ka samavõrra hea. Maitseainetega polnud ei koonerdatud ega priisatud, maitsetasakaal kenasti paigas.

Ainuke asi, mille üle ma pisut imestasin – supi kõrvale ei toodud leivakorvikest, mida ma kõrvallauas nägin. Ei teagi, kas piiga unustas selle? Aga noh, ega ma kurda, supike oli siiski mõnus. Ei midagi erilist, kuid ikkagi hea. Noh umbes nagu keskmiselt päikeseline pärastlõuna. Sa oled ju neid näinud sadade kaupa, aga ikka naudid.

Praad saabus samamoodi kiirelt ja kenasti ajastatuna – 15 minutit peale tellimust. Valisin puhtalt nime pärast: „Komeedi legendaarne eesti mahelamba kotlet (Ahjuköögiviljade, röstitud köögiviljade, marineeritud paprika ja punase veini kastega)“ 16.-EUR.

Taldrik on sama rõõmus ja esmapilt kenake. Ahjus närvutatud pastinaak-porgand-peet on kena kooslus, kusjuures pastinaagi kasutamise eest läheb kirja plusspunkt. Küüslaugupeake oli kenasti karamelliseerunud, igast taskukesest tasus välja õngitseda välja mõnusaid pähklimaitselisi jubilaid. Magus-hapu veinikastmeke ja grilitud-marineeritud parikaviiluke. Kõik kena ja lihtne.

Aga vaata roa põhitegelane ehk lambakotlett valmistas pettumuse. Üleküpsenud ja kuiv, kiulis-saepuruse konsistentsiga. Lambamekk oli ausaltöeldes üsna nõrgake ... paljudele see spetsiifiline nüanss polegi ehk teretulnud, kuid mina ootaks lambast siiski lammast. Eriti suureks paisutas selle pettumusttunde menüü koostajate poolt vahtu klopitud ootus – missuguseid legende sellest kotletikesest rääkima peaks? Ja miks?

Kokkuvõte seekord siis kahetine. Supipöial on suhtleliselt püsti, ilma hurraa-hüüete ja aplausita, kuid siiski. Praepöial aga käänab end protestiks kummuli – toidukohad peaks olema ettevaatlikud ülikiitvate epiteetidega, kõrgele aetud ootuste latt põhjustab kergesti pettumusi.

Vaksali BBQ terrass (Tallinn)

Päike võib tõusta ka pesukausist. Noh selles mõttes et – oppppaaa – saad positiivse elamuse sealt, kuskohast mitte midagi ei oodanud.

Juhtus nii et ma pidin umbes tunnike molutama Tallinna bussijaamas. Aga teel sinna meenus, et otse saabuvate busside platvormi kõrvale on tekkinud miski terrassi-moodi asi (hiljem selgub, et puhveti nimi ongi „Vaksali BBQ terrass“. Näeb välja nii asukoha kui eemaltvaate mõttes nagu mingi suvaline latter, aga no vaataks ikkagi järgi?

Sinised päevavarjud mõjuvad pelutavalt – järsku on järjekordne soome turistide jaoks rajatud kalli õllega tara? Suur ja suitsev roheline munagrill aga meelitab – järsku need inimesed oskavad siiski süüa teha?

Napis menüüs pole supi varjugi – miinus! Küsides aga selgub, et just täna on päevapakkumises tomatisupp (tšeki peal 3.37 EUR. Hmmm. 37 senti? Nonäe nii ongi!)

Räägime kohe kogu tellimuse läbi, maksan raha ära, istun lauda ja ... ja siis mul tuleb meelde küsida, et kuna mul varsti läheb buss, et kas ma ikka mahun selle ajaraami sisse? Seltskond satub ähmi, lubab kõik kiirelt korraldada ... ja kiirkorras laekub mu lauda praad!

Eeeee. Et see suur et. Et siis praad esimesena? Aga no olgu, mis sest ikka, maitse on ju põhiline, liigume edasi.

Prae tellimine oli mõnusalt loominguline protsess. Mina küsin, et mis seal munagrilli sees siis tiksub?

- „Loomaliha“, kõlab vastus. Et saab sooja loomaliha-salatit või hoopis loomaliha-wrappi.

- Mina küsima, et aga kas kuidagi prae moodi saab seda vormistada?

- Ikka saab, naeratatakse vastu. Et kas ma soovin sinna kõrvale ka lisandeid või piisab kurgist ja sibulast?

- Mina tõstan pöidlad: perfecto!

- „kas medium?“

- „vähem paluks, nii toorest kui julgete pakkuda!“

- Proua kulmud kerkivad tunnustavalt ja viipav, et mine istu lauda, kõik saab tehtud

No vat, ja siin ma nüüd siis istun, maailma ilusaim toidupilt nina ees. Kena tükk röstliha ja kuhil muru. Mis saab parem olla? Täiuslik rostbiif minu hinnangul (tšekil küll „veise steik“ 9.-EUR). Piprane-röstine koorik, mille all kena grillikiht ja keskel punaselt leemendav mahlane südamik. Perfektne küpsusaste ja julge maitsestus. Noh olgu, võib-olla suuutikese soolane, aga see on täpes üldise täiuse kõrval.

Hästi maitsestatud salatikuhil. Magusapoolne marineeritud sibul. Krõmpsjad hapukurgid. Tšilline paprika-kaste. Kõik see on lihtsalt imeilus! Midagi rohkemat ma korraliku liha kõrvale ei soovikski!

Saan prae söödud ja koka kiidetud, kui tuuakse supp. Kulmud kerkivad taas. Kui praad kanti ette asjakohasel ja soliidselt malmliuakesel, siis supp tuleb pappkausis?!? Stiilipunktide osas kaotus!

Aga suptšik ise on mõnus ja maitseküllane. Tomat ei ole plödiks blenderdatud, vaid mõnusalt peenetükiline. Ürdine, küslane, tšilline – täpselt nii et juuksepiir tõmbub higiseks. Taevas on pilvitu, temperatuur parimas suvesoojuses, istumine varjus, toit hea ... ohhhh elu on ikka inimese parim aeg, või kuidas see klassik ütleski?

Ja teate mis, kõige lõpuks võetud kohvi oli kah väga hea! Ja sisuliselt bussijaamast lahkumata sai poole tunniga nii hästi söönuks et pane aga imeks ja kuuluta ilmarahvale! Supipöial on küll pisut heitunud, et ta teiseks jäeti, kuid on püsti ikkagi. Praepöial hüüab aga „hip-hip-hurraaa!“ ja soovitab seda pesukaussi ... või siis ikkagi puhvetit kõigile!

---

lugu ilmus siin

Libapirukad kartuli-suvikõrvitsa täidisega

Pirukas on üks tore loom, enamasti siuke soe ja sõbralik. Maitsva täidisega ja puha. Ainult et üks häda neil on küljes, mille tõttu ma enamasti nende poole isegi ei vaata - et seda va saia on palju ja täidist vähe. A mina saia ei taha. Maitsvat täidisekest piruka seest koukida ja siis sai ära visata oleks kah nagu narr. 

Aga kes see ütles, et pirukaid peab paksu saiakäki sees küpsetama? No kesse ütles? Einoh ma saan aru, et tainas ei maksa tuhkagi ja iga piirakategija tahab sulle eelkõige just seda müüa. Täidis on rohkem nii ussikeseks konksu otsas. Antud juhul siis konksu sees. Või noh, saate aru küll.

Pirukapettuseks on välja mõeldu lavašš. Sihuke õhuke taignast käterätik. Päris iga pirukat sellega vist järgi ei tee, aga mõnda küll. 

Mina võtsin alustuseks kartuli, hakkisin nii umbes salatikuubiku suuruselt ja viskasin pannile praadima. Teisele pannile suvikõrvitsa samamoodi hakituna kuumlema. Eraldi lihtsalt selleks, et kokkupuude panni pinnaga oleks suurem ja toimuks praadimine, mitte hautamine. Iga saabas ju teab, et kasvõi pisut praetud kartul on parem kui hautatud.

Kui kartul on paaegu valmis, kallad pannitäied kokku ja lisad sutsu piima. Niipalju, et pisut hauduks, aga piisavalt vähe, et tulemus ei tuleks vedel. Lisad meelepärased ürdid-piprad-soolad. Viimasel hetkel riivid sisse veidi kõvemat juustu. Tsutt-tsutt. Kuhil meelepärast maitsemuru. Tambid pudruks. Aga kõik need piimad-juustud peavadki olema lisatud sellise loogikaga, et see kartulipudru jääks tihke ja nätske, mitte vedel ja voolav. Sest et vaata täidisena läheb ta lõpuks ja siiski omamoodi lahtise toru, mitte kinnise pärispiruka sisse.

Väike maitsestamis-soovitus. Maitseid uha julgelt, palju julgemalt kui sa paneks tavaliselt kardulapudru sisse. Asi selles, et see va lavašš, ükskõik kui õhuke ta ka poleks, on ikkagi mage ja tõmbab üldise maitsenivoo korruse võrra allapoole!

Nonii, nüüd võtad selle toru. Käterätiku. Lavašši noh. Laotad lauale, mäkerdad servakesse riba täidist ja keerad servakese üle selle. Lõikad vajamineva riba lahti (mingit erilist ülekatet pole vaja, napilt pool sentimeetrikest ehk). Eraldad saadud toru ülejäänud lavašši küljest, lõikad rulli neljaks jupiks ja paned ahjupannile. 

Lõpuks pintseldad kõik rull-pirukad munaga üle, riputad soovi korral linaseemneid või muud seesamit peale ja lükkad eelkuumutatud ahju. 15 minutiks. Sest ega nad väga ju küpsema ei pea, kõik kena valmis värk. Vaja lihtsalt veidi kenat koorikukest saada, rohkem nii ilu pärast, mõistad noh?

Minul kulus ära:
- 5-6 väheldast kartulit
- 1 keskmine suvikõrvits
- kaks tilka õli ja kaks tükikest võid (kummalegi pannile praadimiseks)
- supilusika jagu riivjuustu
- supilusika jagu meelepärast hakitud maitsemuru
- sool-pipar
- täistera lavašš
- lahtiklopitud toores muna pintseltsamiseks
- näpuotsaga seemneid dekooriks

Ajakulu: tsipa üle poole tunni (15 min ettevalmistused, 15 min küspetus). Maksumus: 3-4 eurot (pool sellest maksab lavašš). Tulemus: plaaditäis torupirukaid. Kui mõnikord retsepte lõpetatakse sõnadega: "serveerida selle-ja-sellega", siis siin on parim osa see, et serveerima ei pea. Rõhuga sõnal "üleüldse". Jätad nad köögilauale ja tagasi tulles eemaldad laualt tühja taldriku.

Lehtla (Pärnu)

Pärnu vana linnasüda on üsna eriskummalises olukorras, enamik äritegevusest on siit välja kolinud. Seda tänulikum tuleb olla nendele, kes selles heitlikus maailmas püüavad säilitada traditsioone ja peatänava ääres ning ümber üritavad siinkandis mingit elutegevust säilitada. Ühek selliseks on ka Nikolai Lehtla, mis on samas kohas nii umbes 18 aastat tegutsenud.

Lähenen sellele puhvetile augustikuise teisipäeva õhtul ning näen, et terassi enamik laudu on tuugalt rahvast täis. Sestap otsustan vaatamata soojale suveõhtule minna istuda sisse, kuhugi leti lähedusse ja selgub, et see otsus oli ainuõige. Personalil oli käed-jalad tööd täis ning vahepeal üksi kogu seltskonna eest hoolitsema jäänud miniatuurne naisterahvas surises kiirkõnnil ringi kapata nagu Duracelli jänes.

Leti kõrvale istununa jõudsin ma näha umbes kolmel-neljal korral keravälguna endast mööda surisemist, kui proua jõudis naeratades minulegi menüü ulatada. Kuna olin aga varem juba veebist valiku teinud, siis teatasin selle ilma menüü kaasi avamata ja sain vastu veel ühe naeratuse.

Esimeses ehk supivalikuks oli küll neli rida, kuid minu jaoks vaid üks. Kui loendis on kaks püreesuppi, Tom Kha ja seljanka, siis ma valin teadagi mille. Seljankaloog noh (3.00 seekord).

Vaid 7 minutit peale tellimust tuuakse minuni keraamiline, kaanega kaetud potikene ja leivakorv. Korvi kõrval olev hapukas-ürdine toorjuustune määrdeke oli kenake, kuid ei ka midagi kõneväärset.

Suptšik ise oli aga oi-vai kui kõnevääriline! Julgelt happelise ja magususe ülapiiridel mängiv tihke leemeke kõditas mõnusalt maitsemeeli. Supp ise koosnes pea eranditult lihasest kraamist – peeneks kiuks laiali lagunenud sea- ja kanalihast ning ülipeenelt hakitud vorstist-singist. Noh ja hapukurk ja sibil ning tomatiollus. Lihtne, aga oi-kui-hea! Mustade oliivide seibid ja hapukoor ... ehhh ... no miks see kooreke peab otse supis olema nagu metssiga kartulipõllul? Kõrval serveerimine oleks nii nägusam kui ka kundesõbralikum ju, kas ei?

Teise roana valisin esimesena praadide nimistusse pandud: „Tsaari talleliha kauboi kartuliga“ (12.-eur). Noooo ma tahaks näha, mida õukonna-kõlbulikku siis selle nime all pakutakse?

Selle roa saabumiseks kulus 25 minutit stardist lugedes, mis on tsaari-väärilise toidu jaoks ju täpes, või mis? Noh vähemalt aroom oli küll super-puper – ürdine soojus paitas mõnusalt sõõrmeid.

Tõsi küll roog ise oli korrus madalam kui ootuste tornike. Peategelane ehk lambatükike oli nõõõksa palju küpsenud. Jah mahlane, kuid juba pisut kummistuva struktuuriga. Alamaitsestatud, kuigi see pole patt omaette, sest vähemalt nii lõhnalt kui maitselt oli ta selgelt lammas.

Rosmariinipurused „kauboikartulid“ ehk mundris värske kartuli veerandikud jätsid mu külmaks. Punane sibul ja tomat on suurepärane kombo, kuid võinuks olla mingit õlikastet näinud. Ürdine koorekaste oleks ilmselt rõõmustanud kartulisöödikut, kes ma aga pole.

Kokkuvõte seekord leebelt positiivne. Supipöial on üsnagi püsti – see seljankalahendus oli nii huvitav kui ka meeldiv. Praepöial jääb aga kuhugi horisondi tasemele pidama – kui julgete nimetada toitu tsaarivääriliseks, siis palun pakkuge ka midagi erilist! Aga teenendaja-proua vapruse ja suutlikkuse eest jätkuvalt naeratada vaatamata hullumeelsele töötempole tahan ma seda kohta ikkagi soovitada.

---

lugu ilmus siin

Werner (Tartu)

Tartu üks vanemaid ja väärikamaid kohvikuid Werner on juba aastaid tagasi kasvatanud enda külge ka suvehoovi, mis on suisa ideaalne väike peidupaik neile, kes soovivad küll värskes õhus einestada, kuid ei taha seda teha kõigi silme all kuskil tänava või väljaku ääres.

Astun teisipäeva õhtupoolikul hoovi ja valin hõredalt täidetud laudadest ühe seina-äärse. Mõne aja jooksul selgub, et see polnud päris hea valik, sest kogu hoovi vallutada üritav varblaste armas röövlibande tuiskas aeg-ajalt minu pea kohale vihmaveerenni äärele istuma ja puistas sealt head-paremat lauale ning krae vahele :) 

Kui see nunnu hetk kõrvale jätta, siis edasine polnud kuigi nunnu. Ma tean, et mul on aega täpselt tund. Esimesed viis minutit istun ja vahin varblasi, kuid hoovis pole märkigi personalist. Lähen ruumi sisse ja küsin, et kas pean letist tellima? „Ei-ei, hoovis on omaette inimene selleks!“

Istun järgmised viis minutit sama targalt edasi, siis kolksatab kuskil uks ja ilmubki piiga ... kes aga võtab esimesena ette minust veelgi rahutumaks muutunud laua. Nii et tellimuse saan sisse anda alles 15 minutit peale kohalejõudmist ning asi pole liigses külastajate-tulvas!

Kuna suppe on täpselt üks tükk valikus (oehh!), siis valingi selle. Pastinaagikreemsupp (6.-EUR). No öelge mulle, armas rahvas, kas te kodus sooviks süüa ka ainult püreestatud toitu? Ei? Kuid miks te siis arvate, et see on nüüd SEE parim asi, mida restoranis pakkuda? Aga olgu, vaatame siis mida see köök oskab meie ühest alahinnatumast juurikast teha. Pastinaak on väärt nähtus, aga kasutada teda väga ei mõisteta-taheta enamasti.

Tellimise hetkest mõõdetuna 15 minuti pärast tuuaksegi vägagi efektselt vormistatud kausike. Pastinaagi kooreribasid pole mitte ära visatud, vaid need on läbi ahju (või friti?) lastud ning tekkinud kuldpruunidest ribadest vormistatud lahe varesepesa. Selle all murulaugu rohelise kräbu all väsind-kollane püree ja punakas-pruun praepuru. Visuaalne pool on teostatud 5+ tasemel!

Alustame põhjast ehk püreest – see on ... eee ... puder. Paks ja kreemine puder, mitte supp. Üli-intensiivselt pastinaagine, kohe lausa kontsentraadina mõjuv! Krõbeduse ja nätskuse piirimail balanseerivad ribad lisavad sellele kontsentraadile veel täiendava kihi, nii et kokku saab pastinaak kuubis. Pähkline praepuru on ehk küll ülemäära soolane, aga sobib veidigi tasakaalustamaks seda ülitihedat ja veidi ühekülgset põhitooni. Aga üldmulje on siiski rubriigist „huvitav“ ning seda pigem heas mõttes.

Praena valisin lakoonilise nimega „Seakülg“ (13.-EUR), mida muuseas e-menüüs polegi olemas, kuid jäi pabermenüüst esimesena silma. Tellimusest võttes 25 minutiga on seegi lauas ja visuaalne pool on jällegi igati restoranilik! Ühe elemendina jäi silma ka siin roas kasutatud praepuru, kuid ega see kordus pole patt, eriti kui maitse on meeldiv.

Seakülg oli pikalt-pikalt haududa saanud, ülipehme ja kaetud lausa želeetaolisesks muutunud efektselt kobrutava-karamelliseerunud kamaraga. Singiribakeses küpsetatud kartul niiiiiii kreemikas-pehmeke, et tekkis lausa küsimus, et ega pole tegu kartulipüreega – väga efektne ja maitsev tornike igatahes. Roheline mündine kastmejärv lisas nii värvi- kui maitseilu. Peamine üllataja oli aga omaette kuhilake, milles praepuru all leidusid pool-krõmpsjad suvikõrvitsatükid ja siis veel miski, mida ma pidasin marineeritud pirnideks. Palusin piigal seda köögist üle küsida ning sain vastuseks, et olla siiski õunad – igatahes oli see kogu toidukorra pärl, mis pani köögi vastu lugupidamist tundma!

Kokkuvõte seekord mitmetine. Kui algne veniv madalstart tekitas pisut trotsi, siis lõpuks tõusin lauast positiivse elamuse võrra rikkamana – ning see on ju ometigi see, mida me restoranidest otsimas käimegi! Supipöial on küll veidi kahtlevalt, kuid siiski püstipoole. Praepöial aga tõuseb lauast ning lehvitab tänulikult köögiaknasse! Seda puhvetit mõistan mina soovitada küll.

--- 

lugu ilmus siin