Europe (Narva)

Narva on üks teistmoodi Eesti. Omamoodi. Üldse mitte pahamoodi, aga oma eripäradega küll. Nii näiteks ei kujuta ma mujal ette, et keegi nimetaks oma puhvetit nimega „Europe“ :) Sellel on oma ja pikemat juttu vääriv lugu ja mõte taga, aga hetkel leppige sellega, et ... Narva on omamoodi.

Ausalt öeldes oli mul selle asutuse külastamise suhtes tugev eelarvamus. Noh esiteks on tegu hotelli all oleva söögikohaga ning reeglina on need ühed kõige laisemad köögid, kuna ei pea pingutama kundede meelehea pärast. Ööbijad tulevad ja tarbivad oma hommikusöögi nime all pakutava ära nii ehk naa. Teiseks olid minu kõrvu jõudnud mitmed ohked stiilis: „no sinna nüüd küll pole mõtet minna“. Aga olgu juba alustuseks öeldud – on ikka mõtet küll!

Kandiline valge ruum stiilimääratlusega „evroremont“. Sööklalik sisseseade – et võtad oma kandiku ja lased leti tagant endale taldrikuid ulatada. Kriidiga seinale kribatud menüü, millest eestikeelne ei kehti, sest seda pole keegi uuendanud. Meeleolukas sissejuhatus, kas pole?

Hindadega on seekord keeruline, sest kogu hinnastamine käib jupikeste järgi ja seetõttu annan ma lõpus teada vaid üldsumma.

Selle köögikultuuriruumi eripärade tõttu käib esimese ja eraldi käiguna salat. Just, salatit ei lisata suurele taldrikule koos põhiroaga, vaid serveeritakse ja süüakse omaette käiguna. Võtsin lusikajagu kolm kuhjakest. Õline heeringasalat kahte sorti sibulaga ja rosepipraga maitses suurepäraselt. Porgandisalat kreekapähkli ja majoneesiga – põnev ja magusapoolne krõmpsutis. Vaid nö värske salat kurgist, tomatist ja paprikast oli närtsinud ja ebahuvitav.

Supikesena tuli väheldases tassis kapsasupp – hapukas-magusakas, kodune ja lihtne, kuid täiesti maitsev. Ei saanudki aru, kas selle hapuka fooni andis värskelt hapendatud kapsas või hapukurgitükikesed ja selle vedelik, aga üldmulje oli igatahes hea.

Praena tellisin „Sealiha singiga“, mille juurde kõlas sobival praekartul kukeseentega. Noh arvestades minu külmust kartuli kui ballasti suhtes kõlab see kummalise valikuna, aga lootsin et saan maitsvad kukekad välja nokkida ... aga ei nokkinud ma midagi! Peente kangikestena lõigatud ning ohtra õliga läbipraetud kartulid lõid lahti mingi nostalgiavärava ning koos rikkaliku seenelisandiga oli see kraam nii maitsev, et pistsin praktiliselt kõik nahka :) 

Sealiha singiga osutus olevat ... sealiha singi ja juustuga. Einoh muidugi, kesse siis siin köögiruumis sealiha ilma juustuta serveerib, eks ole! Noh ega see mingi maitseplahvatus küll polnud, kuid oma kodusel moel oli seegi mõnus ja parajalt pehme suutäis haugata. Ainuke kehva moment oli see, et olin lasknud prae peale kallata külma küüslaugu kastet – see kraam oli väsinud ja mõrkjalt eimidagiütlev.

Kuidas siis kokku hinnata seda seitsmest komponendist koosnevat söögikorda (kolm salatit, supp, liha, kartul ja kaste)? Teeme nii, et ma jätan seekord supi- ja praepöidla kõrvale ja võtan hindamiseks teise meetodi appi. Seitsmest maitsest viis olid head või isegi väga head, seega üldmulje üsnagi positiivne. Kui siia juurde lisada kentsakas segu eelarvamusest, kohmakast esmamuljest (segadus menüü osas) ja hinnast (kõik kokku 8.25 EUR, mis Narva tingimustes pole just ülemäära odav lõuna), siis ... mina soovitan igaühel minna ja see koht ise üle vaadata. Paneelmajade hallis ümbruses, kaubakeskuse taguses linnanurgas on üks kummaline nägemus Euroopast. „Это Нарва, детка!“ (See on Narva, kullake!)

---

lugu ilmus siin

Ruuni pubi (Tartu)

Mis kujutluspildid tekivad teie ette, kui keegi räägib eesti köögist ja eesti toitudest? Aga kui keegi lubab puhveti ees sildil, et tegu on eesti pubiga?

Avastasin mõne aja eest, et pikalt Tartu kesklinnas tegutsenud „Ruuni pizza“ on ennast teistmoodi nimetama hakanud. Vähemalt tänavale tõstetud harkjala peal – et „Eesti Pubi“. Märkasin ja otsustasin, et vaja kunagi oma pöidlad sinna sisse torgata. Noh ja nüüd tuligi see päev.

Esmane tõrge tekkis aga dr.Google abil asju uuride – „Ruuni pubi“ nimelist asja pole olemas! Küll aga leidub siiani Facebookis Ruuni Pizza nimeline leheke, mis kuulutab kevadise kuupäevaga: „Ruunipizza/Eesti Pubi alates tänasest jälle avatud!“ Ja peale seda on vaikus. Ühesõnaga, e-turundus on sellel puhvetil 0, mis ei kõnele just head keelt. Ei mingit menüüd või muud eelinfot. Isegi arvustuste rubriik on sellel asutusel miskipärast puudu. Põhjusega või mitte, seda võib vaid oletada.

Noh aga olgu siis pealegi, lähen ja kaen ilma mingi eelteadmiseta, et mida nad pakuvad. Vähemalt lubab ju seesama reklaam tänaval, et neil on menüüs ka supid! Ja see on ju minu jaoks ometigi oluline moment, sest kuhu ma muidu oma supipöidla torkan? Ja teeme nii, et las see olla retooriline küsimus, eks ole :) 

Supid on tõepoolest olemas, koguni kaks tükki. Kuna üks on aga püreesupp, siis võtan teise ja ülimalt kõneka variandi. Mis variandi? No muidugi seljanka (5.-EUR), kas see tuleb siis üllatusena?!

Suptšik jõuab minuni napilt viie minutiga. Nojahhh nohhh. Eksole see hapukoorerida on ju kohustuslik supi sees? Eriti kui on „eesti köögi“ nimekatte all pakutav seljonks. Aga on ka rohetavad rukola-lehed ja nende all mustavad oliivirõngad.

Aroom – magus köögiviljapuljong. Maitse – magus köögiviljasupp. Kartuli, porgandi, sibula ja hapukurgiga keedetud kodune köögiviljasupp, kuhu on ka tomatipastat veidi lisatud. Viinerit ja hakkliha kah. Noh ja vist oli mõni singikribal kah, aga pead selle eest ei anna, sest see supp on pikalt laagerdunud ja tõmmanud ja küpsenud. Ega see on ju ainult hea, sest seljanka lähebki ajaga paremaks ... kui ta on alguses ikka seljanka olnud. See siin ei olnud. Sest särtsu ja hapet eipole siin kuskil ligilähedalgi seisnud.

Menüüs jäi teiseks silma „Kiievi kotlet“ (9.00). Ooooo, pubiroana Kiievi kotleti tellimine on alati põnev – et missugune on siis selle köögi nägemus kuulsast roast? Lauda jõudmine läks sellelgi toidul üsna käbedalt, nii umbes tosin minutit tellimisest. Oehhhhhh. Hiiglaslik kuhil peenikesi friikartuleid oli selle taldrikutäie absoluutne dominant. Oehhhh. Noh las nad siis olla. See, et mina neid hinnata ei oska, on ainult ja ainult minu enda süü.

Räägime meeldivamast osast. Piiisike paneeritud kanaliharull käitus nii, nagu ootused olid – kahvliga torgates valgus sealt seest välja tubli lusikatäis sula ürdivõid. Ja teate, see maitses hea! Sest no mis saab soola ja tilliga maitsestatud võis mitte maitsvat olla? Ausalt öeldes pole ma varem kohanduki sellist versiooni, mille kanaliha enda ja võitäidise vahekord oleks nii või poole kaldu. Piltlikult öeldes oli tegu õhukese kanafileest rulliga, mille suhteliselt ruumikas sisemus oli algselt täis külma maitsevõid. Jah, see pole küll algupärane koos õlakondiga küpsetatud tervik-filee. AGA! Aga ma olen ka Kiievi kesklinnas saanud kehvemat Kiievi kotletti. Kordades suuremat, kuid kuiva ja maitsetut.

Ülejäänud taldrikutäis koosnes üsna meeldivast lusikatäiest marineeritud kapsa-porgandi salatist, kurgi-tomativiiludest, rukolast ja tulisoolasest külmast hapukoorekastmest. Ilmselt oli see mõeldud friikate dippimiseks, aga mina proovisin sinna sisse torgata kurgiviilakaid ja tulemus oli täitsa okeika.

Kokkuvõte sedapuhku nukrapoolne. Supipöial ahastab – no mida on seljanka teile kõigile teinud, et te niimoodi seda stiili mõnitate? Et kas võibki siis suvalist tomatist pläusti müüa selle õilsa supi nime all? Praepöial aga on suhteliselt püsti, sest vaatamata väheldasele kogusele oli selle köögi nägemus Kiievi kotletist maitsev ja mahlane. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Eriti veel „eesti köögi“ esindajana? Ei seda mitte.

---

lugu ilmus siin

Spot (Tallinn)

Lihtsas lühiduses on oma võlu, kas pole. Vene tänava alguses jääb silmi puhvet nimega Spot. Selline lapsikult muhe nimi nagu mudakook suvises rannas. Või sügisõuna kukkumise heli õuemurusse.

Astun lähemale ja torkan nina ukse kõrval olevasse menüüsse, otsides suppide rida (ilma suppideta mina ei mängi, eksole). Rida ongi. Rida üks tükk. Aga nii muheda nimega – Spot-supp. Otsustan ennast sellest võluda lasta ja tatsan sisse.

Hõredalt asustatud saalides leitakse mulle kiiresti laud ja sama käbedalt ilmub menüü. Kuna aga olin ukse tagant valiku teinud, siis läks kõik edasi veelgi ladusamalt. Ettetõtlikult võin öelda, et asjaajamise kiirus oligi kõige muljetavaldavam kogu külastuse juures.

Zupsti jõuab minuni tellitud vesi ja tellimata leivake. Hapukas-ürdine toorjuustune määrdeke ja miskipärast äralõigatud servadega teraleiva viilud.

Esimese käiguna tellitud suptšik jõudis lauda vähem kui 10 minutiga. Rõõmsalt lapsik „Spot-supp“ osutus küll millekski triviaalsemaks: „Koorene lillkapsa püreesupp“ (7.50). Aga vähemalt oli see kaunilt dekooritud krutoonide, ürdiõli, seemnete ja vähese rohemuruga. Temperatuurilt ja maitselt leige püree muutis tiba huvitavamaks selle pinnale nõristatud pehme kitsejuust, mille pikantne mekk muutis kogu supielamuse suti põnevamaks.

Omaette väikese jorina pühendan salvrätikule. Vaadake kulla puhvetipidajad, kui lauale tuuakse ühe salvräti peal lusikas, kahvel ja nuga, siis mida peab kunde esimese toidukäigu ajal tegema? Käega suud pühkima? Või lükkama noa-kahvli senikauaks laudlina peale? Ja eriti (rõhutan ERITI!) kui sööjaks on minusugune vuntsinimene, siis läheb salvrätti vaja mitu korda enam kui kenasti sileda näoga kundel. Seega palun – tooge lauda siiski iga käigu jaoks eraldi paberike või mis veel hõlpsam – asetage lauale hoidiku vahele neid kohe mitu!

Praena jäin kõhklema valikus looma ja põdra vahel, noorhärra käest küsides kuulsin soovitust põderi kasuks. Noh miks mitte. „Grillitud põdrafilee. Võis praetud ürdikartul, röstitud köögiviljad, pohla ja punase veini kaste“ (22.-EUR). Kohalesaabumise ajaks napp 25 minutit tellimise hetkest.

Alustan visuaalist – võttes arvesse viiruslikku toidupildistamise levikut pole hea mõte asetada tumedale taldrikule veel tumedamat toitu. Ilma välguta pildistamise tulemus on mustjaspruun käkk ja välguga lähipilt mõjub alati kehvalt. Nii et pildielamus minusuguse amatööri jaoks, kes keskpärase mobiiliga klõpsib, on juba niru.

Väikese üllatusega avastasin seejärel, et taldrikut polnud eelsoojendatud – säherduse hinnaklassiga puhvetis peaks see olema ju siiski ootuspärane, kas ei? Ka taldrikulpaiknev mõjus seeläbi leigemana ja siit hakkab juba kujunema muster.

Tükike põderit oli siiski igati viisakas. Sobivas küpsus-astmes, mahlase südamikuga ja grillijälgedega. Tubli vürtsikas maitsestus ja eriti veel (väga meeldivalt intensiivne!) moosike liha pinnal jätsid kahetise mulje – ühest küljest oli kahju, et liha enda mekk sai varjutatud, kuid teisalt tegid maitsemeeldes korraks rahulolevalt nurr.

Ehkk kartul jätab mind üsna külmaks, olgu kaks sõna kirjas sellegi kohta. Menüüs öeldi „võis praetud ürdikartul“, noorhärra nimetas seda „ahjukartuliks“, kuid ei selleks ega teiseks ei oska seda pidada. Juhul kui see mugul oli enne serveerimist ahjus olnud, siis viibis ta kogu aja tihkes foolium-koorikus, sest mingitki pruunistumisjälge ei õnnestunud ühestki küljest avastada. Aga hunt temaga, sest minu jaoks pole see ballast oluline.

Mitut värvi porgandid, hautatud oakaunad, pohlad ja veinikaste – viisakas kraam kõik, kuid üheldi neist erladi pikemalt peatada pole maitsejahtijal põhjust.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Kiiruse eest tuleb seda asutust küll kiita – napi 35 minutiga jõuda laudaistumisest arvemaksmiseni on märkimisväärne tulemus! Supipöial jääb horisonti, on väga vähe kordi, kui püreesupi pakkumine suudab seda hinnangut tõsta. Praepöial kerkib rõhtasendist küll veidi kõrgemale, meenutades päris head lihaelamust, kuid püstiolekust jääb asi siiski kaugele. Üldelamus on pigem leige (korduv märksõna seekord) ja sama leige saab olema ka külastus-soovitus.

---

lugu ilmus siin

Beer House (Tallinn)

Tallinna vanalinna kõrtsid elavad praegu väga vaevaliselt. Esmaspäeva õhtusel ajal on enamik kas kinni või tühjad, üksikutes on sees laudkond või kaks. Raekoja platsi kaenlas oleva ruumika Beer House suures saalis on vaid üks pikk laudkond välismaalasi ning veel kaks-kolm inimest. Aga nagu ikka, on ka sellel kõigel oma plusspool – ei mingeid pikki ooteaegu!

Tellimine algab pisut kentsakalt. Tellin mina esiteks supi ja siis prae, mille peale noorhärra küsib, et kas ma soovin suppi ikka hiljem? Eeeee ... miks ma sedasi peaks tahtma?

Teine kentsakus saabub lauda leivakorvis, milles ilutseb üks õhuke poolik leivaviilak. Üks! On see nüüd kokkuhoid või katkuhirmu veider ilming (noh et ei tekiks oletust, et järsku on sama viilak juba eelmise kunde näppe näinud)?

Viieteist minutiga saabub lauda ka tellitud suptšik – Ungari guljašš-supp (9.00). Õhukese leivaviilu veidrus saab siinkohal vunki juurde, sest koos supiga serveeritaks hiigelsuur leivakäär, mis aga on kenasti üle grilli käinud, soe, krõbeda koorikuga ja grill-muster kenasti peal.

Supike ise on suisa imetabane. Rammusa, huuli kleepiva leeme peale ehitatud, tihke ja maitseküllane. Enamik selle konsistentsist on keenud tumedaks paprikaseks ja õrnalt suitsuseks püreeks, milles hulpis sutsuke kartulit ja korralik kogus nii pehmeks haudunud loomaliha, et seda võiks huultega süüa, ilma hambaid kasutamata. Kui aga ühes tihkemas tombus tundsin ära musta ploomi, siis tõusis heakskiidu tasand laeni – see kõik oli hunnitult hea. Kui oleks siia kõrvale ära muginud ka lataka leivakääru, siis võiks söögikorra lugeda lõppenuks ja täiskõhuga lahkuda.

Mina aga ei lahkunud, sest tellitud oli teinegi roog. Etteruttavalt kahetsen pattu ja siunan oma tähelepanematust. Oleksin võinud ennem uurida, et mis toiduga tegu on. Tulemuseks sündis paraku armetu toiduraiskamine, mille pärast mul on siiralt piinlik.

Tellitud sai „Tirooli Gröstl härjasilmaga – sealiha, vorstide, peekoni ja sibulaga praetud kartul“ )10.-EUR). 25 minutit tellimise hetkest võttes ta saabuski. Saabus SEE. Õigemini peaks kirjutama kolm korda suuremate tähtedega SEE, aga suuremalt ei saa. Hiigelsuur särisev pannitäis praetud kartulit.

Minu kolmkümmend aastat noorem versioon oleks rõõmust ruiates selle kõik ja kiirelt lõugade vahele lükanud ning mõne aja pärast ehk midagi juurdegi tellinud. Minu praegune versioon, mille ainevahetus on aeglane nagu tõrva sisse takerdunud tigu, ohkas aga säherduse sügavusega, et seda oli ilmselt isegi Roomas kuulda.

Nokkisin siis vaikselt kartuli vahelt peekonit, vorstikesejuppe ja kahte sorti praeliha. Soolane, rsk kui soolane! Klõmpsasin praemunakese leevenduseks peale. Imetlesin kaunilt kuldseks praetud kardulatükke, mis olid lahkelt kaetud värskelt hakitud küüslauguga ja dekoreeritud roheliste porru-ribadega. Häbenesin ja taandusin. Minusugusele jätkuks sellest kõigest kolmeks päevaks, aga nüüd jäi see enamasti kõik pannile. Piinlik.

Koondhinnang seekord kolmetine. Esiteks - supipöial on tikksirgelt püsti ja kiidab tõsise lugupidamisega: see oli ilmselt parim guljašš-supp, mida ma seni saanud. Teiseks – praepöial on ehmunult kössis ning pobiseb vaikselt nuriseda liiga soolase lihakraami üle. Vaikselt seetõttu, et võibolla oleks koos kartuliga mekk paras olnud. Kolmas, see va moraalipöial aga ütleb karmil ilmel: „uuri ennem tellimist, et mis toiduga tegu on!“. Soovitan aga seda puhvetit ikkagi, sest toiduelamus oli vägev.
----
lugu ilmus siin

Gioventu (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuu on üks omamoodi õnnelik kohake – imeline kombinatsioon ülipikast rannast ja otse selle kõrval kasvavast maitsva õhuga männimetsast on siia toonud päris palju puhkepesakesi. Iga pesa juurde kuulub ka köögike, mille külge kasvab puhvetike nagu roosinupuke kibuvitsa külge. Või noh umbes midagi sellist, kui te nüüd aru saite :) Igatahes – peamine on see, et neid asutusi on ilmselgelt rohkem kui mõnetuhande elanikuga asum ise vajab ... see võimaldaks oletada toredat konkurentsi ja iga köögi pingutusi tasemel olemiseks.

Üks puhvetike kannab itaaliapärast nime Gioventu, mille menüü kannabki siis vastavat pasta-pitsa-pitserit. Aga õnneks leidub muudki, mis minusugust meelitab nina taldrikusse toppima.

Esimeseks roaks valisin nelja supikese hulgast midagi maitselubavat: „Vürtsikas tomatisupp pardiliha ja krutoonidega“ (5.50 EUR). Selle ootel nautisin terrassiaknast läbi metsaribakese avanevat vaadet tagaplaanil aimduvale merele ja hingasin avali aknast sissehoovavat varasügise lõhna.

Vahepeal toodi lauda leivakorvike, milles õhkasid sooja kohapeal küpsetatud hallist täisterajahust küpset ciabatta-viilakad. Koos soolaka toorjuustuga kena sissejuhatus, kas pole?

Kümme minutit peale tellimust jõudiski kohale supike, mille esmane välimus pani pisut õlgu kehitama. Kausitäis tomatipüreed, mille keskel samast hallist ciabattast krutoonikuhil. Täistera-jahutooted on kindlasti tervislikud, kuid esteetika mõttes oleks heledamad kuubikud kaunima kontrasti loonud. Aga olgu selle välimusega kuidas on, vaatame kuidas maitsemeeltega kontakt saadakse.

Paraku läheb edasi umbes sama hallilt nagu alustati. Lubatud vürtsikust pole kuskilt võtta, pardiliha leidub leemes veelgi vähem. See kausitäis jääb minust enamuses puutumata – süüa lusikas lusika järel maitsevaest tomatiködi saiatükkidega ei paku mingit pinget. Igav.

Teise roaga läheb alustuseks veelgi halvemini. Ausalt öeldes oli peamine motiiv siia tulemiseks e-menüüs välja lubatud vasikamaks seenekastmega, aga seda ei olnud. Ettekandja kiirkorras ettevuristatud vabandus „me juba mitu nädalat ootame maksa ja ei tooda seda“ kõlab ausalt öeldes veidralt – tegemist pole ju mingi ülemerelise haruldusega, mida kuskilt võtta pole. Seejärel üritasin tellida itaaliapärast rooga „Arnacini“, kuid ka seda polnud võimalik saada. Oehh.

Lõpuks valisin kentsaka kõlaga „Supreme-kana suitsujuustukastmega“ (12.50 EUR), lisandite hulgast kõrvale „Grillitud köögiviljad pestoga“. Toidu saabumiseks läks aega 25 minutit, õnneks pani see taldrik vähemalt välimusega naeratama. Kaunis vormistus on ju vähemalt pool elamusest, kas pole?

Toidu põhiosa ehk kana rinnafilee koos õlatükiga kõlab ju iseenesest igavana, kuid see juustukastmeke lisas mõnusa lisakihi ja andis põhjuse rahuloluks. Grillitud paprika-zukkini tükkidele kunstipäraselt nõristatud pesto oli suisa väga hea, piiniapähklite iseloomukas mekk lisas kenakest pikantsust. Silma- ja maitsemõnu pakkus ka omapärane segu rohelistest (soja?)ubadest ja marineeritud tillukestest kollastest ja punastest maguspiprakestest.

Kokkuvõte seekord kolmetine. Esiteks - varustusprobleemide taha pugemine on väga nõrk argument, mitte pakkumaks seda, mis menüüs kirjas. Teiseks – supipöial haigutab laia lõuaga ja laseb end lönti, igavus on viimane asi mida resto-toidust ootaks. Kolmas element ehk praepöial on aga seevastu suhteliselt püsti, sest vaatamata algsele narritamisele on lõpuks lauda jõudnud praad siiski üsna kenake. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Eraldi kohalesõitmist see ei vääri, kuid kohapeal olles võite sisse astuda, küsimaks, et kas nad ikka pakuvad seda mida lubavad?s


---

lugu ilmus siin