Amalfi (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal, Vana-Viru tänavas tegutseb veidi varjatud moel üks itaaliapärane puhvet nimega Amalfi. Veidi nurgatagusele asukohale lisab varjatust ka asjaolu, et olen sellest korduvalt mööda kõndides enamasti näinud teda suletuna ... aga näed, nüüd langesid kokku minu ja asutuse ajakava ning sisse ma astusingi.

Kesknädalane pärastlõunane aeg osutus üsna klienditühjaks ning suures sopilises majas oli veel vaid kaks lauda hõivatud, seda lihtsamalt toimus edasine. Menüüga oli asi lihtne – lisaks pitsadele-pastadele-antipastadele oli nö tavatoite vähevõitu, suppe aga üldse täpselt üks.

Minestrone supp (7.50) laekus minu ette täpselt 10 minutiga. Rõõmsalt ja erksalt vävilises kausikeses pakutud lihtne talupojalik köögiviljasupp vastas üsna täpselt ootustele – palju erinevaid köögivilju alates lillkapsast porgandini ja hernestest ubadeni. Lihtne kerge leemeke, maitseid ainult täpselt niipalju et ei häiri ega ei jää meelde mitte millegagi.

Kuna minu sihiks on aru saada köögi käekirjast, siis üritan enamasti toitu ära süüa täpselt sellisena nagu köök ta teinud on, kuid seekord küünitasin peale paari lusikatäit ennast õnneks lauas olevate soola-piprani ning lisasin algsele ülileebele maitsepildile veidikesegi vunki juurde.

Teiseks käiguks valisin maja kalleima roa – „Grillitud veise sisefilee steik puravikukastmega“ (28.-), mille ooteajaks kujunes 30 minutit. Roa meelejäävaimaks osaks kujunes jällegi lohmakalt värvirõõmus taldrik. Ahjaa, positiivsest poolest rääkides – õnneks oli kohe vaikimisi serveeritud korralik hambuline nuga, mille otstarbekusest liharoa puhul ei pea vist pikemalt rääkimagi.

Äärmuslikkusesse minimalismi kalduva käekirjaga köögi nägemuse kohaselt oli näputäis jääsalati tükikesi peidetud miskipärast kartulite alla. Üks üksik pisitomatikesekene nägi välja nii äraeksinuna, et päästsin ta ärasöömise kaudu esimesena.

Liha – ahjaa – selle kohta esitati tellimisel asjakohane küsimus küpsetusastme asjus ning saadi minu tavapärane vastus „nii toorelt kui julgete pakkuda“ ning tulemus oli tõepoolest hea. Üsna korraliku laagerdusega, suurepärase punase südamikuga, mahlane ja pehme ning ainult mõõdukalt soola näinud lihatükk evis kerget grillisuitsust hõngu ning sellega võis vägagi rahule jääda. Või tuli see suitsune vine nüüd roa parimast osast ehk vähesest ja silmatorkamatult hallist seenekastmest?

Kokkuvõte ebamäärane. Supipöial on piki horisonti, sest ei olnud siin midagi head ega halba esile tuua. Praepöial vaatab veidi kõrgemale, sest hea oskus liha käsitlemisel on ju kiiduväärne. Üldistades aga hinna ja toiduelamuse vahekorda, siis ei oska seda asutust kuigi kiiduväärseks tunnistada, nii et soovituse asemel tuleb õlakehitus.

---

lugu ilmus siin

12 pelmeeni (Pärnu)

Kas mäletate, kuskohas oli Pärnu bussijaam ennem, kui ta oma uude metall-kuuti kolis? Novat samas vanas majas (ainult et vastasukses) on nüüd ukse avanud puhvet nimega 12 pelmeeni. Uksed avanud alles kuu aega tagasi ning nii värskeke, et neil pole isegi oma veebipesa, ehkki no mis oleks lihtsam kui teha oma FB leht ja muuta seeläbi enda kohta info/soovituste jagamine lihtsamaks.

Väike leebetes heledates toonides ruumike, mille keskel üks 6-kohane ja äärtes neli 3-kohast lauakest. Klaaslett ja pool-avatud köök. Lihnte ja pretensioonitu nagu ilmselt tuhanded bussijaamapuhvetid üle maailma. Aga no kuna uus koht, siis uudishimu kandis mu siia sisse, ehkki pelmeenindused pole kuigi atraktiivsed toidupalad minu jaoks. Aga näe, seinapealses menüüs leidub pelmeenide-vareenikute kõrval muudki ning seetõttu otsustan oma pöidlad siia majja torgata.

Suppe leidub kriidimenüüs suisa kaks, otsustasin võtta „Veiselihaborš“ (4.-EUR). Teisipäevalõunasel ajal olin sisuliselt ainumas kunde ning sestap läks kogu lugulaul kiiresti, taldrik jõudis minu ette napilt 4 minutiga. Miks sellest tehtud foto nüüd uduseks osutus (vaatamata kolmele pildiklõpsule nagu tavaliselt), pole mul õrna aimugi, selle eest siirad vabandused.

Hapukoore serveerimine eraldi väikeses purgikeses on hea mõte nii põhimõtteliselt kui ka vormistuslikult – selle eest plusspunkt. Borši sügavpunase värvi säilitamise oskuse eest teine pluss. Sellise värvus puhul oleks oodanud ka happelist maitsemuljet, kuid seda ei järgnenud. Ei ega pole midagi halba öelda selle supi kohta – tummine ja rohkelt peedine-porknane, kildudena head pehmet loomaliha sekka ... aga kõik see jäi sellisele neutraal-positiivsele tasemele. Ära ma ta sõin, kuid väga eriliseks kiita ka ei oska.

Teise roaga sai mulje aga oluliselt paremaks. Böfstrooganov (10.-EUR) saabumisega läks u 15 min aega ning see on suurepärane ajastus. Roog ise oli toekas ja lihale keskenduv – korralikult valitud algmaterjal (ilma liigsete kelmete vms vahekihtideta), hästi läbi haudunud, rikkalikult maitsestatud ning igati meeldiv. Esmase aroomipilve andsid röstitud sibul ja küüslauk, mis panid juba ette süljenäärmed tööle ja mille krõmpsjas tekstuur ja maitse andsid mõnusa lisaboonuse praetud kartuli-porkna kattena. Selle ülimeeldiva leeme konsumeerimise nimel olin valmis isegi kõik kartulid nahka panema, nautides seda, kuidas otsaesisele tekkis eluterve higikirme ja ninaots hakkas vürtsisest suutäiest õrnalt vesiseks muutuma.

Omaette ja paraku kriitilise rea panen aga kirja teeninduse teemal. Noorhärra sai leti taga kõigega üldjoontes hakkama, aga toidu lauda toomisel ei taibanud poole mokaotsagagi lausuda kohaseid viisakusväljendeid. Sellest pahemgi aga oli see, et ühtlasi ei märganud ta ära viia ka tühjasid ja endast eemal lükatud nõusid.

Kokkuvõte tuleb ikkagi pigem positiivne. Supipöidlal jääb küll horisondile vedelema, oskamata ei üles ega allapoole liikuda. Praepöial näitab aga väga kõrgeid sooritusnumbreid ja teatab, et lihaga mõistab see köök toimetada küll ja veel. Teeninduse osas – noh allesavatud puhveti kohta tuleb ehk teha väike mööndus, vast õpivad veel. Aga üldiselt – soovitan ikka sisse astuda küll, kasvõi vana bussijaama meenutuseks.

---

lugu ilmus siin

Telemaja kohvik (Tallinn)

Kui arvate, et Telemaja kohvik on midagi ainult omadele ja väljavalitutele, et võõrad sinna ei pääse, siis nii see pole. Kohvikusse saab Gonsiori tänava poolsest uksest ning enne tõkkepuud, nii et suvaline inimene tänavalt saab kenasti sisse astuda. Nonäed, isegi mina sain, ilma et oleks pidanud kellelegi midagi seletama, et kelle juurde ja miks ja puha.

Ja kui te arvate, et see kohvik on kohvik, siis te eksite jälle. Täiesti normaalne söökla on. Kandikutega ja puha. Et ütled leti taha oma soovi, sulle tõstetakse tellitud kraam sealsamas sinu silme all soojadest konteineritest taldrikusse, lüüakse kassast läbi ja kõik on õnnelikud.

Lühike menüü kenasti vildikaga pleksiklaasist alusele joonistatud, ei mingit vingerdamist keeruliste nimede või kuuekohaliste seletustega. Noh olgu, söökla kohta vast ehk veidi liiga mugavad istumisalused, kohati lausa diivanite sarnased, aga ega see siis ju kahjuks tule, onju.

Kuna olen selles puhvetis esmakordselt (peale mingit hämust mälestust kaugetest aegadest), siis võtab minu asja-ajamine veidi rohkem aega kui normaalsel inimesel, aga leti taga olev proua on kui kehastunud vanaemalik rahu ja kannatlikkus ise.

Suppi tuleb ise õppida tõstma, mis raskepärase supipoti ligadi-logadi liikuva kaane tõttu paneb mind ülemäära kolistama ja kohmetuma. Selle sees antud päeval leidunud „Tomati-hakkliha supp“ (3.50) saabub siis minu ette koos minu endaga ehk siis otsekohe peale kolistamise ja maksmisega ühele poole saamist.

Uhhh. See kraam, kas teate mu härjad, see on ju oivaline! Hakkliha on palju ja korralikult läbipraetud ning järelikult maisev! Tomatine leem selle ümber mõjub adžikalikult vürtsikalt ja väga asjakohaselt happeliselt, nii et võib vabalt toimida elupäästjana mõnel keskmisest sinisemal hommikul. Lisaks tomatile ja hakklihale suutsin visuaalselt veel tuvastada ka porgandit, ehkki maitse järgi pakuks siia ka sellerit ja küüslauku.

Teiseks valisin „Paneeritud kohafilee (krehvtise kookoshelbega)“ (7.60). Maailma sümpaatseim proua leti tagant teatab vabandavalt, et sellega läheb veel aega. Ning täpsustava küsimuse peale, et suisa 15 minutit. Oi teate, selle ajaga ei võeta mõnes majas kliendilt isegi tellimust vastu, tahaks ma öelda, kuid vastan vaid, et see on täiesti OK.

Nii umbes etteöeldud aja jooksul tulebki laua juurde kõndiv malbe naeratus sõnumiga, et „kala on valmis“. Vean end leti juurde, valin võimalikest lisanditest tatra ja saan selle koos kalaga oma kätte. Salateid ja kastet on vaba voli oma käe järgi lisada.

Nimitegelane ehk krehvtises paneeringus kala vastab 150% ootustele. Värske, kuumav, vürtsikas ja krõbe – no teate mis, see on parimatest parim! Tatar ... noh see on tatar, eksolejuonju. Minu poolt valitud peedisalat on tuunitud hakitud peteselliga, aga lisaks sellele tundub siin mängus olevat ka veidi sinepit, mis paneb selle punasalati lihtsalt särama. Riivitud porgand ananassitükikestega oma magusas-mahlases olekus ei üllata, kuid maitseb ikkagi väga hästi. Külm hapukoore-majoneesikaste on tehtud hea hinna ja kvaliteediga algamaterjalidest ning seega samuti lihtsalt hea.

Kokkuvõte sedapuhku megakiitev, sööklaliku vurhvi asutus suudab pakkuda kvaliteetset ja maitseelamuslikku kõhutäidet vägagi mõistliku hinnaga. Pidasin enne lahkumis vajalikuks astuda elegantselt naeratava daami juurde ja teda tänada kiidusõnadega tõepoolest hea toiduelamuse eest.

---

lugu ilmus siin

Sõduritoit

Kuna olin piisavalt ettevaatamatu, et ühes sotsiaalmeedia postituses mainida, et ma ei tea misasi on Kekec, siis juhtus see ... noh see mida pildil näete. Et mulle toodi maitsmiseks midagi militaartoidulist.

Või ei, sööki. Sest et toitu valmistatakse, aga süüa antakse. Kui te nüüd aru saate, onju.

Mõisted "söökla" ja "sööt" on siinkohal abiks. Et siis toitu valmistatakse nt oma perele või kasvõi iseendale, see on mõtestatud ja mõlemiti nauditav protsess. Süüa aga antakse funktsionaalses rütmis, täitmaks kohustust ja edastamaks kaloreid. 

Toidu valmistamisel ja serveerimisel on oluline ka esteetika, meeleolu ja tulemuseks peaks olema nauding. Sööda ... ptüi, söögi etteandmisel on oluline kellaaeg. 

Aga olgu, ilukõne jäägu kõrvale, sest see siin on söötmise karmim ots - militaarne värk ikkagi. Kõrvades käskude kumin ja sõõrmeis kaevikulõhn. Aga mis mina sellest tean, onju, kunagine laevarott.

Kekec kana: 

- näeb välja nagu roosa keeduvorsti seib, mis on miskipärast paigutatud konservikarpi

- lõhn on leebelt lihane, meeldiv. 

- tekstuur ootamatult kummine, pasteediga pole siin midagi ühist

- maitse - odav keeduvorst, mille ainuke meeldiv aspekt on see, et ta pole otse eemaletõukav

Kekec liha: 

- üsna samasuguse väljanägemisega, veidi tumedam, tundub olevat vähekese viskoossem

- lõhn - odavama otsa sardell, õhkõrn küpsetatud liha meenutusega

- tekstuur - kuiv, tihke, täiesti mitte-pasteedilik, pigem nagu oleks želatiini peale üles ehitatud

- maitse - kuiv, veidikese soolasem ja seetõttu intensiivsem, isegi vähekese piprakest on võimenduseks pandud

Kekec maksa:
- heledam, ilmselt põhiliselt köögiviljade peal vahtu löödud

- lõhn - noh maksa lõhn tal isegi on, kuid ilmselt kanamaks, pisike annus majoraani tundub ka mängus olevat

- tekstuur - hakkab juba pasteeti meenutama, seda on võimalik ka määrida millelegi

- maitse - üsna meeldivalt soolakas-hapukas, tugevalt keedetud porgandi järgi maitsev, kuid on ka maksa ja sellerit

näkileib köögiviljadega: 

- valkjaskollane saepuruplaadi taolise väljanägemisega, mõistega "leib" pole - midagi ühist

- lõhn - magusakas penoplast, mis mõnikord on kasutusel pakendi/pehmendusmaterjalina

- tekstuur - kuiv, rabe, tugev

- maitse - õrnalt magusakas, väga lähedal eimillelegi või siis penoplastile (ei tea tegelikult :) )

soolased teraviljaküpsised: 

- klassikalise kreekeri välimusega

- lõhn - ebameeldivalt kummine, vanakooli kustutuskummi meenutav

- tekstuur - karmilt kuiv ja ja jõudu vajav

- maitse - see on ju magus! nohjahh, nagu digestiivküpsistes, on siin nii sool kui suhkur, kuid magus on ju dominant

tume täisterarukkileib: 

- näeb välja nagu tume halvaa, tundub koosnevat kokkupressitud peenikestest piklikest seemnetest

- lõhn - meenub nõuka-armeest tuttav konservleib, põhiliselt domineerib leiva tumedaksvärvimiseks kasutatav maltoosa ehk linnasesiirup või melass

- tekstuur - õhuke vetruv-kummine

- maitse - erinevalt magusast lõhnast on maitse suhteliselt 0, kuigi rukkileiva enda maitse on selge ja oma neutraalsuses isegi meeldiv

---

õhhhh. funktsionaalne toitumine on üks kole ja rõõmetappev nähtus. kas karmi sõduritööd tegevat inimest on vaja niimoodi karistada?

Restoran Mekk (Tallinn)

Puhvetite taaskülastamine / uuestikirjeldamine pole mul siiani plaanis olnud. Noh et kuni jätkub veel uusi kohti, mida külastada, siis milleks minna teisele ringile. See pole ju kodule lähim toidupood või lemmik-kõrts, mida külastad nii ehk naa ... aga igast käigust ju uut lugu ei räägi!

Aga näedsa elu on sihandne veider asi, mis alati ei allu planeerimisele. Mina plaanisin külastada puhvetit A, mis aga osutus vastu kõiki ootusi ja lubadusi lahtiolekuaegade osas veebilehel ja uksel kinni olevaks. Edasi vantsides ja varianti B otsides möödusin ühest hotellist, mille all teadsin ka restorani olevat ning astusin sinna sisse täie teadmisega, et seda asutust ma veel kirjeldanud pole.

Istun maha, teen tellimuse ära ja korraga jääb silmi iga söögikoha ette asetatud tikitud salvrätt kirjaga MEKK. Hmmmm. Eeee ... kuidagi tuttavalt kõlab. Igaks juhuks löön oma toidublogi otsingusse selle nimetuse ja kasssssanäe! Ma olengi 4 aastat tagasi samanimelist asutust külastanud, ainult et toona asus ta vanalinna servas, nüüd aga Radissoni hotelli all. Ja vaat kus lops, ma tellisin seekord samad road mis ka toona! Vaat siis, see saab nüüd olema üks tahtmatult juhtunud, aga omamoodi huvitav võrdlus, et kas köögi käekirjas on midagi muutunud peale kolimist.

Esimese roa valikut tehes imestasin, et miks üks supp on paigutatud rubriiki „väikesed road“ ja teine pandud sahtlisse nimega „suured road“? Seda ettekandja käest üle küsides selgus, et armsalt naeratav ja püüdlikult eesti keelt rääkiv neiu siiski nii hästi aru ei saa (millest ta teatas vabandades ja seletades, et asus alles hiljuti siia elama) ning läksime üle võõrkeelele. Igatahes sai kõik selle küsimusega korda ning tellimus tehtud.

„MEKK-I KALAUHHAA - kuumsuitsuangerjas / koha / tursamaks / petersellijuur / vutimuna / koriander / forellimari“ (22.-EUR). Saabumisaeg u 10 minutit ning ilmumine täpselt sama efektne kui eelmisel korral. Tõsi küll, visuaalselt sarnane, sangadega metalltaldrik on seekord sügavam, mistap pealevaadates paistab suppi nagu veidi vähem olevat. Kuid ega’s kogus pole restoraniroa juures peamine, vaid maitse.

Ja teate mis, see maitse on lihtsalt oivaline! Leeme baasiks olev tihke korralik kalapuljong annab juba ette õnnestumise garantii. Minusugusele kalasõbrale on nende erinevate uimeliste tegelaste ühendamine suisa naudinguline maitsevikerkaar, mille tipus on kohalike kalade kuningas – angerjas. Visuaalselt efektne, maitselt perfektne.

Kuna seekordse kirjelduse üks komponent on võrdlus, siis supi osas on tubli areng ülespoole, maitseelamus tugevalt võimsam kui eelmises asukohas. Et nelja aastaga on roa hind kerkinud 6.-EUR võrra ... noh, mis siis sama ajaga odavamaks läinud on?

Teine võrdlusmoment – kui toona toodi kõigepealt lauda komplimentaarne eelroa sarnane ampsuke, siis seekord seda pole. See-eest on aga muutunud leivakorvikese sisu, siia on lisandunud köömnetega näkileiva taoline nähtus, mis on väga meeldiv näkerdamine.

Istun ma siis, näkerdan ja hakkan vaikselt imestama. Seni suur, aga tühi saal saab aegamisi rohkem külastajaid, aga ülekoormuseks seda siiski nimetada ei saa. Olen juba oodanud 50 minutit, neiuke vudib aga teiste kundede tellimusi täita, kuid minu teist rooga ei kusagil.

Viipan neiukest ja näitan käega universaalset ajale osundavat käemärki, koputades sõrmega randmele. Näitsiku näole sigineb hämmeldus ning kui ta minuni jõuab, ei jää mul midagi muud kui küsida: „Unustasite mu teise roa tellimuse kööki edastada?“ ja teenindajal vaid jahmunult vabandusi puistata. Kuna mul õnneks hetkel kiire ei ole ning soovin ikkagi jätkata, siis kappab neiu kööki ja naaseb lubadusega, et nüüd peaks kõik kohe-kohe ja kiirelt valmima. Nii ka läheb.

„PRUUNISTATUD VÕIS KÜPSETATUD SIIG; rosmariiniõlis küpsetatud kartulid maasuitsusingiga / tursamaks / spargli-spinatisalat / õunavahuveinikaste“ (26.-EUR). Saabumisaeg – ebamõistlikult palju, u 65 min peale tellimuse sisseandmist ... või siis õigemini katset seda teha. Selle toidu nimetuses on toimunud pisikesi muudatusi ja kallinemine ka selline pisikesevõitu – 2 euro võrra 4 aasta kohta.

Kala ise oli küll suurepärase küpsusastmega ja sisuliselt 0-maitsestusega, kuid ta oli asetatud mõrvarlikult soolasele spinati-sparglipadjale, mis selle maitsepildi üsna ära nullis. Singikräbalatega dekooritud pikergused kartulipoolikud olid meeldivad, praegud tursamaksa seekord ebaveenvalt vähe ja ilma vau-efektita. Vahtulöödud hapukas-neutraalsest kastmest ei oska antud hetkel midagi mõistlikku arvata.

Kokkuvõte nüüd siis võrdlusepõhine. Kui toona ei vaimistunud supist ja vaimustusin praest, siis nüüd on olukord vastupidine. Kui tookord oli teenindusest täis-rahulolu, siis nüüd vastupidi. Soovituse osas selline üleüldine targutus andke igale puhvetile võimalus, sest võrdluspilt avardab skaalat.
---
lugu ilmus siin

P.11 restoran ja baar (Pärnu)

Mitte P nagu Pärnu, vaid P nagu Pühavaimu ja 11 nagu Pühavaimu 11. Ehk siis aadressist tehtud nimi :) Igatahes leiab koha nimega P.11 vana peatänava ehk Rüütli ja Pühavaimu ristmiku lähistel ning ma väga soovitan seda leida!

Suvelõpune kolmapäev, turistivoog on linnas sisuliselt lakanud, kogu asutuse peale on lisaks minule vaid üks soome vanapaar kohvitamas. Ootamatult ruumikatele siseruumidele lisaks on praegu veel ka välilauad, mille taha ma ennast ka sisse sean.

Tõmmu noorhärra leti taga üllatab mind vägagi hea eesti keelega, vahepeal lähen temaga vesteldes spetsiifilisemate küsimuste puhul üle inglise keelele, mis on tal suisa perfektne. Vahepeal kuulen kuidas ta veel ühe lisandunud kundega räägib täiesti korralikus vene keeles – nii ei saa ma jätta küsimata, et kuskohast ta pärit on ning kuulen vastuseks „India“. Oivaline, kiire ja viisakas teenindus lisaks keeleandekusele – iga restoran võiks olla uhke ja rahul sellise inimese üle oma meeskonnas!

Menüüga on sellel puhvetil omamoodi veider suhe. Et reklaam-harkjalg tänavanurgal meelitab ühtede nimetustega, mida aga trükitud nö püsimenüüst ei leia (selles domineerivad pastad jms). Kliendi poolt vaadatuna on selline värk küll kergelt segadustkülvav, kuid samas tekitab huvi uuesti tagasi tulla, et näha mida nad siis seekord pakuvad.

Esimeseks käiguks võtsingi siis püsimenüüs olevate suppide asemel (ma tavaliselt teen oma valiku just nö püsikate hulgast) hoopis palju põnevamalt kõlavama „Vietnami kana-riisinuudlisupp“ (5.90), mille saabumisega läheb napp 5 minutit.

Puuliual saabub lisaks supikausile naan-leiva tüüpi lõigukese, mis lõhnavad mõnusalt ürdiselt. Kausis endas on aukohal huvitav must krõbisev asjandus, mis meenutas maitselt magusat röstitud vetikalehte mingite seemnekestega – ja täpselt selleks ta osutuski üleküsimise järel. Hapukas leemeke lõhnas ja maitses ümaralt riisiäädika järele, mis sellises supis on ülimalt kohane.

Mahlased võrsed, tomatipoolikud, roheline suhkruhernekaunake ja rediseviilud annavad supile värskust . Riisinuudlid ja kanaviilakad lisavad toitvust. Kõik kokku on maitsev, kergelt vürtsikas ja isuäratav. Sisuliselt ramen-tüüpi supike, mille manustamiseks oleks suureks abiks olnud söögipulgakesed. Kui teatan sellest noorhärrale, siis lubab ta selle märkuse arvesse võtta ning tundub et ta on selles ka siiras.

Teiseks käiguks võtsin kerge ettevaatusega ainsa prae moodi pakkumise jällegi menüüväliselt harkjalal – šnitsel friikartulitega (9.50). Miks ettevaatlikult? Aga see on enim levinud pealkiri igasugu, ka kõige nirumate pihvetite menüüdes ning tulemus on enamasti alla keskmise. Seekord aga osutus kõik suurepäraseks!

Saabumise ajastus oli suurepärane – u 20 minutit peale tellimust, nii et olin kenasti jõudnud esimese roaga lõpuni. Rõõmsa kollase kuhilana naeratasid vastu lootsiku-kujulised krõbekartulid, mis tõmbasid tähelepanu neile õhukeselt puistatud peenelt riivitud juustuga. Mina, kes ma tavaliselt selle ballastpoole kõrvale jätan, läksin õnge ja ampsasin – oi need on ju head! Ja avokaadopõhine majoneesikaste veel parem ... eriti veel koos nende kardulatega. Ma sõin nad praktiliselt kõik ära!! See on ülima kiituse märk muuseas, kui te juba aru ei saanud :D

Šnitsel oli tehtud proffessionaalselt ja kvaliteetselt. Krõbekoorikus õhukeseks tambitud ja meeldivalt maitsestatud liha – no kuulge, seda pole põhjust jätta ilma leebe kiidusõnata. Värske ja mõnusalt mahlaseks maitsestatud salatike sinna juurde, värsked võrsekesed sinna juurde nii dekooriks kui krõmsuks maitsepaituseks.

Kokkuvõte ülimalt kiitev. Supipöial on vaimustunud köögi oskuse üle kiirelt kokku segada üks tõeliselt isuäratav roake (ainult et pakkuge siia juurde järgmine kord söögipulki, onju). Praepöial on üsna hämmingus, et kuidas saab ka lihtsaima pubiroa pakkuda moel, kus ta tuima kõhukoormamise asemel mõjub maitseelamusena! Suurepärane teeninduskogemus on kirsiks sellel külastusel, nii et antud kohta soovitan ma kohe kindlasti ja väga veendunult!
---

lugu ilmus siin