RoRo (Narva)

RoRo on üks Narva legendaarsemaid kohti. Ilmselt pole ühtegi Narva kohta käivat filmikest, milles ei leiaks see asutus mainimist, tõsi küll enamasti muusikalis/kultuurilises mõttes. Kuid puhvetina selle sõna söögikoha-soovituse mõttes pole mina vähemalt mainimist kuulnud. Nüüd aga sattusin sinna väikeste sekelduste kaudu.

Otsides Tripadvisori kaudu, et mis Narva puhvetid mul veel torkimata on, jäi silma Sadama baar. Sellenimelist kohta aga ei tunne ei dr.Google ega ka kohalik kamraad, kellele ma helistan. „Ehk on see ikkagi RoRo“, pakub ta välja ... noh ja sinna ma ennast taksojuhil palungi viia.

Muuseas – taksondus on Narvas omaette teema. Kui veel hiljuti oli kõikjal linna sees sõidud ühetaolise maksumusega 2.-EUR, siis hiljuti toimus hinnatõus, hind on lausa kosmiline 2.50 J Aga vaata alla jõe äärde on alati kopkas kallim, kui varem oli see 2.50, siis nüüd 3.-EUR. Jõevaate eest ilmselt :)

Kesknädal ja keskpäev, kundesid pole just palju, kuid piigade käitumine/suhtumine on selline, nagu oleks tegu täismajaga ja iga kunde tuleb kiiresti ära menetleda, et vabastada kohta järgmisele. Kogu protsess toimub absoluutse minimalismi vormis, kui nii leebelt väljenduda.

Välilauad jõe ääres on armas värk, kuid taevane arm, kui laud ise ikka loksub nagu purjus meremees, siis võiks selle korda teha või välja vahetada? Õnneks teine, suurem laud osutub toekamaks ning saan enda arvuti sinna asetada, ootamaks tellimuse laekumist. Oodata pole aga midagi, juba mõne minutiga on esimene roog lauas.

Külm boršš (3.-EUR) – millal ja kus te viimati sellist asja nägite? (Tõsi küll, puhveti veebimenüüs ei leia seda, kuid päriselus täiesti olemas) Serveering on asjal toredake – puidust aluse peal saabub suptšik ja eraldi napakeses hapukoor, seda tuleb kiita, et osatakse need kaks asja lahus hoida! Samas oleks suvisele ajale kohaselt võinud ehk näpuotsaga hakitud rohelust supi pinnale puistata?

Peedipunane külm hapukas leemeke on ilmselt üles ehitatud mingile marinaadile, mis on väärt mõte. Kurk-peet-vorst ongi vist kogu koostis selle sees ... või on see siiski mitte kurk, vaid noor suvikõrvits? Veidi kuivavad huuled räägivad viimase variandi kasuks. Lihtne värk, ei midagi erilist, kuid pole paha.

Ja vaevu olen jõudnud asuda supi kooslusesse süvenema, kui saabub meelepaha. See tähendab, saabub teine roog! Kohe, ilma ära ootamata et kunde esimese käigu lõpetab!?! See, kas teate, on hoolimatus! Miks te karistate mind jahtunud praega? Et – oleme su raha kätte saanud, nähh, siin on su lobi, davai dasvidaanija?

Teiseks käiguks valisin maja kalleima roa ehk „Kiievi kotlet“ (7.-EUR). Ehhhh. Nohhh. Nomaitea. Paneeritud kanaliharull, mille südamikuks on ürdivõi – jah noh seda ta ju oli. Kuid see kõik jätab ikka väga odava mulje – kaks soojendatud rullikest, odav-friikad, maitsestamata segu hiina kapsast, tomatist ja kurgist. Ainuke asi, millele oli sisuliselt kohalik kokk ka midagi enda poolt andnud – külm majoneesikaste hakitud tilliga ... ja see oli ka hea!

Kogu protseduuri jälgis aga maailma kõige viisakam ja filosoofilisem hakk, kes saabus minu kõrvale piirdeaia peale. Ei lärmanud, ei üritanud tähelepanu tõmmata, toitu kerjata, varastamisest rääkimata. Lihtsalt vaatas ja ootas. Kui piiga minu eest taldrikud ära viis (sõnatult), siis lahkus ka hakk (sama sõnatult).

Kokkuvõte siis säherdune nukravõitu. Supipöial on umbes horisondi tasemel, kuid sedagi mitte niivõrd soorituse kui idee eest külma boršši pakkuda. Praepöial laskub aga horisondistki allapoole. Siinne köök on laisk ja teenendus hoolimatu. Seda puhvetit võib soovitada vaid koha ja jõevaate, mitte köögi pärast.

---

lugu ilmus siin

Krooni kohvik (Pärnu)

Pärnu on üks väga kompaktne linn. Või noh, vähemalt söögikohtade mõttes. Kui linn ise on pikk soolikas piki mereranda, siis absoluutne enamik puhveteid paikneb kesklinnas. Seda üllatavam on leida Tartu poolt bussiga sisse sõites, et mõned vintskemad tegelased tegutsevad jätkuvalt ka Riia maantee ääres – seekord torkan pöidlad Krooni kohvikusse.

Lämbel kesknädalasel lõunahetkel sisse astudes on maja aga tühi ja ainuma kliendina ootan mõnda aega leti ääres, ennem kui piiga mind märkab. Istun saalikeses konditsioneerile lähemalt, kuid siis selgub, et see on rohkem selline poolsaare moodi saar ... ventilaatori moodi konditsioneer. Jahedat ei tooda, aga liikuv õhk on kah meeldiv asi.

Kuna menüüs oli kaks supirida – üks püreesupp ja „Kodune seljanka“ (4.70), siis mõistagi valin viimase kasuks. Eks siis näi, missugune on selle seljonksi kodu.

Napilt 10 minutiga tuuakse lauda väike kaanega kausike. Kaane all keset punast leemekest laiutab valge hapukoorekuhilake rohelise murukattega. Tjah, visuaalselt on see ju efektne, erksad värvid ja puha ... aga no võiks ju ikkagi koore eraldi serveerida? Kohvi ju ei tooda alati vaikimisi piimaga, ikka küsitakse ennem, et kas soovite seda lisandit? Miks ei võiks sama loogika kehtida ka suptšikute puhul?

Kodu on sellel seljankal aga hoolikalt hakitud, tihe ja magus. Ülipeenelt hakitud kartulid, paprika, vorst/sink ja miski veel, mis võis rahulikult olla eilne kotlet vms, moodustab toeka massi. Ei, see pole etteheide, seljanka ongi oma olemuselt köögijääkide supp, kuhu kasutatakse ära kõik see lihane ollus, mis parasjagu köögis leidub, sellega on kõik korras.

Aga magus? Miks peaks seljanka olema magus? Annan väikese vihje köögitoimkonnale – kui asute seljankat tegema, mõelge pohmeluse peale. Mida te sooviksite süüa raskepoolsel hommikul? Õige – see suptšik peab eelkõige olema happeline ja särtsakas, et paneks väsinud organismis mahlad jälle liikuma. Samas ... ega mina ei tea, keegi võibolla tahab sellisel hetkel ka magusat tomatipüreed?

Vaevalt olen jõudnud lusika käest panna, kui kohale saabub ka teine roog „Võis praetud mesine maks“ (7.30). Ausalt öeldes oligi see peamine põhjus, miks otsustasin siia majja tulla, vaadates veebist eelnevalt menüüd. Maksa kasutatakse meie köökides häbemata vähe ja iga kohtumine on seetõttu rõõmsa eelootusega.

Toidu visuaalne pool oli kenasti tasakaalus, ilma liigse ilutsemiseta seveeritud taldrikutäis nägi välja hoolitsetud ja isuäratav. Kõige tipus paiknev röstsibul pani aga veidi jahmuma – oi siin majas armastatakse magusat! Need sibulad olid karamelliseeritud lähtudes sõnast „suhkur“.

Maks ise oli üsna oivaline – mitte üle maitsestatud ega ka kummiks küpsetatud. Tõsi küll, minu enda eelistus oleks olnud kõrgema kuumuse ja lühema särinaga pruunistunud pealispind ja roosakas sisemus, kuid ka praegune variant oli ikkagi hea nii maitselt kui tekstuurilt.

Üle panni käinud köögiviljad, küpsekartulid, hapukas-magusas marinaadis toores punakapsas ja muu asjakohane – kõik kokku jättis mulje heast ja tublist köögist.

Kokkuvõte siis seekord jälle kahetine. Magusat seljankat ei oska ma heaks pidada ning seega langeb supipöial horisondist allapoole. Maksa üsna oskuslik kasutamine väärib aga kõrget kiitust ning seega praepöial kerkib peaaegu et täispüstisesse asendisse. Tegutsemisvisaduse eest Pärnu südalinnast kaugemal teen omaette pai ning soovitan teistelgi sellesse puhvetisse sisse astuda!

---

lugu ilmus siin

Rukkilill (Tallinn)

Südalinnas, üsna Reakoja platsi kaenlas, ühes kõige käidavamas kohas paikneb kohvik Rukkilill. Kõlab nagu kitšilik turitilõks, kas pole? Aga teate, pole üleüldse nii hull kui ootaks, keegi ei tatsu pasteldes ringi ega inise torupilli su kõrva sisse. Isegi menüü pole ülepunnitatult ainult eestipäraste roogade päralt, vaid nt supimenüüs on kenasti „ukraina borš“ ja „vene seljanka“ ja „gruusia hartšo“ – kokku lausa 6 nimetust! Jaaa, sellega see koht mind enda juurde tõmbaski, sest enamik kaasaegseid puhveteid ei vaeva end taolise valiku hoidmisega.

Oletasite nüüd kindlasti, et niikuinii see va supipöial ronis seljanka sisse? Aga ei! Et kui juba on „Rukkilill“ ja menüüs on ka „eesti hernesupp“ (7.-EUR), siis see saigi valitud. Lausa ei mäletagi, kui mitu aastat pole kuskil selle vana tuttavaga kokku puutunud, seda suurem oli ootamisrõõm.

Ooteajal ei toodud küll lauale mingit leivakorvikest vm ootepalakest, mis on miinus. Samas aga kõrvallauda istunud daamile koeraga toodi koerasmuutide menüü, mis on ju lahe pluss!

Nii umbes 15 minutiga jõudiski kuldset leent täis kausike minuni. Jaaaa, kas teate, see lõhnas ja maitses nagu päris! No leemeke võinuks ehk suti tihedam olla ja ka äratuntavaid hernepoolkuid oleks võinud selles rohkem leida, praegu oli enamik nimeandjatest üsna püreeks laiali keenud. Aga vähemalt polnud see laisa köögi kombel üleni ära püreestatud, vaid ikkagi päris õige asi. Loomaliha tükikesed ja tangud andsid roale kenasti tekstuuri, maitsestamine oli asjakohane, soe spinatipirukake sobis siia kõrvale suurepäraselt. Nii et esimene elamus on täkkes mis täkkes!

Teise roana otsustasin minna siis sama eestilikku rada edasi ja võtta „mulgikapsad sealihaga“ (9.50 EUR). 25 minutit tellimisehetkest ning kohal nad olidki. Roa vormistuse ees tuleb kiita – ühest küljest oli see lihtne, ilma täppide ja triipudeta, kuid samas siiski oli sellele lähenetud kaasaegses võtmes – keskne element oli serveeritud muheda tornikesena, mida ümbritsesid kartulisegmendid, millest ühesse oli isegi torgatud väike sinimustvalge lipuke! :)

Toidu sisu osas aga ei saa paraku kõrgeid kiidusõnu lausuda, sest kapsa-tangu-liha-hautise maitse oli pläss. Hapukapsa enda toon lõi kõigest muust üle. Ei mul pole hapukapsa vastu kõige vähemastki ja ahjus küpsetatuna on see üleüldse super-roog, kuid antud koosluses ei võlunud see üldse. Kas oleks ehk päästnud hautisesse pandud sealiha või kapsa eelnev praadimine või paar pööret värskelt-jahvatatud musta pipart, ei oska öelda. Leebemaitseline majoneesikaste asjale rõõmu ei lisanud, olles nii ehk naa mõeldud kartulite dippimiseks. Marineeritud punane sõstar on huvitav lisand, kuid hapule kapsale veel haput juure pannes ei muutunud kah maitsemeel rõõmsamaks.

Kokkuvõte on seekord kahetine. Supipöial on sirgelt püsti, tuututab pasunat ja teatab laiale ilmarahvale – siin puhvetis osatakse suppidest lugu pidada! Praepöial on aga üsna horisondis pikali – lahe mõte pakkuda vanamoelist rooga moodsamas võtmes väärib ju kiitust, aga maitse kallal tuleb veel kõvasti töötada. Kuid üldistatult võtan ma seda puhvetit siiski soovitada, seda kasvõi supivaliku tõttu :)

---

lugu ilmus siin

Vilde ja Vine (Tartu)

Mõni asi hakkab kohe algusest peale viltu vedama. Planeerisin mina ühte fäänsit restot külastada ... selgus et „täna oli see lahti ainult lõuna ajal, õhtul oleme suletud“. Seadsin siis sammud lähima vastandi – populaarse vana pubi võlvide alla, kuid astusin välja tagasi, kui selgus et neil pole menüüs suppi. Mina nii ei mängi. Minu pöial taha supelda!

Kolmandana jõudsin siis Vilde ja Vine terassile ... kus saan teada, et ka siin pole suppi!!! Oeeehhh. No teate, kauem ma seigelda ka ei viitsi, istun juba laua taga ja tellin siis midagi. Vaatame mis kulinaarsel saatusel mulle pakkuda on.

Esimeseks käiguks on valida soba nuudleid kanaga või loomalihaga, otsustan looma kasuks (Soba nuudli salat veiselihaga 10.-; aedviljad / ürdid / soolapähklid). Küsin piiga käest, et misasi on soba nuudel? „Eeee ... see on nuudel noh“ öeldaks kauni naeratusega.

Ooteajal tuuakse hästilõhnav magushapu leib koos maitsevõiga – täitsa kena maitsekombo, tuleb tunnistada. Lämbevõitu tuuleke sõidab üle paljaste varvaste, kõrvallaudkonna käimaõppiv titt vänderdab ringi ja naeratab sahmerdamise rõõmust ... elu on ikkagi ilus!

Nii u 15 minutit tellimisest jõuab siis kohale kentsakavõitu salatike. Püüdlikult ühele taldrikupoolele püstjaks hunnikuks surutud kuhjatist katavad rebitus salatilehe tükikesed, varjates toidu olemust nagu kreeka ärimees oma topelt-raamatupidamist.

Külmad tatrtanuudlid on läbi sommerdatud röstköögiviljadega ja ülemäära intensiivse salatikastmega, mille laimiselt hapu ja tšilliselt vürtsika uljusega üritab veelgi jõhkramalt mängu sekkuda kamalutäis soola. Vürtsid on minu sõbrad, aga kui kõik kolm maitsepedaali on põhjas, siis on asi pisut niru, sest see varjutab toidu enda maitse.

Nuudlite peal olev kiiret kuuma näinud ja seibideks lõigatud loomaliha on omakorda kaetud väsinud-rohelise ollusega, mis kõige rohkem meenutab sidruni-peterselli kastet (midagi chimichurry sarnast)... kuid mis on tehtud üsna ammu. Pole paha maitselisaja, kuigi värskena on see segu kordades meeldivam.

Kõik see kraam kokku pole paha, kuid enamik nuudleid jääb minust taldrikule – minu nägemuses pole eelroa funktsioon nuudlitega kõhtu täita. Supi vastu, mu armsad sõbrad, ei ole siin rubriigis võistlejat.

Piiga küsib veidi kohmetult, et kas toiduga on kõik korras? Vastan: olen valmis järgmiseks käiguks.

35 minutit peale tellimist jõuab kohale siis ka teine roog: „Veise flank steik 18.-; grillitud kartul / chimichurri / punaveinikaste / köögiviljad“. Tellimishetkel kõlab kohustuslik küsimus küpsusastme kohta ja minu traditsiooniline vastus: „nii toorelt kui julgete pakkuda“, mis kutsub esile veidi hämmeldunud naeruturtsastuse.

Asja pluss – lauda tuuakse üsna korralik lihanuga. Teine pluss – kogu toitu polegi üritatud vaid ühele taldrikupoolele üksteise alla peita, ehkki pigutus selleks on tehtud. Taaskord sellesama tuhmrohelise marineerunud ürdimassi alla jääb liha, selle alla omakorda köögiviljad, sinna alla omakorda kaste. Aga näe kartulid on siiski teisel taldrikupoolel, aitäh sellegi eest! Pakutava toidu visuaalne struktuur ei muutu sellest karvavõrki paremaks, kui kõik külakuhja laduda, kas te ei arva nii?

Üritan liha puhtaks kaapida ülalt ja alt külgehaakuvatest lisamaitsetest nagu koer takjatest. Teen mõned kontroll-lõiked ja jään küpsusastmega üldiselt rahule. See väga tihke ja rasvavaene lihatükk oleks võinud veelgi vähem aega, aga särtsuvamat kuuma näha, saavutamaks kena kontrasti pruunistunud pinna ja mahlase sisu vahel, aga ka praegune tulemus pole laita. Tõsi küll, liha enda maitset väga tunda ei õnnestu rohmaka ülemaitsestamise tõttu.

Grill-köögiviljasegu on alati minu lemmik: sibul, porgand, paprika, suvikõrvits, seened on mõistagi hea valik. Kas spargel nüüd siia juurde sobib ... aga no las ta olla. Intensiivsed kastmed kipuvad köögiviljade maitseid kustutama nagu mitte just kõige nutikam koolipoiss päevikust märkusi vildikaga üle sodides.

Kartulid jäävad minust maha nagu alati, ehkki möönan, et üks maitsmiseks ampsatud tükike kiidab – vähemalt need polnud väga palju üle soolatud!

Kõige lõpuks küsin näitsiku käes, et misasi siiski oli see roheline mass steigi peal? Vastus tuleb ebakindel: „pesto?“ Kui aga üritasin täpsustada, et mis ikkagi täpsemalt, siis oli neiu varmas pakkuma, et läheb küsib köögist ... aga ma olin juba minekul ja nii ta jäigi täpsustamata.

Neljakümneviie minutiga on kogu protseduur läbitud ja astun raske kõhu, kuid mitte just kõige helgema tujuga kuumavasse linna tagasi.

Kokkuvõte seekord kasinapoolne. Ma saan aru, et ma peaks hindama kiretult seda, mida pakutakse, aga teate, toiduelamus on ju emotsioon, nii et andestage see subjektiivne turtsatus – miks oh miks meie puhvetid ei viitsi suppidega tegeleda? No kasvõi laisale köögile omaste püreesuppidega? Supipöial uriseb pahaselt, olles sunnitud ümber kvalifitseeruma pastapöidlaks ning langetab end protesti märgiks ja ülemaitsestamist pahaks pannes horisondist allapoole. Praepöial tõstab end aga rõhtjoonest ülespoole, kuna peategelasega ehk lihaga oskab see köök siiski ringi käia. Tõsi küll, sellesama liha maitset varjates ehk ka siin ülemaitsestamise patu sisse langedes (mis on umbes sama halb kui alamaitsestamine). Seega, andke armu, kallid kamraadid, aga ega ma seda puhvetit ikka väga ei soovita küll.

Marani (Viljandi)

Kui unisevõitu Viljandis avatakse uus söögikoht, on see tore uudis. Kui aga avatakse gruusia restoran, kõlab see aga lausa topelt-hästi – Kaukaasia kööki viljelevaid puhveteid võiks alati rohkem olla!

Sisseastumisel tabab pisuke üllatus - pool aastat tagasi alustanud asutus Marani pole endale saanud / tahtnud siiani sisse seada kaardimaksevõimalust!? Noh ütleme nii, et mõneti on taoline poliitika mõistetav, kuid kas pole see liigne luksus, kaotada sularaha mitte kaasas kandvaid kundesid?

Lämbevõitu suvepäeval on aga teisalt meeldiv teada saada, et asutusel on ka väljas istumise võimalus. Tellid letist, maksad ära ja siis astud uuesti samast uksest välja, et minna ümber nurga hoovis asuvate laudade juurde – see kõlab pisut kentsakalt ja kodukootult, kuid kuulge – istuda päikesevarju all õrna tuulekesega hoovis on siiski mõnus! Asjaolu, et see hoov pole just ülemäära tsiviliseeritud ja dekoreeritud, isegi sobib mulle, palju hullem oleks kui siia oleks autentsuse loomiseks riputatud plastmassist viinamarjavääte vms.

Esimeseks roaks valin „Supp hartšo“ (3,90), mis saabub lauda vähem kui viie minutiga. Kõik need, kes kuumal suvel kuuma suppi pelgavad, võiksid kasvõi korraks proovida – kuum leem aitab tegelikult seespoolt soojendades välist kuumust paremini taluda, vürtsist tulenev kerge higikirme otsaesisel annab aga lisajahutuse!

Suptšik ise pole aga midagi erilist. Kõik ootuspärsed komponendid on ju olemas – suurte tükkidena pehmekskeenud loomaliha, riis, porgand ja sibul, hakitud maitsemuru kenakesti pinda kaunistamas – kõik nii nagu peab. Leemeke on ka korralikult vürtsikas, kuid samas soola mõttes mage. See on mõistagi maitse küsimus, kuid soola-pipra-topsikesed võiks ju lauas igaks juhuks ikka olla, kas ei?

Veidi nurisema aga paneb aga mitte maitse, vaid leeme olemus. See pole mitte rammusa-tihke puljongi peale ehitatud, vaid õhuke ja vesine. Ei-ei, riisi ja muud massi on selles palju, küsimus on leeme enda konsistentsis! Ilma hea puljongita head suppi naljalt ei keeda.

Ja see detail, et supi peale raputatud muru pole koriander, vaid petersell, tekitab väikese etteheitva imestuse vist ainult vähestel. Paljude jaoks on koriander saatanast, kuid praegu, värske koriandri vohamise perioodil ootaks mina siiski seda „õiget“ maitsenüanssi. No kasvõi küsimise peale :)

Teise roa „Tšagalatš“ (grillitud sea seljafilee ribikondiga; 10.90) ooteaeg venib u 35 minuti peale tellimise hetkest. Külastajaid pole küll palju, kuid eks liha küpsetamine võtab veidi aega ka. Seni lisab suvisesse roidumusse mõnusat koloriiti kõrval-lauas oma puhkuseplaane tegev seltskond, et kuhu ja kuidas sõita ning kus kaua ööbida. Ilus noh! SUVI!

Oi aga kas teate kui efektne on see kraam, mis lõpuks lauda laekub! Puidust alus, mille tagaservas on hoidikud šašlõkivarda jaoks. Selle peale laotatud lavaši-linik, mille peal omakorda uhkelt ja kunstipäraselt laotatud liha, kartulid, marineeritud seened ja pärlsibulad, piprakaunake ja kurk-tomat. Liha kenasti kombekohaselt kaetud sibularõngaste ja granaatõunaseemnetega. Visuaali eest 12 punkti kümnest!

Liha osutub paraku tsuti liiga kaua kuuma näinuks. Ning mitte ehtsa söegrilli, vaid elektrigrilli kuuma ... aga noh need on need minu kõrgendatud ootused, mida ei saagi iga köök endale võimaldada. Samas on see liha hästi maitsestatud ja üli-efektselt serveeritud! Ja minu koriandri-ootused kattis kuhjaga tomatine kastmeke, mille maitses koriander selgelt domineeris.

Kokkuvõte tuleb pigem positiivne. Supipöidla asend on küll ebamääraselt horisondi kandis ujuv, kuid praepöial on püstipoolsem. Serveerimise ja ülimaitsva kastmekese eest kergitan aga üldhinnangu siiski otsuseni: seda puhvetit mina soovitan!