Kohvik Muna (Narvas)

Minna kell 12 tutvuma õppehoone all oleva toidukohaga pole kõige mõistlikum mõte maailmas. Aga näe, nii juhtus.

Narva kolledži õppehoone on üks ilmatu vahva jurakas. Kes seda pole näinud, soovitan ainuüksi tolle kentsakalt võluva arhitektuurse ime pärast piirilinna väisata. Katus viltu peas nagu purjus korporandi tekkel, kehastab see hoone ehedamail moel mõtet "tempel mällu". Antud juhul küll näkku, maja näkku.

Novat, kui olete majja sisenemiseks suutnud õige ukse tuvastada ja seejärel läbi lahedalt vildaka suursaali vasakule alla ära läinud, siis oletegi kohal. Munas.

Loengute vahelise hetke tõttu on koht üsna umbselt täis ja elavas järjekorras leti ees tuleb õige jupp aega oodata. Õnneks piirdub enamik päevapakkumistega, mis visatakse kiirkühvliga naha vahele, seetõttu vabanevad lauad üsna kiirelt.

Tellimise juurde esitatakse küsimus, mis esmalt mõjub kummaliselt - kas soovite neid toite korraga? Et mismõttes ma tahan suppi ja praadi korraga lauda? Aga siis jõuab kohale ahhaa-hetk - õige, ma olen ju õppehoones, siis on inimestel söömisega kiire taga.

Esimeseks tellin "Hirveliha guljaš- supp taignamütsiga" (7.50 EUR). Selle saabumine võtab aega 20 minutit, kuid vähemalt esmamuljelt on ooteaeg igati õigustatud - supikaussi katab krõbeda juustuse koorikuga taignakiht.

Aaaaaga siis saabub üllatus - see kaaneke on peal lahtiselt! Eee, see suur et ... noh neid variante on ju ikka kohata, kus supike kaetakse taignakihiga ja küpsetatakse niimoodi ahjus üheskoos ära. Et siis sööja murrab end läbi krõmpsuva kaane ja kõik mis sellest pudiseb, satub otse supi sisse. Et nüüd mismoodi siis menetleda seda taldrikusuurust leht-taigna latakat ilma et pool lauda oleks täis lendlevaid krõbedaid-rasvaseid taignaliistakaid? Ilmselgelt ei saa seda teha otse supi peal, selleks tuleb kuskilt hankida omaette taldrik!

Njah nüüd kui laua pealt on kolmel korralt püüdliku talupojana ebemed kokku korjatud ja magus (?!?) taignakiht ära maitstud, jõuab ka supi endaga tutvuda. Magusakas paprikane leem sisaldab ohtralt peenelt hakitud ja kenasti pehmeks podisenud hirvelihatükikesi, sama peeneid porgandi-kartuli-paprikakuubikuid. Maitsepilt on selline leeeeeebe, no kohe väga leebe ja ümar nagu hea hoidjatädi lasteaiast, kellest sa hiljem mitte muhvigi ei mäleta peale selle et "hea oli".

Teiseks roaks võtsin "Grillitud forell muna- tartar kastme ja kapparitega peedirisottoga" (14.-EUR). Praad saabub kohale 40 minutit peale tellimuse sisseandmist, kuid see on täiesti OK ajastus. Supp on kenasti söödud ja väike paus jääb ka vahele, nii et mitte-kiirustav sööja saab hetke mõnuleda kui kobras, kes on korraks oma tammi peal puhkama jäänud ja kissis silmadega päikese poole vaatab.

Matsakas krõbe lõhetükk ... on nagu matsakas krõbe lõhetükk ikka. No mis üllatust siin niiväga ikka olla saab, kuid mind huvitasidki siinjuures rohkem need lisandid. Ja need olid tõepoolest mõnusalt eristuvad ja meeldivad! Kilkavpunane risoto oli nagu kord ja kohus kreemine ... noh ja mõistagi lustakalt ning magusalt peedine. Lahe kombo, kuhu sobisid kenasti ka mõned kapparikesed oma hapukas-vürtsika nüansiga. Kõige meeldejäävam tegelane oli aga see mädarõikane munasalat kapparitega, mida miskipärast nimetati "munatartar". Kahjuks oli seda toidu kõige paremat osa napp lusikatäieke.

Kokkuvõtteks võib öelda, et suhteliselt sünnis kohake. Supipöial jääb küll kuhugi poolenisti röötsakile, sest vaimustuda pole millestki ja petukas taignakaanega tegi veidi tuska. Praepöial aga vinnab end horisondist veidi kõrgemale, seda eelkõige asutuse nimega haakuva muna-lisandi tõttu. Kas ma seda puhvetit soovitan? Nii ja naa. Maitseelamuse jahtijal pole neid konkreetseid toite väga mõtet proovima minna. Aga et ühe õppehoone all odavtoitude kõrval viitsitakse edevamat kokakunsti harrastada, on kiiduväärt siiski.

The Irish Embassy Pub (Narva)

Narva on koht, kuhu aeg-ajalt peaks ennast sättima aeg-ajalt igaüks. Jätma endast jälje Narva ja Narva jälje endasse. Olgu siis #Eesti100 mõttes või mitte.

Aga mitte selleks pole me täna siia kokku tulnud, et Narvast kui sellisest rääkida. Selmet räägime parem ühest uuest kohast Narva puhvetite mitte kuigi pikas rivis (Tripadvisori järgi on neid linnas 44 koos McDonaldsite ja kõige muu möödavaatamisväärsega).

Narva keskseimas paigas, Peetri platsi äärse ringtee veeres on koha leidnud iiri pubi. Nimetus - oh üllatust "The Irish Embassy Pub". Interjöör on nii standartselt ootuspärane nagu olla saab ... ja nagu ta vist ka olema peab. Ilmselt. Ju see kontseptsioon on nii uskumatult populaarne, et eksisteerib lausa http://www.irishpubradio.com/. Selle teadmise saingi samast pubi kõlaritest, kuid õnneks oli see taustamuusika piisavalt kängitsetud, et mitte kõrva peast torgata.

Tööpäeva lõpu aegu oleks võinud oodata rahvamasse uut kohta ummistamas, kuid saal oli sisuliselt inimtühi ja kogu teenendus käis kiirelt ja ladusalt. Mind tunti ära. Damn!

Ma pole nüüd küll kindel, et seljanka samas niiväga iiripubilik roog on. Aga noh, minusugusele keeleteritajale on see parim indikaatorroog, nii et seljanka see on (3,90 EUR)! 

Taldrik jõudis minuni u 5 minutiga. Jaaaa, vaata selline võiks olla seljankade kuldstandard. Või noh olgu, hõbestandard, sest neere ma siiski supist ei tabanud. Aga muidu ... mmm ... kõik see mida korralikust seljankast ootad - mitut sorti liha ja happelist-magusakat tummist leemekest. Ja täpselt kõik see oli puudu, mis tihtipeale odavamate puhvetites seljankades üle on - kõik need kartulid-porgandid ja muud kaalikad. Siin taldrikus leidus peale liha ja tihke tomatise leeme veel vaid sipake hapukurki (ehkki oleks võinud ju kapparikesi ... aga mis seal ikka). Maitsetasakaal kenasti paigas ja keel laulab suus.

Ainuke pisuke küsimus-soovitus supi teemal: kas see hapukoor peab tingimata kohe supis lösutama nagu diversant vaenlase kaevikus? Võiks ta ehk kausikesega kõrvale panna ja siis kunde ise vaatab, et kas jaa või mitte. Noh et näiteks et järsku on mõni hapukoore või muude lehmasaaduste vastaline või nii?

Teiseks roaks sai valitud Iiripärane ja Guinessi õllene veise hautis (13,90 EUR ja kirjaviis muutmata). Seegi roog ei lasknud end oodata, pajaroog saabus kohale vaid viiv peale supitaldriku minemajalutamist.

No vata võta nüüd kinni, kas küsimus oli supi kiitmisväärt eel-elamuses või objektiivses paratamatuses, aga elamus sai keskpärane. Et see suur et ... noh veiseliha oli mõistagi kuhjaga, selles mõttes oli asi aus, et kui on lihahautis, siis ongi põhiosa roast vastav liha, mitte muu ballast. Ja see liha oli ju kenasti pehme ka, selle üle ei saa kurta. Kuid esiteks oli see selline odavama otsa liha, noh nt koodi küljest katkutud vms, ohtrate sidekoe elementidega. Säherdusel lihal pole häda miskit, oh ei, ega siis kaunist fileest ei peagi pajaroogi tegema. Aga vaata säherduse liha juurde ja ümber ootaks tihket, huuli kinni liimivat leemekest ... aga seda polnud. Mõõdukas koguses kartulit-porgandit hernest leidus siin veel ka, kuid need lisandused ei andnud roale midagi juurde ega võtnud ka ära. Magedapoolne värk ühesõnaga.

Kokkuvõtteks siis - puhvetit võib tingimisi soovitada küll. Supipöial on üsna otsustavalt püsti ja kiidab igat suutäit, Miss Seljanka tiitlit see taldrikutäis ehk ei võidaks, kuid aus ja ilus kraam igatahes. Praepöial aga jääb üsna lötakile. Supi poolt kõrgele tõstetud lati alt jookseb praad vastu maad matsudes läbi nagu koormahobune, keda üritatakse tööpäeva lõpus miskipärast takka kiirustada.

Ülesoolamise lastehaigus?

Ausalt öeldes enamasti ma väldin poest poolfabrikaatide või valmistoitude ostmist. Mulle lihtsalt meeldib endale niiväga toiduga mässata, et kahju on ennast sellest lõbust ilma jätta.

Aga mõnikord käivitub minus nö Homo Shoppingus ehk ostlev inimene ja korvi satub midagi lihtsalt sellepärast, et kaup on soodne. Mitte et ma ei annaks endale aru, et tegelikult ei saa säilivusaja piiresse jääv kvaliteetne toode olla odav ... aga noh ahnuse lõksu langeme me kõik. Vist?

Praktiliselt iga kord, kui selleks ahnuses ostetud asjaks osutub mingi (pool-)valmis lihatoode, tabab mind aga hiljem üks ja seesama emotsioon. Kuram, jälle on see kraam roppumoodi ülesoolatud! Ma saan muidugi aru, et sool on odavaim, lihtsaim ja tõhusaim maitsetugevdaja, kuid kui ampsu järel ei tunne ma mitte mõnusat lihast täidlust, vaid tühjalt mõrkjat soola, siis on midagi valesti.

Täna võtsin kätte ja tegin maitse-selgitusliku eksperimendi. Võtsin ühe osa valmis-maitsestatud šašlõkki (tootjanime ära tooma ei hakka teadlikult) ning kaks osa maitsestamata liha. Lõin selle kraami kodus koos pannile ja moorisin ära.

Tulemus tõi välja selle maitsepildi tegeliku pale. Soolasuse mõttes oli nüüd asi üsna täpselt paigas. Kõik muu aga - igav liiv ja tühi väli! Selles mõttes et ürte ja vürtse võiks küll juures olla. Veidi rosmariinikest, tiba tšillikest, küüslaugust, sibulast ja muudest tomatitest rääkimata.

Mis on selle loo moraal? Ma ei ole mingi tervisenats ja ei kavatse kedagi "ainuõige" toitumise usku pöörata. Isegi ühe presidendiproua kombel minna sõtta transrasvade - antud juhul siis soola - vastu pole mul mõtteski. Sool on hea ja vajalik ja üleüldse. Ainult et sellega üle pingutada ei maksaks ikkagi. Vürtside ja ürtidega saab palju põnevama maitsepildi ... ainult et jah, massiliselt turundada saab seda keerulisem olema.

Moraal seega järgmine ja suunatud ainult mulle endale - ära osta valmistoitu, vaid tee seda ise. Kedagi teist õpetada ma tõesti ei kavatse. Vähemalt seekord :) Loodan lihtsalt et see odava ülesoolamise lastehaigus läheb üle ka toidutootjatel.
---
pilt võetud siit