Armeenia-pärane marinaad

Kui keegi nüüd ütleb, et see pole üks õige armeenia värk, siis mingu ta ka ... Armeeniasse. Või vähemalt Sotši. Sest just Musta mere äärses Sotšis üks vana armeenlane mulle selle uskumatult lihtsa ja hüva mooduse õpetas.

Meie jaoks siin on liha sütel küpsetamine kombeks vaid mõned kuud aastas. Nemad seal - need mägede pojad - teavad ja tunnevad seda kunsti aga katkematult aegade alguse saadik. Või siis vähemalt sellest hetkest, kui taevased väed neile tule kinkisid. Ning loomulikult arvavad armeenalsed, et nemad olidki need esimesed inimesed, kellega see õnnistus juhtus. Las arvavad:)

Tegu on ise on üüratult lihtne, ehkki esimapilgul pillav. Põhimõte järgmine - marinaadikraami olgu vähemalt sama palju kui liha, pigem rohkemgi. Ning hoidku taevas, ei mingit vett ega muid vedelikke - ainult puhast sibulat ja tomatit! Ning soola-pipart. Ja ongi kõik!

Olgu mis liha iganes su laual, jäta esialgu see kõrvale. Võta alustuseks ette harilikku valget mugulsibulat ... ning veel pisut sibulat ... ja siis veel üks:) Ühesõnaga - palju! Puhasta ja haki ta jämedateks pool-rõngasteks. Aseta kaussi, viska peale peoga jämedat soola ning näpuga harilikku jämedalt jahvatatud musta pipart. Ning nüüd anna kätele voli! Ehk siis mudi ja mulju see sibul kenasti koos maitseainetega läbi. Noh mitte täie jõuga, sul pole ju vaja sibulat pudruks tampida, aga nii omajagu, et krudisev valge sibul pisut pehmeneks ja hakkaks kohe oma mahlu välja andma - see mahl ongi kogu edasise võti!!!

Umbes sama palju või tibakese vähem läheb tarvis tomatit. Kui vähegi võimalik, vali sihuke mahlasem, päikselisem ja aromaatsem. Siinkandis on sellega mõistagi probleeme, kuid suve teisel poolel ehk ikka saab. Haki ka tomat poolrõngasteks, sega sibula hulka, kuid nüüd juba sootuks õrnemalt. Seekord on su ülesandeks juba mahlast nõrguv sibul ning sama mahlane, kuid õrnaihuline tomat kokku liita, nii et sool ja pipar paneks seesinase segu leemetama. Ning sinu süljenäärmed peaks kah selleks hetkeks juba kausist tõusvast aroomist lugulaulu laulma, sahvtist suutäit ihalema.

Nüüd jäta sibula-tomati segu kauss seisma. Ning kui vähegi suudad, ära söö sellest oivalisest gemüüsest! Või vähemalt mitte palju - seda läheb ju liha maitsestamiseks

Seejäel asu liha kallale. Olgu see kana või kalkun, siga või loom ... või koguni lammas ... proovi jätta üsna suured tükid. Suisa peopesa suurused on päris paslikud. Kui võimalik, siis jäta ka kondid sisse - nt ribitükk koos ribiga või nt kanakints koos kepsuluuga. Ega siis vardasse pea ainult pehmet fileed ajama!

Sega liha ja sibula-tomati-maitseainete segu nüüd kenasti kokku. Ühtlaselt ja põhjalikult, samal ajal liha veidi masseerides - las iga poor ja voldike saab me hurmavat marinaadi täis! Kannatlikkus ja järjekindlus tuleb siinkohal kõvasti kasuks. Lõpuks patsuta kogu kausitäis kenasti ühtlaseks ning kui oled kõik õigesti teinud, peaks sulnist marinaadisegu ka liha peale jaguma ning kogu tulem olema ühtlaselt märg ja vetruv.

Ainuke tarkus, mis edasiseks jääb, on see, mida täpselt õpetada ei saagi. Ehk siis kaua peab liha marineeruma. Noh üks reegel on lihtne - mida tumedam liha ja suurem tükk, seda kauem. Õrn kanafilee võib ka tunniga valmis olla, kintsuke tahaks 3-4 tundi. Kuid ei juhtu midagi koledat ka kui mõni tükk jääb pooleks päevaks või teine üle öö seisma - aina parem saab!

Mil moel küpsetada ning mida sünnist liha kõrvale pakkuda, see pole sinase loo pajatada. Tee kuis heaks pead või sõbrad soovitavad. Mina rääkisin sulle vaid marinaadist endast.

Vaid ühte ütlen lõpetuseks - ära marinaadisegu peale liha väljaõngitsemist ära viska! Toorest peast ta enam süüa ei sünni, kuid edasi saab sest veel nii mõndagi. Kuid sellest juba järgmine kord ... mina lähen nüüd sibulat lõikama :)

Munata majonees

Majoneesi ostmine on minu jaoks siiani olnud paras eneseületamine. Vaatad neid lisa-aineid seal sildi peal ja ohkad. Aga ostmata jätta ka ei saa - mitmes toidus on see kaste lihtsalt asendamatu ... ning maitseb lihtsalt hästi kah:)

Ega polegi valikut kui õppida ise majoneesi tegema! Tõsi küll, ilma munata (nagu klassikalises majoneesis peaks olema), kuid see-eest ka ilma säiltusaineteta! On ju muna see, mis kõige kiiremalt riknema kipub.

Tegin õpetuse järgi ning tuli üsna-üsna hää. Võib-olla ainult soola võiks tuba vähem olla.

Vaja läks:
- 150 ml piima
- 300 ml õli
- supilusika jagu sinepit
- teelusikas soola
- 2-3 supilusikat sidrunimahla

Esimesed neli komponeneti lased kenasti saumikserida sumedaks emulsiooniks, lisad sidrunimahla, suristad veel korra läbi - ja valmis ta ongi!

Ajakulu läks kokku ehk 5 min. Maksumus ... eee ... no ma ei tea, 2.-EUR ehk? Tulemus pool liitrit hüvvvvvva kastet! Ausam, ehedam ja odavam kui poes leiduv!

Kolheti Pärnus

Mitte iga legend pole õige ning kuuldud kiidusõnu ei tasu pimesi usaldada. Kui vähegi võimalik, tasub ikka endal järele kaeda. Nii tegingi ... ja kiidan nüüd isegi!

Pärnus avati nii umbes kuu aega tagasi Gruusia restoran Kolheti. Head kamraadid, kes teavad minu nõrkust Kaukaasia köögi vastu, kõlistasid korduvalt otse objektilt, ise samal ajal maitsvalt matsutades. No kuidas sa hing sihandsele reklaamile vastu pead:)

Õnneks tõid asjatoimetused mind lähikonda ja loomulikult pidin koha üle vaatama. Ärge ainult laske end eksitada koha aadressil - Kuninga 36 on küll maja postiaadress, kuid Gruusia lippu tasub otsida ikka Hommiku tänava poolelt.

Tervitusjoogiks pakutav Gamardžoba on ... eee ... huvitav, kuid mitte kuigi gruusiapärane segu tšatšast, valgest veinist ja mahlast. Muigama ajas kopmlektis pakutav kokteilitiku otsa aetud oliiv - noh, kui selle joogi eesmärk ongi kundet pisut naerutada, siis võib eesmärgi täidetuks lugeda, kuid autentsusest on asi ünsa kaugel.

Ruum ise jätab üsna rustikaalse ning pisut ketsaka mulje. Hää on aga see, et gruusiapärasusega pole üle pingutatud, ei mingeid plastmassist viinamarjavääte ega muid liialdusi. Mõned detailid, mõned mustrid - ühesõnaga hea maitse piires.

Kuid nüüd peamisest ehk köögist ... mmm! Koha pidajaks on megreelid ning loomulikult kiidavad nad ise seda parimaks:)

Supiks võetud hartšo megruli üllatas mind tõsiselt - ning seda kõige paremas mõttes! Kreeka pähkli leemes pakutav loomaliha (4.20) ei meenutanud mingist otsast tavapärast hartšod, kuid oli lihtsalt oivaline, parajalt vürtsikas, tummine ja aromaatne.

Praeks valisin klassika - khabababi ehk grillitud hakklihavorstikesed riisi ja köögiviljadega (6.10). Kokk on oma ala meister - vardas küpsetatud liharull oli meeldivalt mahlane ning just õige küpsusega. Tõsi küll, tomatikastme kallamine otse lihale pole ehk kõige parem mõte - see otsus, kas dippida suutäit kastmesse või mitte, võiks ikka kliendile jääda.

Kui nad ühel hetkel veel ka Gruusia õlut hakkaks sisse tooma, oleks kogupilt minu jaoks veel parem, nüüd pidin võtma kodumaise rüüpe. Siit minu soovitus - Gruusia restoranid peaks Eestis seljad kokku panema ning kamba peale sealset humalavett maale tooma! Veini ja mineraalvee poolt kuulsa mägede maa õlu on teenimatult varju jäänud, mina võin seda asjatundjana aga ainult kiita!

Hinnaks panen seekord:
- interjöör 4 (võiks kasvõi kohustulik naivistlik maal vms veel lisanduda);
- teenendus 5 (kiire ja viisakas);
- toit 5+ (oma hinda väärt viimse sendini).

Ehk siis mõistagi - soovitan!!

Suvine arbuusijook

Külm ja mahlane arbuus kuumal suvepäeval - eks ole ju ahvatlev! Kui seesama arbuus aga klaasi panna, saab veelgi sumedama ja suvisema rüüpe.

Poole kõrvaga raadiost kuuldud arbuusijoogi kirjeldus pani mindki täna turu pealt üht jurakat kaenlasse haarama. Pealt rohetriibuline, seest roosalihaline ... mõista-mõista, mis see on :)

Kodus koorisin arbuusisegmendi ja lükkasin viljaliha tükkhaaval köögikombaini. Ei maksa karta, et seemned purunevad - momentaalselt pehmeks pudruks muutuvas massis suudavad need kõvad pruunid jubilad edukalt nugade eest eemale libiseda (ilmselt blenderis seda efekti ei oleks). Saadud pudi pane sõelale kausi kohale nõrguma.

Seejärel viska purustisse jääd koos suhkruga ja veega (või paremgi veel: valmiskeedetud suhkrusiirpiga) - nood noored arbuusid pole veel kuigi magusad ning joogi pikendamisel vajavad veidi lisamagususust. Või noh, see on juba maitse asi. Mina ilmselt järgmine kord lisan ka veidi sidrunimahla joogi ergastamiseks. Veinisõber võib aga sootuks nt kuiva valget veini lisaks uhada ... aga fantaasialend on igaühe oma teha.

Saadud külm jääpurune suhkrulahus kalla väljanõrgunud arbuusimahlale lisaks - ja valmis ta ongi! Imelihtne ja überhea rüübe suviseks ennelõunaks:)

Minul läks vaja:
- ca 4-kilone arbuus
- restitäis jääd
- supilusikajagu suhkrut
- klaasijagu vett

Ajakulu: arbuusi koorimise hetkest kuni valmis joogini läks ehk nii 10 min. Maksumus: praegusel hetkel, kui arbuusi turuhind oli 1,5 EUR kilost, läks kogu lugu maksma 6.-EUR. Tulemus: umbes kaks liitrit rüübet. Mõnnnnnnnnna!