Wednesday, November 25, 2020

7ürti (Tallinn)

Kadrioru servakese peale jääb uut vurhvi puhveteid kohe mitu. Mõned neist hubasemad kui teised. Poolkeldris peituv tilluke, väikeste laudade ja veel napimate lauavahedega 7ürti on üks neist. Aknad hämaras novembrihämus kutsuvalt säravad, seinad täis riputatud armsaid nipsasjakesi-pildikesi. Eriti lahedad ja asjakohased olid pooliku panni kujulised lilleriiulid. Ehk siis siin on mida vaadata ja imetleda, seni kuni oma tellimust ootad.

Mustas maskis neiu teretas kõiki kahekeelse ja muhedalt kokku hääldatud sõnapaariga: „Tere-здрасьте“. Praeguse maskiajastu pluss personalile – ei pea lakkamatult naeratama. Miinus kundele – ei näe seda naeratust või tolle puudumist. Tööpäeva lõpuhetkedele omaselt oli asutis üsna tühi, ainumas paarike oli süvenenud oma telefonide näppimisse, panemata neid käest ka laudatoodud toidu kallale asumise ajal.

Esimese valikuna võtsin „Borš veisekeelega; 5,90 €“. Seda oodates toodi lauale õhukesed seemne-rosina-leiva viilakad ja sipsuke tavalist võid. Päris hariliku või pakkumist polegi enam ammu kohanud, kuid vahelduseks seegi tore. Sipsuke soola võile peale ja amps omandas kohe suupärasema mõõtme.

Koha kiituseks – laudadel OLI sool ja pipar, mis enamasti puudub. Seevastu polnud aga eraldi salvrätikuid, mis on jällegi miinus. Tõsi küll, noa-kahvli all oli küll uhkem kirjadega rätikuke, kuid seda ei saa ju esimese käigu ajal kasutada – kuhu siis need relvad panna, otse lauale või?

15 minutiga lauda jõudnud suptšik osutus väga üllatavaks.

Kaane all kohale jõudnud keraamilises potikeses oli küll vähem kui poole jagu tihket köögiviljahautist, kuid 0 leent. Vedelikku polnud sisuliselt üldse, rõhuga sõnal „üleüldse“. Nojah noh, see väga kaua kokku keenud punakaspruun köögiviljamass maitses ju hästi ... aga ma pole varem kokku puutunud supi nimelise nähtusega, millel puljongiline pool on kööki ununenud.

Väikesed loomakeele tükikesed olid samamoodi udupehmeks keenud nagu köögiviljadki, kuid õnneks siiski ülejäänud massist eristatavad. Hapukoore serveerimine omaete napakeses on alati mõistlik samm. Teises samasuguses astjakeses leidus kaks killukest piprapekki – borši juurde on seegi väga kohane pakkumus. Aga üldmulje jäi siiski enam kui kentsakas.

Kui mustamaskiline neiuke küsima tuli, et kuidas maitses, siis proovisin oma hämmeldust kirjeldada ja küsida, et kas nii pidigi olema? Esimese katse peale oli maski taga täielik tardumus, näha oli et piiga mõte liikus kuskil mujal ... hetke pärast ta raputas ärganud silmadega pead ja küsis õrna vene aktsendiga „mida-mida“? Rääkisin siis sama jutu vene keeli ja küsisin, et kas nii peabki olema? Neiu raputas veidi ebalevalt pead: „ei, vist ikka ei peaks nii olema, ma ütlen kokale edasi!“

Tellimishetkest kulus 35 minutit, et kohale saabuks ka teine käik: „Veisemaks Veneetsia moodi kartulipüreega; 9,90 €“. Oletame siis, et Veneetsia moodi on maks, mitte püree, eks :) 

Asja visuaalne pool oli meeldivalt rahulik, ei mingeid triipe, täppe ega kunstipärase innukusega poolitatud porgandeid. Samas on asjade läbisegi kuhjamine ka veidi miinusmärgiline. Kui vundamendiks olev püree on kaetud kogu ulatuses lihaolluse ja kastmega, siis on keeruline tajuda, et kuskohas algab üks maitse ja lõpeb teine. Kokku segada ma oskan asju ka ise, aga maitseid eraldi kaardistada muutub ebamugavaks ülesandeks.

Alustame igavamast otsast. Mõrkjad ja närbumisele kalduvad salatkribalad olid ilma mingi kastmeta ja igavad, ehkki näpuotsatäis lisatud granaatõunaseemneid üritasid neid elustada. Kastmeke oli sellise niivõrd „üldmeeldiva“ neutraalsusega, et selle kohta oleks liiga keeruline mingit sõnakest välja ponnistada. Kartulipüree – ohtra võiga tehtud kodune klassika. Maksa enda õhukesed seibid olid aga mõnusa krõmpsja tekstuuriga ja parimas küpsusastmes!

Kokkuvõte seega kahetine. Supipöial vaatab segaduses ringi ja siis langetab ennast horisondist allapoole – nii kentsakat interpretatsiooni boršist ei osanud ta hinnata. Praepöial kerkib pisut silmapiirist kõrgemale, kuid sedagi vaid õige pisut, sest midagi erakordselt head siin ju polnud. Kas ma seda puhvetit aga soovitan? Ma’i teagi nüüd kohe. Palju paremaid ja põnevamaid kohti on ju olemas!
---

Saturday, November 21, 2020

The Irish Embassy Pub Tartu

Tartu linn pole seni veel valmis, kuni siia tekivad uued puhvetid. Ja neid ikka tekib. Ning mõne saamislugu on kentsakam kui teisel. Nö pubikettidest on ju varemgi kuulda-näha olnud, aga et Tartusse tekiks filiaal kohast, mille algjuurikas on Narvas ... seda pole vist varem juhtunud.

Igastahes on Tartu Raekoja platsi äärde tekkinud iiripärase olekuga puhvet. Noh eelkõige nime ja õllevaliku mõttes. Aga ka iiripärase non-stop raadiomuusika võrra. Igatahes kuna olin Narva asutisest kunagi päris hea muljega välja astunud, siis astun umbes sama kõrgete ootustega Tartu asutisse sisse.

Tööpäeva lõpune aeg kipub Tartu söögikohtades üsna hõre olema ning sama oli ka siin ja nüüd. Otsisin hämaravõitu saalis pisutki heledama valgusega lauda, aga pilditegemiseks oli siin ikkagi valgust kasinalt, nii et vabandage tumedate pildiplärakate eest.

Ilmselt ei ole vaja kolm korda arvata, et mida ma valisin suptšikuks? Seda enam et valikus oli kaks supi-nimelist nähtust. Kuna ühe nähtuse nimi oli seljanka (3.90 EUR) – ja Narva versioonis oli see suurepärane – siis mõistagi võtan ka siin seljonksi.

Napilt 10 minutiga jõudiski lauda tume kausike, mis ei muutnud pildistamise mõttes asja kuigivõrd paremaks. Aga ega siis pildi-ilu pole hetkel peamine, kaeme kaussi sisse! Leemeke oli ülemäära kõrvetav-kuum, mis sundis kõvasti aega kulutama pealepuhumisele. Sellest tegevusest aga ta paraku paremaks ei muutunud, jäädes suhteliselt plässiks, ei happekest, ei särtsukest.

Viineriseibid ja kahte sorti liha – pole just kõige rikkam versioon, aga ka mitte halb. Rohmakalt lõigatud hapukurk on muidugi iseenesest kohustuslik element, kuid antud juhul plödipehmeks muutunud. Misasja teeb aga seljankas kartul?

Must oliiv ja sidrunilõik – jällegi üsna klassikaline moment ... aga vaata kuna see sidrun oli sinna kuuma leeme sisse kukutatud kopsaka sektorina (mitte nt viilakana), siis polnud võimalik teda kuidagi menetleda, et supile happekest juurde tuunida. Kui see sidrun oleks olnud eraldi serveeritud väikese kausikesega ... ja hapukoor samuti eraldi, mitte supi sees nagu medal breežnevi rinnas, siis oleks mulje ehk parem. Praegu on tulemus aga selline harju keskmine. Või siis antud juhul tartu keskmine.

Teiseks roaks soovitas aga juhtumisi kohal olnud koha peremees proovda „Fish & Chips“ (8.90). Noh et kaste olla sellel roal kohe eriliselt hea! Einoh mis saab minul olla vastuvaidlemist pääliku soovitusele.

Kuna mul kulus supiga maaldemisele kauem aega kui pidanuks, siis saabus praad minu jaoks liiga vara. Ajaliselt küll 20 minutit peale tellimist (10 min hiljem kui supp), mis peaks olema küll üsna õige ajastus, kuid minu seisukohalt läheb siiski kirja kui pisike miinuseke. No ei ole ilus tuua kundele kahte toitu korraga lauda, kui tegu pole just sööklaformaadiga. Kuna piiga ei mõistnud ka kordagi küsida viisakusest et „kuidas maitses“ vms, siis see külg jäigi kogu visiidi kõige nõrgemaks.

Aga praad ise oli küll ponks ja puha! Peatagelene ehk tursafilee krõbedas koorikus oli esitatud täiusliku stiilipuhtusega – selle kala spetsiifiline aroom oli kenasti alles, hõrkvalge liha mure ja pehme nagu esimene lumi, koorik krõps ja värske! Kuna tavapärast kartulit asendasid siin majas bataadifriikad, siis oli ka see osa minu jaoks meeldiv, ehkki veidi ülemäära soolane. Värske salat – kargelt krõmpsjas ja julgelt magus-hapuks tuunitud. Ning noh marineeritud sibula ja kapparitega tuunitud koore-majoneesikaste sobis siia juurde tõesti otse oivaliselt!

Kokkuvõte sedapuhku siis selline: supipöial jääb kuhugi horisondi kanti pidama, kõrgemale kergitamiseks pole ühtegi argumenti; praepöial on aga otsustavalt püsti ja kutsub üle vaatama, kuidas üks tõesti hea „fish&chips“ peab tehtud olema. Kui veel nooruke ettekandjake oma ameti nõksud ka kenasti selgeks saaks, siis oleks eriti kena! Aga igastahes julgen ma seda puhvetit siiski soovitada.
---
lugu ilmus siin

Kalašokolaad

Seda juhtub üsna harva, kui ma siia blogisse panen üles lihtsa ja siira  vaimustuse. 

Kalašokolaad on piisavalt kentsakas juba ainuüksi mõttena. Ja kui see on veel niimoodi ka teostatud, et pehmes karamellišokolaadis on sees soolatud maapähklid ja kuivatatud haugitükid ... no siis mina tuletan mõnuga meelde, et ka minu soontes voolab hiidlaste verd :) 

Šokolaad ja vobla, kes neid suudaks lahuta'!

Üllatusega avastasin nüüd, et seesinane lollus on juba alates 2019.a märtsist tootmises. Et mismõttes ma sellega alles nüüd kokku puutun. Aga mõnusalt napakas kraam on see ikkagi! Soovitan!


Thursday, November 12, 2020

Amarillo (Tallinn)

Kui tavaliselt ma mõtlen ette välja, kuhu sööma minna, siis mõnikord lasen ka jalgadel end juhtida. Seekord juhtisid nad mind Viru keskusest läbi. Otsustasin, et astun sisse esimesse toidukohta, mille menüüs on supp, sest ilma supita mina ei mängi, eks ole. Igasugused burgeriputkad ja muud säänsed poolpuhvetid saab sellise kriteeriumi alusel kohe kõrvale jätta ning elu jälle kraadi võrra lihtsam.

Nii ma siis maandusingi puhvetis nimega Amarillo. Alles peale mahaistumist avastasin, et tegu on tex-mex stiilis asutusega, mis vähemalt annab ette lubaduse millegi vürtsika ja hea liha kohta. Või noh, nii ta vähemalt võiks olla. Vähemalt minu peas.

Supiks saigi võetud see ainumas tomatisupp (3.50), mis oli ukse kõrval kirjas. No ei ole muud, üleüldse ei ole. Nii vähe kui mina tean tolle piirkonna köögist, siis pole tomatipüree ainumas supitaoline söök regioonis, või ma eksin? Aga noh olgu, see 10 minutiga lauda toodud tihke ollus maitses vähemalt üsna meeldivalt, julgelt magusapoolne ja mõõdukalt vürtsikas. Krõbedad singiribakesed pakkusid hammastele veidikesegi tegevust, suti hakitud rohelist sibulat andis värvi ja struktuuri, nii et pole ju otse millegi üle kurta. Naeratusega esitatud küsimusele „kuidas maitses“ sain vähemalt ausalt vastata: „pole paha“.

Ahjaa, ennem suppi toodi lauda korvike ümmarguste nacholaadsete krõpsudega, mille peal olev tomatine salsa andis kogu söögikorrale sobiliku, ehkki väga leebe hapukas-vürtsika sissejuhatuse.

Teise käiguna valisin rubriigist „klassika“ prae nimega „Texas grill steak“ (18.00). Ah et missugune küpsusaste? Nii toore kui julgete anda! Naeratuse saatel pannakse kirja „rare“. 20 minuti pealt sõidab lauda kauni sinise äärega taldrik, millel on põhitegelaseks hunnik peeneid friikaid. Veebimenüüst leitud ingliskeelne roakirjeldus: „Beef sirloin steak, chorizo-spiced butter and Mexican Waldorf salad. Served with French fries.“

Misasi on mehhiko Waldorf, seda ma nüüd täpselt ei tea, aga odava majoneesiga tehtud kapsasalat see vist siiski pole? Aga noh, õunakuubikud vähemalt on olemas.

Mõned tšilliseibid on nüüd küll vist ainuke asi, mis siin roas tex-mex suunale osundab. Chorizole omast varjundit ma maitsevõist ei tuvastanud, või kui, siis midagi ülileebet.

Liha aga pakkus üsna korraliku pettumuse. Ehkki küpsusaste nägi ju üsna õige välja, oli liha tekstuur siiski kummine. Tõenäoliselt polnud keegi vaevunud seda liha laagerdama ei enne ega peale siia majja jõudmist. Aegamisi sulav või andis samas oma leebe koorese-rammusa lisatooni, mis aitas selle tegelase ära manustada, aga head lihaelamust ma siit paraku ei suutnud välja võluda. Vaatamata sellelele, et ka selle roa kohta saabus naeratav päring, ei saanud ma rohkem kui: „Keskpärane“ endast välja pressida.

Arve maksmise hetkel saabus üllatus. Kena jätkuva naeratuse saatel küsiti ID-kaarti ... et sellega saab allahindluse!? Ja tõepoolest, arvel seisabki „25% ID-kaart“! Eeeee ... kas see on nüüd mõeldud positiivse diskrimineerimisena, et kohalikud elanikud saavad 25% soodsamalt kui turistid?

Kokkuvõte on vaatamata allahindlusele ikkagi kasin. Supipöial jääb üsna horisondi lähedale – püreesupi eest saab harva kõrgema hinnangu, selleks peab midagi erilist taldrikus olema. Praepöial aga laskub horisondist allapoole – steigi osas on siiski kõrgemad nõuded, olgu ta „sirloin“ või mitte. Peamine aga – kui tex-mex ei täida kahte peamist ootust: vürtsikad road ja hea liha, siis ei oska ma seda puhvetit kuidagi soovitada.
---