Saturday, February 27, 2010

Vaimustav kõne toidust

http://www.ted.com/talks/jamie_oliver.html

Kuulus briti telekokk on käima tõmmanud "toidurevolutsiooni". Õnneks pole meie siin kodusel ja üsna kodukootud Eestimaal jõudnud toitumisprobleemidega nii kaugele kui USA ja Suurbritannia, kuid palju on õppida meilgi.

Thursday, February 25, 2010

Pelmeenid

Ära tegin! Esimest korda elus tegin ise pelmeene! Jeeee!!!!

Noh olgu, ega ma päris kõike ise ei teinud. Jahu ja hakkliha ostsin ikka poest, mitte ei jahvatanud ja hakkinud ise:) Aga muidu sai ikka iseomaenese näpukeste abil kõik tehtud. Paganama hea tunne ja ega maitsel kah viga pole;)

Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et läksin poodi. Seisatasin külmleti ees ja tahtsin pakikest pelmeene kärusse tõsta. Kuid siis vaatasin, mis paki peal kirjas. Ärge seda ise järgi tehke! Sest siis tuleb kole peale. Ning pelmeeniisu on nigu niuhti läinud. Mõnes pelmeenis on isegi liha pisut, kuid enamasti ikka kanalihamassi ja seapekki, kamarast ja sojast rääkimata. Ning sedagi on nii vähe, et vähegi arvutades esitad tahtamatult küsimuse, et mida kuradit siis see ülejäänu sisaldab.

Läksin hoopis teise leti manu ja küsisin loomahakkliha. Siis võtsin veel jahu ja muna. Noh ja kuna maitseaineid on kodus ikka olemas, siis polegi tohkem vaja.

Kõigepealt on vaja kokku mäkerdada tainas. Seda soovitan muidugi teha kodus, mitte poes. Ning midad suurem laud selleks tarbeks võtta, seda mõnnam. Kuid minu köögi tilluke lauake ajab kah asja ära, nii et saab hakkama küll.

Taigna tarvis võtsin nii umbes 400 gr jahu (seda va kõrgema sordi nisujahu), ühe muna ja soru vett. Soru on keeruline mõõtühik, kuid ega ma ei mõõtnund kah. No vast nii pool klaasi võis see olla. Kuhjad jahu keset lauda, teed õnaruse kuheliku tippu ning kopsad muna sinna sisse. Mitte koos koorega, vaid katkilöödud-väljavagunud kujul mõistagi. Saputad samasse soola näpuotsa ja hakkad servadest kokku koguma. Kui muna on jahusse kadunud, siristad aga lonkshaaval vett juurde ja mudid. Ja mudid. Ja mudid. Ning sõtkud ja voolid ja tambid. Seni kuni jahuhunnikust on saanud siidpehme ühtlase tekstuuriga taignapall. Nii umbes 10 minutit läheb küll sellele ära. Seejärel keera see pall toidukilesse ja pane puhkama.

Aeg asuda täidise kallale. Mina eelistan veisehakkliha, kuid sina võid ju võtta midagi muud. Poole kilo hakkliha peale võtin kaks keskmist sibulat, pool pead küüslauku ja kaks vart sellerit. Lasksin värske kraami köögikombainis sirinal puruks - lisades sinna paari supilusika jagu vett, et saaks veidi mahlakam. Tagantjärele võin öelda, et oleks võinud vett rohkem panna, oleks täidis mahlasem saanud ... kuid kui kasutad sega- või koguni seahakkliha, pole sellist mahlastamist kindlasti vajagi. Tõstad lohmakamas kausis hakkliha ja värske kraam kokku ning asud taas mudima. Sõtkuda, segada ja klohmides kaussi tagasi loopida tuleb seda segu seni, kuni värv muutub punakast pruunakamaks ning lihamahlad hakkavad paksenema. Siis on sinu käte soojus ja rakendatud energia viinud liha ühtlase tihke konsistentsini ning täidis püsib kauni lihapallina koos, mitte ei lagune pelmeeni sees pudruks. No ligikaudu 5 kuni 10 mintsi läheb ikka ära.

No ja nüüd on kõige lihtsam osa. Või eemaltvaataja seisukohalt kõige keerulisem. Tainas tuleb rullida jupikaupa laiali, nu umbes millimeetri-kahe paksuseks kihiks. Klaasiga lõikad välja kettad, asetad täidise keskele ning näpid pelmeenid kinni.

Tunnistan, et see lõikumise-täitmise-näppimise osa näis varem mulle meeletu mässamisena. Kuid tegemise käigus on see hoopi vahva ning rahuldustpakkuv tegevus ning tulemus kasvab silmnähtavalt. Kui pelmeenid otse pannile või potti ei lähe, lao nad ühekordse kihina mingile alusele ja tõsta sügavkülma. Kui pelmeenid on juba korralikult kohmetunud, võib nad kokku tõsta ja kaugemale riiulile panna.

Niisis, tarvis läks:
taignaks:
- 400 gr jahu
- üks keskmine muna
- pool klaasi vett (lisa vähehaaval, sest iial ei tea, millal palju saab)
- sipsuke soola

täidiseks:
- pool kilo hakkliha
- kaks sibulat
- pool pead küüslauku
- veidi vett
- soovi korral sellerit mõni vars
- soola/pipart/ja mina panin ka muskaati ning sümboolse sipsu suhrut

Ajakulu: minul läks kogu mässamise peale üle tunni, aga eks see oli ka esimese korra asi. Maksumus: ehk nii 50.-EEK? Tulemus: u. 40 keskmist pelmeeni ehk vast kahe poekarbi jagu. Seega pole ju paha omahind? Ning mis peamine - nüüd sa vähemalt tead, mida sööd:)

Tuesday, February 23, 2010

Hõtšõn ehk kihiline pannikook?

Kas te hatšapurit olete söönud? Seda kihilist ja juustuga täidetut? Kui olete, siis enam-vähem teate, millega tegu. Aga mitte päris. Hõtšõn on Kabardiiniast pärit ja sutsu teistsugune roog.

Sirvin aeg-ajalt üht venekeelset grupiblogi, mis kõneleb lõuna-kaukaasia toitudest. Siit ka selle idee omistasin. Kuid tegin jällegi pisut teisiti. No kuidas siis muidu.

Idee imelihtne. Sega kokku piisavalt tihe tainas, et seda rullida saaks. Haara paras taigna-peotäis, pätsi see lapikuks, lükka rulliga õhukeseks kettaks. Lao ketta keskele täidis, lappa taigna servad kokku ning käi uuesti rulliga üle. Saad - no ütleme laia ja lapiku kinnise piruka. Küpseta pannil. Ilma igasuguse rasvaineta. Tõsta taldrikule ja pintselda mõlemalt poolt sulavõiga üle. Söö ja niuksu:)

Retseptis oli ette nähtud nisujahu. Minul jagus seda ainult pooleks koguseks ... lisasin siis kliisid ja odrajahu - sai seda huvitavam ja kindlasti tervislikumgi:)

Õpetus nägi täidises ette valget pehmet hapukat juustu. Minul leidus parasjagu ainult Eesti juustu. Ka soovitatud värske peterselli asemel panin hoopis pitsaürte. Sai teistmoodi. Põnev ja mõnus.

Ära tarvitasin:
taignaks
- 400 gr jahu (või jahude segu või jahu ja kliide segu)
- 2 muna
- klaas piima (siin tuleb arvestada, et iga erinev jahu imab erinevalt vedelikku)
- maitse järgi soola

täidiseks
- 5 keskmist keedetud kartulit
- sada-paarsada grammi riivjuustu (või siis mõnd kreemjuustu)
- ürte (minul pitsasegu, aga võib ka ainult nt kinzat vms)

pintseldamiseks
sulavõid

Ajakulu: kümmekond minutit ettevalmistuseks ja iga koogi küpsetamiseks keskmisel kuumusel ehk nii 3-4 minutit ühelt ja samapalju teiselt poolt. Maksumus: üle 25.-EEK ei julgeks küll pakkuda. Tulemus: 8 kooki, millest kindlasti piisab neljale inimesel iseseisvaks söögikorraks või siis priskeks vahepalaks ... nt õllekõrvaseks:)

Thursday, February 18, 2010

Moorkana

Kodune puupliit on ikka üks ütlemata hea asi.

Kõige muu kena juures on võrratu see suur pliidiplaat, mille koldekohases osas on kuumust küllalt, et keeta-praadida ning kus tagaosas on alati mõni vaid õrnalt soe nurgake. See viimane on aga paljude toitude juures võrratu abiline.


Pikaleveninud talv annab põhjust ikka ja jälle pliiti kütta. Mitte korraga ja palju, vaid pikalt ja pidevalt.

Kohtusin hiljuti kanaga. Selle va Rannamõisa omaga. Vagusa ja viisaka eksemplariga, mis poeriiulis mind ootas. Kenasti kilekotti pakitud ja puha. No mis nii viga:)
Nii saidki kokku selle loo osalised, jahe kana ja õrnalt kuumav pliit. Mina olin siinjuures vaid vahemeheks. Ning - mis seal salata - ka suurimaks kasusaajaks. Kuid sinna jõuame hiljem.

Kana lõikasin tükkideks. Oleks mul poes olnud tuttav lihunik, oleks lasknud linnukese kohe neljaks lüüa, nüüd aga pidin seda ise oma väikeste valgete käte ja noa abil tegema.

Kanaveerandid kolisid suurema ja sügavama poti põhja ning läksid pliidile. Tasa-tasasele kuumusele. Sellisele, mis isegi ei pruunista, vaid alles aegamööda hakkab poti sisu susistama.
Peamine on mitte unustada kohe algusest kaant peale panna. Mida tihkem see kaas on, seda parem.

Kana peale ladusin mõned pooleks lõigatud sibulad ja peotäie küslaküüsi. Siputasin soola-pipart kah peale, sulgesin kaane ja läksin. Tuppa. Lugema.


Poole tunni pärast tulin tagasi, keerasin kanakesel külgi ning ladusin peale paprikatükke, sellerivarsi ja peotäie maitserohelist. Jällegi sool-pipar ning kaas kinni. Rõhutan, et ma ei pannud maitseaineid mitte lihale, vaid köögiviljade peale. Niimoodi saavutab parima ja ühtlaseima maitsestumise. Sool tõmbab ja tasane kuumus tõukab viljadest välja mahla, see omakorda viib maitsed alla lihale ja saab ka ise asjast osa.


Veel üks pool või isegi kolmveerand tundi hiljem tulin kööki tagasi. Õigemini ajas mind toast välja hurmav lõhn. Potikaane alla piiludes ootas mind vaimustav pilt - liha ja köögivilja mahladest oli pott poolenisti täitunud imeliselt lõhnava puljongiga.


Tõstsin potikaane pisut irvakile ja lasksin puljonksil auruda, tihendades niimoodi tema maitset. Sättisin samal ajal lauale muu vajamineva ning umbes kümnekonna minuti pärast oli kõik valmis ja minu kannatus otsas. Hunnitu lõhn muutis edasise ootamise võimatuks.


Mooritud kana jaoks läks seekord
vaja:
- kana ise, suurte tükkidena

- paar keskmist sibulat

- viis-kuus küüslauguküünt

- üks suurem paprika

- mõned sellerivarred

- peoga värsket maitserohelist
- soola-pipart.


Mõistagi võib kõike varieerida, panna lisaks hoopis porgandeid või hoopis puuvilju. Peamine - mida mahasem on see kraam, seda parem, sest vett ei lisa me mitte tilkagi. Ning siis läheb vaja minimaalset kuumust ja kõvasti kannatust. Liha peab valmima mitte praadides ega keedes, vaid tasapisi pehmenevate köögiviljade mahlas vaikselt moorides.


Maksumuseks
kujunes minu umbes pooleteisekilose kana juures nii umbes 50.-EEK. Tulemuseks terve valmis kana koos imehõrkude köögiviljadega - no ma ei tea, mitu inimest seda saab süüa ... võib ka üksi:)

Kui ainult kuidagi saaks lõhnu konserveerida, siis see oleks ehk suurim lisaväärtus:)


Pildiks panen aga lihtsalt ühe pildi küpsetamise-tuhina tagajärgedest - kook ja pirukad. Mul neid ikka aeg-ajalt juhtub. Nii tuhinaid kui tagajärgi:)