Kartuli-juustukotleid ilma ühegi lisandita

Kartulikotlet on ilmselt üks kõige levinum ja mõnusam laisaköögi toodang. Ning selle valmistamisviise leiab ilmselt nelikendkaks, igaüks õige kui teine. Kes summib sinna sisse mune, kes jahu, kes mõlemat ... ikka selleks, et kraam koos püsiks.

Aga vaata saab ka ilma. Keedetud ja riivitud talvine (ehk siis mitte noor) kartul püsib reeglina koos ka ise, selle tõestuseks tegingi antud inimkatse toidu ümber. Noh ja et ülesanne oleks keerulisem ja huvitavam, siis panin riivjuustu kah veel hulka, et lagunemisoht oleks "suurem" ja tulemus maitsepõnevam.

Umbes 6-700 grammi riivitud keedukartuli peale võtsin 200 g riivjuustu, maitsestasin kergelt ja summisin põhjalikult läbi. Mitte delikaatselt ja lusikaga, vaid ikka peoga muljudes ja nätsutades, et tulemuseks oleks tihkem mass. Mudisin samas peopesas valmis lamedad plönnid ja edasi on juba asi kuumas pannis.

Särrdi käis asi üle panni, endal hing kinni, et kas ikka püsib koos ... püsib! Kõrvale valmistasin köögiviljaraguu ning voila - parim tõestus, et saab ka nii ja nurjatult maitsvalt!

Pühajärve restoran

Millal oleks veel sobilikum aeg minna Otepääle kui mitte lumerohkes jaanuaris? Noh ja kui juba Otepää, siis miks mitte võtta sihiks talvepealinna noobleim puhvet nimega Pühajärve restoran? Seda kasvõi juba vaate pärast ... mis tõsi küll hämarduvas talveõhtus väga hästi ei toiminud.

Igatahes ajas kamraad ilmale ja teeoludele sobilikule kopsakamale Mersule hääled sisse. Nähh, mis hääli sel tänapäevasel massinal ikka niiväga on, aga vaata kuidas on ikka peas kinni kõik need vanad väljendid. Igatahes sedavõrra edevam on säänse maasturi sisustus, millest uhkuse ja rahulolekuga rääkimise-demonstreerimise saatel me märkamatult kohale jõudsimegi.

Veidi retroliku lumise postkaardi välimusega hoones paikneb selline – noh kuidas öeldagi – kitšiliku moega saal. Ebamugavalt pikad pehmed istmesoolikad pikkade laudade ääres panevad kannatuse proovile enda laua teise, aknapoolsesse otsa nihutamise kaudu. Betoonhoone lakke miskipärast paigutatud „rohmakad“ laetalad, mis nägid välja sama plastikulaadsed nagu kahte sorti laudised. Kiiskavvalge plastiklett koos selle taga oleva standartse tagantvalgustusega pudeliteriviga tekitas kummalise kokteili ööklubist, lobibaarist ja wannabe suusakuurordi-majakesest.

Aga ega’s interjöör pole peamine, mille pärast sai siia kohale tuldud. Torkame oma pöidlad alustuseks menüüsse. Suppide rubriigis on seenesupp ja ... pelmeenid? Eee, ehk siis üks supp, onju. Selle siis tellingi.

Vahepeal toodi lauda leivad’saiad ja tervitusamps ehk näpuotsasuurune pasteedipallike, mis maitses ausalt öeldes ei kuidagi. Jah, kerge lihalik mekk ju korraks üle keele käis, aga midagi kirjeldamisväärset mitte. Leivaliuale paigutatud napake kreemise valge ollusega, mis võiks olla umbes nagu toorjuustu ja köögijogurti segu, maitses veel vähem kuidagi.

„Kukeseen. Kreemine leem, sibula-seenesalat, juustu-trühvlivaht (9,5€)“ – sellenimeline roog saabus nii u 10 minutiga tellimishetkest. Saabumine oli uhke – suure-laia säravvalge kübar-taldriku keskmes oli alguses kahekihiline kuhilake, mille ümber kallati kannukesest seeneleem. Uhhhhh, kui hea ja vaimustavalt seenene oli see aroom, mis vallandus kallamise hetkel! Maitse seevastu oli kolm korrust lihtsam. Jah, selgelt seenene, kuid üsna eimittemidagiütlev võrreldes aroomist tekkinud ootustega.

Taldriku keskel olev kuhilake osutus olevaks siis alumisel korrusel seene-sibulasalatiks ja selle peal juustu-trühvlivaht. Nohhhh, pean tunnistama, et pole kunagi aru saanud (nüüd õnneks juba taanduvast) kulinaarvahtude vaimustusest. Jah, aroomi nad avavad isegi päris kenasti, kuid maitse kipub enamasti olema sama kerge ja õhuline nagu välimus. Umbes sama võiks olla katsel limpsata keelega veeauru või vihmapilve. Piduliku maitsekõne asemel libiseb suust läbi vaid hetkega haihtuv sosin. Vundamendiks olnud seenekuhilake oli seevastu veenvalt krõmpsjas ja ehedalt seenene.

Teiseks roaks sai valitud asjalikult lühikese menüü hulgast „Tall. Sisefilee, nuikapsas, hernekreem, tikrisinep, mündi-kuusevõrsekaste. 23€“. Saabumise aeg – 33 minutit. Ahjaa, alguses läks meelest öelda, et lisaks meile oli saalis veel vaid üks laudkond.

Toidu visuaal rääkis pretensioonidest kõrgemale kunstile. Täpid ja triibud olid olemas, puudu jäi veel lusikaseljaga mööda taldrikut laiali määritud miski. Minu seisukohast osutus tõeliseks tööõnnetuseks aga see, et mustjashall taldrik neelas hämaravõitu valguse endasse nagu must auk ning toidupildist oleks tulnud tõeline käkk, kui kamraad poleks kõrvalt oma mobiiliga valgust näidanud.

Alustame siis dekoorist – rohelised täpid hernekreemi õhkasid miskipärast kerge suitsuse / kõrbenud vinega, mis ei olnud üldse mitte halb, kuid üllatav kooslus. Kuusevõrse-mündikastmes oli kuusene pool täitsa kenasti tajutav ja maitsekombona meeldiv, ehkki münt oli vaid oletamisi samas ruumis viibiv. Marineeritud nuikapsaviilud andsid toidukorrale kena hapuka-krõmpsuva nüansi. Tikrisinep oli taldrikutäie kõige põnevam, magus-hapukas-vürtsika buketiga detail. Roa kirjeldusest puudu olev kruubipuder mekkis maalähedaselt, rammusalt ja soolakalt. Kaks vähest kribalat talleliha kruubikuhilatel olid nõõõõksa kummise konsistentsiga, ehkki võtsin küpsetusastmeks soovitatud „medium“.

Ahjaa, olgu kõrvale öeldud, et kamraad võttis väikese vimkaga pardifilee. Vimka seisnes selles, et ennem arutasime, kui korduvalt oleme kummiparti saanud ... ja siis ta tellis „well done“ küpsusastme. Ja ennäe, isegi selles asmtes EI OLNUD part kummistunud, vaid pealt krõbe ja seest parasjagu pehme. Nii et näe oskavad küll!

Kokkuvõte seekord kolmetine. Supipöial jääb horisondi lähistele, soovides et imeliselt hea lõhn kajastuks kuidagi ka supi maitses. Praepöial tõuseb sellest tasemest veidi kõrgemale, kuid mitte kuigi enesekindlalt. Üldhinnang aga tuleb kesine. Ärimudel, mille kohaselt ääremaale tuuakse tükike Tallinnat koos võimalusega üle keskmise maksta üsna keskmiste toitude eest, see pole kuigivõrd vaimustav. Mingit põhjust soovitada stiilis: „minge sinna sellepärast et ... „ paraku ei ole.

---

lugu ilmus siin

C.F.Hahn pubi (Pärnu)

Selle puhveti kasuks räägivad päris mitu asja: väga hea asukoht hoogsa liiklusvoo ääres, silmatorkavalt kena hoone, mõnus interjöör ja mahukas sisemus. Kuid kas tuntud Vana Villemi pubiketi see lüli ka köögi osas seda heade eeliste rida jätkab?

Tööpäeva lõunasel ajal juhtus sööjaid olema päris vähe, mis aga minu mätta otsast vaadatuna on ju hea – nii saan mina oma toimingud kiiremini toimetatud. Päevapakkumiste hulgas ahvatleb hartšo, kuid jään oma tavale kindlaks ning teen valiku nö püsimenüüst.

Kui supimenüüs leidub seljanka – ja seda on praktiliselt vist igas pubis – siis ei jäta ma kunagi seda võimalust kasutamata, kuna (kordan nagu katkine grammofon) on see kuramuse kõnekas roog köögi käekirja kohta.

Seljanka (4.20) saabub lauda 7 minutiga ning väljanägemine on asjal vägagi hea. Supikausike on kaane all (et kunde saaks õigel temperatuuril supi), eraldi napakeses on hapukoor (jeeeee, lõpuks hakatakse aru saama, et seda ei pea supi sisse virutama) ning ka spets-pressikese vahe sidrunilõiguke. Serveering on 5+!

Paraku sellega aga kogu headus lõpeb. Esimese hooga imestan aroomi sisulise puudumise üle, aga kuna astusin sisse lörtsisest talveilmast, oletasin et järsku lihtsalt nina veel ei ole toibunud külmast. Aga kui lusikatäis suhu jõudis, selgus ka lõhna puudumine – maitsetu kraam ei saagi väga palju lõhnata! Leem oli vesine ja vaid kergelt tomatipüree maitseline. Jah, lihakraami oli ju kausis korralikult, aga lahja ja maitsetu leem oli vist sellele alles hetk tagasi peale tõstetud?

Võtsin appi sidruniviilu, et saavutada seljankale niiiiii hädavajalikku happelist särtsu. Korvikeses serveeritud pipar ja sinep päästsid elutu vedeliku söömatajäämisest, kuid see polnud tänu köögile, vaid maitse-ara koka kiuste.

Kui tütarlaps tuli supikaussi ära viima, küsis ta kombekohaselt: „kuidas maitses?“ Vastasin ausalt, et „mage, kuid õnneks oli laual see“ ja osutasin korvikese poole. „Aaa, noh saite ju siis soola juurde panna!“ ütles tüdruk kaastundlikult ja astus minema. Ei, asi pole soolas! Olen seda varemgi kirjutanud, aga vaadake kui asute seljankat tegeme, mõelge keskmisest raskema hommiku peale. Seljanka peaks olema roog, mis tõmbab kurnatud organismi jälle tööle ja annab eluisu ja –rõõmu tagasi! Mõistagi ei hakanud ma seda epistlit piigale pidama, kuid panen selle siia, ehk jõuab tekst ringiga kokani.

Teiseks roaks valisin puhtalt nime järgi: „Noore Villemi šnitsel šampinjonikastme ja seene-sibula salsaga“ (8.90). Et noh kui maja nimi on toidu sisse kirjutatud, siis peaks see olema ju ekstra hea, kas pole nii?

Paraku-paraku selgus, et see pole nii. Sisuliselt jätkas praad sama lugu, mida rääkis supp. Maitsetus. 0’le lähenev maitsetus. Ainuke hea asi, mida ma oskan veidi kiita, oli hiinakapsa-kurgi-tomati salat, mis oli küll maitsetu, kuid vähemalt värskelt hakitud ning vähese õliga praavitatud. Šnitsel oli küll peat krõbe ja seest pehme, aga 0-maitsestusega (noh olgu, šnitslile ei peagi seitset sorti ürte lisama, aga vääääähekese nt valget pipart vms ei segaks ju?). Peente friikartulite kirjeldamisega ma ei tegele. Seenekaste paprikaga oskas olla samuti vaid imekergelt soolane (jestas, kasutage kasvõi seenepuljongi kuubikuid, see pole keelatud, šampinjonidest seekaste maitset ei saa ju kuidagimoodi kätte).

Ainuke asi, mille ma lõpuni sõin, oli šnitslit kattev kergelt üle panni käinud sibularõngaste ja marineeritud seente segu, mida mingil veidral põhjusel salsaks tituleeriti pealkirjas. No lihtsalt maitsevad mulle sibulad ja seened :) Tõusin rutakalt lauast ja läksin maksin leti ees ära, et ei peaks tublile neiule jälle kurtma, et toit on maitsetu.

Oehh. Nii supipöial kui praepöial on seekord lohutult longus. Võimalik et oleks ikka pidanud päevapakkumised võtma, järsku oleks saanud maitserõõme tunda. Praeguse dieetsööklalikult maitsevaba kogemuse peale ei oska ma väliselt kaunist kõrtsimaja soovitada mitte.

---

lugu ilmus siin

Kivi kõrts (Alatskivi)

Iga takistus on ühtlasi võimalus. Kuna eri asjaolude tõttu pole ma enam eri linnade vahel tiksunud, siis hakkasin mõtlema, et kuidas pääseda seni pöidlaga torkimata puhvetite manu. Ja näedsa, leidus hea kamraad, kellega hakkasime mööda lõunapoolseid, Tartust mõõdukas raadiuses olevaid söögikohti kolama. Ise ma ju automees pole, loadki iidamast-aadamast aegunud, kamraad aga naudib oma hea masinaga sõitmist ... ja nii sündiski hea sümbioos.

Seekord sümbioseerusime Alatskivile, kus – ennäe imet – tegutseb suisa mitu toidupesa. Võtsime ette kõige teeäärsema – Kivi kõrtsi. Hämarduvas talveõhtus õdusesse pisikesse ruumi sisse astudes võttis vastu köögist hüütud „tere“ ja kahe ainsama kunde veidi imestunud pilk.

Eeee ... kõrts? Minu väikeses valges peas on kõrts midagi suuuurt ja ruumikat, siin paikneb aga lettide ja külmikute kõrval paar väheldast lauakest ehk umbes 10 istekohaga. Et kuidas see koht siin toimida saab? Nende 10 kohaga müüb päevas mõnikümmend praadi, kuidas selle käibega saab kööki ülal pidada? Või on nende põhirõhk kaasamüüdavate vorstide-sinkide-salatite jms valmistamine, mis kõik siinsamas lettides müügil on?

Teine tajuhäire – kuidas-kuidas on nii-nii pisitillukesel asutusel menüüs kaks suppi ja 10 praadi? Et see suur et, mitmed suuremadki kohad piirduvad heal juhul ühe supiga (kui sedagi) ja 5-6 praenimetusega? Mis valemiga see puhvet toimib? Aga jätame küsimused ja torkame keele ja pöidlad toidu sisse!

Esimeseks roaks valitud „Koorene sibulasupp kukeseentega“ (4.-EUR) osutus absoluutselt suurepäraseks! 8 minutit tellimise hetkest ja kohal ta ongi. Rikkalik metsaseene aroom õhkab kaugele ehedust ja jämedaid maitselubadusi, mis kõik saavad täidetud. Rammus koorene kuum leem ja röstitud sibulate krõbedus sobib selle metsanduse põhjaks parimal mõeldaval moel ja kokku saab ühe rammusa rahuloleva kiidu osaliseks! (ainult kahju, et vaatamata 4’le mobiiliga tehtud fotole oskasid nood kõik ühtemoodi hägused jääda).

Teine valik ehk „Haugikotletid“ (9.-EUR) saabub 20 minutiga. Noh välimus on roal lihtne ja pubilik, põhirõhk taldriku täitmisel on fritüüris tumedaks kärsatatud keedukartulitel, mida mina mitte kohe kuidagi hinnata ei oska. Lihtsamate köökide kustumatu armastus hiina kapsa vastu on majanduslikus mõttes arusaadav, kuid no sellest kraamist koos talviste kurgi-tomati-paprikaga ei ole lihtsalt võimalik midag maitsvat kokku keerata, isegi kui seda praavitada pestokastmega, nagu siinjuhul tehtud on.

Aga kui nüüd liikuda positiivsele poolele, siis roa nimeandja ehk „haugikotletid“ ise olid ikkagi väga ja väga head. Tänu sibulale ja ilmselgelt lisatud seapekile olid kotletid mahlased ning maitsvad, mõõdukalt kalalõhnased ning värskelt panni näinud. Riivitud kurgi baasile ehitatud kastmeke sobis siia juurde päris kenasti ning üldmulje paranes kõvasti.

Kokkuvõttes saab hinnang kahe-pooletine. Supipöial vaatab pimenevasse lumekrähmulisse taevasse ja ütleb aitäh võimalusele seda imelist seenesuppi proovida (tõlkes – supipöial on väga püsti). Praepöidlal on aga sisemine lõhestumine: roa nimiosa ehk haugikotlet on ju täitsa ponks poiss (praepöial pigem püsti kui pikali), kuid ballastiosa puhul vaatab pöial kuhugi alla põranda suunda. Kuid kas ma seda kohta soovitan? Pigem ikka soovitan küll – ääremaadel puhveti pidamine on nii hullult kiiduväärne tegu, et neid tuleb külastada ja tänada ikkagi! Ja muidugi aitäh kamraadile koos minuga ringi tatsamast mööda kaugema nurga puhveteid!

---

PS kuna selle puhveti letis olid mh müügis ka suitsulihaga verivorstid, siis ostsin kilokese kaasa. Oh satuline jutt, KUI head need olid, ma vist esimest korda elus sain verivorsti, mille kohta tuleb esimese asjana keelele sõna „mahlane“! Perfektselt maitsestatud, meeldivalt peeneteralise struktuuriga ja ilma igasuguse liialduseta justnimelt „suus-sulavad“. Oi vaata neid ma tahan veel saada!

---

lugu ilmus siin

Kalarestoran (Pangodi)

Elu on ikka üks imelik asi. Eestis kui mereäärses riigis tuleb kalarestorane taga otsida nigu tikutulega. Üks neist tegutseb aga juba ligi kakskümmend aastat ja üldse mitte mere ääres, vaid kuskil sisemaa küngastikus. Ja mis kõikse imelikum, ma polnudki varem sinna sattunud! Ärge küsige, ise ka imestan!

Kauni vaatega künkanõlv on kena koht aknast välja vaatamiseks ka talvisel hämarduval tunnil, vähesed puhvetid saavad säärase maalilise panoraamiga uhkustada. Pühapäeva õhtupoolikul pole siin aga mitte just ülemäära palju vaadet imetlevaid kundesid, kuid sedavõrra kiirem ja ladusam on kliendikogemus.

Menüü on lihtne ja asjalik, räägib heast kontseptuaalsest köögist, kes ei ürita tabada trende ning sobida kõigile. „Meie siin teeme klassikalisi kalaroogi, võtke heaks või pange pahaks“. Ei mingeid burkse-pokesid või veganrahvale meeldidapüüdmist. Lihtne ja rahulik värk ning sellisena vägagi sümpaatne.

Esimene roog ehk „Kalasupp klassikaline põhjamaine“ (5.-EUR) võtab saabumiseks aega napp 10 minutit. Jõuliselt aromaatne, kuum ja vähese maitsemuruga dekoreeritud – jahe õhtupoolik muutub kohe kraadivõrra soojemaks. Ülipeenelt hakitud köögiviljad, lahkelt lisatud muredad valge kala tükid. Kausi lõpupoole hakkad tundma, et huuled kergelt naksuvad kleepjalt – see räägib alati head keelt supipõhjast ehk leemest. Ei midagi erilist ega originaalitsevat, kuid lihtsalt üks hästi tehtud lihtne kalasupp!

Teine roog „Koha kooreses kastmes“ (11.80 EUR) saabub 25 minutiga, täpselt parasjagu ajastatult nii et esimene käik on menetletud ja ooteaeg pole veel ka pikaks veninud. Peategelane ehk koha kastmes on eraldi kausikeses kenasti ahjukuuma näinud ja pruunistunud. Rammus ja veidi juustusena mõjuv kaste õilistab kerget kalaliha ja soojendab ihu ning hinge. Lisandina valitud „hautatud köögivili“ meenutab küll kahtlaselt tuntud külmsegu, kuid ega sellest pole häda midagi, mõõdukalt maitsestatuna on see sobilik lisand ikkagi, kerge kala ja kerged köögiviljad lasevad ka toidujärgselt end värskemalt tunda.

Kokkuvõte sedapuhku mõõdukalt positiivne. Puhveti asukoht ja välisvaade on väärtus omaette ning tasub kohalesõitmist, rääkimata mõnusalt enesekindlast kontseptsioonist, järjekindlast tegelemisest sellega, mis endal hästi välja tuleb. Nii supi- kui praepöial näitavad üheskoos leebelt ülespoole. Kulinaarset orgasmi siit puhvetist ei leia, kuid hästi oskavad nad süüa teha ikkagi, miks siis mitte kiita ja toetada külastamis-soovitusega!

---

lugu ilmus siin

Ränduri Pubi (Tartu)

Kui sa Tartus isegi mitte midagi ei tea, siis bussijaama ikka tead. No vat ja otse busijaama seest saab liftiga teisele korrusele sõita ning oledki Ränduri pubis. Mõnusalt rustikaalne sisekujundus ja soe hele puit mõjub selle raud/klaas-karbi sees esimese hooga üllatavana, kuid eriti külma talveilmaga seda soojema ja hubasemana.

Katkukontrolli läbimine oli siin viisaka põhjalikkusega, kahe näitsiku korraldamisel kujus kogu pooltäis saaliga puhveti teenindus kiirelt ja ladusalt. Rõõmu tegi ka see, et veebis leiduv menüü vastas tegelikkusele – tihtipeale unustatakse veebi- ja pabermenüü omavahel koosõlastada.

Esimeseks roaks valisin lihtsalt, koduselt ja armsalt kõlava frikadellisupi (4.50) – ilmselt iga koolisöökla ja vanaemaköögi põlisasukas aegade algusest saadik :)

Napilt 5 minutit peale tellimis toodigi lauale väheldane kausike. Ja mis sest et väljast väheldane, see-eest sisult oli kraam SUUREPÄRANE! Ausa rammusa leeme peale ehitatud supis oli ilus kõik! Aroom oli lihane ja ürdine, selline ninapidi kausi sisse vedav ja meelitav. Porru, porgand ja kartul hoolikalt ja just õiges suurusjärgus hakitud. Frikadellid eelneval praetud (sellest see hurmav praelihalõhn!), maitsvad ja mis peamine – neid oli palju! Kombekohaselt maitsestatud ja parasjagu kuum. Krõpskülma ilmaga sisse astudes ei ole võimalik selle maitseilu peale mitte vaimustada! Palusin ettekandjal minu tänu ka kööki edasi öelda, sest see supp oli seda väärt!

Teise roaga - Suitsune seasisefilee (Seafilee, BBQ kaste, praetud sibul, grillsalat, ananass; 10,50 €) läks samuti kiirelt, vaid 15 minutit tellimusest. Alustame meeldivaimast otsast – karamelliseerunud sibulad olid värskelt näinud korralikku kuuma, krõbeda servaga ja värsked. Grillkaste maitses sügavalt, rikkalikult ja magusvürtsikalt, kuid ma olen üsna kindel, et see pole mitte kohapeal kokku keeratud, vaid valmiskujul soetatud kraam.

Õrn fileeliha oli nõksa liiga palju kuuma näinud, ühel tükil võis veidi aimata roosat värvi siseosa, kuid üldiselt oli liha kuivavõitu. Ränduri kartulid ehk koorega väikesed plõnnid nägid efektsed välja, kuid noh ... kartul on kartul enamasti. Talvistest köögiviljadest segusalat saaks hästi maitsta ainult mingi vinge õlikastmega, mida siin polnud. Eriti rääbakas oli aga see tuhmkollakas ketas, mida maitsmisel võis pidada nt konservpriniks, kuid mis üritas ananass olla – aga noh see pole otseselt just köögi süü.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on siiras sillas ja püsti ühekorraga, kiites ülivõrdeliselt oskust teha ülilihtsat rooga nii uskumatult maitsvana! Praepöial aga seda vaimustust ei jaga, võbeledes kuskil neutraalse horisontaalasendi juures, naeratades vaid karamelliseeritud sibulat meenutades. Võttes aga arvesse, et tegu on bussijaama puhvetiga, mille suhtes võiks rakendada madalate ootuste mõõdupuud, siis võib seda puhvetit siiski soovitada. Ja seda suppi võib kasvõi omaette maitsmisväärsusena otsima minna!

Dranikud soolaTA ja tilliGA

Võtke liiga palju kartuleid. Dranikute tegu tuleb alati alustada sellest, et tuleb võtta vähemalt poolteist korda rohkem kartuleid kui arvate vaja minevat.

Noh nt kui arvate et nelja inimese peale läheb vaja kilo tuhleid, siis võtke poolteist. Võite kaks ka võtta, sest otsa nad saavad niikuinii. Nii tuhlid kui nende tuletis - dranikud.

Kogu see tegu on nii primitiivsuseni lihtne, et poleks mõtet kirjutatagi, kui ma lihtsalt poleks seekord teinud ühte asja teisiti. Seda pealkirjas olevat asja.

Siiani oli minus alati üksteisele vastu ja vahele rääkinud kaks häält.

Üks ütleb, et kartulid on mõistlik riivimise järel läbi segada soola / maitseainetega, sest sool aitab paremini vett välja tuua riivitud massist - ja see on ju hea dranikute ehk kartulipannukate tegemiseks.

Teine aga seletab õpetatud moel vastu, et ei-ei-ei, ära pane kohe soola! Sool takistab praadimisel maitsva kooriku moodustumist! Et soola saab pärast ka lisada ja kõvasti vähem kui alguses. Ning et vähem soola on parem kui rohkem, onju.

Seni oli alati peale jäänud esimene pool, sest ... noh pikk jutt lühidalt: eel- ja järelmaitsestamine on lihtsalt väga erinevate tulemustega. Seekord otsustasin siis seda teist häälekest kuulata. Skisofreenia võlud, eksju :)

Edasine on lihtne nagu kaerajaani tantsimine. Mitte et ma seda oskaks, aga hea võrdlus ikka, onju.

Riivisin siis kardulad ära, viskasin sõelale nõrguma. Ahjaa, lisasin seekord huvi pärast tubli annuse hakitud/külmutatud tilli juurde, segasin selle riivitisega läbi, lootuses et ehk annab dranikutele huvitava lisanüansi nii välimuses kui lõhnas/maitses.

Pannid tulele, õli kuumaks, lusikatäie kaupa õngitsesin riivmassi, vajutasin peoga igast lusikatäiest vett vähemaks ning praen. Loogiš? Pannil sokutasin peotäied mõistagi võimalikult hõredaks, et ei toimuks mingit pätsikese kaupa haudumist, vaid hõreda pitsilise kihi kiire pruunistumine. 

Abitaldrik, salvrätik, kiired liigutused. Pannitäite küpsemise ajal saab segada kokku meelepärase külma kastme. Igale pannitäiele raputasin peale nõrguma tõstmist õhukese kihina peensoola. Noh ja valmis!

Kas nii sai parem? Noh jah. Soola osas on niimoodi veidi parem tõesti, karamelliseerumise efekt on tugevam, hakkama saab vähesema soolaga (ehkki ka eelsoolamise aegne liigsool nõrgub massist välja nii ehk naa). Tilli lisamine ei andnud aga mingit efekti, ilmselt tuleks seda siis panna kuivatatud versiooni, et aromaatika elaks üle ka kuumutamise.

Mis on selle loo moraal? Aga see, et ka kõige lihtsamad toidud annavad eksperimenteerimisrõõmu. Ja et dranikud on sihandne roog, millest isegi minusugune - kes muidu tuhlist üsna mööda vaatab - ei suuda loobuda :)