Ratatouille Restaurant Narva

Käin reeglina kord kuus Narvas ja üritan iga kord leida ka mingi Supipöidla jaoks seni läbikatsumata toidukoha. Olen nüüdseks küll vist kõik teadaolevad aadressid läbi käinud, kui nüüd korraga sadas korraga läbi mitme suu sõnumeid: avatud on uus toiduasutus!

Ühest küljest tean, et liiga värskelt avatud koha külastamine võib olla viga, sest ka parimatel võtab aega, et ettevõte käima joosta. Näiliselt lihtne ülesanne – avada toidukoht – on tegelikult koormatud sadade pisikeste, eelkõige logistiliste detailidega, mille joondesaamine võib eelneva kogemuse puudumisel tahtekaela murda.

Teisest küljest ütleb kogemus, et eriti Narvas ei pruugi uued kohad kaua elada. Rusikareegel teab – anna kohale aasta aega ning kui ta selleks ajaks on elus, siis nad teavad, mida teevad. Kuid see sisaldab ühtlasi ka riski, et koht jääbki külastamata.

Esimene ebakõla algas veebis info otsimisega. Asutus on vajalikuks pidanud avada oma kohto nii Facebookis kui Instas, kuid peale aadressi, lahtiolekuaegade ja glamuuripiltide sealt muud eriti ei leia. Et mis on menüüs? Mis on see prantsusepärasus, mida lubatakse?

Kohale saabudes tervitavad kaks kummalist detaili.

Esmalt nö eesruum, mis on kujundatud glamuurseks fotostendiks, lõhnab kloori ja tualettide järgi. Ahjaaaaa, glamuuriruumi teises seinas ongi käimlate uksed ristseliti lahti ja õhkavad ilmselt hommikuse koristuse aroome.

Teiseks suur ja lage nö põhisaal, mis võib olla hea lahendus nn bankettide (mis on siinses kultuuriruumis restoranide põhifuntsioon) pidamiseks, kuid ei tekita kuidagi seda hubast atmosfääri, mis kutsuks maha istuma ja üksi või väikese seltskonnaga aega veetma. Kergelt teisaldavate kardinate / vaheseinte / postamentide abil oleks võimalik ruumi hõlpsalt liigendada, aga see on juba puhvetipidaja ja sisekujundaja rida, mitte minu kui ühekordse sisseastuja ettekirjutuse asi.

Asutus on avatud kella kümnest, mina olen kell üksteist sisse astudes ainuke ja ilmselt esimene klient. See on oluline detail edasise osas. Leti tagant ütlevad tere kaks piigat, peas ülipopulaarseks saanud multifilmi „Ratatouille“ peategelase elemendiga võrud.

Võtan letilt menüü ja istun nurgalauda näoga seina poole, et ei peaks kõledat saali vaatama. Odav-pruunides-toonides AI genereeritud piltidega menüü on miskipärast ainult vene keeles, mis on kohati ka inglise keeles dubleeritud. Kentsakas on see, et end prantsus-pärase restoranina reklaamiva puhveti menüüst on umbes pool pealkirjastatud kui „Street food“ ja sisaldab enamasti šavermasid. Ning omaette lehekülg on „sportlaste toidud“, millel samasugustes pruunides toonides hamburgeri-friikad jms pildid koos proteiinijookidega.

Teen oma esmase valiku ära ja – saades esimestest sõnadest aru, et piiga riigikeele oskus on minimaalne – edastan selle hästi aeglaselt ja püüdlikult hääldades. Seljanka, restorani nimiroog ratatouille, klaas vett kohe alguses ja kohvi kõige lõpus, pärast sööki, palun.

Piiga kirjutab midagi märkmikusse ja siis teatab, et ratatouille ei ole, et nad ootavad uut menüüd. Ahsoo. Saan aru, et lihtsam on küsida, et mida teil siis on? Piiga teatab, et on nt kanašašlõkki ja lõhešašlõkki. Olgu, võtan selle viimase siis.

Hetk hiljem on neiu tagasi ja teatab, et lõhešašlõkki siiski pole ja lisab midagi, mis kõlab nagu „kell kaksteist alles“. Aga et on olemas lõhefilee (mida ta ei suuda kuidagi meelde tuletada, vaid torkab pastakaga menüü pildile. Olgu peale, võtan siis selle, vastan mina.

Neiu pärib, et aga mida ma garniiriks soovin? Mina näitan nüüd juba ka igaks juhuks näpuga, et võtaksin „grillitud köögiviljad“. Piiga teatab siis selle peale, et neid ka pole. Ohkan kergelt ja teatan leebe naeratusega, et ma siis ei võta garniiri.

Läheb mõni minut mööda ja lauale tuuakse vesi ja ... kohvi. Ohkan nüüd juba pisut tugevamalt ja piiga pärima, et mis valesti? Vastan jällegi aeglaselt, püüdlikult ja korrates. „Soovisin ju kohvi lõpus, pärast, peale toitu“ Neiu vabandab ja lahkub kohviga.

20 minutit peale tellimust astab ta minu ette kunstipäraselt hõreda taldriku, millel leidub nii u 120-150 g õhuke lõheliblikas, lusikatäis salatit, hoogsaid triipe ja muud purudekoori. Ja kausikese külma majoneesikastmega toob veel minutikese hiljem.

Ma isegi ei hakka hetkel vaevama ennast ja piigat küsimusega, et kuhu seljanka jäi? Niikuinii tuleb leppida ja tutvuda kohaletooduga.

Einoh, mis seal salata, kiirelt ahjukuuma saanud lõhefilee maitses hästi ... aga no seda oleks olnud ka keeruline kuidagi ära rikkuda. Külm ürdine kastmeke maitses ka meeldivalt. See, et salatikuhjake oli kaunistatud hooajalise sõstraoksakesega, on aga suisa kiiduväärne.

Kui olin selle vähese palukese enda sisse ära mahutanud, saabus ettekandja kohviga. Sel hetkel pidasin siiski vajalikuks küsida, et aga kuidas siis seljankaga lood on? Neidis vaatab mulle otsa ja teatab, et „ei ole“. Mina küsima: „aga te ju ei öelnud seda, kui ma tellisin? Noh et mina ju tellisin, teie panite kirja, aga ei öelnud, et seda ei saa?“ Piiga vaatab mind pooltardunud pilguga ja pomiseb midagi sellist, mis kõlab nagu: „vabandage, mina ei räägi keelt!“

Oehh ohh jahhh nohh nagu mis siis ikka. Rüüpan keskpärase masinakohvi enam-vähem poole peale ja lähen maksma. Kaks piigat rabistavad leti taga otsida kassa võtmeid, suudavad lõpuks selle siiski käima saada ja ka tšeki trükkida. Olin ma selleks hetkeks ikka ainus kunde (lisaks minule üks vahepeal saabunu kuulis samamoodi „seda ei ole ja toda ei ole“ vastuseid ning lahkus pead vangutades).

Majast välja astudes vaatan tšekki ja ei suuda glamuursest kloorilõhnalisest fotoruumist läbi sammudes hoida tagasi poolehäälset naeru. Toidule lisaks tellitud veest ja kohvist on tšekil saanud õunamahl ja Caffe latte. Ehhhhh, see kõlab nagu kokkuvõte kõigele äsjatoimunule.

Peamine küsimus, mis jääb vaevama – miks avada puhvet hommikul kell 10, kui köök sisuliselt enne 12 tööta? Või kui teisiti ei saa, siis miks sellest klienti koheselt ei teavitata?

Ja nii jääbki. Kokkuvõtet ei tule, sest see koht veel sisuliselt ei toimi. Võibolla suudavad nad mõne aja pärast ennast käima tõmmata. Võibolla külastan neid siis uue kogemuse saamiseks. Juhul kui nad suudavad sel moel tegutsedes ellu jääda. Võib ju nii olla? Võibolla.

---

lugu ilmus siin

Kesklinna nuudel (Tallinn)

Mõnikord otsustab toidukoha valiku saatus. No vata sattusin lihtsalt ööbima kohta, kus ümber nurga leidus puhvet, kuhu pole veel sattunud. Või noh, olen küll sattunud, aga väga ammu ja toona hoopis teise nime all. Kas keegi teist mäletab, kuskohas oli Õlletorn?

Novat, sealsamas Liivalaia tn kangialusest läbi minnes on see paekivist hoone asubki (aadressiga Mardi 1). Kuigi minu kohalkäimis-kogemuse järgi satub sinna kundesid harva, see-eest tellitakse massiivselt kulleritega laialivedamsieks. Mina olin ainumas kohalviibiv kunde, kuid selle umbes pooletunnise istumise jooksul käis tubli 10 kullerit kindlasti. Ilmselt selle najal üldse tasubki niivõrd nukataguses kohas midagi pidada, samal Nuudli-nimelisel ketil on kokku vist 4 asukohta.

Mis sellest aasialikust köögist taipärase teeb, ei oska minusugune diletant öelda. Kuid samas oskan nuriseda, kui mulle kui ainsamale kundele tuuakse mõlemad käigud korraga ette. Ei, sellel leti taga olnud näitsikul polnud laiskuseviga küljes, ta käis minu palvel niikuinii mitu korda edasi-tagasi, oskas kenasti suhelda ja naeratada ja puha. Aga võibolla ongi asi selles, et põhiliselt kullerimüüki harrastav köök on harjunud väljastama tellimusi ühekorraga. Et tellimus üks tükk lahkub köögist samamoodi ühekorraga?

Suppidest valisin ainukese, mille tärnimärki juures polnud, sest muidu tuleks ju minu seest ette teada olevalt lauskiitus ja puhas maitserõõm paberile :) Kana-nuudlisupp (9.40) lõhnas kõigepealt värskelt hakitud koriandrilehtede järgi – minu nina jaoks on see puhas pai! Esimese maitse andsid aga hoopiski supi pinnale puistatud röstsibulad ja ka see on ju tore sissejuhatus. Edasine läks pisut igavamaks, sest ega siis kanatükid ja nuudlid saa millegagi erilisega üllatada. Heamaitseline leemeke polnud ilmselgelt kanapuljongipõhine, kuid mõjus ikkagi mõnusalt, minu hinnangul oli selles kasutatud nn sechuani pipart, mis jättis suu veidi tuimalt ja leebelt kuumama isegi ilma vürtsihoiatuseta.

„Hiidkrevetid ingveri ja seentega austrikasmes jasmiiniriisiga“ (8.50). Ehkki toit oli oma järge oodates mõistagi maha jahtunud, kompenseeris seda mõõdukas vürtsine kuumus, mis tuli üsna ohtrast kasutatud jämedalt ribastatud ingverist ja mõnest üksikust tšilliviilakast. Kas ma nüüd neid krevette „hiid“nimega märgistaks, selles poleks ma küll kindel, aga maitsesid nad hästi nagu ikka. Neutraalsed seenejupid, magusapoolne kastmeke, lohmakalt lõigatud sibulajupid, kõige ehteks värskelt hakitud roheline sibul – kõik just täpselt selline, nagu ühelt siinsele turule sobitatud aasiapärasest roast ootakski. Kaunilt tähekujuliselt vormitud riisikuhil oli kenasti musta seesamiga dekoreeritud, kuid eks ta minust suuresti sinna taldrikule jäi, sest mingit maitselisa ta ei pakkunud.

Kokkuvõte sihuke ilma vaimustuseta üldpositiivne. Ilmselgelt peab see köök oma klientuuri tundma ja pakkuma võimalikult paljudele sobivat ootuspärast kraami, muidu poleks nad ju nii mitme asukohaga laiali laotanud. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti ja soovitavad asutust juhul, kui on soov saada midagi aasiapärast ilma liiga kõrgete ootusteta.

---

lugu ilmus siin

Tian või ratatouille?

Mõlemad road on pärit prantsuse köögist ja kasutavad ühesuguseid lähteaineid. Erinevus on valmistus-meetodis. Ratatouille on hautis, tian aga omamoodi küpsetatud köögiviljad. Ja siis on muidugi nelikendkaks või sadaseitse vahepealset varianti, minupoolest kasvõi Confit byaldi.

Ja no muidugimõista leidub lademetes kirjandust, õpetussõnu ning tarkasid köögivardjaid, kes räägivad, kuidas ühte või teist rooga ÕIGESTI teha. Ja et igasugune eksimine „klassika“ vastu on viga, kui mitte midagi hullemat.

Mis seal pattu salata, olen ka ise kunagi sellisesse äärmusesse langenud ning enesekindla näoga seletanud, et kuidas see-pole-mitte-see! Nüüd olen leebeks vanainimeseks muutunud ja vaatan enamasti reeglitest mööda ning pigem vastupidi, tunnen rõõmu lohvakast kulinaarsest mugavusest, mis mõnikord üllatab üht, siis jälle teistpidi :)

Kuna hetkel on turuletid isegi siin meie põhjamaises lühisuves täis hooajalisi köögivilju, siis sain lähtuda värvirohkuse põhimõttest: kollane ja roheline suvikõrvits, lillakirju pommu ja punane tomat moodustavad kokku oivalise värvimõnu.

Miks ma sibula unustasin, ei oska isegi seletada, nt nn punase sibula lillakad rõngad/sektorid oleks siia samuti ideaalselt sobinud. No aga ega siis keegi pole täiuslik ja unustamine on leiutamise ema :)

Enamasti soovitatakse tian (mis tähendabki roa sünnipiirkonnas keraamilist küpsetusnõud ja annab ka toidule nime) põhja määrida mingit sorti tomatikastet, minule tundus hetkel hea mõte kasutada põhjamäärdena pestot. Neutraalsed köögiviljad on ju altid imema endasse neid maitseid, mida kokkaja soovib lõpptulemuses leida.

Selle põhja peale poolviltu vaheldumisi köögiviljaviilude ladumisel võib lähtuda „rangelt vajalikust“ spiraalimustrist, aga võib mõistagi ka asetada tuju- ja käekohaselt. Peamine et nad oleks mitte lapiti, vaid kas päris püsti või poolkülitsi, nii saab toimuda see peamine visuaalne ja kulinaarne efekt – pehmeksküpsenud köögiviljadele tekib poolkrõbe/karamelliseerunud koorik.

Maitsestamise osas – mina laotasin peale ohtralt värsket viilutatud küüslauku, niristasin õli ja saputasin peale tzatziki maitseainesegu. Aga mõistagi võib kasutada algupärasuse rõhutamiseks ainult tüümiani koos soola-pipra-küsla-õliga. Või siis nn province maitseainesegu või ... ah no saite aru küll, onju.

Levinud soovitust panna köögiviljad ennem soolaga ülepuistatult nõrguma, et eemaldada liigne vedelik (et ei tuleks vedelikust küllastunud hautis, vaid soovipärane kuivem küpsetus) mina ei tahaks anda. Võibolla tõesti ei maksaks võtta liiga vesiseid tomateid, pigem mingid tahkemad nn lihatomatid, aga muidu nende mahlade minemauhumine on ju eesmärgile vastupidine. Kuumas ahjus küpsedes vedelik kaob nii ehk naa ja allesjäänud maitsed kontsentreeruvad sedavõrd, et isegi talvised plastised suurpoetomatid muutuvad maitseküllaseks.

Küpsetamise osas sõltub väga palju ahju tüübist ja küpsemapandud köögiviljade kogusest. Soovitusi antakse seinast seina, alates 40 minutist kuni pooleteise tunnini. Mina paneks aga alguses 20 minutiks 180 kraadi juurde ja siis juba vaataks, kuidas edasi. Kas vähendada nt kuumust ja lasta veel 20 min; või katta pealt fooliumiga ja uhada sama kuumusega edasi, see ju sõltub taaskord mitmest faktorist.

No ja see, et kas pakkuda tulemust lihakõrvaseks või prantsuspäraselt krõbeda saiaviilu peal, omaette kuuma roana või juba jahtunult nö salatina, see on suisa oma valikute küsimus. Peamine, mida proovida teha – säilitada serveerimisel see värviline-siiruviiruline esteetika, mitte segada üheks möginaks kokku.

Oma kohvik (Astri, Narva)

Olin head mitmed aastad tagasi külastanud sama kohvikuketi teist pesa, mis paikneb sama linna teises, FAMA-nimelises kaubakeskuses ning nüüd juhtus ette võimalus teha võrdlus Astri keskuse omaga. Leidus nii sarnast kui erinevat, kuid kõigest järgemööda.

Kõigepealt asukoht – nüüd kordus sama lugu, et mul ei õnnestunud kuidagi seda puhvetit üles leida. Mitte et kumbki keskus oleks nüüd niivõrd suur, kuivõrd asukoht on mõlemas tõesti nurgatagune. Ka siin pidin pöörduma infokeskuse poole. Selles töötav proua naeratas ja noogutas mõistvalt, et selle kohviku leidmine on keeruline ning tuli koheselt püsti, et mind kohale viia. No tõepoolest, ei oleks osanud otsida kohviku sissepääsu poe väljapääsu nö tamburist, kahe väisukse vahelt.

Kummaski kohas ei valmistata ka kohapeal süüa – selleks pole pindagi, vaid müütatakse seda, mida kuskil mujal paiknevast köögist kohale tuuakse. Küpsetiste ja valmistoitude riiulid, mõned pisikesed lauakesed – ilmselt enamik kaubast lähebki kaasamüügiks, mitte kohapeal tarbimiseks.

Minu sisnemise hetkel leiduski ruumis vaid kaks kohvitavat prouat, kes peagi lahkusid. Samas aga käis kohalolemise aja jooksul läbi mitmeid inimesi, ostes nii karpidesse pakituna praekala, salateid kui saiakesi ja muud head-paremat.

Eraldi pisukese kiidusõnana mainin leti taga toimetanud noormehe head riigikeele oskust – see pole siin linnas kaugeltki enesestmõistetav.

Esimeseks käiguks võtsin lühikesest menüüst seljanka (3.90), misjärel oli kuulda mikrolaineahju ukse kolksatust. Supp saabus mõne minutiga ja täpselt samasuguses kausis, mis olid kasutusel teises pesas (ehkki külastuste vahe on tubli viis aastat). Positiivne moment – hapukoore serveerimine eraldi kausikeses (nagu ka teises kohas). Kogu ülejäänud elamus supist oli sihuke mehh-võitu, sest peale liigse kuumuse mingit erilist emotsiooni ei tekkinud. Viineri-killud, peenelt hakitud sink, mingi kummalisevõitu liha, mis meenutas venepärast tušonka’t, millel vist eestikeelset vastet polegi (konservikarbis hautatud mis-iganes-liha). Õrnalt happeline tänu marineeritud kurgi viiludele. Mõned oliivid. Sihuke säästuvariant supist, mis võib olla luksuslikult külluslik. Aga otse paha kah ju polnud, nii et sõin kausi tühjaks.

Teine käik toodi lauda täpselt samal hetkel, kui ma viimast lusikatäit suppi sisse kühveldasin, nii et päris hea ajastus. Pilaff sealihast (3.50) nägi välja ausalt öeldes pisut kasin – mitte mingitki katset seda kuhelikku isuäratavamaks muuta, olgu kasvõi mõne kurgi-tomativiilu vms abil pole tehtud. Ja ega maitse polnud ka parem. Sihuke ebamääraselt kuiv ja maitsetu, justkui oleks kraam päev aega papp-karbis seisnud. Nojah, ilmselt nõuka-köögile omaselt tomatipasta peale ehitatud roog oli seetõttu õhkõrnalt happeline, vähene porgand lisas nõksa magusat, aga kõik see oli kokku ikka kole kahvatu. Vähesed pisukesed lihakräbalad ei lisanud siia midagi juurde. Õnneks oli laual soola ja pipra topsid, millest sain musta pipra abil vähemalt mingit aroomi lisada, kuid roa maitset see ei parandanud.

Kokkuvõte nukravõitu. Supipöial proovib ennast sundida horisontaal-asendil püsima, praepöial vajub aga üsna allapoole. Soovitada ma seda puhvetit ei oska mitte üks tonks – ja vata siin ongi suurim erinevus sama keti teise puhvetiga, millest ma jäin päris heale arvamusele. Üllatav, kas pole?

---

lugu ilmus siin

Härma kohvik (Pärnu)

Kui Pärnust hakata Tallinna suunas minema, siis enne omaaegset linnapiiri (mis nüüd krt teab kuskohas on) jääb vasakut kätt Härma kaubahoov. Aus vanaaegne nimi vähemalt kõigi muude moodsate „plazade“ jms vahele.

No vat selle hoovi tagumises vasakus nurgas, ilma suurte värviliste reklaamideta paikneb üks tubli söökla. Vana aus kandikusöökla, mis miskipärast on endale kohviku nime võtnud. Ausas sööklas on enamik kundesid ennelõunasel ajal samamoodi ausad tunkedes töömehed, üks turjakam kui teine.

Ja koht teab oma klientuuri, pakkudes enamasti ka lihtsaid ausaid sööklatoite, mis peavad füüsilist tööd tegeva härjakaelaga tegelasi püsti hoidma. No mis kohviku nipsasju saakski siit oodata?

Mind tõmbas aga siia puhvetisse veebis nähtud menüüst üks asi, mida pole ammu kohanud. Kuid sinna me veel jõuame.

Algava suve puhul tahtsin proovida siinset versiooni suvisest nähtusest „külmsupp“ (4.00). Seda polnud küll veebimenüüs ega ka selle päeva FB-kandes, küll aga oli eelmise päeva omas J ja seina peal. Aga ega siis supp, eriti külmas hoitud külmsupp ju päevaga kehvemaks lähe, onju. Laagerdumine tuleb sellisele kraamile mõnikord ainult kasuks.

Pärimise peale tõigi letitagune proua hoiupaigast minu kandikule kausikese, millel kilekate peale veel tõmmatud. Noh, säilitamise mõttes on see arusaadav, aga enne kundele andmist võiks kile siiski eemaldada, kas ei?

Keefiri peale ehitatud supike vastas igati selle žanri ootustele – kergelt happeline ja külm, värskendav ja jahutav. Peenelt ribastatud keeduvorst, kurk, redis ja keedumuna, sekka hooajakohane hakitud till. Lihtne ja kodune, lapsepõlvest tuttav kraam. Ei midagi erilist, aga ei mingit nurinat samuti. Mage küll ja kahjuks lauas polnud ka soola-pipratoose, aga selle suve esimese külmsupi sõin ma siiski tilgatumaks ära.

Teine käik oligi see, mis oli mind isutama pannud – räimevorm (6.50). Ma arvan, et sain seda vist viimati mingi paar-kolmkümmend aastat tagasi. Viis, kuidas seda siinmajas pakuti – omaette kandilises vormikeses, juustust nõrguva üleküpsetatud kaanega, pani heakskiitvalt noogutama, vähemalt visuaalne heakskiit on juba ette olemas!

Juustukaane alla jääv sisu jäi paraku silmailu poolt pakutud emotsioonile alla. Samamoodi mage nagu supikenegi. Koorese kastme sees küpsenud räim andis küll oma ootuspärase soolase noodi, aga sellest jäi väheks ülejäänud kraami mõjutamiseks. Vormikausi põhjas olnud sibul oli isegi veidikese rõhkeks jäänud, aga minule sobib sibul igas asendis ja küpsusastmes. Põhiliselt magedaid keedukartuli viilakaid täis kauss oli minu jaoks paljuvõitu, nii nokkisin parema osa ehk juustu-kala kooriku pealt ära ja olin sellegagi enam-vähem rahul, ehkki no kasvõi musta pipart oleks hädasti juurde tahtnud.

Kokkuvõte pisut jahedapoolne. Supipöial on kiidab küll mõtte eest pakkuda suvel külmsuppi, kuid oleks seda soovinud veidi maitsekamas versioonis proovida. Praepöial tänab kaugete aegade meenutamise tõttu, kuid jällegi mageduse võrra jääb temagi horisondile kinni. Kui sinnakanti asja, siis võib läbi astuda. Aus kandikusöökla pakub ausa kõhutäie, kuid ka ei midagi enamat. Selles omas kategoorias võib nibin-nabin soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Ugala Teatrikohvik (Viljandi)

See on vist kõige hõlpsamini leitav puhvet selles linnas. Kui sa isegi oled vaid seni Viljandist läbi sõitnud, siis oled ilmselt näinud ka seda punatelliselist lahmakat hoonet jõekese orus. No vat ja selle teise korra pääl ongi toidupesake, millel ilusa ilma korral on ka supervaatega katuseterrassi võimekus.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes oli rahvast saalis vaid üks väike laudkond – see on oluline edasise kirjelduse kontekstis. Leti taga on kaks näitsikut – ka see on oluline. Oluline sellepärast, et juhtus tüüpiline teenindusviga – kaks erinevat käiku toodi minu ette korraga! Kusjuures asetati minu ette just niimoodi, nagu pildil näha: supp kaugemale ja teise käigu taldrik lähemale.

Oehh. Ma saan aru, kui ma oleks tellinud kaks külma suupistet, siis poleks ju tõesti tehniliselt võttes vahet – kumbki nendest ei saa oodates jahtuda. Ma saaks ehk samamoodi aru, kui saal oleks täis ja letis oleks üks inimene, kes lihtsalt peab oma jalavaeva optimeerima ülekoormatuse tõttu.

Aga tegemist on mitte kandikusöökla, vaid lauateenindusega kohvikuga. Sestap oleks elementaarse teeninduskultuuri kohane tuua esmalt esimene ning mõõduka vahemiku järel, kui klient on esimese roa lõpetanud, siis alles teine. Või on minu mõttekäigus mingi viga? Praegu õhkub sellisest laudatoomismustrist aga hoolimatust.

Aga nüüd ka toitudest endist. Jonnakalt arvan, et supp on oma olemuselt esimene käik, seega tõstsin taldrikud ümber. „Külasupp“ (4.60) Tihke kruubisupp köögiviljade ja poolsuitsuvorsti viiludega. Kombekohaselt ehitud rohelise muruhakkega. Meeldiv, lausa isegi üpris meeldiv. Kodune ja lihtne, nagu sellenimelisele roale sobibki.

„Kodujuustu-kapsavorm külma kastme ja salatiga“ (7.00) Muuseas tšeki peal kajastub see kui „päevavege“ :) Einoh, taimetoitude vastu pole mul mitte kõige vähematki, kui tulemus on maitsev. See tulemus siin taldrikul oli mõistagi eelkõige jahtunud (ei saa ma jätta nurisemata). Aga ühtlasi ka leebelt neutraalne panniküpsetis, milles lisaks peenelt hakitud kapsale ja kodujuustule ka veel riis ja sideainena muna. Sihuke tüübiline lähenemine meiekandi köökides, kus taimetoit on ühtlasi ka igavapoolne maitsepildilt.

Samas visuaalse poole pealt on see taldrikutäis ju vägagi efektne, kas pole? Kuldpruuni vormiroa ruudud, kontrastsed kurgi-tomativiilud, vaheldumisi mõnusa punakapsa-salatiga. Ja parim moment selles roas oli see külm kaste, mis üllatas vähese – aga siiski tuntava – Cayenne pipra nüansiga!

Kokkuvõte sedapuhku vastuokslik. Köök üldjoontes teab oma tööd ja suudab pakkuda mõõduka raha eest täiesti normaalset toitu. Supipöial vaatab pisut horisondist kõrgemale, praepöial jääb küll neutraalsesse rõhtasendisse, kuid kiidab kastme maitsestamise julgusekese eest (tõsi-julgeks seda siiski nimetada ei saa). Saalipersonal peaks aga natukene paremini mõtestama enda tegevust, nii et see pöial vaatab allapoole. Summarselt saab asi olema neutraalne – soovitada väga ei mõista, aga see tsentraalse asukohaga ja garanteeritud publiku/külastajaskonnaga puhvet saab ilmselt ka ilma selleta hakkama.

---

lugu ilmus siin

Bergamo (Tallinn)

Maneeži tänavas leidub üks vanakooli keldripuhvet, mis ei näe kuidagimoodi vaeva enda reklaamimisega. Enamiku ajast ei näe tänaval üleüldse mingit viidet sellele asutusele, täna juhtus olema välisukse kõrval vähemalt harkjalg, mis sest et kokkuklapitud kujul. Keldrisse laskudes avaneb paarikümne kohaga saal, milles oli parasjagu vaid üks sööja, kes samuti peagi lahkus.

Menüü on ausalt öeldes veider. Trükitud-kiletatud versioonis räägitakse sushidest. Baarileti kõrval maas oleval harkjalal aga räägitakse päevasupist, -praest ja komplekslõunast. Veebis ei leia aga üldse mingit menüü-sarnast infot. Kuna aga asutusel on ilmselge slaavi hõng ja menüüs oli seljanka (6.10), siis mõistagi valisin selle.

Slaavi hõng sai järje slaavi aktsendiga meesterahva poolt, kes aga siiski üsna heas riigikeeles asju ajas. Supi kohta küsis ta, et „kas suur või väike“, millest valisin mõistagi väikese, sest köögi käekirjast arusaamiseks pole ju palju vaja. Aga ühtlasi ma ei tea nüüd ka, mis selle maksumus on :)

Supike ise jõudis minuni peaaegu kohe, kui olin lauda istunud ja väikeseks ei oskaks ma seda küll nimetada. Esmamulje on ilus, kasvõi sellevõrra, et hapukoor toodi eraldi. Leemeke oli küll jahe, aga see-eest rammus, ujutades enda pinnal jällegi slaavi kombe kohaselt sidrunikildu ja oliivirõngaid.

Singikräbalad, viinerikillud, aga õnneks ka kenad suitsuliha ribakesed. Ootuspärased kurgitükikesed ja vähem-oodatud kartulitükid. Sihuke keskpärane värk, aga ... vata minu meele tegi heaks, et supi kõrvale toodud leivataldrikul oli ka korraliku kange sinepi tuubike – sörts seda muudab iga seljanka korruse võrra õilsamaks!

Teise roa valikus, mida leti tagant ette loeti (ja mida ei leidu mingilgi moel menüüdes) kostis „kodune kebab“, mis kõlas piisavalt huvitav muude „sealiha prantsuse“ jms hulgas. Paraku ei tea ma nüüd ka selle maksumust.

Leti tagant küsiti ka, et kas soovin juurde kartulit, riisi või tatart – ja ma tellisin riisi, mitte ei hakanud küsima selle asemel salatit. Lihtsalt paar kirjeldust tagasi tehti mulle sõbralik märkus-kommentaar, et peaksin siiski selle ballasti ka võtma, kuna köögi võimekus või võimetus seda kõige lihtsamat komponenti menetleda võib olla väga kõnekas. Ja oiiiii kui õigus see oli!

Praad saabus u 10 min peale supi saabumist, mis on suurepärane ajastus. Visuaal on kenake, on nii värve kui kompositsiooni, kastmed on serveeritud eraldi, mitte kallatud lihale jne. Kena värk.

Ja teate, ma alustangi riisist! See kas teate oli suurepärane, maitsev, sõmer ja kergelt kollakas. No pagan, täiesti selline tunne, nagu oleks tegu ploviga! Kahjuks oli teda liiga palju, et ma ei suutnud seda kõike ära süüa, aga see on juba minu probleem.

Kebab ehk antud juhul ahjuplaadil küpsenud hakklihapätsike oli ka suurepärane. Paprikaga tuunitud kotleti sugulane maitses mahlaselt ja suurepäraselt maitsestatuna, nägi välja isuäratav ja lõhnas samamoodi. Nn korea-pärane porgand oma tšilli, küüslaugu ja koriandri puudutusega on alati meeldiv lisand. Värske kapsa-sibula-kurgi-tomati-redise salat oli küll üsna maitsetu, kuid siiski mõnusalt krõmps. Leebe soe koorekaste ja särtsakas adžika. No maitseid nii et keel laksub!

Lahkumise eel astusin veelkorra leti ette, et väljendada oma tänu ja tunda huvi, et kuidas taeva pärast saab riisist sellist maitsvat imetegu teha? Selgus lihtne nipp – tuleb lisada võid ja kurkumit. Nomuidugi! No sellest ju saabki piisavalt lähedase elamuse ploviga!

Kokkuvõte kahetine. Supipöial jääb üsna loiult horisontaal-asendisse, ehkki rõõmustab sinepi-lisandi eest. Praepöial hüppab aga üsna maksimaal-asendisse püsti ja seda suisa mitu korda järjest – novat mitte ei oleks midagi nii maitseküllast oodanud! Koos pudeliveega läks see söögikord mulle maksma 12.40 ning raha- ja ajakulu ning maitseelamuse koosmõjus hüüan ma „kindlasti soovitan“!

---

lugu ilmus siin