Tian või ratatouille?

Mõlemad road on pärit prantsuse köögist ja kasutavad ühesuguseid lähteaineid. Erinevus on valmistus-meetodis. Ratatouille on hautis, tian aga omamoodi küpsetatud köögiviljad. Ja siis on muidugi nelikendkaks või sadaseitse vahepealset varianti, minupoolest kasvõi Confit byaldi.

Ja no muidugimõista leidub lademetes kirjandust, õpetussõnu ning tarkasid köögivardjaid, kes räägivad, kuidas ühte või teist rooga ÕIGESTI teha. Ja et igasugune eksimine „klassika“ vastu on viga, kui mitte midagi hullemat.

Mis seal pattu salata, olen ka ise kunagi sellisesse äärmusesse langenud ning enesekindla näoga seletanud, et kuidas see-pole-mitte-see! Nüüd olen leebeks vanainimeseks muutunud ja vaatan reeglitest mööda ning pigem vastupidi, tunnen rõõmu lohvakast kulinaarsest mugavusest, mis mõnikord üllatab üht, siis jälle teistpidi :)

Kuna hetkel on turuletid isegi siin meie põhjamaises lühisuves täis hooajalisi köögivilju, siis sain lähtuda värvirohkuse põhimõttest: kollane ja roheline suvikõrvits, lillakirju pommu ja punane tomat moodustavad kokku oivalise värvimõnu.

Miks ma sibula unustasin, ei oska isegi seletada, nt nn punase sibula lillakad rõngad/sektorid oleks siia samuti ideaalselt sobinud. No aga ega siis keegi pole täiuslik ja unustamine on leiutamise ema :)

Enamasti soovitatakse tian (mis tähendabki roa sünnipiirkonnas keraamilist küpsetusnõud ja annab ka toidule nime) põhja määrida mingit sorti tomatikastet, minule tundus hetkel hea mõte kasutada põhjamäärdena pestot. Neutraalsed köögiviljad on ju altid imema endasse neid maitseid, mida kokkaja soovib lõpptulemuses leida.

Selle põhja peale poolviltu vaheldumisi köögiviljaviilude ladumisel võib lähtuda „rangelt vajalikust“ spiraalimustrist, aga võib mõistagi ka asetada tuju- ja käekohaselt. Peamine et nad oleks mitte lapiti, vaid kas päris püsti või poolkülitsi, nii saab toimuda see peamine visuaalne ja kulinaarne efekt – pehmeksküpsenud köögiviljadele tekib poolkrõbe/karamelliseerunud koorik.

Maitsestamise osas – mina laotasin peale ohtralt värsket viilutatud küüslauku, niristasin õli ja saputasin peale tzatziki maitseainesegu. Aga mõistagi võib kasutada algupärasuse rõhutamiseks ainult tüümiani koos soola-pipra-küsla-õliga. Või siis nn province maitseainesegu või ... ah no saite aru küll, onju.

Levinud soovitust panna köögiviljad ennem soolaga ülepuistatult nõrguma, et eemaldada liigne vedelik (et ei tuleks vedelikust küllastunud hautis, vaid soovipärane kuivem küpsetus) mina ei tahaks anda. Võibolla tõesti ei maksaks võtta liiga vesiseid tomateid, pigem mingid tahkemad nn lihatomatid, aga muidu nende mahlade minemauhumine on ju eesmärgile vastupidine. Kuumas ahjus küpsedes vedelik kaob nii ehk naa ja allesjäänud maitsed kontsentreeruvad sedavõrd, et isegi talvised plastised suurpoetomatid muutuvad maitseküllaseks.

Küpsetamise osas sõltub väga palju ahju tüübist ja küpsemapandud köögiviljade kogusest. Soovitusi antakse seinast seina, alates 40 minutist kuni pooleteise tunnini. Mina paneks aga alguses 20 minutiks 180 kraadi juurde ja siis juba vaataks, kuidas edasi. Kas vähendada nt kuumust ja lasta veel 20 min; või katta pealt fooliumiga ja uhada sama kuumusega edasi, see ju sõltub taaskord mitmest faktorist.

No ja see, et kas pakkuda tulemust lihakõrvaseks või prantsuspäraselt krõbeda saiaviilu peal, omaette kuuma roana või juba jahtunult nö salatina, see on suisa oma valikute küsimus. Peamine, mida proovida teha – säilitada serveerimisel see värviline-siiruviiruline esteetika, mitte segada üheks möginaks kokku.

Oma kohvik (Astri, Narva)

Olin head mitmed aastad tagasi külastanud sama kohvikuketi teist pesa, mis paikneb sama linna teises, FAMA-nimelises kaubakeskuses ning nüüd juhtus ette võimalus teha võrdlus Astri keskuse omaga. Leidus nii sarnast kui erinevat, kuid kõigest järgemööda.

Kõigepealt asukoht – nüüd kordus sama lugu, et mul ei õnnestunud kuidagi seda puhvetit üles leida. Mitte et kumbki keskus oleks nüüd niivõrd suur, kuivõrd asukoht on mõlemas tõesti nurgatagune. Ka siin pidin pöörduma infokeskuse poole. Selles töötav proua naeratas ja noogutas mõistvalt, et selle kohviku leidmine on keeruline ning tuli koheselt püsti, et mind kohale viia. No tõepoolest, ei oleks osanud otsida kohviku sissepääsu poe väljapääsu nö tamburist, kahe väisukse vahelt.

Kummaski kohas ei valmistata ka kohapeal süüa – selleks pole pindagi, vaid müütatakse seda, mida kuskil mujal paiknevast köögist kohale tuuakse. Küpsetiste ja valmistoitude riiulid, mõned pisikesed lauakesed – ilmselt enamik kaubast lähebki kaasamüügiks, mitte kohapeal tarbimiseks.

Minu sisnemise hetkel leiduski ruumis vaid kaks kohvitavat prouat, kes peagi lahkusid. Samas aga käis kohalolemise aja jooksul läbi mitmeid inimesi, ostes nii karpidesse pakituna praekala, salateid kui saiakesi ja muud head-paremat.

Eraldi pisukese kiidusõnana mainin leti taga toimetanud noormehe head riigikeele oskust – see pole siin linnas kaugeltki enesestmõistetav.

Esimeseks käiguks võtsin lühikesest menüüst seljanka (3.90), misjärel oli kuulda mikrolaineahju ukse kolksatust. Supp saabus mõne minutiga ja täpselt samasuguses kausis, mis olid kasutusel teises pesas (ehkki külastuste vahe on tubli viis aastat). Positiivne moment – hapukoore serveerimine eraldi kausikeses (nagu ka teises kohas). Kogu ülejäänud elamus supist oli sihuke mehh-võitu, sest peale liigse kuumuse mingit erilist emotsiooni ei tekkinud. Viineri-killud, peenelt hakitud sink, mingi kummalisevõitu liha, mis meenutas venepärast tušonka’t, millel vist eestikeelset vastet polegi (konservikarbis hautatud mis-iganes-liha). Õrnalt happeline tänu marineeritud kurgi viiludele. Mõned oliivid. Sihuke säästuvariant supist, mis võib olla luksuslikult külluslik. Aga otse paha kah ju polnud, nii et sõin kausi tühjaks.

Teine käik toodi lauda täpselt samal hetkel, kui ma viimast lusikatäit suppi sisse kühveldasin, nii et päris hea ajastus. Pilaff sealihast (3.50) nägi välja ausalt öeldes pisut kasin – mitte mingitki katset seda kuhelikku isuäratavamaks muuta, olgu kasvõi mõne kurgi-tomativiilu vms abil pole tehtud. Ja ega maitse polnud ka parem. Sihuke ebamääraselt kuiv ja maitsetu, justkui oleks kraam päev aega papp-karbis seisnud. Nojah, ilmselt nõuka-köögile omaselt tomatipasta peale ehitatud roog oli seetõttu õhkõrnalt happeline, vähene porgand lisas nõksa magusat, aga kõik see oli kokku ikka kole kahvatu. Vähesed pisukesed lihakräbalad ei lisanud siia midagi juurde. Õnneks oli laual soola ja pipra topsid, millest sain musta pipra abil vähemalt mingit aroomi lisada, kuid roa maitset see ei parandanud.

Kokkuvõte nukravõitu. Supipöial proovib ennast sundida horisontaal-asendil püsima, praepöial vajub aga üsna allapoole. Soovitada ma seda puhvetit ei oska mitte üks tonks – ja vata siin ongi suurim erinevus sama keti teise puhvetiga, millest ma jäin päris heale arvamusele. Üllatav, kas pole?

---

lugu ilmus siin

Härma kohvik (Pärnu)

Kui Pärnust hakata Tallinna suunas minema, siis enne omaaegset linnapiiri (mis nüüd krt teab kuskohas on) jääb vasakut kätt Härma kaubahoov. Aus vanaaegne nimi vähemalt kõigi muude moodsate „plazade“ jms vahele.

No vat selle hoovi tagumises vasakus nurgas, ilma suurte värviliste reklaamideta paikneb üks tubli söökla. Vana aus kandikusöökla, mis miskipärast on endale kohviku nime võtnud. Ausas sööklas on enamik kundesid ennelõunasel ajal samamoodi ausad tunkedes töömehed, üks turjakam kui teine.

Ja koht teab oma klientuuri, pakkudes enamasti ka lihtsaid ausaid sööklatoite, mis peavad füüsilist tööd tegeva härjakaelaga tegelasi püsti hoidma. No mis kohviku nipsasju saakski siit oodata?

Mind tõmbas aga siia puhvetisse veebis nähtud menüüst üks asi, mida pole ammu kohanud. Kuid sinna me veel jõuame.

Algava suve puhul tahtsin proovida siinset versiooni suvisest nähtusest „külmsupp“ (4.00). Seda polnud küll veebimenüüs ega ka selle päeva FB-kandes, küll aga oli eelmise päeva omas J ja seina peal. Aga ega siis supp, eriti külmas hoitud külmsupp ju päevaga kehvemaks lähe, onju. Laagerdumine tuleb sellisele kraamile mõnikord ainult kasuks.

Pärimise peale tõigi letitagune proua hoiupaigast minu kandikule kausikese, millel kilekate peale veel tõmmatud. Noh, säilitamise mõttes on see arusaadav, aga enne kundele andmist võiks kile siiski eemaldada, kas ei?

Keefiri peale ehitatud supike vastas igati selle žanri ootustele – kergelt happeline ja külm, värskendav ja jahutav. Peenelt ribastatud keeduvorst, kurk, redis ja keedumuna, sekka hooajakohane hakitud till. Lihtne ja kodune, lapsepõlvest tuttav kraam. Ei midagi erilist, aga ei mingit nurinat samuti. Mage küll ja kahjuks lauas polnud ka soola-pipratoose, aga selle suve esimese külmsupi sõin ma siiski tilgatumaks ära.

Teine käik oligi see, mis oli mind isutama pannud – räimevorm (6.50). Ma arvan, et sain seda vist viimati mingi paar-kolmkümmend aastat tagasi. Viis, kuidas seda siinmajas pakuti – omaette kandilises vormikeses, juustust nõrguva üleküpsetatud kaanega, pani heakskiitvalt noogutama, vähemalt visuaalne heakskiit on juba ette olemas!

Juustukaane alla jääv sisu jäi paraku silmailu poolt pakutud emotsioonile alla. Samamoodi mage nagu supikenegi. Koorese kastme sees küpsenud räim andis küll oma ootuspärase soolase noodi, aga sellest jäi väheks ülejäänud kraami mõjutamiseks. Vormikausi põhjas olnud sibul oli isegi veidikese rõhkeks jäänud, aga minule sobib sibul igas asendis ja küpsusastmes. Põhiliselt magedaid keedukartuli viilakaid täis kauss oli minu jaoks paljuvõitu, nii nokkisin parema osa ehk juustu-kala kooriku pealt ära ja olin sellegagi enam-vähem rahul, ehkki no kasvõi musta pipart oleks hädasti juurde tahtnud.

Kokkuvõte pisut jahedapoolne. Supipöial on kiidab küll mõtte eest pakkuda suvel külmsuppi, kuid oleks seda soovinud veidi maitsekamas versioonis proovida. Praepöial tänab kaugete aegade meenutamise tõttu, kuid jällegi mageduse võrra jääb temagi horisondile kinni. Kui sinnakanti asja, siis võib läbi astuda. Aus kandikusöökla pakub ausa kõhutäie, kuid ka ei midagi enamat. Selles omas kategoorias võib nibin-nabin soovitada küll.

---

lugu ilmus siin

Ugala Teatrikohvik (Viljandi)

See on vist kõige hõlpsamini leitav puhvet selles linnas. Kui sa isegi oled vaid seni Viljandist läbi sõitnud, siis oled ilmselt näinud ka seda punatelliselist lahmakat hoonet jõekese orus. No vat ja selle teise korra pääl ongi toidupesake, millel ilusa ilma korral on ka supervaatega katuseterrassi võimekus.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes oli rahvast saalis vaid üks väike laudkond – see on oluline edasise kirjelduse kontekstis. Leti taga on kaks näitsikut – ka see on oluline. Oluline sellepärast, et juhtus tüüpiline teenindusviga – kaks erinevat käiku toodi minu ette korraga! Kusjuures asetati minu ette just niimoodi, nagu pildil näha: supp kaugemale ja teise käigu taldrik lähemale.

Oehh. Ma saan aru, kui ma oleks tellinud kaks külma suupistet, siis poleks ju tõesti tehniliselt võttes vahet – kumbki nendest ei saa oodates jahtuda. Ma saaks ehk samamoodi aru, kui saal oleks täis ja letis oleks üks inimene, kes lihtsalt peab oma jalavaeva optimeerima ülekoormatuse tõttu.

Aga tegemist on mitte kandikusöökla, vaid lauateenindusega kohvikuga. Sestap oleks elementaarse teeninduskultuuri kohane tuua esmalt esimene ning mõõduka vahemiku järel, kui klient on esimese roa lõpetanud, siis alles teine. Või on minu mõttekäigus mingi viga? Praegu õhkub sellisest laudatoomismustrist aga hoolimatust.

Aga nüüd ka toitudest endist. Jonnakalt arvan, et supp on oma olemuselt esimene käik, seega tõstsin taldrikud ümber. „Külasupp“ (4.60) Tihke kruubisupp köögiviljade ja poolsuitsuvorsti viiludega. Kombekohaselt ehitud rohelise muruhakkega. Meeldiv, lausa isegi üpris meeldiv. Kodune ja lihtne, nagu sellenimelisele roale sobibki.

„Kodujuustu-kapsavorm külma kastme ja salatiga“ (7.00) Muuseas tšeki peal kajastub see kui „päevavege“ :) Einoh, taimetoitude vastu pole mul mitte kõige vähematki, kui tulemus on maitsev. See tulemus siin taldrikul oli mõistagi eelkõige jahtunud (ei saa ma jätta nurisemata). Aga ühtlasi ka leebelt neutraalne panniküpsetis, milles lisaks peenelt hakitud kapsale ja kodujuustule ka veel riis ja sideainena muna. Sihuke tüübiline lähenemine meiekandi köökides, kus taimetoit on ühtlasi ka igavapoolne maitsepildilt.

Samas visuaalse poole pealt on see taldrikutäis ju vägagi efektne, kas pole? Kuldpruuni vormiroa ruudud, kontrastsed kurgi-tomativiilud, vaheldumisi mõnusa punakapsa-salatiga. Ja parim moment selles roas oli see külm kaste, mis üllatas vähese – aga siiski tuntava – Cayenne pipra nüansiga!

Kokkuvõte sedapuhku vastuokslik. Köök üldjoontes teab oma tööd ja suudab pakkuda mõõduka raha eest täiesti normaalset toitu. Supipöial vaatab pisut horisondist kõrgemale, praepöial jääb küll neutraalsesse rõhtasendisse, kuid kiidab kastme maitsestamise julgusekese eest (tõsi-julgeks seda siiski nimetada ei saa). Saalipersonal peaks aga natukene paremini mõtestama enda tegevust, nii et see pöial vaatab allapoole. Summarselt saab asi olema neutraalne – soovitada väga ei mõista, aga see tsentraalse asukohaga ja garanteeritud publiku/külastajaskonnaga puhvet saab ilmselt ka ilma selleta hakkama.

---

lugu ilmus siin

Bergamo (Tallinn)

Maneeži tänavas leidub üks vanakooli keldripuhvet, mis ei näe kuidagimoodi vaeva enda reklaamimisega. Enamiku ajast ei näe tänaval üleüldse mingit viidet sellele asutusele, täna juhtus olema välisukse kõrval vähemalt harkjalg, mis sest et kokkuklapitud kujul. Keldrisse laskudes avaneb paarikümne kohaga saal, milles oli parasjagu vaid üks sööja, kes samuti peagi lahkus.

Menüü on ausalt öeldes veider. Trükitud-kiletatud versioonis räägitakse sushidest. Baarileti kõrval maas oleval harkjalal aga räägitakse päevasupist, -praest ja komplekslõunast. Veebis ei leia aga üldse mingit menüü-sarnast infot. Kuna aga asutusel on ilmselge slaavi hõng ja menüüs oli seljanka (6.10), siis mõistagi valisin selle.

Slaavi hõng sai järje slaavi aktsendiga meesterahva poolt, kes aga siiski üsna heas riigikeeles asju ajas. Supi kohta küsis ta, et „kas suur või väike“, millest valisin mõistagi väikese, sest köögi käekirjast arusaamiseks pole ju palju vaja. Aga ühtlasi ma ei tea nüüd ka, mis selle maksumus on :)

Supike ise jõudis minuni peaaegu kohe, kui olin lauda istunud ja väikeseks ei oskaks ma seda küll nimetada. Esmamulje on ilus, kasvõi sellevõrra, et hapukoor toodi eraldi. Leemeke oli küll jahe, aga see-eest rammus, ujutades enda pinnal jällegi slaavi kombe kohaselt sidrunikildu ja oliivirõngaid.

Singikräbalad, viinerikillud, aga õnneks ka kenad suitsuliha ribakesed. Ootuspärased kurgitükikesed ja vähem-oodatud kartulitükid. Sihuke keskpärane värk, aga ... vata minu meele tegi heaks, et supi kõrvale toodud leivataldrikul oli ka korraliku kange sinepi tuubike – sörts seda muudab iga seljanka korruse võrra õilsamaks!

Teise roa valikus, mida leti tagant ette loeti (ja mida ei leidu mingilgi moel menüüdes) kostis „kodune kebab“, mis kõlas piisavalt huvitav muude „sealiha prantsuse“ jms hulgas. Paraku ei tea ma nüüd ka selle maksumust.

Leti tagant küsiti ka, et kas soovin juurde kartulit, riisi või tatart – ja ma tellisin riisi, mitte ei hakanud küsima selle asemel salatit. Lihtsalt paar kirjeldust tagasi tehti mulle sõbralik märkus-kommentaar, et peaksin siiski selle ballasti ka võtma, kuna köögi võimekus või võimetus seda kõige lihtsamat komponenti menetleda võib olla väga kõnekas. Ja oiiiii kui õigus see oli!

Praad saabus u 10 min peale supi saabumist, mis on suurepärane ajastus. Visuaal on kenake, on nii värve kui kompositsiooni, kastmed on serveeritud eraldi, mitte kallatud lihale jne. Kena värk.

Ja teate, ma alustangi riisist! See kas teate oli suurepärane, maitsev, sõmer ja kergelt kollakas. No pagan, täiesti selline tunne, nagu oleks tegu ploviga! Kahjuks oli teda liiga palju, et ma ei suutnud seda kõike ära süüa, aga see on juba minu probleem.

Kebab ehk antud juhul ahjuplaadil küpsenud hakklihapätsike oli ka suurepärane. Paprikaga tuunitud kotleti sugulane maitses mahlaselt ja suurepäraselt maitsestatuna, nägi välja isuäratav ja lõhnas samamoodi. Nn korea-pärane porgand oma tšilli, küüslaugu ja koriandri puudutusega on alati meeldiv lisand. Värske kapsa-sibula-kurgi-tomati-redise salat oli küll üsna maitsetu, kuid siiski mõnusalt krõmps. Leebe soe koorekaste ja särtsakas adžika. No maitseid nii et keel laksub!

Lahkumise eel astusin veelkorra leti ette, et väljendada oma tänu ja tunda huvi, et kuidas taeva pärast saab riisist sellist maitsvat imetegu teha? Selgus lihtne nipp – tuleb lisada võid ja kurkumit. Nomuidugi! No sellest ju saabki piisavalt lähedase elamuse ploviga!

Kokkuvõte kahetine. Supipöial jääb üsna loiult horisontaal-asendisse, ehkki rõõmustab sinepi-lisandi eest. Praepöial hüppab aga üsna maksimaal-asendisse püsti ja seda suisa mitu korda järjest – novat mitte ei oleks midagi nii maitseküllast oodanud! Koos pudeliveega läks see söögikord mulle maksma 12.40 ning raha- ja ajakulu ning maitseelamuse koosmõjus hüüan ma „kindlasti soovitan“!

---

lugu ilmus siin

Kohvik Lavazza (Narva)

Narva Fama keskuse kõrval olevas kontorihoones paikneb üsna nähtamatult toimiv puhvet Lavazza. No tõepoolest, isegi kui ma olin kogemata näinud reklaam-videot, kus koha perenaine kuulutas välja mingi kampaania, pidin ma ikka otsima, et seda üles leida – ei mingit reklaami peale luitunud kleepsude nurgatagustel akendel. Luitumise põhjus on lihtne – pesa on selles asukohas tegutsenud vist u 15 aastat.

Sisenemise hetkel selgus ka kampaania väljakuulutamise põhjus. Sööjaid oli saalis ainult üks ning minu mahaistumise hetkel lahkus temagi. Aga noh, ega praegu elab kogu see sektor kauaveniva kriisi tingimustes.

Valisin tahvlile kribatud menüüst oma toidud, maksin ja istusin maha. Praktiliselt ainuke klient, tuletan meelde. Ja napi vahega toodi minu ette kaks käiku korraga. Ehhh ja ohhh, ma ju ei valinud „komplekslõuna“ varianti, mis õigustaks sellist korraga toitude toomist. Aga ega’s midagi, sööme seda mida ja kuidas antakse.

Esimeseks käiguks valisin „kanasupp“ (3.-EUR). Üldjoontes tuleb ju öelda, et seda ma saingi – leem lõhnas keedetud kana järgi ning mõnel määral leidus rinnaliha kiude ka kausis. Kartulikuubikud ja riis. Kõike seda üsna näpuotsaga. No ja päris mage on see kraam. Nii mage, et küünitan laual olevate soola- ja pipratopside järele ning pisut tuunituna söön väheldase kausikese siiski tühjaks.

Teiseks käiguks on vahepeal mahajahtunud „kanakotletid“ (5.-EUR). Või noh, mis „kotletid“. Taldrikul on kotlett üks tükk, ainsuses. Jaheduses ja mageduses. Kuldseks tuunitud kartulisektorid (magedad). Punase kapsa ja porgandi hautis, mis oli vähemalt veidi hapukaks tuunitud.

Kokkuvõte tuleb kasin. Toidu odavus ei pea ju ilmtingimata tähendama ka maitsevaesust, kas pole nii? Võibolla on see nurgatagune asutus väga hea oma teises valdkonnas, nn bankettide korraldamises (venekeelses keeleruumis nimetatakse niimoodi praktiliselt igat pidulikumat koosviibimist, millel pakutakse ka süüa-juua). Kui seda kohta üleüldse soovitada, siis vaid inimlikust kaastundest proua vastu, kes ise nii köögis kui leti taga askeldab ja kohmakaid reklaamivideosid teha üritab. Või noh siis juhuks, kui kokkuhoid lõunasöögi puhul on eesmärk omaette.

---

lugu ilmus siin

12 Tooli Cafe (Tallinn)

Mäletate puhvetit nimega „Kodused toidud“ bussijaama vastas? Tubli! Hoidke need mälestused alles ja soojad, sest teda pole enam ja kadunukesest tuleb ainult head rääkida.

Nüüd on samas kohas „12 tooli cafe“, välimuselt ja sisemuselt heledam ja helgem, 6 laua ja 12 tooliga. Kui eelmine koht oli oma olemuselt üsna lihtne vanakooli söökla, siis uuel on tõepoolest soovi olla midagi veidi kõrgemate pretensioonidega, seda nii interjööri kui valiku ja hindade poolest. Aga ega hinnaklassi tõstmine ongi parimal moel õigustet läbi muudatuste.

Kella-kolmesel ajal oli minu sisseastumise hetkel kohal vaid üks sööja ja äramineku hetkeks veidi rohkem. Ilmselt pole u kuu aega tagasi ennast avanud asutus veel jõudnud turule sisse süüa. Mõningast konarlikkust paistis ka muudest detailidest.

Minu tellimuse vastuvõtmisel miskipärast kappas letitagune daam kööki ja kutsus jahuse põllega proua endale appi. Kui ma maksin oma tellimuse eest, selgus, et pole tagasi anda – noh viiskümmend senti pole ju ka mingi probleem. Kui seejärel palusin, et kas saaksin vähemalt tšeki (et kirjutamise hetkel meelde tuletada hindu), siis selgus, et tšekiprinteril on paber ka otsa saanud. Noh, las ta olla. Kuid kuna tänapäevane kassasüsteem ei lase teha kaardimakseid ilma paberita, siis paluti järgmistel sisseastujatel maksta samamoodi sularahas. Vahepeal läbi astunud veidi joviaalses tujus mees sai õlleküsimise peale pehme slaavi aktsendiga vastuse: „jejoole, jejoole alkohooli“. Keeruline on see puhvetipidamine, kas pole.

Esimeseks käiguks valisin kahekohalisest supivalikust mõistagi seljanka (7.50) ja selgus, et see oli hea valik. Mõne minutiga minu ette jõudnud tellimus oli igati kombekohane – hapukoor eraldi serveeritud ja isegi pipraga dekoreeritud! Supi pinnal näputäis hakitud tilli ja sidruniviilakas. Iluspunane leemeke oli ehk küll natsa magusavõitu, kuid kõigis muudes mõtetes vastas ootustele. Nii viineriootustele kui vähemalt kolme muu liha, sh suitsuvorsti ootustele.

See, et peenelt hakitud singist oli supi sisse sattunud ka arvestatavas koguses pekikuubikuid, on minu jaoks täiesti OK. Ühtlasi oli ju ka leemeke omandanud piisavalt lihast rammu ja jättis koos sibula-porgandi-hapukurgi komponentidega igati ontliku mulje. Mitte gurmee ega kulinaarne kõrgklass, kuid ikkagi maitsev ja meeldiv – ning see on ju peamine!

Teiseks käiguks võtsin „Krõbekana trühvilvõiga ja kartulipüreega“ (12.-EUR). Kohale jõudis see u 10 minutit peale suppi – ja see on suurepärane ajastus!

Kana ise oli tõepoolest krõbedas koorikus, kuid meeldiva kooriku all leidus u kolmandik kana rinnafileest, mis oli paraku täiesti mage ja toorepoolne. Selle pinnale kallatud sulavõi õhuke kihike oli eraldivõetult küll meeldivalt kreemine ja pigem juustune kui trühvline, kuid sellest tilgakesest ei piisanud kuidagimoodi kogu liha maitsestamiseks.

Kartulipüree oli lihaga üsna samas võtmes. Mitte krõbeduse, aga mageduse mõttes. Salatikuhilake rukolast, kurgist ja tomatist oli õrnalt hapukaks tuunitud ja leebelt meeldivake.

Kokkuvõte on kahetine. Supipöial on üsna püstipoolne, kuid praepöial samavõrra allapoole näitav. Uus kohake aga väärib toetust ikkagi, seega soovitan minna ja tellida vähemalt seljanka, ehk jõuavad ka muud detailid ja avamisaegsed konarused sellele järele.

---

lugu ilmus siin