Theatrumi kohvik Ait (Tallinn)

Varem Kloostriaida nimelises kohas tegutseb nüüd kohvik Ait. Kuigi tšeki peal ja FB aadressil on siiani kirjas „Kloostriait“, võta sa nüüd kinni. Ja no ega siin midagi visuaalselt küll muutunud pole ning ega saakski – ajalooline hoone ikkagi. Või siiski – kas varem polnud siin leti lähistel seina ääres ka klaasuksega metall-ahi vms kütekolle?

Pealinna värk ja traditsioonidega koht – hilislõunasel ajal jagub siia, mitte kõige elavama liiklusega tänaval puhvetisaali päris arvestatav kogus rahvast isegi talvisel madalhooajal.

Igatahes on pakkumises kahte sorti suppi, millest valin harva pakutava „Rassolnik“ (5.-EUR). Seda, et suppi pidi ise endale kaussi kulbitama, avastasin ma juhuslikult. Ja et söögiriistad tuleb ise võtta, ka seda ei taibatud letist osundada. Milleks, onju, kõik ju teavad. Supi peale sai lisada hapukoort ja maitsemuru, minu valik on viimase kasuks, mis sest et talvehooajal pole sellest palju enamat kui silmailu.

Kuid supp ise oli üsnagi aus. Tulikuum, aga see sobib tublide miinuskraadidega talveilma tingimustes väga hästi. Lõhnab marinaadi järgi nii nagu rassolnikule kohane. Ohtral kruupe, veidike liha, mõõdukalt köögivilju – selline lihtsapoolne supike, kuid mille happeline põhi koos soojusega lööb kere kenasti soojaks ja pakub ka piisavalt maitserõõmu. Ei midagi erilist, aga meeldiv ja mõnus kodune tervitus üle pikkade aegade.

Ma ei oska nüüd öelda, millest tingituna, aga kui olin supikulbitamist lõpetamas ja laua poole end keeramas, aga vägapikaripsmeline letitagune piiga tuli küsima, et kas soovin praadi kohe või hiljem, kui olen supiga lõpetanud? Kas see oli nüüd persoonipõhine lähenemine või üldine tava, ei tea, aga see on üks ilus ja õige küsimus. Muidugi soovin hiljem.

Ja täpselt nii ka läks. Vaevalt olin supikausi endast eemale lükanud, kui kõpsti asetati lauda praetaldrik. Ajastus on ju kena, aga mul on tunne, et see roog oli letinurgal oodanud, sest toit oli vaevu leige.

„Kalakotlett riisiga“ (7.00 EUR). Jaaaaa, tõepoolest see kotlet oli kohe väga intensiivselt kalane, mitte saiapõhine nagu tihti juhtub. Pehme, üsna mahlane ja meeldivalt maitsev ahjuplaadi-pätsike kippus küll veidi kahvli all lagunema, kuid sellest pole hullu. Köögiviljasegu – porgand-mais-aedoajupid – oli maitsvamaks tuunitud seente ja spinatiga ning vaatamata leigusele maitses päris hästi. Riis seevastu oli igati ilma millegita ning seetõttu jäi ta minust ka suuresti puutumatuks – maitsestamata ballasti vastu mul huvi puudub.

Kokkuvõte vaoshoitud, kuid siiski positiivne. Maitse-elamuse mõttes polnud see küll mingi õnnestunud super-elamus, kuid kui võtta asukoha / maksumuse / ajakulu korrelatsiooni, siis edulugu ikkagi. Napilt 15 minutiga olin selle söögikorra manustanud ning mõõduka rahuoluga taas jäisel tänaval, kuid nüüd juba sooja nahavahega. Soovitus pole küll hõiskav, kuid siiski soovitus.

---

lugu ilmus siin

Suur vend (Viljandi)

Detailitäpsus menüüs võib küll olla tappev köögi loomingulisusele, kuid võtab maha kõikvõimalikud pretensioonid kundede poolt.

Noh et seljanka on juba nimetusena markeeritud kui „Kodune seljanka“ ja selle juurde lisatud kirjeldus (sealiha, vorst, kartul, sibul, tomatipasta, porgand, marineeritud kurk, hapukoor; 5.50), siis no ei saa kuidagi ju nuriseda, kui sa kõik lubatud komponendid supist ka leiad. Sealhulgas nii kartuli kui hapukoore. Ilma sellise loendita võiks ju muidu undama hakata, aga nüüd sööd, liigutad kõrvu ja oled rahul.

Ja pealegi, kas panete tähele mida pole? Ei nimistus ega pildil, supi sisust rääkimata. Viinerit ei ole! Jeeeee, see on vist küll üks väga väheseid puhveteid, mis ei arva, nagu seljanka peaks olema viinerileotis! See eest on korralikult liha ja veel korralikumalt maitset, isuäratavat happekest ja mõõdukalt vürtsikest!

Sisuliselt tühjas kõrtsisaalis oli vaatamata küdevale kaminale jahedavõitu, kuid eks tegu oli ka alles päeva algusega. Seda mõnusamalt lõi kuum ja aromaatne supp sisemuse soojaks ja ninaotsa kergelt vesiseks. Uhh, see oli mõnus sissejuhatus.

Teiseks roaks valisin puhtalt nime ja menüüs esimesel, aulisel kohal olemise alusel „Kuldsiga“. Küsisin küll üle, et misasi see siis on ja sain aru, et tegemist on selle roaga, mida postsoveti köögis tuntakse kui „sealiha prantsuse moodi“. Kirjeldus: „seafilee, sibul, majonees, juust, soe kaste, toorsalat; 12.00/10.00“. See teine hind oleks siis käinud roa „Kuldpõrsas“ kohta, kuid mis ma siin ikka üritan põrsast mängida, ammu juba suur siga ... või see, suur inimene.

Kui aga leti tagant küsiti, et missugust kartulit ma juurde soovin ning mina küsisin vastu, et „kas ilma kartulita saaks?“, siis pakuti selle asemel hoopis välja riisi. Ei-ei, kas saaks lihtsalt liha ja salatit? Nohnäed, saab ju küll.

Liha jõudis minuni u 15 minutit tellimise hetkest, mis on suurepärane ajastus, lastes ennem kenasti supiga ühele poole saada. Koorene värskekapsa-kurgi-tomatisalat ja hapukaks tuunitud hiinakapsa-paprikasegu olid kenasti värskelt valminud, mitte eilsed jäägid, nagu pubides kordades juhtunud on.

Liha ise oli altpoolt tuleva kuumuse tingimustes põhjast mõnusalt kergelt krõbedapoolseks saanud, peal sulanud juustuga kaetud. Kas see liha oli nüüd veidi sinepit saanud või oli tegu päris-majoneesiga, milles sinep ka kasutusel, seda ei oska öelda, aga maitse oli lihtsalt mõnus, veidi särtsakas ja oma pehmes rammususes garanteeritud rahulolu esilekutsuv.

Kokkuvõte tuleb tublilt positiivne. Supipöial on suisa õnnelik kohtumise eest viinerivaba seljankaga, praepöial muheleb lihtsalt rahulolevas täiskõhutundes. Soovitan, muidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Wokkin (Narva)

See on üliharva esinev juhtum, kui ma lähen ühte kohta teist korda, et teha toidu-ülevaade. Eelmisel korral u pool aastat tagasi tellisin küll samas puhvetis toidud ja sõin nad ära, kuid kirjeldusest ei saanud asja, kuna samal ajal jauras ja laamendas puhvetis purjus vant, kelle väljaviskamise käigus löödi asutuse ukseklaas mõraseks. Toona ei olnud mahti endale mõttelisi märkmeid teha, et neid hiljem looks kirjutada.

Nüüd siis lähen teisele katsele ja astun samast mõrasest uksest sisse. Seekord õnneks ühtegi jauramit pole, miska saan rahulikult muljete kogumisele keskenduda.

Mind on alati hämmeldanud asutused, kus on menüüs väikese raamatu jagu lehekülgi ja lõputu joru roa-nimetusi. Sisuliselt peab see tähendama seda, et tegelikult kombineeritakse samu komponente veidi ümber ning serveeritakse teise regiooni / kulinaarse traditsiooni esindajana. See asutus siin pakub 174 nimetust. Aga no ju nad siis teavad, mida teevad.

Esimeseks käiguks võtan kõneka nimetusega roa numbri 31 alt: „Chef special soup“ (Paks supp kana, sealiha, krevettide, nuudlite & juurviljadega; 5.50) Üks tšillikaunake nimetuse juures lubab midagi talvisele ilmale sobivat ja soojendavat.

Napilt 5 minutiga saabubki vahvalt assümmeetriline kausitäis, kuigi sellega on juba ette kaks väikest ebakõla. Esiteks ei teinud letitagune näitsik isegi katset mulle pakkuda / lisaks müüa aasiapärastele puhvetitele omast ja menüüs kenasti kirjas olevat naani, selle asemel toodi vaid tavapärased leivaviilakad. Teiseks anti „tööriistaks“ mitte aasiapärane keraamiline, vaid jällegi siinsele kandile omane metall-lusikas. Einoh, mõistagi võiks see metall-variant kah lauas olla, juhuks kui klient ei oska keraamilise versiooniga midagi peale hakata, aga algupärase detaili puudumine pole nagu õige.

Supp ise on ootuspärane. Tärklisega veidi paksemaks tuunitud, soojendava ingveriga ja natikese särtsaka tšilliga. Kanajupid ja vähesed nuudliribad, veidi munahelbeid, pisikreveti-kirbalaid ja porgandikillud. Kausitäis aromaatset keresoojendust, mis paneb ka nina mõnusalt lörisema – kena värk!

Teiseks käiguks tahtsin midagi veel surisevamat ning valisin 99’lt realt „Szechuan pepper beef“ (Loomalihafileetükid paprika, sibula & selleriga Szechuani pipra kastmes; 9.90) Kaks kaunamärki tõstsid vürtsiootused kõrgele.

Veelgi lopergusema kausi saabumiseks läks u 8 minutit, mis ajalises mõttes on väga niru, sest ma polnud veel supiga isegi mitte poole peale jõudnud. Kuna ma olin sisuliselt ainuke inimene saalis, siis poleks ju raske olnud panna teine käik köögilambi alla sooja kätte ootele?

Kuid muid agasid tuleb veelgi rohkem kui supiga. Esiteks – taaskord null katset mulle lisaks müüa riisi või nuudleid (mitte et ma neid vajaks, aga ikkagi). Teiseks – lauda tuuakse lisaks lihakausile ka suur taldrik, mis omaks mõtet juhul kui samas oleks olemas ka seesama riisikraam vms, siis oleks lisataldrikul riisi ja kastme kombineerimise funktsioon. Kolmandaks – ei mingeid söögipulgakesi, ainult otse kastme sisse torgatud metall-lusikas.

Noh ja kui aus olla, siis see roog ole pigem mitte „liha kastmes“, vaid „kausitäis kastet vähese lihaga“. Selline tihkem supp noh. Ja pigem magus-hapu, kui vürtsikas. Ehkki märgiliselt kahekaunane, siis sisuliselt vähem-torkiv kui esimene ühekaunane roog. Ei, ega ta sellepärast halb olnud, seda mitte. Tärklisekoorikus läbipraetud õhukesed loomaliharibad, krõmpsjad sibula ja paprika lohmakad tükid, leebelt vürtsikas-magus leemeke – kena kraam ju kõik, kuid lihtsalt ei vastanud ootustele. Mõistagi ega Sichuani pipar polegi tegelikult pipar, kuid esiteks kaustatakse seda aromaatset ja selgelt eristuva maitsega lisandit tavaliselt koos järsult terava tšilliga tasakaalustajaks, teiseks peaks tema eeterlik vaigusus olema roas selgelt tunda. Siin polnud.

Kokkuvõte sedapuhku ludripoolne. Köögi oskuslikkus aasiapärast maitse-elamust toota on ju enam-vähem tasemel, kuid saaliteenindus/müügipool lööb kogemusenäidiku allapoole. Supipöial vaatab horisondist veidi üles-, praepöial samavõrra allapoole. Soovitust on sellise taseme pealt keeruline anda.

---

lugu ilmus siin

Ephesus (Pärnu)

Aeg-ajalt tasub revideerida oma vanu teadmidi/eelarvamusi. Aastaid tagasi olin sellesse puhvetisse sisse astunud ja pisut pahaselt enda jaoks puhisenud, kuna seal pakuti parasjagu ainult erinevaid nn paninisid ehk täidisega praesaiu. Ja peale seda oli minu peas selle asutuse asemel tühi koht, sest no saiasööja ma pole.

Nüüd aga mingi uitmõtte ajel võtsin vaadata siinset veebimenüüd ja imestasin, et kae mis ilu siit vastu vaatab, korralik valik ja sh ka minu jaoks eksootiliselt kõlavaid roanimesid. Oi seda tahan ma nüüd küll üle vaadata! Ja oh rõõmu sellestki, et nad ei piirdu ainult mõnetunnise lahtiolemisega lõunapakkumisteks või õhtutundideks, vaid pakuvad täiemahulist ajakava – see on Pärnus muuseas mitte tavapärane praktika hooajavälisel perioodil.

Minu isiklik rõõm muidugi asendus kahjatsusega, kui nägin talvisele Pärnule tavapärast vaatepilti ehk üsna suures saalis lisaks endale vaid ühte kahepäilist laudkonda. Aga no teisalt jällegi – minu jaoks seda sujuvam külastuskogemus, onju.

Supivalik on küll ainult kahekohaline ning midagi kreeka-türgipärast valikus polnud – aga just neid kahte kööki üritab puhvet pakkuda, lähtudes nii nimetusest kui ka saalis askeldanud tõmmupoolse noore mehe sõnadest. Võtsin üsna soome turisti lõhnalise valiku „Lõhesupp“ (7.50) ning jäin ootele.

U 10 minutit peale tellimust toodi minuni midagi palju enamat kui lihtsalt supp! See oli terve väljapanek ning oooooo kui efektne!

Kõigepealt ühel taldrikul hiiglaslikuna mõjuv, kohev-lohmakas lavašš (sisuliselt õhukese-seinaline krõbe „õhupalliline“ moodustis). Siis teisel alusel veidi nihkes valgusfoorina kolm määrdekest selle lameleiva peale. Kollane hapukas-soolane dekoratiivne toorjuustune määrdeke. Siis punane tomati-sibula-küüslaugu salsataoline särtsakas segu. Seejärel rohekas guacamole, millel oli ka kenasti tšillisära. See kõik oleks juba piisav vaimustusega kirjeldamiseks ja teistelegi soovitamiseks.

Kuid ega ka supike oli kenasti tehtud, kalarohke nii lõhnalt kui maitselt, sisaldades lisaks kalatükikestele peenelt lühikesteks nn julienne’deks lõigutud porgandit-kartulit-suvikõrvitsat. Jah noh võibolla veeeeeidi magedavõitu, kuid kausikese kõrvale asetatud sidrunisegment andis võimalust tuunida juurde hapet ja soola-pipratopsid olid kah laual olemas, nii et see on pisiasi.

Teiseks käiguks võtsin midagi türgilikult kõlavat – „Hünkar Beğendi (Osmani veisehautis baklažaanipüreega) - Õrn hautatud veiseliha serveeritakse suitsuse röstitud baklažaanipüree peal koos kreemja jogurtiga; 19.50“

U 25 min peale tellimist saabuski uhke kandiline taldrik, mille keskmeks oli lihtsalt oivaliselt maitsestatud ja väga heas küpsusastmes veiselihatükikeste kuhi. Baklažaanipüree suitsususe osas ma esitaks küll küsimärgi, kuid regionaalse eripärana oli see liha juurde kenake lisand ikkagi. Nö härmaviljade jätmine kenasse krõmpsusastmesse on alati hea mõte. See, et ma ei osanud kuigivõrd suhestuda suure lusikatäie tahke toorjuustuga, mida siinmajas jogurtiks nimetatakse, on juba sügavalt minu probleem – ju selles köögiruumis niimoodi ongi kombeks.

Kokkuvõte on ülimalt rahulolev – supi kõrvale pakutud ootamatu lopsakas-maitseküllane kõrvalroog annab põhjust suisa kergeks vaimustuseks ja supipöidla väga püsti panekuks. Preaepöial kiidab sisulist minimalismi ja ülimeisterlikku lihakäitlemist. Soovitus tuleb kergelt ja rõõmsalt – jah muidugi minge ja proovige ise ka järele!

---

lugu ilmus siin

Juustutäidisega panni-piirakas

Tead misasi on hõtšin? Noh aga hatšapurit ikka tead? Noh ja isegi kui ei tea, pole hullu, panni ikka oskad kasutada? Nonäed, siis on ju kõik korras!

Selleks et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et ... süüa tehakse sellest, mis on. Noh sest et sellest, mida sul ei ole, ei saa ju ka midagi teha! Ja minna kuhugi otsima seda ühte spetsiaalset komponenti, ilma milleta on kõik valesti? Noh kui viitsid, siis mine. Mina teen sellest mis on.

Minul oli eilsest ülejäänud kartulipüreed. Ja veidi kapsa-porgandisalatit. Noh ja kuna hiljuti sai käntsakas sulugunit ka toodud, siis sidus minu väike valge pea need kokku. Sina ei pea niimoodi mitte tegema. Ja iga kaukaasia kulinaar-võitleja ütleb, et NIIMOODI küll teha ei tohi!

Mina igatahes segasin need kaks nimetatut kokku koos kliide ja jahuga. Segasin ja sõtkusin seni, kuni tulemuseks sai elastne tainas, mis enam laua ja käte külge ei hakanud. Maitsestasin õige pisut, sest tainas ei pea maitsetu olema, kuid peamine maitse tuleb niikuinii täidisest.

Suurest taignahunnikust võtsin siis mugavad peotäiesuurused jupid, sõtkusin ümaraks kettaks ja asetasin peale riivjuustu. Suluguni võiks olla u pool massist (selle sulavuse-elastsuse tõttu ning ka maitse on oluline), ülejäänud poole paned juba mingit muud. Kui tugevamamaitselisi (nt brõnza vms) ei leidu, siis lisa lihtsalt riivjuustu-segule mingit meelepärast maitset, noh nt küüslaugupulbrit vms.

Siis näpid taignaketta servad kokku (umbes nagu hinkaale tehes) ja litsud saadud pätsikese uuesti laiaks, nii et moodustub u sentimeetrine kettake. Peamine point sellel tegevusel on see, et juust ei oleks mitte nt lihtsalt taignaga läbisegatud, et ta ei oleks taigna-panni kokkupuutepinnal, vaid taigna sees täidisena. Oluline on mõista, MIKS sa seda midagi teed, mitte küsida täpset retsepti ja õpetussõnu, onju.

Ja edasin on juba imelihtne nagu legoladumine või muu säänne nokerdamine. Tõstad aga kettad pannile ja praed kuldse koorikuni mõlemalt poolt. Kuival pannil saab tulemus ühtemoodi tore, aga siis on mõistlik kraam sulavõiga üle pintseldada (nagu hõtšinide puhul) või siis praadida ikkagi õlisel pannil - nagu panni-piirakaid, pannkooke jms enamasti siinkandis tehakse.

Lased veidi-veidi jahtuda, et sulajuust suud ei kõrvetaks ning manustad. Kohviga või piimaga või millega iganes. Kokkamine peab rõõmus ja mänguline olema, tulemus maitsev ... ja need ongi ainsad reeglid, mida oma köögis järgida!

Pankaagid (Pärnu)

Tänu erinevatele päevapakkumiste portaalidele olen ma avastanud kohti, mida poleks ise leidnud või kuhu osanud sisse astuda. Sest no nt pannkoogikohvikusse Pankaagid poleks ma tõepoolest osanud sisse kiigata ilma eelinfota, et neil pakutakse lõunasel ajal ka päristoitu.

Tõsi küll, nende pakkumistega on kah nii nagu on. Ehkki kirja on nad ise pannud, et pakkumised kehtivad 11.-16.00, siis tegelikult kehtivad seni kuni on.

Eelmisel korral Pärnus käies üritasin u poole nelja paiku sinna sisse astuda, aga põrkusin kahe uksest väljuva proua otsa, kes enda järel ust lukustasid. Minu küsimuse peale – et miks ja mis – öeldi, et kui kõik portsud on maha müüdud, siis nad lihtsalt lähevad varem ära.

Seekord jõudsin ukse taha 15.15 ja nägin, et pakkumiste reklaamiga harkjalg-infotahvel on veel ukse taga. Sisse astudes igaks juhuks küsisin üle, et kas köök ikka töötab ja süüa antakse? Jaatava vastuse peale astusin edasi ja ajasin mantli seljast maha.

Siis aga selgus, et supi ja prae pakkumisest on järgi ainult suppi. Noh olgu peale, nuputasime muust menüüst välja midagi, mis on kõige lähem praele ja istusin ikkagi maha.

Seljanka (5.-EUR) jõudis minuni mõne minutiga. Ohsapoiss, on see alles lahmakas taldrik, jõudsin mõelda enne asjasse süvenemist. Aga süveneda polnduki väga palju millesse.

Supi leem oli küll asjakohaselt happeline ja meeldiva maitsega, kuid sisu koosnes praktiliselt ainult viineriseibidest ja miniatuursete marineeritud kurkide killukestest. Näpuotsaga imeväikseid singikuubikuid ja miskipärast veel ka suuremaid kartulitükke. Ja keset suppi loksuv hapukooreplärakas koos rohelise petersellioksaksesega. Väga kentsakas ja minimalistlik valik komponente, ehkki kordan, et kraam kokku oli ju maitsev ja taldriku sõin ma kenasti tühjaks.

Toidu tellimise ajal küsis letitagune proua väga kiiduväärselt, et kas toob supi ennem ja teise käigu hiljem või kõik korraga? Selle järel aga juhtus see, et supp toodi küll tehniliselt ennem, teine käik aga vaid mõned minutid hiljem, kui olin supiga vaevu poole peale jõudnud.

Soe kanasalat (Teriyaki kana, praekartul, jääsalat, kurk, paprika, küüslaugu- trühvlikaste, tomat, fetajuust; 11.-EUR) oli soe vaid tinglikult. Külma salatisegu peale asetatud algselt soojad kanatükikesed olid ooteajaga mõistagi maha jahtunud, kuid siiski maitsvad.

Hiigelsuure taldriku ühte serva poolkuu-kujuliselt sätitud salatikuhil oli kokkuvõttes maitsev, ehkk selles salatikastmega läbisegatud massis ei osanud ma ka kuigivõrd aru saada nendest lubatud trühvli- ja küüslaugu elementidest. Samas tuleb visuaalse struktuuri loomise eest kööki siiski kiita – sellesse lõpptulemusse oli pandud esteetilist püüdlikkust.

Kokkuvõte on kõhklevalt positiivne. Talvise madalhooaja tingimustes on üldjoontes arusaadav, kui päeva alguses lubatud road on päeva lõpuks otsa saanud ning juurde neid ei tehta. Samamoodi võib tinglikult mõista, et pannkoogikohvik ei peagi olema linna parima seljanka keetja. Kuid vaatamata sellele jääb supipöial horisontaalsesse asendisse ja ega praepöidlalgi pole põhjust kuigi palju kõrgemale tõusta. Soovitus ei kõla just kuigi entusiastlikult, aga ma arvan et oma põhilises turunišis on nad tegijad ikkagi.

---

lugu ilmus siin

Shu-Shu (Narva)

Kuna oli asja Fama keskusesse, siis vaatasin ühtlasi ringi, et kas mul on mõni toidupesa siin majas veel külastamata. Ega ausalt öeldes on siin linnas supipöidla asju keskmisest keerulisem ajada, sest ega kohalik rahvas pole kuigi väljas-sööja (eelistades kodukööki) ning seega on puhvetipidamisega riskijaid suhteliselt vähe linna elanike arvu mõttes (kui palju neist siin reaalselt elavad, on veel omaette teema).

Igatahes märkasin veidi kummalises kohas – Hesburgeri saali tagaseinas ust, mis viitas mingile sushi-kohale. Sushisid ma küll ei fänna, aga kuna tihtipeale on nendes asutustes ka midagi muud, siis astusin ikkagi sisse. Lisaks liiga kaua fritüüris kasutatud õli spetsiifilise lõhnale oli asutuses vaid üks pisike laudkonnake piigasid, nii et sain vabalt valida laua ja oma asjad ka kiirelt aetud.

Kahjuks ma ei suutnud leida puhveti veebipesa, et selle menüüst kopeerida korrektseid toidunimetusi ja –kirjeldusi, seetõttu panen siia teksti üles nimetused nii, nagu nad tšekil kajastuvad.

Õnneks pidas mu oletus paika ning menüüs oli ka suppe. Ausalt öeldes lausa üllatavalt laias nimistus, ehkki mõistagi nad olid kõik misosupid erinevate komponentidega. Nende komponentidega, mis sushide sees kasutust leiavad – aga ega sellisel kulinaarsel loomingulisusel ja ristkasutusel pole ju mitte midagi viga, pigem vastupidi!

Valituks osutus siis „misosupp angerjaga“ (6.80), mis jõudis minuni napi paari minutiga. Tiheda miso-hõljumiga vedelik oli algselt tihedalt kaetud peenelt hakitud porru tükikeste ja kahevärvilise seesamiseemnete seguga, lõhnates meeldivalt intensiisvselt angerja järele.

Vaevalt olin jõudnud asuda suppi helpima, kui lauale asetati ka teine käik. Pfffffff, kui niru ja loll teenindusviga – ma olin ju sisuliselt ainuke kunde saalis, ajatada teine käik peale esimese lõppu oleks olnud lihtsamast lihtsam!

Aga tagasi supi juurde – see oli küll ootuspäraselt eimsikine/umamine, sest see on juba misosuppide olemus, kuid angerja spetsiifiline magus-rammus lõhn ja maitse kompenseerisid selle halluse. Tõsi küll, osa sellest kalalis-merlisest aroomist on mõistagi nori-vetikate teene. Samas lisatud riis ja peenelt hakitud keskmiselt pehme tofu ei andnud peale massi siia midagi juurde, aga – ootuspäraselt ju nii pidigi olema.

Teiseks käiguks olin otsinud midagigi sushist erinevat ja õnneks päris menüü lõpuks oligi „Gyoza veiselihaga“ (6.90). Ma nüüd ei tea kui kõvasti jaapanlased selle kohta solvuvad, aga eks ta üks pelmeenide/pirukate suguseltsi esindaja ole. See kõige universaalsem toitude alaliik – misiganesasi taignas :)

Kuus kunstipärast pikergust gyozat serveeriti mulle miskipärast koos noa ja kahvliga, mitte toidupulkadega. Noh vat sihuke on siis selle asutuse suhtumise järgmine näitaja.

Gyozade kohta ei oska nagu midagi mõistlikku öeldagi. Pidin neid sööma jahtunult, eksole. Miskipärast olid nad juba üle kallatud magusa ja vähevürtsika kastmega, mis mattis igasuguse võimaluse aru saada liha enda maitsest. Aga laias laastus oli ka see ootuspärane kraam, õhukese taigna ja krõbedate servadega, pehme lihatäidisega ja neutraalselt meeldiv.

Kokkuvõte mitte kuigi positiivne. Fritüürihaisune õhustik ja puudulik teenindus ei jäta meeldivat muljet. Supipöial on veidi horisondist kõrgemal, kuna angerjaga üle tüki aja kohtumine on ju tore. Praepöial nuriseb lauanurgale jahtuma toodud roa üle. Soovitus on õlgukehitav ja käib-kah stiilis.

---

lugu ilmus siin