Allee restoran (Tallinn)

Ausõna ma pole elu sees üheski spaas sihtotstarbeiselt käinud ning sedasorti asutuste juures toimivatesse puhvetitesse suhtlun teatud eelarvamusega. Aga seekord läks nii, et kõigepealt nägin ma kohvikule viitavaid päevavarje ja seadsin sammud sinnapoole, enne kui arugi sain, et sel moel astun sisse Kalev spa uksest. Jah, ka siin tervitas mind spetsiifiline lõhn, kuid teeme nii, et ei lase ennast häirida, eks.

Uhke suur saal oli minu saabumise hetkel – tööpäeva õhtu – üsna tühi. Koguni nii tühi, et seisin mõnda aega kassa juures veidi nõutult, siis näppasin menüü, vaatasin selle läbi ja istusin maha. Mõne aja pärast siiski saabus naeratav noor daam ja sain oma tellimuse esitatud. Ajapikku selgus ka, mis oli selle ooteaja põhjus – nimelt valmistus puhvet vastu võtma suuremat seltskonda, kes hakkas ka riburada pidi saabuma. Õnneks ei mõjutanud see aga minu toitude saabumist, nii et kõik oli korras.

Esimeseks valikuks sai „Kreveti-kookospiimasupp (tšilli, koriander, münt, laim)“ (12.-EUR), mille saabumiseks läksu 10 min. Tellimuse hetkel pidas neiu vajalikuks üle küsida, et „kas supp siis esimesena?“, mis on küll minu meelest kentsakas, kuid olgu parem selline küsimus kui valesti serveerimine.

Sedasorti supi menüüs hoidmine on puhvetite seisukohalt mõistlik, ent igav. Mõistlik seetõttu, et tegemist on garanteeritult hästi maitsva kraamiga – seda kombinatsiooni vist ei saagi ära rikkuda, Igav aga seetõttu, et neid väikeste variatsioonidega kookos-põhiseid supipakkujaid on palju ja tulemus on alati enam-vähem üks.

Nii läks ka seekordne supp kindla pöidlatõste peale ning seda juba esteetilises mõttes suurepärase soorituse mõttes – sinakas-hallikas kausike sobitus igas mõttes kenasti laiaservalise taldriku õõnsusesse, seesama lai servake toimis ühtlasi ka nö riiulina laimisektorile.

Kreemine leem, parimas krõmpsjas valmidus-astmes krevetid, porru-porgandi-varsselleri maitsev segu, piisavas koguses õhetavat tšillit, asjakohased-aromaatsed rohelised lehekesed. Kõik on siin taldrikus ja köögis tipp-topp-tasemel!

Ahjaa, täiendava salvrätiku küsimine tekitas ettekandjas väikese hämminguhetke, pilk pööratud söögiriistade all olevale salfakale. No aga vaat – kui ma võtan supisöömiseks selle aluskatte ära, siis kas ma pean asetama noa ja kahvli senikauaks paljale lauale? Ja teiseks – vuntsid, onju. Ma ei ole siiani aru saanud, miks enamikes restodes enam pole vaikimisi laual täidetud salvrätihoidjat, kas seda peetakse kuidagi halvaks tooniks?

Prae saabumisega läks ca 30 minutit tellimisest – suurepärane ajastus, seda enam et üha rohkem täituv pikk laud nõudis oma tähelepanu. „Lammas (lambatalle ristluutükk, kartuli-trühvlipüree, Türgi uba, Porto kaste)“ (26.-EUR) Jällegi esteetilises mõttes hea sooritus, ilma liigse vigudramiseta, kuid selge ja värvika visuaalse struktuuriga.

Mahlakas võrsekuhilake ja erksad tomatid, soolased pikad oakaunad – kõik lihtne ja selge kraam. Niigi tugevalt trühvlist püreed võimestatasid veel ekstra lisatud trühvlilõigud. Suurepärases maitsetasakaalus täidlane magu-hapukas veinikaste.

Liha oli peaaegu et oivalises küspsustasmes, kuigi veidi liiga steriilne oma maitselt, midagi lambalikku ma siit ei tuvastanud, see oleks vabalt võinud ka nt vasikaliha olla. Ainuke sisuline pretensioon – liha serveerimisel palun andke selle juurde siiski lihanuga, antud hetkel kasutusel olnud lauanuga oli küll mõõduka lõikevõimega, kuid siiski nüridapoolne.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöidlal ei jää lihtsalt midagi muud üle kui olla üsna-üsna püsti, pisuke igavusehaigutus ei vähenda kiitust suurepärase soorituse eest. Praepöial käitub samamoodi – selle köögi professionaalsust tuleb kiita kõrgeimal tasandil, ehkki loomingulisuse element jääb vajaka, aga see on juba kõrgendatud ootustelävendi küsimus, mida loob asutuse mõningane pretensioon kõrgklassile.

---

lugu ilmus siin

Kreekapärased tomatikotletid

Algupäraselt on selle asi nimi küll "tomatokeftedes", aga et mu kulinaar-puristidest kamraadid ei saaks hingevigastusi, siis nimetan neid tomatikotlettideks. Sest et kindlasti ma teen kõike valesti ja kasutan mitte neid õigeid komponente ja üleüldse.

Alustame sellest, et mõte teha tomatitest kotlette kõlab meie kandis jaburalt. Noh umbes nagu arbuusi grillimine või arbuusikoorte soolamine vms. Aga maailmas tehakse kõikvõimalikke tükka lähtuvalt sellest, et midagi süüa on vaja ja seega süüakse seda, mida saada on.

Tomatite tipphetk meil siin võib ju isegi mööda minemas olla, aga palju on neid ikka ning miks mitte proovida neid valmistada ... noh ütleme kreekapäraselt. Ühe videoversiooni soovitan ära vaadata siit, aga lõppeks on ka neid "kõige õigemaid" õpetusi teve guugel täis.

Tomatil ja tomatil on mõistagi üüratu vahe, kuid antud versiooni saab ilmselt edukalt teha ka talvistest plast-tomatitest, ehkki maitse saab ilmselgelt olema teine (idee kasutada mh ka päikesekuivatatud tomateid lisab kindlasti maitseväge). Mis teeb sellest aga "kreekapärase" versiooni, on feta juustu kasutamine. Maitsestamise jms osas saab kreekapärasust suurendada, kasutades sealkandis levinud ürte, jogurtit jms, kuid see on minu silmis teisejärguline.

Tomat tuleb üsna peenelt hakkida, aga kindlasti mitte püreestada, sest tuntavad tomatitükid on see, mida me vajame nii visuaalis kui tekstuuris. See peenelt hakitud mass on mõistlik nõrutada, sest mida rohkem jääb vedelikku, siis seda rohkem tuleb lisada jahu ning siis me varjame sellega juba algmaterjali enda ära, muutes tulemuse jahuplönnideks.

Muuseas, väikese kõrvalpõikena - soovitan köögis askeldades pidevalt pidada kõrvade vahel küsimust "miks?" Sest et vaata ajades AINULT näpuga järge küsimusele "kuidas" midagi teha, võib õppida käsitöölisena tublisti kopeerima, kuid kunstniku vabadust ei saavuta. Kui oskad vastata küsimusele, et "miks" sa midagi antud rooga valmistades teed või lisad, siis jääb "kuidas"-raamat kiirelt kõrvale. Retseptiraamat noh. (Mis muidugi ei tähenda, et kunstnik ei võiks toota käkerdisi ja käsitööline puhast kulda, aga see viib meid juba köögist kaugematele mõtisklustele ning jutt kisub joogiklaasi taha verandale ja kuni hommikuni :D )

Edasi on mõistlik nüüd juba riivida sibulat ning suvikõrvitsat, näppude vahel murendada feta juustu, lisada jahu+küpsetuspubrit, soola-pipart-ürte ja segada see kõik kokku, nii et moodustuks kindlasti mitte pannkoogilikult vedel, vaid pigem nt kodujuustuselt teraline-tükiline mass. Pann-õli-pannilabidas toimivad edasi nii nagu ikka iga teisegi kotleti puhul.

Minul kulus seekord ära:
- kolm keskmist tomatit
- üks keskmine sibul
- sibulaga umbes sama palju suvikõrvitsat
- umbes klaasijagu jahu
- väike pakk fetajuustu
- tl küpsetuspulbrit
- sool-pipar-kuivatatud ja värsked ürdid (ei ma ei kavatsegi neid ette lugeda)

Kõrvale tee endale meelepärane külm kaste - jaaaaa-jaaa, soovitavalt sellest ÕIGEST kreeka jogurtist! Kui mingi salati ka veel kõrvale munsterdad, ongi valmis omaette roog, mitte snäkk. Aga snäkina on ta vähemalt sama hea. 

Valge Kõrvits (Narva)

Umbes pool aastat tagasi avati Narvas uus ja omanäoline puhvet – Valge kõrvits, mis määratleb end kui „Tapabaar ja -restoran“. Kuna nad on ületalve kestnud ja palju eri katsetusi näinud maja uksed on ikka lahti, on parim aeg seda külastada.

Teisipäeva õhtusel ajal sisse astudes olin meeldivalt üllatunud. Üsna vaikselt tänavalt sisse astudes sattusin saali, milles enamik laudu oli täis rõõmsaid seltskondi ning minu kohalviibimise ajal tuli inimesi veel juurdegi. Kuna jõudsin kohale tunnikese enne sulgemist, siis igaks juhuks küsisin, et kas köök ikka veel toimib ja toitu veel jagub? Sain naeratava vastuse, et kõik on korras ning mind juhatati nurgatagusesse väiksemasse ruumi, kus leidus veel ka vabu laudu.

Menüü on sellel puhvetil ebanarvalikult lühike ja asjalik. Kolme sorti rameneid ja pool tosinat väiksemat rooga, mida võib tõepoolest tinglikult tapas-tüüpi ampsude alla paigutada. Ehk siis mitte suured „klassikalised“ praed, vaid pigem väikesed palad, mida võib mitmekesi tulles kenasti omavahel jagada. Lisaks sellele veel leheküljejagu salateid, määrdeid/dipikastmeid ja klassikalisemaid tapaseid ja teise lehe jagu magusamaid ampse.

Kuna ma polnud polnud kunagi proovinud ramenit kitsejuustuga (5.-EUR), tellisin selle. Vaatamata maja täituvusele enam kui 80% jagu toimis kõik kiiresti, ladusalt ja püüdlikult. Tõsi küll, mind tunti ära ja osa teeninduskvaliteedist võis ka sellest tingitud olla, kuid ka ülejäänud laudadega tegeleti sama kiirelt. Igatahes üritas mind teenindama juhtunud noormees kogu hingest minuga tegeleda eesti keeles ning isegi minupoolsele katsele öelda midagi ette vene keeles vastas ta edasi riigikeeles, mille eest eraldi kiitus!

Supp jõudis minuni napi 7 minutiga ning seda toonud noorhärra küsis, et kas ta peaks hämarduvas ruumis valgust sisse lülitama? Kas see nüüd tuli sellest, et ta võis teada minu soovist toitu pildistada või mitte, igatahes tervitasin tema mõtet ja tõepoolest, nii sai ka pilt parem.

Ramen vastas üldjoontes ootustele. Mõõdukalt happeline leemeke, selle sees nuudlid ja vetikad, marineeritud sibul ja mais, parajas küpsustastmes keedetud munast rääkimata. Tõsi küll, kui ma alguses ütlesin, et ma pole kunagi saanud kitsejuustuga ramenit, siis ei saanud ma seda ka nüüd – ilmselt ununes köögil see ähmiga ja muude tellimuste tulvas lisada :D Aga ausalt öeldes ei ole sellest hullu, sest üldine mulje supikesest oli hea ikkagi. Lisaks see väike omalolluse moment – imestasin et miks rameni juurde ei serveeritud pulgakesi ... ja toidukorra lõppedes avastasin, et novat siinsamas minu nina all topsis nad ju olid ometigi!

Ahjaa, rameni kõrvale serveeriti ka kolm dekoratiivset kettakest koos sõnadega „see on meie maja leib“. Tõepoolest, värsked ja soojad magus-soolakad lameleivakesed maitsesid päris kenasti. Tõsi küll, kas nuudlisupi juurde veel teist taignatoodet pakkuda on tark mõte, see on omaette küsimus.

Teiseks käiguks tellisin meie menüüdes nii harva esineva „Küpsetatud lest“ (8.-EUR). Noorhärra küsis, et kas ma selle juurde sooviksin ka mingit lisandit ning soovitas võtta „Kinoa juurikatega“ (6.-EUR) – no aga miks mitte siis, kui soovitatakse. Tõsi küll, miks see teise käigu juurde mõeldud salat toodi minu ette koos rameniga, see jäi minu jaoks veidi arusaamatuks. Aga noh, külma salatiga ei juhtu ka midagi mõned minutid minu laual seistes.

Teine käik ilmus minu ette 15 minuti pealt, ehkki ma polnud supiga veel ühele poole saanud – see on nüüd pisuke etteheide. Aga jällegi võttes arvesse, kuivõrd oli köök ja personal koormatud, seega pole asi kriitilise tähtsusega.

Toit serveeriti igatahes uhkelt – väheldase kaubaaluse taoliseks disainitud kanduri pealt, millele olid laotatud paberlehed ja neile omakorda toit. Peategelane ehk lestafilee mõjus mõistagi väheldaselt, kuid maitses üsna suurepäraselt. Sellele dekooriks asetatud marjalaadne kraam oli oma maitse ja tekstuuri mõttes siiski äratuntavalt nö meremari, aga mõtte eest siiski lisaplussike. Samal alusel olevad salat ja idud oli nö neutraalne dekoor, aga põnevaim oli rohelise herne kreem, see vääris lisandina isegi leivaga kokkukorjamist.

Omaette kausis serveeritud salat oli oma koosluselt moodsat vurhvi, pokeliku kooslusega, kuid mahlaselt ja maitsvalt hapukaks tuunitud. Tõsi küll, töömehe moodi kõhutäit siit ei saaks, kuid tapas-baari mõte ongi muus.

Enne lahkumist küsisin, et kas siin on alati nii palju rahvast? Vastus – viimasel nädalal polevat neil praktiliselt kedagi käinud, nüüd aga juhtus lihtsalt selline õhtu, kus kõik otsustasid sisse astuda. Igatahes soovisin neile edu ja jätkuvat külastajate voogu.

Kokkuvõte igatahes positiivne ja rõõmustav, et Narvas ilmneb järjest rohkem kulinaarset julgust. Nii supi- kui praepöidlad vaatavad üldjoontes ülesse, lisaks tuleb heameel teeninduse kvaliteedi üle. Seega seda puhvetit soovitan ma igati!

---

PS tegin midagi esmakordset – läksin järgmine päev kontrollkäigule. Kuna ööbisin lähedal, siis astusin samasse kohta taas sisse ja tellisin samamoodi kitsejuustuga rameni – ja positiivne uudis! Tõepoolest seekord oli kitsejuust ka lisatud ning söögielamus palju parem. Negatiivne uudis – selle puhveti arusaama kohaselt ongi OK teise käigu serveerimine sel ajal, kui esimene on alles alustatud. See ei ole OK! Aga üldiselt – positiivne ja negatiivne tasakaalustavad teineteise ja seega minu esmane hinnang jääb muutmata :)

---

lugu ilmus siin ja juba maikuus, lihstalt miskipärast jäi ta siin blogis avaldamata, teen seda siis vähemalt nüüd

SLAVA Ukraina restoran & kohvik (Tallinn)

Balti jaama vahetus läheduses paikneb üks ukraina kööki viljelev puhvet nimega Slava, mis sel aastal on üks nendest paljudest näguripäevade nägijatest lõppematu teederemondi tõttu. Ehkki nüüd on vahetult resto ees juba uus asfalt maas, on liikumine laiemas mõttes siiski veel häiritud ning nii olengi ma esmaspäevase lõuna ajal ainumas kunde. 

Maitsekas sisekujundus sisaldab mh etnograafilis-kulturoloogilist elementi, nimelt on igale lauale kantud ukraina eri piirkondade lilletikandite muster koos vastava piirkonna nimega, minu lauda kaunistas paljukannatanud Sumõ piirkonna ehisriba.

Esimeseks käiguks valisin midagi minu jaoks uudset – „Seeneborš“ (Tavaline Ukraina taluborš seentega, serveeritakse koos pampuška ja küüslaugudipiga; 8.-EUR). Ooteajaks kujunes ligi 15 minutit, mis tühja puhveti puhul on kuidagi paljuvõitu, aga lohutan ennast eeldusega, et võibolla supp ja/või pampuškad alles valmivad.

Muuseas, vähemalt viimane oletus võib isegi õige olla, sest pampuškade koorik oli krõbe ja sisemus soe, peale nõristatud küüslauguõli jäi küll üsna kahvatuks selle värskuse kõrval.

Supp ise oli aromaatne, intensiivselt seenelõhnaline ja kirkalt-sügavalt peedipunane, andes aimu köögi professionaalsusest. Kaasaegsete ebaseente/šampinjonide kõrval oli õnneks kasutusel ka korralikud-metsased-puravikulised tegelased, mis andsid kogu kausitäiele rikkaliku aroomi ja maitse. Igati maitsekülluslik kraam, mis samas aga ka ei koorma sööja kõhtu ülemääraselt.

Pisikese küsimusena jätan siia aga hapukoore lajatamise supi sisse. Nt seljanka puhul oli see menüüs kohe eraldi kirjas, et „serveeritakse hapukoorega“ ja see võtab kõik küsimused-pretensioonid juba eos maha. Tellitud seeneborši seda kirjas aga polnud, sestap oleks võinud koore siiski eraldi serveerida. Muuseas kirjas oli aga „küüslaugudipiga“ serveerimine, mis võinuks eeldada, et ka küüslauguollus serveeritakse eraldi, kuhu sisse saaks siis pampuška nimelist kuklikest kasta ehk dippida ... kui nii keelelisest loogikast lähtuda, kas pole?

Teise roana valisin midagi palju tuttavlikumat: „Kiievi kotlet“ (Käsitööna kohapeal valmistatud kuulsaim Ukraina kanafileest valmistatud kotlet mida serveerime röstsaia padjal värske salatiga ja lisanditega teie valikul; 14.-EUR)

Käik saabus minu ette u 25 minutiga ehk üsna täpselt sel hetkel kui esimene käik otsa sai – suurepärane ajastus! Visuaalne pool algas taldrikuäärele nõristatud juba tuttavast küüslaugu-ürdiõli ringist, mis aga paraku ei andnud ei maitsele ega aroomile suurt midagi – see kraam ei olnud enam värske. Paraku ei olnu värske ka kapsa-tomati salat. Ei, ega sellel maitseliselt midagi viga polnud, kuid üleöö seisnud salat ei vasta enam kirjas olevale määratlusele „värske“, ei ole krõmpsuv ega karge. Sinepise puudutusega (?) külm kaste oli OK, selles kasutatud majonees oli lihtsalt see va odavama otsa oma ning seetõttu ka mitte kuigi maitsemeelitav.

Kiievi kotlet ise oli tehtud küll ilma kondita, kuid ehedast rinnakulihast ning korraliku koorikuga. Plusspoolele saab kanda selle, et maitsevõid rullikese sees oli tõepoolest palju ... miinuspoolele aga see, et veidi liiga hoogsalt seda menetledes purskas sulavõi juga nii lauale kui ka minu särgile. Jah, eks ma olen ise ka muidugi koba, kuid taolise pontsaka liharulli käitlemisel oleks palju paremini abiks korralik sakiline lihanuga, mitte tavaline tömp nürinuga.

Liha ise – maitsev, mahlane, meeldivalt määral ka musta pipart näinud, selle maitse-elamuse eest tuleb kööki ainult kiita. Kuna ma mingeid „lisandeid omal valikul“ juurde ei tellinud, siis neid ka polnud ja see ongi hea, nii ei varjuta peategelast miski muu ega koorma ka ülesöömine.

Kokkuvõte tuleb üldpositiivne. Supipöial on üsna sirge seljaga püsti, kiites pärisseente kasutamise eest seeneboršis – enamik kööke kardab miskipärast metsaseeni nagu vanakurat välku. Praepöial on üldjoontes samuti püsti, sest noh prae keskne tegelane oli ju peaaegu et perfektselt teostatud. Soovitus? Ja muidugi soovitus! Ja mitte ainult sellepärast et Ukrainat peab toetama (iga põhiroa pealt läheb ka 1.-EUR otsetoetuseks), vaid ikka sellepärast, et köök üldiselt on pädev ja letitaguse piiga naeratus võluv!

---

lugu ilmus siin

Ingveritõmmis

Ostan päris tihti R-kioskist neid pisikestes pudelites ingverišotte, eriti bussijaamast kuhugi teele asudes.

Nüüd aga vaatasin köögis otsa ingveripakile ja mõtlesin et - mida hekki - miks ma ei võiks ise seda tõmmist teha?

Viskasin siis potti viilutatud ingveri, sidrunheina varrekese ja laimilehekesed ning panin liitri veega keema. Poole keetmise pealt tuli pähe lisada ka pool sidrunit koos kõige koorega - noh et mõru mekk kah man oleks. Magusa-hapu tasakaalu tuunisin suhkru ja sidrunhappega. Vett lisasin veel mitu korda, kokku tuli vast nii kaks liitrit, sest kogu kuivkraam tõmbas päris palju endasse ja tulemuseks sai u liiter tõmmist.

Lasin ca pool tundi keeda, kurnasin-jahutasin ja ... ooooojaaaaa! Seda mängu saan mina veel palju mängima, proovides eri lisandeid ja koguseid, sest see tulemus mulle kohe paljuväga meeldib!

The Kurze (Tallinn)

Mida te Dagestani köögist teate? Ilmselt umbes sama väha kui mina ennem kui kuulsin tuttava käest, et Tallinnas olla avatud selle piirkonna esinduspuhvet. Teadupärast uudis- ja söömahimu motiveerivad isegi kassi, mis siis minulgi üle jäi kui kõrvu liigutada ja kohale minna.

Njaaaa, ega kuskil seal Kopli uulitsas, trammi- ja rauteede vahelisele tühermaale jäävast putkast poleks osanud toidukohta otsida küll, seda enam et nö muidupatseerijana sinna kanti ei satuks nii ehk naa. Aga ennäe, selle putka taga on vähemalt suvel suur suveala, kus leidub päris arvestatavas koguses laudu nii suures telgis kui mööda platsi laialipillutatuna.

Ah et miks „The Kurze“? Noh et miks inglisepärases vormistuses, see küsimus pole mulle. Aga sisuliselt – „kurze“ on selle mägise kandi nimetus maailma kõige universaalsemale roale – taignakotikeses seveeritud lihale / võimisiganes muule täidisele. Ainult et ärge seal majas öelge „pelmeenid“ nende kohta, eksju, vähemalt seinale kirjutatud hoiatuse kohaselt peate siis maksma topelt :)

Mina seinapealsesse menüüsse väga ei süvenenudki, sest tuttav oli andnud selge suunise, mida võtta, sest et hea olla: lambalihasupp ja eri täidistega kurze-valik. Nii sai siis tellitudki, hinnad vastavalt 10 ja 14 eurot. Laisal pühapäevasel õhtul olid üllatavalt paljud hoovilauad rahvast täis, nii sättisin ennast katusealusesse suure ümarlaua taha.

Ooteaeg jäi positiivselt poolelt üsna lühikeseks – u 12 minutit – aga mittepositiivne oli see, et mõlemad käigud toodi minu ette jällegi korraga. Njahh. Ühest küljest on Kaukaasias pidulaua katmise kombestik tõesti selline, et toitu peab olema laual korraga võimalikult palju, et jääks külluse mulje. Aga kui tegu pole pidulauaga, vaid ühele kundele ette toodava kahe käiguga, siis võiks ju elementaarne teeninduskultuur ette öelda, et nii ei tehta? Äärmisel juhul võiks seda teha koos seletusega stiilis „meil on nii kombeks ja üldse neid asu tulebki läbisegi ja ühekorraga süüa“ või mis iganes. Aga ei, noorhärra potsatas road minu ette ja oli valmis minema loivama, kuid ma peatasin teda, küsimaks kolme erineva kastmetotsiku sisu kohta - vähemalt sain selle kohta seletuse. Aga edasi liigun kirjeldusega juba omas tempos.

Kuna minu piiratud maailmas on juurdunud teadmine, et supp on esimene käik, mida süüakse esimesena, siis nii ka tegin. Kuum ja hakitud koriandri järele lõhnav leem (see lõhn mulle väga meeldib) maitses selgelt lambaliha järele (mis mulle kah meeldib).

Aga leeme sees olev paraku mind kuigivõrd ei vaimustanud. Peale leeme ja hakitud rohelise kraami leidus siin veel vaid kaks komponenti – tinglikult liha ja tainas. Noh ega siis otseselt ei peagi olema midagi muud. Aga taignasöömine jätab mind alati külmaks, isegi kui tegu on käsitsi vormitud pisikeste sõrmeotsasuuruste nö laevukestega. Ja miks „tinglikult liha“ – sest u pool tükkidest koosnes võbelevast läbikeenud lambarasvast, mis ei mõju kuigi ahvatlevana ei välimuse ega maitse mõttes. Helpisin leeme ära, sõin ära ka selle osa lihast, mis liha nime vääris ning jätsin tubli kolmandiku kausist tahket kraami järgi. Kui minusugune supisõber nii teeb, siis pole see just suurem asi näitaja.

Kurzede osas kiidan alustuseks kööki selle eest, et nad on erineva täidisega pätsikesed teinud eri värvi taignast – nii on lisaks silmailule võimalik tõmmata kundet pöörama tähelepanu ja sisule. (Panen nende sisu kirja suuresti mälu järgi järgmisel päeval, seega võin pisut eksida, sel juhul vabandan).

Ahjaa, andke andeks minu oinalik järjekindlus – tuletan siinkohal meelde, et MIKS on siis ikkagi kahe käigu korraga toomine halb mõte. Sest et teine käik jahtub armetult kunde silme all! Nii pidingi järgmisi palakesi sööma juba jahedana.

Roosas taignakotikeses leiduv kartulipüree oli nendest kõige igavam. Rohekasvalgetes peitis ennast juust, midagi sulugunilaadset ja tihkeltvenivat – tore ja meeldiv ampsakas. Valgetes klassikaline lihatäidis, mis oma struktuurilt meenutas loomaliha ürtidega – mõnus kraam. Tumehallides leidus mahlane ja ülimalt maitsev lihaline ollus, mille ma oletan lambalihaks. Kõige põnevamad olid aga kollased kurzed, milles oleva tumekollase, magus-vürtsika olluse osas pidin lausa üle küsima – selgus et see on kõrvits!

Kastmed väärivad kindlasti omaette kirjeldusrida. Keskel kollakasrohelisena näiv kausike oli tegelikult kihiti mingi hapupiimalaadne ollus, keefir või aira vms, millele oli kallatud vist ürditõmmis? Vasakpoolne punane kaste – tomatid ja küüslauk, meeldivalt intensiivne kraam. Parempoolne oli samuti tomat-küüslauk, aga koos ürtidega ning selle võrra veel meeldivamgi.

Kokkuvõte sedapuhku heitlik. Teeninduse osas olen paraku nurisev. Supipöial jääb paraku suhteliselt lönti, sest kui köök ei vaevu liha küljest rasva ära trimmima, siis rikub see isegi minusuguse eri-ilmelise toidu suhtes avatud inimese jaoks osa elamusest. Praepöial tuleb seekord asendada kurze-pöidlaga, mis on suhteliselt püsti, eriti uudse kõrvitsaelamuse eest. Üldiselt aga soovitan siiski minna ja külastada: eriilmelisi rahvuskööke tuleb ikka toetada, et neid siiakanti rohkem satuks ja meie kulinaarset maailmapilti rikastaks!

---

lugu ilmus siin

Armeenia restoran (Pärnu)

Olen sellest Kuninga tänaval asuvast Armeenia restoranist kümneid kordi mööda jalutanud ja alati imestanud, et kas see kunagi avatud ka on? Noh olgu, talvisel ajal on paljud suvituslinna puhvetid suletud, kuid see maja siin on olnud praktiliselt alati kinni ka suvisel ajal. Nüüd aga – ennäe – olid väravad lahti ja muusika mängis kutsuvalt.

Jahedavõitu suvelõpule vaatamata sai mõnusalt väljas istuda ja vahepeal üle päevavarjude rabisevaid vihmasagaraid kuulata. Odav-vakstulised lauakatted olid üldise sumeda atmosfääriga ning enese nimetamisega „restoraniks“ küll mõningases dissonantsis, kuid see on ju siiski pisiasi.

Plastkattes menüü jättis pisut oma sisu poolest veidi hektilise mulje – suur osa toite olid üsna universaalsed siinkandi pubiroad, ilma pretensioonideta armeenialikkusele, noh nt heeringat ja hakkšnitslit jms ei oskaks ma kuidagi armeenia pärandiga seondada.

Õnneks oli kolmekohalises supivaliku üks markeeritud kui „Armeenia supp; riis, kartul, lihapallid, paprika; 6.90“ ning loomulikult selle ma siis valisingi. Tore detailike – tellimuse käigus esitas proua küsimuse: „kas toon supi ennem?“ Kuigi vastus on minu meelest ette teada, siiski pigem küsitagu kui tehtagu serveerimisel vigu.

Ooteajaks kujunes 10 minutit ning siis saabus savipotis selline supp, mis küll pigem tummist hautist meenutas, kuid maitse mõttes oli kõik parimas korras. No kui juba aroom kõnetab sind adžikale omaste ürdiste-vürtsiste nootidega, siis kuidas saakski olla teisiti? Ei see, ei tähenda, et supp oleks mingi vürtsipomm ja vedel tulekahju, kaugel sellest. Aga adžika lõhn ja maitse on siiski asjad, mida mina-mees oskan hinnata ja nautida.

Omaette lustakas nüanss on seotud sellega, et supi kirjelduses on sees mõiste „lihapallid“. Mitmuses, onju. Noh ja neid ongi kaks. Seega mitmuses J Aga kui tõele au anda, siis väga palju rohkem neid kufta/kofta tüüpi suuri palle siia potti poleks ka mahtunud. Nooh olgu, oleks ka kolmanda saanud panna, aga siis oleks muu hääduse jaoks jäänud vähe ruumi.

Kuna praadide nimekirjas polnud ühtegi otseselt armeenialikku rooga, siis liikusin rubriiki „armeenia šašlõkk“ ja valisin sellest kõige kallima ja riskantsema roa „Lambakarbonaadi šašlõkk“ (19.90). Alustuseks tuleb muidugi öelda, et nimetus „armeenia šašlõkk“ on üleüldse vääääääga ebamäärane, sest mis teeb ühest vardalihast just „armeenia“ versiooni, selle üle võivad armeenlased ise minna lõputult vaidlema, rääkimata muude rahvaste käest küsimisest. Aga samas tuleb tunnistada selle köögi ülemvõimu, kelle sööki sööd. Kui nemad ütlevad, et see on armeenia šašlõkk, siis nii ka on.

Miks ma aga ütlesin, et lambašašlõki valik on riskantne värk? Asi selles, et kõik siinkandis tegutsevad köögivardjad kinnitavad, et stabiilse kvaliteediga lambaliha kättesaadavs on problemaatiline ning selle müümine veelgi problemaatilisem. Siinsed sööjad on lihtsalt enamasti lambaliha suhtes lollide eelarvamuste küüsis.

Aga konkreetne minu ette toodu roog oli ebaõnnestumine. Mitte küll kõik, aga põhiosas küll.

Kuna ma palusin ballasti asemel panna endale rohkem salatit, siis oli seda palju ja õnneks maitses hea. Hiljuti hakitud kapsapõhine värske kraam oli mõnusalt maitsestatud ja krõmps. Tomat-kurk õnneks lõhnasid ja maitsesid suve järg ja sellega oli ka kõik korras. Adžika maitses paraku magusalt ja lamedalt, eks seda prooviti tuunida siinsele maitsele vastavaks.

Liha maitsestuse osas pole ühtegi pretensiooni, hea kuivmarinaad oli oma töö kenasti teinud. Kuid paraku liha ise oli kuiv ning tema menetlemisele lisas ainult nördimust nüri lauanuga. Kui mägede poegade restoran ei mõista liha mahlasena hoida ja ei taipa õiget nuga selle juurde anda, siis rikub see ära enamiku külastuse emotsioonidest.

Kokkuvõte seega alla keskmise, supipöidla püstioleku anulleerib ära allapoole näitav praepöial. Soovitada seega ma seda puhvetit ei mõista, ehkki muidu on Kaukaasia köök mulle vägagi kõhtumööda.

---

lugu ilmus siin