Lucca restoran Pärnus

Seekord pole kohanimi mitte lihtsalt minupoolne lisamääratlus, vaid osa asutuse enda nimetusest. Lucca restoran Pärnus sellenimeline koht avati möödunud aasta turismihooaja eel. Aasta aega toiminud toidukoht peaks olema end korralikult sisse töötanud ja tõestanud ning seega parimas küpsuseastmes külastamiseks.

Ka praegu on asi kaugel hooajast. Teisipäeva kella-kolmesel-ajal oli sisse astudes ainumas kunde ning see olukord ei muutunud kuni uksest väljumiseni u 45 minutit hiljem. Kohapeal kätteantud menüü oli vastavuses online leidunuga, seega oli valik mul juba eelnevalt tehtud ning edasine seda ladusam

Tõsi küll, selle va e-menüü kättesaadavuse osas tahaks veidi nuriseda. Puhvetil oma veebilehte pole, FB lehel menüüd eraldi lingina ei leia ning fotode hulgas leiduv versioon ei ole kehtiv. Küll aga sattusin miskipärast vaatama portaali vabalaud ja seal leiduski pädev versioon.

Maja ainuke supp oli menüüs miskipärast paigutatud pearoogade rubriiki, kuigi ettekandja tutvustas seda kui eelrooga (mis on ka loogiline). Tomatisupp (kitsejuust, maitseroheline; 11.50 EUR). Supi saabumiseks kulus 10 minutit ja tulemuseks oli ootusärane mehh. Talvistest tomatitest tehtud kahvatu püree ei lõhnanud mitte kuidagi. Kõrvalolevast veekarahvinist tundsin sinna lisatud apelsiniviilakate lõhna, aga supilõhna oli null. Maitse – üsna samasugune. Ei happekest, ei vürtsikest, isegi mitte üldköögiviljast magusat. Selline üldneutraalne eimiski.

Sisuliselt maitsestamata kuum tomatiködi täitis ära oma peamise funktsiooni – lumiselt tänavalt sisse astununa ajas ta nahavahe soojaks. Tõsi, näpuotsaga lisatud murendatud kitsejuust andis vähemalt mingisugusegi maitsevärvingu, kuid üldjoontes maitsepilt oli hall ja tujutu nagu väljasvalitsev lumeraske taevas.

Teiseks roaks valisin uhkelt kõlava „Veise flank-steik“ (Röstitud kartul/punaveini kaste/salat; 22.50 EUR). Roa saabumiseks läks tellimisest 30 minutit – ajastus on üsna hea. Kelner tutvustas rooga täie asjakohadusega ... ning tuli mõni minut tagasi, küsimaks, et ega ma järsku musta pipart soovi?

Noh, kui maja midagi soovitab, siis tuleb seda soovitust ka järgida, et saada täit soorituselamust. Ja tõesti, paari keeruga värskelt jahvatatud musta pipra hunnitu aroom pööras emotsioonid ülespoole. Oh oleks seda ometi taibatud juba supi juurde pakkuda!

Praad ise oli üsna tasemel, seda vähemalt peenelt ribastatud vähese veiseliha hea küpsusastme mõttes. Miks ei küsitud eelnevalt soovitud küpsusastet, ei oska ma kommenteerida, võibolla selle roa juures ja/või selle köögi meelest ei peagi küsima. Kuid see, et eelnevalt asendati harilik lauanuga sakilise lihanoaga, on tugev plusspunkt, näidates professionaalsust ja hoolivust.

Veinikastmega kaetud värske rukola oli mõnus lisand lihale. Laialt tõmmatud parmesanilaastud lisasid veidi kreemist tekstuuri. Kartulid jäid minust mõistagi enamasti taldrikule – plusspunkt aga teenindajale, kes taldrikut ära viies oskas seda tähele panna ja kahetseda: „Kartulid pole ilmselt teie teema? Oleksite võinud seda öelda, oleksime rohkem värsket lisanud!“ Ma mõistagi ei kujunda ette maja poolt pakutavat oma „erisoovidega“, kuid oskan vägagi hinnata teenindaja poolt ilmutatud sisulist tähelepanu, mitte vaid pelka formaalsust.

Kokkuvõte tuleb aga küsimärgiga. Supipöial on nukralt löntis – maitsetut-lõhnatut tomatiködi ei oska ma kuidagi supivääriliseks hinnata. Praepöial on veidi horisondist kõrgemal. Teeninduse eest tuleb seda maja aga kõvasti kiita, vähemalt selle külastuse mulje on ülihea. Kas ma aga üldiselt soovitan seda puhvetit? Ehhh, kui on eesmärgiks tunda „ma saan seda endale lubada“, siis küll. Makstud raha ja saadud toiduelamus aga pole omavahel kooskõlas.

---

lugu ilmus siin

Ranna resto (Narva)

Ilmselt ei sobinud paljudes peades siiani kokku need kaks mõistet – rannarestoran ja Narva. Aga näed, nüüd sobib! Narvas on paljugi muutunud, eelkõige selle seoses Narva jõe kaldapealsega. Eriti võrdluses vastaskaldaga, kui te nüüd saate aru, millest ma räägin J

Igatahes on rand, on Resto, on vaade kiirevoolulisele jõele, külmale vastasseisule ning põhjust kohale tulla. Kui mitte millegi muu, siis selle vaate pärast.

Kõigest muust aga nüüd järgemööda. Kesknädal, hiline pärastlõuna, peale minu vaid veel üks laudkond, kes pealegi end juba lahkuma asutas. Narva jaoks tavapärane „komplekslõuna“ 5.-EUR eest. Mina aga võtan menüü ja vaatan, et mis neil päriselt pakkuda on.

Neljast supist valin mõistagi seljanka (5.50 EUR), sest no kuskohas veel kui otse Venemaa piiri ääres võiks seda osata päriselt teha. Või noh nii ma vähemalt arvasin. Vähem kui 10 minutiga lauda ta jõudiski, andes juba meetreid ette endast teada keedetud viinerite spetsiifilise lõhnaga.

Visuaalselt oli kõik vägagi vinks-vonks – väikeses potikeses supike, selle kõrval eraldi serveerituna ehk veidi ülepakutud koguses hapukoorekausike, supi pinnal kuivatatud maitsemuru. Välimuse eest ainult kiidusõnad.

Aroom aga ei petnud. See supp koosneski suuresti keedetud tööstuslikust vorstihakkest, milles tõele au andes ei puudunud ka singikest ja veidi hapukurgikest. Isegi paar õhukest oliivirõngakest. Aga see oli ka üsna kõik. Mida polnud, siis sisuliselt puudus happeke, vürtsidest rääkimata. Einoh krõpskülmal talvepäeval oli see kuum supike kena keresoojendaja küll, aga oodatud maitselaksu, mis organismi käima ja lauba niiskeks tõmbaks, siit ei tulnud. Selline tunne nagu oleks (eilsele) supipõhjale vett peale kallatud, korraks keema lastud ja siis serveeritud. Paha ta pole, hea ka mitte. Hapukoor, mille ülesandeks oleks ehk liiga äkilise maitse leevendaja olla, jäi seekord tarbetuks lisandiks ... ja seda kiiduväärsem, et seda polnud otse supi sisse sokutatud.

Teise roana otsustasin proovida turvaliselt ja maitsvalt kõlava nimega „Sealiharulaad singi ja juustuga“ (12.-EUR). Selle tellimusega kööki kadunud ettekandja aga tuli varsti tagasi lisaküsimusega – missugust lisandit ma sinna juurde soovivat. Noh ega ma ei vajaks ju mingeid lisandeid, aga kui peab ning valikus on, siis „grillitud köögiviljad“ (4.50) on alati sobilik valik.

Selle tellimusega läks nüüd tubli pool tundi aega. Visuaalne pool oli ka siin vägagi korras. Moodsal mustal kiviplaadil serveeritud toit oli kenasti ja värvikalt esitletud, kerge suitsune grillilõhn tulenes küll peamiselt suitsusest magushapust grillkastmest, kui sobis roa sissejuhatuseks kenasti.

Efektselt poolekslõigatud ja seest välja nõrguva juustuga sealiharull osutus aga laudatoodud noa jaoks veidi liiga raskelt menetletavaks. Nüri noaga liha nüsimise käigus kippusid lamedalt plaadilt lauale nihkuma kõik muud värviliselt lisandid, mida tuli siis nagu kass poegi tagasi tõstma-tassima asuda.

Liha maitsestus oli täiesti neutraalne, pigem isegi olematu, kuid õnneks sobis grillkaste selle maitsevaesuse leevendamiseks. Närbunud rukola-padi liha all ei andnud asjale midagi juurde. Grillitud köögiviljadena oli taldrikul vaid paar viilukest paprikat ja peoga noore baklažaani lõike. Ainuke põnevam maitsedetail oli huvitavalt pikihakitud ja hapukaks tuunitud kurgisalat.

Kokkuvõte kõlab seekord üsna „mehh“. Nii supi- kui praepöial jäävad üsna neutraalsele tasemele igavlema, leidmat midagi eriti kiidu-, aga ka mitte laiduväärset. Kuid kohale tasub ikkagi tulla, kasvõi dramaatilise vaate tõttu restorani akendest ja terassilt.

---

lugu ilmus siin

Gremanee köök (Pärnu)

Pärnu on pisike, aga Riia maantee pikk. No vat ja sellel maanteel enam-vähem vana Liiva õlleka asupaigas (hee-heee, kes mäletab, käsi püsti!) on nüüd üks söögituba nimega Gremanee köök. Suured avarad aknad, suur tühjavõitu ruum ja mina ainukese kundena tööpäeva lõpusel ajal.

Köögist ilmub näitsik ja vaatab veidi küsivalt mulle otsa, kuniks mina seinamenüüd uurin. Kõik siin räägib lihtsa koduköögi keelt – no ja mis saab selle vastu olla, kui veel sellise hinna eest ka hästi maitseb.

Ainsa supina leiduv „Rassolnik“ (2.40) saabub viie minutiga ja mõjub kui meenutus lapsepõlvesööklatest, ainult et selle sõna parimas mõttes. Leemeke lõhnab asjakohaselt kurgimarinaadi ehk rassol järele. Praetud liha ja sibula magusakas-rammus mekk annab leemele mõnusaima maitse. Tangud, kartul-porgand-hapukurk tagavad parima koduse toiduelamuse. Väikese sõrmeotsatäie suurune törtsak hapukoort mõjub küll kentsakalt siin taldrikus, kuid las ta siis olla niimoodi. (väga vabandan uduse pildi pärast, miskipärast kõik kolm klõpsu fokusseerusid ilmselt supiaurule :) )

Hakkšnitsel (3.70) tuleb lauda 10 minutiga – lausa suurepärane ajastus! Suur pikergune kotlet imestab koos minuga, et miks teda šnitsliks nimetatakse, kuid maitseb no lihtsalt imeliselt, mõõdukalt vürtsikalt, mahlaselt ja vanaemalikult – see tähendab et suurepäraselt! Mõne tillikräbalaga maitestatud neutraalne jahukastmeke ja jurakad kollased keedukartulid. Talvised kurk-tomat. Magus riivporgand ja hapukaks tuunitud kapsasalat. Lihtsus ja kodusus parimas kombinatsioonis.

Kokkuvõte ülimalt rahulolev. See puhvet teab mida ta teeb – pakub taskukohaseimate hindadega ja ilma vigurdamata lihtsalt head kõhutäit ning sellisena mõjub ausa ja ehedana. Supipöial võtab praepöidlal ümber kaela kinni ning tõusevad koos lapsepõlvemeenutuses heldinult püsti. Lihtsate asjade võlu!
---
lugu ilmus siin

OK OK Vaba aja keskus (Pärnu)

Mõni puhvet mängib kundedega peitust. Kui kamraad poleks teadnud rääkida, et vaata mine sinna ja küsi borši, siis ei oleks ma mitte mingi valemiga osanud Lai 18 asuva kaubakasti halli küljeseina sees oleva klaasukse tagant osanud toidukohta otsida. Ainuke vihje, et kuskil siin võiks vist süüa leiduda, oli välisuksel olevad wolt-bolt kleepsud. Ka tagavaraväljapääsuna mõjuvasse trepikotta sisenedes ei leidunud poolt sildipoegagi, mis kuhugi juhataks, aga no nii igaks juhuks ma siis ronisin tehnilise olekuga trepi kaudu teisele korrusele ... ja seal ta oligi!

OK OK Vaba aja keskuse ehk siis keegli/golfi/jne mängimise jaoks kohandatud tööstusliku ruumi ühes seinas siras pikk lett, mille kohale oli suurte tähtedega ka menüü kirja pandud. Ja tõepoolest, selles leiduski ka rida nimega „borš“ (7.-EUR)

Tellin siis oma toidud ära, istun lauda ja jään ootele. Tööpäevalõpusel ajal oli peale minu kogu korrusel veel vaid üks keeglit mängiv paarike, mistõttu jõudsin juba imestama hakata, et kas tõesti hakati supikest alles tellimise järel keetma, kui 22 min peale tellimuse sisseandmist toodigi lauale SEE!

Ohh, juba värske küüslaugulõhna eest olin valmis kõik andeks andma. Lisaks üliefektne väljanägemine – puust liual eraldi supikauss, suurem napake hapukoorega, väiksem pekiviilakatega ja lisaks pisikesed pampuškad, millele pealekallatud küüslaugune kasteke levitaski seda imeilusat aroomi. No kas pole kena sissejuhatus?

Kas oli asi nüüd selles kaunis visuaalis või asjaolus, et viimati ma sõin u ööpäev tagasi, aga see supike tundus lihtsalt vaimustavalt hea. Noh olgu, happekest oli supis vähevõitu ja seetõttu oli ka peedipunast värvi leemes vähem kui võiks, kuid igatahes maitses see ikkagi oivaliselt. Jämedalt hakitud kartul, peenelt lõigutud porgand-sibul-peet-kapsas, kõik täpselt teemasse ja hästi maitsestatud ning eelnevalt läbi praetud. Tõsi küll, miks sealiha pidi supis olema esindatud ühe suure lihalõiguna, jäi veidi arusaamatuks (sellise lihatüki ampsamiseks oleks olnud abi noast-kahvlist rohkem kui lusikast), kuid see ei rikkunud üldmuljet.

Kui selle esimese käigu juures üldse millegi üle nuriseda, siis veidi häiris see et pampuškad ehk väikesed kuklikesed olid mikrouunis soojaks lastud ja seetõttu ka karmilt kuivaks-kõvaks muutunud. Aga pole hullu, kui need kuklikesed pooleks rebida, tulisoolane pekitükike peale panna ja veel pisut hapukoort peale nõristada, siis oli asjakohane lisand koos oma küüslauguse puudutusega ikka meeldiv.

Teine käik tuleb aga sisse juhatada teise ja sisulise nurinaga. See toodi lauda koos esimese käiguga! Ma saan aru et noor malbe tütarlaps pole ilmselt kelnerikoolitust läbinud, kuid elementaarne loogika peaks ju suutma ette öelda, et ühele inimesele ei tooda korraga kahte käiku! Üks inimene EI SÖÖ korraga kahte eri rooga, eksju onju?!? Ja kui see teine käik peaks idee kohaselt olema soe, siis järelikult ta ju jahtub, kas pole nii. Jahtub seni kuni klient on hõivatud esimese roaga. Jahtub ja järelikult muutub mitte paremaks, vaid halvemaks!

Kolmas aspekt on seotud juba minu enda tajuhäirega. Kui nägin menüüs kirjet „Tainalehte keeratud veisepõsk vürtsika kastmega“ (9.-EUR), siis kujutasin endale miskipärast ette mingit eriskummalist ahjupirukat vms, kuid tulemuseks oli lihtsalt wrap. Noh olgu, kaste selles wrapis oli tõesti mõõdukalt vürtsikas ja see oli hea. Paraku pikka haudumist vajav pikakiuline liha oli vintske ja see oli samavõrra miinuspoolele jääv. Mahajahtunud wrapi mälumisest ma väga huvitatud polnud ja nii ta suuresti minust ka taldrikule jäi.

Kokkuvõte saab sedakorda olema heitlik. Supipöial on üsnagi vaimustuses ja ütleb, et kuigi see polnud borš nr1 maailmas, siis sellele üsna lähedane ikkagi. Praepöial on aga kurb, et teda hanitati mahajahtunud wrapiga ja vaatab solvunult allapoole. Aga soovitus tuleb selline – minge kasvõi borši nimel kohale ja soovitage omakorda puhvetipidajatel kasvõi vihikulehest silt uksele panna, et ka teised oskaks otsida ja leida.

---

lugu ilmus siin

Avokaadomajonees

Kulinaarne elevus - kas teile on see termin arusaadav? Et kui sa hakkad proovima midagi esimest korda valmistada. Mitte lihtsalt uut maitseainet katsetama, vaid midagi sellist, mida sa üleüldse pole varem teinud? Sest no vaata kui palju saab olla neid põhimõtteliselt uusi asju?

Ostes tuttava itaallase käest möödaminnes ühe ilusa kopsaka avokaado ujus mu peas miskipärast esile termin "avokaadomajonees". Pagan teab, kus ja mis kontekstis ma olin seda kuulnud ja/või kohanud, kuid näednüüd - siin ta oli ja nuias enda järeletegemist.

Teel koju proovisin mõttes ühildada omale teadaolevaid majoneesitegemise viise ja avokaadot, kuid ülemäärast õhinat see ei tekitanud. Sest noh et lihtsalt majonees, aga seekord lisandiga "roheline". Aga oi kuidas ma eksisin!

Tuleb välja, et kõige sigalahedamalt lihtne ja ehe "avokaadomajonees" ei ole üleüldse mingi majonees. See on lihtsalt kreemjaks püreestatud avokaado ise! Mõistagi mõningate lisadega, kuid sellest rida allpool. Peamine elevus tekkiski sellest, et "ohhooooo, nii ka saab!" Ja et "kuidas ma varem pole selle peale tulnud!?"

Et siis võtad ühe rusikasuuruse avokaado (või mitu väikest), eemaldad koore ja seemne nagu ikka, ja ... paned ta kitsukesse kõrgesse anumasse, mis saumiksriga töötamise jaoks paslik näib. Kuna avokaado ise hakkab kiirelt oksüdeeruma, st tumedaks muutuma ja maitset kaotama, siis tuleb kindlasti lisada ka sidrunimahla ja ega küüslauk siinkohal ka kuidagi kahju ei tee.

Surrrrr. Ja kõik! Valmis ta ongi. Noh ja edasine on juba puhas enda maitsetunnetuse küsimus, et kuidas saavutada enda jaoks sobiv magusa-soolase-hapu-vürtsika tasakaal. Või siis ülekaal, kui soovid võimsamat maisteelamust, siis pane kõiki vastavaid lisandeid rohkem.

Võib muidugi vaielda, et miks

a) nimetada seda kraami majoneesiks, kui siin pole mängus ei muna ega õli jms

b) mis erinevus on sellel "majoneesil" ja guakamolel,

siis minu vastus on - saumikser! Guakamole on tavaliselt jämedama tekstuuriga, nö kahvliga purustamise astmes ja tavaliselt ka rohkemate lisanditega. See majoneesi-taoline kreem on aga siidine ja imelihtne ning täiesti teistmoodi elamuse pakkuja toidul.

Kuna ma tean, et niikuinii küsitakse, et "mis ja kuidas", siis kordan üle minul käiku läinud materjalid

- üks suurem avokaado

- kaks keskmist küüslauguküünt

- poole väiksema sidruni mahl

- sool/suhkur/pipar(tšillihelbed)

Gramme ei ole, sest ei tea. Saumikser on, sest ilma ei saavuta soovitud siidist konsistentsi. "Surrrr" kõlab maksimum 10 sekundi jagu. Ja ongi kõik! 56-aastane mees on rõõmus nigu poisike, sest on saanud midagi uut kulinaarset katset läbi viia. Inimkatse toidu ümber.

NoHo (Tallinn)

Viru hotelli ikka tead? Novat, sellest üle tee on Nordic Hotel Forum. Et selles majas juhtus olema üks minu jaoks huvipakkuv üritus, siis sättisin end siia tunnike varem kohale, et käia ära samas paiknevas restos, seda enam et veebis paistev menüü tundus olevat lubav.

Hilislõunane aeg võttis mind siin vastu üsna hõredalt – aga ega hotellidealused puhvetid polegi just suuremad publikumagnetid, neil on enamasti teine funktsioon täita ning kohalik elanik sellistesse pesadesse suurt ei satu muidu, kui mingi ürituse raames. Noh ja välisturisti / hotelliasuka jaoks on madalhooaeg.

Supikesi näis olevat hetkel valikus vaid üks – „Koorene lõhesupp“ (12.-EUR). Panin sõrmed risti, tellisin ja jäin ootele. Ooteajal toodi lauale leivakorvike, milles leidus veidi kentsakas küüslauguvõide napake. Kentsakas selles mõttes, et pisitillukese astjakese ühes servas oli see kraam tulisoolane, teises mage. Kas nüüd tulenes see lihtsalt võide peale ebaühtlaselt raputatud näputäiest soolast või millestki muust, pole oluline, sest üldmaitse oli siiski meeldiv

Supikauss tuli laudu u 10 minutiga tellimise hetkest ning sõrmed võis kenasti lõdvemaks lasta – see polnudki püree- vaid pärissupp! Soome maitse järgi töötavas asutuses ei või iial teada! J

Rõõm oli tõdeda, et leemeke oli üles ehitatud päris kalapuljongile, mille lõhn ja maitse andsid väga hea sissejuhatuse. Leeme hulka lisatud toidukoor muutis selle veidi sumedamaks, kuid pigem sobis üldpildiga, kui et oleks seda kuidagi rikkunud. Pinnale tilgutatud erkroheline ürdiõli ja peenelt hakitud roheline sibul lisasid kraamile visuaalset erksust, suuretükiline kala-kartuli sisu mõnusat kodust autentsust. Üldmulje on igati viks ja viisakas. Ei mingeid vaimustus-tireleid, kuid siiski hea. Supikausile järele tulnud teenindaja oskas jätta vägagi naeratava-rahuoleva mulje, saades oma saateküsimusele positiivse vastuse.

Supisöömise ajal ja järel jäi kõrvu see, kuidas avatud köögis ilmselgelt veidi igavlev noorte meeste kolmepealine seltskond arutas venekeeli teemadel, et mis ikkagi on armastus, füüsiliste vajaduste rahuldamise sõltuvus või lihtsalt kooselamise harjumus. Lohmakate rastapatsidega noorhärra näis kõige tõsisemalt võtvat kõike seda, üritades samal ajal ka väheseid tellimusi täita.

Teise käiguna võtsin: „Soja ja tüümianiga marineeritud sea seljatükk, pastinaagi püree, wasabi espuma“ (15.-EUR). Taldriku saabumine võttis u 30 min, mis oleks muidu üsna kena ajastus, kui mitte tühjavõitu saal ... ja niruvõitu tulemus.

Esimene emotsioon – vau, niiiii õhukest sealihaviilakat pole ma ammu kohanud! Viilaka tumedaks/mustjaks praetud välispind andis esimese hoiatuse, mis ostus ühtlasi ka tõeseks. Noorte armuspetsialistide innustunud arutelu käigus oli imeõhuke (vast u sentimeetripaksune) liha kuivaks ja vintskeks praadunud. Selline viilakas oleks tahtnud saada max 10-15 sekundit kuuma mõlemalt poolelt, kuid nüüd olid kõik lihamahlad ära kuivanud.

Tõsi, tuleb tunnistada, et samal taldrikul olev pastinaagikreem maitses ootuspärasest isegi intensiivsemalt magus-pähkliselt ning wasabivaht (mida menüüs eenutsevalt „espuma“ nimega markeeriti) oma erkrohelises hapukas värskuses tõi isegi väikese vau-efekti. Brokkoliõisikud ei lisanud siia midagi muud peale visuaalse struktuuri.

Teenindaja-proua nägu tundus üsna siiralt murelik, vaadates muidu tühja taldrikut, mille keskel nukrutses suuresti söömata lihaviilakas. Kuuldes et „liha on kuivaks praetud“, viis ta selle sõnumi ka kööki edasi, mille peal kuulsin üle suure tühja saali, kuidas kokk ise pakkus, et võib mulle kompensatsiooniks mingi magustoidu teha, nt jäätise. Sama jutuga ja kahetseva naeratusega ettekandja sai paraku vastuseks pearaputuse (no ei ole ma magusasõber), kuid vähemalt arve esitamisel tuli sõnum, et „tegime teile allahindluse!“. Tõeoolest 10% kogusummast oligi arvel miinusega – pole just eriline kokkuhoid, kuid vähemalt kena viisakas žest ikkagi.

Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial vaatab horisondist ülespoole ja naeratab laisalt. Praepöial kiikab samavõrra allapoole, sest liharikkumine on patt! Üldmulje on aga teenindaja kompetentsuse tõttu siiski pigem soovitusväärsete hulka kuuluv.

---

lugu ilmus siin

Dve Sestry Cafe (Narva)

Narva poole vurades ning järjekordseks pöidlatorkeks kohta otsides märkasin, et mõni aeg tagasi sulgunud Gulliveri asemel on nüüd samas end sisse seadnud uus puhvet nimega Dve Sestry. Sisse seadnud nii nagu erakvähk eelmise omaniku poolt hüljatud teokarpi – väliselt ei paneks seda muudatust keegi tähelegi, kui poleks pisikest sildikest ukse kõrval ja uut kasutajakontot Facebookis.

See teokarp ... või nüüd siis ikkagi maja on juba oma välimuse mõttes omamoodi loodusnähtus. Enamasti paiknevad puhvetid ikkagi mingi suurema hoone tiivas/keldris/ruumes, kuid see siin ongi omaette tüüakas majake, mis on tervikuna puhvetit täis. Põhiplaanilt pisitilluke, aga see-eest kahekorruseline ja meeldejääv nii välimuse kui sisemuse mõttes. No sihuke armsake noh.

Nüüd on siis sellele armsale välimusele lisandunud ka armas sisuke. No mõelge kui nunnu kontseptsioon – kaks õekest märkavad tühjaksjäänud teokarpi ... ptüi, majakest ikka ja otsustavad hüljatud puhveti taas käima tõmmata. No tekitab ju sihuke lugu positiivse eelsoodumuse, kas pole?

Ehhhh. Oleks siis vaid saadud toiduelamus seda armast ootust väärt. Aga kõigest järgemööda.

Äripäeva lõunasel ajal sisse astudes tervitatakse mind leti tagant eesti-vene segakeeles: „Vam päevapakkumine, da?“ ning ollakse valmis seda kohe ka kööki edasi hõikama. Kohman veidi üllatunult vastu – et aga kas teil menüüs siis midagi muud pole? Lokaalse eripärana pakutakse pea kõikjal nähtust nimega „komplekslõuna“, mille maksumus siin majas on 4.50.

Vaatan lühikese menüü üle ja märkan rõõmuga, et valikus on lausa kolm suppi. Kuna „hernesupp suitsulihaga“ (6.-EUR) on tänapäeval haruldus, siis valin selle. Enne supi kohalejõudmist tuuakse vaikides laua kaugemale nurgale taldrikuke mõne õhukese leivaviiluga, mis on miskipärast üle puistatud näpuotsatäie seesamiseemnetega. Kuivale leivale kuiva puru lisamine ei muuda seda apetiitsemaks ning nii see minust sinna jääbki. Muuseas, ka kogu muu teenindus käib vaikides, ilma isegi katseta poolhääligi mingeid saatvaid viisakussõnu lisada.

Kopsakas kausike rõõmsavärvilise supiga saabub 7 minuti pärast. Lapsepõlvest tuttav lõhn paneb korraks naeratama ning tekitab hea eelhäälestuse. Supike ise räägib küll rohkem kartulist ja porgandist kui hernest, aga see pole suur probleem. Suitsuliha leidub siin umbes sama vähe kui hernestki, kuid üldmulje on siiski pigem positiivne. Mõnus ja kodune kraam.

Teise roana valin maja kalleima „Loomalihasteik suitsuse veinikastmega“ (17.50). Olgu öeldud, et toidunimed panen siia kirja mälu järgi, sest menüüd veebis paraku ei leia, mis on alati halb – suur osa inimesi teeb oma kohaletuleku otsuse just veebimenüü põhjal.

Liha tellimisel esitatakse vähemalt alustuseks hästimõjuv küsimus liha küpsetusastme kohta, mis annab lootuse asjatundliku lihakäsitlemise osas. Minu tüüpvastus, et „pakkuge seda nii toorelt, kui julgete“ tekitab korraks küll segadust, ehkki teavitan sellest selguse mõttes vene keeles.

Roa saabumiseks läheb u 15 minutit tellimisest, mis on üsna perfektne sooritus.

Alustan positiivsest – see kastmeke oli tõesti suurepärane, magus-hapu, maitseküllane ja kergelt suitsune. Maitsestamata grillköögiviljade ülepuistamine jällegi seesamiseemnetega mõjub seekord isegi hästi, ehkki peale visuaali ei lisa see maitsele midagi. Kummaliselt tumedad-pehmed kartuliviilakad olid üsna maitsetud ja miskipärast üle kallatud hapuka tumeda kastmega (vist worchester?).

Liha ise oli paraku aga paras tööõnnetus. Einoh, praadimisaste oli ju OK – vähemalt ühes jämedamas kohas oli sellel isegi kena punane südamik. Kuid esiteks polnud see liha asjakohaselt laagerdunud, vaid lihtsalt värske poeletist toodud suvaline jupike, mis oli kujult ebaühtlane ja lisaks veel koosnes mitmest eri suuruses osast. Tulemus – õhemad tükid/osad oli praetud kummiseks, õiges küpsusastmes osa aga veeres võdisedes nürivõitu lauanoa all ringi, alludes kehvasti lõikamisele kui mälumisele. Nii et ligi pool lihast jäi nukralt taldrikule, sest isegi ülimaitsvasse kastmesse dippimine ei vähendanud kurbust liharikkumise üle.

Tõusin püsti ja läksin maksma, üritades vastuseks küsimusele liha osas seletada nii laagerdamise kui steiginoa vajadusest ... kuid see ei paistnud tektiavat leti taga seisjas mingit huvi.

Kokkuvõte sedapuhku kolmetine. Juba ainuüksi hoone enda pärast tasub minna kohta üle vaatama, seda enam et uusi puhveteid tekib Narvasse harva. Supipöial on leebelt, kuid siiski püstipoole ning aitab soovitusele kaasa. Praepöial aga üritab pisutki naeratada, meenutades kastmekest, kuid liha oskamatu käsitlemise tõttu vajub siiski allapoole. Soojast eelhäälestusest ainuüksi siiski ei piisa.