Cafe Baltic (Tallinn)

Nimetus on ju intrigeeriv, kas ei? Et mida muhvi tähendab „balti“ kohvikukontseptsioonina? Mulgiputru või tsepelliine? Riia palsamit või äädika-kana? Või siis, kui vaadata nende wolt-peegeldust, siis ligi 30 sorti kohvijooke?

Kuna Narva mnt nurgal oleval aknal liikuv menüüpilt näitas mh sõna „supp“, siis ega minu sissemeelitamiseks pole rohkem vajagi. Üsna tühjas saalis seisis leti taga mitte-balti välimusega tegelane ning edasine suhtlus käis inglise keeles.

Esimene küsimus supi kohta kinnitas et supp on tõepoolest olemas – läätsesupp või nagu Wolt väidab „Türgi Supp“ hinnaga 3.90. Kui küsin, et kas midagi teise käigu sarnast on ka (oluline on siinkohal ingliskeelne väljend „second meal“ – hiljem seletan miks), siis näidatakse näpuga võileiva-valiku peale. Eeeee ... aga kas teil midagi muud pole, nt steiki või muud säänset? „Ei, nii paari nädala pärast ehk tuleb. Me alles hiljuti avasime ning lisame uusi asju, hiljem jõuame ka steikide ja muuni“

Ehh, mhh, nohhjahh. Võileiva-kultusest pole ma kunagi midagi arvanud, aga mängime siis seda asja kaasa. „Lõhe Röstsai“ (9.90) – miks ka mitte.

Jõuan külastada keldrikorrusel asuvat kohta, mida ka keiser jalgsi väisab ja veel veidi pukktoolil jalgu kõlgutada, kui minuni tuuakse ... võileib. Sõnatult.

Esimesena? Tuletan meelde, et letitagusega suheldes oli kasutusel mõiste „second meal“. Rõhuga sõnal „second“. Aga tuli esimesena. Suuuuur kuhil, mis on kaetud lõhelõikude ja idudega.

Nohh, jahh, ehh. Löön noa ja kahvli kuhilasse ja avastan leivaviilul (röstsai???) oleva kena kihistu. Toorjuust, kurgiviilud, idulehtede kihistu ja õrnad kalaviilud. Einoh, maitsev ja kena ja puha, ega ma ei vaidle. Aga kas ma telliks seda ise prae aseainena? Eimitte.

Vaevalt olen jõudnud eraldada kaks esimest ampsakat, kui tuuakse siis see, mida mina tellisin esimena ehk supilaadne nähtus. Sõnatult.

Krutoonide ja õlilaikudega kaetud kausitäis eritab aroomi, mis on vägagi meeldiv, pannes miskipärast mõtlema kenakese kanapuljongi peale. Kuid juba esimene lusikatäis toob pettumuse – mage ja hõre püree pole kindlasti see, mis tooks naeratuse minu näole. Üllatava kompensatsioonina selle mageduse eest üllatab aga mõõdukas vürtsisäde, mida ei tasakaaluste midagi, ei magusat, ei soolast, ei happekest. Igatahes sõin ära alla poole, panin mantli selga ja lahkusin. Sõnatult.

Kokkuvõte üsna sügavalt eitav. Kõigepealt tuletan jälle endale meelde – ära mine uude kohta, mis pole ennast veel ise selgeks mõelnud. Teiseks proovib praepöial ennast ümber mõtestada võileivapöidlaks ja muutub selle käigus küsimärgiks – et mis mõttes nüüd siis „Baltic“? Supipöial aga näitab välja aga siirast arusaamatust – mida nad mulle serveerisid? Soovitus? Mille kohta? Võibolla selle koha pidajad kasvavad suureks ja mõtlevad välja, et mida nad tahavad selle nime all pakkuda ja siis räägime uuesti, aga pigem ei.

---

lugu ilmus siin

Tommi Grill Metro (Tallinn)

See on alati tore hetk, kui kohtad vana tuttavat kuskil ootamatus kohas. Nii käis minustki mõnus äratundmise jõnks läbi, kui nägin nimetust „Tommi Grill“ uudses kohas. Tõsi küll, kohe ei saanud sisse hüpata, kuid peale telemajas käimist seadsin sammud tagasi sama koha juurde ja tegin suure klaasukse lahti.

Njaa, ega nüüd vana samanimelise kohaga, nii tuttav Tatari tänavast, pole siin just liiga palju ühist, aga see-eest oli leti taga ikkagi tuttav nägu. Kogenud kõrtsmikuna ei läinud mees muidugi familiaarseks, vaid säilitas täis-professionaalse suhtumise. Ühest küljest pole selline äratundmine just hea, sest siis võib köögipingutus olla tavapärasest panustamisest eksitavalt kõrgem. Teisest küljest aga ... no mis ma siis saan parata, kas pean valehabeme ette panema või :D

Külma-tuulise-tatise sügisõhtu kiuste polnudki saal päris tühi, aga igatahes, kuna mul oli menüü juba ette veebist järgi vaadatud ja peremehel käed-jalad mitte liiga hõivatud, käis kõik edasine vägagi ladusalt.

Vaevalt möödus viis minutit tellimisest, kui jõudiski lauda esimene valik „Seljanka“ (8.-EUR). Tõsi küll, puhveti veebimenüüs väikese nunnu näpukaga „Seljanaka“ aga no mis sellelgi variandil viga on, eksju. Seda enam et lõhn tervitab mõnusa koduse käepigistusega, rääkides praetud supipõhjast ja lihast. Visuaalne pool puhas nauding – dekooriks roheleheke, kõrval eraldi hapukoorekese valge silm ja kuldne sidrunisegment.

Leemeke on just nii happene, nagu mina sellest supist ootan. Tihe-tomatine leemeke, kahte sorti viiner-vorstikesi, kahte sorti liha, sibulake ja kurgike – puhas klassika. Nohjah, tipptase see võibolla pole, lisaelemente võiks siin veel olla täis-gasmiks, kuid umbehää ikkagi. Kauss saab tilgatumaks söödud ning see on parim kvaliteedimärk, mida ma anda oskan.

Kakskümmend viis minutit stardihetkest arvestades saabub ka teine valik: „Lehtpihv veisesisefileest küüslaugu-ürdikartuli ja punaveinikastmega“ (25.-EUR). Lauda toomise hetkel peab härra vajalikuks mainida: „Küpsusastme kohta ma küll ei küsinud, aga ajakirjandusega kursis olles praadisime nii vähe kui võimalik. Samas kuna see on nii õhuke viilakas, siis ega väga palju teisiti teha ei saaks.“. No tore ju, või mis? Professionaal teab, mida teeb.

Ja no ilus on see tulemus, seda ei saa kuidagi eitada. Juba lõhn – sisemine koopainimene hingab kopsud praetud liha lõhna täis ja möriseb rahulolevalt: „täna oli hea jaht!“

Suur latakas pannil kõrvetatud liha on peaaegu et parimas küpsusastmes ning meeldivalt maitsestatud ... no võibolla tiba soolakas, kuid see ei häiri, kuna pole siiski dominant. Vokitud köögiviljade puhul muutub see soolakoorem siiski juba veidi häirivaks, kuid samas magus-marjane kastmeke leevendab seda muljet. Parimas krõbedusastmes kale- ehk lehtkapsakrõps oli suisa kulinaarne meistriteos, väike aga oluline detail suuremas pildis.

Ja teate, seekord ma kirjutan omaette kiitva rea ka kartulite kohta! Need pole lihtsalt ilusalt välja nägevad tärkliseplönnid, vaid erksalt ja mõnusalt maitse-elamust pakkuvad küslakartulid. Ja see pole veel kõik! Mitte lihtsalt kuivatatud küslapulbri või küüslaugu-sool pole siin mängus, vaid päris elus küüslaugu-ürdi-õlisegu, millega need pruunistatud lõigudon kokku mökerdatud. Vaadake kallid kaimud, seda kõige lihtsamat lihakõrvast on võimalik pakkuda moel, mis paneb heldima!

Kokkuvõte seekord väga kiitev. Supipöial on üsna tipmises asendis, kiites pingutust seljankasõbra rõõmustamiseks. Praepöial on ilmselt kuskil 95-99%se kiitmise tasandis, öeldes et nii tulebki karnivoori ürgset olemust kõnetada. Soovitus on väga kerge tulema, ilmtingimata minge ja astuge läbi!

---

lugu ilmus siin

Muna-singi-määre

Kui oled tiba liiga suure tüki sinki ostnud ning see kipub sul külmikus seisma jääma, siis saab ta ära kasutada millekski uueks. Singikreemi on vast igaüks saanud kui mitte ise teha, siis maitsta nt võileivatordi vahekihtidena.

Ja no selle tegemine on sama lihtne kui söömine. Tuleb lihtsalt hetk mõelda, et mis lisandid sinna juurde sobivad. Oli ju, et esimese asjana tuli pähe küüslauk? Tubli! Mingid piprakesed / maitseainesegud sinna juurde? Veelgi tublim!

Kui on taisem-kuivem sink, siis pane blenderisse ka tükk võid, nt Saaremaa küüslauguvõid, kui sihandset juhtub olema.

Nagu nimi näitab, lisasin mina seekord ka paar keedumuna, et oleks heledam-muhedam-kreemisem (ainult singist tehes jääb tulemus veidi sõmeram). Ja siis tilgakese õli, et oleks vedelam ja lusikatäie toorjuustu, aga seda viimast ei pea ju, onju. Pisut pigistasin ka sidrunimahla, sest väike happene nüanss tundus sobivat. Järgmine kord panen nt paar piprakurgikest. Või marineeritud tšillikaunakest. Või no kus mina tean, mida ma järgmine kord lisan, kesse hullu tegusid ette oskab näha!?

Pilt tume (sest õhtu) ja mitte-representatiivne (sest ei viitsinud kõiki osiseid taas lauale otsida). Sina tee paremini ja teistmoodi, onju :)

Lugu üksildasest hernesupist ... Ehk supipöidla seiklused suvepealinnas

Pärnu köögimaastik pole põhimõtteliselt parem ega halvem teistest linnadest, siin on oma pärleid ja oma põrumisi. Aga vaata külastuskogemused ei kujune ainult köögipõhiselt, üks ja mõnikord suisa määrav osa on ka sellel, et kas kunde tunneb ennast teretulnuna ja tähelepanduna või mitte. Pärnus juhtub selles osas apsakaid rohkem kui mujal ... või on see lihtsalt olnud mingi halb õnn ja loterii, mine tea.

Seda et mingi ühe koha külastus on vussi läinud, seda juhtub ikka. Aga et kaks puhvetit järjest ühes linnas ühe päevaga alt veavad, see moodustab juba rääkimisväärse loo. Liigun mina ERR Pärnu stuudio poole kella kahe paiku päeval ning näen, et HooV nimelise asutuse värav on lahti, tänavale paigutatud harkjalg lubab kenasti suppi ja praadi ja puha.

Tulen mina tund hiljem peale saate lõppu sama teed pidi tagasi ja ... värav on kinni! Harkjalg on aeda tõstetud, värav on suletud moel, et näib nagu oleks see kruvidega kinni tõmmatud. Näen isegi aknast, et majas sees keegi liigub, kuid kui üritan helistada – noh järsku öeldakse et „teeme 10 minuti pärast jälle lahti“ vms – telefon teatab masinhäälselt, et „number pole kättesaadav“. Ei mingit seletust toimuva kohta isegi FB lehel ning seda isegi mitte järgmisel päeval väiksese vabandusena stiilis: „meil oli tõrge/avarii/arusaamatus, vabandame“ vms.

Noh longin siis edasi, kuna asja on bussijaamas olevasse Cargobussi letti, siis otsustan et proovin samas majas paiknevat Pagaripoiste kohvikut. Noh et puhvet on puhvet ja mõnikord pakuvad need lihtsamat sorti asutused veel parimaid elamusi, kas pole?

Astun sisse, tuvastan letil supipakkumise sildi ja näen parasjagu kassa ees seisvat kundet, kes maksab mingi praelaadse asja eest. Sammun seega julgelt leti ette, tellin supi ja kuni seda kaussi kallatakse, küsin „et kuskohast ma näeks, mis praade olemas on“ ... saan vastuse, et „ei olegi enam, otsa said, ainult suppi saabki nüüd“. Ei mingit vabandust või küsimust „kas saan teile midagi muud pakkuda?“. Või pakkumist: „tulge homme/hiljem läbi, küllap siis saab!“ vms. Lihtsalt lüüakse see supp kassast läbi ja asi vask.

Njah vaadake kliendikogemus on umbes nagu sapöörilgi – üks kord läheb midagi valesti ja sellest piisab. Kui tegu pole just mingi monopoolses seisundis oleva ainukese putkaga kuskil elava liiklusega maantee ääres, siis missugune on kliendi motivatsioon teine kord uuesti tulla õnne proovima?

Ahjaa, et kuidas see supp siis oli? Einoh, klassikaline ja tubli hernesupp tiheda ja maitsva leemega, väheste lihakribalatega ja tangudega. Ilma ühegi katseta muuta seda võlumuselt ilmekamaks nt mingi supi pinnale lisatud muruhakke vms abil. Selline tõhus ja turvaline värk, mille tõttu võiks ju isegi kaaluda tagasi tulemist, aga no ma ei tea.

Kokkuvõtet seekord ei tule ega saagi tulla, sest ühes kohas jäeti mind värava taha ja teises ei vaevutudki seletama, et miks päratlõunasel ajal pole eriti nagu midagi pakkuda. Niru lugu.

---

lugu ilmus siin

Ringvaates Supipöidlast

Umbes 15 aasta pikkusest toidublogimisest kasvas u viis aastat tagasi välja regulaarne erinevate puhvetite kohta ülevaadete tegemine ehk Supipöial - sellenimeline rubriik Õhtulehes.

Viis aastat ja igas aastas u 40 kirjeldust, see teeb välja ligikaudu 200 läbikäidud kohta ja kirjeldust, mida võib laias laastus jagada kolmeks - lihtsad puhvetid, omamoodi veidrad ehk kontseptsiooniköögid ja kolmandaks nö fääntsid restoranid. Parimaid toiduelamusi võib tihtipeale saada nendest lihtsamatest asutustest, sest sinna minnes on ootused madalad ja ka juba lihtsalt "normaalne" toit ületab selle positiivse tasemega, samas kui minnes kuhugi nooblisse asutusse on ootused kõrged ja seesama "normaalne" jääb allapoole latti.

Selle saate jaoks valisin näidetena välja hiljuti Pärnus külastatud Einela, Narva-Jõesuus tegutseva Franzia ja telemaja enda all asuva kohviku.

Turistilõksude positiivse näitena sai aga valitud Tallinna vanalinnas tegutseva Olde Hansa, kes oli nõus tooma ka oma suurepärase seenesupi meile proovimiseks otse stuudiosse.

Küsis Marko Reikop, saatelõik järelvaadatav siit.

Ramen Taro (Tallinn)

Mõni koht on ikka päääris üllatav. Kõndides ühest meediamajast teise, seisatan Kunderi tänaval ühel tänavanurgal, et guugli kaudu järgi vaadata, mida teisel pool tänavat olev poolkeldris paiknev rameni-koht pakub. Noh et kas lisaks ramenile – mis teeskleb supiks olemist – on ka midagi prae sarnast. Jällegi osutub, et wolti-rakenduse keskkonnas olev info on parem ülevaate saamiseks kui puhveti enda insta-konto (sest viimases pole ju teksti).

Miks ma sellest seisatamisest üldse kirjutan? Aga selleks et anda edasi kontrast ja üllatus, mis tabas mind sisseastumise hetkel. Väljaspool keldrikest on inimtühi tänav ning selle minuti-kahe jooksul, mis ma oma otsingut teen, ei astu uksest kedagi sisse välja. Seespool aga – see tibatilluke keldriruumike on rahvast tihedalt täis! Umbes 15 ruutmeetrisel pinnal paikneb lahtine köök, milles askeldavad kaks inimest, kaks lauakest ja seinaäärne lett, millede ääres sööb või ootab tellimust lisaks minule veel 9 inimest! Et nagu kuidas??? Kuskohast nad tekkisid ja miks neid nii palju on tihedalt külge külje kõrval koos?

Põhjamaalasena tabab mind mõistagi esmalt soov lahkuda (liiga palju inimesi, pealegi peaksin istuma võhivõõrastega ühte lauda!). Kuid teisalt – midagi ju peab olema selles puhvetis väga erilist, et kõik need ülejäänud on ennast siia kokku pakkinud?! Astun leti äärde, esitan oma tellimuse ja küsin: “kas siin on alati nii palju rahvast?“ Piiga vaatab naeratusega saali ja ütleb: “oi aga praegu pole veel palju, lõuna ajal on tihti järjekord uksest välja!“ Jeerum. Järjekord? Päeval täna, kui enamik puhveteid ägab raskeid aegu kurta? Ma tahan seda imet siis ilmtingimata oma keelel tunda, et mis kraam paneb inimesi siia kokku käima.

Ramenite osas esitan küsimuse, et kas mõni nendest on ka vürtsikam, mille peale kuulen, et tõepoolest on ja et see ongi ka tänane päevapakkumine „Terav hakata ramen. Sealiha puljong, chashu kaste, nuudlid, terav miso pasta, muna, murulauk, seesamiseemned, chashu sealiha, bambuse võrsed.“ Hinna osas selgub selline vahva rida, et wolt kaudu tellides oleks see 13.90, kohalikus letimenüüs 10.90, kuid päevapakkumisena 8.50.

Teokarbisuuruses ruumis on keeruline end mugavalt tunda, kuid pressin end siis väikese laua ääres vabale kohale ning jään vaatlema eri-ilmelisi ning üsna rahvusvahelist seltskonda, mis kinnitab taaskord eeldust, et midagi peab siinses köögis olema erilist, sest ilmselgelt ei tule siia keegi atmosfääri ja mugavuse pärast. Senikaua aga ka seletan, et chasu on jaapanipärane mõiste seakõhu marineerimiseks/küpsetamiseks kasutatava maitsesegu kohta, mis koosneb mõistagi eelkõige sojakastmest ja siis kas sakest või riisiveinist või mirinist ja muudest kohastest maitseainetest.

Viie minutiga saabub kiirelt ja kekendunult toimetavast kööginurgast minuni rameni-kausike, mille mõnusalt vürtsikas aroom katab pisiruumi ja paljude inimeste/söökide kohaolust tingitud paratamatu lõhnafooni. Ramen on üks selline imetegu, mille peamiseks olemuseks on muuta kausitäis odav-tõhusat, aga maitsetut ballasti ehk nuudleid millekski maitsvaks puljongi abil. Ja nii ka siin taldrikus huvitab mind justnimelt see leemeke ning need vähesed lisandid, mis lisaks kõhutäiele (mida mina ei jahi) ka maitseid annavad (mida mina jahin).

Ja oi teate kui hea see oli! Mõnus ja üldaasialik kombo sojakastmest, seesamist ja kergest happekesest tegi külmal sügispäeval pikikarva pai. Küsisin teadlikult vürtsikat versiooni, teades et jaapani köök ei ole eriline sädemepilduja ning nüüd ka see tšillitäpine soojus polnud kaugeltki mida tulitavat, vaid mõnusalt soojendav. Mõni liistak sealiha, paar tükikes marineeritud bambust, kaks perfektselt poolpehmet munapoolikut ... kõik see oli mõnna-mõnna. Andku hea pererahvas andeks, et nuudlitest sõin ma ära vast maksimum veerandi, aga sellestki piisas, et saada kõhtu rahuldustpakkuvat täistunnet.

Teiseks käiguks võtsin maja ainukese mitte-rameni ehk „Chashu kauss“ (chashu sealiha, seesamiseemned, roheline sibul, chashu kaste, oavõrsed, bambuse võrsed, yuzu õli, hiina kapsas, riis, majonees.) hind Woldis 9,90, kohapeal 8.50.

Asjaolu, et see toodi poole ramenitarbimise pealt, ei häiri taolises keldriurkakeses põrmugi. Nagu ka narmendavate servadega matid laudadel või üleüldine kulumus ja küünarnukitunne ja kondenspiisad ukseklaasil ... see kõik sobib siia orgaaniliselt hästi

Jällegi kausi põhisisu ehk suur kulbitäis kleepjat sushiriisi jätab mind üsna külmaks, ehkki kohati on ka see läbi imbunud võluvatest aasiapärastest maitsetes (sh mingi eriti rammus ja maalähedane sojakastme versioon). Lihaviilud, majonees, muru ja roa põnevaim osa – kergelt marineeritud hiina kapsas, see leiab minus tänulikult oma uue kodu. Tänu eelmise roa vürtsikale vundamendile jääb teise käigu maitsemulje veidi kahvatumaks, aga tore oli seegi enne külmavõitu ja tuulisesse oktoobrisse astumist.

Kokkuvõte üsna-üsna vaimustunud ning seda eelkõige lahedaima tajuhäire pealt. Astudes sisse null-ootustega ja sattudes tihkelt sööjaid täis pakitud ning ridamisi kaasamüügiga tegelevat aasiakasse jäin ma rohkem kui rahule. Supipöial on täies püstisuseastmes, praepöial veidi küll madalamal, kuid üldhinnang on selline, et ma kohe igal juhul soovitan. Soovitan lausa kaugemalt kohale sõita, sest see pisike toredusekeldrikoopake väärib seda!

---

lugu ilmus siin

Da Vinci Solaris (Tallinn)

Kuna oli Solarise keskusesse asja, siis otsustasin vaadata, kas siin majas on ka midagi toidukohtade valikus muutunud – nonäed, oligi. Neljanda korruse peal on jälle uus – vähemal minu jaoks – üritaja, seekord Da Vinci nimeline puhvet, kellel on ketis praegu kodulehe andmeil 7 erinevat puhvetit mitmel pool üle Eesti. Mõnes mõttes on selline lähenemine hea, luues vähemalt eelduse, et neis kõigis peaks olema tagatud mingi ühtlane ja piisav kvaliteet, muidu ju pinnal ei püsiks.

Teisipäevasel õhtupoolikul on siin päris palju rahvast, mitmekümnest lauast on hõivatud julgelt 70-80%. Personali askeldamist jälgides jääb mulje, et vähemalt saalipersonal on saanud päris tasemel koolituse. See on üldelamuse loomisel väga oluline komponent, seda vähemalt esmamulje loomise tasemel – ja see määrab suure osa külastuskogemusest.

Nii suure saali ja lauateeninduse puhul oleks olnud ootuspärane, et on ukse peal keegi saaliülema sarnane, kes lauda juhib ja siis juba kunde edasise käekäigul pilku peal hoiab. Seda küll ei olnud, kuid edasine toimus ikkagi ladusalt, mis kinnitab teesi heast ja koolitatud meeskonnast.

Vähem kui viie minutiga oli mul menüü käes ning ka tellimus esitatud, see on kena tulemus. Tellimuste märkimisel pidas proua vajalikuks poolvaikselt üle täpsustada, ilma vastust ära ootamata (kuid võimaldades soovi korral vastu vaielda): „see on siis esimene käik“ – jällegi plusspunkt.

Enne esimese käigu toomist saabus lauda korvike halli soolaka ciabatta viiludega ning ehedalt basiilikuse maitsevõiga – kena tervitus!

Alustuseks siis „Sitsiilia mereannisupp“ (Tomatisupp mereandide ja lõhega, 13, 95 eur), mis saabus u 10 minutiga. Tellisin kerge kõhklusega, sest oletan et tegu saab olema kiirelt soojendatud mereandide sügavkülmseguga, mis paraku ka tõeks osutus. Einoh, supp oli ju tervikuna maitsev, tugevalt tomatise aroomiga, rõhke porgnadiriiviga, happeline ja vürtsikas. Kreemiseks ja lagunevaks muutunud lõhekalatükikesed polnud küll eritanud erilist kalajälge maitsesse ega aroomi, samuti nagu ka karbiloomakesed.

Kuid kalmaari- ja kaheksajala jupikesed olid paraku kummised, nii et mõistlikum oli valida nende allaneelamise taktika närimispingutuse asemel. Nende kahe merenähtuse küpsetamine peab toimuma eraldi, kas kiirelt ja värskelt grillimise või siis väga pika hautamise teel, kuid külmsegu pottiraputamine annab kehva tulemuse. Vaatamata sellele sõin kausi jäägitumalt tühjaks – ning see on juba ju päris hea näitaja.

Plusspunktina läheb aga kirja asjaolu, et kausi eemaldamisel küsis blond proua hoolival ilmel: „kuidas maitses“ ning reageeris kummisuse komentaarile arusaava-kahetseva näoilmega.

Teise käiguna „söeahju grillide“ rubriigist „lambakotlet päikesekuivatatud tomatitega“ (11.95). Lisandiks „grillitud köögiviljad“ (3.95) ja kastmevaliku küsimuse peale esitasin vastuküsimus – aga mida soovitate – ning selle alusel „punase veini kaste“ (1.95)

Toit saabus u kahekümne minutiga tellimise hetkest, mis on suurepärane ajastus, võimaldades lõpetada esimese käigu ja mõõdukalt oodata. Esmamulje on suurepärane – triibutamine ei ole võtnud maniakaalset tühja-taldriku-kunstipärase-täitmise vormi ning visuaalne struktuur taldrikul oli kenasti väljapeetud.

Grillköögiviljad – kas teate see oli imeilusalt ja aromaatselt tõepoolest grill!!! Suitsulõhn ja pärisgrillitriibud, see mõjub apetiitselt. Kaste – poeem marjasest-veinisest kuumast sulmamarmelaadist.

Kotlet ise mõjus aga kummastavalt. Kes ise on kunagigi kotlette teinud, see teab, et päriselt ja ainult lihast tehes on tulemuseks tihke ning hästi lõigatav tulemus, mis sõltuvalt liha tüübist ja küpsetusastmest on kas mahlane või mitte. See pätsike siin nägi välja väga apetiitne oma grill-triipudega, kuid tekstuurilt oli ... eeeeee ... lagunev, mitte lõigatav. Värvi järgi võis see olla tõesti kuivtomatite ohjeldamatult ohtra kasutamise tulemus, kuid lõhna ja maitse mõttes jäi mulje tumepunasest saiakotletist. Jah tõepoolest lambaliha hõrk ja spetsiifiline maitse oli ka ju kuskil olemas, kuid selle tuvastamine nõudis keskendumist.

Positiivsust lisas aga proua vahepealne laua juurde astumine, esitamaks hoolivusküsimust: „kas kõik on korras, kuidas maitseb?“

Kokkuvõte tuleb siiski pigem positiivne. Supipöial pole küll kuigi palju kõrgemal horisondist, kahjatsedes põhjamaalaste oskamatust lõunamerede elukate käitlemisel. Praepöial võtab samamoodi nuriseda mõningate detailide üle, kuid jääb üldjoontes rahule. Ketipuhvetite eripära – ei midagi säravat erilist, kuid üldjoontes ikkagi rahuldav elamus. Plusspunktike tuleb aga rõhutatud hoolivuse ülesnäitamise eest, seda tasuks teistelgi õppida.

---

lugu ilmus siin