Pärnu Kuursaal

Väga erinevaid aegu ja olusid näinud maja on oma algusaegadest saadik – 1880.a – kandnud endas vahelduva eduga ka mingit puhvetifunktsiooni. Alates hiilgeaegade nooblitest restoranidest kuni lärmaka ööklubini, praegu peale hiljutist operaatorivahetust midagi koppel-pubi laadset.

Enamasti tavatsen enne kuhugi suundumist uurida ka asutuse kohta midagi veebist, praeguse versiooni kohta ei õnnestunud vähemalt minul leida ühtegi adekvaatsena tunduvat jälge. Nii sain alguses kohtuda kinnise uksega, sest selgus, et asutus avatakse alles 13.00.

No mis ikka, tegin jalutuskäigu kõhedas ja vihmatühjas rannas – kaks ujujat ja viis jalutajat, infotahvlil kiri „õhk 14, vesi 19“ – ja lonkisin õigeks ajaks tagasi. Uks oli küll tehniliselt lahti, kuid saal veel pime ja tühi. Õnneks oli mul vabam päev ja mõningase ootamise järel sain murdekohtadest rebenenud voldikmenüüst oma valiku tehtud.

„Klassikaline seljanka“ (5.-EUR). U kümne minutine ooteaeg mõjus tühjas kõrtsis küll liigsena, kuid hetkel ainus majas viibiv saalipersonali esindaja vuhkis samal ajal ka laudu eel-täita tellitud suurema seltskonna jaoks.

Mõõdukas kausikeses saabunud tihe-tomatipüreene leem lõhnas intensiivselt ja happeliselt tomatipasta ja kurgmarinaadi järele. Hapukoort polnud ei supis (positiivne), aga ka mitte eraldi lauda tooduna (mitte et minul teda vaja oleks, lihtsalt jäi silma muidu sundkäiguna pakutava lisandi puudumine).

Umbes poole leemes leidunud tükilisest massist moodustas keedukartul (klassikaline?) ja seejärel vähenevas proportsioonis marineeritud kurgid ja loomalihakräbalad. Noh aga teisest küljest – siia polnud ka uhatud viinereid, mis on ju meeldiv!

Pooltunnike peale tellimist saabus „Kuursaali majapraad“ (12.-EUR), mis on ajastuse mõttes üsna kohane, ehkki taaskord – ma olin siiani ainus külastaja.

Majapraad peaks olema minu meelest miski, mille üle asutus eriti uhkust tunneb, kas pole nii? Võibolla on see aga vastupidi, see lihtsaim ja pretensoonituim lobi, mida saab kiirelt ja massiliselt valmistada, kui peaks suurem külastajatetulv majja juhtuma?

Igatahes uhkustada pole siin taldrikus millegagi, tavaline-tüübiline pubipraad, milles on põhirõhk kardulal. Keedukardulal, mis on kiirelt fritist läbi lastud ja seejärel ohtralt SantaMaria kartulimaitseainega üle puistatud. Nende peale asetatuna kaks õhukest taist sealihaviilakat, mis on liiga kaua kuuma tundes üsna kuivaks muutunud, kuid õnneks meeldivalt maitsestatud – seesama maitsesegude tootja on suurköökide lemmik ja ma üldjoontes jagan seda tunnet.

Roa parimaks osaks oli lihaviilakate peale asetatud marineeritud ja karamelliseerunud punase sibula jupikesed magusas kastmes – see happesuse ja magusa tasakaal toimib alati maitsemeeli kõditavalt.

Liha ja kardula kõrvaseks pandud hooajatud marineeritud kurgid-sibulad tulid maitsetuttavad ette juba supikausist – selline ristkasutus on täiesti OK. Jääsalati-kurgi-tomati segu kerges hapukas õlikastmes. Neutraalselt positiivne külm majoneesi-hapukooore-ürdikaste. Sellest viimasest oli muideks päriselt abi, et kuivapoolset liha manustada.

Kokkuvõte hallipoolne nagu see konreetne suveilmgi. Üsna horisondile jääv supipöial oskab positiivseks pidada vaid happe-julgust – seljanka peabki inimest sel moel turgutama. Praepöial leiab samuti positiivse terakese karamelliseerunud sibulates lihatüki peal, kuid muidu pole ka temal põhjust kuidagimoodi ülespoole kerkida. Halb ei olnud, hea ka mitte. Aga bussitäied turistid peavad ju saama kuskil turvaliselt ning tõrketa toituda, eks ole. Maitsejahtijale aga seda puhvetit soovitada ei oska.

---

lugu ilmus siin

Don Kartashon (Tallinn)

Liikudes ühest meediamajast teise, jäi Jakobsoni uulitsas silma pisuke poolkeldris paiknev aken tavatu nimetusega „Don Kartashon“. Mikrofoni tagant lahkudes seadsin sammud tagasi ja leidsin läbi vihma sammudes ennast hämarapoolses niiskevõitu pikas keldrisoolikas, mille lõpus leti taga istuv noorepoolne mees ennast püsti ajas ja sõbralikult naeratas. Tellimuse sisseandmisel öeldi ka hoiatuseks, et minu tellimusega läheb 10-15 minutit aega, mis tekitas ainult positiivset ootust, sest värskelt valminud kraam võiks ju alati hea olla.

Ehkki ilmselgelt slaavi juurtega asutuses pidanuks võtma supiks soljanka (just täpselt selle nimekujuga on see veebimenüs kirjas), valisin siiski meie puhvetite haruldasena kõlava „Hapuoblikasupp“ (5.-EUR).

Supp saabus kandikul koos kahe lisandiga. Seda, et hapukoor eraldi serveeritakse, tuleb mõistagi kiita. Aga et supi kõrvale veel ka soe saiaviil singi ja juustuga antakse, mõjub ootamatuna. Ühtlasi oli see saiaviil ka rammusa majoneesikattega singi all, miska muutunud pehmeks ja ebamugavalt kättevõetavaks, aga no huvitav-kodune lisand ikkagi.

Leem ise evis alustuseks mõnusat ja ehedat kanapuljongi aroomi, mis muutis esmase elamuse meeldivaks. Samas maitse poolest oli leemeke niivõrd mage, et vajas kohe tublisti tuunimist, milleks oli lauale toodud ka hoidik, milles lisaks soolatoosile oli ka teine totsik mingi punaka maitseseguga. See segu osutus küll õhuniiskuses nii mehiselt kõvaks paakunuks, et pidin korgi maha keerama ja lusikavarrega tublisti kõhvitsema, et midagi supile raputada.

Lisaks kahetsusväärselt vähesele kogusele oblikale – mis seega ei suutnud supile ootuspärast happekest lisada – leidus kausis ka kartulit, poolenisti pudruks keenud riisi, kanakoivaliha tükikesi ja porgandikillukesi koos riivitud keedumunaga. Marulihtne ja kodune kraam, mis paraku jäi tublisti maha mälestustest tulnud rikkaliku maitsepildiga, kui lapsepõlves sai suvilas igasuguseid rohelisi suppe koos vanematega sisse vuhitud. Aga eks lapsepõlve maitsed ongi vast alati sihukesed – mälestustes intensiivsemad kui nad ehk päriselus olidki.

Teiseks valisin mõistagi kohaliku nimeandja – täidetud ahjukartuli. Kui keegi seni veel ei taibanud, siis selle baasiks on venekeelne sõnamäng „картошка“ ehk kartuli ümber. Muuseas koha enda veebilehel leidub sellele veel ka oma armas seletav looke varjupaigast võetud kassi kohta.

Neid pakutakse siin majas õige erinevate täidistega, mina palusin endale soovitada midagi ning noormees pakkus välja variandi, mis mulle ka tegelikult endale oli silma jäänud – kalamarjaga versiooni. Ahjukartul "Big Don" hinnaga 8.50 sõltumata täidise liigist.

Olin just viimase lusikatäie suppi endasse kühveldanud, kui saabuski teine käik – suurepärane ajastus! Väljanägemine oli sellel taldrikutäiel mõistagi vaimustav – kopsakas pooleks lõigatud ahjus krimpsu tõmmanud pruuni koorega kartul, täis kollast kartuliputru ja kaetud erksa punase marjakihiga.

Kõrvalolev salatilehtede segu poolikute kirsstomatitega nägi samuti efektne välja, kuid paraku osutus üsna maitsestamata kraamiks. Kahjuks jäi see sõna „maitsestamata“ domineerima ka edasises. Kartul oli kuiv ja tuhm, veidral kombel oli täpselt samasugune ka juustusegune täidis. Ainsa maitseerksuse andis kaunistuseks pandud nn meremari, mis mõistagi on pärismarja kahvatu koopia, kuid oodata päris kalamarja kasutamist selle hinnaklassi juures ei saaks ju ka. Hetk hiljem lauale lisaks toodud tumekollane juustukaste tundus esmalt veidralt hapukas ja kunstliku mekiga, kuid tegelikult aitas tuhmivõitu kartulimassi pisutki elavdada. Kuid noh, mis seal salata, enamik sellest kraamist jäi minust söömata – tuima ballasti tarbimiseks peaks olema noor ja näljane, mida mina aga enam pole :)

Kokkuvõte tuleb vastuoluline. Ühest küljest tahaks väga kiita omanäolise ja selgelt eristuva kontseptsiooni eest – kartuliroogadele keskendunud puhveteid on meil väga üksikuid. Teisest küljest aga juhtusid minu ette üsna maitsevaesed eksemplarid – võimalik et kõik muud valikud oleks mind teisiti kõnetanud, aga näed läks nii. Nii et seekord jäävad mõlemad pöidlad sorgu, millest on mõistagi kahju. Ilmselt tuleb kohale anda teine võimalus, nagu nad kunagi seda kõnealusele kassile andsid :)

---

lugu ilmus siin

Suvikõrvitsatasku

Alguses oli suvikõrvits. Mida oli palju. Igal aastal ja jälle ja uuesti.

Maailma loomine kindlasti ei alanud sellest viljakesest. Aga midagi läks valesti küll, kuna seda on mingil hetkel massiivselt ja ülemääraselt ja maailmavallutuslikult palju. Mitte lausa just trifiidid, aga ikkagi.

Üks meetod, kuidas selle nähtusega toime tulla, on lõigata ta plaatideks. Kui tunnete mõnda haldjanäppu, kes on võimeline lõikama paari-millimeetriseid plaate, siis peitke ta keldrisse ja ärge kellelegi näidake. Minu peenmotoorika ja käelised võimed on sellest kuus korrust allapoole (mitte keldrist, vaid lõikevõimest, saate aru küll).

Kui plaadid on õhukesed, siis saab panna täidise otsekohe plaadikesele ja menetleda edasi. Kui ei ole - nagu minul - siis on vaja need plaadid ennem pehmeks saada, nt kuumal pannil säristades.

Seejärel - poole plaadi pikkuses katta ta täidisega, mina kasutasin selleks kanahakkliha, mida maitsestasin täpselt nii nagu pähe tuli. Kui teil tuleb teisiti pähe, siis on sama hea või isegi veel parem!

Plaat voltub seejärel pooleks, moodustades omamoodi tasku, mida katta seejärel klassikalise jahu-muna-riivsaia kolmainsusega. See, et mina kasutasin panko-helbeid, pole üüüüleldse oluline. Põhiline on see, et suhtud kraami nagu šnitslisse.

Mõistlik on see tasku panni peal valmis praadida. Mina tegin seda ja lisaks teise liigutusena andsin veel grilli peal täiendava krõbedusekihi. Grilli võib vabalt vahele jätta, asuda kohe pannilt-tulnu kallale.

Koorik annab krõbeduse, suvikõrvits mahlasuse, täidis maitse-elamuse. Proosit! Või kuidas iganes te ka seda tulemust ei tervitaks

Ratatouille Restaurant Narva

Käin reeglina kord kuus Narvas ja üritan iga kord leida ka mingi Supipöidla jaoks seni läbikatsumata toidukoha. Olen nüüdseks küll vist kõik teadaolevad aadressid läbi käinud, kui nüüd korraga sadas korraga läbi mitme suu sõnumeid: avatud on uus toiduasutus!

Ühest küljest tean, et liiga värskelt avatud koha külastamine võib olla viga, sest ka parimatel võtab aega, et ettevõte käima joosta. Näiliselt lihtne ülesanne – avada toidukoht – on tegelikult koormatud sadade pisikeste, eelkõige logistiliste detailidega, mille joondesaamine võib eelneva kogemuse puudumisel tahtekaela murda.

Teisest küljest ütleb kogemus, et eriti Narvas ei pruugi uued kohad kaua elada. Rusikareegel teab – anna kohale aasta aega ning kui ta selleks ajaks on elus, siis nad teavad, mida teevad. Kuid see sisaldab ühtlasi ka riski, et koht jääbki külastamata.

Esimene ebakõla algas veebis info otsimisega. Asutus on vajalikuks pidanud avada oma kohto nii Facebookis kui Instas, kuid peale aadressi, lahtiolekuaegade ja glamuuripiltide sealt muud eriti ei leia. Et mis on menüüs? Mis on see prantsusepärasus, mida lubatakse?

Kohale saabudes tervitavad kaks kummalist detaili.

Esmalt nö eesruum, mis on kujundatud glamuurseks fotostendiks, lõhnab kloori ja tualettide järgi. Ahjaaaaa, glamuuriruumi teises seinas ongi käimlate uksed ristseliti lahti ja õhkavad ilmselt hommikuse koristuse aroome.

Teiseks suur ja lage nö põhisaal, mis võib olla hea lahendus nn bankettide (mis on siinses kultuuriruumis restoranide põhifuntsioon) pidamiseks, kuid ei tekita kuidagi seda hubast atmosfääri, mis kutsuks maha istuma ja üksi või väikese seltskonnaga aega veetma. Kergelt teisaldavate kardinate / vaheseinte / postamentide abil oleks võimalik ruumi hõlpsalt liigendada, aga see on juba puhvetipidaja ja sisekujundaja rida, mitte minu kui ühekordse sisseastuja ettekirjutuse asi.

Asutus on avatud kella kümnest, mina olen kell üksteist sisse astudes ainuke ja ilmselt esimene klient. See on oluline detail edasise osas. Leti tagant ütlevad tere kaks piigat, peas ülipopulaarseks saanud multifilmi „Ratatouille“ peategelase elemendiga võrud.

Võtan letilt menüü ja istun nurgalauda näoga seina poole, et ei peaks kõledat saali vaatama. Odav-pruunides-toonides AI genereeritud piltidega menüü on miskipärast ainult vene keeles, mis on kohati ka inglise keeles dubleeritud. Kentsakas on see, et end prantsus-pärase restoranina reklaamiva puhveti menüüst on umbes pool pealkirjastatud kui „Street food“ ja sisaldab enamasti šavermasid. Ning omaette lehekülg on „sportlaste toidud“, millel samasugustes pruunides toonides hamburgeri-friikad jms pildid koos proteiinijookidega.

Teen oma esmase valiku ära ja – saades esimestest sõnadest aru, et piiga riigikeele oskus on minimaalne – edastan selle hästi aeglaselt ja püüdlikult hääldades. Seljanka, restorani nimiroog ratatouille, klaas vett kohe alguses ja kohvi kõige lõpus, pärast sööki, palun.

Piiga kirjutab midagi märkmikusse ja siis teatab, et ratatouille ei ole, et nad ootavad uut menüüd. Ahsoo. Saan aru, et lihtsam on küsida, et mida teil siis on? Piiga teatab, et on nt kanašašlõkki ja lõhešašlõkki. Olgu, võtan selle viimase siis.

Hetk hiljem on neiu tagasi ja teatab, et lõhešašlõkki siiski pole ja lisab midagi, mis kõlab nagu „kell kaksteist alles“. Aga et on olemas lõhefilee (mida ta ei suuda kuidagi meelde tuletada, vaid torkab pastakaga menüü pildile. Olgu peale, võtan siis selle, vastan mina.

Neiu pärib, et aga mida ma garniiriks soovin? Mina näitan nüüd juba ka igaks juhuks näpuga, et võtaksin „grillitud köögiviljad“. Piiga teatab siis selle peale, et neid ka pole. Ohkan kergelt ja teatan leebe naeratusega, et ma siis ei võta garniiri.

Läheb mõni minut mööda ja lauale tuuakse vesi ja ... kohvi. Ohkan nüüd juba pisut tugevamalt ja piiga pärima, et mis valesti? Vastan jällegi aeglaselt, püüdlikult ja korrates. „Soovisin ju kohvi lõpus, pärast, peale toitu“ Neiu vabandab ja lahkub kohviga.

20 minutit peale tellimust astab ta minu ette kunstipäraselt hõreda taldriku, millel leidub nii u 120-150 g õhuke lõheliblikas, lusikatäis salatit, hoogsaid triipe ja muud purudekoori. Ja kausikese külma majoneesikastmega toob veel minutikese hiljem.

Ma isegi ei hakka hetkel vaevama ennast ja piigat küsimusega, et kuhu seljanka jäi? Niikuinii tuleb leppida ja tutvuda kohaletooduga.

Einoh, mis seal salata, kiirelt ahjukuuma saanud lõhefilee maitses hästi ... aga no seda oleks olnud ka keeruline kuidagi ära rikkuda. Külm ürdine kastmeke maitses ka meeldivalt. See, et salatikuhjake oli kaunistatud hooajalise sõstraoksakesega, on aga suisa kiiduväärne.

Kui olin selle vähese palukese enda sisse ära mahutanud, saabus ettekandja kohviga. Sel hetkel pidasin siiski vajalikuks küsida, et aga kuidas siis seljankaga lood on? Neidis vaatab mulle otsa ja teatab, et „ei ole“. Mina küsima: „aga te ju ei öelnud seda, kui ma tellisin? Noh et mina ju tellisin, teie panite kirja, aga ei öelnud, et seda ei saa?“ Piiga vaatab mind pooltardunud pilguga ja pomiseb midagi sellist, mis kõlab nagu: „vabandage, mina ei räägi keelt!“

Oehh ohh jahhh nohh nagu mis siis ikka. Rüüpan keskpärase masinakohvi enam-vähem poole peale ja lähen maksma. Kaks piigat rabistavad leti taga otsida kassa võtmeid, suudavad lõpuks selle siiski käima saada ja ka tšeki trükkida. Olin ma selleks hetkeks ikka ainus kunde (lisaks minule üks vahepeal saabunu kuulis samamoodi „seda ei ole ja toda ei ole“ vastuseid ning lahkus pead vangutades).

Majast välja astudes vaatan tšekki ja ei suuda glamuursest kloorilõhnalisest fotoruumist läbi sammudes hoida tagasi poolehäälset naeru. Toidule lisaks tellitud veest ja kohvist on tšekil saanud õunamahl ja Caffe latte. Ehhhhh, see kõlab nagu kokkuvõte kõigele äsjatoimunule.

Peamine küsimus, mis jääb vaevama – miks avada puhvet hommikul kell 10, kui köök sisuliselt enne 12 tööta? Või kui teisiti ei saa, siis miks sellest klienti koheselt ei teavitata?

Ja nii jääbki. Kokkuvõtet ei tule, sest see koht veel sisuliselt ei toimi. Võibolla suudavad nad mõne aja pärast ennast käima tõmmata. Võibolla külastan neid siis uue kogemuse saamiseks. Juhul kui nad suudavad sel moel tegutsedes ellu jääda. Võib ju nii olla? Võibolla.

---

lugu ilmus siin

Kesklinna nuudel (Tallinn)

Mõnikord otsustab toidukoha valiku saatus. No vata sattusin lihtsalt ööbima kohta, kus ümber nurga leidus puhvet, kuhu pole veel sattunud. Või noh, olen küll sattunud, aga väga ammu ja toona hoopis teise nime all. Kas keegi teist mäletab, kuskohas oli Õlletorn?

Novat, sealsamas Liivalaia tn kangialusest läbi minnes on see paekivist hoone asubki (aadressiga Mardi 1). Kuigi minu kohalkäimis-kogemuse järgi satub sinna kundesid harva, see-eest tellitakse massiivselt kulleritega laialivedamsieks. Mina olin ainumas kohalviibiv kunde, kuid selle umbes pooletunnise istumise jooksul käis tubli 10 kullerit kindlasti. Ilmselt selle najal üldse tasubki niivõrd nukataguses kohas midagi pidada, samal Nuudli-nimelisel ketil on kokku vist 4 asukohta.

Mis sellest aasialikust köögist taipärase teeb, ei oska minusugune diletant öelda. Kuid samas oskan nuriseda, kui mulle kui ainsamale kundele tuuakse mõlemad käigud korraga ette. Ei, sellel leti taga olnud näitsikul polnud laiskuseviga küljes, ta käis minu palvel niikuinii mitu korda edasi-tagasi, oskas kenasti suhelda ja naeratada ja puha. Aga võibolla ongi asi selles, et põhiliselt kullerimüüki harrastav köök on harjunud väljastama tellimusi ühekorraga. Et tellimus üks tükk lahkub köögist samamoodi ühekorraga?

Suppidest valisin ainukese, mille tärnimärki juures polnud, sest muidu tuleks ju minu seest ette teada olevalt lauskiitus ja puhas maitserõõm paberile :) Kana-nuudlisupp (9.40) lõhnas kõigepealt värskelt hakitud koriandrilehtede järgi – minu nina jaoks on see puhas pai! Esimese maitse andsid aga hoopiski supi pinnale puistatud röstsibulad ja ka see on ju tore sissejuhatus. Edasine läks pisut igavamaks, sest ega siis kanatükid ja nuudlid saa millegagi erilisega üllatada. Heamaitseline leemeke polnud ilmselgelt kanapuljongipõhine, kuid mõjus ikkagi mõnusalt, minu hinnangul oli selles kasutatud nn sechuani pipart, mis jättis suu veidi tuimalt ja leebelt kuumama isegi ilma vürtsihoiatuseta.

„Hiidkrevetid ingveri ja seentega austrikasmes jasmiiniriisiga“ (8.50). Ehkki toit oli oma järge oodates mõistagi maha jahtunud, kompenseeris seda mõõdukas vürtsine kuumus, mis tuli üsna ohtrast kasutatud jämedalt ribastatud ingverist ja mõnest üksikust tšilliviilakast. Kas ma nüüd neid krevette „hiid“nimega märgistaks, selles poleks ma küll kindel, aga maitsesid nad hästi nagu ikka. Neutraalsed seenejupid, magusapoolne kastmeke, lohmakalt lõigatud sibulajupid, kõige ehteks värskelt hakitud roheline sibul – kõik just täpselt selline, nagu ühelt siinsele turule sobitatud aasiapärasest roast ootakski. Kaunilt tähekujuliselt vormitud riisikuhil oli kenasti musta seesamiga dekoreeritud, kuid eks ta minust suuresti sinna taldrikule jäi, sest mingit maitselisa ta ei pakkunud.

Kokkuvõte sihuke ilma vaimustuseta üldpositiivne. Ilmselgelt peab see köök oma klientuuri tundma ja pakkuma võimalikult paljudele sobivat ootuspärast kraami, muidu poleks nad ju nii mitme asukohaga laiali laotanud. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti ja soovitavad asutust juhul, kui on soov saada midagi aasiapärast ilma liiga kõrgete ootusteta.

---

lugu ilmus siin

Tian või ratatouille?

Mõlemad road on pärit prantsuse köögist ja kasutavad ühesuguseid lähteaineid. Erinevus on valmistus-meetodis. Ratatouille on hautis, tian aga omamoodi küpsetatud köögiviljad. Ja siis on muidugi nelikendkaks või sadaseitse vahepealset varianti, minupoolest kasvõi Confit byaldi.

Ja no muidugimõista leidub lademetes kirjandust, õpetussõnu ning tarkasid köögivardjaid, kes räägivad, kuidas ühte või teist rooga ÕIGESTI teha. Ja et igasugune eksimine „klassika“ vastu on viga, kui mitte midagi hullemat.

Mis seal pattu salata, olen ka ise kunagi sellisesse äärmusesse langenud ning enesekindla näoga seletanud, et kuidas see-pole-mitte-see! Nüüd olen leebeks vanainimeseks muutunud ja vaatan enamasti reeglitest mööda ning pigem vastupidi, tunnen rõõmu lohvakast kulinaarsest mugavusest, mis mõnikord üllatab üht, siis jälle teistpidi :)

Kuna hetkel on turuletid isegi siin meie põhjamaises lühisuves täis hooajalisi köögivilju, siis sain lähtuda värvirohkuse põhimõttest: kollane ja roheline suvikõrvits, lillakirju pommu ja punane tomat moodustavad kokku oivalise värvimõnu.

Miks ma sibula unustasin, ei oska isegi seletada, nt nn punase sibula lillakad rõngad/sektorid oleks siia samuti ideaalselt sobinud. No aga ega siis keegi pole täiuslik ja unustamine on leiutamise ema :)

Enamasti soovitatakse tian (mis tähendabki roa sünnipiirkonnas keraamilist küpsetusnõud ja annab ka toidule nime) põhja määrida mingit sorti tomatikastet, minule tundus hetkel hea mõte kasutada põhjamäärdena pestot. Neutraalsed köögiviljad on ju altid imema endasse neid maitseid, mida kokkaja soovib lõpptulemuses leida.

Selle põhja peale poolviltu vaheldumisi köögiviljaviilude ladumisel võib lähtuda „rangelt vajalikust“ spiraalimustrist, aga võib mõistagi ka asetada tuju- ja käekohaselt. Peamine et nad oleks mitte lapiti, vaid kas päris püsti või poolkülitsi, nii saab toimuda see peamine visuaalne ja kulinaarne efekt – pehmeksküpsenud köögiviljadele tekib poolkrõbe/karamelliseerunud koorik.

Maitsestamise osas – mina laotasin peale ohtralt värsket viilutatud küüslauku, niristasin õli ja saputasin peale tzatziki maitseainesegu. Aga mõistagi võib kasutada algupärasuse rõhutamiseks ainult tüümiani koos soola-pipra-küsla-õliga. Või siis nn province maitseainesegu või ... ah no saite aru küll, onju.

Levinud soovitust panna köögiviljad ennem soolaga ülepuistatult nõrguma, et eemaldada liigne vedelik (et ei tuleks vedelikust küllastunud hautis, vaid soovipärane kuivem küpsetus) mina ei tahaks anda. Võibolla tõesti ei maksaks võtta liiga vesiseid tomateid, pigem mingid tahkemad nn lihatomatid, aga muidu nende mahlade minemauhumine on ju eesmärgile vastupidine. Kuumas ahjus küpsedes vedelik kaob nii ehk naa ja allesjäänud maitsed kontsentreeruvad sedavõrd, et isegi talvised plastised suurpoetomatid muutuvad maitseküllaseks.

Küpsetamise osas sõltub väga palju ahju tüübist ja küpsemapandud köögiviljade kogusest. Soovitusi antakse seinast seina, alates 40 minutist kuni pooleteise tunnini. Mina paneks aga alguses 20 minutiks 180 kraadi juurde ja siis juba vaataks, kuidas edasi. Kas vähendada nt kuumust ja lasta veel 20 min; või katta pealt fooliumiga ja uhada sama kuumusega edasi, see ju sõltub taaskord mitmest faktorist.

No ja see, et kas pakkuda tulemust lihakõrvaseks või prantsuspäraselt krõbeda saiaviilu peal, omaette kuuma roana või juba jahtunult nö salatina, see on suisa oma valikute küsimus. Peamine, mida proovida teha – säilitada serveerimisel see värviline-siiruviiruline esteetika, mitte segada üheks möginaks kokku.

Oma kohvik (Astri, Narva)

Olin head mitmed aastad tagasi külastanud sama kohvikuketi teist pesa, mis paikneb sama linna teises, FAMA-nimelises kaubakeskuses ning nüüd juhtus ette võimalus teha võrdlus Astri keskuse omaga. Leidus nii sarnast kui erinevat, kuid kõigest järgemööda.

Kõigepealt asukoht – nüüd kordus sama lugu, et mul ei õnnestunud kuidagi seda puhvetit üles leida. Mitte et kumbki keskus oleks nüüd niivõrd suur, kuivõrd asukoht on mõlemas tõesti nurgatagune. Ka siin pidin pöörduma infokeskuse poole. Selles töötav proua naeratas ja noogutas mõistvalt, et selle kohviku leidmine on keeruline ning tuli koheselt püsti, et mind kohale viia. No tõepoolest, ei oleks osanud otsida kohviku sissepääsu poe väljapääsu nö tamburist, kahe väisukse vahelt.

Kummaski kohas ei valmistata ka kohapeal süüa – selleks pole pindagi, vaid müütatakse seda, mida kuskil mujal paiknevast köögist kohale tuuakse. Küpsetiste ja valmistoitude riiulid, mõned pisikesed lauakesed – ilmselt enamik kaubast lähebki kaasamüügiks, mitte kohapeal tarbimiseks.

Minu sisnemise hetkel leiduski ruumis vaid kaks kohvitavat prouat, kes peagi lahkusid. Samas aga käis kohalolemise aja jooksul läbi mitmeid inimesi, ostes nii karpidesse pakituna praekala, salateid kui saiakesi ja muud head-paremat.

Eraldi pisukese kiidusõnana mainin leti taga toimetanud noormehe head riigikeele oskust – see pole siin linnas kaugeltki enesestmõistetav.

Esimeseks käiguks võtsin lühikesest menüüst seljanka (3.90), misjärel oli kuulda mikrolaineahju ukse kolksatust. Supp saabus mõne minutiga ja täpselt samasuguses kausis, mis olid kasutusel teises pesas (ehkki külastuste vahe on tubli viis aastat). Positiivne moment – hapukoore serveerimine eraldi kausikeses (nagu ka teises kohas). Kogu ülejäänud elamus supist oli sihuke mehh-võitu, sest peale liigse kuumuse mingit erilist emotsiooni ei tekkinud. Viineri-killud, peenelt hakitud sink, mingi kummalisevõitu liha, mis meenutas venepärast tušonka’t, millel vist eestikeelset vastet polegi (konservikarbis hautatud mis-iganes-liha). Õrnalt happeline tänu marineeritud kurgi viiludele. Mõned oliivid. Sihuke säästuvariant supist, mis võib olla luksuslikult külluslik. Aga otse paha kah ju polnud, nii et sõin kausi tühjaks.

Teine käik toodi lauda täpselt samal hetkel, kui ma viimast lusikatäit suppi sisse kühveldasin, nii et päris hea ajastus. Pilaff sealihast (3.50) nägi välja ausalt öeldes pisut kasin – mitte mingitki katset seda kuhelikku isuäratavamaks muuta, olgu kasvõi mõne kurgi-tomativiilu vms abil pole tehtud. Ja ega maitse polnud ka parem. Sihuke ebamääraselt kuiv ja maitsetu, justkui oleks kraam päev aega papp-karbis seisnud. Nojah, ilmselt nõuka-köögile omaselt tomatipasta peale ehitatud roog oli seetõttu õhkõrnalt happeline, vähene porgand lisas nõksa magusat, aga kõik see oli kokku ikka kole kahvatu. Vähesed pisukesed lihakräbalad ei lisanud siia midagi juurde. Õnneks oli laual soola ja pipra topsid, millest sain musta pipra abil vähemalt mingit aroomi lisada, kuid roa maitset see ei parandanud.

Kokkuvõte nukravõitu. Supipöial proovib ennast sundida horisontaal-asendil püsima, praepöial vajub aga üsna allapoole. Soovitada ma seda puhvetit ei oska mitte üks tonks – ja vata siin ongi suurim erinevus sama keti teise puhvetiga, millest ma jäin päris heale arvamusele. Üllatav, kas pole?

---

lugu ilmus siin