Juustutäidisega panni-piirakas

Tead misasi on hõtšin? Noh aga hatšapurit ikka tead? Noh ja isegi kui ei tea, pole hullu, panni ikka oskad kasutada? Nonäed, siis on ju kõik korras!

Selleks et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et ... süüa tehakse sellest, mis on. Noh sest et sellest, mida sul ei ole, ei saa ju ka midagi teha! Ja minna kuhugi otsima seda ühte spetsiaalset komponenti, ilma milleta on kõik valesti? Noh kui viitsid, siis mine. Mina teen sellest mis on.

Minul oli eilsest ülejäänud kartulipüreed. Ja veidi kapsa-porgandisalatit. Noh ja kuna hiljuti sai käntsakas sulugunit ka toodud, siis sidus minu väike valge pea need kokku. Sina ei pea niimoodi mitte tegema. Ja iga kaukaasia kulinaar-võitleja ütleb, et NIIMOODI küll teha ei tohi!

Mina igatahes segasin need kaks nimetatut kokku koos kliide ja jahuga. Segasin ja sõtkusin seni, kuni tulemuseks sai elastne tainas, mis enam laua ja käte külge ei hakanud. Maitsestasin õige pisut, sest tainas ei pea maitsetu olema, kuid peamine maitse tuleb niikuinii täidisest.

Suurest taignahunnikust võtsin siis mugavad peotäiesuurused jupid, sõtkusin ümaraks kettaks ja asetasin peale riivjuustu. Suluguni võiks olla u pool massist (selle sulavuse-elastsuse tõttu ning ka maitse on oluline), ülejäänud poole paned juba mingit muud. Kui tugevamamaitselisi (nt brõnza vms) ei leidu, siis lisa lihtsalt riivjuustu-segule mingit meelepärast maitset, noh nt küüslaugupulbrit vms.

Siis näpid taignaketta servad kokku (umbes nagu hinkaale tehes) ja litsud saadud pätsikese uuesti laiaks, nii et moodustub u sentimeetrine kettake. Peamine point sellel tegevusel on see, et juust ei oleks mitte nt lihtsalt taignaga läbisegatud, et ta ei oleks taigna-panni kokkupuutepinnal, vaid taigna sees täidisena. Oluline on mõista, MIKS sa seda midagi teed, mitte küsida täpset retsepti ja õpetussõnu, onju.

Ja edasin on juba imelihtne nagu legoladumine või muu säänne nokerdamine. Tõstad aga kettad pannile ja praed kuldse koorikuni mõlemalt poolt. Kuival pannil saab tulemus ühtemoodi tore, aga siis on mõistlik kraam sulavõiga üle pintseldada (nagu hõtšinide puhul) või siis praadida ikkagi õlisel pannil - nagu panni-piirakaid, pannkooke jms enamasti siinkandis tehakse.

Lased veidi-veidi jahtuda, et sulajuust suud ei kõrvetaks ning manustad. Kohviga või piimaga või millega iganes. Kokkamine peab rõõmus ja mänguline olema, tulemus maitsev ... ja need ongi ainsad reeglid, mida oma köögis järgida!

Pankaagid (Pärnu)

Tänu erinevatele päevapakkumiste portaalidele olen ma avastanud kohti, mida poleks ise leidnud või kuhu osanud sisse astuda. Sest no nt pannkoogikohvikusse Pankaagid poleks ma tõepoolest osanud sisse kiigata ilma eelinfota, et neil pakutakse lõunasel ajal ka päristoitu.

Tõsi küll, nende pakkumistega on kah nii nagu on. Ehkki kirja on nad ise pannud, et pakkumised kehtivad 11.-16.00, siis tegelikult kehtivad seni kuni on.

Eelmisel korral Pärnus käies üritasin u poole nelja paiku sinna sisse astuda, aga põrkusin kahe uksest väljuva proua otsa, kes enda järel ust lukustasid. Minu küsimuse peale – et miks ja mis – öeldi, et kui kõik portsud on maha müüdud, siis nad lihtsalt lähevad varem ära.

Seekord jõudsin ukse taha 15.15 ja nägin, et pakkumiste reklaamiga harkjalg-infotahvel on veel ukse taga. Sisse astudes igaks juhuks küsisin üle, et kas köök ikka töötab ja süüa antakse? Jaatava vastuse peale astusin edasi ja ajasin mantli seljast maha.

Siis aga selgus, et supi ja prae pakkumisest on järgi ainult suppi. Noh olgu peale, nuputasime muust menüüst välja midagi, mis on kõige lähem praele ja istusin ikkagi maha.

Seljanka (5.-EUR) jõudis minuni mõne minutiga. Ohsapoiss, on see alles lahmakas taldrik, jõudsin mõelda enne asjasse süvenemist. Aga süveneda polnduki väga palju millesse.

Supi leem oli küll asjakohaselt happeline ja meeldiva maitsega, kuid sisu koosnes praktiliselt ainult viineriseibidest ja miniatuursete marineeritud kurkide killukestest. Näpuotsaga imeväikseid singikuubikuid ja miskipärast veel ka suuremaid kartulitükke. Ja keset suppi loksuv hapukooreplärakas koos rohelise petersellioksaksesega. Väga kentsakas ja minimalistlik valik komponente, ehkki kordan, et kraam kokku oli ju maitsev ja taldriku sõin ma kenasti tühjaks.

Toidu tellimise ajal küsis letitagune proua väga kiiduväärselt, et kas toob supi ennem ja teise käigu hiljem või kõik korraga? Selle järel aga juhtus see, et supp toodi küll tehniliselt ennem, teine käik aga vaid mõned minutid hiljem, kui olin supiga vaevu poole peale jõudnud.

Soe kanasalat (Teriyaki kana, praekartul, jääsalat, kurk, paprika, küüslaugu- trühvlikaste, tomat, fetajuust; 11.-EUR) oli soe vaid tinglikult. Külma salatisegu peale asetatud algselt soojad kanatükikesed olid ooteajaga mõistagi maha jahtunud, kuid siiski maitsvad.

Hiigelsuure taldriku ühte serva poolkuu-kujuliselt sätitud salatikuhil oli kokkuvõttes maitsev, ehkk selles salatikastmega läbisegatud massis ei osanud ma ka kuigivõrd aru saada nendest lubatud trühvli- ja küüslaugu elementidest. Samas tuleb visuaalse struktuuri loomise eest kööki siiski kiita – sellesse lõpptulemusse oli pandud esteetilist püüdlikkust.

Kokkuvõte on kõhklevalt positiivne. Talvise madalhooaja tingimustes on üldjoontes arusaadav, kui päeva alguses lubatud road on päeva lõpuks otsa saanud ning juurde neid ei tehta. Samamoodi võib tinglikult mõista, et pannkoogikohvik ei peagi olema linna parima seljanka keetja. Kuid vaatamata sellele jääb supipöial horisontaalsesse asendisse ja ega praepöidlalgi pole põhjust kuigi palju kõrgemale tõusta. Soovitus ei kõla just kuigi entusiastlikult, aga ma arvan et oma põhilises turunišis on nad tegijad ikkagi.

---

lugu ilmus siin

Shu-Shu (Narva)

Kuna oli asja Fama keskusesse, siis vaatasin ühtlasi ringi, et kas mul on mõni toidupesa siin majas veel külastamata. Ega ausalt öeldes on siin linnas supipöidla asju keskmisest keerulisem ajada, sest ega kohalik rahvas pole kuigi väljas-sööja (eelistades kodukööki) ning seega on puhvetipidamisega riskijaid suhteliselt vähe linna elanike arvu mõttes (kui palju neist siin reaalselt elavad, on veel omaette teema).

Igatahes märkasin veidi kummalises kohas – Hesburgeri saali tagaseinas ust, mis viitas mingile sushi-kohale. Sushisid ma küll ei fänna, aga kuna tihtipeale on nendes asutustes ka midagi muud, siis astusin ikkagi sisse. Lisaks liiga kaua fritüüris kasutatud õli spetsiifilise lõhnale oli asutuses vaid üks pisike laudkonnake piigasid, nii et sain vabalt valida laua ja oma asjad ka kiirelt aetud.

Kahjuks ma ei suutnud leida puhveti veebipesa, et selle menüüst kopeerida korrektseid toidunimetusi ja –kirjeldusi, seetõttu panen siia teksti üles nimetused nii, nagu nad tšekil kajastuvad.

Õnneks pidas mu oletus paika ning menüüs oli ka suppe. Ausalt öeldes lausa üllatavalt laias nimistus, ehkki mõistagi nad olid kõik misosupid erinevate komponentidega. Nende komponentidega, mis sushide sees kasutust leiavad – aga ega sellisel kulinaarsel loomingulisusel ja ristkasutusel pole ju mitte midagi viga, pigem vastupidi!

Valituks osutus siis „misosupp angerjaga“ (6.80), mis jõudis minuni napi paari minutiga. Tiheda miso-hõljumiga vedelik oli algselt tihedalt kaetud peenelt hakitud porru tükikeste ja kahevärvilise seesamiseemnete seguga, lõhnates meeldivalt intensiisvselt angerja järele.

Vaevalt olin jõudnud asuda suppi helpima, kui lauale asetati ka teine käik. Pfffffff, kui niru ja loll teenindusviga – ma olin ju sisuliselt ainuke kunde saalis, ajatada teine käik peale esimese lõppu oleks olnud lihtsamast lihtsam!

Aga tagasi supi juurde – see oli küll ootuspäraselt eimsikine/umamine, sest see on juba misosuppide olemus, kuid angerja spetsiifiline magus-rammus lõhn ja maitse kompenseerisid selle halluse. Tõsi küll, osa sellest kalalis-merlisest aroomist on mõistagi nori-vetikate teene. Samas lisatud riis ja peenelt hakitud keskmiselt pehme tofu ei andnud peale massi siia midagi juurde, aga – ootuspäraselt ju nii pidigi olema.

Teiseks käiguks olin otsinud midagigi sushist erinevat ja õnneks päris menüü lõpuks oligi „Gyoza veiselihaga“ (6.90). Ma nüüd ei tea kui kõvasti jaapanlased selle kohta solvuvad, aga eks ta üks pelmeenide/pirukate suguseltsi esindaja ole. See kõige universaalsem toitude alaliik – misiganesasi taignas :)

Kuus kunstipärast pikergust gyozat serveeriti mulle miskipärast koos noa ja kahvliga, mitte toidupulkadega. Noh vat sihuke on siis selle asutuse suhtumise järgmine näitaja.

Gyozade kohta ei oska nagu midagi mõistlikku öeldagi. Pidin neid sööma jahtunult, eksole. Miskipärast olid nad juba üle kallatud magusa ja vähevürtsika kastmega, mis mattis igasuguse võimaluse aru saada liha enda maitsest. Aga laias laastus oli ka see ootuspärane kraam, õhukese taigna ja krõbedate servadega, pehme lihatäidisega ja neutraalselt meeldiv.

Kokkuvõte mitte kuigi positiivne. Fritüürihaisune õhustik ja puudulik teenindus ei jäta meeldivat muljet. Supipöial on veidi horisondist kõrgemal, kuna angerjaga üle tüki aja kohtumine on ju tore. Praepöial nuriseb lauanurgale jahtuma toodud roa üle. Soovitus on õlgukehitav ja käib-kah stiilis.

---

lugu ilmus siin

Rüütlihoov pubi (Pärnu)

Rüütlihoov paikneb Rüütli hoovis. Pärnus, Rüütli tänava hoovis. Ja selles hoovis on rüütel. Või vähemalt tema raudrüü. Kui te nüüd aru saite :)

On omamoodi imekspandav, et kunagisel linna tuiksoonel, nüüdseks üsna unne suikunud tänaval, ikka veel mingeid puhveteid peetakse. Ja selles kohas on enam-vähem sama nime all, ehkki mõningaste muudatustega see asutus kestnud vist küll juba mitukümmend aastat. Nüüd viimatise muudatusena on asutuse nime juurde kruvitud eesliides „Tankeri“

Ja kannäe imet, kolmapäevasel pärastlõunal pole ma mitte ainus kunde, üks laudkond samal ajal lahkus, uuse kundesid tuli ka sisse – nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti. Kuigi see asjaolu pole kuigi õige ega tore, et puhveti FB-lehel leiduv menüü pole vastavuses kohapeal seinalt loetavaga.

Kahekohalises supivalikus leidus ka seljanka (5.-EUR), mille (välja-)kutsele ma peaaegu alati jah-sõnaga vastan. Supp jõudis kohale u 5 minutiga ning nägi välja mitte ootuspärane. No vähemalt mitte minu ootuste pärane, sest hapukoort otse supi sisse sokutatunama näha ei sooviks. Ma hea meelega võin seda kõrvale/juurde ampsata, juhul kui supp peaks ise liiga kuum, happeline või vürtsikas olema, aga antud juhul ta ju polnud seda ühestki otsast!

Pigem oli see kraam magus – mis on päris paljude köökide nägemus selle roa olemusest. Aga jällegi mitte minu nägemus.

Kuid üldjoontes ja ülejäänus oli supike enam-vähem korralik, tummine, viineri- ja lihakuubikute tihe, hapukurgi, sibula ja tomatipasta küllane.

Teise käigu tellimisel peatasin oma pilgu majanimelisel prael, sest no oleks ju loogiline oodata, et selle üle peaks köök eritiuhkust tundma. Rüütlipraad (16.-EUR). Tellimise hetkel pakuti valida nelja erineva kartulilisandi vahel, kuid kuuldes küsimust, et „kas saaks mitte-kartuli, selle asemel suurema portsu salatit valida?“, noogutati kohe ja mõistvalt.

Praad jõudis minuni 5 minutit peale suppi, mida võiksküll pisut liigseks kiirustamiseks pidada, kuid kuna olin esimese käiguga juba hakkama saanud, siis oli see OK.

Eriti uhkeks nüüd seda rooga nimetada ei saa, vähemalt visuaali mõttes mitte. Üle poole taldrikust täitis tihe-kleepuv juustukaste, mille all aimdus liha ja sellele asetatud ananassirõnga piirjooned kühmudena nagu koerad vaiba all. Kui seesama kihistu oleks teistpidi – kaste all, sellel lihaviil ja ananassirõngas, siis oleks saanud kena värvilise ja struktuurse pildi, praegu aga mitte.

Aga maitse oli ju täitsa mõnna. Koduselt maitsev kaste oli piisavalt juustune, et ka kenasti venida. Šnitslina laiaks haamerdatud sealihalatakas piisavalt pehme ja sobilikult maitsestatud, magus ananassirõngas sobis sellesse kombosse kah kenasti (noh nagu ananass ikka juustuga sobib, ainult ärge seda itaallastele öelge!).

Salat väärib kohe omaette kiidusõnu, kena värviline ja mitmekesine kuhil oli maitsestatud küüslauguse-pestose õliga ja pani krmõpsuva ning värskena mõjuva kraami kenasti särama.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial pole just kuigi rõõmus magusa ja hapukoorestatud seljanka üle, kuid jääb siiski leplikult horisondile lebama. Praepöial aga vaatab rõhtsasendist vaksavõrra kõrgemale, mahitades aga parandama roa väljanägemist. Soovitus tuleb aga siiski, kasvõi selle eest, et Rüütli tänaval hinge sees hoitakse!

---

lugu ilmus siin

Bodega veinirestoran (Viljandi)

Avastasin üllatusega, et Viljandis on minu jaoks märkamata jäänud restoran Bogeda. Veelgi rohkem üllatusin, kui asja uurides saan teada, et see koht on suutnud juba poolteist aastat tegutseda – järelikult teevad nad midagi vägagi õigesti ja lihtsalt mina olen sellest kõigest teadmatuses.

Hallvihmane kesknädal, tööpäeva teine pool. Ei saa just kurta liigsete rahvamasside üle tänavatel, möödunud äriakendest on osad kas „rendile anda“ tühjad või siis valgustatud, aga kundevabad. Ka minu sihtkoht on samas seisus, olen sisse astudes ja kogu protseduuri jooksul ainus külastaja. Kui jätta kõrvale üks pirtsakas proua, kes astus korraks sisse sooviga kindlaks ajaks laud tellida, kuid kuuldes et see pole just selleks hetkeks võimalik, lahkus teatega et „siia me siis enam ei tule“.

Aga see soojus, sõbralikkus ja professionaalsus, mida kiirgasid teenindajad, viib kogu rõskuse ja toob rõõmsa rahulolu. Teeninduspöial vaatab algusest lõpuni lakke, kuid kõigest järgemööda.

Olin tutvust teinud veebimenüüga – ja see langes paberkandjal nähtavaga kokku – juba plussike kirjas.

Esimeseks käiguks maja ainuke supp „Vürtsikas mereanni-kookosesupp, 14.-; Kohafilee, hiidkrevetisabad, sinimerekarp, kookoskreem, mango, laim, värske tšilli, safran“

Selle laekumise hetkel (alla 10 minuti) esitatakse suurepärane küsimus: „Kas paneme teise käigu juba hakkama või teeme seda alles mõne aja pärast?“. Küsin, et kaua selle teise käiguga läheb ja kuuldes, et u 10 minutit, siis arvan, et saan selle ajaga supikesega hakkama küll ning et andku aga asi töösse! Vot see on suurepärane näide kliendist hoolimisest ja külastuskogemuse maksimeerimisest!

Ahjaa, supp saabub koos asjaliku tootekirjeldusega ning üldse kaetakse kogu tegevust väikeste seletussõnadega ja kohaste küsimustega. Nt et „siia ma panen väikese taldrikukese, kuhu saate toetada koos supiga saabuvat saiakrõbedikku“. Ja peale seda, kui ma olen kõik lõpetanud ning suur osa saiast veel ikka taldrikul on, siis küsitakse, et kas ma plaanin seda veel edasi süüa või võib ära viia. Supertase!

See kõnealune efektne pikk saiaviil on tõepoolest krõbe ja peenelt peale riivitud parmesanilik juustukiht on kah kenasti kuuma saanud ning üldse maitsev. See, et ma saiasöödik pole, on juba minu mure ja valik.

Supp ise vastab täiesti ootustele ja kirjeldusele. Visuaal on kenasti paigas, roheline maitsemuru ja punane tšillihake panevad pildi särama. Magus-vürtsikas leemeke on maitseküllane ja parasjagu selle tšillisuse tasemega, et sobib mulle, aga ei tapa ka õrnakeelelisi isendeid. Kalatükikesed selles leemes jäävad küll leeme intensiivsuse varju, kuid see pole häda. Karbiloomad on parasjagu pehmed, mangokastet näinud krevetid oleks võinud ehk veel 5 sekundit kauem kuuma saada, kuid pigem olgu nad krõmpsud kui kummised.

Teine käik – maja uhkeim ja kalleim roog: „Marmorveisesteik, 28.-EUR; Trühvlikartul, Padrón pipar, grillitud šalottsibul, röstpeedi-kirsi püree ja chorizo kaste“

Tellimise hetkel küsitakse soovitava küpsusastme kohta ja kuuldes minu tavapärast „nii toorelt kui julgete pakkuda“, vastatakse noogutades „jaa, me oleme blue ka teinud“. Ning siis hetke pärast lisatakse: „Blue’d me ei saa grillil teha, seda teeme siis pannil, sobib?“ Noogutan ja rõõmustan, sest sellist asjatundlikkust kohtab saalipersonali poolt üliharva.

Teise käigu laekumisega läheb küll mitte 10, vaid 15 minutit peale esimese laekumist (st 25 minutit laudaistumisest), kuid see on igati kena ajastus ikkagi.

Peedi-kirsi kooslust ma polnudki varem saanud, seega proovisin seda esimesena – oi aga see on ju ilus kombo! Grillitud šalott-sibul ... noh, ma pole kunagi aru saanud, mille poolest see pikergune tegelane kuidagi parem on tema ümmargusest sugulasest, aga eks kergelt karamelliseerunud sibul on meeldiv ikkagi. Padron-piprad on täpselt nii mõrkjad ja üldse-mitte-piprad nagu nad olema peavadki. Veini-chorizo kaste on pisut mehh – jah vorstitükikesed on ju kenasti olemas, kuid ootuspärast vürtsikas-rammusat elamust siit ei tule, võibolla on tajuhäires süüdi eelnevalt söödud vürtsikas supike.

Liha aga ... sellega on nüüd lugu kahetine. Jah, tõepoolest, küpsetusaste oligi täpselt „blue“ ehk siis kerget ja kiiret kuuma näinud ning pruunistunud pealispind oli kenas kontrastis tumepunase liha endaga. Ja nuga selle menetlemiseks oli enam-vähem piisavalt terav-sakiline, ehkki liha kippus pigem rulluma kui pehmelt eralduma.

Aga liha ise ei vastanud ootustele. Laagerdusaste polnud piisav ning ka lubatud „marmor“-efekti selles sisuliselt polnud. Suhteliselt suure lihatüki kohta oli vaid üks valge vahekihike ning seegi lihaskelmeline, mitte rasvarammus. Ja no maitestus oli samuti sisuliselt olematu, kuigi see pole patt. Kui oleks korralikult laagerdunud vanalooma liha, siis oleks sellel omatki maitset küll, siin aga seda polnud. Seekord polnud koka oskuslikkusest tolku, et kesise väärtusega toormest parimat välja tuua.

Kokkuvõte mitmetine. Kallima otsa puhvetil tuleb arvestada ka kriitilisema hindamisega. Ootuste käärid, teate küll. Supipöial vaatab enam-vähem üles, öeldes et teostus on professionaalne nii olemuse kui välimuse mõttes, kuid ei tekitanud ka vaimustust. Väga hea jah, kuid ilma hõissaa-hüüeteta. Praepöial jääb aga kuhugi rõht-asendi juurde uimerdama või langeb isegi veidi allapoole, sest hinnataseme ja lubatud toote poolt loodud ootused ei leidnud rahuldamist. Seevastu teeninduspöial aga sooviks kuulutada selle puhveti tipmiseks meisterklassiks ning soovitaks tulla siia õppima kaugeltki ja peenematestki restodest.

Winyl (Tallinn)

Tallinna puhvetimaastik on dünaamiline. Kohati liigagi. Tuleb välja et asutus, kuhu ma nüüd sattusin, on samas kohas üsna lühikese aja jooksul juba kolmas. Nii et minu üldine soovitus „andke puhvetile aasta enda sisseseadmiseks“ ei pruugi päriselus olla üleüldse mitte täidetav.

Narva maanteel torkas mööda kõndides silma minu jaoks uue nimega koht Winyl ning kuna oli umbes tunnine aja-aken, siis otsustasin ilma eelinfota sisse astuda. Ja see oli hea otsus.

Pärastlõunane aeg, saalist 4/5 tühi, seega kulges minusuguse üksik-külastaja seisukohalt kõik väga edukalt. Kasvõi selles mõttes, et ainsa supina menüüs oleva 16.- eurose koreapärase supi asemel sain 5.50 maksva päevapakkumises oleva „Kana-nuudlisupp“. Ei taeva pärast, hind ei ole primaarne, kui maitse on seda väärt, aga üle 15 euro supi eest maksta tundub isegi minusugusele maitsejahtijale liiast.

Supike jõudis minuni u viie minutiga ja minupoolse tänutundega mitme asja eest. Esiteks see, et kuigi päevapakkumised lõppesid 15.00, siis minu 14.58 esitatud soovi peale leiti siiski see võimalus. Teiseks see, et tellimise hetkel küsis tellimuse vastuvõtja: „kas toon need kaks rooga koos?“ ja siis minu soovile „paluks supp siiski ennem“ noogutas mõistvalt. Tõepoolest, pigem küsitagu kui eksitagu.

Kolmandaks tänulikkuse põhjuseks võib pidada ka asjaolu, et supi kõrvale peeti vajalikuks serveerida hapukoor eraldi. Einoh, ma nagu ei saa põhimõtteliselt aru, et mis funktsiooni peaks mitte-happelise ja mitte-vürtsika supi kõrval hapukoor üeüldse täitma, aga see on juba minu probleem.

Igatahes oli lauale toodud (u 5 minutiga) kombo ilus nii välimuselt kui olemuselt. Peterselilehtede hake kuuma supi pinnal garanteerib alati hea sissejuhatuse lõhna mõttes. Kergelt läbipraetud supipõhi sibula ja porgandi näol annab oivalise aromaatika. Leebelt, aga ootuspäraselt maitsestatud kanaleemeke ei olnud küll eriline šedööver, suuliimist rääkimata, kuid ikkagi mõnusake.

Teise käigu tellimise osas läksin vastuollu tavapärase „praepöidlase“ ootusega. Lihtsalt mind rabas positiivses mõttes asjaolu, et neil oli eraldi rubriigina olemas viiekohaline tartari-menüü. Kui tihti te seda nimetust üleüldse näete? Rääkimata veel eri versioonidest?

Valisin suhteliselt huupi „Frenchy“ nimelise tartari, mis rääkis midagi nii pardimaksast kui trühvlitest (Veiseliha, hanemaks, šalottsibul, estragonikreem, must trühvel; 17.-EUR)

Minuni jõudis see u 15 minutiga, nii et igati ilus ajastus. Visuaalselt ei olnud toodu just kõige atraktiivsem, kui jätta kõrvale safran-kollaste keeksilaadsete lõikude ja tartari enda kontrasti moment.

Aga maitse, kas teate, see on gurmaanluse tipphetk. Üldiselt-sametiselt-hapukas-vürtsika lihahakke pinnal mängisid võtmerolli need täpikesed, mille suhtes ma tavaliselt nii irooniline olen. Servades rohekas-hapukas-majoneesilised, keskel tumedalt-vängelt trühviline (ja miskipärast anšooviselisena tunduv). Magusakad keeksilised krõbedad lõigud ei andnud midagi juurde maitse mõttes, küll aga võimaldasid mängida tekstuuride osas.

Kokkuvõte väga positiivne. Supipöial kiidab oskust teha väheste ja lihtsate lähtematerjalide baasil maitsev ja kodune supike. Praepöial hämmeldub isegi, et kiidab „antiprae“ valikut, aga see osutus tõeliseks maitsefestivaliks, mida tahaks kogeda sagedamini. Nii et soovitus on siit väga kerge tulema!
---

lugu ilmus siin

Mere resto (Tallinn)

Tallinna linnas on takso hea vaatlusvahend. Möödasõites näed mõnda uut nimetust ja kiirelt guugeldades näed, et kas puhvetisse tasub nina pista või mitte. Seekord nimetus lubas midagi uut ... ja sisu mitte, aga kõigest järgemööda.

Kui puhvet asub Mere pst ääre ja kannab nime Mere resto, siis loomulikult tuleb minna etteantud rada pidi ja võtta mingeid kalalisi roogi. Menüüst selgub, et asutusel on kallak jaapani köögi poole – noh see pole ei hea ega halb.

Mitte et ma kunagi oleks saanud sellest kulinaarsest nišist säravaid elamusi, aga on ikkagi tore, et see on olemas. Üritan samas endas maha suruda infokillukesi, milles päris-päris jaapanlased räägivad, kuidas mujal maailmas nende kulinaarset pärandit väärkoheldakse. Kuna ei ole selle va autentse kraamiga tuttav, siis ei võta ka võrrelda.

Sisenemine ja väljumine juhtus sel konkreetsel õhtul olema keeruline. See toimus läbi „talveaia“ tüüpi klaas-veranda, mis oli täis lärmakat-lõbusat venekeelset mälumänguseltskonda, miska suisa peatusin hetkeks, vaadates ringi, et kas mingit vaiksemat liikumisteed pole. Aga noh, sain hakkama.

Puhvetis sees oli parasjagu letitagusel rahval ülesandeid kuhjaga, et klaaskatuse alla vedada teed-kohvi-kokteile, seetõttu oli ooteaeg veidi tüütult pikk, aga arusaadav.

Kui üks piigadest lõpuks minuni jõudis, siis küsisin menüüd. Vastus oli ausalt öeldes nörritavalt moodne-noomiv. „Meil on ainult QR-menüü“. Päriselt? Aga kui ma olen hetkel nuti-dieedil? Eitamises? Nuputelefoniga? Mobiilivaba? Et siis mine kuhugi mujale, jah?

Kuna aga olin ennem vaadanud asutuse veebimenüüd arvutist, siis küsisin mälu järgi ja sain asjad aetud.

Esimeseks käiguks „Miso supp“ (Jaapanipärane supp lõhe, valge kala ja merevetikaga; 9.00). Ooteajaks kujunes u 15 min. Noh ega tõesti arvestades olusid polnud see halb aeg. Ainult et kogu selle aja pidin ma kuulama mingit kummalist ja valjut tehno-tümakat, mida üksikud muud vesipiibutavad külastajad näisid pigem nautivat.

Supp ise. Ega ta nüüd väga ei vastanud veebi-pildi-lubadustele. Lubadus oli kala-rikkalik, koos vähese vetika ja seesami dekooriga. Reaalsus nägi välja vastupidine, kalavaene ja tihedalt mururlaugu-hakke ning seesami küllane. Selle all paks kiht lohmakaid vetikatükke, mis on küll suurepärane aromaatne merelõhna-andja, kuid maitselt ja tekstuurilt pigem neutraalne häirija, mida on tüütu helpida ja närida.

Leemeke ise – misopulbri hõljumiga, ootuspärane soolakas-hapukas eimiski. Mereline vetikalõhn ei jätkunud kuidagi kalalise mekiga, ilmselgelt ei ole üritatudki keeta kalasupi jaoks kohast kalapuljongit. Hõredalt esitatud punase ja valge kala tükikesed said söödud, nagu ka leem helbitud, kuid maitserõõmu on sellest 0,1 kümnepunktisel skaalal.

Teine käik. „Grillitud Sea Bass“ (Grillitud Sea Bass köögiviljade ja peedipüree. Kalal on luud sees; 22.00). Eksole ju kõik teavad, misasi on Sea bass. Huntahven, onju te ju teadsite seda?

Saabumisaeg 25 minutit, mida tuleb lugeda suurepäraseks ajastuseks nii käikudevahelise pausi kui üdlise teostuse mõttes. Taldrikutäis näeb visuaalselt välja efektne, terve grillitud kala äratab alati muistsed instinktid ja paneb ette tundma rahulolu tabatud saagi üle. Aga seda ei saabu. Vähemalt maitseotsingul uusaegse tegelase, mitte toiduotsingul ürgse jahimehe jaoks.

Peategelane ehk kala ise oli ju täiesti OK. Miinimum-maitsestusega ehk vaid paari soolakrübemega. „Kalal on luud sees“ – jah on tõesti. Kõrvale serveeritud laimi mahla pealepiserdamise järel isegi tinglikult päris hea, tegelikkuses aga neutraal-igav.

Lisanditest. Peedipüree täpikesed olid värvilt palju erksamad kui maitselt. Marineeritud lillkapsas koos paprikalõiguga ning suvikõrvitsa-viiluga ja hautatud beebiporgandiga ja evisid küll täitsa mõnusat suitsumekki, kuid ei pannud ka kuidagi vaimustuma. Paar sooja marineeritud tomatikest ja võrsekest omasid samamoodi kena visuaalset olemust, ilma tegemata roast taiest.

Kokkuvõte sihuke neutraal-õlgukehitav. Jaapani köök ongi vist enamasti delikaatsuse kui maitsepõrutuse rubriiki kuuluv. Antud juhul kuulus teostus kindlasti turvatoitude, mitte-põrutuste hulka. Nii supi- kui praepöial teatavad, et „käib kah“. Funktsionaalse toitumise jaoks on teised formaadid ja hinnatasemed. Soovitust siit ei tule.

---

lugu ilmus siin