Alanya Grill (Tallinn)

Keskturult võib leida asju. Muuhulgas näedsa türgilipuline ja sobivnimeline puhvet leidub kah. Kolmapäeva pärastlõunasel hetkel inimtühi. Kergelt grillilõhnane ka saalis, kuid see on ju sobiv, kas ei?

Tellimuse andmise hetkel suundub kööki seni saalis telefoni näppinud tõmmu isand – seegi sobiv ja kohane detail, nagu ka ka muusikaline foon.

Päevasupi kõrval oli püsimenüüs nähtus nimega „Läätsesupp“ (5.-EUR). Hmmm, kuna läätsed on tollest kandist pärit, siis ehk on tegu millegi regiooniomasega ja proovimisväärilisega?

6-7 minutiga saabub minu ette päikeselelaigulisele lauale samavõrra rõõmsavärviline kausike, mille pinnal hõljuv rammusaarestik jätab päris kenakese mulje. Edasine aga eriti põnevaks ei osutu. Ausõna, oleks ma teadnud, et tegemist on hõreda püreega, oleks ma otsustanud proovida midagi muud. Ei, ega see kraam ei maitsenud halvasti, pigem vastupidi – selline umami-hea. Et noh maitse on meeldiv, aga sellest ei oska midagi rääkida.

Einoh, ma ju tean, et läätsed keevad puruks aga seda enam võiks ju pingutada tulemust kasvõi kuidagi kõneväärsemaks muuta. Ma’i’tea, kui kohalik köök ei näe ette krutoonide kasutamist, siis kasvõi mingid seemned või paar veidikesegi eristuvat elementi lisada tuleks ju ikka kasuks. Päris kausi lõpuks märkan selle külje alla peitunud sidrunisegmenti, pigistan osa sellest leemekesse ... nohjah, erinev ta nüüd ju on, aga ikkagi igavapoolne.

Ahjaa, supiga koos tuuakse lauda ka leivakorvike, milles katte all soe ja kena välimusega saiake ... aga no kuna ma ei oska saiadega kuidagi suhestuda, siis jääb ta minust puutumata. Minu probleem, tean-tean, aga ma julgen sügavalt kahelda, et see oleks mingi maitseplahvatus olnud.

Teiseks saab valitud maja kalleim roog „Ali nazik kebab“ (Lambašašlõkk baklažaani kastmes (küüslauk, jogurt, baklažaan), lisandiks grillitud tomat ja paprika; 19,9 EUR). Ooteaeg – u kakskümmend minutit, st 10 min peale esimest käiku – suurepärane ajastus, väärib plusspunkti.

Toidu välimus – see on suisa kümnepunktine! Kontrast valge-kreemise baba ganoush, grillitud liha ja küpsetatud tomati-paprika ning muruhakke vahel on ahhetamapanevalt mõjus! Meeldiv küüslaugune-grillisuitsune aroomipilv tõstab arvamuse veelgi kõrgemale.

Siis saabub aga reaalsus söömahakkamise läbi. Nojah, röstitud munataime-küüslaugujogurti segu ehk mainitud baba ganoush on ju leebelt-neutraalselt tore, aga ei midagi keelt laksutama panevat. Kõrbeva koorikuni röstitud tomat ja paprika on ka kenakesed asjad suhu pista, kuid kas nad saavad kuidagi üllatada?

Liha aga ... oehh. No täiemahuline bipolaarne kogemus. Et ühelt poolt maitsestus on super-puper hea ... aga šašlõkivarda aukudega liha ise täielik kummi. Mälumisele võiks kulutada ülejäänud nädala, aga tolku sellest ei tõuseks. Õnneks on lauas korralikus sakilised lihanoad, mistap saab lihatükid piisavalt õhukesteks seibideks lõigata ning seeläbi neelamiskõlbulikuks muuta. Tunnen end mingi kodulooma või kuramuse kanana, kes ahmib toitu kugistada, ilma et üritakski närida ... sest no kui sa oled juba kana, siis ei näri eriti midagi, kas pole?

Kokkuvõte seekord üsna hämmeldunult eitav. Et maitsestamise eest võiks ju köögile anda tublid plusspunktid, aga sisulise toidunautimise osas ei oska midagi positiivset kosta. Igava olemusega supp ja kummiliha – seda ei suuda oskuslik maitsestamine peita. Mõlemad pöidlad lähevad alla. Ei tule siit mingit soovitust.

---

lugu ilmus siin

Viigikommid

Mitte sõnast viikima, onju. Ikka sõnast viigimari. Ja tegelikult isegi sõnast dattel, sest tema on selles loos peategelane. Aga "viigikomm" kõlab ju naljakamalt kui "datlikomm", eksju.

Et vaata poolkuivatatud dattel on siuke läägemagus ja veidi veniva konsistentsiga, mis kohe kaugelt ütleb sulle, et "ma sobin hästi muid asju kokku siduma", viidates sirge jalaga pähklitele. Ega viigimari on umbes samasuguse ellusuhtumisega, aga ta pole nii liimjas/kliisterjas, nii et teda ma siin näidendis esimese armastaja rolli ei paneks.

Pähkleid ilmas on mitu tükki, kõiki süüa sa ei saa. Nt ühel tüübil siinmajas on probleeme kreekapähkliga, seega valisin sellise pähklisegu, milles kreeklasi polnud, küll aga oli jõhvlasi. Noid kuivatatud jõhvikaid noh - ja teate see hapukas noot sobib muu magusa tasakaalustamiseks suisa kompult! Ja rosinasi oli ka ... aga millal ennem on rosin kedagi seganud? Hullem oleks ju vastupidi, et aja teisi nagu narr noaotsaga taga.

Ja ega siis muud krutskit polegi kui kombainine. See ümar ja tõhus köögine. Kõigepealt pähklisegu üsna purupulbriks, siis seemnetest puhastatud datlid ja kõvadest sabajuppidest vabastatud viigimarjad takkajärgi. Piisavalt väikeses koguses, et kombaini jõud üle käiks. Piisavalt kaua, et hõõrdumissoojusest ja datlimassi segunemisest muu kraamiga moodustus selline soe ja nätske pallike, mis kombaini kõhus kerana rulluma hakkab.

Noh ja siis juba on kunstimeele valik. Kas lükkad nt massi plaadina laiali ja lõikad tükkideks. (mõni soovitab seda plaati siis ka veel ahjus pärgamendi pealt küpsetada, et toimuks täiendav karamelliseerumine / krõbestumine). Või siis veeretad kuulikesed ning need omakorda mingis kattepurus. Kakao kasutamine sellise kattena on superhea mõte, sest see mõru-šokolaadine lisatoon sobib oivaliselt. Kookoshelbed mõistagi ... minul hetkel neid polnud, läksid käiku seesamiseemned, kah illos ja kontrasti-efektne.

Nüüd taldrikutele ja külmikusse tahenema/maitseühtlustuma. Siis juba edasi vaatad, kauaks suudad nad sinna jätta, enne kui kodused külmiku-ust küljest ära ei kuluta.

---

ahjaa, nii huvi pärast lisan, et kogu kraami maksumus sai u 10.-EUR ja selle eest sai u 1 kg maiustusi ... on see nüüd vähe või palju?

Õlivaba majonees

Tavapäraselt on majoneesi nime all pakutav oma lõputus variatiivsuses õli-emulsioon erinevate lisanditega. Toores munakollane, sinep, mingi happeke, sool-suhkur jm maitseained - nendega varieerimine on lõputu.

Nüüd nägin aga õlivaba majoneesi tegemist ning otsustasin ka ise proovida. Kolm-neli kõvakskeedeteud muna, natukese vett (lihtsalt vedeldamiseks, nii umbes supilusikatäis iga muna kohta), väike törts mingit hapet (emulsiooni "sidumiseks" mina kasutasin paari lusikajagu riisiäädikat, aga võib ka sidruni- või laimimahla vms), sool-pipar ja muud maitseained juba oma äranägemise ja maitse-eelistuste järgi.

Mõned videoõpetused juutuubis soovitavad siiski ka väikest õlitilka lisada, see ilmselt annaks siidisemat tekstuuri. Aga minu sooviks oli järgi proovida justnimelt täiesti õlivaba versiooni, teinekord proovin nt tilga kõrvitsa-seemne õliga, see maitse võiks vist sobida. Ja miks mitte ka tiba tahhiini lisada? Aga need kõik on juba järgmised mängud.

Nii et keedumuna ja saumikser/blender ning mängige maitsvalt!

Ahjaa, kas seda tulemust nüüd nimetada majoneesiks või "munakastmeks", ma polegi kindel, mis teie arvate?

Katharinenthal Kadriorg (Tallinn)

Kuna oli asja Kadriorgu, siis tuli muidugi ära kasutada võimalus vaadata sisse mõnda kohalikku restorani. Igavesti nunnu väljanägemisega majake ja suur suveaed otse pargi veerel viisid mu jalad suisa ise kohale puhvetisse nimega Katharinenthal (Kadrioru äramainimine nimes on vajalik, sest neil on pesa ka mujal)

Kuna ilm oli supermõnus ja lisaks ka vaba päev, siis oli nii pargis kui kohvikus rahvast murdu. Õnneks leidus üks vabam lauake ja ka üks neiuke, kellele tellimus esitada, kuna olin menüü juba veebist üle vaadanud. See asjaolu, et on vaevutud oma veebi- ja pärismenüü kooskõlas hoidma, on kiiduväärt. Nagu ka asjaolu, et vaatamata kiire päeva õhtule jaksasid piigad naeratada ja küsimustele vastata ilma tüdimuse märkideta.

Okroshka (Külmsupp keefiri, kana, muna ja köögiviljadega; 9,5 EUR) kõlab ju suvepäeval väegade kenasti, kas pole? Asjaolu, et piiga küsib „kas toon siis mõlemad toidud korraga?“ kõlab minu kõrvade jaoks kumamalisena, sest ma pole kunagi näinud, et keegi sööb mõlemat käiku korraga. Aga noh, igatahes parem küsigu, kui et tuuakse korraga, onju?

Et kausike jõuab kohale umbes viie minutiga, on veel kenam. Et aga minu väikeses peas on okroshka sünonüüm sõnale „külm“ ja see kraam ei olnud külm vaid suviselt „toasoe“, seda ma ei oska kenaks pidada. Jeesuke, no kasvõi keefiri ja/või kausi hoidmine külmas poleks ju keeruline?

Aga see-eest oli see ports vormistatud naiselik-kaunilt-detailitundlikult ja sisu hakitud peenelt nagu peeneim käsitöö. Kartul-porgand-kurk köögiviljandusest, liha-muna kanandusest, keefir lehmandusest ja udupeened võrsekesed muust botaanikast – kõik kena ja puha ... aga no soe noh. Okei-okei, mitte kuum, aga suvisele lauale päikese kätte unustatud soe, kui te nüüd aru saate. Ja maitselt leebe nagu õhtune tuulevine, mis ei häiri mitte kedagi, kuid meelde kah kuidagi ei jää.

Teiseks käiguks „Valge kala kotlett“ (Kartulitambi ja trühvlikastmega; 17.-EUR). Et piiga mäletas minu soovi saada teist käiku teisena (kas pole hämmastav tahtmine?), siis tabas ta ära hetke, kui olin tühja supikausi endast eemale lükanud ning tuli siis küsima „kas ma nüüd võin teise käigu tuua?“ Noogutasime teineteisele sõbralikult naeratades ja jäin ootele.

Ooteaeg venis nüüd küll veidi tüütult pooletunnikseks, kuid ... no suveõhtu, kiiret pole ja miks mitte veidi pilvi vaadata.

Lauda saabus kauss. Mhhhh. Nominaeitea. Minumeelest on noa ja kahvliga kausist söömine ebamugav. Mitte „kohatu“ või „kummaline“, aga ebamugav. Aga ju siis poke-ajastu eripärad. Ja tahkise kuhjamine ühte serva ning teise poole kastmega katmine – eks see esteetika ole trendi küsimus. Vähemalt polnud täppe ja triipe, onju :)

Nimetegelane ehk kalakotlet oli mõnus, värske pannikoorikuga ja ürdiselt-juustuselt-kooreselt mõjuva veenvalt kalase sisuga. Kartulipüree üllatas sellise värvi ja maitsega, mis on omane keedetud kartuleile, mis on tulele ununenud potis tahtmatult pruunistunud. Huvitav, kodune ja isegi meeldiv kõrvalekalle tavapärasest.

Suurim positiivne üllataja oli aga kaste. Üsna intensiivselt hapu ja samas mõnusalt maalähedane segu meenutas ühelt küljest valge veini, teisalt õlle peale ehitatud maitsebuketti, millele trühvlipudemed lisasid tekstuuri ja aroomi. Kastmeservakesse puistatud tumepunane-lillakas pulber meenutas midagi kuivatatud-jahvatatud mustasõstra sarnast.

Kokkuvõte üldpositiivne. Jah tõepoolest supipöial ei suuda ennast küll horisondist kõrgemale tõsta, kuid praepöial on piisavalt tipmises asendis, et muuta puhvet soovitamisväärseks. Eriti kui on soe suvepäev, tasub kindlasti minna ja üldist õhustikku nautida.

---

lugu ilmus siin

Paneeritud pommupulgad

Pommu e. baklažaan e. munataim (eggplant/aubergine) on meiekandis vägagi vähekasutatud taim. Isegi kui ma meenutan erinevate puhvetite poole pakutavat, siis vahest harva kohtab teda nt grillitud köögiviljade hulgas. Samas on tegemist üsna tänuväärse käsnaga, mis ise oma maitset sisuliselt omamata on valmis kaasa minema kõikvõimalike eri roogadega.

No näiteks niimoodi:

- koorid selle lillakoorelise nahkse kesta pealt maha (see sunnik on nii libe, et sinna peale ei hakka ükski paneering, kui just mitte kruvidega ja terahaaval kinnitades)

- lõikad sõrmepaksusteks kangideks (eeeee ... mitte need sinu peenikesed sõrmekesed, ma räägin ikka normaalsetest jurakatest; liiga peened kangikesed lagunevad lihtsalt kuumtöötlemise ajal ära)

- paneerid (esmapaneering ehk jahu maitsesta tugevalt soola-pipra-tšilli milleiganes abil, sest kordan, et pommu ise on õkva maitsetu)

- praed/friteerid ära

- serveerid meelepärase kastmega

Tegu lihtne nagu rehepeks, onju. Tulemus - pealt krõbe ja seest pehme ampsukas, mille kogus on üllatavalt palju võrreldes lähtematerjaliks oleva pommuga.

Kodune mangojäätis

Üüratult lihtsa jäätiseteo juures tuleb arvestada tagajärjega - külmikus saab olema PALJU jäätist. Sest no vähe, nö ühe portsu jagu teda teha sisuliselt ei saa :)

Eriti lahedaks osutus see, et kui mul jälle üle aastate tuli jäätisetegemise tuhin, tõi provva samal ajal poest ka ühe suurtootja analoogtoodet. See võrdlus muudabki asja kirjutusväärsemaks.

Kõigepealt lühidalt tegemisest:

- kilo külmutatud mangokuubikuid
- 400 ml vahukoort
- 370 g purk kondenspiima
- paar supilusikatäit sidruni vms mahla

Vahukoor lüüa mõistagi vahtu, seejärel segada sinna kondenspiim ja saumikseri abil püreeks muudetud mango. Laia lameda vormi sees (et külmumine olek ühtlasem) sügavkülma, tunni aja pärast mikseriga segades (et ei moodustuks jääkristalle) ja proovides võib timmida juurde happekest. Kaks korda hiljem pooletunniste vahedega ja nüüd juba kahvli abil segades saab veel maitset tuunida. Kas nüüd juba tõstad ümber karbikestesse või jätadki suures vormis sügavkülma kuni ise-enesliku tühjenemiseni, on sügavalt vabatahtlik ja iseseisev otsus.

Ja nüüd siis põnevam osa - võrdlus poest ostetuga (pildil omatehtu alumisel lusikal):

- omatoodangu miinuspool: 

- tunduvalt rõhkem tekstuur (mis raskendab lusikashaaval ammutamist, kuid väikese sulamise järel taandub) ja

- päris-mangole omane õigevähene kiulisus (mida saaks ilmselt vältida ka külmutatud mango asemel mangopüreed ostes)

- plusspoolele jääb 

- lisaks tegemisrõõmule 

- kontrollitud sisu (eriti kui veel teed ise ka kondenspiima). Ega poeversiooniski pole teab mis paha-lisandeid, aga ikkagi kõikvõimalikud lõhna- ja maitseained, emulgaatorid ja stabilsaatorid jäävad isetegemisel välja.

Kui nüüd võrrelda maksumust, siis minu tegu läks maksma u 10.-EUR, nii et sama raha eest saaks umbkaudu sama palju valmistoodet (vahe pole kõneväärne). Kui minna kalorilolliks, siis rasvasisaldus on sisuliselt identne (10 g rasva 100 g toote kohta, suhkrukogus peaks omatehus isegi nõksa väiksem olema)

Aga peamine erinevus omatehtus on intensiivsem mangomaitse ja rahulolutase :D

Teatrikohvik (Pärnu)

Pärnu teatri kohvikul vahetus operaator umbes aasta tagasi, nüüd on paras hetk minna kaema, et kas uued tegijad on suutnud end korralikult sisse elada. Kuna tipphooaeg on juba läbi ja paraskagu ka kesknädal, siis on kundesid suures-avaras saalis hõredalt ja kogu protseduur kulges kiirelt ja ladusalt.

Suppe trükitud püsimenüüs polnud ning küsimuse peale viibati seinale, et saaksin oma valiku teha päevapakkumiste seast. Koorene kanasupp (2.80/3.30) tundus palju ahvatelvam kui alternatiiviks olev püree, mistap selle ka võtsin.

Olin vaevalt jõudnud ennast laua taha sättida, kui pikkade hõlmade tuhisedes tõigi proua mulle supikausi ette. Välimuselt mitte kuigi ilmekas kraam osutus sisult aga risti vastupidiselt vägagi mürtsuvalt maitserõõmsaks.

Aasiapäraselt kafiirlaimi ja sidrunheina nootidega mängiv kookosene leem oli meeldivalt aasiapärane, mis minusuguse maitsejahtija jaoks oli kena üllatus. Samas kuna mingit hoiatust toidu nimetuses sellele maitsesuunale polnud, siis keskmise leebemaitselise külastaja võinuks see äragi ehmatada.

Kiududeks lammutatud kanaliha, ülipehmeks keenud köögiviljad ja kookospiimane leemeke kokku moodustasid oivakoosluse. Aasiapärasasust suurendavad seenetükid ja kodumaiselt tuttavad hapukurgikübemed lisasid pildile ainult lisapunktikesi, väike vürtsifoonike rääkis kohaliku kliendiga arvestamisest. Tubli töö, pole midagi öelda!

Teise valiku tegin juba püsimenüüst „Veisepõse confit, kartulipüree ja punase veini kastmega“ (14.-EUR), mis saabus umbes 10 minutit peale tellimust – suurepärane ajastus, mille eest tuleb kiita. Toidu enda kiitmisega paraku väga tegeleda ei saa.

Alustuseks on minu meelest üsna kaheldava väärtusega kulinaarne praktika laduda toidukomponendid üksteise otsa ja siis valada nad kõik üle kastmega. See jätab sööja ilma erinevate maitsete tajumise ning juba ise kombineerimise võimalusest. Nii näiteks pidi suisa vaeva nägema, et leida üles veinikastme punasest võõbast puutumata jäänud kohakest kartulipüreest – kuigi selgus et vaev oli ülemäärane – lihtne ja neutraalne püree ei pakkunud mingit maitseelamust.

Pikipoolitatud beebiporgandid, pakist lisatud sibulakrõbinad, paar külma marineeritud pärlsibula-poolikut ning roheline võrsedekoor – visuaalse tekstuuri mõttes kohased lisandid, kuid maitsepildile ei lisanud need pintslitõmbed suurt midagi.

Roa põhitegelane ehk veisepõsk oli aga suisa pettumus. Peenutsev confit ehk kauaküpsetatud veisepõsk peaks ideaalis olema niikaua madalas kuumuses istunud, et liha laguneks juba kahvlit nähes ise kiududeks ning et sidekudede kollageen oleks välja sulanud ja annaks suutäiele kleepjas-rammusa mõnusa küllusliku rahulolutunde. Paraku oli aga üsna maitsestamata liha valmistamine poolele teele pidama jäänud. Jah liha oli küll juba pehmepoolne, kuid siiski mitte iselagunev ning sidekoe-kohad isegi kummise olekuga.

Kokkuvõte kahjuks vastasmärgiliselt kahetine. Supipöial on üsna rõõmsalt püstine, praepöidlal aga tuleb seda suurema hooga allapoole näidata. Veisepõse valmistamine nõuab oskuslikku kannatlikkust, seda aga antud juhtumil ette näidata pole. Soovitus saab olema ebalev – no proovige, järsku veab teil minust rohkem!

---

lugu ilmus siin