Barbara (Pärnu)

Pärnus Pühavaimu 20 majas on ainuüksi minul õnnestunud külastada kolme erinevat puhvetit, aga eks see on ainult mõnekuulise tulutsükliga töötava kuurortlinna eripära. Pikalt ühe koha peal püsivaid asutusi on sellistes oludes harva leida. Samas mõistagi minusugusele uute kohtade jahtijale on vaheldumine teretulnud :)

Möödunud aastal, kui praegune asutus – restoran Barbara – ennast siin avas, piilusin nende menüüd, kuid jätsin külastamata, sest vähemalt tol hetkel ei suutnud ma leida menüüs suppi. Nüüdseks oli aga selles osas toimunud positiivne meelemuudatus ning suppe leidus lausa kaks – selge ja koorene versioon lõhesupist, mõlemad 12.-EUR.

Suur on minu tänumeel puhvetite osas, kes ei löö põhjamaistele vanur-turistidele meeldimiseks suppidesse blenderit sisse. Klassikalise selge supi keetmine, eelkõige selle leeme osas, on üks parimaid indikaatoreid, mille järgi saab köögi oskusklikkust ja hoolivust hinnata.

Rõõmu tegi seegi moment, et tellimuse vastuvõtja küsis kaheosalist tellimust kuuldes, et kas toob supi ennem. Minu meelest on see küsimus sama kentsakas kui küsida, et kas toon supi söömiseks lusika ka või mitte? Kuid parem küsitagu, kui et eksitagu käikude järjestuse-ajastuse osas.

Supi saabumiseks läks alla 10 minuti ja see saabumine oli ilus, alates kenast puhtast kalasest-ürdisest aroomist. Kõik selles leemes kõneles sellest, et tegemist oli tõepoolest kalapuljongile üles ehitatud toiduga, mitte lihtsal maitsestatud vee sisse pandud kalatükkidega nagu seda pahatihti juhtub.

Laias laastus oli roog väga lihtne, koosnedes vaid maitsvast puljongist, suuretükilistest kalapaladest ja peenelt hakitud köögiviljaribadest ning näpuotsatäiest värskest tillihakkest. Aus, lihtne ja ilus kraam nagu talutüdruk omakorjatud maasikatega suvisel turul. Ei midagi liigset, ei mingit edvistamist, lihtsalt kaunis ja sellisena ka võluv.

Teine käik – „Seeneguljašš“ (Mandelkartul, porgand, shiitake, petersell, küüslauk, kurk; 13.-EUR) Vau! Vähemalt mina pole varem sellist nähtust kohanud nagu seeneguljašš ning mõistagi soovisin selle ära proovida.

Saabumisaeg – u 20 minutit tellimisest – suurepärane ajastus, seda enam, et ruum hakkas juba vaikselt kundedega täituma. Toidu visuaalne pool mõjus kauni sissejuhatusena, enamiku taldrikust täitis värske salat. Tõsi küll, sellesse süüvides selgus, et ainuke maitsestatud osis sellest oli marineeritud punane sibul, ülejäänud salatilehed-kurgiribad-tomatijupid olid ilma mingi praavituseta, kuid koos rohke krõmpsu sibulaga kahvli otsa läbisegi haarates sai meeldiva tulemuse ikkagi.

Väikesed pikergused mundris keedetud ja ülepraetud kartulipoolikud nägid efektsed välja, kuid kartul on laias laastus ikka kartul. Seda suurema üllatuse aga pakkus guljašiline pool ise. Jämedalt hakitud porgandist ja pontsakatest seentest koosnev segu paprikase kastme sees oli ju tõepoolest kaude guljašiline, ehkki sellest jäi loomulikult puudu tavapärane lihane küllus. Huvitav, kas kodumaiste puravike kasutamine kaugmaiste šiitake seente asemel on köögil peast läbi jooksnud, või oleks see kuidagi probleemne variant? Või siis nt trühvlipulbri lisamine, et anda roale eredamalt seenelikku maitsejälge? Shiitake seened pole küll oma olemuselt maitsevabad, kuid guljašise kastme sees polnud neil kuigi palju lootust veenvana mõjuda.

Kokkuvõte aga kindlasti positiivne. Supipöial tänab üsna haruldase ja meeldiva puhta kalasupi kogemuse eest. Praepöial kiidab ideed teha seentest guljašši, kuigi teostus jäi idee säravusele alla. Kuid soovitan, mõistagi soovitan!
---

lugu ilmus siin

Osteria Allora (Tallinn)

Pikal tänaval kipuvad kohad vahetuma, nii et sealt harva läbi kõndides võib üsna kindla peale leida mõne enda jaoks veel uue koha. Seegi kord leidsin kohe päris mitu, kuid peatuma jäin alles kolmandasse, kuna selle menüüs leidus midagi supilaadset.

Laupäeva õhtusel ajal olin enda jaoks meeldivalt üllatunud, leides et saalis on enamik laudu tühjad. Ehkki oli veel maikuu viimane päev ja turismihooaeg seega veel mitte alanud, kuid äri jaoks ei mõju selline hõredus muidugi hästi.

Kuna olin ukse taga olevast menüüst juba ülevaate saanud, siis käis tellimuse esitamine kiirelt ja ka edasine protsess kulges ladusalt ning hoolivalt.

„Kreemsupp suvikõrvitsaga“ (9.-EUR) kõlas küll igavalt, kuid mis teha, kui köök ei vaevu ennast millegi muuga vaevama. Roa saabumiseks läks umbes 10 minutit, esimene mulje toodust oli kenake juba ebastandartse loperguse kausikese võrra. Veidi määrdunult rohelise köögiviljakreemi pinda ehtisid lisaks mõnele rohelisele lehekesele veel erkvalge kitsejuustupudi ja jämedalt purustatud kreeka pähklite näpuotsatäis.

Supp ise – noh kui seda pudrulaadset kraami ikka supiks saab nimetada – oli üsna aroomitu ja kõrvetavaltkuum, miska seda oli pisut keeruline tarbida. Maitset oli siin paraku üsna samavähe kui lõhna, pähklite poolt antud tekstuur ja kitsejuustu vängevõitu, kuid üldise maitsehalluse foonil kõneväärselt meeldiv nüanss muutsid tulemuse siiski söödavaks, nii et päeva esimese toidukorrana sai kausike ikkagi tühjaks.

Ettekandjana ametis olev proua küsis kaussi ära viies minu arvamust roa kohta ning näis ka tõepoolest huituvat vastusest. Koguni niivõrra, et tuli mõne aja pärast köögist tagasi sõnumiga, et oli mu sõnad edasi öelnud ning saanud köögist omamoodi nõustumise, et ega suvikõrvitsal polegi ju erku maitset. Tõsi. Aga kas teate, kulla velled, et see ongi suvikõrvitsa omamoodi võlu, et ta on valmis käsnana omandama igasuguse lisatud maitse ning toimib omamoodi kandikuna, millel saab ette kanda toredaid maitse-etüüde. Paraku see köök siin isegi ei pingutanud säänse etüüdi loomisega ning seega vabandus ei lähe arvesse, pigem vähendab veelgi hinnangut. Maitsetu roa loomine on kui sisutu loo kirjutamine, kas ei? Kuidas näiteks kõlaks argument, et „õlikaste peabki maitsetu olema, sest õlil pole tugevat maitset“?

Teine käik saabus tellimusest lugedes 25 minutiga, seega ajastamise mõttes on tulemus suurepärane. „Osso Bucco“ (21.-EUR) saabus samamoodi toredalt ebastandartsel taldrikul ning mõjus kehastunud klassikana. Vasikakoodist lõigatud seib laiutas oma perfekseltpehmeks haudunud kujul sisuliselt üle kogu taldriku, jättes enda kõrval siiski veidi ruumi ka itaalia klassikalisele ja üsna rohmakalt hakitud hautise-kolmikule: sibul-seller-porgand. Ega siingi polnud maitsetega midagi erakordset loodud, kuid oskuslikult doseeritud sool-pipar ongi täpselt see miinimum, millega taolist lihtsat rooga valmistada.

Ahjaa, ja muidugi sellise roa keskmeks on üdikont ja kondiüdi – oi see oli tore lisandäärtus oma kreemises-rammusas-külluslikus olekus.

Tellimise hetkel küsis proua, et kas soovin liha kõrvale ka mingeid lisandeid, pakkudes esimese hooga friikartuleid, millest ma mõistagi loobusin. Järgmise valikuna pakutud „ahjuköögiviljad“ (5.-EUR) kõlas aga minu kõrvale sobivalt ja sestap noogutasin. Tegelikult oleksin võinud sellestki loobuda, sest niigi köögiviljadega koos haudunud ja serveeritud liha polekski vajanud midagi endale lisaks. Aga kuna nad nüüd juba laual olid, siis mõistagi proovisin nemadki ära. Kombekohaselt pool-rõhked porgand-pastinaak ja paprika ning suvikõrvits olid taaskord üsna maitsevaesed, kuid vähemalt veidi kuivatatud ürdikesi endal kandvad, miska tulemus oli isegi veidigi maitsehuvitav.

Poole söömise pealt tuli proua pärima minu hinnangut. Kuna täis suuga pole viisakas rääkida ja kiirustades mõnusat lihakest alla neelata ka ei tahtnud, siis viipasin-mõmisesin midagi stiilis „hiljem“. Lõpuks aga sain siis edastada ka oma arvamuse ning taaskord tundus, et prouale läks see isegi sisuliselt korda.

Kokkuvõte tuleb aga nii ja naa. Supipöial vaatab allapoole ja laidab kööki maitselaiskuse akti sooritamise eest. Praepöial on aga poolpüsti ja kiidab oskusliku vasikakoiva seibi käsitlemise oskust. Seekord tuleb välja võtta ka teeninduspöial ning kuulda sellegi kohta kiidusõnu. Soovitus tulebki suuresti selle viimase aspekti pealt, kliendist hoolimise kunst on alati äramärkimist ja esiletoomst väärt.

---

lugu ilmus siin

Khachapuri (Narva)

Peale pausi ja ümbermõtestamist avas Narvas taas uksed üks gruusia kööki viljelev puhvet, nimega „Khachapuri“. Peaks ütlema, et ümbrmõtestamine toimus õiges suunas. Varem toimis see ainult nö pagarikojana, tehes küll kuulu järgi maitsvaid, kuid siiski vaid taignapõhiseid tooteid (nagu nimigi osundab), mida pakuti plasttaldrikutelt. Nüüd on see aga täiemahulise valikuga, pakkudes lisaks nendelesamadele küpsetistele ka mitumkümmet nimetust päristoite alates suppidest ja salatitest kuni praadide ja magustoitudeni. Ning teevad seda päris nõudelt, mis on külastuskogemuse mõttes ülioluline.

Teisipäeva pärastlõuna kohta oli rahvast saalis ootamatult palju, täidetud oli ligi pool laudadest. Kas on tegu uudsuse efektiga või teevadki nad midagi nii hästi, eks seda näitab aeg.

Noor neiu leti tagant teatas minu küsimuse peale, et teenindus toimub lauast, nii ma siis kõndisingi, menüü näpus ühe väiksema lauakese juurde. Positiivne on see, et a) ka veebis leidus menüü (see pole Narva puhvetitel eriti kombeks) ja b) veebimenüü ning paberversioon langesid omavahel kokku. Seega oli mul valik juba ette tehtud ning selle esitamine läks kiirelt.

Nagu ikka, tellisin supi ja mingi teise käigu. Oluline on see, et see teine käik paiknes rubriigis „Pearoad“. Miks see oluline on? Aga sellepärast, et minu väikeses valges peas on supp alati eelpool ja pearoog tagapool. Aga no mis mina ka tean.

Igatahes kümme minutit peale tellimist saabus minu ette lamedas madalas gruusia savipannis sealse nimetusega tapa särisev roog. Kuna sellest vaatasid vastu seened – või noh, mis seened, šampinjonid ikka – siis oletasin et ju see peaks olema minu poolt tellitud „Tšašušuli seentega valges veinis“ (7.50).

Ega mul muud pidepunkti roa äratundmiseks polnud, sest ausalt öeldes minu senine kogemus teadis sama nime all hooooooopis midagi muud. Tavaliselt on see tomati ja köögiviljadega hautatud loomaliha, mille peamine funktsioon – nagu enamike selle kandi pajaroogade puhul – on luua kausitäis ülimaitsvat kastet, mida siis gruusiapärase saiaga puri endale keresse ajada. Liha ja muu säänne on taolistes kooslustes meeldiv boonus, mida kõrvale haugata ja õnnelik olla.

See kausi / tapa-täis koosnes aga praetud ja veinis haudunud šampinjonidest õige vähese sibulaga. Sellele hiljem lisatud hakitud hapukurgiviilud ja granaatõunaseemned ning hakitud koriander. Kõik. Ei mingit kastmekest. Null. Üleüldse mitte. Tomatist-köögiviljadest-küüslaugukesest-vürtsidest-adžikast ma isegi ei räägi. Sest neid pole. On ainult soolane ja hapukas šampinjon väheste lisanditega.

Einoh, ma saan aru, et loomaliha võib asendada seentega, kui on vegan-valu kallal. See pole patt. Aga algulpäralt pigem paksu suppi meenutav hautis (nimetus muuseas tähendabki tõlkes „hautatud“ vms) ja see roog siin – need ei oma mingit kokkupuudet. Igaks juhuks konsutleerisin ka selle valdkonna päris-spetsialistiga (Toomas Kümmel) ning sain oma senistele teadmistele kinnitust.

Esimeseks käiguks tellitud „Tšihirtma“ (6.00) saabus mõni minut peal seda, kui olin põhirooga juba asunud manustama.

Esiteks – supp tuuakse PEALE praadi?!? Teiseks – teine käik tuuakse SAMAL AJAL, kui kunde alles eelmist alustab???!!!??? Kaks viga kirjas nagu mürtsti!

Aga siis see supp ise. Ida-Gruusiast pärinev algupära koosneb puljongist, jahust, äädikast, munast ja kanalihast. Jahusegusesse leemekesse lisatakse äädikat ja hoolika segamisega ka muna, saavutamaks supileeme muutumist veelgi tihedamaks ja toitvamaks. Paar lusikatäit eelnevalt keedetud kanaliha leemesse ja näpuotsaga hakitud muru pinnale ning aromaatne ja meeldiv tulemus ongi saavutatud. Nii et selle supi osas oli teostus igati ootuspärane.

Kokkuvõttega on lugu keeruline. Supipöial on solvunud, et ta teiseks jäeti, kuid maitseelamuse eest on nõus veidi püstipoole olema. Praepöial üritab aru saada, et mis toitu talle ikkagi sokutati ja miks seda tehti esimesena ... pealegi ei oska soolase šampinjoniroa eest kuidagi horisondist kõrgemale kerkida. Teenindus- või siis järjekorrapöial vaatab sügavale alla ja kutsub üles elementaarsele väljaõppele. Soovitus selle kõige järel on väga ebalev, aga päris kategooriliselt mitte soovitada kah ei taha. Progress võrreldes eelmise versiooniga on ju silmnähtav, kuid arenemisruumi samavõrra.

Borgo (Pärnu)

Jahedavõitu kevad näitas veidi rohkem päikest ja sestap sai valitud üks Pühavaimu uulitsa tänavakohvik. Või noh, restoran, nagu nad ennast nimetavad. Pitsa- ja pastakohad pole ausalt öeldes minu esmavalikud kunagi, eriti juhul, kui nad oma menüüs suppe ei soovi pakkuda, aga seekord sai siiski erand tehtud. Ja see erand juhtus maitsev olema!

Kena sissejuhatusena toimis asjaolu, et nägin laudade vahel ilmselgelt õpetus-sõnade lausumist uuele töötajale, kuid kui küsisin „kas olete juba avatud“, siis naeratati ja öeldi „ikka oleme!“. Ametlikult avab see puhvet end 16.00, kuid minu mahaistumise hetk oli 15.50 – igati sümpaatne ju, kas pole?

Menüü uurimine ei pruugi minusugusele pool-diletandile eriti abiks olla, kui selles on kirjas sõnad, mille tähendust ma ei tea. Aga noh, uudishimu tegi ahvist inimese (ärge uskuge seda töö-juttu, ikka uudishimu!), järsku saab minustki asja.

Küsin neidise käest, et misasi on „Lõhe crudo“ (12.-EUR)? Näitsik teatab, et on esimest päeva tööl, aga samal hetkel ilmub tema selja tagant kogenum kolleeg, kes seletab, et „crudo“ on tegelikult valmistamis-meetod ja toob näiteks „äkis“ – noh vaata kohe selgem ja seda ma tahan saada!

Ooteajaks kujunes u 20 min, kuid kordan – sellest esimesed kümme istusin ma ju veel tehniliselt suletud resto laua taga. Senikaua jõudsin guugeldades teada saada, et „crudo“ tähendabki lihtsalt „toores“ ja seda üleüldse mitte ainult kala kohta. Et siis igasugune toores, peenelt kuubikustatud ja õliga ning maitsestatud kraam on itaalia köögis crudo. Erinevus nt cevichest on see, et ei kasutata hapet/sidrunit. Ja äkisega võrdlus on ka vaid osaliselt kohane.

Toidu saabumine oli ühest küljest efektne – mitte kaugeltki iga puhvet ei saa edvistada omanimeliste taldrikutega! Ja värvi- ning struktuurimäng taldrikul oli ju samamoodi silmapaitav.

Aga sellel saabumisel oli ka väike miinusekesekene. Resto nime kandev ning keskmisest edevamaid roogi pakkuv asutus peaks toidu lauda asutamisel viima läbi väikese verbaalse ekskursiooni, et mis ja millega ja kuidas ja üleüldse siin taldrikul väljanäitusel on. Või siis jätma menüü koos toiduseletusega lauda, et saaks uurida, misasi taldrikul väljanäitusel on.

Nii näiteks see ilus erkoranž kuhilake – astelpajukastmes õunatükikesed. Imeilus ja sädelevalt maitsev, aga ega ma siis ju ei osanud menüüst seda detaili endale fikseerida, tean seda nüüd kirjutades seetõttu, et loen veebimenüüd. Maitsmise hetkel oletasin seda olevat mango-passionkastmeks ... kuid maitsekülluselt oli see imekena ikkagi.

Või siis see napakeses olev keefiri-estragonikaste. Ise oletasin seda millekski melissi-mündilaadseks. Ausalt öeldes jäi see element siin taldrikul ka veidi krüptiliseks, et mis fuknktsiooni ta siin täitis? Kas siia peaks midagi dippima? Proovisin krõbekuivatatud kalelehekestega seda õngitseda, aga ega väga õnnestunud see katse polnud. Järsku tuleks seda kalale peale kallata? Proovisin sedagi, kuid ega see kala ennast kuidagi ei väärindanud, pigem lamendas muidu ülimeeldivat maitse-elamust, mida pakkus vähese soola ja peenelthakitud tšilliga läbisegatud ja võimendatud vääris-ampsu. Pealegi oli sellele kalale ju niigi tilgutatud isetehtud ürdimajoneesi, mis minu keelel kuidagi hernelikult maitses.

Teise roana võtsin „Mafaldine con Funghi“ (11.-EUR). Eksole te ju kõik teate kohe une pealt, et see on trühvlipasta? Muuseas, täpselt nõnda seda nimetas ka asja enda jaoks üles märkiv neiu.

Ooteaeg tellimise hetkest 35 minutit – kenasti ajastatud ja ka paus esimese ja teise käigu vahel välja peetud! Rooga katsid parmesanilaastud, rukola ja juba tuttav krõbe-kale-lehekesed – välimus on aus, ehkki mitte midagi säravat.

Mafadlined on need pikad lainelise äärega taignaribad, mida itaallaste kuuldes makaronidks nimetada ei tohi :) „Con funghi“ tähendab „seentega“ – ja tõepoolest seeni oli siin mängus kaks sorti. Peene pulbrina väärikad trühvlid ja lõikudena vääritud šampinjonid. Huvitava maitsenüansi lisasid hapukad (marineeritud?) sibula-ribad. Kuna see kastmeke oli nii maitsev, siis minusugune pasta suhtes ükskõikne isend ei jätnud ühtegi ribakest taldrikule, sest pasta on ju samasugune kandur nagu võileiva koostises leib – oleks ju kentsakas tellida võileib ning jätta pärast tühi leivaviil taldrikule, kas pole :)

Kokkuvõte positiivne, isegi vaatamata asjaolule, et supipöidlal pole selles puhvetis midagi teha. Eelroog oli ilus-intensiivset maitse-elamust pakkuv ning seda ma ju jahingi. Praepöial on kah piisavalt püsti juba selle eest, et kastme maitsekülluse võrra olin nõus tainast ehk pastat nahka pistma. Kui veel teeninduse kah päris jooksma saab, siis võib seda puhvetit üliväga kiita, seni aga lihtsalt soovitan!

---

lugu ilmus siin

Raudnael Arena (Viljandi)

Viljandi Vabaduse platsi vastas, spordihoone nurgakeses on end sisse seadnud uus tegija. Või noh, mis ta nüüd uus on, Raudnaela nimeline kõrts on ju üsna vana, vist suisa 10 aasta vanune nähtus Viljandist u 8 km Pärnu poole. Aga nüüd veebruarikuus avas see kõrts linna keskel eelnevast katsetajast tühjaks jäänud ruumides oma filiaali nimega Raudnael Arena.

Satun sinna varakevadisel neljapäeval pärastlõunasel ajal ning olen üks üsna vähestest kundedest. Ühed just lahkuvad, hiljem teised tulevad, suurema osa ajast olen üksi saalis. Miks see detail kõneväärne on, sellest pisut hiljem.

Esmalt loen letil olevat silti, mis paneb pisut kulmu kergitama. Selle kohaselt toimub teenindus lauast ainult eelbroneeritud laudkondade puhul, teised peavad leti äärde ise tulema. Hmm, milleks selline silt hea on, ei oska arvata, sest mingil hetkel olen mina saalis üksi ja leti taga lausa kolm näitsikut. Aga noh, eks igal majal on õigus oma reegleid kehtestada, lihtsalt mina näen taolist asjakorraldust esmakordselt.

„Arena seljanka“ (5.-EUR) saabumine võtab u 10 min. Hõreda saali ja üksiku toidukulleri taustal on see kuidagi pikavõitu ooteaeg, aga las ta olla, mul õnneks kiiret pole. Kausi sisu tervitab kahe küsimusega – miks seljanka sisse sokutada leivakrutoone? Ja miks peab supi sisse ilma küsimata plärtsatama hapukoort, miks ei võiks seda kas küsida või eraldi serveerida?

Muus osas on ju supike aus, liha-vorstilõhnane ja tummine. Lisaks peenelt hakitud keeduvorstile ja singile tundub mängus olevat veel vähemalt kahte, kui mitte kolme sorti liha, kurgikesed ja mõned oliivid. Leemeke on meeldivalt ja õrnalt happeline – kõik kena, aga ka ei midagi erilist. Sihuke turvasupp, mis on ju omamoodi tore.

Teiseks käiguks valin samamoodi majanimelise „Arena šnitsel“ (15.-EUR), mis tuuakse paraku kohale ennem, kui ma olen esimese käiguga ühele poole jõudnud. Olen sel hetkel üksinda saalis, nagu alguses sai vihjatud. Et ei ole ülekoormust ei köögis ega leti taga, võiks ju jälgida lauda ning tuua teine ring siis, kui esimene roog on lõpetatud – oleks ju nagu elementaarne viisakus?

Taldrik ise on aga silmapaitavalt ja isegi pisut edevalt ilus, värviküllane ja rõõmus. Värske salati kuhil on tõepoolest värskelt kokku miksitud rukolast, peentest salatiribadest, kurgist ja redisest ning magus-hapuka õlikastmega kenasti praavitatud. Apelsini- ja tomatilõigud lisavad veelgi visuaalset erksust, pannes pildi särama.

Latakas jämedas taignakoorikus ja fritüüris tumepruuniks kärsatatud sealiha annab kahetise emotsiooni. Ühest küljest valgub kooriku alt lõikamise hetkel juustust kastmekest, mis on kena. Teisest küljest on aga liiga paksuks jäetud lihalõik ebaühtlase tekstuuri ja küpsusastmega – kohati pekiselt-sidekoeliselt lödivõitu, kohati natuke liiga rõhke.

Liha all peituvad ülemääraselt sügav-tumepruuniks frititud kartuliviilakad ja päris kenake külm kurgikaste, mida võib isegi tinglikult tõesti tartar kastmeks liigitada, nagu tootekirjelduses öeldud. Sihuke säästu-tartar, ilma kapparite sügavuseta ja sibulasärtsuta, kuid koos kuivavõitu ja ülearu pruuniks-kuivaks frititud jämeda taignakoorikuga sobiv kombo.

Kokkuvõte üldiselt siiski positiivne. Norimiskohakesi soorituses on, aga üldiselt on nii supi- kui praepöial horisondist siiski kõrgemal. Eraldi selle pärast Viljandisse minna ei soovita, aga kui juba selles linnas olete, siis miks mitte läbi astuda.

---

lugu ilmus siin

Scheeli restoran (Tallinn)

Vanaturu kaelas, üsna silmatorkamatu ukse taga asub tõeline juugend-stiili saatkond. Ajastu hõng on siin välja peetud kogu kujunduses kuni saalimuusikani välja – see viimane on tihti väga alahinnatud komponent.

Teisipäeva õhtuhakul olin ma üllataval moel ainuke klient, seda sisseastumisest kuni lõpetuseni. Kas küsimus on maja fassaadi varjavates tellingutes, mis inimesi pelutab, või Tallinna kõige turismitihedamas kohas olevas tihedas konkurentsis, seda ei oska öelda, kuid kuidagi kurb-nukker oli see olukord. Ehkki jällegi – minu seisukohalt vaadatuna – seda ladusamalt ju kõik kulges.

Olles eelnevalt võrgust nende menüüga tutvunud, oli minu valik lihtne – suppe oli selles puhvetis sisuliselt vaid üks – Scheeli supp (10.-EUR). Suur oli minu üllatus, kui seda tellides küsisin, et aga mida sihandne nimetus ka tähendab, sain vastuseks: „ei tea, pean köögist küsima, see on kas seljanka või boršš“. Einoh, kontseptsioonina pole selline lähenemine köögi poolt ju paha, kuid veider on, et ettekandja seda ei tea.

See on ka ainuke etteheitekesekene kogu soorituse pihta – restorani tasemel mängu mängides peaks ettekandja mitte ainult ette teadma valikuid, vaid ka lauda tuues mõne sõnaga seletama toidu olemust, isegi juhul kui kõik see peaks juba detailideni menüüs kirjas olema.

Noh näiteks u 5 minutiga lauda jõudnud borši kohta võinuks seletada, et tegemist on rebitud loomalihaga selles supis.

Koos supiga serveeriti ka paar saiaviilakat ja merekarbi sisse pakitud ürdivõi ning omaette napakeses hapukoor. Supp ise oli tõepoolest hea ja rikkkalik, oskuslikult maitsestatud ja teostatud. Mõõdukas happesus tagas ilusa erkpunase värvuse, pikakiulist loomaliha oli tavatult palju – pakuks et lausa üle poole massist. Pikalt-peenelt ribastatud köögiviljad, aromaatne leemeke – see köök teab, mida teeb!

Teiseks käiguks otsustasin samuti võtta maja omanimelise roa „Scheeli stiilis risoto tiigerkrevettide, kaheksajala, merekearpide ja basiiliku pestoga“ (24.-EUR). Toidu saabumiseks kulus tellimise hetkest u 20 min, mis on suurepärane ajastus.

Taldrikutäis nägi välja toekas ja rikkalik. Peeneteralise juustukihiga üle puistatud, mõne võrselehega kaunistatud roa krooniks olid pontsakad ja parimas valmidusastmes suur-krevetid. Risoto ise oli kreemiseks vispeldatud koos pestoga ja otse risoto sisse ohtralt segatud pisikrevetikestega. Kahte sorti karbikesed, päikesekuivatatud tomati ribakesed. Kõik see kokku oli küll ehk ivikese-tibakese liiga soolane, kuid siiski niipalju maitsev kraam, et sõin tubli lapsena taldriku täiesti tühjaks J See, et ma ei tuvastanud menüüs kirjas olevaid kaheksajala tagavaruosi roas, pole suuremat asi kaotus, siinkandis kipuvad need niikuinii enamasti olema kummised.

Kokkuvõte kiitev. Harva kui võtan eraldi mainida interjööri, kuid see on siinkohal tõesto kõneväärne kompu, juugendi kui stiili hindajatele tasub kohale minna ainuüksi selle pärast! Supipöial on vägagi püsti ülimalt liharohke elamuse eest, praepöial on samamoodi krevetikülluse tõttu püstakil. Soovitus tuleb siit küll väga kerge käega – jah muidugi!

---

lugu ilmus siin

C’est La Vie (Tallinn)

Mingis mõttes on ju tore, kui ettevõttenimi sildil juba eemalt-kaugelt annab aimu, et millega tegu on. Antud, Tallinna vanalinna südames asuva puhveti puhul ei teki ilmselt kahtlustki, et mis köögikultuuri nurka siit oodata võib. Sisseastumise järel saab prantsuspärasuse ootus kinnitust ka muusikavaliku järgi pluss veel mitmeid nipsasjakesi, mida oskame sellesse raamistikku paigutada.

Turismihooaeg pole veel alanud, sestap kolmapäeva õhtupoolikul oli saalis veel vaid üks lauake hõivatud kahe daami ja pudeli veini poolt – see aga sobis õhustikku suurepäraselt. Hiljem lisandunud neljane laudkond väikelapsega ainult lisas mõnusa tõsieuroopaliku restorani õhustikku.

Emaliku hoolitsusega proua toodud menüü paberversioon vastas veebis olevale – juba esimene plussike kirjas.

Kui prantsuse restoran, siis oleks ilmselt suhteliselt lootusetu näha menüüs midagi muud kui sealset sibulasuppi (12.-EUR) – eks me kõik kipu pisut stereotüüpides kinni olema. Aga kuna ka seda saab teha mitmete variatsioonidega, siis on põnev ikkagi näha siinset versiooni.

Umbes 10 minutiga kohale jõudnud supike rõõmustab juba oma klassikalise kõhuka kausikesega – siin on näha detailitunnetust!

Pütsaku sisu erineb enamike siinsete pakkujate sibulasuppidest üsna tublisti, siin pole tegu tumepruuniks ja marmelaadiseks hautatud massiga, vaid heledapoolse, ilmselt valge veini baasile ehitatud leemega, mille sees olid täiesti arusaadavad sibularibad.

Ka sellesse komplekti vaikimisi kuuluvad saia-juustu-kombinatsioonid oskavad väga erinevad olla, alates krutoonidest kuni kogu supi pinda katvate larakateni. Siinsel juhul olid röstitud viilakad küll väikesed, kuid kandsid enda pinnal mõnusalt vängevõitu intensiivseid sulanud kitsejuustu tükikesi.

Teiseks käiguks küsisin igaks juhuks emaproua käest, et mida tema ise hindaks sellest menüüst kõige prantslaslikumaks. Mõneti ootuspäraselt sai selleks „Beef Bourguignon“ (veiseliha hautis tomatikastmes kartulipüree ja köögiviljadega, 19.-EUR)

Tõsi küll, miks selle puhveti menüüs määratakse burgundia pada kui „tomatikastmes“ olevaks, samas kui kogu taustateadmine ütleb, et see peaks siiski veinikastmes olema? Aga vaatame siis taldrikusse ... ja saame teada, et u 20 minutiga lauda jõudnud (aplaus ajastuse eest) ja intensiivselt aurav roog ongi mõistagi veinipõhine.

Piisavalt pehmeks haudunud loomaliha ei üllata otseselt millegagi (ohtralt kasutatud küüslauk on ju selle köögi pärisosa), samuti nagu mõnusalt koorene-kreemine kartulipüree. Kergelt rõhked rohelise oa kaunad ja tomatikesed jätkasid sama turvalist rada.

Aga tõsiselt ja positiivselt hämmastasid mõned üksikud, kuid seda maitseküllasemalt mõjuvad küüslaugused šampinjonisektorid. See üsna mõtetu seeneasendaja on ise-enesest tuhm nagu taburet, kuid oskusliku valmistamise korral võib ka see tarbeasjake osutuda kunstiteoseks!

Kokkuvõte üsna ja üsna positiivne. Veidi liiga turvalisena mõjunud menüüread osutusid olevat siiski maitserohked ja veidike isegi üllatavad. Nii supi- kui praepöial tõusevad üsna püstiseks ning teatavad, et prantsuse köögiga tutvumiseks on see köök vägagi õige koht! Seega – soovitus, igastahes!

---

lugu ilmus siin