Lähen siis rõõmuga reklaami ohvriks ja järjekordse päälinna-külastuse käigus võtan ette külastuse puhvetisse nimega Steff Grill. Kolmapäevasel pärastlõunal pole siin küll rohkem kui paar külastajat, kuid see pole minu vaatenurgast ka probleem, pigem vastupidi. Omamoodi märgiline on aga see, et just samal ajal lahkuvad kunded, kellest üks kiidab valjult ja paljusõnaliselt sedasama videos reklaamitud rooga, et kui uskumatult hea see ikka ikka olla, küsides ettekandjalt, et „kuidas seda küll valmistatakse?“
Esimeseks käiguks valin kolmest valikus olevast supist ainukese, mis vastab koha üldisele üldkaukaasialikule suunitlusele „Hartšo“ (Lambaliha, riis, maitseroheline, 12.50). Selle saabumine võtab aega u 7-8 minutit, mis on täiesti OK.
Punane leem on kenasti happeline, kas nüüd just tkemali pealt selliseks tuunitud, seda ei oska kinnitada, kuid vastab parimatele ootustele. Rammus ja aromaatne supp sisaldab peale oivaliselt pehmeks haudunud loomaliha mõõdukal määral riisi, palju tomatit ja mis peamine ning rõõmustav – supi peale libistatud tubli teelusikatäis värskelt purustatud küüslauku! See aromaatne-teravapoolne tervitus võib ehk peenemaid preilisid pelutada, kuid minusugusel krehvtisõbral viib vaid põsed naerule ja keele tänutantsule.
Teiseks võtsin siis selle videos reklaamitud ja lahkuva kunde poolt kiidetud roa lihtsa nimega „Seašašlõkk“ (13.-EUR). Visuaalse poolega olen ülimalt rahul – ainult liha ja muru, ilma mingi liigse ballastita, seda oskan ma vägagi hinnata!
Meeldivalt magus-hapuks tuunitud kapsa-porgandisalat. Mahe-vürtsikas tomatipõhine kastmeke. Õrnsoolakaks praavitatud tomat-kurk-punasibul.
Roa nimeandja ehk kuus sealihakuubikut paraku ei kutsu minus esile samasugust vaimustust nagu eelnimetatud isikud seda väljendasid. Jah tõepoolest kuuest tükist kolm olid suurepärases pehmuse-astmes, kuid ülejäänud kolm veidi liiga kaua kuumust näinud ning seega tiba kummisesse poolde kaldu. See, et nad ühtlasi olid minu maitse jaoks kröömike liiga soolased, ma tegelikult miinuseks isegi ei loe, kuna otseselt midagi viga ju seetõttu polnud.
Kokkuvõte kahetine. Supipöial on igatahes üsna tipmises püstiasendis, kiites julgelt ja kohaselt happelist teostust ja rõõmsat küüslaugust nüanssi. Praepöial ei jaga küll samasugust entusiasmi, kuid jääb siiski samuti plusspoolele. Igatahes oskan ma seda puhvetit soovitada!
---
lugu ilmus siin
.jpg)

.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
