Peetruut (Tallinn)

Rataskaevu tänaval juba söögikohtade puudust ei tule, teiste omataoliste ja –näoliste hulgas leidub ka lahedalt mängulise ja mõnusalt omakeelse nimega puhvet nimega Peetruut. Kolmapäevaõhtusel hetkel sisse astudes olin küll sisuliselt ainumas kunde, kuid nagu mind kohe teavitati, et enamik laudu on broneeritud ja kohe saabub suurem grupp. Õnneks leidus keldrikorrusel ka minu jaoks sobiv lauake ning sain enne suurema sekeldamise algust tellimuse sisse antud.

Olin ennem veebimenüüst otsides ohanud, et mitte ühtegi suppi loetelus polegi, kui rubriigis „Alustuseks“ jäi silma „Lihapallid Tuuma talu mahelambast & särtsakas tomatikonsomee“ (11.-EUR). Hmmm, see võiks ju laias laastus sobida. Pealegi kõlab mõiste ja mõte „tomatikonsomee“ piisavalt veidralt, et sooviks ju järgi proovida, mida see tähendab – tomatipuljongi keetmise peale ise ju ei tuleks!

Ligikaudu 15 minutit läks aega, et minuni jõuaks mõõdukas kausike, mille põhjas kulbitäis leent ja selles kolm pöidlaotsast veidi suuremat lihapalli. Kenake ports hakitud muru ja dekooriks ka seesamiseemneid – visuaalne pool on ju täitsa nunnu. Happeline veidi redutseeritud tomatimahl erilist maitsemuljet siiski ei jätnud. Lihapallidest ootuspärast lambalõhna- ja maitset ei õnnestunud tuvastada, toidukäigu ainsad särts-momendid tulid mõnest viilust jalopenost ja küüslaugust, mis kokku andsid siiski meeldiva fooni neutraalsele maitsepildile.

Pool tunnikest peale tellimist jõudis kohale ka teine käik „Savoy kapsarull seene-odrakruubi täidisega & seeneleem“ (16.50 EUR). Eeee ... see mida mina olin tellinud „prae“ ootustega, nägi välja palju rohkem nagu „supp“ selles mõttes, mida mina oskan arvata. Üksik kopsakas kapsarull ja hästipalju leemekest. Oi, aga maitsvat leemekest! Vat siinkohal oleks mõiste „konsomee“ vägagi kohane, sest seenemaitset leidus siin kohe mitme korruse jagu!

Õrnalehelisest savoy kapsast rullide tegemine on tore mõte, aga tulemus kipub alati väga kergelt laiali vajuma peale esimest sisselõiget, nii läks ka siin. Noa ja kahvliga selle tulemuse menetlemine oleks üsna keeruline olnud, kuid õnneks käis toiduga vaikimisi kaasa ka lusikas, millega oli võimalik laialivalgunud tangusegu kokku helpida ... tõsi küll, seeneleeme enda intensiivsus ei lasknud enam aru saada, kas rullitäites olevad seenekesed ka mingi omaette nüanssi lisasid.

Seda leemekest oli nii palju, et tõepoolest kulus ära teenindajapiiga poolt just selleks otstarbeks soovitatud focaccia ehk itaaliapärane pannisai. Saia kõrvale serveeritud roheline ürdiõli tekitas minu keelel mulje murulaugust, järele küsides selgus et mängus oli hoopiski roheline sibul.

Teenindajapiiga küsimus „kuidas maitses“ sai vastuseks „huvitav“ – ning see on ka kokkuvõtteks sobiv. See köök on julge – ja see on ju tore! Kas saadud maitseelamus ja makstud raha omavahel tasakaalus on ... noh nii ja naa. Aga olukord, kus supp pole päris supp ja praad pole päris praad, on ju omamoodi toredalt segadust tekitav. Seetõttu tuleb siit mitte küll väga innukas, kuid siiski soovitus, seda kööki tasub oma keelega kaeda!

---

lugu ilmus siin

Beer and Barrel (Tallinn)

Kui paljud teist on tähele pannud, et Tallinna vanalinna keskel on olemas Sauna tänav? Aga vaatamata sellele on ta olemas ning keset seda kitsukest tänavat asub ka see kõnealune puhvet Beer and Barrel. Mõistagi keskaegses interjööris, kuhu on superhästi sobitatud modernseid elemente ja kentsakaid pilte. Aga minu jaoks on kõigest sellest olulisem köök, nii et asun tellima.

Supivalikut pole ollagi. See tähendab, et on vaid üks ning seegi on kreemsupp. Oehh seda laiskust. Kreemjas juustusupp vinnutatud vürtsikate krevettide ja krutoonidega (12.90) Või noh – selline kirjeldus on vähemalt kirjas veebis leitavas menüüs.

Umbes 10 minutiga jõudiski minu ette kausike, milles laisalt loksuv kollane püree, kaunistuseks peal peenelthaitud murulauk. Esimene sahmakas aroomi tuletab lapsepõlvest meelde ühte sõna: suitsujuust! Maitse jätkab üsna samal moel, ehkki on aru saada, et siia on ka mingit veidi intensiivsemat juustu lisatud, kuid odavama otsa suitsujuust jääb siiski dominandiks.

Ei ärge saage valesti aru, juust on mulle alati meeldinud, kuid eelkõige huvitavamad, intensiivsema maitse kandjad, mida selle sordiga väga seostada ei saa.

Tolmkuivad ja esimese puudutuse peale laiali lagunevad krutoonid ei anna selle vedelale pudrule struktuuri mõttes midagi juurde. Lubatud vürtsikate krevettide asemel on teises kausikeses mingid suvalised kuivatatud kalalised ribakesed, mis ei kanna endas ei erilist aroomi ega maitselisa.

Tätoveeritud ülipüüdlik noormees tunneb pooleli tühjakssöömata kaussi nähes huvi, et kas kõik oli ikka korras ning näib siiralt kurvastavat, kuuldes vastust „igav“.

Teiseks käiguks valin veidi huvitavamalt kõlava „Skirt steik grillitud köögiviljade ja koorene- pipra demikastmega; 23.90 EUR“ (kirjeldus jällegi kopeeritud veebimenüüst täpselt nii nagu ta seal kirjas oli). Umbes pool tundi peale tellimist jõudis kohale taldrik, mis juba kaugelt ja meeldivalt lõhnas rosmariini järele.

Lopsakas rosmariinioksake oli kuumast õlist läbi käinud ning tervitaski kõige peal lebades võimsa aroomipahvakaga. Korralik hambuline lihanuga (mille eest kiitus!) osutus seekord siiski kasutuks, sest steigilatakas oli juba köögi poolt ampsakateks viilutatud. Enamasti küll rosmariiniõli kattevarjus, kuid selle all siiski meeldivalt loomaliha enda lõhna omav liha osutus aga üsna maitsetuks. Null-maitsestus on julge, kuid mitte siiski alati parim valik. Grillitud köögiviljad liha all olid sellest korrus meeldivam elamus, roa kõige maitsvam osa oli aga magus-soolakas-vürtsikas kaste.

Kokkuvõte üsna kasinapoolne. Supipöial jääb seekord horisondist allapoole, tühjaks-söömata kauss räägib sellest kõige selgemat keelt. Praepöial tõuseb suti tasapinnast kõrgemale, kuid seda vaid maitsejulge kastme eest. Parim osa sellest külastusest oli tõepoolest püüdlik ja asjalik teenindus, kuid antud söögikogemuse pealt külastus-soovitust ei tule.

---

lugu ilmus siin

Restoran D.O.M. (Narva)

Selle asutusega on nüüd küll kõik keeruline. Kui kamraad poleks mulle soovitanud, et „Narva muuseumis avatakse jälle uus resto“, poleks ma seda mingi valemiga üles leidnud. Pimeda ja liikluseks suletud piiripunkti kõrval näis ka kindlusehoone inimtühjana, ehkki väravad oli ju avatud. Valesse kohta sattumise tunnet süvendas remondiks üles kaevatud sillutis väravasuudmes.

Kuid tõepoolest, ukse taga paistis valgus, ukse küljes väike silt lahtioleku aegadeg. Kuna ma teadsin, kuhu minna (ükski silt liikumis-suunda ei näita), siis sattusingi heledasse ümarasse saali, kus lisaks minule leidus ka paari-inimeseline lauatäis kundesid.

Nüüd algas tajuhäire teine etapp. Uue restorani avamise eelinfo oli leitav Narvast väljas paikneva „Mangal Kaukaasia Restoran“ FB-lehel. Noh olgu, eelinfona on selline koht võibolla isegi OK, kuid praegu ... on ainukesed infokräbalad leitavad samalt lehelt. Lehelt, mis oma füüsilise aadressi-info ja nimega juhatab sind linnast välja ning sisulise info osas ei paku mingit pidepunkti, et kummast asutusest nüüd siis räägitakse, mis on menüü ja mille pärast peaks üldse kohale tulema.

Et juhul kui minusugune isend tuleb kohale eeldusega, et tegemist on Kaukaasia köögiga, siis imestab ta ennast kringliks, kui näeb menüü avalehel rubriigis „Rahvusköök peakokalt“ toite nagu „Mulgikapsad“, „Läänemere kilu“ jne.

Vaatamata sellele, et seinale on miskipärast riputatud kaukaasia-päraseid pildikesi, pole menüüs isegi õrna vihjet, et mis kontseptsiooni või kallakuga see puhvet siis olla üritab? Et nt kuidas haakuvad omavahel toidunimedes korduvalt mainitud maalähedus/talupoeglikkus selliste toitudega nagu „Caesari salat“ ja „Borš pampuškadega“, seakoot ja pasta carbonara?

Aga olgu, kui selle puhveti nägemus turundusest on säärane, no las ta siis olla.

Esimeseks tellin väga kummalise nimega roa: „Maalähedane kalasupp (rüütli-uhhaa)“ (9.-EUR). Olgu, jätan nimetuse kallal jauramise kõrvale ning proovin pigem asjast rääkida. Umbes 10 minutiga saabunud kausike nägi oma pinnale puistatud muruhakkega ju päris kena välja. Aromaatika – väga veenev justnimelt oma kalakülluses, jääb mulje, et siin on kasutatud päris kalapuljongit, võimalik et koguni uhhaana valmistatud moel. Maitse – pisut vähem veenev, kuid siiski meeldiv. Sisu – paar tükikest valget pudedat kalaliha, neli porgandilaastukest ja pisut rohkem kartulitükikesi. Ausalt öeldes supina hõredapoolne värk, aga veendunud puljongisõbrana klõmpsan ma selle uhhaaleeme lusikashaaval siiski sisse. (olgu lihtsalt ääremärkusena öeldud, et minu jaoks on kalasupp ja uhhaa väga erinevad kontseptsioonid).

„Ürdine sealiha steik rosmariini ja ahjukartulitega“ (20.50 EUR) jõuab kohale u 30 minutiga. Väga hea ajastus ning tütarlapse meeldiv naeratus sinna juurde. Prae enda visuaal jääb oma segastiilis kuhugi pubiroa (rohkelt kartuli-ballasti) ja restorani (kastmetriibud ja õhkõhukesed köögiviljalaastud) piirimaile. Kuskohas ja kuidas rosmariin mängus on või oli, see jääb saladuseks.

Steigi pakkumise juurde peaks käima kaks asja: kliendilt küpsusastme küsimine ja korralik steiginuga. Siin ei kumbagi. Liha nägi välja üsnagi isuäratav oma kena kooriku mõttes, kuid sisu oli kuivuse piirile küpsetatud ning alamaitsestatud. Suitsune-ploomine grillkaste võimaldas selle siiski ilma probleemideta ära süüa, ehkki hästivalmistatud ja –maitsestatud liha ei vajaks kunagi mingit kastet enda algse maitse varjamiseks.

Kokkuvõte on üsna õlgukehitav, seda alates turundusest kuni toiduelamuseni. Nii supi- kui praepöial jäävad neutraasele tasemele stiilis „käib kah, see on OK“. Kui nüüd panna see aga kokku toidu eest väljakäidud summaga, siis see ei ole OK. Nii et soovitust siit ei tule.
---

lugu ilmus siin

Rööm (Pärnu)

Eelmise aasta suvehakul avas Pärnus Pühavaimu uulitsas end uus toidupesa nimega Rööm. Nüüd on nad ligi aasta vastu pidanud, seega võiks olla parim aeg minna pöidlaga torkima – tavaliselt sellise ajaga saavad asjad korralikult paika loksutada ning kõik võimalikud head ja ka nõrgad küljed esile tulla.

Kolmapäeval kellakolmesel ajal oli saalis veel vaid üks väikelapsega perekond ning valitses väikelinnalik hooaja-väline vaikus. Naeratav kräsupäine noormees askeldas laudadele asju panna, kuid libistas koheselt ka minu lauale menüüd.

Suppe oli menüüs kahjuks ainult üks, täpsemalt nädalapakkumisse lülitatud „Tom Kha kana ja koriandriga“ (6.-EUR). Kahjuks ütlen ma mitte isegi niivõrd valikuvõimaluse puudumise pärast, kuivõrd see, et Tom Kha on üks selline supike, mis reeglina köögi käekirja väga ei ava, sest oma kreemise-täidlase olemuse tõttu annab pea alati rahuloleva tulemuse, kui kokk midagi just otse vussi ei keera.

Seekord polnud aga põhjust kahetseda kohe üleüldse mitte. Umbes 10 minutiga lauda saabunud kauss oli väga kenasti ja värviküllaselt dekooritud roheliste koriandriehtede ja punaste tomatiseibidega, lisaks ohtralt õlitäpimustrit.

Leemeke eritas meeldivat sidrunheinalikku värskusenooti, maitses lisandusid kafiirlaimi eeterlikud ja tšillikese vürtsikad nüansid. Ohtralt maitsvat kanakintsu lihatükikesi ja ebaseene-šampinjoniseibe. Kreemine, kookosene, mõõdukalt happe ja vürtsiküllane – teate see oli üks parimaid Tom Khasid vist üleüldse! Põhjamaises karguses on selline maitseküllane tervitus kaugelt lõunast väga teretulnud!

Teise käiguna võtsin proovida „Võis praetud kuld-merikoger, karri vürtsidega kaste, porgandi-misokreem, Hiina lehtkapsa salat, nuikapsas“ (18.-EUR), mille saabumisega läks u pool tundi. Kui ma ei eksinud, siis kuulsin ka kuidas supikausi minu tänusõnade saatel ära viinud noorsand hõikas kööki midagi sellist et „kala võib nüüd serveerida“ vms – kui ma seda õigesti kuulsin, siis kiidan asutust hooliva teeninduse eest, et klient saaks õigesti ajastatuna parima toiduelamuse!

Oi kas teate, kui ilus see lohmaka taldriku sisu oli! Suurepärane näide sellest, kuidas toit võib ainuüksi oma teadliku värvivalikuga esmase positiivse üldmulje luua – paberõhuke ja erkvalge nuikapsa viilakas, roheline kale, kollane kaste ja punane porgandikreem moodustavad suisa oivalise värvikombo!

Kalekapsas hämmastas mind oma meeldivalt hapuka ja õrnalt suitsuse maitsega niivõrd, et ajasin näpu püsti ja palusin köögist uurida, et kuidas seda valmistatud on. Noormees käis ära ja teatas veidi ebakindlal häälel, kasutades enda jaoks ilmselt veidi võõraid mõisteid: „marineeritud sushiäädikaga ja valmistatud tahhiinimaitseainega“.

Porgandi-misokreem – superlaheda värvusega, umamise ning jällegi õrnalt suitsuse kõrvaltooniga – ilmselt oli porgandeid ennem püreeestamist röstitud. Karrikaste kippus juba veidi om ülevõllise intensiivsusega jaheda põhjamaalase maitselage purustama, aga kuulus vaieldamatult rubriiki „ülimeeldiv maitseplahvatus“. Kui nüüd üleüldse millegi kallal veidi nuriseda, siis selle üle, et hõrk-krõbe kalafilee oli uputatud otse selle maitselise vulkaanipurske kraatrisse ning seega jäi kalamaitse ise ülejäänud intensiivsuse varju.

Kokkuõte nüüd küll hurraa-positiivne! Supipöial nendib rõõmsalt ja püstiolles, et osatakse ikka siinmailgi aasialikku maitseküllust esile manada. Praepöial aga hüppab suisa taldrikust välja ja lõugab nagu turuplatsil, kutsudes seda maitseimet vaatama ja oma keelega järgi katsuma. See köök on väga julge ja oskusliku käekirjaga ning kõiki kiiduregistreid vallale päästev. Rööm, puhas Rööm!
---

lugu ilmus siin

Sakala köök (Tallinn)

Nendel keldripesadel on minu südames mingi eriline koht. Hubasem, turvalisem, kodusem. Ilmselt mingi kaugete esivanemate koopakutse, mis muud :) Selles kesklinna veerekese peal olevas keldris asub siis puhvet nimega Sakala köök, mille kontseptsioon on toreduseni lihtne. Ei ole tavapärast püsimenüüd ja selle kõrval päevapakkumisi, vaid iga päev ongi vaid „päevamenüü“, mis on iga kord erinev.

Kolmapäeva pärastlõuna, ilmselt suurem sööjate mass on juba läbi käinud ning külastajaid paari napi lauakese jagu. Teen tellimuse otse letist ja supi tellimisel soovitab võluvalt naeratav daam valida poole supi variant, nii mõistagi teengi.

Praktiliselt kohe lauda saabunud frikadellisupp (1/2; 3.90) on ka oma „poolikus“ mõõdus täiesti piisav. Mõnusalt praetud supipõhja järele lõhnav, klaari kuid rammusa leeme peale ehitatud kausitäis maitseb aga lihtsalt väga hästi! Oma olemuselt ülimalt lihtne supike sisaldab vaid frikadelle ja kartuleid, läbipraetud sibulaid ja porgandeid, kuid see kokku on nagu külastus vanaema kööki, kus küllatulnud lapselapsele pakutakse hingega valmistatud toitu. Korralik puljong ja kohane maitsestus – nii lihtne see hingesaladus ongi!

Prae tellimusel rõõmustab pisiasjake, mida pole mujal menüüdes kohanud. Rubriigis „lisandid“ on kartuli, tatra jms valikute kõrval ka „või lihtsalt rohkem salatit“ – oi, see on just minu jaoks!

„Pikkpoiss“ (8.50) saabub umbes 10 minutiga ehk täpselt siis, kui supike on otsa saanud. Ja teate mis kena – tšekil ma näen sõnakest „hiljem“. Ise lisatud, lihtsast kuid loomulikust tarkusest. Mitte kliendi käest isegi küsides, et „kas toome prae hiljem kui supi“ vaid võttes seda loomuliku toimimisviisina ... mida see ju ongi!

Kõigepealt tõuseb ninna värske köögiviljalõhn ning see on ju tore! Ma pole kunagi osanud kuigivõrd hinnata hiinakapsa-põhiste salatite võlu, kuid siin on see osatud koos tomati, kurgi ja punase sibulaga ning õli abil praavitada mõnusaks värskuseallikaks. Kapsa-porgandisalat – õrnal magus-hapukas ning samuti meeldivalt karge. Kodune keedumunaga täidetud pikkpoiss ja leebe koorekastmeke. Tõepoolest, ei midagi erilist, kuid meeldiv ja kohane sooritus.

Kokkuvõte üsna ja üsna rõõmus. Supipöial on rõõmsalt püsti, kiites oskust valmistada lihtsat frikadellisupikest parimal moel. Praepöial pole ehk nii väga püsti, kuid kiidab selle „lihtsalt rohkem salatit“ valiku eest. Siit tuleb kindel soovitus – aja, hinna ja toidukogemuse suhe on üsna optimaalses vahekorras!

---

lugu ilmus siin

Kanuti resto (Tallinn)

Rotermanni kvartali perimeetril, vaatega Kanuti pargi poole leidub üks toidupesa, mis ongi saanud eelmainitult oma nime. Satun sinna teisipäeva õhtul, tunnike enne sulgemist, mistõttu pole üllatav, et kundesid pole just ülemäära palju. Meeldivalt sopiline ruum võimaldab eraldatust hindaval inimesel leida endale nurgatagusem kohake ja süveneda menüüsse.

Tõsi küll, ega siin pikka süvenemist vaja polegi. Kuna peale püreesupi on veel ka üks pärissupp ehk seljanka (12.-EUR), siis selle valingi. Ehkki olen üsna üksi saalis, läheb selle saabumiseni u 15 minutit.

Esmamulje roast oli ju täitsa viisakas – hapukoor siivsalt eraldi serveeritud, mõõdukas maitsemurust dekoor, kõik nagu päris. Aga sellega rõõm lõppes. Supp ise osutus mingiks kummaliseks kartulisupiks, mille punakas leemes leidus ka mingi ühte sorti (a la jahimehe-)vorsti jupikesed. Noh olgu, seljankaga oli seost veel ka hapukurgi ja oliiviseibide näol, aga see oli ka kõik. Happekest-vürtsikest leidus siin ka vaid miinimumi tasandil ... aga igava ja kohatuna mõjus see kõik.

Teise roana valisin enda jaoks vastuolulise roa – lambakarree (26.-EUR). Ei, lammas mulle meeldib, nii oma spetsiifilise lõhna kui maitse mõttes. Tihtikuuldud kirumine „kasuka“ teemal on minu jaoks arusaamatu – see on ju hea, kui ühel lihal on selgelt arusaadav profiil. Aga vaata karree puhul on mul alati üks tõrge – minu väikeses valges peas peaks kondil pakutava liha küpsusaste olema selline, et kondi saab välja raputada. Kui aga seda pakkuda steigi küpsusastmel ja liha tuleb hammastega ribide küljest rebida, siis ... nohh ma ei tea, minu jaoks see pole nauding.

Selle konkreetse roa puhul alustan positiivsest – kena väljanägemine oma hõreda murupuiste ja kastmejärvega. Korralik sakiline lihanuga – jälle hästi. Kaste on meeldivalt magus-hapu ja kergelt küüslaugune – jälle tore! Kartul krõbe ja meeldivalt maitsestatud – kena asi seegi.

Aga paraku sellega jällegi positiiv lõppes. Küpsetatud küüslauk võib olla imeliselt hea, kui ta on juba pähkliseks karamelliseerunud. See peake siin oli aga siuke ei liha ega kala – pooltoores, ei enam mõnusalt aromaatne ega veel ka mitte karamelliseerunu. Liha – steigi küpsusaste, nagu ma ütlesin. See tähendab, et kahe piiiisikese ribitükikese küljest sain ma kokku tikutoosijagu 0-maitsestusega liha. Ehhhh.

Kokkuvõte tuleb kasin. Supipöial on solvunud seljanka solberdatud variandi pärast. Praepöial on veidi erksam – lambalõhn ja maitse oli täiesti maitseinetest „rikkumata“, mis on mõneti isegi tore. Aga võttes makstud raha ja saadud toiduelamuse vahekorda, siis see oli nüüd küll üks niru lugu.

---

lugu ilmus siin

Gruusia kohvik Kahketi (Narva)

Seni vaid Narva-Jõesuus tegutsenud gruusia puhvet otsustas jõudu proovida ka Narvas. Kuna mulle jõuti seda juba ka soovitada ning oli ka jälle asja sinna piirilinna, siis mõistagi läksin ka proovima. Linnasüdamest jääb see koht küll väikese jalutuskäigu kaugusele kuid kuulge ... liikumine on ju ainult kasuks, kas pole :)

Teisipäeva õhtule vaatamata oli umbes 10 lauaga puhvet poolenisti täis – mis on väga hea näitaja – ja umbes tunniajase kohalviibimise ajal jõudsid mitmed lauad ka uuesti täituda – veel parem näitaja!

Rõõmustavalt ei olnud kogu menüü ainult kohalikule turule ja nõudlusele vastavaks nuditud, piisavalt palju leidus ka ehedaid gruusiapäraseid roogi. Nii näiteks leidus siin väga omanäoline supike nimega „Tšihirtma“ (paks lihasupp ürtidega, 6.90). Tõenäoliselt on selle oma olemuselt üüratult lihtsa supi lugu suhtelise vaesuse taustas kinni. Et no näiteks talvel mägedes lumevangis olevas majapidamises polnud lihtsalt mitte midagi muud võtta kui kana ja muna – nii et väikese sõnamänguna võikski seda nimetada „kana-munasupiks“.

Kuna rahvast oli suhteliselt palju ja piiga sibas saali teenindada üksinda, siis läks supikese saabumisega u 15 minutit aega. Aga pole hullu, sai üle vaadata ruumi mõningased gruusiapärased dekoratsioonid (sh suur seinamaal, mille foonil saaks soovi korral teha ilupilte Kaukaasia-pärases karusnahkses burkas ja papaahas, mis samas välja pandud).

Ainuke nurisõna, mis saabunud aromaatse kausikese kohta saab öelda – ta oli kõrvetavkuum, mis on ilmselt liiga pika (mikros?) järelkuumutamise tõttu. Aga siin kausis oli tõepoolest väga hea ja korralik rammus puljong, mille lõhn ja maitse reetis eksimatult, et tegu on eheda kanapõhise rammuleemega! Kergelt happeliseks on see leem tuunitud selleks, et supi paksendamiseks kasutatud muna ei värvuks halliks ega muutuks loperdavateks tükkideks, vaid jääks kenasti valgeks ja niitjaks. Ohtralt kanaliha ennast ja näpuotsaga ürdikesi ning lusikajagu klaasistunud sibulat – nii lihtne ja talupoeglik see supp ongi, samas nii paganama maitsev!

Teiseks käiguks sai võetud mind kunagi kauges lapsepõlves nii lootusetult segadusse ajanud nimega roog – kana tabaka (11.50). Toona jäi minu jaoks absoluutselt arusaamatuks, et miks peaks keegi tegema tubakaga kana? Hiljem alles sain teada, et tabaka on tegelikult selle madala lameda panni rolli täitva savikausi nimi, milles kanakene küpseb. Hirmsa koormuse all ja lamedake.

Need sõnad „kanake“ ja „lamedake“ pole valitud juhuslikult, vaid klassikaliselt peabki olema tegemist pisukese noorkanakesega, kelle pinnalaotus panni sisse kenasti ära mahub. Küsimus pole tegelikult mitte isegi niivõrd pind- kuivõrd ruumalas. Täiskasvanud kanajuraka võib ju ka lapiti pannile jõuga suruda, aga ta ei jõua korralikult läbi küpseda, ilma et ta praadimisrežiimil kõrbema ei läheks. Selline tibuke aga saab kenasti küpseks, ka kondid on kenasti lahti ja koorikuke mõnusalt krõbe – see kooruke aga ju ongi kogu kanavärginduse juures parim, kas pole!

Kuigi ettekandjapiiga küsis, et mida ma kana kõrval garniiriks soovin, siis jätsin selle võimaluse kasutamata, sest ... no milleks tõesti J

Umbes 30 minutiga saabunud kanakest ennast oli täpselt niipalju küll, et veel viimaste tükikeste juures sai mõmisetud ja kiitvalt pead vangutatud. Ei, siin ei olnud mingit erilist ja erakordset maitsestamisega lisatud, lihtsalt väga hea praetud liha maitse, mis on paljude aastatuhandetega meie ajus kinnistunud kui külluse ja pidusöögi võrdkuju.

Kausikesega lisatud adžikalaadne ollus oli minu maitse jaoks küll liiga palju tomatile ja koriandrile/punele keskenduv ning tšillit eirav, kuid polnud mõneks kastmiseks viga temalgi. Lusikatäis peediga marineeritud kapsast, mis oli õliga praavitatud ja kreekapähkli tükkidega üle puistatud, maitses aga üleüldse niiiiiiii hästi, et küsisin, kas seda ei saaks eraldi kaasa osta. Paraku ei saanud.

Kokkuõte seekord väga kiitev. Kunagi on mulle omistatud tiitel „kõhuga kaukaasia poole“ ning sedavõrra rahulolevam ma ka olen. Mõlemad, nii supi- kui praepöidlad on ülimalt rõõmsalt püstiasendis. Jah, need olid väga lihtsad toidud – aga no lihtsalt sedavõrra maitsvad, et siit tuleb kindel soovitus minna seda puhvetit külastama!

---

lugu ilmus siin