AI-supipöial

Järjest rohkem kostub hädaldamist teemal, et toimetused on üle ujutatud AI poolt genereeritud pressiteadetest kuni "arvamuslugudeni" välja.

Hämmeldusin. Et miks ja mis hetkel ma peaks ise pöörduma AI poole palvega kirjutada minu eest mingi tekst? Et no näiteks olukorras, kus pean tähtajaks esitama teksti, aga pole mõttepoegagi peas?

Nommmmaitea, ma olen mitmel sellisel juhul lihtsalt jätnud teksti saatmata, laiutades käsi, et "no ei pungunud minu seest midagi"

Ja siis torkas AI-kurat ... aga sa proovi! Tehtud-mõeldud.

Andsin ühele AI-massinale ülesande: "kirjuta restoraniarvustust stiilis "karmo tüüri supipöial""

Ja siin ta siis on, see va tulemus:
---
"Lõunane ekskurss: Kas püreestatud lootus või kulinaarne tupiktee?

Astun sisse. Ukse kohal tilisev kelluke teatab minu saabumisest viisil, mis meenutab piirivalvepunkti vahetuse vahetust – rutiinne, kuid tähelepanelik. Atmosfäär on segu "nõukogude luksusest" ja "varakapitalistlikust optimismist", kus lamineeritud menüüd kohtuvad täreldatud laudlinadega. See on sotsiaalne eksperiment, mitte lihtsalt söögikoht.

Valik langeb klassikale: Seljanka. See on suppide lakmustest. Kui kokk ei suuda seljankasse sisse kirjutada ajaloolist narratiivi, siis pole mõtet pearoast unistadagi.

Leem: Visuaalselt paljulubav – sügavpunane, pealt läikimas õrn rasvakiht, mis viitab pikaajalisele podisemisele, mitte kiirustatud puljongikuubikule. Esimene lusikatäis kinnitab kahtlust: siin on balanss paigas. Happesus (sidrun ja hapukurk) ei ründa agressiivselt, vaid peab dialoogi liha suitsuse alatooniga. See on nagu hästi juhitud koalitsioonivalitsus – osapooled on erinevad, aga suund on ühine.

Sisu: Lusikas seisab püsti. See on oluline. Kui supp on liiga vedel, on tegemist eelarvekärpega; kui liiga paks, siis on mindud populismi teed. Siin on aga proportsioonid ausad. Oliivid on terved (strateegiline otsus!), kapparid annavad vajaliku intellektuaalse nüansi. Liha on peenestatud sellise hoolega, et tekib küsimus: kas köögis töötab kokk või peenmehaanik?

Lisandid: Hapukoor on aus. Mitte see 10-protsendiline "valge vesi", vaid rammus, 20-protsendiline massiiv, mis pehmendab supi teravust nagu diplomaatiline vahendaja kriisikoldes. Must leib on soe ja ootuspäraselt hapukas.

Kokkuvõte: See ei olnud lihtsalt lõunasöök. See oli kulinaarne analüüs teemal "kuidas jääda ellu keset argipäeva". Kas ma tuleksin tagasi? Jah. Sest maailmas, kus kõik muutub üha pealiskaudsemaks, on üks korralik, ausalt keedetud seljanka nagu kindel ankur.

Hinne: 4.5 supilusikat viiest. Pool punkti jääb varusse, sest kohvimasin tegi häält, mis meenutas liiga elavalt rikkis diiselmootorit."
---
nohhhh ... et kas siis on nagu päris või? :) no aga vähemalt naljakas

Gianni restoran (Tallinn)

Rotermanni kvartali veerekese peal võib märgata ühte moodsat vurhvi klaasmaja, mille nurgal kirje „Gianni“. Ühel uksel täiendavalt „kohvik“ ja teisel „restoran“. Et olen seda möödaminnes kogemata silmanud, jään tänaval seisma ja uurin nutijubila kaudu, et kuidas selles majas suppidega on – sest see on ju minu esmane kriteerium, kas külastada või mitte. Ekraanil nähtu tekitab piisavalt uudishimu, et astun restonimelisest uksest sisse.

Rõõmustav on näha, kui mõni puhvet läheb stereotüüpidele vastuvoolu. Et itaalia resto ei ole eelkõige pitsa- ja pasta asutus (pitsasid on sealses menüüd üleüldse ainult 3), vaid leidub täisväärtuslik menüü väga erinevate valikutega.

Minu tähelepanu tõmbajaks oli suppide real paiknev kirje „Kanapuljong muna ja parmesaniga“ (10.-EUR). Itaaliapäraselt siis „Stracciatella alla Romana“, aga no see ei ütle meiemaalastele siin midagi, kas pole nii? Kohalikus keeles „puljong munaga“ on aga niivõrd sügav nostalgiaroog, et lihtsalt mööda minna pole võimalik, kujutledes et kuidas siis seda pika-laua-klassikat saab ühildada juustuga?

Enne supi saabumist tuuakse lauda omamoodi leivatadrik ja veel omamoodim kausike. Leivataldrik ainult tingimisi, sest et lisaks täistera-ciabatta viilule leidub siin veel mingid kõrsikulaadsed pulgad ja üliõhuke, suuremulline ja krõbe ürdine taignakoorikukene. See teine, veel omamoodim kausike sisaldab värsket tomatihaket, millega minusugune talupoeg ei oska midagi peale hakata, paraku ei seleta ka muidu väga kompetentne piiga siinjuures, et kuhu ja kuidas seda salatilaadset kraami tarbida.

Puljong munaga – eksole see tekitab vähemalt vanema generatsiooni esindajate peades teatud ootused, eksole? Aga näedsa need ootused lastakse siin majas õhku! Või siis pilve, sest midagi nagu pilvelaadset hõljub puljongi pinnal. Sihukesed kohevad „saarekesed“, mis näevad välja nagu vahustatud ja ürtidega segatud munavalge tombukesed.

Miks ma ennist ütlesin, et „kompetentne piiga“? Aga sellepärast, et kui ma veidi hämmeldunult küsin, et kuidas ja mis see kraam siis on, oskab näitsik kohe ka seletada, mitte ei lähe omakorda köögist tarkust nõudma. Selgub et see, mida ma pidasin vahustatud munalgeks, pole seda mitte. Tuleb välja, et keevasse puljongisse lisatakse lahtikoksatud kanamunad ja riivjuust, mida siis lihtsalt segatakse seni, kuni puljongi pinnale moodustuvad need tombukesed.

Puljong ise on selles mõttes aus, et on aru saada tema päris-päris, kontidest keedetud olemus. See, et kraam on mage, pole probleem, kuna laual on ka soola ja pipra toosikesed. Igatahes helbin üllatav-tuttavliku segu lõpuni ja olen õnnelik, kuna puutusin kokku millegi uuega.

Teise käiguna tellin „Küüslaugu ja rosmariiniga praetud tiigerkrevetid“ (26.-EUR). Itaaliapäraselt „Gamberoni al rosmarino e aglio“, kui see midagi ütleb. Minule mitte. Talupoeg noh. Mitte itaalia talupoeg, vaid siinkandi oma. Tellimise hetkel oskan vaid noogutada, kui küsitakse, et kas kolmest krevetist on piisav? Menüüs on kirjas, et 3 krevetti = umbes 200 g. Meenub noorepõlve kogemus, kus ühes esimeses eraviisilises õlletoas (Pärnu Humal) sai umbes samas kaalus vähemalt 50 pisitillukest krevetinimelist asjakest.

U 30 min peale tellimist ja seega suurepäraselt ajastatuna saabub teine, üsna hiiglaslik liuataoline taldrik. Ühes nurgas kuhilake kiirkuumust näinud brokkoli-porgand-tsukiini/suvikõrvitsa segu, teises kolm gigantset krevetikest.

Ausalt öeldes pole nii rõhkete/krõmpsjate krevettidega varem kokku puutunud. Kenasti saba- ja peakoorikus olevad tegelased evisid küll mõistagi ootuspärast krevetimaitset, kuid lisatud rosmariinikogus mõjus lämmatavalt. Jah, ma saan aru, et nii oligi menüüs kirjas ja oleks võinud tellida needsama vee-elukad teiselt menüürealt ilma rosmariini ja küüslauguta. Kuid siiski, antud juhul varjutas rosmariini jõuline vaigune-eeterlik vängus kreveti enda delikaatse maitse. Aga eks see on pisut ka norimine – sain seda, mida tellisin.

Kokkuvõte igatahes positiivne. Supiöial soovitab minna kohale ja laste murda enda eelhäälestatus „puljong munaga“ teemal. Praepöial pole küll vaimustunud, kuid tänab õppetunni eest – mõnikord võib su enda tehtud valik olla üllatav. Igatahes soovitan, muidugimõista!
---

lugu ilmus siin

Bistroo Vürts (Pärnu)

Peale uue silla rajamist on vahe „õige“ ja „vastaskalda“ vahel märksa õhemaks muutunud. Kui varem tundus endise KEK kompleksi juurde sattumine omaette ettevõtmisena, siis nüüd on see nii umbes viie minuti küsimus. Vot ja selles omamoodi töösturajoonis paiknebki bistroo Vürts.

Tõsi küll, aru mina ei mõista, miks selline nimetus on valitud. Tegemist on ausa vanakooli kandikusööklaga, milles pole ju midagi häbenemisväärset. Mille poolest võõrapärane „bistroo“ kõlab paremini kui „söökla“? Ja see on pool häda. Sõna „vürts“ kasutamine tekitab küsimusi, et kas tegu on nt aasia köögi pakkujaga? Aga no ei ole ju. Lihtsa kodumaised, ütleks suisa kodused toidud oma ilus ja hääduses.

Varasel lõunatunnil (aga koht ongi lahti vaid kuni kolmeni) on leti taga u 10-pealine järjekord, läbisegi tublid tunkekandjad viisakate kontorikärbestega, sekka mõni mundergi. On selle põhjus mõõdukad hinnad või et tegu on ühega väga vähestest toidukohtadest sellel jõepoolel, või hea köök? Igatahes klientidest neil puudust pole ja see on tore tõdemus.

Ainus supp on seekord seljanka (3.50) ja seda tuli endale ise kulbitada. Tõsi küll, ega seal palju kulbitada polnudki, sooja-anum oli üsna tühjake, kuid ega maitsepildi saamiseks palju vaja lähegi. Pealegi käis keegi puhveti meeskonnast parasjagu anuma sisu kontrollimas, küllap tuuaks juurde, lõuna-aeg ju alles algamas.

Supike ise oli lihtsake. Sihuke kodune versioon, sest et kartuliga. Aga teisalt ülipüüdlikult peeneks-hakitud keeduvorsti- ja lihakuubikutega, vähese kurgi-kartuli lisandiga. Sihuke leebeke, ilma ootuspärase happeta või soovikohase vürtsita. Noh umbes selline nagu ühes sööklas võibki olla. Mitte ühestki otsast halb, aga ka mitte eriliselt kiiduväärne

Teiseks käiguks valisin siinse maja kallima roa „hakkšnitsel“ (6.50), mida muuseas tellisid enamik inimesi minu ees ja järel. Otsustasin siin majas mitte hakata kartulit tõrjuma ja muuseas õigesti tegin!

Enamasti pakutakse „ahjukartuli“ nime all kiirelt fritüürist läbi lastu keedukartulit, aga see siin oli ilmselt justnimelt ahjupannil jumet omandanud ja seda veel koos ürtidega – kas teate, kuidas see pisike asi muudab tulemust – need kartulid olid maitsvad!

Valge jahukaste oli neutraalne ja ausalt öeldes veidi vähe kuumust saanud, toores jahumaitse tuli esile. Punase kapsa õrnalt hapukas salat ja magusakas-koorene valgekapsa-porgandi salat – ei midagi erilist, aga ikkagi meeldivad.

Hakkšnistel ise – see kotleti suurepoolne poolvend – oli mahlane ja lihav, täpselt sellisel neutraalsel positiivsusetasemel, et plaksutama ei pane, aga tunnustavat noogutust väärib ikka.

Kokkuvõte üsnagi positiivne. Ei supi- ega praepöidlal pole põhjust kuigi kõrgele tõusta, kuid võtte arvesse hinna-, kvaliteedi- ja ajakulufaktoreid, tuleb igatahes kiita! Sellisel tasemel asutust võiks vabalt pidada ka linnasüdames, mitte häbelikult hoiduda äärelinna. Heast vanakooli sööklast astuks rahulolevalt läbi teine kordki!

---

lugu ilmus siin

Karulaugupesto

Kuna taaskord küsiti õpetust, siis panen ta ka siia kirja

Koostisainete vahekord: karulauk, vana/kõva juust ja seedermännipähklid ligikaudu samades kogustes. Koguseid võib mõistagi varieerida, kuid põhimõte on see, et mida rohkem karulauku, seda vängem/küüslaugusem saab tulemus. Mida rohkem juustu (ja pehme/noor juust ei sobi, sest ei jää teradeks, vaid muutub määrdeks), seda mahedam maitse. Mida rohkem piiniaseemneid, seda vaigusem/eeterlikum. Nii et varieerida tuleb lähtuvalt eesmärgist

Õli läheb nt kokku 500 g lähteainete peale vähemalt 100 g, kuid see sõltub juustu kuivusest jne. Tulemus ei pea ujuma pehmelt, aga ei tohi olla ka liiga sõmer

Maitsestamine:
- sool (sõltub juustu soolasusest)
- sidrunimahl (u pool suurest)
- osad inimesed lisavad ka riivitud sidrunikoort, mõned tšillit, mõned pipart, see on juba maitseasi

Valmistamine: alguses kombainis pähklid koos u poole õliga (korraks läbi põristada), siis juust (põrin), siis juba karulauk koos soola ja sidrunimahlaga. Korraks põristada ja siis juba timmida õli lisamisega vajalik konsistents

Kas piiniaseemneid võib asendada muude pähklite/seemnetega? Jah võib, tekstuur jääb sama, aga aroom ja maitse sootuks muu. Umbes sama on ka karulaugu endaga - ka selle võib asendada kasvõi naatidega vms meelepärase muruga ja lihtsalt lisada küüslauku, aga kas tulemus on ikka see?

PS - töötlemise lihtsustamise mõttes võib juustu enne ära riivida ning karulaugu ära hakkida

Jacoby kohvik (Tallinn)

Seekordne puhvetivalik oli lihtne ja tuli sisuliselt ise mu teele. Postimehe maja juurde vahepeal tühjalt seisnud ruumidesse oli hiljti avatud uus asutus - Jacoby kohvik. Ega siis mulle pole rohkemat vaja öeldagi, vaikiv kutse sai vastu võetud.

Lakoonilise sisekujudusega ruumides polnud palju muutunud, isegi toolid-lauad olid minumeelest samad. Rahvast oli selles päevases söögikohas (avatud kuni 15.30) lõunasel ajal piisavalt, menüü lühike ja arusaadav, letitagune proua mõnusa suhtlemisega ja kogu protesess sujus kiirelt ning veatult, sealhulgas täpsustus selle kohta, et supp ennem ja praad hiljem.

Esimeseks käiguks valisin kahesest valikust „Borš hapukoore ja maitserohelisega“ (6.-EUR) Hmmmmm, vaatan nüüd seda elektroonilises versioonis olnud roanimetust ja võrdlen pildiga – hapukoort ju ei ole? Oi kas see nüüd tähendab, et mind tunti ära ja lisatud seda kraami? Igatahes oli kenake maitsemuru ribake kausi pinnal, mis minuni toodi sisuliselt samal hetkel, kui maha istusin.

Piisaval happeline ja köögiviljase lõhnaga leem sobitus ootustega väga kenasti, kuid samas olid köögiviljad kahkjaks keenud ja leeme enda värvus ka ludrivõitu, ootuspärast värvieksust oli miski vähendanud. Aga värv on ju sekundaarne, kui maitse ise ilus. Rohkelt köögivilju, veidi loomaliha. Miinimumnõuded täidetud. Miinimumist kauuugele edasi astus aga määrdevõi, mis supi ja saiakillu kõrvale pakuti – ootamatult vedel ja väga julgelt ürdine. See pani maitsejahtija minus naeratama ja toimuvasse väga palju pareminini suhtuma.

Teiseks käiduks sai võetud prouakese enesekindlal soovitusel võetud „Krõbe sealiha šnitsel. Soe koorekaste, värske salat. Vali lisandiks riis või kartulipüree?“ (8.50) See olla letitaguse sõnul tänane absoluutne hitt, miks siis mitte. Ja kuna kartuli või riisi asemel oldi lahkelt valmis panema veidi rohkem salatit, siis oli kõik hästi.

U 15 minutiga jõudis minuni kummaliselt krussis lihalatakas, millel kena krõbe šnitslikoorik ja pehme ning neutraalselt meeldiva maitsega lihasisu. Lihtsalt see ülespoole kaardunud servadega kuju on midagi, mida pole šnitsli puhul harjunud nägema. Ürdiõliga taldrikule tehtud kenake ring muutis visuaali seevastu professionaalsemaks-restornilikumaks.

Liha suhteliselt maitsevaba olekut aitas tuunida sidrusegmendike ja väga meeldiva, kergelt sinepise varjundiga soe kastmeke. Salatiga oli paraku kurvem lugu, see mõjus vettinuna ja talviselt maitsetuna. Võimalik, et see oli niimoodi peale happelist supikest, kuid igatahes isegi sidrunimahl ei muutnud seda plassi eimiskit kuigivõrd nauditavaks ning niimoodi ta taldrikule enamasti jäigi.

Igatahes oli toidukorra kõige meeldivam osa see va ürdivõie, millest viimased riismed võtsin ära ampsata šnitsli lõputükikestega.

Kokkuvõte mõõdukalt positiivne. Supipöial pole küll vaimustuses, kuid siiski horisondist kõrgemal. Praepöial on umbes samas hinnanguseisus, kuid eraldi tuleb seekord välja mõelda ürdivõide pöial, mis päästab päeval ja prääksatab kõrgema tooniga kiituse. Soovitus seega tuleb!

---

lugu ilmus siin

Theatrumi kohvik Ait (Tallinn)

Varem Kloostriaida nimelises kohas tegutseb nüüd kohvik Ait. Kuigi tšeki peal ja FB aadressil on siiani kirjas „Kloostriait“, võta sa nüüd kinni. Ja no ega siin midagi visuaalselt küll muutunud pole ning ega saakski – ajalooline hoone ikkagi. Või siiski – kas varem polnud siin leti lähistel seina ääres ka klaasuksega metall-ahi vms kütekolle?

Pealinna värk ja traditsioonidega koht – hilislõunasel ajal jagub siia, mitte kõige elavama liiklusega tänaval puhvetisaali päris arvestatav kogus rahvast isegi talvisel madalhooajal.

Igatahes on pakkumises kahte sorti suppi, millest valin harva pakutava „Rassolnik“ (5.-EUR). Seda, et suppi pidi ise endale kaussi kulbitama, avastasin ma juhuslikult. Ja et söögiriistad tuleb ise võtta, ka seda ei taibatud letist osundada. Milleks, onju, kõik ju teavad. Supi peale sai lisada hapukoort ja maitsemuru, minu valik on viimase kasuks, mis sest et talvehooajal pole sellest palju enamat kui silmailu.

Kuid supp ise oli üsnagi aus. Tulikuum, aga see sobib tublide miinuskraadidega talveilma tingimustes väga hästi. Lõhnab marinaadi järgi nii nagu rassolnikule kohane. Ohtral kruupe, veidike liha, mõõdukalt köögivilju – selline lihtsapoolne supike, kuid mille happeline põhi koos soojusega lööb kere kenasti soojaks ja pakub ka piisavalt maitserõõmu. Ei midagi erilist, aga meeldiv ja mõnus kodune tervitus üle pikkade aegade.

Ma ei oska nüüd öelda, millest tingituna, aga kui olin supikulbitamist lõpetamas ja laua poole end keeramas, aga vägapikaripsmeline letitagune piiga tuli küsima, et kas soovin praadi kohe või hiljem, kui olen supiga lõpetanud? Kas see oli nüüd persoonipõhine lähenemine või üldine tava, ei tea, aga see on üks ilus ja õige küsimus. Muidugi soovin hiljem.

Ja täpselt nii ka läks. Vaevalt olin supikausi endast eemale lükanud, kui kõpsti asetati lauda praetaldrik. Ajastus on ju kena, aga mul on tunne, et see roog oli letinurgal oodanud, sest toit oli vaevu leige.

„Kalakotlett riisiga“ (7.00 EUR). Jaaaaa, tõepoolest see kotlet oli kohe väga intensiivselt kalane, mitte saiapõhine nagu tihti juhtub. Pehme, üsna mahlane ja meeldivalt maitsev ahjuplaadi-pätsike kippus küll veidi kahvli all lagunema, kuid sellest pole hullu. Köögiviljasegu – porgand-mais-aedoajupid – oli maitsvamaks tuunitud seente ja spinatiga ning vaatamata leigusele maitses päris hästi. Riis seevastu oli igati ilma millegita ning seetõttu jäi ta minust ka suuresti puutumatuks – maitsestamata ballasti vastu mul huvi puudub.

Kokkuvõte vaoshoitud, kuid siiski positiivne. Maitse-elamuse mõttes polnud see küll mingi õnnestunud super-elamus, kuid kui võtta asukoha / maksumuse / ajakulu korrelatsiooni, siis edulugu ikkagi. Napilt 15 minutiga olin selle söögikorra manustanud ning mõõduka rahuoluga taas jäisel tänaval, kuid nüüd juba sooja nahavahega. Soovitus pole küll hõiskav, kuid siiski soovitus.

---

lugu ilmus siin

Suur vend (Viljandi)

Detailitäpsus menüüs võib küll olla tappev köögi loomingulisusele, kuid võtab maha kõikvõimalikud pretensioonid kundede poolt.

Noh et seljanka on juba nimetusena markeeritud kui „Kodune seljanka“ ja selle juurde lisatud kirjeldus (sealiha, vorst, kartul, sibul, tomatipasta, porgand, marineeritud kurk, hapukoor; 5.50), siis no ei saa kuidagi ju nuriseda, kui sa kõik lubatud komponendid supist ka leiad. Sealhulgas nii kartuli kui hapukoore. Ilma sellise loendita võiks ju muidu undama hakata, aga nüüd sööd, liigutad kõrvu ja oled rahul.

Ja pealegi, kas panete tähele mida pole? Ei nimistus ega pildil, supi sisust rääkimata. Viinerit ei ole! Jeeeee, see on vist küll üks väga väheseid puhveteid, mis ei arva, nagu seljanka peaks olema viinerileotis! See eest on korralikult liha ja veel korralikumalt maitset, isuäratavat happekest ja mõõdukalt vürtsikest!

Sisuliselt tühjas kõrtsisaalis oli vaatamata küdevale kaminale jahedavõitu, kuid eks tegu oli ka alles päeva algusega. Seda mõnusamalt lõi kuum ja aromaatne supp sisemuse soojaks ja ninaotsa kergelt vesiseks. Uhh, see oli mõnus sissejuhatus.

Teiseks roaks valisin puhtalt nime ja menüüs esimesel, aulisel kohal olemise alusel „Kuldsiga“. Küsisin küll üle, et misasi see siis on ja sain aru, et tegemist on selle roaga, mida postsoveti köögis tuntakse kui „sealiha prantsuse moodi“. Kirjeldus: „seafilee, sibul, majonees, juust, soe kaste, toorsalat; 12.00/10.00“. See teine hind oleks siis käinud roa „Kuldpõrsas“ kohta, kuid mis ma siin ikka üritan põrsast mängida, ammu juba suur siga ... või see, suur inimene.

Kui aga leti tagant küsiti, et missugust kartulit ma juurde soovin ning mina küsisin vastu, et „kas ilma kartulita saaks?“, siis pakuti selle asemel hoopis välja riisi. Ei-ei, kas saaks lihtsalt liha ja salatit? Nohnäed, saab ju küll.

Liha jõudis minuni u 15 minutit tellimise hetkest, mis on suurepärane ajastus, lastes ennem kenasti supiga ühele poole saada. Koorene värskekapsa-kurgi-tomatisalat ja hapukaks tuunitud hiinakapsa-paprikasegu olid kenasti värskelt valminud, mitte eilsed jäägid, nagu pubides kordades juhtunud on.

Liha ise oli altpoolt tuleva kuumuse tingimustes põhjast mõnusalt kergelt krõbedapoolseks saanud, peal sulanud juustuga kaetud. Kas see liha oli nüüd veidi sinepit saanud või oli tegu päris-majoneesiga, milles sinep ka kasutusel, seda ei oska öelda, aga maitse oli lihtsalt mõnus, veidi särtsakas ja oma pehmes rammususes garanteeritud rahulolu esilekutsuv.

Kokkuvõte tuleb tublilt positiivne. Supipöial on suisa õnnelik kohtumise eest viinerivaba seljankaga, praepöial muheleb lihtsalt rahulolevas täiskõhutundes. Soovitan, muidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin