Thursday, June 30, 2022

Blanco (Pärnu)

Koidula pargi kõrval Ringi tänava nuka peal on pisike puhvetike, mis on päris korduvalt silte ja sisu vahetanud. Koht ju kena, väliterass ja puha ... aga näe, ei kipu siin miski püsima. Nüüd siis on samas lahti midagi uuekest ja paljulubavat – nimelt Maroko kööki pakkuv Blanco.

Suvi on küll käes, aga rahvast linnas hõredalt, nii olengi tööpäeva lõpusel ajal ainumas kunde, seda kiiremalt toimub kõik järgnev. Menüüs on võõrapäraste, aga põnevate nimede vahel ka turvalisemaid valikuid, kuid need ma jätan mõistagi kõrvale.

Supikesi on menüüs suisa kolm, mis teeb head meelt. Paraku selgub, et ainuke marokopärane supp (Harira) on otsas, seega võtan väikese ohkega Gaspacho Andalou (5.-EUR). Ohe tuleb sellest, et külm püreesupp on küll suvele kohane, aga tavaliselt igav ja köögi mõttes mittemidagiütlev. Kuid näedsa, ma eksisin oma eelarvamuses!

See, mis u tosina minuti pärast mulle ette tuuakse, ei ole tavaline-turvaline-igav gaspatšo. Alustame kasvõi värvist - tavaliselt punastes toonides püree on seekord pigem pruun. Kargelt külm supp pole kuigi aromaatne, mingi ürdine lõhn võib vabalt tulla supi pinnale asetatud basiiliku-lehest.

Tihkevõitu püreele annavad mõnusat krõmpsu krutoonid ja tekstuuri peenelt hakitud paprika / tšilli vahepeale jääv nähtus, mis pikapeale mõnusa vürtsika õhetuse annab. Supi üldmaitse on aga kõige üllatavam – kui tavaliselt on gaspatšo kuskil maitsepaleti hapukas-magusakas nurgas, siis see siin on mõrkjas ja vürtsikas! Või suisa isegi mõru ja küüslaugune ... mis aga muudab selle külma vürtsika supi vääääga huvitavaks ja kargeks. Ma kujutan ette et kuumematel suvepäevadel võtaks ma seda kraami endale ette ülimalt hea meelega.

Teise käigu saabumise eel vaatan veidi ka ruumis ringi. Kompaktne ja lakooniline ruumike ei kõneta millegi marokopärasega, lakke põimitud mi-mi-mi mimmu-roosa kunstlillevanik paneb aga suisa muigama ja annab kõigile toidufotodele kunstlik-roosa varjundi.

Vähem kui poole tunniga tuleb kohale ka teine roog – nüüd siis juba päriselt marokopärane: tajine berbere (15.-EUR). Koonilise katte eemaldamisel tuleb nähtavale umbes sama kooniline kuhilake köögivilju: kartuli, porgandi ja suvikõrvitsa viilud, kõige tipus aromaatne ja maitseküllane sibula-rosina kaneeline kuhilakene.

Algne köögiviljane üldmulje on mõistagi petlik, varjates enda alla selle roa põhitegelast – suurt tükki hästi pehmeks küpsenud lambaliha, mida on tuunitud mingi rohelise kastmega, mida ma oletamisi peaks oliivide ja vürtsköömne seguseks. Igatahes on see kõik kokku väga maitsev, vaieldamatult elamust pakkuv ning piisavalt kopsakas, et ka täismees lahkuks rahuloleva naeratusega.

Kokkuvõtte sedapuhku täispositiivne: supipöial küll kahjatseb, et pidi oodatud Maroko asemel Hispaania köögis käima, kuid see positiivne üllatus väärib püstipöialt. Praepöial on seda veendunumalt püsti ja ütleb – selline põnev köök väärib külastamist! Soovitan seda puhvetit vägagi, lootuses et asutus jääb Pärnusse pikemalt püsima.
---
lugu ilmus siin

Friday, June 24, 2022

Old Estonia (Tallinn)

Olles viimatise Tallinna-treti esimesel õhtul saanud ühes Raekoja platsi nurgas niru elamuse, proovin teisel õhtul teisele nurgale võimaluse anda. Asutuse nimi paneb küll kitšimaitsest nõretavalt kulme kergitama. Et kui on Vana Toomas ja Vana Tallinn, siis olgu ka Vana Eesti? Huvvvvitav, mida nad selle all küll ise mõtlevad?

Aga kuna minu asi pole mitte turunduse üle iriseda, siis pöördume keelega köögi poole ja vaatame, mida nad pakuvad. Või siis pöidlaga. Või kahega. Nohh saate aru küll, onju.

Vihmasevõitu kesknädalane õhtu on platsi üsna hõredaks jätnud ning niimoodi saan laudu sättiva rahva täie tähelepanu osaliseks. Menüü tuleb ruttu ning kogu teenindus-protseduur toimub kiirelt ja laitmatult.

Kahe nimetusega supivalikus otsustasin „Lõhe-kartulisupp“ (11.90) kasuks (muuseas, veebimenüüs seda ei leia, ka FB omas mitte). Napi 10 minutiga aga ongi ta kohal ja ... einohhhh, kesse oleks osanud arvata, et ka see on jälle püree! Ilma mingi hoiatuseta. Päris põnev kohe, kas nad seljankat serveerivad ka püreena???

Positiivne on see, et pudrune mass, mida supi nime all pakutakse, on maitsev. Kenasti kalane ja kartuli osa on kenasti ära tunda, veidi ka koorene ning puha. Aga see köök isegi ei ürita, isegi mitte dekoori tasandil midagigi enamat pakkuda kui lihtsalt kausitäis vedelat körti. Aga kuna mu viimatisest toidupalast on möödas 25 tundi, siis söön kausi tühjaks.

Praeks jätkasin kalasel lainel – „tuunikala steik“ (18.90). Veidi peale tellimuse võtmist tuleb noorhärra tagasi ja küsib, et kas ma soovin seda“medium“ või „well done“? Küsin vastu, et aga mida tema ise soovitaks? „Well-done on parem, sellel pole ju vedelikku sees“ kõlab vastus. Noogutan, et olgugi siis nii! (See roog on kenasti olemas ka mõlemas e-menüüs, kuid ilmselt katkueelse hinnaga 21.90 – siin majas on ilmselt veidi üritatud end oludega kohandada.)

Tellimise hetkest võttes 25 minutiga tuleb lauda suuuur liud, mille välimus on juba restorani ja hinda väärt. Kenade puhaste grilljälgedega steik pole küll suurem maitseelamus, kuid siiski kenasti laimimahla ja piprakesega tuunitud ning asjakohaselt hea tekstuuriga. Ketšupi-majoneesi kaste sobis palakeste dippimiseks samuti mõnusalt. Majoneesiga tuunitud salatike on värskelt kokku segatud ja seega mõnusalt karge.

Eraldi kaks lauset pühendan aga seekord kartulitele, mis mind enamasti ballastina külmaks jätavad. Need on tõepoolest ahjukartulid! Enamasti pakutakse ahjukate nime all friteeritud keedukartulit, nii et juba nähtus kui selline on kiiduväärt. Ja pealgi, kas teate, need kardulad on maitsvad! Tõsi küll, võimalik et asi on ka eelnevas ööpäevase toidupausis, kuid see on nüüd üks väheseid kordi, kui ma sõin praktiliselt kõik jubilad liualt ära.

Kokkuvõte nüüd siis kahetine. Supipöial laskub horisondist alla – see oli köögilaiskuse erakordne näide. Praepöial aga tõuseb üsnagi üles ning seda paradoksaalsel moel suurepärase kartulisoorituse eest. Kas ma aga seda asutust soovitan? Kui soovite väliskülalist vanalinnas sööta, siis vast küll. Omamaise kunde perspektiivist pole küsitav raha ja pakutav toiduelamus tasakaalus.
---
lugu ilmus siin

Saturday, June 18, 2022

Burger ja Ribi (Tallinn)

Tallinna Raekoja platsil on jälle elu – mis on hea. Otsustasin suvalisse lauda maha istuda ja seisatasin platsi Vanaturu kaela poolses nurgakeses, otsides silmadega vaba lauda. Parasjagu tõusid aga just minu kõrval olevast lauakesest püsti inimesed ja lahkusid, jättes lauale tühjad kohvitassid ja veepudelid. Kuna ettekandja oli parasjagu otse sealsamas, küsisin ta käes „kas ma võin siia istuda“ ja ebaleva naeratuse peale seda tegingi.

Istun päikese käes, vaatan turistirahva sebimist ja naeratan mõnda aega. Pikapeale aga hakkab kõrvadele valu tegema otse platsi keskel kokku pandava välilava metallkonstruktsioonide plärtsuv kolin. Ning aeg läheb, aga minu laual seisavad ikka tühjad tassid ning edasi-tagasi heegeldav neiu ei pööra minu poole pilkugi.

Kui möödunud on u kakskümmend minutit ja ma olen korda viis üritanud viibata minust kui klaasist läbivaatavat näitsikut, teen pisut ärritunud häält. Näitsik tardub ja vaatab mind nagu ootamatult teele sattunud konna – umbes et „kuskohast sina siia sattusid“. Üritan seletada, et ma soovin kasvõi menüüd algatuseks ... ja saan aru et ta ei saa aru. Lähen üle vene keelele, mille peale tüdruk hakkab seletama samas keeles vastu, et ta on siin üksi ja jube raske päev. Õnneks ulatatakse kõrvallauast menüü ning neiu saab minema vupsata ... ja jupp aega enam üldse mitte ilmuda.

Kuna samade laudade vahel liigub ka üks vanem kaabuga härrasmees, siis küsin u 10 minuti pärast, et kas oleks võimalik tellimus esitada? Härra ohkab „ma ütlen teie tellimuse edasi teenindajale, tal on täna raske päev“.

Kuna suppe oli selles puhvetis täpselt üks, siis selle võtangi. „Puraviku supp“ (7.90). 10 minutiga saabubki sama härrasmehe käe läbi kausike, milles mõistagi püree. Oehh. See köök on laisk. Noh aga asja leevendab lusikatäis idusid, mis annab toidule vähemalt mingi struktuuri. Ja ega kui aus olla, siis see püdel seenepudru maitseb hea. Balsamiconire selle pinnal küll ei haaku teemaga kuigivõrd, kuid kausi helbin ma tühjaks ikkagi.

Teise käiguna valin millei kerge ja maitsvana kõlava „Grillitud krevetivarras“ (12.90), mis saabub 22 minutit peale tellimist. Ikka sellesama härra poolt, tüdruk on stseenilt jätkuvalt kadunud.

Oehhh. Topelt-oehh. Nohh, krevetivarras on ju siin taldrikul tõesti. Aga selle all on odavköögi kehastus – sakilised friikad. Noh teate küll, see kartulimassist pressitud toode. Kõrvalolevas napakeses odavama otsa ämbrimajonees. Oehhnohjahh. See köök on topelt-laisk.

Olgu peale, roa nimiosa ehk grillkrevetid on ju maitsvad. Küll ilma ilmsete grillijälgedeta, kuid parajalt krõmpsjad ning magusa tšillikastmega kaetud. Salatike oli ka täitsa mõnna, värske ning juba supist tuttava balsamicoga üle niristatud – siia see maitse sobis ilusti.

Muuseas vahepeal hõreneb selle asutuse väliterass tublisti. Varasema kunded lahkuvad, uued tulijad istuvad maha ning jäädes ilma tähelepanuta, lahkuvad samuti.

Palun viisakal ja tegusal härrasmehel arve tuua ning mahaistumise hetkest võttes tund ja viis minutit hiljem ilmub ka algne piiga välja. Maksan ja lahkun nüüd juba varjudes ja jahenevale Raekoja platsile. Hiljem üritan selle kokkuvõtte kirjutamise jaoks leida puhveti veebipesa ning ausalt öeldes ei leia midagi mõistlikku.

Kokkuvõte sedapuhku niru mis niru. Ma saan aru, et Raekoja platsis võis enne katku müüa mida iganes misiganes hinnaga, alati leidus turiste, kes selle alla neelasid. Katkuaeg aga võinuks õpetada, et ka kohalikke tuleks hinnata – neid, kes peaks sinu juurde tagasi ja tagasi tulema, eelkõige hea toidu ja mõnusa teeninduse pärast. Kuid see õppetund on siit majast mööda läinud. Supipöial on umbes neutraalsel tasapinnal, aga praepöial käändub alla. Siia kulutatud aeg ja raha ei olnud saadud elamust väärt.
---
lugu ilmus siin

Thursday, June 9, 2022

6teist kannu (Tartu)

6teist kannu nimeline asutus on fenomen. Nimelt on see ühs väheseid (või üleüldse ainumas?) Tartu puhvet, mis on tegutsenud 29 aastat jutti. Ja seda veel mitte kesklinnas, vaid Tammelinna südames ehk siis omamoodi asumikõrtsina, mida muudes Tartu linnasosades teada pole. Või noh, olgu, minul teada pole. Ega ma ka siia pole varem kordgi sattunud, kuid kuna oli lähikonda asja, siis võtsin vaevaks veidi ringi ekseldes see legend enda jaoks päris elus üle vaadata. Ning mõistagi oma pöidlad kahest suunast sinna sisse torgata, kui juba sai kohale mindud.

Kesknädala tööpäevalõpune aeg ning kundesid vähevõitu, ehkki toidukullerid liiguvad sisse-välja.

„Kas teenindus käib lauast või letist?“ küsin ja jään uurima osundatud menüüd. Samal ajal küsib sisseastuv noor pereisa asjatundlikult: „Kas praegu seda krõbekanaburksi on?“, näidates ehedalt seda, mis toit tegelikult müüb.

Mina jonnaka vanamehena aga ei jäta ja klammerdun lubjastunult oma supi ja prae kaksik-valiku külge. Supiks mõistagi – tadaaaaa – seljanka! Sest no kui on pubi, siis on seljonks, onju. Aga mis tekitab hea eelarvamuse, selle nimi on „Kannu seljanka“ (5.60). Sest vaata siis pole kellelgi, isegi minusugusel miskit jorisemist, et miks ta just säänne on. Maja oma retsept, minu poolt respekt!

Respekt ka selle eest, et letitagune noorproua küsis: „kas supp siis kõigepealt?“ Mitte et ma kunagi väga hästi aru saaks, et kas keegi kunagi tõesti ütleb, et „ei-ei-ei, ikka praad ennem!“ Aga vähemalt küsimus kui selline hoiab suurema pettumuse ära, selles mõttes et ei tooda kahte käiku korraga.

Istutan end katusealusele välialale, sehkendan veidi arvutis, peletan mõne sääse ja jõuan juba mõelda, et järsku peaks nende tiivuliste tõttu tuppa ümber kolima, kui tuuakse supike. Noh nii enam-vähem täpselt 10 minutit peale tellimist. Kena kopsakas kausike, milles rammus tomatipastane leem ... ja hapukoor nagu vene tank keset ukraina põldu. Mõhhhh. Et noh et mitte mul midagi hapukoore vastu oleks (erinevalt vene tankist), aga palun-tänan serveerige see eraldi kausikeses!

Supp ise on aga aus ja lihtne nagu ruudulisest vildist toasuss. Et mõttes nagu mugav ja funktsionaalne ja ega otseselt rohkem polegi ju midagi vaja. Viiner ja suitsuvorst, lisaks veel kahte sorti liha ja hapukurk. Piisavalt happeline, mõõdukalt magusakas. Meelde ei jää, nutma ei aja, koju kirjutama kah ei pane.

Aga näe pole ma veel supiga ühele poole saanud, kui lauda sõidab praetaldrik justkui kannatamatu koduloom, kes ei malda oodata, kunas teda kutsutakse. Tuleb siis kui ise tahab, onju. Igasugused peenutsemised stiilis, et „kas me võime teile nüüd järgmise käigu serveerida, sir!?“ jäägu udupeenutsevate risturaanide parkettidele.

Ohjessuke. Seda va praadi on PALJU! Tellides toitu nimega „Firmapraad“ (smooritud sealiha praesibula-singi-sibula-juustukattega; 11.50 EUR) ei arvanudki ma, et see saab olema miski eriline kolmetäpiline gurmee. Sest et pubi, onju. Ja toidukirjeldus langeb kokku post-sovjeti ruumis domineeriva nähtusega „mjaaso-po-frantsuuzki“. Aga ma kuidagi ei olnud valmis selle portsu suuruseks. Kui ma oleks 30 aastat noorem ja kaevaks kraavi, oleks ma ilgelt õnnelik. Aga ma ei ole. Selle prae nimetuseks võiks olla „Tubli töömehe sünnipäev“. Et noh kõik seesama, mida ta armastab, aga hästi palju. Eks see ole ju ka õnn, kas pole?

Salatine pool – universaalne/aastaringne gemüüse sellest kõigest, mis parasjagu saada on. Fritüüri näinud keedukardulas. Omaette napakeses serveeritud lahke lonks lihtsat koorekastet (mäletate minu kiunu hapukoore eraldi serveerimise kohta – vata prae juures nad seda oskavad!) Rõhkevõitu õhuke sealihaviilakas, millel ohtra kuhilana peeeeeenikeseks hakitud keedusink, kergelt majoneesis karamelliseerunud sibulad ja telgisuurune juustukate. Kenasti triibuline ja puha. Sest et sünnipäev, mäletate?

Kas mingi komponent sellest vääriks omaette kirjeldamist? Umhhh. Marineeritud sibul on mulle alati meeldinud, tõsi. Kõik muu aga – analoogi viltsussiga mäletate? Vot-vot. Ainult et nüüd on sellel viltsussil ka lambanaha-taoline soe vooder. Turvaline ja mõnus. Ja soe, sest teda on palju. Ka hetkel, kui ma neid ridu kirjutan, nii umbes 6 tundi hiljem, tunnen ma end nuum-härjana. Ja ma sõin ära ainult selle liha, pool salatist ja 10% kartulist.

Kokkuvõte on siis sihuke ägisev. Sest et söödud sai umbes kolme päeva ports. Supipöial tudiseb neutraalsest horisondist siiski nõksa kõrgemale. Praepöial ei suuda end aga tasapinnast kuidagi ülespoole sikutada, pigem veab raskus isegi mikronivõrra allapoole. Kas ma oskan seda puhvetit soovitada? Ainult juhul kui kriteeriumiteks on „turvaline ja palju“. Aga olgu selle kogukonna-kõrtsi päevad pikad ja rammusad, sest ma saan suurepäraselt aru, miks selliseid asutisi vaja on!
---
lugu ilmus siin

Thursday, June 2, 2022

Alex kohvik (Narva)

Narva on kohati kummaline. Siinsed takso- ja toiduhinnad ei allu loodusseadustele ega ole kuidagi majanduslikult mõtestatavad. Mitte et ma kurdaks, oh ei.

Asi algas sellest, et juhtusin lugema Narvas avatud uue puhveti Alex kohvik kohta ning ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Et parasjagu oligi jälle Narva-tee bussirataste all, siis seadsin sammud Vaba Lava poole ning seal ta ongi – otse vestibüülis. Suur, avar, moderne ja oma esteetikalt pigem kiirsöögikioskit meenutav. Kuna olin aga veebimenüüga tutvunud, siis teadsin, et siinmajas antakse ikka päris-süüa ka.

Et astusin sisse mõni minut enne ametlikku avamist, kui neiukesed veel alles laudu sättisid, siis ei hakanud ma isegi uurima, et kas lisaks päevapakkumistele midagi veel menüüs leidub ning võtsin selle, mida pakuti.

Supiks oli tollel päeval „Pan-Aasia supp seente ja aedviljadega“ (2.50). Vaevalt olin jõudnud endale eraldi lauakeselt ette tuua söögiriistad, veeklaasi ja leivatüki määrdevõiga (mis muuseas oli väga maitsev!), kui supikesekene oligi lauas.

Supikesekene, sest et tibatillukene. Tassikesekene. Pisike, aga sisukas! Ääreni täis ja pääääris maitsev! Leemeke oli huvitavalt piimakohvi värvi ja ebatavalisel moel magus-hapukas, mängides vähemalt minu meelest kakao noodikesega. Valge redise peened ribakesed andsid mõnusa krõmpsu, kahte sorti seened täitsid supi nimes antud lubadust. Tõsi küll, pikki nuudleid oli sellest tassikesest lusika abil ebamugav kätte saada, kuid tühjaks see tassike sai, suisa tilgatumaks kohe, sest maitse oli tõesti meeldiv.

Teise käiguna kuulus komplekti „Szegedi guljašš“, mis muidu maksnuks 4.-EUR, kuid kuna oli osa nähtusest „kompleks lõuna“ (õigekiri muutmata), siis maksis ka see 2.50. Vat siis selline kompleks viie eurokese eest.

Taldrikul nüüd juba üsna normaalse portsu suurusega kogus tatart, salatit ja kaste. Jääsalat oli kenasti hapuka õlikastmega praavitatud ning valge seesami ja paprikapulbriga dekooritud. Tatar – noh nagu tatar ikka.

Aga vaata see guljašš pani küll kulme kergitama. Vaata minu väikeses valges peas on guljašš midagi punast. Aga see siin oli pigem koorene. Ja hapu. Aga maitsev! Ja nagu ma nüüd tean, siis szegedi guljašši valmistataksegi hapukapsaga. Noh see asetab ju kõik paika – täpselt nii see ju maitseski. Vähese lihaga ja pigem kapsapõhine. Aga eks ole, tuletame meelde, mis see roog maksis ja lepime sellega, et rikkalikku liharooga selle summa eest ei saagi.

Kuna leheloost tuttava näoga omanik juhtus ka samal ajal kohal olema, siis astusin korraks temagi juurest läbi, soovitasin aasiapäraste nuudlisuppide juurde kliendisõbralikkuse mõttes pakkuda toidupulki ja soovisin asutusele edu.

Kokkuvõte seekord veidi hämmeldunud, kuid ikkagi positiivne. Et no kuidas saab pakkuda kahekäigulist toidukorda viie euro eest? Kuid nii supi- kui praepöidlad näitavad selgelt ülespoole ja sestap soovitan ma seda puhvetit teistelegi!
---
lugu ilmus siin

Thursday, May 26, 2022

Cafe Opera (Tallinn)

Ammu pole ma saanud ühest puhvetist sellist visuaalset rahuldust, positiivset emotsiooni juba sisseastumise hetkest ning veelgi enam sees olles. Otse Estonia teatri kõrvale Tammsaare parki on rajatud helge ja õhuline rajatis, milles ühes tiivas toimib „Cafe Opera“, selle keskel olev väliala võib saada suvel tõsiseks tõmbenumbriks.

Laupäeva õhtuhakul oli kundesid veel üsna vähe, seega lisandus üldisele ruumikusele veel ka omamoodi veider hüljatuse tunne, kuna menüü jõudis minuni alles 10-minutise ootamise järel, kuid see-eest koos vabandusega.

Kuna supilaadseid tooteid oli menüüs ainult üks: „Mereannisupp“ (lõhe, veenuskarbid, porru, 63*C muna; 10.-EUR) siis ega valikut ju polnudki. Igasugu kalalisi asju söön ma hea meelega, kuid see 10 minutiga lauda saabunud kausitäis osutus pettumuseks. Vaata ma polnud ju seda peenes kirjas osa alguses hoomanud ning seetõttu ootasin/oletasin midagi rikkalikku, eri tegu ja nägu vee-asukate sümfoonilist kokkumängu. Oli aga ainult lahja duett mõne lõhetüki ja kolme karbikese vahel (ning needki polnud veenuskarbid). Jah leem oli ju aromaatne ja meeldivalt maitsestatud, kuid enamasti täitsid seda vaid noorte kartulite segmendid, millel oli veidra „efektina“ kooreosa pealt maha keenud, eraldudes nüüd paljasteks kartulisektoriteks ja nahkseteks eraldiheljuvateks kartulikoore ribadeks. Minusugune supilemb jättis igatahes peale vähese kalalise osa väljakoukimist kolmandiku portsust söömata ... sest et igav oli see kausitäis noh.

Õnneks kompenseeris selle esmase altmineku kuhjaga põhiroog. „Veise sisefilee„ (kartuli fondant, suitsupeet, grillitud porgand, demi-glaze kaste; 22.-EUR). Nojah, nüüd kui ma loen e-menüüst seda väikses kirjas lisandusi, siis ma veidi tahaks küll norida kartuli fondant ja suitsupeedi osas ... kuid tol hetkel ma neid nüansse ei teadnud ja nautisin rooga täiega! (35 minutit ooteaega tellimise hetkest jääb samuti täiesti viisakuse piiridesse.)

Alustame juba visuaalsest poolest – suur apetiitse välimusega lihatükk, mõistuse piires kunstipäraselt paigutatud vähesed köögiviljad ja ilma liigse täpitamistuhinata kaste – kõik see kokku toimib suurepärase sissejuhatusena. Liha ja köögiviljade vahekord, eriti kartuli vähesus on selle hinnaklassi toidu juures omaette boonus – see köök teab, mida ja miks ta pakub.

Ning no kuulge, see meisterlikkus, millega oli liha menetletud, väärib püstiõtusmist ja mõõdukat kummardust. Parim tõestusena sellele toimib muuseas serveerimis-viga. Steigina serveeritud liha (mis sest et sisefilee) juurde peaks käima ka korralik lihanuga, mitte see tavaline sööklatarvik, millega on paslik vaid toetusfunktsiooni, mitte lihalõiget teostada. Aga see liha on niiiiiiiii õrn, et isegi taolise lauatarvikuga saab hakkama!

Kokkuvõte kolmetine. Puhveti eksterjöör ja interjöör väärivad omaette püstipöialt. Supipöidla meeleolu sellele postiivsusele ei vasta ning jääb üsna rõõmutult löntsi. Seevastu praepöial astub pealavale ning hüüab valju vääle ja sirge seljaga, et JAAAA, seda puvhet on ilus ning lihateadlik!

Saturday, May 21, 2022

Rado (Tallinn)

Rado on vist üks väheseid Tallinna vanalinna puhveteid, mis on kogu katkuaja vastu pidanud. Vähemalt mäletan kui poolpehmete piirangute perioodil üritasin sinna sisse astuda, kuid külastajate piirarvu tõttu ei olnud see võimalik. Noh nüüd kui piirangud on maas ja mul juhtus sealkandis olles veidi aega olema, lähen uuele katsele.

Tõsi küll, ega vaba lauda pole nüüdki naljalt leida, aga eks ole ju reede õhtu ka. Proua uurib veidi ekraanil midagi ja osundab siis otse ukse juures olevale lauale. Mõni hetk hiljem veab ta sinnasamasse hiigelsuure menüütahvli – tuleb välja et neil nii asi käibki. Tahvli peal on kirjas see, mida parasjagu pakutakse. Mõneti on see ju vahva, ei sea köögile piiranguid ja kohustusi, ei tekita ka kundedes pettumusi stiilis: „a miks teil pole parasjagu seda, mis menüüs kirjas“. Aga teisalt ei lase ka oma käiku ette planeerida, sest menüüd lihtsalt pole võimalik ennem näha, kui kohal oled.

Väike kulinaarne seiklus on mõistagi tore, aga nohh ... minusugune supilemb oleks ilmselt jätnud kohaletuleku ära, kuna midagi supilaadset neil pakkuda pole. Aga mis seal’s ikka, hindame seda mida maja pakub.

Eelroaks valisin „Veise tartar“ (13.- EUR), mis saabub kohale vaatamata täismajale üsna kiirelt, napilt 10 minutiga. Pits-hõredad saiakuivikud, munakollane, marineeritud sibulaviilud annavad taldrikutäiele efektse mulje. Ürdimajoneesi täpid täidavad samuti pigem dekoratiivset funktsiooni, sest neid on nii vähe, et maitseelamust neist väga ei sünni. Korralikus faktuuriga ja leebelt maitsestatud liha. Kõik on kena ja korralik, ehkki ka ei midagi enamat, ilma vau-efektita hea ja tubli amps.

Põhiroaks jäi silma „vasikamaks“ (17.-EUR), mille ooteajaks kujunes küll 40 minutit ... aga no reedeõhtu ja täismaja, onju. Lahedalt ja naeratamapanevalt laiutas kõige peal poolitatud redis, mis oli serveeritud koos lehetituga. Vasikamaks oli sisuliselt perfektne sooritus – eheda värske suitsumaitsega koorik ja kreemiselt pehme sisu. Noh olgu, üks nurgake oli veeeeidi kummine, aga see on juba pisiasi. Maksa all olev kartulikreem koos röstisibulaga olid nõksa liiga soolased, kuid maksa lisandina toimisid kokku ikkagi ilusalt.

Kogu selle külastuse juures oli vaid kaks väikest miinusmomenti. Õhk asutuses oli väga ärahingatud ja umbne (aga kolmandat korda – reedeõhtu ja täismaja) ning peale seda, kui olin lõpetanud ja taldriku endast demonstratiivselt kaugemale lükanudja käed rinnale asetanud, pidin ma arveküsimist ootama u 15 min (aga vaata eelmiste sulgude sisse, eksju).

Kokkuvõte päris-päris positiivne. Noh olgu, suppi ei olnud ja selle asemel tellitud eelroog oli lihtsalt OK tasemel. Aga see-eest maksa oli koheldud sellise professionaalsusega, et praepöial läheb nii püsti kui püsti. Seda puhvetit soovitan ma küll ... ja soovitaks veelgi enam, kui menüüs suppe leiduks :)