Wednesday, June 12, 2024

Paneeritud baklažaan

Etkuidasmoodi? Kuidas saab baklažaani paneerida, kui tal on seljas see nahkjas kest? Ja mitte viiludeks lõigatuna, vaid tervikuna?

Vaata selleks tuleb see tuukrikest talt ümbert maha saada, ning ei pole selleks kohasemat meetodit kui kõrvetades. Kas prae-ahjus, köögi-tõrvikuga või lahtise tule peal. Gaasipliidi põletid ajavad ka täiesti asja ära! Mõistagi iga u 30 sekundi tagant nõkshaaval keerates, et kuumus ühelt poolt liiga ei teeks.

Kui kaua? Aga umbes niikaua, kuni on näha et pealispind hakkab söestuma ja et mullikesed hakkavad end pragudest välja pressima.

Kõrvetamine/kõrgel kuumusel praeahjus küpsetamine täidab kaks ülesannet korraga. Ühest küljest võimaldab maha koorida nahksoomuse, teisalt muudab sisemuse pehmeks. See teisane on oluline selleks, et saaks sisu ettevaatlikult lapikuks, nii umbes sõrmepaksuseks vajutada. Tulemuseks on selline omapärane lehvikukujuline ja kergelt plödine moodustis, aga mis ikkagi püsib oma varreosa küljes kinni püsib.

Nüüd vajutad selle endise ümarasja lapikasjaks, olgu siis kas nuiaga või minu poolest kasvõi taldrikuga. Maitsestad soola-pipraga ... mina lisasin ka kuivatatud küüslaugu ja paprika pulbreid, aga see on juba maitseasi.

Paneerid riivsaiaga ja praed ära - ja no valmis ta ongi! See, et mina veel grilli peal lõppviimistlesin, on juba pigem juhuse asi, kuna ilus õhtu meelitas grillima.

Ei noh, ega ma ei ütle, et see tulemus on kuidagi hüper-puper maailmamuutev maitse-elamus. Aga see on lihtsalt üks paljudest võimalustest muuta baklažaan põnevamaks ja pakkuda lauale midagi tavapärasest erinevat.

Tuesday, June 11, 2024

Sest et basiilik!

Kuna turul on jälle saada värsket basiilikut, siis on ju ometigi vaja! Igatmoodi! Uut ja vana!

Basiiliku-pistaatsia või.

Sellega on sisuliselt kõik öeldud, onju. 
- Punt basiilikut, 
- peotäis puhastatud pistaatsiapähkleid, 
- pakk võid. 
- Noh ja soola mõistagi. 
Aga edasi on juba puhas fantaasiamäng, kas lisada sinna veidi sidrunimahla ja/või värskeltriivitud sidrunikoort. Küüslauku? Miks mitte. Mingeid täiendavaid ürdikesi? Anna aga minna.

Ainuke nõksuke, mida soovitan - või pane köögikombaini kolusse toasoojalt ning alles kolmandas järgus. Esimesena pähklid - brrrrrrrrr - puruks. Teisena lisad basiiliku - vrrrrrrr - segamini. Kolmandana - surrrr - lisad õi ja soola. Kõik! Veidike seismist enne tarbimist teeb ainult head, siis jõuavad maitsed ühtlustuda.

Üks koht, see sobib lihtsalt suprisssimo ja idealissssssimo - värskeltkeedetud kuumad makarontšikud. Summid supilusikatäie seda rohelist maitsevõid nende sisse ja rohkem polegi taldrikule vaja panna :)

---

Basiiliku-avokaado pesto

Muidu pesto nagu pesto ikka, aga täiesti teistmoodi. Tee just sel moel nagu sa tavaliselt pestot teed, aga pähklite/seemnete ja õli asemel kasuta avokaadot.

Antud juhul siis 
- kamak kõvemat juustu, 
- kolm-neli küslaküünt, 
- basiilik 
- avokaado, 
- poole sidruni mahl, 
- veidi sisseriivitud sidrunikoort, 
- sool. 

Ja ongi jälle vaba maa, lisa sinna viiendaks-kuuendaks elemendiks mida sooid, tšillikest või minu poolest kasvõi apelsinikest või mis iganes.

Jällegi lihtne loogika - kõvemad komponendid purusta kombainis ennem, pehmemad lisa pärast, muidu lihtsalt need kõvemad ulbivad pehme mudru sees, vältides kombaini noaterade lööke.

Tunnike külmikus seismist on mõistagi ka siin ainult kasuks, aga sa ju niikuinii pistad kohe lusikatäie mingi kandja peal nahka, tean ma sind küll!

Monday, June 10, 2024

OVEN café (Narva)

Narva linna kõige kesksema ringtee ääres olev väike ärimaja Kerese 5 aadressiga on näinud väga palju erinevaid katsetusi, nüüd siis on ühte nurgakesse ennast sisse seadnud OVEN café nimeline puhvet. Sihuke roosa ja nunnu, mängunurga ja koogikestega varustatud pesa, mis ilmselt on suunitletud noortele emmedele ja muule taolisele sihtgrupile. Hommik-päevased lahtiolekuajad, menüü üleshitus jms (kasvõi Narva jaoks tavatu päevapakkumiste-komplekslõunate puudumine) sisaldab küll ilmseid äririske, aga inimesed vähemalt üritavad midagi veidi teistsugust – tore seegi.

Hele-päikeselisel pärastlõunal olen majas ainumas klient, teen letist kiire tellimuse ja istun minu jaoks mugava kõrgema pukklaud-tooli komplekti taha, mitte madalapoolsesse korvtooli. Aga juba see on hea, et on mõeldud erinevatel tasapindadele, sh ka aknalaual istumisse – jällegi nunnupoolse rahva jaoks meeldiv võimalus.

Esimeseks valikuks saab olema „Borš pardilihaga“ (6.-EUR), mis jõuab minuni 8 minutiga. Visuaalne esmamulje – suisa suurepärane! Lisaks supikausile on liual kaks täisteravilja-ciabatta viilakat, vasekarva niplites eraldi hapukoor ja küüslaugupasta ja tavatukujuline, kuid samast vasksest seeriast lusikas. Supp ise lõhnab ausalt linnuliha järele, sisaldades lisaks linnutükikestele veel ka mõnusalt mitte-ülemäära-pehmeks keedetud köögivilja ribakesi ja mõõdukalt happelist leemekest. Küüslaugupasta (mille pakkumise eest kiidan eraldi – seda tehakse väga harva) tõsi küll polnud värskelt-tambitud ja aromaatne, vaid ilmselt graanulitest õliga segatud kastmeke, kuid siiski äratuntavalt ja sobivalt küslane. Supilisandite serveerimine eraldi on üleüldiselt hoolivuse märk ja seega positiivne!

Praadide puudumine (kas meesklientuur on teadlikult kõrvale jäetud?) paneb valima pelmeenide ja vareenikute vahel. „Kodused vareenikud kartuli- ja seentega“ (8.-EUR) kõlavad ju hästi! Saabumisaeg u 15 minutiga on kenasti sobilik.

Esteetiline pool on jällegi vägagi tasemel. Vaskset seeriat jätkavad kahvel ja nuga tuuakse lauda kenas karbikeses (väga hooliv lähenemine, vältides nende kokkupuutumist lauapinnaga!). Juba tuttavad niplikesed-napakesed sisaldavad seekord hapukoort ja röstsibula-krõbinaid. Roheline võrsekuhil ja lainelise servaga vareenikud – kena ja ilus ja puha. Aga ... vaata magedad ja maitsetud on nad oma olemuselt. Oodatud seene-elamus on üsna nulliähedane, et mitte öelda olematu. Kartulitäidise sees nähtavad tumedad tükid võivad küll viidata isegi libaseente/šampinjonide kasutamisele, kuid maitseks oleks võinud kasvõi seenepuljongi kuubikuid kasutada vms. Koukisin letilt kopsakad soola- ja pipratopsid ning muutsin vesi-maitsetu kraami veidikenegi huvitavamaks, kuid mingit maitse-avanemist seeläbi ei saavutanud ikkagi.

Kokkuvõte seekord loiuvõitu. Supipöial vaatab küll väheke horisondist ülespoole, kuid praepöial jääb üsna lõdvalt rippu. Küsimus pole selles, et kas vareenikud on praad või mitte, vaid selles et kas maitsev või mitte. Omaette plussikese saab puhvet samas siiski esteetika ja hoolivuse eest. Soovitus jääb aga ikkagi loiupoolseks. Toetuse märgiks külastada võib, omaette toiduelamuse otsijatel pole selle kogemuse põhjal põhjust eraldi retke ette võtta (ehkki ma ju ei välista et kohvi ja koogikesed on neil maailmatasemel).
---
lugu ilmus siinsiin

Monday, June 3, 2024

Sööme (Pärnu)

Tiirutasin rendirattaga mööda kevadist Pärnut ja lootsin, et ehk jääb teele ette ka mõni puhvet, kus ma veel käinud pole. Maikuu keskpaik, erakordselt ilus ilm ja laupäevane lõunane aeg – nii olid oma uksed avanud ka mõned sellised kohad, mis polnud selleks veel valmis. Ühes teatati, et need toidud, mis seinal menüüs kirjas, hakkavad tegelikult saadaval olema alles maikuu lõpust. Teine koht ohkas, et ega neil polegi nagu suurt midagi pakkuda, aga hea ilma tõttu mõeldi prooviks kohale tulla.

Aga õnneks tuuritasin ka turust mööda ja silma jäi silt „Sööme“. Noh kui niimoodi kutsutakse, siis tuleb ju sisse astuda, eksole. Lahke vanaemaliku olekuga proua leti taga kuulas mu tellimuse ära ja dikteeris mõõdetud tempos kööki edasi. Kui küsisin, et kas võin välja istuda ning kas siis tulevad toidud mulle järele või kuidas siinmajas asjad käivad. Hallipäine proua lubas, et toob mulle ise asjad ära, ikka samas vanaemalikus võtmes.

Vaevalt jõudsin ennast pärnulikult liivatolmuse laua taha istutada, kui supipotike minu ette totsatas. Hapukapsaborš (2.70) tulikuumas ümbrises. Eraldi kiidusõnad selle eest, et et tellimust võttes küsis proua automaatselt, et „kas hapukoort võib sisse panna?“, millele sain naeratades vastata, et „pole vaja“. Hoolivus, kas teate!

Supike vastas täpselt sellele, mis puhvetiaknal kirjas: „Pakume lihtsaid koduseid toite“. Ja see oli lihtsalt hea! Mõnusalt-toredalt-mõõdukalt happeline ja samas tasakaalustavalt magus. Tihedalt täis kapsast-peeti-porgandit-kartulit ja peeneklibulist lihakraami. Maitsev, lihtne, kodune – seega ju suurepärane, kas pole?

Praad jõudis minuni hetkel, kui olin supiga alles poole peal. Aga no kuulge, kui vanaema toob sulle toidu lauda, kas sa siis nurised, et „miks ometi ei oodata ära, kuni esimene käik on lõppenud?“ Oi ei, seda sa ju ometigi ei tee, see poleks lihtsalt kohane! Lõppeks, ega see pole mingi restoran, vaid kodune aialauake, kuhu hoolitsevad käed toovad toidu siis, kui see on valmis. Ja vastuseks sa vaid noogutad, naeratad ja ütled „aitähh!“

Kooreklops (10 / 7.-EU).

„Kas suur või väike?“

„Võtaksin väikese palun!“

„Kas keedukartul, krõbekartul või tatar?“

„Aga kas saab mittekartul?“

„Saab ikka, lihtsalt salatiga siis? Kas peedisalat sobib?“

„Muidugi sobib, suurepärane!“

See kõik on lihtsalt ilus. Tore. Naeratav. Kurk-tomat, magusakas peedisalat. Suurepäraselt pehme sealihaviilakas ja kergelt piprane koorekaste. Oivaline!

Kas on asi selles, et olen ennem ratta seljas söögiisu üles kerinud. Või selles, et olen end rannapargis mere- ja kõrkja- ning mändide lõhna heldimuseni täis hinganud. Aga tulemus on nurrumiseni mõnus, õdus, lapsepõlvene. Tänulik.

Viin mustad nõud ära, astun leti taga askeldava vanaema juurde ja tänan. „See kõik oli väga maitsev. Aitähh!“ Minu kergele tänukummardusele vastatakse hallipäise lahke naeratusega.

Hiljem veebist uurides saan teada, et tegu on legendaarse Kadri kohviku taas-sünniga, mis juba mitu aastat turuäärses uues kohas tegutseb. See seletab mõndagi, lihtsus ja professionaalsus saavad siin kokku parimal moel.

Kokkuvõte väga positiivne. Nii supi- kui praepöial on püsti. Eraldi juurdekasvanud vanaemapöial veelgi rohkem püsti. Ah et kas ma soovitan minna vanaema juurde sööma? Mis küsimus see on, otseloomulikult soovitan!
---
lugu ilmus siinsiin

Sunday, June 2, 2024

Amba ehk mangokaste

Mango on üsna ideaalne kaaslane nii hapule kui vürtsile, nii et selle kolmiku ristumispunkti on ehitatud külluses omaette kastmeid, marinaade ja kõike muud maitsvat.

Ühena võimalusest on panna alustuseks guuglisse otsisõnadeks amba ja mango ning saate lademes eri õpetusi. Erinevused algavad juba sellest, et kas valida lähtepunktiks rohelised ja marineeritud või täisküpsed viljad. Ja no muidugi kõikvõimalike maitseainete / lisandite segadik alates tahhiinist ja fenkoliseemnetest ja lõpetades vürtsköömne ja millega iganes.

Mulle endale aga meeldis üks õpetus, mis algas üleüldse sibula ja küüslaugu praadimisest. Praetud sibul on ju õige vastus enamikele kulinaarsetest küsimustest, kas pole :) Ning lisaks - magusale ollusele sobib alati ka soolane nüanss. Noh maitsevõimendina või nii. 

Seega - mingit retsepti ma ei anna. Mango on põhitegelane nii ehk naa (mina ostsin valmislõigatud ja külmutatud kuubikud). Missugust ja kuipalju tšillilist te vürtsiks kasutate, sõltub ju teist, mina kasutasin ühte kurjemat adžikat (selles on piisavalt ka muid ürte/nüansse). Missugust ja kuipalju soolast - taas maitse asi, mina kasutasin marmite nimelist veidrust - no olen lihtsalt selle avastamise faasis. Hapu - mina kasutasin ühe sidruni mahla, aga võib ju ka äädikat või balsamicot vms. Ja vee lisamine vastavalt muudele kogustele on üleüldse puhta proovimise küsimus.

Mängige ja nautige. Grillihooaja jooksul kulub suurem purk mangokastet ära nii ehk naa (kasvõi marinaadideks), lisaks saab seda ju iga kord ka vastavalt soovile väiksemas koguses ümber tuunida. Maitserõõmu!

Monday, May 27, 2024

Moon (Tallinn)

Tallinna mereäärses piirkonnas on olemas Võrgu tänav, mis kõlab ju loogiliselt, onju. Et aga sadama-äärses võrgus võib leiduda Moon, see juba väga loogiline pole :) Aga populaarseks osutub see Moon ikkagi, sest vabal päeval ja õhtupoolsel ajal sisse astudes selgub, et vabu kohti eriti ei olegi ning enamik laudu on broneeritud. Õnneks leidub mulle siiski pisike lauake ja üldise tõttamise sees võetakse minultki tellimus, mis on seda lihtsam, et õnneks langevad veebimenüü ja paberkandjal versioon omavahel kokku ning saan kiirelt nimetada juba tehtud valiku.

Ootehetkel tuuakse lauda leiva-aluseke, mis väärib omaette kirjeldust. Tavapäraste viilakate asemel on siin pisikuklikesed või õigemini muffinikesed, ühed tumedakstoonitud rukkist, teised moonitäpilisest nisust. Armas-nunnu vaadata ja koos soolaka võikilluga ka kena näkerdada ooteajal.

Kahest saadaolevast supist valin „KALASUPP ahvena, lõhe ja tomati-mädarõika salsaga“ (12.-EUR) ning selle saabumisega läks ca 15 minutit. Kauniäärelises taldrikus erksailmset leemekest ilmestasid lohmakad tilliotsikud ja erkrohelised õlitäpid. Ilusa ja hästilõhnava sissejuhatuse järel saabus aga leigus nii temperatuurilt kui maitselt.

Ettekandja-proua poolt lausutud sõnad „tomati-mädarõika salsa abil saate soovi korral supile särtsu lisada“ osutusid paraku asjata antud lootuseks. Teades, KUI intensiivne on tavaliselt see mädarõikasegu, eriti värskelt tehtuna, tuleb ainult imestada, et kuidas see kraam siin kausikeses saab nii lahja ja mittemidagiütlev olla.

Esimene toiduring möödus seega õlgu kehitama panevalt. Jah, kalasupp oli äratuntavalt leebelt kalane ning mädarõikasalsa aimamisi mädarõikane, kuid ei eraldivõetuna ega kokkusegatuna ei pakkunud nad erilist maitserõõmu.

Teise käigu ooteaeg venis ülemäära pikaks. „KANA à la KIEV ürdi-küüslauguvõiga, kartulipüree, granaatõuna-nuikapsasalati ja metspähkliõlikastmega“ (20.-EUR) saabus alles 55 minutise ooteaja järel. Tõsi küll, koos vabanduse ja seletusega, et „midagi olla köögis sassi läinud“. Noh olgu, täismaja puhul võib ikka juhtuda.

Kui see Kiievi-pärane kana pidi olema tuletis Kiievi kotletist, siis see tuletis oli nii ja naa. Täisväärtuslikust versioonist jäi puudu kana tiivakondike, mis peaks filee külge jäetud olema. Teisalt leidus rulli seest jällegi ohtralt peterselli-aromaatset ja erkrohelist sulanud maitsevõid, mis tõstis hinnangut poole kraadikese võrra.

Ahjaa, selle krõbekoorikuse rulli peal oli dekooriks kaunis pitsmustrine söödav kettake, mis kinnitus pisikese tilga punase vürtsise tilgakese abil – see oli roa ainuke pisike, kuid positiivne ohhoo-hetkeke.

Kartulipüree siidine pehmus tundus olevat kerge juustuse puudutusega ning leebelt meeldiva maitsega. Riivitud nuikapsas iduvõrsete ja granaatõunaseemnetega oli mõnusalt praavitatud aromaatse õliga, mida mina ise oleks liigitanud päevalilleõli alla, aga kuna kirjas on „metsapähkliõli“, siis küllap nii ka on.

Kena ja positiivse detailina saab õnneks lisada, et kõige lõpuks koos arvega tellitud kohvi toodi sõnadega, et kohvi on tasuta, vabanduseks pika ooteaja eest. Ning see kohvi oli vähemalt hea.

Kokkuvõte tuleb aga hajali ja ebamäärane. Supipöial haigutab maitseigavusest ning erksaid ootusi petnud „mädarõikasalsa“ kisub seda allapoole. Praepöial kerkib horisondist ivikese kõrgemale, kuid sedagi pigem dekoori kui maitse-elamuse eest. Parimaks detailiks võib hinnata ülekoormusest väsinud, kuid siiski meeldivat teenindust. Võttes aga kokku makstud raha ja üldmulje koosmõju, siis soovitust siit paraku ei tule.
---
lugu ilmus siinsiin

Monday, May 20, 2024

Restoran Sümbioos (Pärnu)

See lugu olgu eelkõige õpetuseks mulle endale. Ei maksa minna värskeltavatud puhvetisse, mille kohta äsja ka lehes lugu ilmunud. Kohakese käibele mõjub taoline uudsus ja tõukelugu muidugi hästi, aga uue koha paikaloksumisega seotud paratamatud konarused võivad klienditulvas võimenduda ja sooritus takerduda.

Kell 12 avanevas asutuses olin ma sel päeval täpselt avanemishetkel sisenejana esimene klient. Kuid vaevu olin jõudnud maha istuda, kui inimesi hakkas hoovama ning paarikümne minuti pärast oli juba olukord, kus uued siseneda tahtjad ukselt tagasi pöördusid, sest vabu laudu enam ei paistnud.

Kas mind nüüd ära tunti või mitte, ei oska öelda, aga alustus oli särav, naeratusküllane ja lahke. Olin vaevalt tellimuse andnud, kui lauale toodi väike kausike „maja poolt isutekitajaks“ nagu sõnati. Mõnusalt-põnevalt magus-köömnene-fenkolisena tunduvas marinaadis kurgi- ja peediviilakad tekitasid igatahes positiivset uudishimu. Väike kartuli-juustupallike ja selle kõrvale sokutatud isetehtud majoneesitilgakesed olid küll liigsoolased, kuid kenasti seesamiseemnetega dekooritud.

Seejärel saabus leivaliuake, millel säravroheline pesto ja aromaatsed värsked leivaviilukad. Pestos oli kenasti tunda nii küüslaugune kui sidrunine värskus ja juustune rammusus koos päikelise-karge rohelusega – väga maitsekas nii silmale kui keelele.

Esimeseks käiguks „minestrone supp sealihaga“ (5.-EUR) oli mitte küll põhimenüüs (mis on supivaba kahjuks), vaid nädalapakkumises. Õnneks olid preilid nii lahked ja vaatamata algsele infole, et „päevapakkumisi võetakse vastu letist, põhimenüü tellimusi aga lauast“ nõustuti mu supisoov ka lauast vastu võtma.

Supike ise jõudis minuni 15 minutiga, kuna piigad pidid tegelema järjest sisseastuvate ja pea eranditult päevapakkumisi küsivate klientidega letis tegelema (lausa seljanahaga oli tunda, kuidas puhveti masinavärk selles tulvas vaikselt kinni jooksis). Kaunis laiaäärses tumedas rihveldatud pinnaga taldrikus leidus kena kondipuljongi aroomiga leemeke, ohtralt köögivilju, lintnuudleid, ube ja liha, erkroheline dekoor silmailuks peal. See oli üks meeldiv kausitäis kas teate – ilma mingi vau-efektita, kuid siiski maitsev ja muhe.

Seejärel hakkas aga saabuma fiasko. Tüdrukud vuhasid leti ja laudade vahel, võttes ja tassides tellimusi ... minu jaoks hakkas aga ooteaeg üha vaevalisemalt venima. Kui oli juba 50 minutit oodanud, siis küsisin möödatuhisevalt näitsikult, et kas minu tellimusega läheb veel kaua? Tüdruk kappas kööki ja tuli vabandavalt tagasi sõnumiga „veel viis minutit“ – mis antud juhul tähendas, et minu praad oli lihtsalt meelest läinud!

Miks ma nii arvan? Aga selle pärast, et tellisin „Veis“ (veise õlaosafilee, lehtkapsapesto, noored kartulid, lillkapsaraguu, pancetta singi ja rohelise pipra kaste; 19.-EUR). Oluline nüanss, et tellisin seda tavapäraselt „nii toorelt kui julgete pakkuda“, see aga tähendab iga oskusliku köögi keelde tõlgituna minutikest praadimist igalt poolt, seejärel kaheminutist puhkeaega ja sisuliselt 5-minutilist üldist ajakulu.

Visuaalselt oli see 56-minutise viivitusega saabunud taldrikutäis igatahes imposantse mulje – kuldsed kartulid roheliste võrsete all, tumepruun lihatükk ja rohe-kreemikas kaste koos valge lillkapsa ja roosa marineeritud sibulaga andsid kokku mõjusa pildi.

Õlitäppidega ja õrnmeeldiva maitsega kaste oli leebelt positiivse maitsefooni andja. Kergelt panni näinud lillkapsas – miks seda raguuks nimetada? – jällegi tore asi. Kartul ja võrsed – noh kartul ja võrsed, tore vaadata, aga ega nad maitsepilti eriti ei panusta.

Liha oli aga midagi erakordselt kummalist. Ma pole varem kokku puutunud sellise lihaga, mis kahvlitorke all õõtsub ja vetrub nagu vett täis õhupall!?! Lihalõikamiseks mittesobiva lauanoaga nüsimise järel avanes küll asjakohaselt ilus pilt – pruun koorik ja väsinupunane südamik – aga see liha oli tõepoolest kummine, vetruv ja mitte kuigivõrd mälumisele alluv. Proovisin järjest õhemaid viilakaid lõigata (mis oli kõlbmatu noaga üks tüütu susimine), kuid poole lihatüki pealt lõin käega, jätsin enamiku kraamist taldrikule ja maksin letis arve, et ei peaks kestva trammi õhustikus veel ka arve järgi ootama.

Mind jäid lisaks ka kummitama küsimused – misasi on „veise õlaosafilee“ ja kas seda müstilist nähtust tulebki pakkuda laagerdamata kujul?

Kokkuvõte seekord iseendale etteheitev – ära mine vastavatud puhvetisse kontrollkäiku tegema! Jätan pöidlad taskusse ja soovituse andmata. Vaatame, kui see koht on aasta pärast elus, tulen proovin uuesti, ehk saab asjast adekvaatsema pildi.
---
lugu ilmus siin