Humal (Tartu)

Hurraaaa, Tartus on jälle „Humal“! Või siis ikkagi ei ole? Noh ütleme et on ja ei ole ka.

Äsja avati puhvet nimega Humal, aga sellel pole mitte muhvigi ühist kultusliku nõuka-aegse Humalaga, selle tsentraalse õlletempliga, mis aegade ja olude tõttu on täiesti taastamatu nähtus niikunii. Teisalt jälle, niipalju neil kahel kohal siiski pistmist on, et uue Humal nimelise koha avas seesama seltskond, kes varem tegutses vana Humala asemele rajatud pesas nimega PolPo, mis nüüd siis omakorda kinni on.

Keeruline, eks ole? Igatahes tuleb lähtepunktiks võtta asjaolu, et Tartus on taas üle aastakümnete asutis nimega Humal, millesse legendaarse „vana Humala“ hõngu otsima minna pole mõtet. Ainuke õhkõrn seos on tahtmise korral asjaolus, et õllevalik on asutuses enam-vähem OK. Eraldi kiitmist väärib see, et mõlemad Tartu väike-pruulikojad (Anderson’s ja Pühaste) on kenasti menüüs esindatud.

Kuna valikus on ainult üks supp, mis paikneb rubriigis „lind“, siis selle võtamegi, onju. „Supp. Kana, Scotch egg“ (9.-EUR). Eee ... miks mitte „šoti muna“ või „muna šotipäraselt“?

Supi eel ega ka sellega koos ei tooda mingit leiba ega määrdekest, mis on üldiselt ühe resto puhul ootuspärane. Supi endaga läheb vaatamata tühjale saalile aega ligi 20 minutit, kuid see on mõistetav – mune šoti moodi ilmselt kuigi edukalt eelvalmistada ei saa, neid tulebki teha tellimuse peale ... vist? A mine tea, järsku tänapäeval tehakse ka neid kuskil poolfabrikaadina.

Igatahes kui kelnerihärra kõigepealt minu ette väheldase supikausikese asetas, kerkisid mu kulmud küll kahe sõrme jagu kuklale lähemale – midagi nii pisikest poleks ma oodanud. Hetk hiljem asetati sinna kõrvale aga omamoodi pesakeses lihav muna ning kulmud naasesid oma kohale, komplektina moodustas see juba päris veenva ja muheda koosluse.

Küsisin, et kas seda muna oleks mõistlikum supi sisse asetatuna süüa – herr oober teatas veidi ebalevalt, et vist tõesti. Et muidu kui muna lahti lõigata paberi peal, siis võib kogu see sisemine headus valguda pehmeks pesatäiteks oleva puru sisse. Foto huvides lõikasin selle siiski lahti ettevaatlikult pesa kattepaberi peal ning see nägi välja nii nagu peab – poolvedel munakollane ja roosatav lihaümbris kinnitasid, et see kraam on tõesti värskelt valminud.

Supike ise oli lihtne, kuid maitsev. Peenelthakitud klassikaline kolmik sibul-porgand-seller ja veidi suuremate tükkidena kartul ning kana kintsuliha ulpisid mõnusalt hapuka ja vürtsise leeme sees. Koos lihava munaga haugates tõusis lugupidamine köögi vastu – vähemalt supi osas teab sealne rahvas, mida ta teeb!

Praena tellisin rubriigist „veis“ nähtuse nimega „Härjasaba. Veis, kreemine linguine pasta, päikesekuivatatud tomat“ (13.-EUR). Tuleb tunnistada, et olin keskendunud suures kirjas nimetusele „Härjasaba“ ja olin üsna üllatunud, kui minu ette asetati taldrik pastaga. Vaadake, alati tuleb lugeda väikeses kirjas olevat teksti, onju :)

Igatahes nägi see 40 minutit oodatud taldrikutäis välja ... eee ... hipsterlik, kui nii võib öelda. Ega ma pole päris kindel, mida see tähendab, aga säherdune märksõna ronis pähe küll. Väheldane pastakuhil oli kaetud edevalt kolme värvi parmesanipuruga ning ilmselt kuivatatud kollase tomati naha tükkidega?

Kreemine pasta ja päikesekuivatatud tomatid olid täiesti olemas, kuid veidi nõutult hakkasin ma siis lubatud härjasaba otsima. Aga näe siin ta ju oligi – pasta sisse keerutatud pikad liimjad ja ülimaitsvad liharibad võisid ilmselt täiesti vabalt ka olla pärit saba küljest. Hetkeks mõtlesin, et 99% kindlusega pole see siiski härja-, vaid lehmasaba ja et kas „lehmasaba“ kõlaks kuidagi kulinaarselt kehvemini? Maitseelamust see siiski ei mõjutanud karvavõrdki. Ehkki kui ma oleks näinud et tegemist on pastaroaga, siis ma poleks seda ilmselt võtnud, ma pole nimelt kuigivõrd himur makaroni-õgard, eelistades pigem ehedat liha koos mingi värskema taimse lisandiga. Aga no läks nagu läks ... ja läks ju hästi!

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Sellel puhvetil on veidi probleeme ootuste manageerimisega. Humala nimeline puhvet Tartus tekitab ootusi, millel pole lootustki täituda. Ainsa supi otsimine rubriigist „lind“ ei kõla loogiliselt. Härjasaba nime all pakkuda pastat väheste lihakribalatega tekitab vähemalt küsimusi, kui mitte pretensioone. Aga kas ma seda puhvetit soovitan? Jaa, sest supipöial on küll üllatunud, kuid püsti! Praepöial on teistpidi hämmeldunud, kuid toiduelamusega lõppeks siiski rahul. Nii et käige ja vaadake see uus asutis üle, küllap loksuvad asjad aja jooksul veidi parematesse pesadesse.

Da Vinci (Tartu)

Kui sa tead, kus on Tartu bussijaam, siis sa tead ka, et selle pisikese nööbi külge on õmmeldud üks suuuur pintsak nimega Tasku. Ja selle tasku sees leiab igatsugu asju. Noh umbes nagu Joosep Tootsil.

Üks asjadest on puhvet nimega Da Vinci. Juhul kui plaanid sinna minna, siis väike soovitus – ära jää kohe sisenemise juures istuma, sest sel juhul oled sa letist väääga kaugel ja juhul kui on tööl vaid üks piigake, siis tuleb tal vaesekesel palju joosta ning sinul sedavõrra oodata.

Väljavaade on sellel puhvetil muidugi võrratu – suured klaasaknad ja paras kõrgus lasevad sul kaeda Tartu elavaima ristmiku sehkendamist, vana Turuhoone väärikust ja Emajõe äärset rohelust ... või siis antud juhul kena sügisest kolletust.

Esimese käiguna võtsin – kuna see on ju itaalia toidu pesa – väga itaalialikuna kõlava „Tomatisupp mozarella ja värske pestoga“ (7,95 EUR), mille kohalejõudmisega läks napilt viis minutikest. Suur madal kausitäis särtspunast püreed valgete juustu- ja tumeroheliste pestosaarekestega nägi välja väga atraktiivne. Kuum, uljalt happeline ja mõõdukalt vürtsikas leem lõhnas nii tomatiselt kui suutis ning ega selles ju väga palju muud polnudki kui kolmel moel tomatit – püreena, läbikuumenenud poolikute kirsstomatitena ning ka päikesekuivatatud variandina. Mozarella leebe kreemisus ja pesto meeldiv pähklisus sobisid siia juurde maailma parimal moel ning supielamus oli seeläbi üsna täiuslik!

Teiseks valisin mitte nende põhivaliku ehk pizzad-pastad, vaid rubriigist „grill“ roa „Grillitud BBQ seafilee da Vinci punase pestoga“ (9,95 EUR), mille peale näitsik teatas, et kuna roas ongi vaid need kaks komponenti, siis oleks mõistlik võtta ka mingi lisand. „Grillitud köögiviljad“ (3,50 EUR) kõlab ju sobiva variandina, kas ei?

Ooteajaks kujunes u 20 min ja kohalejõudnud taldrikut vaadates sai selgek, et ainult liha tellimine oleks olnud narr mõte tõesti – kitsas väheldane lihariba oli lõigutud juppideks ning kaetud pesto rosso’ga ning seda oli ikka napilt küll. Ausalt öeldes on minu jaoks antud juhul väike segadus, sest barbeque ja grill on seni minu väikeses valges peas moodustanud kaks eri saarekest, mille ühe hingetõmbega ja kokkukirjutatuna mõtestamine paneb kukalt kratsima.

Noh ja ütleme et see liha nüüd pani ka veidi kuklaga nõu pidama. Peale selle, et teda oli vähe, oli see veel ka üleküpsetatud ja kuiv, eriti otstest. Üskõik kui hea pole ka maitsestus ja lisandiks pakutud pesto, jääb osa lihast minust taldrikule. Tõsi küll, vähemalt oli lihanuga korralikult hambuline ja terav.

Samavõrra kui ma ei ole rahul lihaga, olen nüüd isegi väga rahul köögiviljadega. Ausa suitsu järgi lõhnavad paprika lohmakad sektorid ja suvikõrvitsa viilakad on mahlased ja mõnusad. Erilise kiidumõmina kutsuvad esile suured ja lopsakad sibulalohud, mis on samamoodi kuumas parasjagu karamelliseerunud ja kenasti maitsestatud – ausalt pole nii suurte latakatena serveeritud grillsibulat varem kohanudki! Rukola- ja peedilehekesed annavad kõigele veel ekstra värskusekihi ja suurendavad kiitmisindu.

Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial on ülimalt püsti, tomatipunane ja lehvitab Itaalia lippu! Praepöidlal on aga kahestumine. Köögiviljade osas tuleb öelda et tulemus on 5+, aga vaata liha mõttes läks see külastuskogemus küll üsna metsa. Nii et kas ma nüüd siis soovitan seda kohta? Nohhhh, võibolla kõige päris-päris itaaliapärase osas on nad supermeistrid, aga liha ma ei soovita sellest puhvetist otsima minna.

Oma Kohvik (Narva)

Narva pole küll kõige suurem linn, kuid mõnda asja on keerulisem leida kui teisi. Fama keskuses tegin ikka õige mitu tiiru, leidmaks üles puhvetit lapsikuvõitu nimega Oma Kohvik.

Leidmist ei teinud kuigivõrd lihtsamaks ka infoleti näitsik, kes suunaküsimise peale teatas püüdliku pehmeaktsendilise naeratusega, et „ootsee ja pjaremaale“, näidates seejuures käega vasemale. Noh vasemale ma siis läksingi, kuni lõpuks leidsin enne tagumist väljapääsu tibatillukese letikese, mis häbelikult nurga taha peitus.

Õnneks selgus, et lisaks leti ees olevale kahele pisilauakesele oli neil ka omamoodi rõdu, millel leidus kohta nii umbes paarikümnele inimesele. Madalas katusealuses ruumis lõugas küll kõlar otse pea kohal ja alt tõusis üles intensiivseid toidulõhnu, kuid pole viga, elame üle ja vaatame, mis sellel puhvetil meile pakkuda on.

Veebimenüüs nähtus küll vaid infovaene rida: „Päevasupp“ (2.00), kuid küsides selgus, et valida sai tervelt kolme nimetuse vahel, millest võtsin siis borši. Selle saabumiseks kulus napilt kümme minutit, mille jooksul jõudsin imetleda ettekandjapiiga oravalikku väledust, millega ta mööda kitsast treppi üles-alla sebis.

Supi visuaalne mulje paistis küll kenake. Sügavas mustas kausis olev ports oli küll ehk väheldane, kuid kenasti kontrastselt erkpunane. Omaette kiitust väärib see, et hapukoort polnud lärtsatatud toidu sisse, vaid seda pakuti eraldi kausikeses. Samas alustaldriku serval leidus ka soe, pehme ja magusavõitu saiake. Borši kodumaal Ukrainas on pampuškade pakkumine supi kõrvale loomulik osa ja seega tuleb vähemalt serveeringut pidada suurepäraseks!

Suptšiku maitse ja konsistents oli samuti vääägagi hea – piisavalt happeline, et hoida supi värv ergas ja panna maitsepilt särama. Peenelt lõigutud peedi, sibula, porkna ja liha hulgas köitsid pilku vähesed erkrohelised hakitud lehed, mis võisid olla nt peedipealsed või ka hapuoblikas (väga tavaline Ukraina köögis). Peatasin möödasibava ettekandja ja küsisin, et ega tal pole aimu, mis need olla võivad? Paraku aga selgus, et siin majas ei pakutagi koha peal tehtud sööki, vaid kõik tuuakse kuskilt kesksest köögist. Toidu kvaliteeti see nüüd küll ei vähenda – eriti supi puhul – kuid võimaluse midagi üle küsida nullib ära küll.

Praena valisin šnitsli, täpsemalt nii nagu veebimenüüs kirjas: „VIINI ŠNITSEL kartuli ja salatiga“ (veiseliha-versioon 6.90 eur). Tõsi küll jällegi selgus et veebi- ja päris-elu on kaks veidi erinevat asja. Tellimise hetkel küsis letitagune neid, et kas ma soovin ka liha kõrvale midagi, et vaikimisi kuulub sinna vaid salat ja kaste. Otsustasin segadusse aetuna bataadi kui lisandi kasuks (3.00), kuigi tegelikult olekski ju minu jaoks parim ilma ballastita praad.

Praetaldrik jõudis kena ajastusega – 20 minutit peale tellimist ning nägi välja kah päris kenake. Šnitsel ei olnud küll niiii lai ja latakas, nagu viini šnitslilt ootaks, kuid noh, teeme ennem hinnangut tutvust sisuga. Paneering irdus lihast, maitses veidi magusalt, kuid oli piisavalt krõbe. Ülipeeneks tambitud ja samavõrra pehmeks küpsenud loomaliha paneeringukihtide vahel oli asjakohase mõõduka maitsestusega.

Magus-hapu hapukapsas. Magus-vürtsikas kaste koosnes lihtsalt omavahel kokkusegatud majoneesist ja tšillikastmest. Kuna bataadid oli juba oma olemustelt ka magusad, siis hakkas see läbiv magusanoot juba tüütama, kuid õnneks polnud seda kõike just liiga palju ... pealegi sai ju bataadid kenasti taldrikule endast maha jätta (jälle küsisin veidi hämmeldunult endalt, et miks ma nad tellisin?)

Kokkuvõte sedapuhku mõõdukalt positiivne. Supipöial on vägagi püsti, kiites ukraina traditsioonide järgimise eest. Praepöial pole küll sama positiivselt meelestatud, kuid siiski pigm püsti kui pikali. Seda puhvetit võib soovitada küll – kaubakeskuse nurgakeses süües leidus pesake, milles on aja- ja rahakulu kenasti kooskõlas toiduelamusega.

---

lugu ilmus siin

Chicago 1933 (Tallinn)

Pühapäevaõhtu on restoranikülastuseks hea aeg – kliente pole ülemäära palju ning ooteajad seeläbi mõõdukad. Chicago 1933 nimeline asutus, mille ameerika 1930’test inspireeritud sisekujundus loob väga intiimse ja mõnusa äraolemise – väga oskuslik valgustus-skeem loob iga laua juurde väikese sooja valguspesa, jättes ülejäänud ruumi hämarusekardina taha.

Sätin end näiliselt ahtakesse, tegelikult mugavasse nahksesse istmepessa ümmarguse laua ümber, sooritan moodsa aja riituse ehk paduformaalse koronakontrolli ning annan sisse tellimuse. Jälgin kõrvallauas joviaalselt jauravaid, kuid siiski ontlikke rootsi härrasmehi ning vajun mõnusasse puhkerežiimi.

Esimeseks käiguks polnud valikut ning võtsin selle maja ainsa supi ehk rameni (9.-EUR). Ehh, no ei ole ma eriline ramenifänn, no ei ole. Mõte kausitäiest nuudlitest ei ole osa minu kulinaarsetest fantaasiatest. Aga olgu, vaatame mis sellel köögil siis pakkuda on.

Umbes 10 minutiga jõuabki kausitäis minuni ning selgub sellise ülimalt lakooniline kohtvalgustuse miinus – toidupiltide tegemiseks pole see üleüldse sobilik ... aga noh, 30’te aastate USA’s ilmselt ei tegeletud massilise toidupildistamisega :)

Aga see ramen, see kas teate oli hea! Lausa väga hea! Ramen algab ju puljongist ning see oli üks ütlemata mõnus kraam – kuum, vürtsikas, rammus, kergelt röstine ning maitseküllane. Taolises raamistiku mõjusid isegi nuudlid isuäratavatena. Võrreldes paljude muude ramenipakkujatega oli siinne sooritus küll lisanditevaene – ei mingeid marineeritud-krõmpsuvaid-edevaid lisandusi – kuid ikkagi oli see kraam supermaitsev. Kausi lõpuks olid vürtsitšakrad kenasti õhevil ja nina kergelt vesine, see on aga märk heas mõttes teravast elamusest.

Teiseks roaks valisin „Grillitud tuunikalafilee sooja salatiga (Tuunikala / Varajane kartul / Paprika / Sibul / Tsukiini / Ürdiõli / Tšilli / Küüslauk / Granaatõun / Salat)“ (18,5 EUR). Selle ooteajal oli rootsi härrade juurde saabunud nende daamid, kes oma joviaalsuses ja klaasitõstes ei jäänud meestest maha, tehes seda vaid veidi elegantsemalt ning heledahäälsemalt üle saali naerdes.

30 minutit tellimusest ning kohale ujus ka see kalake, kenas meedium-küpsuses, vähese pestokihi all ja granaatõunaseemnetega dekoreeritud. Alguses veidi ebasobivana ja –mugavana tunduv sügav kauss osutus selle roa söömiseks siiski kohaseks. Nii haaras kahvel läbisegi rohelisi võrseid, üle panni käinud köögivilju kui praekartuleid – sooja salati mõte sellest ju seisnebki, et sa ei noki asju ükshaaval lahti vaid lased eri maitsetel ja tekstuuridel suus kohtuda.

Prae esitlus taolises vormis (ja valgustuses) on jällegi ülimalt niru visuaalse struktuuri mõttes ning toidupildistamise seisukohast, kuid see pole ilmselt selle maja jaoks prioriteet. Selles mõttes lausa kahju, sest meie praeguses toidu- ja kassipiltide küllases sotsiaalmeedias mõjuksid kundede tehtud kaunikesemad pildid hea marketingina. Sest toit on siin majas ju taolist turundamist väärt!

Kokkuvõte seekord üpris ja üpris positiivne. Supipöial on päääääris püstakil, praepöial veidi vähem, kuid samuti püsti. Seda puhvetit sünnib soovitada küll, selle köögi käekiri on küll lihtne, kuid maitseküllane.
---

lugu ilmus siin

Kastrul (Pärnus)

Septembrialguse ilmad on heitlikud ning sedapuhku jahedad. See piiripealne jahedus mängib tänases loos üsna olulist rolli ning kahjuks mitte just parimas suunas.

Viimati kui Pärnus käisin, soovitati mul minna üle vaatama ühte uut kohta jõe ääres, nimega Kastrul. Hoooo, seda ei pea mulle kaks korda ütlema – Pärnu jõe äärde mille iganes rajamine on olnud ammu ja paljudel jutuks, kuid asja pole neist mõtetest enamasti midagi saanud.

Kuna oli endale asukoha selgeks teinud, kõndisin alguses pisut nõutult ringi, sest ... maja on küll õige, aga õiget silti jõe poolt vaadates silma ei hakka. Astusin siis sisse Kohvila nimelisse asutusse ja tuleb välja, et tõepoolest samas majas tagapool on ka otsitav puhvet. Olin 10 minutit tagasi avatud kohas vist esimene kunde, majarahvas sagis alles asju sättida, sestap küsisin, et kas võin ka õues istuda? Võib küll, kuulsin vastuseks, kuid see oli viga.

Tellimuse sain küll üsna kohe antud, kuid edasine läks venima. Esimeseks roaks valisin maja ainukese supi rameni (5.-). Piiga võttis tellimuse vastu, kuid kappas hiljem tagasi, et kas soovin seda kanaga või lõhega – valisin viimase ja jäin ootele. Alguses polnud väga vigagi – vaade jõele ning mereõhuga segatud jõelõhna nuusutamine aitas aega viita.

Supp jõudis minuni 20 minutit peale tellimist, mis on üsna kentsakas. Ramenit ei hakata keetma kliendi tellimuse peale, vaid tõstetakse kokku varem valmis komponentidest, või olen ma asjadest valesti aru saanud? Aga no olgu, kausitäis nägi välja kena vähemalt, visuaalse poolega on kõik korras.

Maitse osas aga – selle toidu peategija peaks olema puljong, millesse lisatakse siis nuudlid ja mis iganes lisandid. Ehk siis see peategelane peaks olema muljetavaldav ... aga see kraam ei olnud. Leige nii temperatuurilt kui maitselt. Nuudlid – noh need on nuudlid, mis seal ikka. Mõned lisandid – marineeritud sibul ja ingver, päikesekuivatatud tomatid ja suhkruherned – olid küll asjana omaette maitseküllased, kuid see ei päästnud suurt pilti. Ka lõhekala oli nullmaitsestusega, nii et supisooritus oli üsna ilmetu. Panin maitsvamad lisandid nahka, lükkasin kausi enamike nuudlite ja nüüdseks juba külma puljongiga endast eemale.

Ahjaa, veel üks pisike detail – rameni juurde peaks vaikimisi kuuluma pulgad, neid siin majas aga lauda ei toodud.

Ajapikku hakkas külm naha vahele pugema, tõmbasin õhukese tuulejope hõlmad endale tihedamalt ümber ja ootasin. Ootasin. Ootasin.

Kui täis oli saanud tellimise hetkest 45 minutit, tõusin püsti ja astusin ruumi sisse, küsimaks et kas mind on ära unustatud. Täpselt samal hetkel hakkas aga sama piiga köögi poolt liikuma, minu tellimus käes. Oehh, läheme siis pealegi tagasi jahedasse tuulisesse õue.

Praena olin tellinud veise sisefilee (15.-EUR). Välimuse mõttes oli jälle kõik üsna kenake, visuaalne struktuur kenasti välja mängitud, värviküllased köögiviljad, kaste ja liha kõik kenasti paigutatud ilma kunstilise ülepingutuseta.

Liha. Alustame sellest et mõnes majas küsitakse kliendi soovi küpsusastme kohta, siin ei küsitud. Mõnes majas tuuakse koos lihaga ka korralik lihanuga, siin ei toodud, hakkama pidi saama tavalise lauanoaga. See-eest lõhnas ja maitses see lihatükk kenasti elusa grilli järele ning küpsusaste oli üsna perfektne ... kuid vaatamata sellele polnud liha kuigi pehme, ilmselt oli eelnev laagerdusaeg liiga lühikeseks või suisa olematuks jäänud.

Veinikaste koos selles ulpivate seedermänniseemnetega oli päris kena maitsekooslus. Värviline lillkapsas, krõbe kalekapsas, närvutatud porgandiribad – polnud viga ju noilgi, kuid maitse mõttes neil midagi pakkuda polnud. Iseenesest mõistagi tore, et dekoor on pigem köögiviljane, mitte kartulikuhil.

Kokkuvõte on seekord jahe igas mõttes. Supipöial jääb horisondist kõvasti allapoole – maitsevaest ramenit ei oska ma küll kuidagi heaks kiita. Praepöial vaatab veidi rõhtasendist kõrgemale, kuid ilma liigse entusiasmita. Kas ma aga seda puhvetit soovitan? Nohhhh, nii pikka ooteaega ei olnud pakutav toiduelamus küll väärt.

---

lugu ilmus siin

Teatrikohvik (Pärnu)

Vihmane ja jahe augustilõpp õhutab otsima sooja kõhutäit. Pärnu Endla teatri juures tegutsev Teatrikohvik näis oma veebimenüüs just selliseks kosutuseks sobivat, mitmed nimetused siit mõjusid kutsuvate ja isuäratavatena ... kuid kõigest järgemööda.

Pärastlõunasel ajal sisse astudes olin saalis sisuliselt ainumas klient. Suurtest klaasakendest hoovav valgus ja helge vaikne salongimuusika peidetud kõlareist lõid suurpärase atmosfääri. Esitasin letis oma tellimuse ja telefoniekraanil koronapassi (mida siis ilmselt sisseehitatud laserskänneritega piiga kiirelt kõlbulikuks tunnistas) ja istusin maha.

Imetlesin vaikselt vaadet ... kuni saabus esimene negatiivne signaal. Ettekandja tuleb ainukese kunde poole, käes kaks taldrikut. KAKS, Karl! Ühele inimesele, Karl! Korraga! Mujal linnades juhtub sellist hoolimatust harva, Pärnus on see aga pigem reegel kui erand. Ma mõistaks, kui personal oleks ülekoormatud tellimustest, et sellist viga tehakse, aga tühjas saalis!

Kordan siis jälle oina järjekindlusega üle – eeldades et ehk loeb seda ka Teatrikohviku seltskond ja võtab õppust – kahte käiku ei tooda korraga lauda! Mitte. Kunagi. Punkt. Sedasi tehes te näitate, et teil on kundest poogen, et las sööb jahtunud praadi, hea et talle üldse midagi ette antakse. Teine käik tuuakse lauda siis, kui ollakse veendunud, et klient on esimese käigu lõpetanud. Väike detail, aga näitab hoolivust kliendi suhtes. Oehh, räägi nagu seinale.

Esimeseks roaks olin siis valinud „prantsuse sibulasupp krõbeda juustusaiaga“ (5.-EUR). Nohhhh. Alustame sellest, et juustukattega saia ülessoendamine mikrolaineaahjus on väga halb mõte, sest tulemus on nahkne ja vintske. Mitte krõbe, vaid tallanahkne. Sibulasupp – njaaa, selmet olla kuldne ja karamelliseerunud, täidlane ja kreemine, on selle köögi nägemuses sibulasupp hapukas ja pruun. Noh ütleme et ta polnud halb, aga üsna maitsevaene, tehtud ilmselt lihtsa vee, mitte puljongi peal. Kõikvõimalikest nippidest, millega seda olemuslikult lihtsat talupoeglikku suppi saaks õilistada, ei hakka ma rääkimagi.

Teiseks roaks olin samuti oma kujutluspildis valinud midagi lopsakalt maitsvat: „teriyaki glasuuris sea sisefilee vokitud köögiviljadega“ (8.-EUR). Toidu sissejuhatus ehk välimus oli eeskujulik, värvirõõmus ja asjakohase dekooriga (must ja valge seesam annavad alati hea kontrasti). Sisu oli aga paraku üsna vastupidise märgiga.

Sea sisefilee on õrneim osa vennaihust, mille kohtlemine peaks olema delikaatne ja täpne nagu juveliiril, aga need kolm väheldast seibi olid üsna väärkoheldud. Üks jupp kolmest oli tõsi küll, üsna parajas küpsuseastmes, teine juba ülemäära kuuma näinud ja kolmas suisa kummiseks küpsenud. Selmet anda kiiret särisevat kuuma, oli liha saanud pikka ja aeglast sooja ... ning omakorda söömise hetkeks narrilt maha jahtunud.

Teriyaki glasuur peaks olema glasuur! Rõhuga sõnal rammus kleepjas kiht, mis katab lihatüki oma maitsve tihkusega – siin oli aga igale tükikesele lisatud tilgake kastet ennast, mitte aga glasuuri. Kas te teate, misasi on glasuur? Ei?

Vokitud köögiviljad olid ainsad asjad, mille valmistamise tehnoloogias ma ei vaidleks köögiga – kiiret kuuma näinud, prasjagu krõmpsjad, mitte toored või üleküpsenud. Aga – oh kurbust – nad olid maitsetud. Tsiba ingverit, mõni küüslauguke, seibike tšillit – mõne lihtsa lisnadiga saanuks selle maitsepildi säravaks. Aga ka siin oli köök otsustanud minna maksimaalse lihtsuse teed, mis paraku pole alati voorus. Alamaitsestamine on sama niru tegu kui ülemaitsestamine.

Kokkuvõte on seekord niru mis niru. Supipöial on mitte küll päris sorgus, kuid siiski pigem horisondist allapoole. Praepöial osutab aga üsna otsustavalt alla, noh kui mitte kuue, siis seistme peale. Kas ma seda puhvetit soovitan? Ei mitte – keskpärane köök ja üleotsa teenendus ei pane mind küll seda puhvetit enam külastama.

---

lugu ilmus siin

Olde Hansa (Tallinn)

No seda ei pea ilmselt kellelegi seletama, et kuskohast peaks otsima Olde Hansa nimelist toidupesa, eksju onju? Mõnes mõttes on tegu ju puhtaima turistilõksuga kogu oma kontseptsiooni mõttes, kuid tavaliselt kaasneb sellega ka mingi negatiivne renomee, mille kohaselt pakutakse otuvõitu välismaalastele kalli raha eest mingit suvalist jama. Aga vaata seda pole see pesa kohe üleüldse mitte, see maja pakub väärtelamusi. Kallilt? Jah. Aga ma arvan, et see on õige asja eest makstud raha. Kuid laseme nüüd pöidlatel kõneleda.

Satun siia terassile vihmasel augustiõhtul, kuid vaatamata sellele on turistirahvast nii ümberringi sagimas kui ka laudade taga palju. Õnneks leidub vaba lauake ja vaatamata kiirele tempole toimub kõik edasine üsna ladusalt. Iga kord, kui toimub kliendiga kontakt, on ka selge, mida see maja eelkõige pakub – head teenendust. Kõik need seletused toitude juurde, väikesed vestlused, mitmes keeles visatud olmenaljakesed – kõik see võib ju olla õpitud, kuid jätab väga hea mulje. Isegi kui protsess võtab aega, saab see kõik kergelt andeks antud.

Esimeseks roaks valin „Krahwi metsaseenekeedus“ (7.40). Supi laudailmumine võtab 20 minutit tellimise hetkest, kuid tulemus on efektne. Serveerimiseks kasutatakse grapenit – keskaegset kolme jala peal olevat keraamilist potti, mille käepidemesse on lustlikult torgatud lusikas. Poti sisuks on tihke seenesupp, mille kreemises leemes hulbib eri fraktsioonis seenehaket, pakkudes mõõdukalt maitsestatud ja niiiii intensiivselt seenelikku elamust, et võib oletada ka mingit trikitamist ... aga see pole oluline – kogu supp kaob lusikakaupa ja mõnuledes jäägitumalt.

Koos supiga serveeritud soe ürdisaia tükike ja huvitavalt teraline-kohupiimane määrdeke on kah täitsa tore lisandike, kuid saiasöömine pole minu lemmiktegevus :) Määrde ürtide hulgas oletan piparmünti, kuna see segu mõjub kuidagi kargelt ja jahutavalt, kuid lauda toimetav noorsand ei oska seda väidet kinnitada.

Teise roana valin „Kalamarjamägi mooritud lõhel. Suure kuldse tera ja kuningliku mekiga lõhemari, hõrk lõhekala, panni kook juustu ja safraniga.“ (26.40) See kraam jõuab minuni 35 minutiga. Üsna kuninglik näeb see taldrikutäis välja küll, eelkõige tihkelt kalamarjaga kaetud kalapala tõttu. Veidi süvenedes paneb tunnustavalt noogutama see, et fileesse oli tehtud pikisuunaline sisselõige selleks, et seda va kalamarjakest mahuks sinna rohkem, mitte ainult õhukese kuhjatisena pealispinnale. Kala ise oli nullmaitsestusega ja nö „veriküpse“ (kui nii saab kala kohta öelda), kuid koos soolase üliintensiivse kalamarjaga moodustas see perfektse kombo. Kala ja –marja kooskasutamine on praktiliselt alati õnnestumise garantii ja nii toimis see ka nüüd.

Panni koogi nime all pakuti ümmargusi juustugratääne, mis maitse ja tekstuuri mõttes tundusid sisaldavat ka kartulit, kuid kartul ei peaks ju selles keskaegses köögis esindatud olema? Magus marineeritud salat pakkus jällegi ülitiheda maitseelamuse, millest parima osa andis pirni rõhke värskus. Isegi valged oad kastmes tegid imemõnusa kreemika paituse keelele ... ning omamoodi hoolimise musternäidisena oli noale-kahvlile lisaks prae juurde serveeritud ka lusikas, millega seda kastet taldrikult kätte saada!

Kokkuvõte saab olema nurruvalt rahulolev ja kõikekiitev. Supipöial on tikksirgelt püsti, tänades küllusliku seene-elamuse eest. Praepöial kummardab ja heiskab oma püstmasti suure lipu, millega teatab – see maja oskab nii ülihästi süüa teha kui ka seda parimal moel pakkuda. Vaatamata turismitulvale kestis kogu sooritus minu jaoks vähem kui tunni ning see oli parim tund sellest päevast!

---

lugu ilmus siin