Baklažaanikrõbedikud

Millal te viimati valmistasite midagi baklažaanist? Või noh üleüldse kasutasite seda lillat pontsakat viljakest. Oota, veel lihtsam küsimus - millal te nägite seda kasvõi kellegi ostukorvis? 

Novat, seda ma räägingi! Ja teise suupolega paotan, et ega ka ma ise seda just tihti ei kasuta oma kokkamistes :)

Aga igatahes laveerisin hiljuti poeriiulite vahel nagu täissöönud maamesilane ristikuõite ümber ... et no kas isutab midagi? Ja mingi kummalise uitmõtte ajel maandusid mõneminutiste vahedega korvi nii baklažaan kui panko.

Ah et mis on panko? See on sihuke riivsaia eriliik, mille struktuur on helbelisem ja mis annab kauemkestvama ja krõbedama kooriku praadimisel.

Sel moel ma jõuan muidugi varsti sinnamaani, et küsin: kas te teate, misasi on pann? Ja alustan pikka ning lohisevat vastust, et: "vaadake ..." (kaudne vihje ilukirjandusele :) )

Aga lühidalt - teil on vaja kolme taldrikut. Ühel jahu, teisel lahtiklopitud muna ja kolmandal panko.

Baklažaani lõikate paari-kolme millimeetristeks viilakateks (ei koori teda enne, eksole? ja eelnevalt soolata/nõrutada pole ka vaja, need viljad EI OLE enam kibekad). Kergelt maitsestada soovitan ma nii viilakaid kui ka paneeringu-osiseid, nii tuleb maitse parem ja ühtlasem.

Paneerite ja praete korralikul kuumusel kuni kuldpruuni koorikuni. Ja ennäe - see käsnjas ja maitsetu viljake muutub meeldivaks, maitsvaks, pehmeks lihavaks sisuks krõbeda kooriku sees! Noh ja kas see pole just see, mida igasugse paneer-praadimise juures ootamegi?

Soovi korral võib serveerimisel lisada väikese törtsu majoneesi või teie lemmik-kastet igale viilakale ja valmis ongi ülimalt lihtne, kuid samavõrra mõnus taldrikutäis snäkke.

Ära kulus seekord:
- üks keskmine baklažaan
- supilusikajagu jahu
- kopsakas muna
- supilusikatäis pankot
- törts õli praadimiseks

Maksumus: kokku vast u 2.-EUR? Ajakulu - 10 minutit. Tulemus - taldrikutäis kergeks hommikusöögiks või kasvõi sakummiks sobivaid ampsakaid.

Kolme juustu rull paprika ja singiga

Lavašš on üks igavesti väärtuslik leiutis. Noh umbes nagu tapeet siseviimistluses - lükkad aga uue tapeedi seina ja kõik on justkui uutmoodi ja värske. Lavašš võimaldab sul samamoodi saavutada uusi ja värskeid toiduteostusi. Või noh kuidagi niimoodi, saate aru ju küll!

Üks lihtsamaid võimalusi mingi uudne snäkk lauda panna on keerata mingeid kiireltküpsevaid asju lavaši sisse ja saadud rullid ahjust läbi lasta. Noh ja kui me räägime millestki kiirest ja maitsvast ahju kontekstis, siis räägime me ju tegelikult juustust, kas pole?

Nö baasjuustuks soovitan ma alati kasutada toorjuustu - määrides selle kraami lavašile, saavutame parima vundamendi edasiseks. Kuna see kraam on aga üsna mage, siis edasi on vaja lisada midagi soolasemat ja vürtsikamat (või noh keegi ei keela ka magusamasse suunda kõndida, aga lihtsalt mina ei kõnni toda rada pidi, las see jääb teistele). 

Minu valikuks oli seekord sinkvorsti viilud soolasuse andmiseks, paprika mahlasuse ja veidi tšillikastet teravuse jaoks. Harilik riivjuust annab tihkust ja mozarella mõnusat pehmet venivust - noid hurmavaid pikki juustunõresid, mis nii efektselt portsu etteandmisel venivad nagu maitselubaduste niidistik.

Rullid lõikasin pooleks, et nad kenasti ahjuplaadile mahuks, otsad torkasin hambaorkidega kinni, et juust liiga palju välja ei valguks. Pintseldasin rullid munaga üle, raputasin veidi musta ja valget seesamit dekooriks ja kõmdi ahju. 30 minutit ja valmis!

Ära kulus:

- kaks lehte lavašši

- üks suur totsik kodujuustu

- kaks pätsikest mozarellat

- suur peotäis riivjuustu

- pakendijagu sigiviile

- kaks paprikat

- üks muna ja lusikajagu seesamiseemneid dekooriks

Ajakulu: ettevalmistus 10 min, küpsemine 30 min. Maksumus: oletan et u 6-8 eurot? Tulemus: paras ports neljale sööjale.

Praetud bataat

Juhul kui bataat on on sulle veel võõras loomake ning sa otsid veebist, et mida sellega võiks peale hakata, siis 99% tulemusi on ahju-friikad. Need on ju toredad asjad küll, kuid no kaua võib ühte ja sama teha, eksju onju!

Mina soovitan proovida neid ka praadida. Noh umbes nagu kartulit ... aga täiesti teistmoodi! :) Peamine erinevus seisneb selles, et kuna see magus oranž viljake küpseb kordades kiiremini ja muutub palju pehmemaks, siis ei saa teda samamoodi menetleda nagu harilikku kartulit (muuseas need kaks mugulat pole üleüldse omavahel sugulased, aga see pole hetkel oluline).

Mugul tuleb puhastada ja üsna õhukeselt viilutada - noh nii u 2-3 mm on optimaalne. Seejärel tasub viilakad kuskil kausis soolaga läbi segada ja jätta nii mõneks minutiks seisma - sool tõmbab veidi vedelikku välja, mis on oluline järgmiseks sammuks.

Vähemalt minul meeldib bataat kokku mäkerdada ka õhukese riivsaia kihiga. Kuna bataadi enda viljaliha on väga pehme, siis saab sel moel pinnale moodustada veidi krõbedamat koorikut.

Noh ja praadimise protsess ise ongi nüüd see peamine erinevus. Kui kartulit saab praadida tervet pannitäit korraga, seda vahepeal kaane all hoides ja siis üsna julgelt segasummides, siis baatat on hell nagu preilike - ta tahab individuaalset ja õrna lähenemist. Ehk siis pannile tuleb nad laduda ükshaaval ja tegutseda üsna kiirelt.

Mina teen seda kahe panniga ja siis ongi tempo selline, et millegi muu jaoks kõrvalt eriti aega ei jää. Laod ühe kihi ühele pannile, kui ongi aeg teisel pannil viilakaid ümber pöörata. Soovitan nad peale pruunistumist korraks ka köögipaberile nõrguma panna ja siis suuremasse kaussi kuhilasse laduda.

Muuseas, praegu on võimalik saada juba täiesti suviseid kurke Eistvere aiandist (tellisin neid smartpostiga kaks kilokest endalegi koju) ja ega rohkem polegi väga vaja taldrikule panna :)

Supikana. Ümbermõtestatud supikana.

Kanasuppi teate? Et fötad shee kanha ja kheedad eine kleine shupp? Aga vaata supipkana käib täpselt vastupidi. 

Ostsin kimbutäie kanaoivakesi ja mõtesin, et mida ma nendega peale hakkan, et panen miski marinaadi sisse või kuidas. Aga kööki jõudes tabas inspiratsioon: supp + kana peaks ju omavahel kenasti kokku sobima või mis? 

Jäi segaseks? Panin koivakesed ahjuvormi, kallasin peale paari kulbi jagu lõunast ülejäänud suppi ja kupatasin nad koos ahju. Poole tunni pärast keerasin külgi, siis veel 15 minuti pärast ja siis veel korra. Lõpuks keerasin kuumuse miinimumi ja lasksin veel 15 min pealt pruunistuda.

Kuna supp ise oli selline krehvtisepoolne asiaat, siis mingeid maitseaineid ei lisanud. Arvestus väga lihtne - koivakesed imavad küll ühest küljest maitset endasse, aga teisalt keeb suppi ka vähemaks ning maitse muutub intensiivsemaks.

Novat, selline ta siis ongi - ümbermõtestatud supikana.

Tortilla-pirukas

Aastavahetus on üks neid kordi, kui toitu lihtsalt peab üle jääma, kas pole? Noh teate küll see vana rituaal või komme, et laud peab jääma kaetuks kuni hommikuni. Segu uskumusest majavaimudesse ja esivanemate hingedesse, kes sel moel saavad tulla kah pidusöögist ja soojusest osa saama jne.

Aga mitte see taust pole oluline, vaid alatine küsimus, et kuidas neid jääke kõige laisemal ja mõnusamal moel ära kasutada. Eks igaühel ole oma nipid, aga üks lihtsamaid on see - olgu sul alati käepärast paar tortillat! Või noh, lavašš täidab kah selle ülesande ära. Avatud pakk püsib külmikus kenasti kuni nädalakese, ilma et nende lameleivakestega midagi juhtuks.

Vormistad nüüd siis ahjuvormi seestpoolt kas küpsetuspaberiga või määrid õliga, vahet pole - peamine et vormi sisse pandav ei haakuks seinte külge. Sätid tortillad mööda vormi põhju ja seinu laiali, vajadusel kääridega aidates ja liigselt üles kerkivaid ääri trimmides.

Täidad nüüd tekkinud pesa enam-vähem omavahel sobituvate toidujääkidega, kallad peale munasegu, riputad pinnale riivjuustu ja virutad kraami ahju. Juhul kui leidub mingeid aromaatseid ürdikesi / pitsamaitseainesegu, siis raputad seda kah muidugi juurde, et ikka köögist häid lõhnu nõrguks.

Sõltuvalt selle lahtise piiraka paksusest küpsetad 20-40 minutit, kuni juust pealt kuldpruun ja valmis ongi. Lased suti jahtuda, lõikad lahti ja sööd täpselt siis, kui organism niipalju käima läheb, et tahkem tükk toiduks sobib.

See polnud nüüd küll mingi retsept, võite hämmeldunult noriseda. Noh ei olnud jah, see on lihtsalt selline laisa päeva nipikene, abiks rammestunud ajule :) Krõbedate servadega, suurepäraselt väljanägev, isuäratavalt lõhnav, mugav ja maitsev algus aastale igatahes!

Dranikud kõrvitsast

Et mismõttes, onju? Dranikuid - neid valgevene köögi uhkuseid - tehakse ju kartulist! Seda küll, muidugi, aga võib ju teisiti ka, onju eksju? Ja no olgu peale, kui tahate vältida tüli oma sisemise kulinaarse pedandiga, nimetage neid lihtsalt "kõrvitsakotletid juustuga" ja ongi kõik õnnelikud!

Mis on siis vahet kartulidranikul ja ükskõik mis muust köögiviljast tehtud kotletil? Peamine on see, et kartuli puhul võib lihtsalt toore riivitud kartuli ära maitsestada ja portshaaval üle panni lasta - kartuli enda tärklis ja tekstuur lubab sellel kenasti kokku jääda ja krõbeda kooriku moodustada. 

Muudest köögiviljadest, olgu need kasvõi porgand või suvikõrvits, samamoodi teha hästi ei õnnestu, sest tulemus ei taha kuigivõrd koos püsida. Seega tuleb lisada jahu ja/või muna. Ning ilu ja kaunima kooriku mõttes oleks soovitav kasutada paneeringut.

Aga aitab teooriast ja las ma jutustan teile, kallid kaimud, kuidas mina siis täna tegin. Võtsin tubli kamaka kõrvitsat ja riivisin jämedama riivipoolega ära. Maitsestasin, segasin läbi ja panin sõelale nõrguma. Sest vaata seda vedelikku tuleb ka siin vähemaks saada nagu kardulagi puhul, et tulemust saaks praadida, mitte ei hakkaks toimuma haudumine - need on erinevad protsessid ja seega ka erinevad tulemused, jaasno?

Senikaua riivisin peenema poolega kaks kopsakat küslaküünt ja tubli tüki kõva juustu. Lõin kaussi kaks muna ja kaks väheldast supilusikatäit jahu. Segasin kõik kenasti läbi ja jätsin ootele. 

Nüüd tuleb sõela peal kenasti tilkuma hakanud kõrvitsat tublisti muljuda ja mudida, et ta kenasti kuivemaks väänata nagu kord ja kohus. Tahendatud mass läheb sulpsti samasse kaussi, kus muna-jagu-juustu segu ees ootel ja ees ootab väike mäkerdamine. 

Läbisegatud mass tuleb pihkude vahel laiadeks lamedateks õhukesteks plätakateks vormida, raputades samal ajal peale riivsaia. See on paras nikerdamine, aga asja mõte on suurendada kokkupuutepinda panniga ning vähendada kotleti paksust, et ei tekiks olukorda, kus pealispind on juba krõbe, aga sees on kõik alles nätske ja toores. Kõrvits küpseb mõne hetkega, kuid muna ja jahu vajavad tiba kauem kuumtöötlemist.

Praadimisel on väike nõksuke - algushetk peab pann olema marukuum, et momentaalselt hakkaks tekkima koorik ning juust ja muu kraam ei saaks hakata seest välja voolama. Kuid täpselt samal hetkel tuleb tuli keerata miinimumi, et vältida jälle sedasama "pealt krõbe, seest toores" efekti. Kaks-kolm korda küljepööramist tuleb ainult kasuks, andmaks võimalust kuumusel võimalikult ühtlaselt oma tööd teha.

Praed ära ja serveerid meelepärase külma kastmega. Ta-daaaa - valmis ta ongi! Parim on mõistagi süüa kohe ja kuumalt, kuni koorik püsib krõbe ja juust sees pehme. Aga pole ta miskit häda ka külmalt haugata.

Minul läks mängu seekord:
- u 500 g puhast kõrvitsat (ehk u 700 g koortega)
- kaks keskmist muna
- kaks supilusikajagu jahu
- u 100 g vana kõvakstõmbunud juustu
- sool-pipar (vms maitseainesegu oma äranägemise järgi)
- riivsai paneeringuks

Ajakulu: maksimum 10 minutit ettevalmistuseks ja 20 min praadimiseks. Maksumus: 3-e eurokest võibolla (peamine osa sellest sõltub juustu hinnast). Tulemus: kerge lõunasöök neljale.

Aatrium Cafe (Tartu)

Tartu linnaservas asuvasse Lõunakeskusesse satub minusugune autovaba inimene nii umbes kord-kaks aastas. Seekord, jõulueelsel päevakesel tuleb veel eriti erakordselt hästi meelde, miks sinna minemine nii keeruline on – meeletu masinate jada, tiguaeglane liiklus ja umbetäis parkla. Õnneks on taksojuht rahuliku meelega inimene ja nii veeretame vaikselt jutupalli, kuni aegamisi läheneme.

Tuleb pattu tunnistada, et minagi läksin katkuajal kaubanduskeskusesse. Kingituse järele, mis muud. Aga no tõesti mujal seda konkreetset vajalikku asjakest saada polnud. Aga ühtlasi vaatasin veebist järgi, et kas mõni sealne puhvet oleks ka seda väärt, et sinna oma pöidlaid surada. Sest et noh, kuigi kirjas on neid toidukohti seal 25 (jaaaaa-jaaaa, kakskümmendendviis!), paigutub enamik neist minu jaoks mitte ihaldusväärsesse kategooriasse „tänavatoit“.

Hmmm, tundub et nähtus nimega Aatrium Cafe võiks siiski olla kohake, kus saab ka päris toitu. Panen pöidlad valmis ja sean sammud sinnapoole ning kohale saabudes heitun. Mõttes nüüd siis et ... söökla? Nime järgi kohvik. Oma ülilakoonilisel veebilehel lubab, et „Aatrium Cafe pakub sulle kohapeal valmistatud bufee valikut, mis on restorani tasemel.“ Ja tegelikult on siis vana hea söökla, kus sa võtad kandiku peale oma valitud toidud kokku ja maksad kassas kõik kenasti tüki/grammi pealt kinni.

Noh aga jätame selle vormi siis kõrvale ja vaatame pakutava sisu. Kui kogu ülejäänu valik on seinte peal kirjas, siis supi kohta pole kuskil poolt sõnagi. Plaanin juba lahkuda, kui märkan, kuidas üks proua endale kulbiga kuskilt midagi siiski kaussi tõstab. Noja näedsa, eksole ju nii, et kõik teavad, et siit nurgakesest saab suppi, onju? Üks termospotike keset kandiku liugraja kurvi, juures imepisike pabersildike „kana-riisisupp“. Kirjas on 100 g hind, tõsta endale siis palju tahad, kasvõi kolm kulbitäit. (Minul läks kokku 340 g, üldhinnaga 3,03 eur).

Liuglen edasi praeleti juurde ning palun endale eraldada „mango-grillkana filee“ (3.85 EUR), sinna kõrval panna „Vahemere köögivili“ (2.50 EUR) ja lisada ehk veidi kummalise – kuid enda – valikuna seenekastet (1.95 EUR).

Kassa juures pidingi siis elus esimest korda oma supikaussi kaaluma :) Maksin ära ja tatsasin, kandik käes, vaba lauda otsima. Restoraniväärilises cafe’s, tuletan meelde. Katkuajale kohaselt olid üle ühe lauad „reserveeritud“, aga ega sööjaid just ülemäära palju polnud nii ehk naa.

Mis siis toidu enda kohta öelda. Lihtne kodune supike, lubatud kanaliha ja riisi leidus kenasti, kartul-sibul-porgand lisaks. Leemeke parajalt ja koduselt maitsestatud, sool ja pipar ning ongi kõik. Ahjaa – supitirina kõrval oli võimalik endale kausikesse ka rohelist hakitud sibulat lisada (mida ma tegin) ja hapukoorekestiki supisse lätsatada (mida ma ei teinud).

Prae juurde liikudes – eeee ... mida mõtlete teie, kui lubatakse grillkanafileed? Kuldset koorikut? Röstitriibukesi? Ehk koguni suitsulõhnakest? Aga siin polnud midagi säänset. Lapikuks vajutet filee oli küll kenasti läbi küpsenud ja mangokihikese peale saanud, aga grill? Kus see oli? Kuskil mujal? Teises majas?

Vahemere köögivili kujutas endast kenakest raguud paprikast, sibulast, porgandist, suvikõrvitsast ja oliividest, kõik kenasti vürtsika magus-hapu tomatise kastmega läbi haudunud. Maitsev, pole midagi öelda!

Seenekaste – igati aus ja õige kraam, mõrkjas metsane kukeseenemekk oli kenasti ja ehedalt olemas. Jällegi – tubli sooritus, ehkki ilma igasugu „restoranipärasuseta“, kui selle all midagi erilist mõista.

Kuidas siis seda külastust kokku võtta? Supipöial kerkib rõhtasendist mitu kraadi ülespoole, ehkki eriti hõisata ei mõista. Praepöial vaatab mõtlikult taldrikule kokku tõstetud eklektikat ja kuulutab, et „kena keik“ ning kerkib ehk umbes samavõrra. Toidu osas liigset nurinat pole, kuid ikkagi – mida mõtles selle puhveti pidaja, kes pani sööklale nimeks cafe ja lubas restoraniväärilist toiduelamust?
---
lugu ilmus siin