Nautilus (Tallinn)

Meri ja mina oleme sõbrad. Igasugu mere- ja muu veeelukatega samuti. Noh selles mõttes et mina söön neid hea meelega. Kah mul sõprus, eks ole. Aga kui mulle satub silmapiirile mõni kalatoite pakkuv puhvet, siis üritan sinna ikka oma pöidlad ja keele torgata. Nüüd jäi silma Nautilus.

Kesknädala õhtul üsna inimtühjalt tänavalt sisse astudes üllatab see, et vabu laudu on üsna vähe ja et enamik laudkondi on ühtlasi naiskonnad :) Vaatamata külastajate rohkusele suudavad kaks nääpsukest teenindajat kõigega kiirelt ja sujuvalt toime tulla, tehes aeg-ajalt ka laudade juures peatusi ning seletades pakutava toidu kohta asjatundlikult.

Varasemalt veebist menüüga tutvudes üllatas veidi, et maja ainuke supp oli paigutatud rubriiki „baari snäkid“. Noh aga vähemalt ta on. Ja väga detailse kirjeldusega „Koorene kalasupp kappariga. Kergelt koorene supp lõhe, tuura, krevettide, karpide, kartuli ja kappariga“ (15.50).

Umbes 15 minutiga jõudiski kohale suur ja efektne kausitäis punatäpilist-porrurohelist supikest. Kõik tehnilises ülesandes kirjeldatud komponendid olemas. Leem küll intensiivselt köögiviljane (juurseller ja pastinaak?), mitte kalane, kuid maitsev. Lubatud karpiDE asemel oli küll karp üks tükk, aga see-eest suur. Krõmpsuvaid krevette kolm, aga ka need suured. Hernesuuruseid kappareid leidus siin palju ja nende hapukus sobis ootuspäraselt hästi. Üldiselt – ei midagi super-puper erilist, kuid maitsev ja mõnus kraam, mille sõin heal meelel viimse lusikatäieni ära.

Teise käigu valimisega oli keerulisem, põhiroa ridu oleks tahtnud mitmeid proovida, kui lõpuks peatusin sellel: „Grillitud kuldmerikogre filee kreemja spinati, spinatiželee ja sarapuupähklitega“ (22.50). Tellimise hetkel olin valmis, et mulle hakatakse soovitama ka erinevaid lisandeid, kuid sellist pealepressimist ei tulnud, mis on positiivne.

30 minutiga jõudis kohale ka taldrikutäis, mis nendesamade lisandite puudumise tõttu näis tühjavõitu, kuid mulle taoline lähenemine sobib väga. Toidu vähesust kompenseeris hiiglasliku kuhjaga selle tipptasemel kvaliteet ja maitse! Kalafilee oma grillitriipude ja krõbeda nahaga oli jalustniitvalt hästi maitsestatud ja perfektselt valmistatud. Seda juhtub harva, et ma juba esimese ampsu järel hakkan tunnustavalt ümisema ja peaga noogutama (jättes ilmselt kõrvallaudade rahvale väga veidra mulje), kuid siin ta oli – täiuslik maitse!

Kalafileede alla jääv spinatipadi tundus noa ja kahvliga menetlemiseks kohmakalt kiuline, meenutades pikkade roheliste niitidega läbikasvanud murumätast, aga ka see maitses oma juustuse-kooreses olekus lihtsalt fenomenaalselt hästi. Sarapuupähklipuru ei andnud siia juurde midagi maitse mõttes, kuid väike krõmpsuv tekstuurielement sobis siia siiski kenasti. Kõige maitsevabam ja mõtetum oli dekoorina taldrikule täpitatud tumeroheline spinatikreem, aga see ei vähendanud karvavõrdki üldist imelist maitseelamust.

Kokkuvõte nüüd üsna üdini positiivne. Nii teenindus kui köögisooritus oli kõrgtasemel. Supipöial ei loobi küll vaimustus-sädemeid, kuid on püstipoolel. Praepöial aga puhub kiidupasunad sirgeks ja taob aplausitrummi. Jah, odav see koht kahtlemata pole, kuid maitseelamuse mõttes on see väga hea elamus-investeering. Soovitan, kohe üliväga soovitan!

---

lugu ilmus siin

Päriskana saatus

Lõppude lõpuks see juhtus! Peale pikki aastaid, kui olen siin ja seal küsinud, et kuskohast võiks saada seda õiget, seda päris kana, saabuski ta mu juurde.

Noh olgu, ega mu otsingud pole olnud paanilised, plaanilised ega järjekindlad, aga ikkagi. Enamik vanemaid kulinaaria-huvilisi on alati noogutanud, et jaaaa-jaaaa, mäletan küll seda linnukest. Aga et kuskohast seda saada või isegi küsida, seda pole siiani keegi öelda osanud.

Et mis on siis erinevus? Kana amet on ringi joosta, siblida, joosta, nokkida, joosta, kaagutada ja muneda. Ja siis jälle joosta.

Broileri amet on lösutada. Võimalikult vähe liigutada, nokkida otse nina ette antud toitu. Kaagutada ja muneda ka, aga vata jooksmisega see tegelane ei tegele. Füsioloogia ei võimalda. Inime on ta selliseks aretanud.

Mäletan lapsepõlvest, kui linnaservas kanu pidav vanaema hakkas kevaditi rääkima, et ärme sel aastal kanatibusid võta, võtame broilerid! Et vaeva pidamisega vähem ja liha saab rohkem.

Vaeva osas ei oska ma rääkida, minu jaoks oli lapsena kanadele muru kitkumine ja aedikusse tassimine puhas lust. Aga muudatust mäletan küll. See muudatus toimus köögis.

Kui varem vanaema keetis kana vähemalt 3-4 tundi ning tulemuseks oli maruhästi lõhnav ja maitsev puljong, siis nüüd asendus pikk keetmine kiire praadimisega ja puljongit enam eriti ei tulnud.

Asi selles, et jooksukana - see päriskana - koosnes peamiselt pikkadest sinakatest jalgadest ja kitsukesest kollakas-sinisest korpusest. Sinakas sellepärast, et õhukese naha all polnud eriti rasvakihti ning liha oli tume ja lihaseline. Ning seda liha oli vähe!

Broiler seevastu on üks pontsakas tegelane, kes näeb välja roosa, rõõsa ja rahulolev (noh umbes nagu ma ise) ja liha on tal palju.

Ühtlasi seletab see grillkana fenomeni. Nõuka-ajastu lõpus tabas siinset kanti grillkana buum. Alguses vaid mõnes restoranis, hiljem juba ka poodides ja isegi omaette tänavaputkades tiirlesid grillkana karusellid ning pruunistuva kananaha maitsev aroom hullutas kundesid.

Asi selles, et ennem broileriajastus puudus selline mõistegi nagu grillkana! Sest seda pikakoivalist ja vintskevõitu jooksukana oleks olnud narrus grillida - kiirelt ta ei küpse ja liha tal ju praktiliselt pole! Aga nüüd näe oli lademes saada rammusaid, pehme lihaga, kiireltvalmivaid ja grillimisväärseid elukaid niipalju, et sai neid grillkaruselle igale poole toppida. Ja rahvas ostis, sõi nii et lõug tilkus rasvast ning oli õnnelik!

Oi neid lugusid võiks palju rääkida, kogu sellest kanagrillilõhnasest perioodist ja seda raamivatest jaburatest nõuka-oludest, kuid las need jääda hetkel kõrvale.

Igatahes tähendas see omamoodi broileri-revolutsioon puljongi-ajastu lõppu. Sest et brolierist saab palju liha, kuid päris vähe ja mitte kuigi maitsvat puljongit (sedasama puljongit ja kanasuppi, mida varem paranevatele haigetele jõuandjaks pakuti)

See otsustaski päriskana saatuse. Ja ma võin nüüd vaid kinnitada - sellest kanast saab VÄGA hea puljongi, kuid VÄGA vähe liha.

Lükkasin selle kiitsaka tegelase lõuna ajal värskelt-köetud ahju ning võtsin hilisõhtul ahjupoti välja. Kööki täitsid mõnus aroom, meenutused lapsepõlvest ja äkitselt saabunud arusaam grillkana-ajastust. Valasin selle kõik nüüd hommikul ekraanile ja serveerisin teile nostalgilise kulinaaria kastmes.

Pelmen (Tallinn)

Viru väravat tead Tallinnas? No vat otse sellest paremat kätt ümber nurga Vana-Viru uulitsa alguses on nüüd ... pelmennaja! Sa ei tea, misasi on pelmennaja? Või siis tšeburetšnaja? Blinnaja? Ja isegi mitte rjumotšnaja? Njaaaaa ... ega sa väga paljust pole ilma ka jäänud. Niimoodi tunti nõuka-ajal nö ühe-toidu-puhveteid, kus siis pakutagi praktiliselt ainult pelmeene või tšeburekke või siis noh seda va šnabili-vopskit :)

Ainult et kui toonased kohad olid enamasti halvas mõttes odavad, tihti ka püstijalapukkade ja spetsiifilise haisuga kiirsöögikohad, siis see puhvet siin on oma esteetika mõttes pigem ameerikalik dinery. Ainult et nõukogude / vene atribuutikaga seintel. Kas see praeguses olukorras just kõige mõistlikum on, jäägu hetkel kõrvale, mina vaatan seekord ainult kööki.

Ehkki astun sisse tööpäevalõpusel ajal ja enamik laudu on kasvõi osaliselt hõivatud, käib kogu protseduur väga kiirelt ja üliviisakalt.

Esimeseks käiguks valisin juba veebimenüüst vaadates „Kalaseljanka oliividega“. Hmmmm, veebis on selle hinnaks kirjas 3.20, kuid siin näen kirjas 5.50. Igatahes on kausike minu ees napilt 5 minutiga, hapukoor eraldi napakesega kõrval – plusspunkt sel moel serveerimise eest. Supike ise on üsna tihe, sibula, hapukurgi, kala ja oliivide segune. Leem on mõnusalt aromaatne, asjakohaselt kalane, piisavalt happeline ja üldiselt kenake. Tõi küll, kala ennast oli selles ehk vähem kui oodanuks ning seegi oli vaid lõhe, kuid üldmulje on siiski positiivne.

Teise käigu tellimisega tekkis väike tõrge – nimelt olin veebist otsustanud „Peipsi Kolja“ nimelise, koha ja suitsuangerjaga versiooni kasuks. Nüüd aga selgus, et sellist varianti siiski pole, kuid kalalise liini jätkamiseks sain siiski valida „Põhjanaaber (lõhe ja krevettidega)“. Küsimusele, et kas soovin 10 või 15 tükk, valisin esimese ja hinnaks kujunes 6.90.

Laudatoomisega juhtus järgmine apsukene – väikeses saalis oleks võinud ju näha, et ma pole oma suppi veel lõpetanud ... noh aga vähemalt ei toodud neid kahte käiku koos, vaid teine roog maandus u 5 minutit peale esimest. See minutike ooteaega, mis pelmeenikauss pidi jahtuma, pole väga suur patt.

Värske muruhakkega dekooritud pelmeenid näisid välja uhked, õhukese taignaga ja värsked. Ka siia juurde toodi hapukoor eraldiseisvana lauda – ja isegi pelmeenide puhul on see mõistlik! Seda enam, et need pelmeenid polnud ju mingid vägevad maitsepommid, mida peaks hapukoorega leevendama.

Hammustasin mitu pelmeeni pooleks, leidmaks nendest krevette, kuid otsingud polnud tulemuslikud. Ilmselt oli nii lõhe kui krevett nö hakklihaks muudetud, sest krevetilaadset maitset ma üldises kalases meeldivuses siiski tundsin.

Kokkuvõte tuleb vaatamata paarile väikesele viperusele siiski positiivne. Veebimenüü ja pärismenüü ühtlustamine on küll mõningane vaev, kuid välistab pettumuse, nii et soovitan sellesse panustada. Toidukäikude serveerimisel mõistliku ajavahe hoidmine vajab suhteliselt uuel kohal ka ehk veel treenimist. Kuid supipöial on mõõdukalt püsti ja praepöidlast pelmeenipöidlaks ümberõppimine on samuti rõõmsapoolne, sest toit oli ju hea! Soovitan, igatahes soovitan!

---

lugu ilmus siin

Kohvik Newton (Tartu)

Tartus Ahhaa keskust teate? Tubli, siis on teil ka selle puhveti leidmine imelihtne – enne kassat paremat kätt trepist üles teise korra peale ning siin ta ongi.

Tööpäeva lõpusel ajal sisse astudes oli suur söögisaal hõredalt rahvast täis ning leti ees pisuke järjekord. Jõuan enne tellimuse sisseandmist pilgu kilesse kaanetatud menüüst üle lasta ja veenduda, et see vastab veebisolevale versioonile – see on alati pluss, sest vastupidine variant kipub segadust ja pettumust valmistama.

Kõnnin siis letist antud numbriga lauda, istun maha, vaatan läbi klaasseina kõrvaloleva veekeskuse basseinis möllavaid juntsusid, näpin telefoni ja tunnen igavust. 15 minuti pealt mõtlen minna küsima, et kas mind on ära unustatud ... kuid mõtlen ümber, sest aega mul ju hetkel on ning inimkatse puhtuse mõttes tulebki vaadata, et kuidas siin majas siis asjad käivad.

Tjah, tuleb tõdeda et halvasti käivad. 20 minutit peale tellimuse sisseandmist tuuakse lauda vat just see, mida te pildil näete. Kaks käiku korraga. Kaks. Korraga. Karl! Korrrat, no kuskohas on elementaarne mõtlemine? Inimene ei söö kahte toitu korraga! Supp on ennem valmis, too supp ennem. Praad too siis, kui supp on söödud. Kas see kõlab raketiteadusena? Newton, mu eesel! See on sulaselge hoolimatus!

Aga olgu, toidust endast. Menüüs olev „Newtoni seljanka“ (6.-EUR) kõlab intigeerivalt – no näis, mis siis on ilmakuulse tegelase moodi tehtud seljonksis teisiti kui mujal?

See suur et – kus on lõhn? Ausalt ma pingutasin, kuid mitte mingit aroomi ma sel supil ei tundnud. Võimalik et oma osa mängis samal ajal meetrikaugusel distantsil intensiivselt lõhnav teine käik?

Aga ei, sel supil ei saanudki olla lõhna, sest tal polnud ka maitset. Hämmmmmmastav! Supi sisu oli ju ometigi korralik, lisaks viinerile ka mingit ahju/grillvorsti seibid, singikuubikud ja pikkadeks kiududeks keenud päris liha. Pisitillukesed hapukurgitükikesed petsid alguses silma, nii et pidasin neid kappariteks, aga see illusioon lahtus koos esimese lusikatäiega. Ei mingit seljankalt oodatavat happesust, isegi mitte piprapojakest.

Supi sisse ilma küsimata lärtsatatud priske lusikatäis hapukoor muutis niigi lameda maitselagedus veelgi mõtetumaks, nii et lükkasin pooliku kausitäie endast ohates eemale. Kui minusugune supisõber kausikest lõpuni ei söö, siis on see kraam ikka igav mis igav.

Praeks tahtsin tellida kauaküpsetatud seakülge, kuid see oli otsas – fikseeritud ja väga lühikese menüüga kohas seda ei tohiks juhtuda. Võtsin siis ainsa teise praenimelise asja „Kergelt vürtsikas lõheseteik valge oa ja mozarellasalatiga“ (11.50 EUR) – see oligi see intensiivne lõhn, millest supi juures rääkisin.

Noh olgu, selle roa puhul polnud mahajahtumine kõige suurem patt, sest enamik roast ehk siis spinatilehtede põhine salat oli niigi külm. Muigama ajav pisidetail – roa nimetuses on eraldi rõhutatud, et tegu on „valge oa salatiga“ - aga toidus oli kasutatud punaseid ube. Noh ilmselt olid need ka otsas :)

Aga kala ise oli aus, vastas ootustele. Aurus küpsenud ja sidrunipipra kooriku all palake maitses tõepoolest mõõdukalt vürtsikana. Aga ma pidin seda hakkama sööma jahtununa! Urrrr!!

Omaette laheda detailina oli selle kõrvale pandud pruunikspraetud lõikepinnaga laimipoolik – kas see nüüd midagi muud peale visuaalse efekti annab, selle üle võib vaielda, kuid silmailu on ka oluline. Koore-majo-kastmes maitses salatipadi kah päris kenasti, nii et põhiroaga võib rahule jääda.

Kokkuvõte kurvapoolselt kolmetine. Supipöial vajub hämmeldunult lönti – kuidas on võimalik liharohkest seljankast kõik lõhnad ja maitsed elimineerida, see on Newtoni vääriline nuputamisülesanne. Praepöial on ju iseenesest püstipoole, kuid selle positiivsuse nullib ära räme teenindusviga – kahe käigu korraga laudatoomine! Kas ma seda puhvetit siis soovitan? No ega ikka ei soovita küll.

---

lugu ilmus siin

Liana kohvik (Pärnu)

Maailm ei väsi üllatamast. Ja see on tore. Olen küll Pärnus sage külaline, kuid panin alles nüüd tähele Rüütli tänaval sildikest „Liana kohvik“. Tuleb aga välja, et see kohake on siin olemas olnud nüüd juba poolteist aastat.

Kohake on see tõesti, sest et tilluke. No kohe tibatilluke, lisaks letile mahub siia veel kolm tillu-lauakest ja akna äärde kahe pukiga istumiskohake. Siinsamas kohe lahtiselt ka kööginurgake, mistõttu ruum on toidu- ja kohvilõhna tulvil. Nagu kodukööki oleks sisse astunud või umbes sedamoodi. Nunnu noh!

Tunnistan, et ennem sisseastumist olin jõudnud visata pilgu nende FB-lehele ja nähes, et valikus on ka supp, tuli kohe ka otsus „siia ma lähen!“ Sest vaata need puhvetid, mis suppi kohe põhimõtteliselt oma valikusse sisse ei võta, on minu silmis sihukesed pooletera-tegijad ja neid ma külastan ainult siis kui tõesti muud teele ette ei jää.

Koha kogu menüü mahub ära seinale – täna ongi siin üks supp ja kaks nö põhirooga. Teen letis tellimuse ja kuulen vaikse rahuloluga, kuidas leti tagant liigub see köögipoolele koos asjakohase täpsustusega: „supp vii lauda ennem“.

Värskekapsa borš (4.-EUR) ilmub minu ette kokk-ettekandja poolt napilt peale seda, kui olen jõudnud maha istuda – ehkki peale minu on ruumis veel mitugi varast lõunasööjat, siis kulgeb sooritus siin puhvetis lihtsalt, omainimeselikult, kiirelt ja ladusalt – võrdlust koduköögiga mäletate?

Valge koorekuhilakese paigutamine otse supi sisse on ainuke moment, mille üle ma pisut pahaselt prääksun. Einoh, visuaali mõttes on ju kõik kena, koos rohelise muruhakkega näeb kausitäis efektne välja ja puha ... aga taaskord, järsku mõni / mina ei taha seda koort siia sisse?

Supike ise on lihtne ja kodune (taaskord!), kuum ja aromaatne, mõõdukalt happene ja seetõttu ka enam-vähem õige värvusega. Kogu maitsepilt on sellel priskel ja tihkel taimsel supikesel täpselt selline, et minusugune supisõber kühveldab selle tühjaks loetud minutitega. Eriti meelde ei jää, aga pigem siiski hea üldmulje. Ise oleksin ta mõistagi vürtsikamaks-happelisemaks timminud, aga ega see siin minu köök pole, onju!

Teise käigu valikul kaalusin kahe roa vahel, kuid kui proua lausus võlusõna, et: „see siin on vürtsikam“, siis langeski otsus „Pad Thai riisinuudlitega“ kasuks (maksumus oli vist 6.-EUR, jäi üles märkimata kahjuks).

Taaskord märgin rahulolevalt õiget ajastust – tänu ruumi väiksusele ja taustamuusika mitte liiga tugevale lärmile kuulsin, kuidas peale supi lõpetamist teatati kööki: „nüüd vii see Pad Thai lauda“. Taoline tähelepanelikkus näitab kundest hoolimist ning säänset asja tuleb alati kiita!

Kausitäis nuudleid ei ole asi, mida ma enamikel juhtudel endale ette võtaks, kuid seekord ületas tulemus ootused. Lisanditeks lill- ja peakapsas, harilikud ja kikerherned, veidi sibulat ja porgand, pisut maapähkleid ning silmale nähtamatu, kuid mõõdukalt tunda olev tšilli. Juhuslik jutukatke leti tagant ühe omainimesest kundega selgitas, et see ollagi siinse maja vürtsikaim roog ning et kokk alles õpib selle materjaliga töötamist. Minu poolt soovitus – andke kundele võimalus tellida erineva vürtsikuse taseme vahel – kiire vokkimine võimaldab väikeköögis iga portsu erinevaks tuunida. Mina oleks kindlasti palunud tuld juurde keerata, kuid ka praeguse versiooniga jäin ma niivõrd rahule, et kauss sai täiesti tühjaks söödud.

Ja nüüd see suurim ja positiivseim üllatus. Alles seda teksti tippima asudes ning puhveti kohta infot uuesti vaadates avastasin ma, et tegu on vegan-kohvikuga! No vaata siis seda ilu ja toredust. Elav tõestus selle kohta, et vegan-kööki saab ka niimoodi teha, et lihavabadus ei tähenda ühtlasi maitse- ja rõõmuvabadust! Käsi pihku selle eest! Kogu söögikorra jooksul ei tekkinud mul hetkekski tunnet, et nagu midagi oleks puudu. (ainult piiiisike küsimus tekib tagantjärele, et mis kooretaoline asi see siis supi peal oli?)

Kokkuvõte seekord täispositiivne. Olgu-olgu, supipöidlal pole just põhjust hiigelhüpeteks, aga supike oli aus. Praepöial on aga ülimalt rahul ja asjale kaasakiitev. Omaette positiivne lisakiht selle eest, et kohati väga väljasurevale Rüütli tänavale ikka midagigi tehakse ... ning et niiiiii tibatilluke kohake on suutnud siin juba üle ühe aastatsükli püsida! Nii et kas ma soovitan seda puhvetit külastada – oooojaaaaa!

---

lugu ilmus siin

Nobel (Narva)

Narva Astri keskuses on kolmanda korra peal end sisse seadnud Rahva Raamatu pood – otsige see üles, leiate ka kõnealuse puhveti. Muud orientiiri ma anda ei saa, sest veebipesa sellel kohal sisuliselt pole, ainult FB’s nõrk jäljeke aastatetaguste fotodega. Eks ta tänapäeval ole kentsakas küll niimoodi majandada, aga ju nad kuidagi toime tulevad.

Kolmapäeval pärastlõunasel ajal oli lisaks minu vaid üks lauatäis inimesi, mitsap mind pani veidi üllatama letitaguse proua teade, et: „meil on praegu suur tellimus, ootaeg on u 40 minutit“. Aga õnneks mul aega oli, nii et pole hullu, saangi veidi arvutis tööd toksida.

Proua kiituseks tuleb öelda, et ta küsis minu käest üle toitude serveerimise järjekorra. Ning ka seda, et tema ajatunnetus oli laitmatu – supp laekuski 35 minutit peale tellimust.

„Forelli-ahvenasupp kookospiimaga“ (7.-EUR). Taldrik suuuuuuur nagu suvitajanna kübar ja kreemise leeme pinnal jämedalt hakitud maitsemuru. Aroom on küll suhteliselt olematu – kookoskreem kipubki lõhnu lukustama, kuid maitse seda parem. Peenelt hakitud paprika ja porru, aedoad ja pontsakad forellitükid. Juhul kui siin nüüd ahvenat pidanuks olema, siis pidi see küll partisan-ahven olema, sest eranditult kõik kalatükid olid tublilt roosakad. Aga pole hullu, sest leem oli kenasti kalaga kontakti saavutanu, tihe ja maitseküllane. Mitte tilgakestki ei jäänud taldrikusse – ja see on hea indikaator.

„Kohafilee aurutatult mädarõikakastmega“ (14.-EUR) saabumisega läks kokku 50 minutit ja see praad oli ootamist väärt! Juba prae olemus – jääsalati põhjal kuhil vokitud köögivilju ning selle tipus kalakene – on minu meele järgi roog. Ei mingit ballasti, visuaalselt nauditav ning tagapihta veel maitsev kah!

Magushapud paprika-suvikõrvits-aedoad olid näinud värskeltja parajat kuuma. Külm õrnalt mädarõikane kaste sobis kenasti jääsalatiga. Kala ise oli suisa perfektne, mõõdukalt seesamiseemnete ja pipraga dekooritud, maitse värske, klaar ja suisa krevetine. Ilma liigse omapäratsemiseta valmistatud lihtne, aga oivalise tunnetusega valmistatud köögikunsti taies!

Kokkuvõte vägagi rahul. Supipöial on kenasti püsti, praepöial aga suisa vaimustuses. Minu sisemine kassloom lööb rahulolevalt nurru ja kiidab kalakunsti valdamist! Soovitan, kindlasti soovitan!

---

lugu ilmus siin

Literaadi kohvik (Tallinn)

Viru keskuse raamatupoodi teab vast igaüks. Noh vat selle poe nurgas on ka puhvet. Literaadi oma, nagu nimi väidab. Keskpäevasel tunnil sisse astudes on enamik laudu ka kundesid täis ja letitagustel noormeestel sebimist küll.

Kuna veebimenüüs jäi silma, et puhvetil on pakkumisel ka päris-toiduna arvesse minev „Selge kalasupp. Supp lõhe, valge kala, krevettide, köögiviljade, lehtkapsa ja tomatiga“ (8.90), siis selle ka tellisin.

Istusin ühe vähese vaba laua taha, üritades mitte kuulata kõrvallauas sädistavate verisulis piigade jutuvada ja süvenesin mobiilis uudisvoogu. Napi 8 minuti pärast astus laua juurde pikk lokkispäine noormees sõnadega: „siin on teie tellimus“. Tõstsin pilgu ja ohkasin. Njahh. Jälle. Uuesti. Ikka ja alati üllatust ja pahameelt valmistav vaatepilt, kui lauda saabub kaks rooga korraga. Teate mis, kulla Literaadi rahvas, ma ei hakka praegu isegi jaurama, et miks see on VÄGA vale. Küsige lihtsalt kasvõi mõne kogenud kelneri käest järele, kui teeninduskoolitusele panustada kohe üleüldse ei raatsi. Kahte käiku korraga ühele inimesele ette ei tooda. Punkt. Rasvane miinus läheb kirja.

Supike ise vastas enam-vähem kirjeldusele. Klaar tõepoolest. Kõik lubatud komponendid enam-vähem olemas (valget kala küll ei kohanud), krevette isegi hulgim. Aroom oli leemel üsna olematu, kontakti kalase poolega polnud see leem jõudnud saavutada. Maitse – põhiliselt soolane, kummalise metalse kõrvalmaitsega, justkui oleks siia sisse valatud ka mingit metallpurgis seisnud marinaadi. Nokkisin sellest krevetid-kalakesed välja – need maitsesid ju hästi ja olid väga kenas värskes küpsusastmes ning jätsin enamuse metall-leemest kaussi alles.

Teise käigu tellimisel tekkis segadus. Veebimenüüs nägin pearoogade rubriigis mitmeid huvipakkuvaid praenimetusi, kuid kohapeal praadide kohta küsides vastati: „Päevapraad on meil otsas“. Küsisin uuesti, et kas mingeid muid päris praelaadseid asju menüüs peale päevaprae pole? Noorhärra raputas pead ja viipas loiult seina suunas – et vot need toidud on valikus. Salatid ja pastad. Mhhhh. Noh olgu, tellisin siis spinati ja lõhega pasta ehk „Spinaci e salmone“, nagu tšekil kirjas (9.90).

Nagu mõistate, pidin seda pastat hakkama sööma juba jahtunud kujul (urrrrr). Suurim pluss – päris kapparite kasutamine. Aga see nüüd ka seletab veidi asja, miks nii esimene kui ka teine käik maitsesid pisut metalselt – kas mõlemasse oli läigatatud kapparite marinaadi? Igatahes jahe riivjuust jaheda (ent väga õiges küpsusastmes) pasta pinnal ei andnud enam mingit erilist efekti. Koorene pasta on lollikindel valik, aga üldiselt ka sama turvaliselt igav. Nii oli ka see roog. Oleks siin kasvõi paar keeret värsket musta pipart aromaatikaks peal olnud, oleks ma ehk selle taldrikutäie nahka pistnudki. Nüüd aga nokkisin kappari-lõhekese-spinatikese pasta vahel kokku ja jäi ka see taldrikutäis suuresti minust lauale.

Kokkuvõte tuleb jahe. Supipöial ja praepöial ei taha olla sunniviisiliselt kokku seotud. Protestiks selle vastu ja ka muu maitseigavuse tõttu jäävad mõlemad horisontaali tasemele kinni, samas ka allapoole laskumata. Funktsionaalse toitumise kohaks kõlbab see puhvet küll, kuid ei enamaks.

---

lugu ilmus siin